From visions to a factor in the field of educational policy: the educational aims and social organization of the estonians until the first world war/Visioonidest teguriks hariduspoliitikas: eesti haridusideoloogia peasuunad ja uhiskondlik organiseerumine esimese maailmasojani.

Sirk, Vaino

From the beginning of the 19th century two trends could be distinguished in the ideology of the people's education of the Baltic provinces. The first one placed great emphasis on the Baltic peculiarity in the Russian Empire, evaluated independence from the central government and local Lutheran cultural tradition (Baltic-German clergymen and educationists K. G. Sonntag, C. C. Ulmann, from the 1860s Estonian nationalist J. Hurt). The second trend set its hope on treasury or on the Russian State educational institutions (Rector of Tartu University C. F. Parrot, educated in the spirit of the Enlightenment, later on Estonian intellectuals J. Koler, C. R. Jakobson, M. Veske, A. Grenzstein).

At the turn of the 19th and 20th centuries a hybrid current came to the fore in the Estonian educational ideology. It stressed such values and notions as evolutionary development of education, morality, national self-being, self-help and cooperation, Lutheran cultural heritage (leader of moderate liberals J. Tonisson and pastor V. Reiman), class distinctions, all-Russian democratic movement (radical liberal journalist K. Pats). Common for all representatives of that current were such leading ideas as participation of Estonians in school administration, the rights of commune in educational policy, Estonian as the language of teaching in the schools and national territorial and administrative autonomy within the Russian Empire. This current won the leading place in the Estonian national educational policy during the first Russian revolution in 1905.

In the following years the aims of the liberal current gained considerable power in the field of educational policy through rapidly increasing organizational structure of the Estonian society: through the agricultural and educational societies, cooperatives and credit banks. The municipalities, which had been taken over from Baltic-Germans (at Valga in 1901, in Tallinn in 1904 etc.), acted eagerly in the field of general and commercial education. In the Estonian educational thinking, characterized until then first of all by national interests and self-defense, gradually principles of self-government became rooted.

Kogu Vene aega Eestis iseloomustas riigi vahene huvi ja hoolitsus rahvahariduse ning kutseoppe eest. Need probleemid jaid suurelt osalt siinse uhiskonna olgadele. Lahendamist vajasid hariduselu sisepinged. Kogukondade otsustusoigus koolielu vallas oli napp. Rahvahariduse korraldus linnades lonkas, mille eest eestlased panid vastutuse linnu valitsenud baltisaksa ulemkihile. Koik see vajutas oma pitseri rahvusliku liikumise juhtide visioonidele ja tegevusele. Uhtede meelest oli Laanemere provintside uhiskonna siseside ja laanelik-protestantlik kultuuripohi piisavalt tugev, et voimaldada kohalike rahvuste koostood ning arengut "meie balti kodumaal" (Jakob Hurt). Teised aga pidasid hadatarvilikuks kasutada riigivalitsust ja vene avalikkust eestlaste oigusliku olukorra ning elujarje kiiremaks parandamiseks.

Ometi suunasid koik arkamisliikumise juhid rahva enesevaljenduse ja tegutsemistungi vabade uhenduste (seltside) loomisele, mis seadsid alternatiivseid hariduslikke eesmarke voi edendasid oma liikmeskonna kutseoskusi.

HARIDUSIDEOLOOGIA PEASUUNAD

Laanemere provintsides avaldusid 19. sajandi algul talurahvahariduse valdkonnas roobiti kaks mottesuunda. Neist esimene sidus maakooli ja rahvaopetuse religioosse sfaari vaimulike ning kohalike voimuinstitutsioonidega, teine seevastu taotles tihedat sidet ilmaliku keskvoimuga, Vene riigistruktuuridega.

Esimese ideeliini valjapaistvaks esindajaks oli ratsionalistlike vaadetega Liivimaa kindralsuperintendent (1803-1827) Karl Gottlob Sonntag, kes tahtsustas rahvaharidust ja pooldas talurahvakooli allumist ulemkonsistooriumile ning selle juhtimist viimase poolt. Ulemkirikueestseisja tegevus pidi tema meelest piirduma koolielu majandusliku kuljega. (1) 1840.-1850. aastail oli talurahvahariduse ja selle kohalike juhtasutuste mojukaks korraldajaks usuteaduste professor ning Liivimaa koolinounik (1844-1856) Carl Christian Ulmann. Sel ajal tuli leida vastumeetmeid vene oigeusu sissetungile ja tagada luteri usu talurahvakoolide konkurentsivoime asutatavate oigeusu koolide korval. Ulmann kaitses eesti ja lati vaikerahvaste oigust oma kultuurile ning emakeelsele haridusele ajal, mil see ei olnud Euroopas kaugeltki uldtunnustatud ja iseenesestmoistetav. Kujundati omaparane balti talurahvakool ja seda taiesti riikliku toetuseta, mis tahendas kogu kohalikule maauhiskonnale tugevat enesepingutust. (2)

1860. aastatest oli konesoleva autohtoonsust tahtsustava suuna valjapaistvaks esindajaks eesti rahvusteoreetik ja haridusalane visionaar Jakob Hurt. Ta ei pidanud oma aja talurahvakooli veel koigiti heaks, kuid pooldas selle seotust luteri usu kirikuga ja eelistas arkamisajal status quo-d Vene riigiorganite sekkumisele.

Ilmalikus voimus prioriteete nageva, rahvakooli riigiga siduva ja viimaselt tuge lootva suuna silmapaistvaks arendajaks oli Tartu ulikooli rektor ning Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemik Georg Friedrich Parrot. 1805. aastal esitas ta Koolide Peavalitsusele talurahvakoolide arendamise projekti, mis nagi ette Eesti--ja Liivimaal kihelkonnakoolide (kokku 165) avamise. Need koolid pidid alluma provintside vaimse keskuse Tartu ulikooli koolikomisjoni kaudu Venemaa haridusministeeriumile ja saama riigilt toetust. Nii Parrot kui ka Tartu opperingkonna kuraator Friedrich Maximilian von Klinger hindasid ulikooli koolikomisjoni korgelt ja pidasid seda riiklikku, samas aga ka kohapeal asuvat institutsiooni parimaks jarelevalve teostajaks koigi koolide ule. Parroti kava lukkasid tagasi Liivimaa ulemkonsistoorium ja 1806. aasta maapaev. Tugev vastuseis ilmnes ka Peterburi voimukandjate hulgas ja Aleksander I jattis selle valgustusmeelse plaani kinnitamata. (3)

Eesti arkamisaja tegelastest voib riigi haridusorganitega koostood taotleva "Parroti suuna" esindajaks pidada Johann Kolerit, talurahva 1860. aastate palvekirjaliikumise harituimat juhti. (4) Selle liikumise pohidokumendis, 1864. aasta suurmargukirjas nouti talurahvakoolide allutamist haridusministeeriumile. Virumaal seadsidki Kalevipoja seltsi (asutatud 1876) tegelased eesmargiks avada eesti ja vene oppekeelega koole haridusministeeriumi voimkonnas. (5)

Carl Robert Jakobsoni ajaleht Sakala propageeris samuti talurahvakooli allutamist haridusministeeriumile, s.o lahemat seotust riigiga. Kuid Jakobson ilmselt ei rahuldunud eesti kooli allohtoonse juhtimisega, nagu ei teinud seda ka Parrot. On voimalik, et Sakala toimetaja varjatud strateegiasse kuulus tulevase reformitud provintsiomavalitsuse kooliorgan, milleni ta lootis jouda koostoos valitsuse ja vene avalikkusega. (6) C. R. Jakobsoni kui autonomisti iseloomustas Soomeihalus. Samas oli ta riigipoliitiline motleja, mis omakorda lahendas teda Parrotile, valgustatud monarhia pooldajale. Kui aga Parrot lahtus 18. sajandi universaalsusest, oli Jakobson rahvuste sajandi tegelane, kelle pohiprobleemiks oli vaikerahva emantsipatsioon suurriigi raamistikus.

Molemad mottesuunad voisid ajuti ka laheneda, otsekui riivata teineteist, sailitades siiski kumbki oma pohisisu. Nii andis Parrot oma projektis talurahvakoolide oppetoo korraldamises olulise osa pastoritele. Viimaste hulgas jallegi leidsid Liivimaa 1834. ja 1835. aasta sinodil toetust ideed, et riigilt voiks talurahvahariduse turgutamiseks ainelist abi saada, mis ruutelkonda vaga arritas. (7) Talurahvakoolide korralduse suhtes kriitiline C. R. Jakobson aga leidis kullalt pohjust konelda "vana isa Ulmannist" ulivordes. (8)

ALEKSANDRIKOOLI URITUS--ARKAMISAJA EESTLUSE AUTOPORTREE?

Hans Kruus, kes 1939. aastal avaldas krestomaatilise monograafia "Eesti Aleksandrikool", hindas seda hiljemalt 1862. aastal Viljandimaal alguse saanud haridus--ja arkamisliikumise avaldust vaga korgelt:

   Ei ukski teine rahvuslik uhisuritus meie uueaegse uhiskonna sunniloo
   esimesel  perioodil ei kuuni oma tahtsuselt tema osani. (9)

Ometi on hiljem nii uurimistoos kui ka kesksetes uldistavates narratiivides see voimsalt massi haaranud protsess jaanud teise suure kultuuriliikumise--koori--ja orkestrimuusika arendamise ning esimeste laulupidude--uurimise ja tutvustamise varju.

Molemad liikumised olid arkamisaja tegelastele tohusaks vahendiks, mille abil muuta eestlased Anthony D. Smithi mottes "rahvuse kutset kuulvaks", oma eesmarke jargivaks ja teistegi (baltisakslaste ning vene avalikkuse) jaoks "reaalseks", s.o nende poolt margatud ja aktsepteeritud tervikuks. (10) Molemal liikumisel oli kultuurirahvusliku organiseerumise iseloom. Aleksandrikooli uritusel oli tugev vaikerahvalik enesekaitse ja eneseoigustamise tunnusjoon, laulupeol aga domineeris rahvuse sunni kuulutamise ulevuse ning baltisakslaste vastavate pidude kvantitatiivse uletamise paatos.

Valitsuse vaatepunktist oli Aleksandrikooli mote laulupeost enam riigiasjadesse sekkuv, lihtrahvale lubatu piire uletav ja oma uudsuses kahtlane. Selle teostumine voinuks saada pusivaks hariduspoliitiliseks pretsedendiks. Seetottu oli eesti oppekeelega elementaarsest korgema kooli asutamine tegelikult algusest peale riigi poliitika peajoone vastane. Baltisaksa mojudele vastukaaluks valitsus kull lubas eesti talupoegadele moningat isetegevust, sh rahakorjamist uhe kooli avamiseks. Kuid eestlaste oppeasutus pidi, kavatsuse teostumise korral, ikkagi teenima veneluse tugevdamise huve Laanemere provintsides. (11)

Aleksandrikooli motte algatajad puudsid algul arendada koostood kohaliku kreisi maakoolivalitsusega, ent porkasid viimase ulemuslikult dikteerivale suhtumisele. J. Hurda jt rahvuslike juhtide soovitusel otsustasid asutajad allutada tulevane eestikeelne kool Venemaa haridusministeeriumile (1865), mis tahendas lahkumist Landesstaat'i funktsioneerimisalast riikliku kontrolli alla. Nii omandas Sonntagi-Ulmanni liini pohimotteile moneti vastav uritus peagi ka administratiiv-riikliku suuna varjundi, mis tegi voimalikuks Koleri ja Jakobsoni osavotu. Haridus-ministeeriumi alluvuses loodeti saavutada autonoomsust, kooli, millel oleks oma "valitsus". (12) Olid ju impeeriumi vaatekohalt erandlikus staatuses ka siinsed saksakeelsed koolid. On iseloomulik, et asutajad orienteerusid rahva ainelisele panusele. Ses mottes jalgiti provintside omafinantseerimise strateegiat, nagu see oli talurahvakoolide ja arvukate saksa oppekeelega erakoolide puhul.

Erinevalt laulupeost ei parinenud korgema, emakeelse kooli asutamise kavand otseselt (balti)saksa kultuuriruumist ja selle rahvuspoliitilisi eesmarke oli raske varjata. Kullap on pohjendatud Mart Laari arvamus, et

   nii suurt vastuseisu kui Aleksandrikooli liikumine ei aratanud
   baltisaksa ulemkihis ukski teine arkamisaja tegu. (13)

Aktivistide tagakiusamine kirikutegelaste ja kooliulemuste poolt kui katse liikumist jouga maha suruda oli siiski valitseva eliidi reageeringu uks kulg. Kindlasti ei iseloomusta see kogu aadli ja baltisaksa intelligentsi suhtumist. Pidades kul--nagu Hermann von Samson--paljutki eesti arkamisajal toimunust rahvuslikuks peapoorituseks (Nationalitatsschwindel), vaartustasid nad eestlaste kogutud kapitali ja nagid selles provintsi arendamise voimalust. Baltisakslaste ideed avada Aleksandrikool pollutookoolina votsid eestlaste juhtivad tegelased aga kui runnakut rahvuslikule emantsipatsioonile ja alandavat koha kattenaitamist. Polistatuna esimesel iseseisvumisajal ilmunud toodes on see lahiajalookirjutusele iseloomulik emotsionaalsevoitu seisukoht kaibinud historiograafias labi aastakumnete.

Tasakaaluka seletuse esitas hiljuti Erki Tammiksaar, kelle jargi paljudel Liivimaa Uldkasuliku ja Okonoomilise Sotsieteedi liikmetel, sh Alexander Theodor von Middendorffil, ei olnud eestlaste vastu vandenou. (14) Tundes paremini Vene voimukoridore, esindasid nad pragmaatilist, realistlikku motteviisi, millel tollastes tingimustes nais olevat enam valjavaateid kui plaanil avada eesti oppekeelega kreis--voi reaalkool. Arvestades, et kaugelenagelikud baltisakslased olid veendunud ulema eestikeelse kooli asutamise voimatuses, voib nende pakutud pollutookooli idees naha nii soovi hoida rahvuslikku liikumist moodukates piirides kui ka puuet kaitsta eesti uritust valitsuse ebaausate manipulatsioonide eest.

Pollutookooli avamisele koostoos baltisakslastega oli aga tollases eesti avalikkuses vastuseis vaga tugev. Eesti uhiskond oli alles organiseerumise algastmel. Eestlaste norgad pollumeesteseltsid (neist esimesed asutati 1870. aastal) ja vahesed joukad taluomanikud ei oleks suutnud erihariduse saanud noori kuigi palju rakendada. Arvamus, et niisugune pollutookool tuleks kasuks vaid moisnikele, oli usna loogiline. Seevastu nahti uldharidusliku Aleksandrikooli lopetajatele laia toopoldu vallavalitsustes ja opetajatena maakoolides.

J. Hurda arvates pidi Aleksandrikooli toolehakkamine naitama, et

   meie vaart oleme ise oma asju toimetama ja juhatama. (15)

Nii esitati uritust sumboolses, kultuslikus rollis, tostes uhe oppeasutuse tema reaalsest tahendusest korgemale. Annetamine ja muu tegevus Aleksandrikooli heaks oli Hurda sonul eestlaste jaoks autoportree loomine:

   Teie maalite praegu enesest pilti. (16)

Rahvusliku arkamise saatus ja autonoomsuse puue seostus aga imaginaarse uritusega ning Vene valitsusega, mis tavaparaselt ajas silmakirjalikku poliitikat. Nii jargisid eestlased tegelikult kiiresti kaugenevat miraazi. Samas oli ikkagi tegemist hulkade aktiviseerumisega, mis koos juhtide entusiasmi ja visionaarsusega viis rahvuslikku arengut edasi. Aleksandrikooli peakomitee ja abikomiteed olid lauluseltside ning pollumeesteseltside korval esimesed eestlaste ametlikult lubatud vabad, ulemaalised, mittereligioossed uhendused. (17) Nad olid aga tolle aja riigikorralduse struktuuris unikaalsed ja seetottu laulu--ning pollumeesteseltsidest kaitsetumad algatused, mida oli lihtne likvideerida ja mis venestamisperioodi algul toimuski.

MAARAVAKS SAAB MAA POLIITILISE EKSISTENTSIVORMI KUSIMUS

1880. aastate haridusreformidega kaotasid ruutelkondade ja konsistooriumide juhitud kohalikud koolivalitsusasutused oma reaalse voimu, kuigi jaid riiklike institutsioonide varjus eksisteerima 1917. aastani. Eesti rahvuslased ei soovinud nende positsiooni taastamist. Ado Grenzsteini Olevik esitas idee riiklikest, kuid rahvusprintsiibil moodustatud koolivalitsustest.18 Siin avaldus taas Parrotile omane mote riiklikust juhtimisest voimalikult suure otsustusoigusega kohapeal. Villem Reiman ja Jaan Tonisson hindasid korgelt religiooni ning kirikliku ilmavaate osa rahva kasvatamisel, mis lahendas neid Ulmanni-Hurda parandile. Siiski ei pidanud nad enam voimalikuks kooli juhtimist vaimulike poolt.

20. sajandi algul kujunes J. Tonissoni juhitud Tartu Postimehe mooduka suuna korvale Konstantin Patsi Tallinnas asutatud Teataja radikaalliberaalne suund. K. Patsi iseloomustas institutsiooniline motteviis, ta pidas koige olulisemaks eestlaste voimu juurde paasemist, omavalitsusreformi, Baltimaade autonoomiat ja koostood Soomega. (19) Tahelepanelikult jalgis ta Vene uhiskondlike joudude voitlust isevalitsuse vastu. K. Patsi vaadetes voib leida sarnasust C. R. Jakobsoni mottemaailmaga.

Vastuoludele vaatamata moistsid nii lokaalsest kultuuritraditsioonist kindlamalt lahtuvad moodukad liberaalid kui ka uleriigilistele protsessidele ja sotsiaalkusimustele avatumad radikaalid sajandivahetusel, et rahvalahedase haridus susteemi eelduseks on poore valitsuse hariduspoliitikas voi isegi Venemaa poliitilises reziimis ning riigikorralduses. Molemad moistsid, et riigi suhteline eemalolek rahvahariduse sfaarist, nagu see oli 1880. aastate keskpaigani, ei olnud enam moeldav. Ees ootas uhiskonna ja riigi pingeline vastasseis, milleks tuli arendada omaalgatust ning organiseerumist. 1905. aasta revolutsiooni jarel toetasid molemad suunad eestlaste erakoolide asutamist. Kui sajandi algul suhtus K. Pats veel moistvalt ministeeriumikoolide propageerimisse, mis oli riigikeskse haridusideoloogilise suuna ajastukohaseks valjenduseks, siis nuud osutas ta ministeeriumikoolidele kui burokraatiale koige enam allutatud koolituubile ja "teatavate puuete [s.o venestamispoliitika--V.S.] eelvaele". (20)

Nii toimus tsaariaja viimasel kumnendil koolipoliitilistes kusimustes arkamisaja teravate vastuolude taandumine ja liberalismi alusel olevate suundade lahenemine. Erimeelsused noudmiste ulatuses ja rohuasetuses, samuti suhtumises usuopetusse muidugi jaid.21 Siiski voib hariduse valdkonnas konelda mitmes pohikusimuses uhesuunalise rahvuslik-liberaalse mottevoolu kujunemisest. Sinna kuulunuid uhendas rahvusteguri, uhiskondliku initsiatiivi ja demokraatliku omavalitsuse tahtsustamine ning laaneliku kultuuritraditsiooni hindamine. Need ideed said ka arvukate eesti seltside tegevuses suunisteks. Vasakpoolsetest seisid rahvusmeelsele peasuunale lahemal sotsialistid-foderalistid, sest nemadki tunnetasid Eesti ja Venemaa pohjalikku erinevust ning taotlesid osalist iseseisvust Vene riigis.

Autonomistlikele suundadele vastandusid valitsusmeelsed ja unitaarriiki eelistavad vasakpoolsed, sh enamlased. Konflikt hariduskusimustes teravnes esimese maailmasoja eel, kui koolide riiklikku koolivorku lulitamise vastu agiteerisid rahvuslikud joud, pooldades "rahvakeelset omavalitsuse kooli" (V. Reiman). Valitsuse urituse kiitis aga heaks ajaleht Kiir, VSDTP Eestimaa organisatsioonide Pravda vaimust kantud haalekandja. Vahem tahtsad olid monede eestlastest oigeusutegelaste ja riigiametnike kroonutruud, hariduses suurriikliku venekeskse poliitika jatkamist oigustavad valjaastumised ning ebaselgetel seisukohtadel olevad "kahe talu teenijad".22 Vasakpoolsed ja valitsusmeelsed mottevoolud kajastusid eestlaste vabauhingute ning omavalitsusorganite tegevuses tunduvalt norgemalt.

HARIDUSINITSIATIIVI KANDEPIND

Palvekirjade aktsioonid ei andnud talurahvakooli alal oodatud tulemusi. Hariduse institutsioonilist arengut said eestlased enam mojutada oma uhiskonna sotsiaalse valjaehitamise ja omavalitsustes osalemise teel.

Esimesed teadaolevad andmed talupoegade noudmistest kommunaalse iseseisvuse jarele parinevad 1850.-1860. aastakumnete vahetuselt. (23) 1866. aastal valja antud vallaseadus laiendaski talurahva oigusi. Vallavalitsuse kompetentsi arvati kogukondlik majandus, sh vallakoolide ulalpidamine ja koolimajade korrashoid. Talurahvas ja paljud haritlased votsid seaduse innukalt vastu, seda vorreldi oo taandumisega tousva paikese ees. Ent valla kaudu ei olnud ikkagi voimalik lahendada laiemaid rahvuslikke probleeme. Seda margati usna pea (24) ja 1881. aastal voeti eesti seltside suurmargukiija juba rahvuskubermangu ning eestlaste maaomavalitsuses esindatuse noue. (25)

Manasseini revisjoni aastatel (1882-1883) kujunesid paljud vallavalitsused rahva aktiivsust koondavateks keskusteks, kus adresseeriti valitsusele ka hariduspoliitilisi noudmisi, sh taotleti omavalitsustele suuremaid oigusi rahvakooli juhtimisel. Kuid see oli ajutine, kampaanialik nahtus. Rahvuslike ideoloogide visionaarsus ja arkamisliikumisest osavotjate aktiivsus kasvas poliitiliseks jouks kodanikuuhiskonda kujundavate seltside kaudu.

Baltisakslaste seas oli vabauhenduste liikumine juba 19. sajandi esimesel poolel elav ja hoogustus 1850.-1860. aastatel veelgi.26 Eestlased joudsid moderniseeruvale ajale omase uhiskonnastruktuuri omaalgatusliku kujundamiseni 1860. aastatel. 1865. aastal Tartus asutatud Vanemuise meestelauluselts viis edukalt labi esimese uldlaulupeo (1869). Ulemaaline tahtsus oli Eesti Kirjameeste Seltsil. Eesti pollumeesteseltsid olid pollumajanduslike teadmiste levitamise, samal maaral ka uldkultuurilise ja uhiskonnakriitilise rahvusliku aktiivsuse keskusteks. Runnati aadli omakasupuudlikkust ja eesoigusi, mistottu Tartu Pollumeeste Seltsi puhul on aastaid 1870-1883 nimetatud poliitika ajajarguks, mil positiivset tood tehti vahem. (27) Valitsuse ja ruutelkondade silmis olid eestlaste pollumeesteseltsid ebasoosingus, 1880. aastatel suurenes nende arv vahe. Uldiselt olid arkamisaja seltsid lokaalsed organisatsioonid, mille tegevuse koordineerimiseks tehti alles esimesi katseid.

Venestamisajal konsolideerisid Eesti uhiskonda muusika--ja karskusseltsid, kasitooliste abistamisseltsid, Eesti Uliopilaste Selts Tartus jt. 1890. aastate keskpaigani ei lahtunud neist siiski suuremaid uusi kooliharidusalaseid algatusi.

Valitsuse muutuva majanduspoliitikaga kaasnes 1890. aastatel tolerantsem suhtumine seltsidesse. Kinnitati pollumeesteseltside tuuppohikiri. Hakkas kujunema ulemaaline eesti pollumeesteseltside vork. (28) Nuud asutatud, Johan Eellendi jargi teise polvkonna pollumeesteseltside pohikirjad naitasid jarjekindlat tahet puhenduda praktilisele toole. (29) Areng toimus professionaalseltside suunas, mis voimaldas taluomanike ja moisnike usna laialdast koostood. Muutuse uheks pohjuseks oli talude muugiga varem kaasnenud protestimeeleolude taandumine. (30) Lahendas ka suhtumine 1880. aastate haridusreformidesse, enim muidugi vene oppekeele kehtestamisse maakoolides, mis oli valus look eestlastele ja mida aadelgi taunis. Moisnikele pakkus huvi seltside tegevuse hariv ja opetuslik kulg, kuivord talurahva tookultuuri uldine tous oli neilegi kasulik. 20. sajandi algul asendus paljudes seltsides siserahu konfliktiga, muu hulgas politiseerusid ja porkusid vaated ka pollumajandushariduse kusimustes, ning paljud aadlikud lahkusid. (31)

Eestlaste seltsides pustitati uued, julgemad sihid majanduselu, kultuuri (sh hariduselu) ja poliitika valdkonnas. Oli selgunud, et senised toomeetodid ei vastanud enam vajadustele. Uue uhiskondliku tousu ideoloogias sai keskseks strateegiaks kooperatsioon. J. Tonissoni juhitud Tartu Eesti Pollumeeste Seltsist kasvasid valja mitmed uhistegevuse harud. Seal pandi alus Tartu Eesti Laenu--ja Hoiuuhisusele (1902), ohutati asutama uhisettevotteid piimanduse, kaubanduse jt aladel. Hakkas kujunema eestlaste majandusettevotete susteem.

Majanduslik organiseerumine, mida tsaarivalitsus uhtaegu umbusaldas ja siiski sundida lasi, oli julgestajaks ning garandiks eesti haridusseltsidele, mille asutamine sai voimalikuks 1905. aasta revolutsiooni jarel. (32) Kasvas pohirahvuse teadlikkus ja koostoovoime, mille uheks valjenduseks oli mitme linnaomavalitsuse eestlaste katte minek (Tallinnas 1904). Nuud seostus eesti omavalitsuslik haridusalane tegevus mitte ainult vallavalitsustega maal, vaid ka linnade kommunaalsete haridusasutustega. Maa--ja linnastruktuurid koondusid, Eesti uhiskonna terviklikkus ning selle esindatus ametlikus sfaaris tugevnesid ja kindlustusid. Isiklikud sidemed uhendasid seltse ja omavalitsusi.33 Rahvusdiskursuse korval hakkas 20. sajandi algul eesti haridusideoloogias kindlamat kuju votma omavalitsusdiskursus. Viimases oli olulisel kohal territooriumi ja seal asuvate munitsipaalkoolide haldamine. Kui aastakumnete eest nahti Aleksandrikoolis rahvuslikku tahist ja "eesti kooli" tostmist haridussusteemis "saksa koolide" korvale, siis linnaomavalitsuses tuli votta laiem vastutus hariduse eest kogu linna piirides.

Arkamisaja eesti rahvusliku liikumise pohidokumentides kasitleti vaid talurahvakooli (1864. ja 1881. aasta suurmargukiri) voi vordsustati rahvakool talurahvakooliga ning linnaeestlaste koole mainiti viimasest eraldi. (34) Postimehe vaimsuse kandel moodustatud eesti moodukate liberaalide partei Eduerakonna esimeses programmis (1905) koneldi juba "eesti rahvakoolist maal ja linnas", mis aga teisel astmel jagunes ikkagi kaheks: kihelkonnakool maaolude, linnakool linnaolude jaoks. (35) Uhist algkoolituupi kogu elanikkonnale veel ei noutud. Ometi vordsustus maa--ja linnakoolide rahvuslik tahtsus ideoloogias uha enam.

Rahva elujou ja arenguperspektiivide tunnetamine stimuleeris nii emakeelse kooli nouet kui ka omavalitsusprintsiibist lahtuvat terviklikku vaateviisi ning praktilise tegutsemise vajadust. Eesti seltside ja omavalitsuste jaoks tahtsustusid ka kutsehariduse kusimused.

POLLUMAJANDUSLIK HARIDUSTOO

Arkamisajal heitsid moisnikud eesti pollumeesteseltsidele ette uksikisikute erahuvide kaitsmist, vaid talurahva joukama kihi esindamist, poliitilise agitatsiooni korraldamist--s.o tegelikult parteistumist--ja puuet omandada administratiivorgani padevust. (36) Erinevalt Aleksandrikooli organisatsioonist ei suletud venestamisaja algul pollumeesteseltse, millel oli baltisaksa, lati jm analooge. Nuud keskendusid need talumajanduse kusimustele ja mitteafiseeritud rahvuslikule tegevusele. Siinse kiijakultuuri pikaajalist traditsiooni jargides pidasid ka pollumeesteseltsid emakeelse pollumajandusliku kirjavara kasvatamist oma tahtsaks ulesandeks. Peamiseks toomeetodiks said siiski koosolekud, kus esitati ettekandeid ja toimusid arutelud. Konedel oli enamasti opetlik iseloom, need kasitlesid pollumajandust, uldharivad teemad olid teisejargulised. (37) Haridustoo audiovisuaalset kulge voimendasid pollumajandusnaitused, mis olid uhendavad ja stimuleerivad "pollumajanduse moderniseerimise mootorid". (38) Tegemist oli kutsealaste teadmiste mojuka propageerimisviisiga, mis kujundas talurahva mottemaailma. Ometi ei asendanud trukisona ja naitused sustemaatilist opetamist, milleks vajati uusi institutsioone. (39)

C. R. Jakobsonil oli juba 1880. aastate alguseks kujunenud talurahva pollumajandushariduse visioon, mis katkes instruktorite palkamist ja pollutookoolide avamist naidistalude baasil. Arkamisajal puudsid nii eesti kui ka baltisaksa seltsid saada pollutookoolide asutamiseks valitsuselt abi (naiteks maad), kuid need katsed ebaonnestusid. (40) 1864. ja 1881. aasta suurmargukirjas talurahva kutsehariduse probleemi ei tostatatud. Venekeelse Eesti Aleksandri Linnakooli avamise (1888) jarel algatas kooli kuratoorium koostoos haridusministeeriumiga kooli umber-muutmise tehniliseks pollumajanduslikuks oppeasutuseks, mis eesti avalikkust aga enam endises ulatuses innustada ei suutnud ja mis ei leidnud ka pollumeesteseltsidelt kullaldast tuge. (41) Ettevotmisel puudus rahvusliku isetegemise paatos ja see jai venestamisajal viljatuks riiklik- administratiivse hariduspoliitilise suuna avalduseks.

19. sajandi lopul voimaldas organiseerunud talupoegkonna joud asuda uue pollumajandushariduse strateegia kujundamisele. Ajakirjanduses kasitleti pollutookoolide susteemi ja vorgu kusimusi, viidates Soome ning Taani kogemustele. (42) 1899. aasta suvel toimus Tartus sealse eesti pollumeesteseltsi algatusel esimene pollutookongress, kus arutati koostoo ja uhistegevuse valdkondi. Delegaadid ei olnud veel valmis konkreetseteks sammudeks ja oma otsustusoiguse piiramiseks keskse juhtimise kasuks.43 Samas sai kinnitust enamiku seltside poolehoid keskastme pollutookoolile, mis markis vabanemist alampollutookooli eelistavate moisnike mojust.

Eestlased ei olnud Manasseini revisjonist alates, s.o ligi kahe aastakumne jooksul saanud manifesteerida oma noudmisi korgema riigivoimu ees. Uus voimalus avanes selleks 1902. aastal seoses uleriigilise pollumajanduse vajaduste valjaselgitamise erinoupidamisega. Eestlaste sonumi andsid nii Eesti--kui ka Liivimaa kuberneridele ja kubermangukomiteedele edasi mitmed vallad, eraisikud, peamiselt aga pollumeesteseltsid. Viimaste poolt heaks kiidetud margukirjad naitavad, et seltsid olid tihedalt seotud rahvuslike juhtidega Tartus (Postimehe ringkond) ja Tallinnas (Teataja ringkond). (44) Uueks jooneks eestlaste hariduspoliitilises tegevuses oli koolide rahastamise probleemi tostatamine laial riiklikul foorumil. Eriti kaugeleulatuv oli taotlus, et talurahvakoolide vorgu ulalpidamisse kaasataks maaomavalitsus (maakassa, semstvo) ja riik. (45) Pollumajandushariduse osas eestlaste esindajad uhise programmiga valja ei tulnud. Liivimaa kubermangukomitees joudsid eesti, lati ja baltisaksa saadikud kuberneri eriarvamusele vaatamata seisukohale, et pollutookoolides tuleb eriaineid opetada kohalikes keeltes.46 Eestimaal kohalike joudude uksmeel sel viisil ei avaldunud, kuid emakeelse opetuse pohimote joudis siiski komitee publitseeritud materjalidesse. (47) Samuti nouti, et riigi kulul avataks Pohja-Eestis uks keskastme pollutookool. (48) Viimast pidasid talunike esindajad Eesti pollumajandusasutuste ja alampollutookoolide toolepanemise eelduseks. Veelgi enam--seda peeti eelduseks, et eestlased saavad oma huve majanduspoliitilises voitluses padevamalt kaitsta, eriti silmas pidades oodatavat omavalitsusreformi. (49)

Keskastme pollutookooli ulesandeks seati Eestimaal nii instruktorite kui ka moisavalitsejate koolitamine, mis peegeldas kompromissiotsingut talupidajate ja aadli vahel. Selleski kusimuses apelleeriti riigi toetusele. Talupidajate noustamise tarvidust tunnetasid erinoupidamise molemad eelmainitud osapooled. Tegelikku abi hakkasid taluperemeestele osutama siiski eesti pollumeesteseltside poolt ametisse pandud instruktorid, kes asusid korraldama ka pollumajanduskursusi. Selle oppevormi alal konkureerisid seltsidega esialgu eraettevotjad (Henrik Laas) ja uldhariduskoolide pedagoogid. (50) Aeg naitas, et massilist haridustood suutsid arendada ikkagi vaid pollumeeste organisatsioonid.

1905. aasta kevadel haaras kogu Eesti uhiskonda petitsioonikampaania, milles osalesid ka pollumeesteseltsid. Revolutsiooniaegses ohustikus kaldus haridusideoloogias peatahelepanu seltside voimalustelt omavalitsusele ja riigile, sest seal oodati poordelisi muutusi. Sugisel nouti Eduerakonna programmis "riigi ja maa [s.o demokraatliku maaomavalitsuse--V.S.] kulul" pollu--ning aiatoo, meremeeste jt kutsekoolide asutamist. Eestikeelsete pollumajanduskursuste avamine nahti ette mitte pollumeesteseltside, vaid "isearanis pollutookoolide juures". (51) 1906. aastal asendus Venemaal isevalitsus ebastabiilse konstitutsioonilise monarhiaga. Rahvusja regionaalpoliitikasse ei toonud see oodatud pooret. Valitsus kinnitas, et nuudsest arvestatakse kutsehariduse toetamisel perifeeriat senisest enam, kuid Eestis avaldus see norgalt. (52) Siin tuli selle valdkonna arendamisel panustada kohalikule initsiatiivile, pollumajandushariduse osas taas eeskatt pollumeesteseltsidele ja uhistegevusele.

Jatkus pollumeesteseltside asutamine ja nende tegevuse kooskolastamine. 1907. aastal moodustati Pohja-Eesti seltse koondav kesktoimkond (1910. aastast Eestimaa Pollumeeste Keskselts) ja 1908. aastal Louna-Eesti seltside kesktoimkond (1911. aastast Pohja-Liivimaa Pollutoo Keskselts). (53) Uhinemise moju avaldus peagi talumajanduse probleemidega tegeleva korgema eriharidusega kaadri kasvus, pollumajandusliku katse--ja uurimistoo kujunemises, pollumajandusliku oppekirjanduse mitmekesistumises ning eestikeelse pollumajandusliku teaduskiijan duse sunnis. (54)

Osavott pollumeesteseltside korraldatud kursustest omandas massilise haridus-liikumise ilme. Selles avaldus venestuspoliitikat taas tugevdavast riigivoimust soltumatust taotlev vaimsus, mille juured ulatusid Ulmanni ja Hurdani.

Eesti pollumajandustegelastel tuli omandada suhtlemisoskus valitsusega, oppida nii vastuseismist venestamispuuetele kui ka keskvoimu poliitika konstruktiivsete, toetavate ilmingute (eeskatt ainelise abi voimalus) kasutamist. Ehkki riikliku kontrolli all, oli eestlastel pollu--ja kodumajanduskursuste oppetoo sisu ning suunitluse suhtes otsustusoigust enam, kui neil kunagi varem oli haridustoos olnud. Niisugust autonoomiat oma hariduspuudlustes, nagu oli olnud baltisakslastel venestamisreformide eel, ei olnud eestlastel tsentraliseeruvas impeeriumis muidugi voimalik saavutada. 1914. aastal avatud, pohikirja jargi vene oppekeelega Eesti Aleksandri Alampollutookooli pidas riigi abiga ulal Viljandi Eesti Pollumeeste Selts. Ka Tartu ja Tallinna eesti pollumeesteseltsid taotlesid esimese maailmasoja eel luba vene oppekeelega alampollutookoolide avamiseks. 1913. ja 1916. aastal nende pohikirjad kinnitatigi. (55) Talumajandust toetav ja teenindav organisatsioonide ning asutuste ulatuslik vorgustik tootas eesti keele baasil. Selle eestilikkust ei oleks moned spetsialiste ette valmistavad, ametlikult vene (tegelikult vene ja eesti) oppekeelega koolid ohustanud. Jareleandmist pohjendas seegi, et pollutoo-koolide puudumist peeti areneva talumajandusega maal anomaalseks. Taluinimeste noustamine pollutookursustel vooras keeles olnuks aga avalikule arvamusele samal maaral vastuvoetamatu, nagu seda oli algkooli venestamine. Moned pollumeesteseltsid uritasid siiski riigi toel avada alampollutookoolidest veel tunduvalt kitsama programmi ja vene oppekeelega rahvapollutookoole, ilmutades nii riigimeelse suuna pragmaatilisi jooni. (56)

UHISKOND LAHEB EES

Vene riik ei suutnud moderniseerimise kasvavatele nouetele vastavat haridussusteemi luua ja ulal pidada. Elanikkonna omaalgatus oli hadavajalik, kuigi viimane oli tsentraliseerimispoliitikaga olemuslikult sobimatu. Valitsusringkondades moisteti juba enne suurte rahvarahutuste vallandumist, et venestamispoliitika Baltimail vajas muutusi. Talurahvahariduse oppekeel oli probleem, mida ruutelkonnad korduvalt tostatasid ja 1902. aasta erinoupidamisel lisandus neile ka organiseerunud polisrahvaste haal.

18. juunil 1905 kinnitas tsaar Ministrite Noukogu maaruse, mille kohaselt Laanemere provintside oppeasutuste koigis klassides pidi usuopetuse, kirikulaulu ja kohalike keelte opetamine toimuma rahvakeeles ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]). Aritmeetika opetamisel lubati uheklassilistes algkoolides (ja teiste algkoolide esimeses klassis) kasutada peale vene keele ka opilaste emakeelt. (57)

Valitsuse laveerimistaktika joudis tegelikkuses realiseerimiseni siiski alles parast revolutsiooni mahasurumist, 1906. aastal. 4. martsi seadusega avanes voimalus kooli--ja haridusseltside asutamiseks. (58) Juba juunis 1906 olid koigis kolmes Laanemere provintsis saksa seltsid tood alustanud. (59) Sama kuu lopul kinnitati Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi pohikiri ja 23. juulil toimus Tartus selle esimene uldkoosolek. Seltsi suunati Eduerakonna platvormilt, eesmargiks seati emakeelse koolihariduse edendamine, eriti eesti oppekeelega tutarlaste keskkooli asutamine, mis 1. septembril 1906 ka tegevust alustas. Teise juhtiva haridusseltsina asutati 1906. aasta sugisel Tallinnas Eestimaa Rahvahariduse Selts, milles tegutses nii Eduerakonna kui ka mitme teisegi ideevoolu esindajaid. See oli ponev ja arendav, ent Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsiga vorreldavat tahte--ning tegevusuhtsust ei saavutatud kunagi. (60)

Jargmise nailist sallivust toendava zestina lubas valitsus 19. aprillil 1906 kinnitatud maarusega asutada kohalike oppekeeltega, samas piiratud oigustega erakoole. (61) Joukas ja vaikesearvuline baltisaksa uhiskond voitis sellest enam kui eestlaskond. Lubades baltisakslaste korval ka eestlastel ja latlastel haridusseltse asutada ning seadustades "talupojakeele" kasutamise isegi keskastme erakoolides, loi riigivoim vastukaalu saksa seltsidele ja erakoolidele, s.o rakendas muulaste tasakaalustamise ideed. Uldise unifitseerimispoliitika kontekstis oli see ullatav samm tagasi. Ent impeeriumi stabiilsuse seisukohalt oli hetkel tahtsam polisrahvuste poliitiline lojaalsus. (62)

Haridusseltside tegevuses valjendus legaalsel alusel uus rahvuslik tous nii jouliselt, et valitsus alustas peagi hada sunnil lubatu vaenamist. See oli peapohjus, miks laia ulatuse votnud liikumise kvantitatiivsed naitajad jaid koolide osas piiratuks. 1910. aastal tegutses Eesti haridusseltside ulalpidamisel 36 kooli 2796opilasega. (63) Alghariduskoolide opilaste uldarv Eestis (ilma Narva linnata) oli 1905. aastal 67 000-68 000 ja 1914. aastal 73 000-74 000. (64) Aastail 1906-1918 avasid seltsid kokku 46 oppeasutust, pisut enam kui pooltes neis oli oppekeeleks eesti keel. (65) Ettevaatust sisendava poliitilise reaalsuse korval oli piduriks ka eestlaskonna aineliste voimaluste nappus: erakoolides haridust anda oli voimalik vaid vaikesele osale eesti lastest.

Kooli asutades ei pidanud haridusseltside juhid silmas ainult kultuurilisi eesmarke ja vastuseismist venestumisele ning saksastamisele. Lisandusid majanduslikud ja sotsiaalpoliitilised kaalutlused. Oma koolidega puuti noori kodumaal hoida ja siduda neid kodukoha ning Eesti majandusega, eelkoige talumajandusega. V. Reiman kirjeldas puudust, mis valitses haritud toojou jarele aina rohkenevates eesti majandusuhistutes, seltsides ja pollumajanduses uldse. Ta kutsus uhistuid ules suurendama toetust kutseharidusele, et haridusseltside koolide lopetanutel oleks voimalus omandada kodumaale vajalik elukutse. Reimani jargi pidid emakeelsed erakoolid tooma poorde "pollurahwa nooresoo voordumise kurbloosse". (66)

Haridusseltside erakoolide naol oli tegemist kindlasihilise uldharidusega. See pidi taitma tuhiku, mis oli tingitud voimu voordumisest uhiskonna arengus. Eesmark oli nii noorsoo kaitsmine assimileerimisohu eest kui ka oma uhiskonna uute struktuuride varustamine eestimeelse ja emakeelse hariduse saanud toojouga. Ilmnes sarnasus arkamisaja kujutlustega Aleksandrikoolist ja maakonnakoolidest. Kuid kui toonasele avalikkusele olid need aktuaalsete puudluste lagi, siis 20. sajandi alguse uhiskonda ei rahuldanud valitsuse pooliku jareleandmise viljad.

Seoses baltisaksa ulemkihtide hegemoonia kukutamisega mitmes linnavalitsuses avanes 20. sajandi algul eestlastele uus voimalus loovaks haridusalaseks aktiivsuseks. Eestlaste koondamisel valimisvoitlusse etendasid tahtsat osa ajakirjandus, seltsid ja haritlasgrupid. (67) Linnavalitsustel ei olnud voimalik esmajoones rahvuskeelsele haridustoole puhenduda, nagu seda tegid haridusseltsid: naiteks ei lubanud juba seadus linna halduses olevaid eesti oppekeelega koole. Ent nii nagu uued linnavalitsused hakkasid senisest enam puhenduma kehvemate linnaosade heakorrale ja tervishoiule, puudsid nad ka hariduse alal jargida oma valijas--ning toetajaskonna, s.o linlaste kesk--ja vaesemate kihtide huve. Selles valjendus nii juhipositsioonile tousva uue eliidi kohusetunne kui ka sotsiaalne solidaarsus fenomen, mis on rahvusideoloogiale uldomane. (68)

Eestlaste juhitud Tallinna linnavalitsus jargis haridustoos eesti liberaalide uldsuunda, mis paljuski vastas ka rahvusmeelsete sotsialistide arusaamadele. Prioriteediks seati uute algkoolide avamine, tagamaks koigile lastele tasuta oppimisvoimalus. Tahtsuselt jargnes kasitookoolide ja poeglaste kaubanduskooli asutamine ning kolmandana keskastme tehnikum. (69) Kuigi oppetoo Tallinna algkoolides pidi toimuma vene keeles, nahti oppimisvoimaluste laiendamises ikkagi eesti uhiskonna tugevdamist.

Asutades linna kaubandusoppeasutusi, kus seadus lubas kull vaid vene oppekeelt, aitasid Tallinna ja Valga linnavalitsused tugevdada eestlastest keskkihti, koolitada toojoudu Eesti majandus--ning munitsipaalasutustele ja muudele institutsioonidele. Tartus, Parnus ja Narvas arendasid kaubandusharidust seltsid ning opetajate uhingud. Tallinnas avas Eesti Kunstiselts 1914. aastal kunstoostuskooli, mis 1916. aastal anti linna haldusse. (70) 1907. aastal asutati Tartus eesti naisselts, mille uheks peaeesmargiks oli eestilaadse kasitoo arendamine ja opetamine. (71)

UHISKONNA HARIDUSALANE KUJUTLUSVOIME

Rahvuslike mottevoolude aktsepteeritud eestlaste poliitilise eneseteostuse voimalik perspektiiv piirdus 1905. aasta ja esimese maailmasoja puhkemise vahel autonoomiaga Vene riigis ning oiglase, enamusrahvust arvestava omavalitsussusteemiga administratiivselt uhte kubermangu uhendatud kodumaal. See aitas motestada tegevust ja stimuleeris organisatsioonidevaheliste suhete arendamist.

20. sajandi algul oli eestlaskond sotsiaalselt selgelt eristunud. Lahkhelidest hoolimata ei moodustanud valdav osa Eesti organisatsioonidest leppimatult vastandlikke ruhmi, vaid pusis uhise uldsuuna raamides. (72) Sellest jaid valja enamlaste mojusfaari langenud jm vahem tahtsad uhingud ja huvigrupid. Haridusideoloogias domineeris liberaalne mottelaad, milles koige panoraamsema nagemuse tootasid valja Postimehe ringkond ja sellest valja kasvanud Eduerakond. Viimase programm (1905) nagi haridussusteemi uldnouetena ette detsentraliseeritust, uhtluskooli jm demokraatlikke pohimotteid. Alghariduse korraldamine pidi minema kohaliku omavalitsuse asutuste katte, keskkooli puhul raagiti vaid kogukonna asutuste laialdasest osavotuoigusest oppe--ja kasvatustoo kusimustes. (73) Ehkki ka keskkooli peeti maaomavalitsuse voimkonda kuuluvaks rahvahariduse osaks, ilmnes sonastuses kohklust ja otsustamatust. Kuid noue, et vahemalt Tartus ja Tallinnas avataks eesti oppekeelega gumnaasium, reaalkool ning tutarlastegumnaasium riigi kulul, oli toeliselt radikaalne.

Suurriikliku reaktsiooni tousu ajal, 1909. aastal vastu voetud Eduerakonna uues programmis ei mainitud enam eestikeelsete keskhariduskoolide riigipoolset rahastamist.74 Selles voib naha nii realistlikumat hoiakut kui ka omavalitsusliku autonoomiaprintsiibi ilmnemist. Kogu keskhariduse, eriti aga ulikooli hoivamiseks peeti oma joudu ebapiisavaks. Neid valdkondi ei kasitletud alg--ja kutseharidusega vorreldes nii pohjalikult. Keskkooli vaatlesid nii liberaalid kui ka eestimeelsed sotsialistid uleminekustaadiumina emakeelselt algkoolilt vene oppekeelega korgkoolile. Kui tulevikukujutluses nahtigi nii suuremates kui ka vaiksemates linnades eestikeelseid keskhariduskoole, arvestati sellega, et ka edaspidi omandab osa eesti noori keskhariduse riigikeeles. (75)

Kull aga toetati juba arkamisajal esitatud motet, et gumnaasiumides tuleks eestlastest opilastele opetada emakeelt vastavates tundides. See noue sonastati Eduerakonna programmis (1905) jargmiselt:

   Vene opekeelega keskkoolides on Eesti soost kasvandikkudel emakeel
   sunduslikuks opeaineks maksuta. (76)

Ja kuigi 1905. aasta revolutsiooni jarel lisandusid venekeelsetele ka saksakeelsed keskhariduskoolid--1912. aastal oli neid Eestis 17 (77)--, jaadi Eduerakonna 1909. aasta programmis sama, nuud aga ebaloogilise, vaid venekeelsetele koolidele vihjava formuleeringu juurde. (78) Noue muuta eesti keel kohustuslikuks oppeaineks koigile keskkooliopilastele puudus 1905. aastal moodukate liberaalide programmis ja selleni ei joutud ka 1909. aastal. (79)

Eduerakonna programmides ei kasitletud alghariduse andmist vahemusrahvustele. Seegi naitab, et omavalitsusliku autonoomiaprintsiibi, mis oli programmide uheks labivaks ideeks, rakendamine haridusideoloogias oli alles poolel teel. Eduerakonna programmis (1905) kasitleti algharidust eestlaste vaatepunktist, leides, et Eesti rahvakoolis maal ja linnas olgu oppekeeleks eesti keel "kui opilaste emakeel". (80) Burgermusse koosoleku otsustes puudus isegi vihje emakeelsusele, oppekeeleks nouti eesti keelt.81 Selles kohaliku omavalitsuse valdkonda kuuluvas kusimuses puudus 1905. aastal veel rahvusulene nagemus. Kuid Eduerakonna uues programmis (1909) oli see olemas:

   Rahwakoolis olgu maal ja linnas opekeeleks opilaste emakeel ... (82)

Niisugune selge formuleering oli samm kaitsestrateegialt omavalitsusliku haldusvastutuse poole.

Koolisusteemi korraldus, oppeasutuste juhtimine ja jarelevalve ning eriti oppekeel olid 1905. aastal kultuuritaotlustes kesksed. Kui rahvakoosolekutel ja vallavolikogude istungitel nouti eesti oppekeelt peamiselt algkooli, naitas see rahvahulkade vaatevalja tolleaegseid piire nii emakeele funktsioonide osas kui ka avaliku huvi ulatust hariduskusimustes laiemalt. Kohati kiitsid koosolekud heaks ka niisugused hariduspoliitilised taotlused nagu uhetuubiline algkool, uldine koolikohustus (mida linnades sellal ei olnud) 16. eluaastani ja eesti oppekeele kehtestamine koigis algkoolides. See kinnitab, et eestlaste haridusvajaduste kasitlemine vaid agraaruhiskonna kontekstis, nagu see oli arkamisaja suurmargukirjades, oli paljude inimeste teadvuses minevikku jaamas. Nouet kehtestada eesti oppekeel keskkoolis esines aga harva. (83) Isegi Eestimaa ja Liivimaa rahvakooliopetajate margukirjades, otsustades ajalehtedes ilmunud sisukokkuvotete pohjal, niisugust taotlust ei olnud. (84)

Vene keel oli Eesti uldsusele juba aastakumneid olnud "elus edasijoudmise keel" (language of getting on), (85) vaieldamatult vajalik ametlikus sfaaris, Venemaal oppimist ja tootamist voimaldav, kuid mitte essentsiaalne siinses uhiskondlikus elus. Paljud noored haritlased hindasid vene keelt kui rikka kiijandusega kultuurkeelt, mille vahendusel tutvuti muu hulgas sotsialismiopetusega. Neile oli riigkeel ka "progressi keel" (language of progress). (86) Ometi hakkasid sajandivahetusel haritud eesti noored omavahel uha enam eesti keeles suhtlema. Levis arusaam, et ka vene oppekeelega koolis saab kasvatada Eesti uhiskonna aktiivseid edasiviijaid, kui vaid kooli ulalpidajad ja pedagoogid end sellele puhendavad. Emakeelne haridus, vahemalt algkooli osas, jai rahvuslikus diskursuses endiselt imperatiiviks. Tegelikkuses oli aga juba hariduse andmine osaliselt ema keeles voi siis emakeele abil positiivne saavutus. (87) Sel juhul muutus eesti keel osaliseks voi sekundaarseks, abistavaks oppekeeleks. (88) Pettumust valmistavatele kontsessioonidele vaatamata oli eestlaskond end haridusseltside erakoolidega haridussusteemis kehtestanud, millel oli margiline tahendus. Rahva laiahaardeline organiseerumine avardas eesti keele kasutamist avalikus elus ja seda ei olnud enam voimalik takistada. (89)

Saksa keelde suhtusid eesti liberaalid kui tsivilisatsiooni esmasesse vahendajasse. Naiteks opetati Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tutarlaste Keskkoolis 1912/13. oppeaastal saksa keelt koigis klassides (I-VII) kokku 24 nadalatundi, prantsuse keelt 16 nadalatundi ja sama palju ka eesti keelt. (90) Siin ei uhtinud eduerakondlaste eelistus ei Vene riigi keelepoliitikaga ega Noor-Eesti vaadetega. (91)

Rahvusliku surve tugevnemisest hoolimata ei olnud eesti eliit esimese maailmasoja eel enesemaaramise ideest autonoomiatasandil loobunud. Ometi jai see eesmark ikka veel imaginaarseks, ajaliselt maaratlemata tulevikupildiks. Haridus-ideoloogias oli rahvuslik kaitsestrateegia paremini labi moeldud kui juhtimis-strateegia. Kujutlus maaomavalitsuse rollist hariduse valdkonnas oli alles ebamaarane. Riigiametnike juhtimis--ja otsustamisoiguse suhtes valitses uhiskonnas uldine negatsioon. Liberaalses kujutluses jaeti riigi esindajatele eeskatt seaduste taitmise ule jarelevaatamise funktsioon, piirates nende aktiivsust ja maksimaalselt valistades sekkumist. Riik oli eestlastele veel kultuurantropoloogiliselt "teine", s.o midagi kattesaamatut ja alati paratamatult valist, millega oli raske end samastada. (92)

KOKKUVOTE

Eestlaste haridusalane ideestik arenes kahe mottesuuna koosmojul, mille juured ulatusid ratsionalistliku kallakuga teoloogia ja valgustuse aegadesse. Neist esimene oli kantud regionaalse eriseisundi taotlustest ja Laanemere provintside vaimsusest (K. G. Sonntag, C. C. Ulmann, J. Hurt). Sellelt aluselt arendati valja balti talurahvakool. Teist kujundas G. F. Parrot, kes panustas keskvoimu abile ja riigi institutsioonidele, hinnates korgelt Tartu ulikooli valgustusmeelset kooli-komisjoni, riiklikku, samas kohapealset asutust. Eesti rahvuslastest kandsid selle suuna sonumit edasi J. Koler, C. R. Jakobson, M. Veske, A. Grenzstein jt. Uldsuunalt vordlemisi kooskolalises arkamisaja eesti ideoloogias oli hariduse kasitlus uheks peamiseks lahkheli pohjustajaks. Ometi innustasid sellal molemad mottesuunad rahvast ja aktiveerisid rahvuslikku liikumist.

Sajandivahetusel kujunes mootuandvaks oma joule toetumist ja Eesti autonoomiat tahtsaimaks pidav, aga ka hariduse ning riigi seost ja viimase jarelevalve-oigust tunnustav hubriidne motteviis, milles kajastus nii Hurda kui ka Jakobsoni vaateid (V. Reiman ning J. Tonisson ja Postimehe ringkond, K. Pats ning Teataja toimetus). Rahvuslike ringkondade puudlusi uldistas koige sugavamalt Eduerakonna programmi (1905) haridust kasitlev osa, mis kuulus eesti haridusideoloogia tuviteksti riikliku iseseisvumiseni.

Arkamisaegsete petitsioonikampaaniate (sh Manasseini revisjoni) ajal esitatud haridusalased noudmised ei andnud soovitud tulemusi. Eesti Aleksandrikooli peaja abikomiteede moodustamisega liitus intelligentsi haridusalane mote kodaniku-uhiskonna organiseerumisega. Siin ilmnesid arkamisaja eestlust ilmekalt portre-teerivad jooned, nagu oma soltumatu kultuuriruumi loomise puue, optimism ja usaldus Vene valitsuse suhtes. Aleksandrikooli institutsiooniline vorgustik oli aga ebakindel ja nork, pealegi vastuolus riigipoliitika uldsuunaga. Ei aidanud ka oigusruumi vahetus: otsus allutada kool kreisi maakoolivalitsuse asemel haridusministeeriumile. Eestlaste erandlik eesmark oli maaratud nurjumisele. Tegelikult said eestlased hakata poliitilisi protsesse mojutama, organiseerudes statsionaarsetesse, suuremat riiklikku kaalu ja tunnustust omavatesse seltsidesse. See leidis aset aga alles venestamisajal, parast siinse elukorralduse dramaatilist reformimist ja uhiskonna muutustega kohandumist.

1890. aastatel said pollumeesteseltsid eestlaste haridusalaste puudluste tahtsaimaks kandepinnaks. Just pollumajanduse valdkonnas hakkas eesti ideoloogia nagema seost hariduse ja majandusliku progressi vahel. Eesti seltside muutumine poliitiliseks teguriks ilmnes esmakordselt 1902. aastal uleriigilisel erinoupidamisel, kus nad tostatasid kusimusi maa--ja omavalitsuse reformi, hariduse jt valdkondades.

20. sajandi algul olid pollumeesteseltsid toeks joudsalt arenevatele eesti majandusuhisustele, mis kindlustasid haridusalaste ettevotmiste ainelist baasi. Tanu seltsidele, millel oli ka valitsuse silmis pohjendus, ja uhistegevusele algas massiline talupidajate noustamine. Korraldati luhemaajalisi ja asutati pikaajalisi (0,5-2 aastat) eestikeelseid pollutoo--ning kodumajanduskursusi. 1905. aastal ilmnes eesti moodukate liberaalide ja baltisaksa vabameelsete uhiskonnategelaste haridusalastes taotlustes mitmeid sarnaseid jooni. Esmakordselt ajaloos esinesid eestlased ja baltisakslased sisult paljuski kokkulangevate noudmistega Vene riigi ees ning molemad kavandasid oma tulevikukooli, mis pidi voimalikult suures ulatuses olema emakeelne ja rahvuslik. Kui eesti haridusideoloogia puudis juba arkamisajal mobiliseerida kogu eestlaskonda nii kodumaal kui ka mujal impeeriumis Aleksandrikooli nimel, siis baltisaksa uhiskonda haaras rahvusterviku haridusalaste uhisaktsioonide idee laiemalt alles vapustavate revolutsioonisundmuste mojul. Talurahvahariduse valdkonnas erinesid eestlaste ja baltisaksa ulemkihi (eriti aadli) vaated paljudes kusimustes lepitamatult.

1906. aastast asutasid eestlased paralleelselt baltisakslastega haridusseltse ja avasid emakeelseid erakoole. Valdavalt juhindusid haridusseltsid liberaalsest rahvusmeelsest haridusideoloogiast ja mojukaima Eesti poliitilise partei, Eduerakonna programmist. Neilt alustelt lahtus ka eestlaste katte lainud linnaomavalitsuste tulemuslik tegevus alg--ja kaubandushariduse alal.

Eesti oppekeelega keskhariduskool oli veel 20. sajandi algul pigem eliidi tulevikunagemus kui laiem uhiskondlik noue. 1905. aasta revolutsiooni jarel sai aga selliste koolide ulalpidamine mitme haridusseltsi (Tartus, Parnus, Nuustakul, Viljandis) peaulesandeks ja laiemalt omaks voetud eesmargiks teistelegi haridusseltsidele. Algatused tulid peamiselt Hurda ja Jakobsoni maailmavaateliselt aluselt kujunenud autonoomiapuudlustega haridusideoloogiliselt liinilt, millel oli tugevam aineline baas ning uhingute, omavalitsuste ja seltside toetus. Vaimselt riigile toetuv suund jai vaheviljakaks. Tsentristlikud ja suurvenelik-ortodokssed taotlused olid 20. sajandi algul aga uhiskonnast voordumas.

Eesti pollumeeste-, haridus--jt seltside tegevuses ilmnes ka skeptitsismi ja maa elus domineerimist taotlevale eliidile sobimatut rahvuskesksust ning oportunismi. Uhiskonna kujutlusvoime ei suutnud 1905. aastal pustitatud julgeid poliitilisi ja haridusalaseid loosungeid vahel motestada ning konkreetse sisuga taita. Eesti haridusideoloogiasse lisandus omavalitsuslikust printsiibist tulenev rahvusuleste kohustuste aspekt, kuid rahvuskeskne enesekaitseline kulg jai selles siiski tsaariaja lopuni domineerima. Demokraatlikult moodustatud maaomavalitsuse haridusalased ulesanded mitmerahvuselises Eesti (osa)riigis--see kusimuste ring alles ootas kasitlemist. Ometi olid eesti parteid, liikumised ja seltsid, nagu ka baltisaksa uhiskond, saavutanud jareleandmisi. Tunnetati end poliitilise jouna ja revolutsiooni mahasurumise jarel ei loobutud oma eesmarkidest, mille kaalukas toend on Eduerakonna 1909. aasta programm. Ajajarku 1905. aastast esimese maailmasojani voib pidada eestlaste jarjekindla, alg-, kutse--ja keskharidust holmava haridus-poliitika alguseks.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Haridus--ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeritava teadusteema SF0130038s09 raames.

doi: 10.3176/hist.2014.1.03

Vaino SIRK

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; vsirk@hot.ee

(1) Tobien, A. v. Die Agrargesetzgebung Livlands im 19. Jahrhundert. I Band: Die Baurerverordnung von 1804-1819. Puttkammer&Muhlbrecht, Berlin, 1899, 384-385.

(2) Aadel ja pastorid pidasid talurahvakooli ulitahtsaks teguriks provintside eripara ning--staatuse sailitamisel. Vallakoolide ulalpidamine pandi talurahva--ja kooliseadustega kogukondadele, kuid ka moisate panus--nii kohustuslik kui ka vabatahtlik--oli oluline: Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost ja toim E. Laul, toim V. Varik. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2010, 186-188. Talurahvakool oli uhest kuljest ofitsiaalne, moisnike ja pastorite juhitav ning kontrollitav institutsioon, teisest kuljest aga rahvakultuuri osa, mis sai arkamisajal uheks eesti identiteedi loojaks.

(3) Eesti kooli ajalugu. 1. koide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoim E. Laul. Valgus, Tallinn, 1989, 305-308.

(4) Kersti Lusti jargi "Koler sah im Staat eine hohere Gewalt, einen Rechtsprecher und einen Vermittler im Konflikt zwischen Esten und Deutschen, den "alleinigen Retter der Esten"": Lust, K. Johann Koler (1826-1899), ein Vorkampfer der estnischen Nationalbewegung im 19. Jahrhundert.--Rmt: Geisteswissenschaften und Publizistik im Baltikum der 19. und fruhen 20. Jahrhunderts. Schriften der Baltischen Historischen Kommission. Band 17. Hrsg. von N. Angezmann, W. Lenz, K. Maier. LIT Verlag Dr. W. Hopf, Berlin, 2011,209.

(5) Vassar, A. "Kalevipoja" selts Virumaal aastatel 1876-1881.--Rmt: Ajaloo jarskudel radadel. Toim J. Kahk. Eesti Raamat, Tallinn, 1966, 178-185.

(6) Juba 1870. aastal esitas Jakobson koolmeistrite ja kogukondade huve valjendava rahvakooli juhtasutuse idee. Vt lahemalt Sirk, V. Rahvakooli juhtimise ja jarelevalve probleem eesti uhiskondliku liikumise pohidokumentides ning pedagoogilises kirjasonas (arkamisajast Esimese maailmasojani).--Acta Historica Tallinnensia, 2013, 19, 7-10, 23.

(7) Vt lahemalt Daukste, V. Die "Geschichte des Livlandischen Volksschulwesens" von Johann Heinrich Guleke im Gesamtbild der lettischen Schulgeschichte--Rmt: Guleke, J. H. Geschichte des livlandischen Volksschulwesens herausgegeben von Detlef Kuhn und Vija Daukste. Beitrage zur Schulgeschichte. Band 6. Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, Luneburg, 1997, 19, 21.

(8) Jakobson, C. R. Kolm isamaa konet, II. Voitlemised Eesti vaimupollul (peetud 24. jaanikuu paeval 1870).--Rmt: Jakobson, C. R. Valitud teosed, I. Koost R. Poldmae. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1959, 314-316.

(9) Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939, 240.

(10) Smith, A. D. The Nation Made Real: Art and National Identity in Western Europe, 1600-1850. Oxford University Press, Oxford, 2013, 6-9.

(11) Siseministeeriumi avaldus (1868), et "vaga soovitav oleks, et asutajate kaunis mote asutada puhtvene rahvakooli (tsisto russkoje narodnoje utsilistse) Baltimail teostuks voimalikult kiires tulevikus", tunnistati kull peagi eksituseks (Kruus, H. Eesti Aleksandrikool, 39). Ometi naitab see selgelt, et talupojakeelne oppeasutus ei mahtunud vene ametnike maailmapilti.

(12) Hurt, J. Eesti Aleksandri-kool. Uks tahtis kuulutus ja palve koigele Eestirahvale.--Rmt: Hurt, J. Looja ees. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2005, 195.

(13) Laar, M. Aratajad. Rahvuslik arkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2005, 157.

(14) Tammiksaar, E. Alexander Theodor von Middendorffi tegevus Liivimaa pollumajanduse edendajana ning tema seosed eesti rahvusliku liikumisega.--Rmt: Vene aeg Eestis. Uurimusi 16. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi alguseni. Koost T. Tannberg. (Acta et Commentationes Archivi Historici Estoniae, 14[21].) Tartu, 2006, 193.

(15) Tsiteeritud teosest: Kruus, H. Eesti Aleksandrikool, 236.

(16) Kruus, H. Eesti Aleksandrikool, 236.

(17) Alates 1810. aastast tegutsenud abipiibliseltse ei saa pidada talupoegade omaalgatuseks,

kuid neis saadud kogemus virgutas eestlaste organiseerumisvoimet ka arkamisajal: vt lahemalt Aarma, L. Piibliseltside tegelased Eestis heategevuse edendajatena 19. sajandi esimesel veerandil.--Rmt: Seltsid ja uhiskonna muutumine. Talupojauhiskonnast rahvusriigini. Artiklite kogumik. Toim E. Jansen, J. Arukaevu. Eesti Ajalooarhiiv, TA Ajaloo Instituut, Tartu, 1995, 51-74.

(18) Eestimaalt. Koolivalitsuse muutmine.--Olevik, 23.12.1885.

(19) Karjaharm, T. Konstantin Patsi poliitilised ideed.--Rmt: Konstantin Patsi tegevusest. Artiklite kogumik. Koost K. Arjakas. MTU Konstantin Patsi Muuseum, Tallinn, 2002, 74, 78, 79.

(20) Pats, K. Vaba algatus hariduse alal.--Rmt: Pats, K. Eesti riik, I. Koost T. Karjaharm. Ilmamaa, Tartu, 1999, 396.

(21) V. Reiman nimetas veel 1910. aastal "pahempoolseid" ja "karemeelseid" lehti, nagu Olevik, Teataja, Uudised, Vaatleja, Sonumid, Oigus, Virulane ning Tallinna Teataja, kus vastuseisu ministeeriumikoolidele "tembeldatakse tagurluse ja kirikluse salapuudeks": Reiman, V. Ajamargid.--Rmt: Reiman, V. Mis meist saab? Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2008, 363.

(22) Reiman, V. Selguse poole.--Rmt: Reiman, V. Mis meist saab?, 343-347, 350.

(23) Traat, A. Vallareform Eestis 1866. aastal.--Eesti NSV TA Toimetised. Uhiskonnateadused, 1968, 17, 1, 15.

(24) 1876. aasta talvel palus Aleksandrikooli peakomitee vallavalitsustel organiseerida rahakogumist ja koolile annetusi saata. Peagi tuli aga J. Hurdal todeda, et kiri olevat kohati kull "kaunist vilja kandnud, aga suuremale hulgale olevat tema niisama mojunud kui hane selga vesi" (Kruus, H. Eesti Aleksandrikool, 77).

(25) Eestirahwa saadikute margukiri.--Sakala, 15.8.1881.

(26) Jansen, E. Selts ja seisus 19. sajandi teise poole Eesti uhiskonnas.--Rmt: Seltsid ja uhiskonna muutumine, 40.

(27) Kruusberg, A. Tartu Eesti Pollumeeste Seltsi algpaevilt. Kultuurilooliste materjalide kogu. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1926, 13.

(28) 1911. aastal oli Louna-Eestis 53 ja Pohja-Eestis 37 eesti pollumeesteseltsi: Andresen, A. jt. Eesti ajalugu, V. Parisorjuse kaotamisest Vabadussojani. Tegevtoim T. Karjaharm, T. Rosenberg. Peatoim S. Vahtre. Ilmamaa, Tartu, 2010, 127.

(29) Eellend, J. Cultivating the Rural Citizen. Modernity, Agrarianism and Citizenship in Late Tsarist Estonia. Toim A. M. Koll. (Studia Baltica. Serie II: 1.) Stockholm University, 2007, 108, 117.

(30) Lust, K. Eestikeelse Liivimaa talupoegade suhtumine talude pariseksostmisse 1863-1882.--Rmt: Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, II. Koost T. Tannberg, B. Woodworth. (Acta et Commentationes Archivi Historici Estoniae, 18[25].) Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2010, 252.

(31) Eriarvamused tekkisid talurahvale vajaliku pollutookooli astme kusimuses. Pollumeesteseltsides toimus seisukohtade voitlus, kus sajandivahetuseks sai ulekaalu keskastmekooli mote. Moisnikud pidasid aga alamastmekooli enamasti kullaldaseks. Vt lahemalt Sirk, V. Hariduspoliitiline voitlus pollumajandusoppeasutuste rajamise eest Eestis (1890. aastaist 1917. aastani).--Rmt: Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Koost ja toim E. Laul. Eesti NSV TA Ajaloo Instituut, Tallinn, 1979, 74-75.

(32) Jaanus Arukaevu sonul kehastas J. Tonisson oma isikus tihedat sidet eestlaste haridus--ja majanduselu vahel: Arukaevu, J. Eesti uhiskonna organisatsiooniline struktuur 20. sajandi algul.--Eesti TA Toimetised. Humanitaar--ja Sotsiaalteadused, 1994, 43, 261.

(33) Arukaevu, J. Eesti uhiskonna organisatsiooniline struktuur, 43, 264.

(34) Eesti arkamisaja tegelaste koosolek 11. septembril 1878.--Eesti Kirjandus, 1921, 4, 124-127.

(35) Eesti Rahvameelse Eduerakonna esimene programm. 1905.--Rmt: Karjaharm, T. 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vagivald maal. Argo, Tallinn, 2013, 285.

(36) Vt lahemalt Kruus, H. Liivimaa ruutelkonna runnak eesti seltside vastu 1881. aastal.--Rmt: Kruus, H. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel. 60.-80.-ndad aastad. Luhiuurimusi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, 200-211; Kruusberg, A. Tartu Eesti Pollumeeste Seltsi algpaevilt, 32.

(37) Eellend, J. Cultivating the Rural Citizen, 125.

(38) Rosenberg, T. Saksa ja eesti naitused Tartus 1857-1913.--Rmt: Rosenberg, T. Kunnivaod. Uurimusi Eesti 18.-20. sajandi agraarajaloost. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2013, 333.

(39) Johan Eellendi jargi: "The exhibitions focused on presenting results rather than methods": Eellend, J. Cultivating the Rural Citizen, 141.

(40) Valitsus pohjendas keeldumist muuhulgas asjaoluga, et Liivimaa pollumajandus oli juba heal jarjel ja riigi abi vajati teistes kubermangudes: Riigivarade ministeeriumi pollutoodepartemang Liivimaa Uldkasuliku ja Okonoomilise Sotsieteedi juhatusele 3.5.1882. Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 1185, n 1, s 610, l 12.

(41) Vt lahemalt Sirk, V. Hariduspoliitiline voitlus pollumajandusoppeasutuste rajamise eest Eestis, 73-74.

(42) Raamot, J. Pollutookooli asjust.--Olevik, 27.1. ja 3.2.1898; Raamot, J. Missugune peab Eesti pollutookool olema?--Teataja, 3. ja 4.2.1903.

(43) Eellend, J. Cultivating the Rural Citizen, 170.

(44) Karjaharm, T. 1902. aasta erinoupidamine ja eesti kodanluse poliitiline programm esimese Vene revolutsiooni eel.--Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Uhiskonnateadused, 1974, 23, 1, 39.

(45) Vt naiteks: Tartu maakonnakomitee koosoleku (7.-8. oktoober 1902) protokoll. Venemaa Riiklik Ajalooarhiiv (Sankt-Peterburg), f 1233, n 1, s 237, 185.

(46) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], XX. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1903, 1, 17.

(47) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], XLVIII. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1903, 146.

(48) Samas, 69.

(49) Jaan Raamot kirjutas: "Misparast oli meie kreisi ja kubermangude komiteedes [Moeldud on 1902. aasta erinoupidamist--V.S.] nii wahe Eesti saadikuid? Esiteks kull selleparast, et sakslased Eesti saadikuid sealt eemale torjusiwad, teiseks, et meil sinna asjatundjaid ka waga wahe saata oli." (Raamot, J. Missugune peab Eesti pollutookool olema?, 1.--Teataja, 3.2.1903.)

(50) Vt lahemalt Kuum, J. Aianduse ja mesinduse kutsehariduse arengust Eestis (1940. aastani). Eesti Pollumajanduse Infokeskus, Tallinn, 1991, 51-55.

(51) Eesti Rahvameelse Eduerakonna esimene programm. 1905, 287.

(52) Sirk, V. Kutseharidus Eestis 19. sajandi algusest 1917. aastani. Valgus, Tallinn, 1983, 139.

(53) E. V[int]. Eesti Pollumeeste Keskselts.--Rmt: Eesti entsuklopeedia, II. Peatoim R. Kleis. K/U Loodus, Tartu, 1933, 794.

(54) Vt lahemalt Sirk, V. Pollumajanduslik mote ja pollumajanduslik kirjandus Eestis 19. sajandi keskpaigast 1917. aastani.--Eesti TA Toimetised. Humanitaar--ja Sotsiaalteadused, 1994, 43, 2, 191-199.

(55) Sirk, V. Kutseharidus Eestis 19. sajandi algusest 1917. aastani, 191.

(56) Ainus selline kool tegutses Laiksaares oigeusu kirikukooli juures aastail 1914-1917: vt lahemalt Kollamaa, A. Laiksaare rahvapollutookoolist (1914.-1915. a). Marts 1970. Kasikiri Tallinna Ulikooli Teadusliku Raamatukogu Baltika kogus. [Parnu] 1970, 11-15.

(57) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 12. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1904 [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], No. 26452, 548.

(58) Vt lahemalt Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1996, 34-36.

(59) Wittram, R. Geschichte der baltischen Deutschen. Grundzuge und Durchblicke. Verlag von W. Kohlhammer, Stuttgart, 1939, 168.

(60) Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost, 72.

(61) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. 1906, No. 4-5, 171-172.

(62) Vrd Karjaharm, T. Vene impeerium ja rahvuslus: moderniseerimise strateegiad. Argo, Tallinn, 2012, 268, 270.

(63) Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost, 203.

(64) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide, 493.

(65) Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost, 203.

(66) R. [Reiman, V.] Kes usub meie kuulutust!--Postimees, 19.3.1913.

(67) Nii oli Tallinnas 1904. aastal pohirahvusele voidu toonud linnavolikogu valimiskampaanias tahtis osa 1901. aastal asutatud spordiseltsil Kalev: Tallinna ajalugu. XIX sajandi 60-ndate aastate algusest 1965. aastani. Koost R. Pullat. Eesti Raamat, Tallinn, 1969, 69.

(68) Smith, A. D. The Nation Made Real, 15.

(69) Tallinna linna majapidamine 1905-1915. [Koost E. Laaman.] Tallinna Linnaameti valjaanne, Tallinn, 1916, 56.

(70) Samas, 62.

(71) Tartu Naisselts 1907-1935. Tartu, 1937, 26.

(72) Arukaevu, J. Eesti uhiskonna organisatsiooniline struktuur, 264.

(73) Eesti Rahvameelse Eduerakonna esimene programm. 1905, 282.

(74) Eesti Rahwameelne Eduerakond. Eeskawa ja tegewuse juhtmotted. Erakonna uleuldisel koosolekul 8. weebr. 1909 haaks kiidetud. Tartu, 1909, 13.

(75) Alles vahetult veebruarirevolutsiooni jarel deklareeris Peeter Pold: "Paale emakeelse ja rahvuslise alg--kui ka keskkooli ei tunnista meie teist kooli oma lastele maksvaks." Eestikeelse ulikooli noude seostas ta nuud laialipaisatud korgharitlaste kodumaale naasmisega: Rahvakoosolek Tartus 6. martsil 1917.--Rmt: Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lavel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust maarata ja juhtida void. Eesti riikluse alusdokumendid 1917-1920. Koost A. Pajur. Rahvusarhiiv, Tartu, 2008, 43-44.

(76) Eesti Rahvameelse Eduerakonna esimene programm. 1905, 287.

(77) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide, 514.

(78) Eesti Rahwameelne Eduerakond. Eeskawa ja tegewuse juhtmotted, 13.

(79) Idee eesti keelest kui uldkohustuslikust ainest kesk--ja kommertskoolides aktualiseerus esimese maailmasoja ajal, mil leiti, et "ka woorastele on teda tarvis": J. M. [Jakob Mandmets?] Kohalikkude keelte opetusest keskkoolides.--Paevaleht, 1.(14.)8.1916.

(80) Eesti Rahvameelse Eduerakonna esimene programm. 1905, 285.

(81) "Rahvakoolis, maal ja linnas /.../ olgu Eesti keel opetusekeeleks": Burgermusse koosoleku otsused (27.-29. november 1905).--Rmt: Karjaharm, T. 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vagivald maal. Argo, Tallinn, 2013, 374.

(82) Eesti Rahwameelne Eduerakond. Eeskawa ja tegewuse juhtmotted, 14.

(83) Rahvakoosoleku otsused Talli vallas Parnumaal. 13. detsember 1905.--Rmt: Karjaharm, T. 1905. aasta Eestis, 451.

(84) Eestimaa rahvakooliopetajate margukiri. Liivimaa rahvakooliopetajate margukiri.--Rmt: Karjaharm, T. 1905. aasta Eestis, 357-359.

(85) Raftery, D., McDermid, J., Jones, G. E. Social change and education in Ireland, Scotland and Wales: historiography on nineteenth-century schooling.--Rmt: Social Change in the History of British Education. Toim J. Goodman, G. McCulloch, W. Richardson. Routledge, London, 2008, 51.

(86) Samas.

(87) Vt lahemalt Reiman, V. Selguse poole.--Rmt: Reiman, V. Mis meist saab?, 351; Ots, L. Oskar Kallas ja eesti haridus.--Rmt: Oskar Kallas. Artikleid Oskar Kallase elust ja toost. Koost K. Aru. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 1998, 122-123.

(88) Surve haridusseltside erakoolidele oli valitsuse poolt nii tugev, et ka baltisakslaste hulgas avaldati soovi minna saksa oppekeelega koolides osaliselt ule vene keelele: Kupffer, K. Die Schulfrage fur uns baltische Deutsche. Rede auf der Mitgliederversammlung des D. V. in Riga am 27. Febr. 1913.--Kalender der deutschen Vereine in Liv-, Est--und Kurland 1914, 8-Jahrgang. Riga, 74-77.

(89) Raag, R. Talurahva keelest riigikeeleks. AS Alex, Tartu, 2008, 118-119.

(90) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide, 543.

(91) Tartu Puskini-nimelises tutarlaste gumnaasiumis opetati 1913/14. oppeaastal I-VII klassini prantsuse ja saksa keelt vordselt 26 nadalatundi ning inglise keelt 12 nadalatundi: 1913/14. oppeaasta tunniplaan. EAA, f406, n 1, s 33, l 1-2.

(92) Aare Pilve jargi on eesti kultuuri enesetaju puhul olemuslik, et "kokkupuude teisesusega on alati aldis muutuma kokkupuuteks sekundaarsusega": Pilv, A. "Sa oled mul teine": teisesusest eesti kultuuri eneseanaluusis.--Rmt: Rahvuskultuur ja tema teised. Toim R. Undusk. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2008, 68.