Toomas Karjaharm 70.

Ulikooli, Kolleegid Tallinna

[ILLUSTRATION OMITTED]

23. martsil taitus seitsmekumnes aastaring tuntud ajaloolasel Toomas Karjaharmil. Sel puhul korraldas Tallinna Ulikooli Teaduslik Raamatukogu ulevaatenaituse tema elust ja toost.

Juubilar on sundinud Tallinnas, lopetas 1962. aastal Westholmi gumnaasiumi (tollal 22. keskkool) ja 1970. aastal Tartu Ulikooli ajaloo alal. Samast aastast 1975. aastani oli ta nooremteadur TA Ajaloo Instituudis, kus tema tood suunas Artur Vassar, 1960. aastatel kujunenud eesti talurahva ajaloo uurimise koolkonna uks juhte. Otsekui elav tunnistus sojaeelse Eesti vaimsusest ja akadeemilisest elust oli noorele teadusse purgijale aga instituudi vanim ning auvaarseim kolleeg Hans Kruus. Viimase probleemiasetuse mastaapsusest ja uhiskonnast mitteirduvast ideemaailma kasitlusest oli mondagi oppida. Aastatel 1975-1990 tootas Toomas Karjaharm Tallinna Riiklikus Konservatooriumis vanemopetajana, dotsendina, professorina, pedagoogikateaduskonna dekaanina ja kateedrijuhatajana. 1974. aastal kaitses ta ajalookandidaadi kraadi ja 1983. aastal sai ajaloodoktoriks.

Alates 1990. aastast tootab Toomas Karjaharm Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituudis juhtivteadlasena, olles aastaid olnud projektijuht. Teadustoo korval on ta pidevalt tegutsenud oppejouna koduulikoolis ja lugenud kulalis- ning erakorralise professorina loenguid veel mitmes korgkoolis Eestis ja voorsil.

Tanu suurtele kogemustele on Toomas Karjaharmile usaldatud mitmeid vastutusrikkaid ulesandeid teaduselu juhtimisel ja korraldamisel. Nii on ta olnud Eesti Teadusfondi humanitaarekspert (1995-2003), Eesti Rahvusarhiivi teadusnoukogu liige (1999-2005) ja Tallinna Pedagoogikaulikooli magistrinoukogu esimees (1998-2003). Aastail 2005-2009 oli ta Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituudi doktorioppe juht ja 2006-2011 Tallinna Ulikooli humanitaarteaduste doktorinoukogu aseesimees. Aastail 1997-1998 kuulus juubilar Eesti valitsuse rahvussuhete ja etnopoliitika komisjoni. 2001. aastal tunnustas Eesti Vabariik tema pingelist ja mitmekulgset tegevust Valgetahe medaliklassi teenetemargiga.

Toomas Karjaharm moistab ajalugu kui nuudisaja ja mineviku loputut dialoogi. Tema teadusliku loomingu trajektoor on ulatuslik ja mitmekulgne: teda huvitavad paljud humanitaar--ning uhiskonnateaduste valdkonnad, ent esmajoones on ta Eesti poliitilise ja ideeajaloo uurija, kes keskendub ajavahemikule eestlaste rahvuslikust arkamisest kuni taasiseseisvumiseni 1991. aastal. Ta on kasitlenud poliitiliste institutsioonide evolutsiooni, ideevoole ja parteide tegevust, uhiskonna uuenemist koige laiemas mottes, Balti kusimust, piirkondlikku teadvust (Eesti ning Euroopa vahekord), kodanikuuhiskonna kujunemist ja rahvussuhteid. Oma andmeterohketes ja uldistusjoulistes kasitlustes uhendab ta oskuslikult poliitilise, kultuuri- ning ideeajaloo temaatika, tahtsustades niisuguseid ajaloouurimise pohikategooriaid, nagu meetod, fakt, historiograafia, allikakriitika ja allikate publitseerimine.

Toomas Karjaharmi doktoritoo ja selle alusel valminud monograafia "[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] b 1905-1917 rr" (1987) toi tolle aja ajaloo-kasitlusse eesti majandus--ning poliitilise eliidi ideoloogilise materdamise asemele teadusliku lahenemise. Monograafia mojutas margatavalt Eesti 20. sajandi alguse poliitilise ja sotsiaalajalooo motestamist, autorile aga anti 1988. aastal vabariigi teenelise teadlase aunimetus.

1905. aasta on Toomas Karjaharmi koitnud kogu tema teadusliku tegevuse jooksul. Aimatav on ka isiklik suhe: vottis ju tema emapoolne vanaisa Hans Anderson, valituna Vana-Suislepa valla peremeeste poolt, osa rahvaesindajate kongressi radikaalsest aulakoosolekust, uhest revolutsiooni tippsundmusest.

1975. aastal ilmus noorel ajaloolasel raamat "Eesti revolutsioonitules 1905-1907" (kaasautor Raimo Pullat). Impeeriumi "rahvaste kevade" temaatika juurde on ta ikka ja jalle tagasi poordunud, millest annab tunnistust 1998. aastal ilmunud ning riigi humanitaarteaduste valdkonnas teaduspreemia voitnud monograafia "Ida ja Laane vahel. Eesti-Vene suhted 1850-1917" ning dokumendikogumik "[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]" (2000). Tema 2013. aastal ilmunud monograafia "1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vagivald maal" on meiepoolne panus rahvusvahelisel areenil Venemaa 1905. aasta revolutsiooni ule arenevasse diskussiooni, kus autoril on kriitiku sonul jagunud julgust ning enesekindlust vaadata toimunut eestlase pilguga (Kersti Lust, Sirp, 9. mai 2014). Juba monda aega rahvusvahelisel tasandil valtavasse motte-vahetusse annab lisa ka 2012. aastal ilmunud raamat "Vene impeerium ja rahvuslus: moderniseerimise strateegiad".

Uks Toomas Karjaharmi loomingut labiv keskne teema on Eesti intelligentsi kujunemislugu ja selle ideed. Alguse sai see 1973. aastal Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklist ning kulmineerus aastail 1997-2007 avaldatud kolmes eesti haritlaskonna ajalugu kasitlevas koites (kaasautor Vaino Sirk). Suurteose avakoide voitis ajaloo aastapreemia. Oma uurimistulemusi on Toomas Karjaharm tutvustanud ka arvukates valismaal (Saksamaal, Soomes, Venemaal jm) ilmunud toodes.

Pikkade kumnendite uurimistoo empiirilised kogemused ja teoreetiline erudeeritus voimaldasid 2004. aastal avaldada sissejuhatuse ajalooteadusse, esimese omataolise eesti teadlase sulest (2., oluliselt taiendatud trukk ilmus 2010. aastal).

Juubilarile on omane Eesti ajalooteaduse vanade heade traditsioonide tundmine ja jatkamine, huvi tanapaeva uurimissuundade ning meetodite vastu ja lugupidav suhtumine kolleegide toosse. Ajalukku suhtub ta voimalikult objektiivse vaatlejana ja tolgendajana, eristades aga objektiivsust neutraalsusest, sest viimast peab ta motestamata ajalooks. Objektiivsus, tolerantsus ja heatahtlik abivalmidus iseloomustab ka tema suhtumist kaastootajatesse.

Onne ja edu edaspidiseks!

Kolleegid Tallinna Ulikooli

Ajaloo Instituudist