Church as an international pressure group: the world alliance for promoting international friendship through the churches and the activity of its Estonian National Committee from 1914 to 1940/ Kirikud poliitilise survegrupina: Maailmaliit Rahvusvahelise sopruse edendamiseks kirikute kaudu ja selle eesti rahvuskomisjon aastatel 1914-1940.

Rohtmets, Priit

The aim of this article is to analyse the activity of the ecumenical peace organisation The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches and its Estonian national committee.

Established in 1914, the Alliance as an instrument for promoting peace and friendship was interested in general problems of the world's political order. As the representative of Christian and humanistic values and principles, the Alliance emphasised the fight for national minorities, refugees, as well as the opposition to religious persecution and the fight for the right to religious liberty. There was an understanding among the representatives of the Alliance that the organisation was the spiritual equivalent of the League of Nations, the soul of the League.

The ideological basis, especially the lack of theological discussion as well as the fact that the Alliance distanced itself from other ecumenical organisations in establishing the World Council of Churches, turned out to be a drawback. For ten years after the First World War the methods of the Alliance seemed to work, but first due to the financial crisis beginning from 1929 and the ever straining situation in the international politics, the Alliance began to lose its clarity of vision and enthusiasm in its activity. The same kind of confusion was characteristic of the League of Nations.

At the same time, the Alliance as a promoter of relations between different denominations made a significant contribution to the ecumenical movement. An example from Eastern Europe, namely from Estonia, can be given here, where the Orthodox and Lutheran churches were united in the national committee. According to the Constitution, there was a possibility of including other churches as well.

When in most cases the activity of a national council rested upon the importance of churches in society, in Estonia the activity of the Alliance was hampered by the conflict inside the most influential member of the committee the Lutheran Church. Although society was open to peace work, strained relations in the church shaped the conflicting image of the church in society. In addition, the conservative faction opposed to the idea of the church taking part in the ecumenical movement. At the end of the 1930s the state refused to register the new constitution of the Estonian national committee, because of the States' policy to distance from establishing unions with foreign churches.

The secretary of the Estonian committee, Prof. Eduard Tennmann, was the most influential ecumenical figure in the Baltic region. He was one of eight honorary secretaries of the Alliance. In the 1920s he initiated a plan to establish a Peace Academy of the Alliance, but because of the Financial reasons the plan was dropped.

Artiklis on vaadeldud aastatel 1914-1948 tegutsenud oikumeenilise maailmaorganisatsiooni Maailmaliit Rahvusvahelise Sopruse Edendamiseks Kirikute Kaudu (Maailmaliit) tegevust. Erilist tahelepanu on pooratud liidu tegevusele Eestis. Maailmaliit toetas Rahvasteliidu eesmarke ja tegevust, juhindudes tosiasjast, et religioon voimaldab suvendada rahvustevahelist usaldust, eesmargiga ara hoida pingeid ning sojalisi konflikte ja seista vahemuste, sh usuvahemuste oiguste eest.

Maailmaliidu aluseks olid eri riikides moodustatud rahvuskomisjonid. 1930. aastatel tootasid komisjonid 34 riigis, sh Eestis. Maailmaliidu tegevuse korgajaks olid 1920. aastad. Seoses teiste oikumeeniliste organisatsioonide koondumisega Kirikute Maailmanoukoguks, autoritaarsete ja totalitaarsete reziimide esiletousuga ning rahvusvahelise olukorra pingestumisega 1930. aastatel vahenes liidu tahtsus. Liidu languse tingis ka organisatsiooni enda suutmatus arendada ja kohandada liidu ideoloogiat vastavalt uhiskonnas toimuvatele muutustele. Seetottu jai liidu tegevuse peamiseks valjundiks poliitiliste arengute jalgimine, mitte aga nende suunamine.

Rahvuskomisjonide too edukus soltus usuliste uhenduste positsioonist uhiskonnas. Eesti uhiskonnas olid eeldused rahutoo tegemiseks soodsad, kuid siin segasid komisjoni tegevust selle suurima liikme--luteri kiriku--sisepinged. Need olid seotud nii rahvuskusimusega-- tingitud baltisaksa vahemuse senise uhiskondliku positsiooni kaotusest--kui ka opetuslike ja kirikukorralduslike vaidlustega, mojutades kirikute kuvandit uhiskonnas ning suhtumist oikumeenilisse liikumisse kirikus. 1930. aastatel need vastuolud vaibusid, kuid siis ilmnesid pinged komisjoni ja Eesti riigi esindajate vahel, mistottu jattis siseminister komisjoni pohikirja 1938. aastal kinnitamata.

Rahvusvaheliste maailmaorganisatsioonide teke 20. sajandil tahistas murrangut rahvusvahelistes suhetes. Uus rahvusvaheliste suhete susteem andis voimaluse avardada senist uksikute riikide ja nende sojalis-poliitiliste uhenduste huvide keskset koostood. Uhtlasi pidi see pakkuma uue vormi voimalike omavaheliste konfliktide lahendamiseks. Poliitilise koondumise ajendiks oli maailma sokeerinud esimese maailmasoja kogemus ja lahenduseks Pariisi rahukonverentsi tulemusena 1919. aasta aprillis loodud Rahvasteliit. Kahe maailmasoja vaheline periood naitas, et Rahvasteliit ei suutnud rahvusvahelise organisatsioonina selle loomisel pustitatud eesmarke oodatud ulatuses taita ja porkus aasta-aastalt uha enam kokku riiklike ja rahvuslike huvidega. (1)

Uue rahvusvahelise susteemi rakendamist ja kahe aastakumne pikkust perioodi on iseloomustatud kui idealistide ning realistide vahelist vagikaikavedu. (2) See maaratlus on tanaseni uheks kahe maailmasoja vahelise perioodi rahvusvaheliste suhete moistmise ja motestamise nurgakiviks, ent samas on selle kontseptsiooni suhtes kostnud teise maailmasoja jarel ka teravat kriitikat. Seda arvesse vottes juhindub ka kaesolev artikkel pohimottest, et seda ajavahemikku kirjeldades on oige hoiduda uldistavast mustvalgest vastandumisest ja analuusida perioodi kogu selle mitmekesisuses.

Sellega seoses vaarivad Rahvasteliidu korval tahelepanu ka teised maailmaorganisatsioonid, millest mitmete ulesandeks oli uhiskonna eri huvigruppe kaasates Rahvasteliidu tegevust toetada. Teiste seas hakkasid 19. sajandi lopul ja 20. sajandi algul maailmaorganisatsioone looma ka kristlike kirikute esindajad. Kirikud olid tollases uhiskonnas suurimad ja enamikus maailma riikides ka avalikus, sh poliitilises elus osalevad organisatsioonid. Samas, ehkki eri piirkondades oli peetud konfessioonidevahelisi labiraakimisi, puudusid kirikuid uhendavad organisatsioonid.

Kirikutevaheline oikumeeniline liikumine hakkas elavalt arenema 19. sajandi lopul ja 20. sajandi esimestel kumnenditel. Kristlikud noorteorganisatsioonid ja 1921. aastal formeerunud Rahvusvaheline Misjoninoukogu soovisid oma tegevusega parandada uhiskondlikke olusid: naiteks aidata kirjaoskust tosta, vahendada sotsiaalset ebavordsust ning aidata uldisemalt kaasa kristluse levikule maailmas. (3) Nendele lisandus Maailmaliidust valja kasvanud ja sellega koige tihedamalt seotud nn praktilise kristluse liikumine Life and Work, mis hakkas joudsalt edenema 1925. aastal Stockholmis toimunud maailmakonverentsi jarel. (4) 1920. aastal misjoniliikumisest eraldunud Usu ja Kirikukorralduse (Faith and Order) liikumine tootas kirikute opetuslike seisukohtade uhisosa defineerimise ning kokkuleppimise nimel. See liikumine moodustas kirikute sotsiaalsete ja majanduskusimuste lahendamise (Life and Work) ning misjonitoo (Rahvusvaheline Misjoninoukogu) korval kolmanda suure oikumeenilise liikumise haru. Misjonitoo ja opetusliku uhtsuse saavutamise nimel tootanud oikumeenilise liikumise organisatsioonid distantseerisid end poliitilistest teemadest ning tegevusest. (5)

1914. aastal asutatud Maailmaliit Rahvusvahelise Sopruse Edendamiseks Kirikute Kaudu (6) ehk luhidalt Maailmaliit loodi seevastu just uhiskondlikus ja poliitilises elus kaasaraakimiseks. Maailmaliit toetas Rahvasteliidu asutamise jarel selle eesmarke ja tegevust, juhindudes pohimottest, et religioon voimaldab suvendada eri rahvuste vahelist usaldust, eesmargiga hoida ara pingeid ning seista eri (vahemus) gruppide oiguste eest.

Nii nagu Rahvasteliit, lopetas ka Maailmaliit teise maailmasoja jarel tegevuse, kadudes seejarel aastakumneteks ka oikumeenilise liikumise ajaloost. Tanaseni vaid pogusalt uuritud organisatsiooni tegevust on viimastel kumnenditel ilmunud artiklites seetottu nimetatud oikumeenilise liikumise uheks unustatud peatukiks. (7)

Maailmaliidu ulesannete ja liikmeskonna tottu on selle tegevuse analuusimisel oige juhinduda kahest aspektist: esiteks oli tegemist poliitiliste kusimustega tegeleva rahuorganisatsiooniga, teiseks aga kristlastest kiriku- ning uhiskonnategelasi uhendava ja kirikute uhiskondlikku koostood edendava oikumeenilise kristliku rahutoo organisatsiooniga.

Kaesoleva artikli eesmargiks on vaadelda Maailmaliidu eesmarkide ja tegevuse taustal liidu Eesti rahvuskomisjoni tegevust. Kesksel kohal on kusimus liidu mojust Eesti uhiskonnas ja Eesti esindajate tegevusest ning selle edukusest liidu keskorganites.

KRISTLIKU RAHUTOO ORGANISEERIMINE ESIMESE MAAILMASOJA EEL JA AJAL

Selleks et Maailmaliidu tegevust lahemalt analuusida, tuleb esmalt luhidalt peatuda organisatsiooni loomisel, ideoloogial ja tegevuse peamistel solmpunktidel.

Liidu eelkaijaks olid 1910. aastal asutatud Inglise ja Saksa kirikute esindajate vahelised sopruskomisjonid (The Associated Councils of Churches in the British and German Empires for Fostering Friendly Relations Between the Two Peoples), mille loomisele eelnesid 1908. ning 1909. aastal kahe riigi kirikute esindajate vastastikused kulaskaigud. Esimese visiidi organiseeris Inglise parlamendi alamkoja liige kveeker Allen Baker, kes oli osalenud ka 1907. aastal Haagis toimunud rahukonverentsil ja saanud sealt idee asuda kirikute vahendusel rahutood arendama. (8)

Rahutoo edendamine teenis kahe riigi vaheliste pingete leevendamise eesmarki. Suurbritannias asus sopruskomiteed juhtima Canterbury peapiiskop Randall Davidson, (9) Saksamaal toostusettevotte Siemens-Halske direktor Friedrich Spiecker. (10)

1913. aastal keiser Wilhelm II juubelipidustuste ajal kohtusid Allen Baker ja Willoughby Dickinson Ameerika toostusmagnaadi ning filantroobi Andrew Garnegiega, kes otsustas kohtumise jarel annetada kirikutevahelise rahutoo edendamiseks kaks miljonit dollarit. Raha kasutamise eest vastutas 1914. aastal Ameerika Uhendriikides asutatud Kiriku Rahuuhendus (Church Peace Union). (11)

Sellega olid loodud vajalikud eeldused, et Inglise-Saksa soprussuhteid edendav organisatsioon voiks areneda maailmaorganisatsiooniks. Juhtiv osa maailmaorganisatsiooni loomisel oli brittidel, kelle korval suurenes aasta-aastalt Ameerika Uhendriikide kiriku- ja uhiskonnategelaste tahtsus. See mojutas koige enam ka loodava organisatsiooni ideoloogiat. Hinnates korgelt avalikku arvamust ja selle moju poliitilistele otsustele, sooviti mojutada rahvusvahelist ning siseriiklikku uhiskondlikku diskussiooni ja vaartushinnanguid ning seista hea vaartuspohise poliitika eest. (12)

Paradoksaalsel kombel kogunesid uue rahuorganisatsiooni asutajad kohtumisele ajal, mil esimene maailmasoda oli just alanud. 2. augustil 1914 Konstanzis alanud koosolekul jouti vastu votta neljast punktist koosnev resolutsioon, milles rohutati kirikute lepitustoo vajalikkust ja kutsuti koikide eri konfessioonide esindajaid ules selle nimel uhiselt tegutsema. Et soprus- ja lepitustood teha, kutsuti eri riikides asutama konfessionaalseid voi interkonfessionaalseid rahvuskomisjone. (13) Vaatamata tosiasjale, et mitmed organisatsiooni asutamisega seotud isikud olid kirikujuhid, ei esindanud nad ametlikult usulisi uhendusi. Samal pohimottel kavandati ka rahvuskomisjonide loomine: kirikutegelased koondusid kirikutelt volitusi ja kindlaid tegevussuuniseid omamata. (14)

Organisatsiooni liikmeskonna tuumiku moodustasid protestantlike kirikute esindajad. Oigeusu kirikute esindajad liitusid Maailmaliiduga 1920. aastal. (15) Kui algul olid katoliiklased votnud liikumisest osa vordsete partneritena, siis 1914. aastaks olid nad loodava organisatsiooni liikmeskonnast lahkunud ja asutanud eraldiseisva organisatsiooni. (16)

Ainsal soja ajal toimunud koosolekul, 1915. aastal Bernis, tootati valja organisatsiooni pohikiri. (17) Organisatsiooni ulesehitamisega alustati juba soja ajal, mil algas rahvuskomisjonide moodustamine. Kui naiteks Skandinaavias oli see too edukas, siis suures osas Euroopast vajutasid maailmasoda ja sellest tekkinud pinged liidu loomisele oma pitseri. Ennekoike puudutas see Saksa kiriku- ja uhiskonnategelasi, kes esinesid soja algul Saksamaa sojalisi oigusi kaitsvate seisukohtadega ning distantseerisid end seelabi Maailmaliidu eesmarkidest. (18) Ka Prantsusmaal ei osutunud organisatsiooni loomise toetajate voitmine esialgu edukaks.

Maailmaliiduga seotud kiriku- ja uhiskonnategelased toetasid juba soja ajal haalekalt Rahvasteliidu loomise ideed. Inglismaal oli Dickinson uks Rahvasteliidu Uhingu (League of Nations Society) asutamise eestvedajatest. Lord Robert Cecili, kes oli uks Rahvasteliidu loomise, aga ka Maailmaliidu tegevusega seotud Briti poliitikutest, ettepanekul esines Rahvasteliidu asutamist toetava avaliku kirjaga ka peapiiskop Randall Davidson. (19)

Rootsi kiriku peapiiskopi Nathan Soderblomi eestvedamisel esinesid 1917. aastal uhispoordumise allkirjastanud neutraalsete riikide (Rootsi, Taani, Norra, Holland ja Sveits) evangeelsed kirikutegelased soja ajal uleskutsetega sailitada maailmas rahu ning kutsusid riike ules sojas neutraalseks jaama. (20) Ameerika Uhendriikides asutati endise presidendi William Howard Tafti ja Maailmaliidu rahvuskomisjoni eestvedamisel 1915. aasta jaanuaris rahutoo tegemiseks Liit Rahu Edendamiseks (League to Enforce Peace). Maailmaliidu loomisel tekkinud sidemetele toetudes organiseeris Soderblom 1917. aasta detsembris Uppsalas neutraalsete riikide esindajate rahukonverentsi eesmargiga arutada kirikute rahutoo uhise organiseerimise voimalusi. (21)

MAAILMALIIT KUI RAHVASTELIIDU HING

Esimese maailmasoja ja sellele jargnenud Pariisi rahukonverentsi tulemusena oli Euroopa poliitiline kaart oluliselt muutunud. Soja kaotanud Saksamaa oiguste ja kohustuste kusimus, Austria-Ungari, Vene ning Ottomani impeeriumide lagunemise ja enesemaaramise oiguse alusel uute riikide teke kujundasid taustsusteemi, millele asetusid jargneva kahe aastakumne jooksul rahvusvahelisel areenil tostatunud teemad, naiteks desarmeerimise ning uute riigipiiride tottu teravalt esile kerkinud vahemuste oiguste kusimus. Viimane puudutas uhtaegu nii vahemusrahvusi kui ka usulisi vahemusi.

Maailmaliit kogunes esimesele sojajargsele rahvusvahelise komisjoni istungile Haagi lahedale Oud-Wassenaari 1919. aasta oktoobris. Koosolekul voeti peapiiskop Soderblomi ettepanekul vastu resolutsioon, millega rohutati vajadust kokku kutsuda kristlike kirikute maailmakonverents, et diskuteerida kirikute voimaluste ule osaleda uhiskonna ees seisvate valjakutsete lahendamises. (22) Arutuse all oli ka kirikute oikumeenilise noukogu asutamine. Samuti maarati koosolekul kindlaks Maailmaliidu esialgne struktuur, mis jai pohijoontes pusima kuni selle tegevuse lopuni 1948. aastal. (23) Maailmaliit tervitas Rahvasteliidu asutamist ja esitas ettepaneku votta Rahvasteliidu liikmeks koik selle liikmeks astuda soovivad riigid, et organisatsiooni eesmarke voimalikult tulemuslikult ellu viia. Samuti kutsus Maailmaliit Rahvasteliitu ules oma tegevuses austama usuvabadust ja vahemusrahvuste oigusi. (24)

Seos Rahvasteliiduga polnud juhuslik ega mooduv. Maailmaliidu enesekuvandi lahutamatuks osaks oli kogu selle tegevuse valtel arusaam, et rahuorganisatsiooni naol on tegemist Rahvasteliidu vaimse vordkujuga. Veelgi enam, Maailmaliitu nimetati selle juhtide poolt Rahvasteliidu hingeks. Dickinson sedastas 1920. aastal, et Rahvasteliit toetub oma tegevuses pohimotetele, mille edendamiseks loodi ka Maailmaliit. Rahvasteliit oli tema sonul kull vaartuslik organisatsioon, kuid ilma rahva sisulise soovi ja harimiseta polnud rahu tagamine voimalik. Kristlikest pohimotetest lahtuv soov avalikkust kasvatada oli Maailmaliidu liikmete arvates maailmas rahu tagamiseks ainuvoimalik tee. (25)

Seda seisukohta esindas Maailmaliit eriti aktiivselt 1920. aastatel, mil organisatsiooni tegevust mojutas koige enam ausekretar Dickinson. See oli nii Rahvasteliidu kui ka Maailmaliidu tegevuse korgaeg. Dickinson oli 1920. aastatel ka Rahvasteliidu Uhingu Rahvusvahelise Foderatsiooni (International Federation of League of Nations Societies) president, mis voimaldas kahe uhenduse tegevust siduda. (26)

Rahvasteliidu vaatepunktist oli Maailmaliidu naol tegemist uhega paljudest uhiskondlikest organisatsioonidest. Kahe organisatsiooni tegevuse algusaastatel, mil selliste organisatsioonide arv oli vaiksem, joudsid Maailmaliidu resolutsioonid Rahvasteliidu peasekretari vahendusel selle noukogu lauale. Siinjuures oli oluline Dickinsoni ja peapiiskop Davidsoni varasem tutvus Rahvasteliidu tollase peasekretari Eric Drummondiga. Drummond on markinud, et erilist tahelepanu Maailmaliidu resolutsioonidele noukogus kahjuks ei pooratud. (27) 1920. aastate algul nagi Rahvasteliit ette voimaluse uhiskondlikke organisatsioone toetada ja kasutada liidu vahendeid, kuid et rahvusvaheliste uhiskondlike organisatsioonide arv kasvas plahvatuslikult ning ulatus juba rohkem kui mitmesajani, otsustas liit 1923. aastal sellest voimalusest loobuda. (28)

Kogu ulejaanud tegevuse valtel taitis Rahvasteliit uhiskondlike organisatsioonide tood puudutava info koguja ja vahendaja rolli. Selleks tootas Rahvasteliidu juures rahvusvaheline buroo, mis vottis vastu uhiskondlike organisatsioonide tegevust puudutavaid materjale, andes asjast huvitatud osapooltele voimaluse materjaliga tutvuda. (29) Uhiskondlikke organisatsioone puudutav uldinfo avaldati perioodiliselt ilmuvas rahvusvaheliste organisatsioonide kasiraamatus (Handbook of International Organisations). (30)

Olgugi et Maailmaliit juhindus oma tegevuses ja seisukohtades Rahvasteliidus toimunud aruteludest, ei kiitnud Maailmaliit Rahvasteliidu otsuseid alati heaks. Juba 1920. aastatel, eriti aga 1930. aastatel, mil rahvusvaheline olukord aastaaastalt pingestus, esines olukordi, kus Maailmaliit puudis Rahvasteliidus toimunud arutelu avalikkuse kaudu mojutada. Samuti oli Maailmaliidul voimatu aktsepteerida reaalpoliitilisest olukorrast tingitud Rahvasteliidu otsuseid, mis olid vastuolus Maailmaliidu ideoloogia ja tegevuse pohieesmarkidega. Naiteks 1933. aastal kutsus Maailmaliit mitte votma Rahvasteliidu liikmeks Noukogude Liitu, noudes enne usklike diskrimineerimise lopetamist ja inimoiguste austamist Noukogude Liidus. (31)

Seoses vahemuste kaitsega noudis Maailmaliit 1930. aastate algul Rahvasteliidult alalise vahemuskomisjoni moodustamist. Et enese tegevust vahemuste oiguste eest seismisel paremini organiseerida, asutas liidu juhtivkomisjon 1932. aastal Genfis toimunud koosolekul vahemuskusimustega tegeleva erikomisjoni. (32)

1930. aastate lopuaastatel, mil Rahvasteliit oli oma sisulise tahtsuse kaotanud, moonsid ka Maailmaliidu esindajad Rahvasteliidu suutmatust kehtiva korralduse alusel rahvusvahelise rahutagajana end rahvusvahelises poliitilises elus kehtestada, ent avaldasid seejuures Rahvasteliidu ideele ehk vajadusele rahvusvahelise koostooorganisatsiooni jarele siiski pohimottelist toetust. (33)

MAAILMALIIDU IDEOLOOGIA JA TEGEVUSE POHIJOONED

Maailmaliidu ideoloogia tahtsustab kull rahvuskultuuri ja iga rahvuse rahvuslikku eripara, kuid indiviidi kuulumist rahvuslikku kogukonda ei saa asetada korgemale indiviidi enese heaolust. Esikohal on uksikisiku vabadus, mis, toetudes kristlikele vaartustele, laieneb nii rahvusriikide uhiskondadele kui ka rahvusvahelisele kogukonnale. (34) Nii on uhiskonnamudelis tahtsad rahvusteulesed kristlikud pohimotted, millest lahtuvalt motestatakse nii rahvuslikku identiteeti kui ka riiklust. (35) Maailmaliit oli liberaalsete uhiskonnategelaste looming. Liidu ideoloogia maaratleti selle loomisel ja jargneva tegevuse valtel vaid koige uldisemas sonastuses.

Juba liidu tegevuse esimesed aastad toestasid ilmekalt, et keskorganite too laiendamine on organisatsiooni eesmarkide teostamiseks kull vajalik, kuid sedavord kulukas, et kaib organisatsioonile ule jou. Nii rohutati aasta-aastalt liidu tookorraldust kirjeldades uha enam kohalike rahvuskomisjonide ja nende eestvedamisel toimuvate regionaalkonverentside tahtsust. Alates ulemaailmsest majanduskriisist sattus uha enam ohtu ka regionaalkonverentside organiseerimine. Rahaliselt kehv seis pusis kogu 1930. aastate valtel. (36)

Organisatsiooni uldseisukohad tootati valja ja voeti vastu rahvusvahelise komisjoni konverentsidel ning juhtivkomisjoni istungitel. Neil kokkusaamistel kuulati ka rahvuskomisjonide sekretaride ja organisatsiooni ausekretaride ettekandeid kohalikul ning piirkondlikul tasandil tehtud too tulemustest. Nende alusel voeti vastu resolutsioonid, mis esitati Rahvasteliidule ja rahvuskomisjonidele ning publitseeriti laiema avalikkuse jaoks nii eri riikides ilmuvates liidu perioodilistes valjaannetes kui ka liidu kasiraamatus. (37)

Maailmaliidu initsiatiivil rohutati vajadust kaasata rahutoosse suuremal hulgal kirikutegelasi ja selleks organiseeriti 1928. aasta augustis Prahas rahvusvaheline rahukonverents. Praha konverentsi, millest vottis osa ligi 500 Maailmaliidu delegaati ja kulalist, voib hinnata ka liidu tegevuse kulminatsiooniks. (38) Konverentsil tervitati samal kuul aset leidnud Briandi-Kelloggi pakti solmimist, rohutades paktile alla kirjutanud riikide moraalset vastutust jatkata ka riikide relvastuse vahendamisega. 1929. aastal Avignonis toimunud liidu juhtivkomisjoni istungil deklareeriti, et kristlik kogukond ei saa uhelgi voimalikul moel soda toetada, rohutades seejuures Rahvasteliidu loodud ja Haagis asuva Rahvusvahelise Kohtu tahtsust voimalike sodade arahoidmisel. Maailmaliit deklareeris, et kirjeldatud seisukoha naol pole tegemist lihtsalt uhe "grupi patsifistide" arvamusega, vaid rohkem kui 30 riigi kirikute esindajatega. (39)

See seisukoht tahistab 1928. aastal toimunud muutust liidu retoorikas. Seni oli liidu juhtkond rohutanud, et tegemist on eraviisiliselt koondunud kristlastest uhiskonnaliikmete ja kirikute esindajatega, mistottu ei esindanud liit ka ametlikult kirikute seisukohti. Tosiasi on aga ka see, et mitmes riigis koondasid rahvuskomisjonid kirikute ametlikke esindajaid. Sellega seoses nihkus liidu eesmarkide realiseerimiseks esikohale kirikute sellesisuliste seisukohtade kuuldavaks tegemine. (40)

1920. aastate lopul oli Maailmaliit vastamisi tosiasjaga, et organisatsiooni eesmarkide teostamiseks on vaja seniseid toomeetodeid muuta. See algas rahvuskomisjoni liikmete voimest mojutada oma riigi poliitikuid ja uhiskonnategelasi, kes esinesid riikide esindajatena ka rahvusvahelisel areenil. Selleks tooks oli vaja valja tootada seni uldsonaliselt maaratletud liidu ideoloogia. Sellega jai Maailmaliit aga hatta. Alates 1920. aastate lopust asuti oma tegevust kull avardama--muuhulgas keskenduti naiteks noortetoole ja toole kooliopikutega, et rahutemaatika kasitlemist suurendada--, kuid ideoloogia valjatootamine jai ka jargnevatel aastatel tagaplaanile. 1932. aastal Tsehhoslovakkias toimunud organisatsiooni noortekonverentsil mainis saksa teoloog ja liidu noortetoo sekretar Dietrich Bonhoeffer, et ilma oikumeenilise teoloogiata tabab Maailmaliitu ning teisi oikumeenilisi organisatsioone saatus jaada poliitiliste tombetuulte keerisesse. (41) Bonhoefferi kriitika oli kull oige ja oigustatud, kuid jai Maailmaliidus tagajargedeta.

Liikumine Life and Work rajas oikumeenilise liikumise ideoloogiliste ja teoloogiliste kusimustega tegelemiseks Rahvusvahelise Sotsiaalteadusliku Uurimisinstituudi. (42) Ka Maailmaliit oli juba 1920. aastatel asunud oma instituudi asutamisega tegelema, kuid selle loomine ebaonnestus. See on uhtlasi uheks kaalukaimaks pohjuseks, miks liit ei suutnud 1930. aastatel toimunud uhiskondlike muutuste jarel oma tegevuse umberkorraldamisega toime tulla.

Teine pohjus, miks Maailmaliit 1930. aastatel senise tahtsuse kaotas, oli otsus kavandatava Kirikute Maailmanoukogu loomisest korvale jaada. Liit pidas oigeks arendada teiste organisatsioonidega kull koostood, kuid hoiduda uhinemisest. (43)

1930. aastate algul, mil tahtsaima poliitilise kusimusena oli paevakorral desarmeerimine, moodustasid oikumeenilised organisatsioonid komisjoni, et selles kaasa raakida. Komisjon noudis uhiskonna moraalset desarmeerimist ja uhiskonnas valitsevate hoiakute kujundamist. Oikumeeniline survegrupp koondus 1932. aastal moodustatud kristliku desarmeerimiskomisjoni umber, mis suutis relvastuse vahendamise toetuseks koguda kull rohkem kui 200 miljonit allkirja, kuid sellega survegrupi mojutusvahendid ka kahjuks piirdusid. (44) Desarmeerimiskonverentsi sisuline labikukkumine oli Maailmaliidu arengus murdepunktiks, millele jargnes selle tegevuse intensiivsuse kiire langus. Lopliku hoobi Maailmaliidu tegevusele andis natsionaalsotsialistide voimuletulek Saksamaal.

1930. aastatel toimunud Maailmaliidu allakaigu korval tuleb positiivsena rohutada tosiasja, et liit suutis pustitatud eesmarkide ja moodustunud vorgustiku abil luua kirikute esindajate vahel usalduslikud suhted. See puudutas ennekoike enamus- ja vahemuskirikute suhete normaliseerumist. Viimase liikmeskond uhtis tihti uhe voi teise vahemusrahvusega. Kahtlemata valmistas Maailmaliit oma vaartuspohise ja mitte pelgalt paevapoliitilistest huvidest lahtuva luhiajalise reageerimispoliitika toetamisega ette ka teise maailmasoja jarel joudsalt arenema hakanud kodanikuuhiskonda.

REGIONAALKONVERENTSID JA TOO RAHVUSKOMISJONIDES

Maailmaliidu rahvusvahelise tasandi korval tuleb tahelepanu poorata organisatsiooni regionaalsele ja rahvustasandile. Rahvuskomisjonide puhul maarasid komisjoni aktiivsuse selle moodustumise pohimotted ja moistagi ka taustsusteem ehk religiooni ning usuliste uhenduste positsioon uhiskonnas. Riikides, kus valitsevaks kirikuks oli katoliku kirik, kes liidu tegevuses ei osalenud, oli liidu tegevus ja organisatsiooni tahtsus tagasihoidlikum.

Moodustumispohimotete alusel jagunesid rahvuskomisjonid kaheks: esiteks ametlikest kirikute esindajatest ja teiseks individuaalselt kogunenud vaimulikest ning kristlastest uhiskonnategelastest moodustunud komisjonid. Umbes pooled rahvuskomisjonid, nende seas ka Eesti, esindasid ametlikult kirikuid. (45)

Suurim ja uhtlasi ka silmapaistvaim individuaalsusprintsiibi alusel moodustunud liidu uksus oli Ameerika Uhendriikide rahvuskomisjon (46) See komisjon vaarib esiletostmist ka tiheda koostoo tottu teiste rahuorganisatsioonidega. Sellest koostoost arenesid Uhendriikides toimunud iga-aastased hea tahte konverentsid, mille eesmargiks oli rahutemaatika ja Uhendriikide poliitilise kursi analuusimine. 1930. aastal toimunud konverentsil ettekandega esinenud president Herbert Hoover kinnitas oma kones Maailmaliidu seisukohti, kui toonitas esmalt Briandi-Kelloggi pakti ja seejarel rahu tagamise pikaajalist perspektiivi ning vajadust uhiskonda moraalselt uuendada. (47)

Ameerika Uhendriikides oigustas end individuaalsusprintsiibi rakendamine, Euroopas osutusid seevastu edukamateks komisjonid, mille liikmeskond moodustus kirikute ametlikest esindajatest. See oli ka pohjuseks, miks individuaalsusprintsiibi alusel moodustatud Saksa komisjon ei suutnud kogu oma tegevuse valtel saavutada Saksa uhiskonnas markimisvaarset kandepinda. Ka Saksa kirikud toetasid vaid neid rahvuskomisjoni ideid, mis teenisid nende rahvuslikke huve. (48)

Nii nagu rahvuskomisjoni too edukus, soltus ka uksikisikute voimalus oma tegevuse kaudu liidu eesmarke teostada organisatsiooni liikmeskonda kuuluvate usuuhenduste positsioonist konkreetses uhiskonnas. Riikide seast, kus liidu tegevusest votsid osa enamuskirikute esindajad, tousevad omakorda esile riigid, kus enamuskirik oli riigikiriku staatuses. Naiteks Briti rahvuskomisjoni kuulunud peapiiskop Davidsoni positsioon voimaldas luua sidemed Briti poliitilise ladvikuga. (49)

Veelgi tihedamad olid Maailmaliidu suhted poliitikute ja riigimeestega Balkanimaades. Maailmaliidu tahtsaimaks saavutuseks oli panus Makedoonia parast tekkinud Bulgaaria ja Jugoslaavia riikide vahelise tuli lahendamisse. (50)

Maailmaliidu regionaalkonverentside naol oli tegemist Euroopa-keskse nahtusega. Valdava osa konverentside paevakorrast taitsid vahemuskusimuste ule peetud arutelud, mille moju oli kord otsesemalt tajutav, kord aga takerdus usuuhenduste voimesse, aga ka soovi uhiskonnas muutusi algatada ja labi viia. (51)

EESTI RAHVUSKOMISJONI ASUTAMINE JA KOOSSEIS

Eesti rahvuskomisjoni loomiseks tegi 1917. aastal toonasele Eestimaa konsistooriumi ulemsuperintendendile Daniel Burchard Lemmile ettepaneku peapiiskop Soderblom. (52) Tema ettepanekul viidi rahvuskomisjoni loomine 1919. aastal labi. Eestiga samal ajal asutati komisjonid Soomes, Latis, Belgias ja Ungaris. (53)

Esialgu juhtis (sekretarina) komisjoni kiriku ulemsuperintendent Wilhelm Kentmann. (54) Komisjon koondas kull vahemusrahvusi, kuid sel puudus konfessionaalne mitmekesisus, kuna koik selle liikmed kuulusid luteri kirikusse. Enamuskirikuna oli luteri kirikul rahvuskomisjoni tegevuses juhtiv osa kogu selle tegevuse valtel.

1919. aasta septembris toimunud luteri kiriku teisel kirikukongressil koneles Kentmann konverentsist Haagis, kuhu olid kutsutud ka Eesti esindajad. (55) Sellest konverentsist Eesti rahvuskomisjoni liikmed osa ei votnud, kull aga osales Jaan Lattik 1920. aasta septembris Sveitsis Beatenbergis toimunud juhtivkomisjoni koosolekul. (56)

1920. aasta algul hakkasid Eesti poliitikud ja diplomaadid astuma samme, et saada Rahvasteliidu liikmeks. Eesti puudlusi toetasid Briti liberaalse partei liikmed ja Briti Rahvasteliidu Uhing. (57) Teatavasti olid nende organisatsioonidega seotud ka Maailmaliidu juhtivad tegelased. Toetust Eesti puudlustele Rahvasteliitu astumiseks otsiti eri kanaleid pidi. Ilmselt just seetottu markis peaminister Jaan Tonisson 1920. aasta suvel seoses eelseisva Maailmaliidu konverentsiga, et peab sellest osavotmist vaga tahtsaks. Selle kinnituseks vormistati Vabariigi Valitsuse korraldusel Lattikule kiirkorras diplomaatiline pass ja organiseeriti vajalikud viisad. Valitsus maaras valisministeeriumi vahenditest ka reisikuludeks vajalikud summad. (58)

1920. aasta novembris ja detsembris toimunud Rahvasteliidu esimesel taiskogul Eestit Rahvasteliidu liikmeks ei voetud. Ebakindlus Venemaal toimuva suhtes mojutas ka suurriikide suhtumist Balti riikidesse. Vene kodusoja loppemise jarel muutus suurriikide valispoliitika. Balti riike tahtsustati nuud kui Noukogude Venemaa ja Euroopa vahele jaavat puhvertsooni ning see omakorda tagas Balti riikide tunnustamise ja 1921. aasta septembris Rahvasteliidu teisel taiskogul Eesti vastuvotmise liidu liikmeks. Eesti delegatsiooni liikmete seas oli Riigikogu liikmena ka Lattik, kes vottis taiskogu jarel mitteametlikult taas osa ka Genfis toimuvast Maailmaliidu juhtivkomisjoni koosolekust. Eesti komisjoni ametliku esindajana osales koosolekul 1920. aastast komisjoni sekretarina tootanud Tartu ulikooli usuteaduskonna vordleva usuteaduse dotsent ja hilisem professor Eduard Tennmann. (59)

Tennmannist sai 1920. aastatel Eestis Maailmaliidu eesmarkide koige aktiivsem tutvustaja. Ta oli uhtlasi ainus eestlane, kes osales ka liidu kesksete arengusuundade paikapanemises ja elluviimises. Aastatel 1925-1927 kuulus ta liidu haldusnoukogusse ehk hilisemasse taitevkomisjoni. 1928. aastal nimetati Tennmann uheks kaheksast organisatsiooni ausekretarist. (60) Sel pohjusel kuulus ta ka organisatsiooni juhtivkomisjoni koosseisu. See oli korgeim ametikoht, mida Eesti kirikutegelane kahe maailmasoja vahelisel perioodil uhes rahvusvahelises oikumeenilises organisatsioonis taitis. (61)

1920. aastate algul viidi Eesti rahvuskomisjoni koosseisus labi mitmed muudatused, mis olid seotud luteri kirikus 1919. aastal toimunud baltisakslaste korvaldamisega kiriku juhtimisest. Komisjoni juhtis nuud piiskop Jakob Kukk. Komisjoni liikmete hulgast arvati lisaks Kentmannile valja ka Pohl ja Pold. Nii kuulusid 1920. aastate algul komisjoni koosseisu Kukk, Lattik, Tennmann ja Stromberg. Viimase surma jarel 1922. aasta lopul liitus komisjoniga usuteaduskonna sustemaatilise usuteaduse professor Hugo Bernhard Rahamagi. (62) Muudatustega arvati komisjonist valja koik vahemusrahvuste esindajad.

1922. aastal komisjoni tegevusest Maailmaliidu keskorganitele ulevaadet andes toi Tennmann komisjoni koosseisu oigustuseks esile tosiasja, et valdav osa Eesti elanikest kuulus luteri kirikusse. (63) 1923. aastal lisas ta, et ehkki Eesti uhiskonnas esines poliitilistes kusimustes erimeelsusi, ei olnud usuliste uhenduste vahel pohimottelisi lahkhelisid. Ta tapsustas, et oigeusklikud ja baltisakslastest luteri kiriku liikmed polnud luteri kiriku suhtes ametlikke etteheiteid esitanud. (64)

Rahvuskomisjonide edukuse uheks pohialuseks oli soovitus kaasata nende toosse vahemuste esindajad. Sellele juhtis tahelepanu 1923. aastal Eestit kulastanud liidu arendustoosekretar Alexander Ramsay, kelle soovitusel lubas Eesti rahvuskomisjon oma koosseisu teiste usuliste uhenduste ja vahemusrahvuste kaasamisega taiendada. (65)

Eestlastest luterlaste jaoks polnud komisjoni liikmeskonna taiendamine 1920. aastatel veel sugugi iseenesestmoistetav ega meeltmooda. Ehkki vaimulike vahel polnud eri konfessioonide esindajate vahelises labikaimises midagi ebatavalist, oli luteri kiriku ametlik positsioon teiste konfessioonide suhtes kriitiline. See kehtis eriti vabakoguduste kohta. (66) Oigeusu kirikusse suhtuti uldjoontes nagu luterlastest baltisaksa vahemusse: nende kohati negatiivse kuvandi ja neisse ebasobraliku suhtumise peapohjus oli enne Eesti riigi loomist valitsenud olukord, mil eestlased olid olnud allasurutud, samal ajal kui oigeusk oli Vene riigi ametlik usk ning luteri kirikut valitsesid baltisakslased.

Maailmaliidu tegevuse uheks olulisemaks saavutuseks oligi kirikujuhtide tasandil usuliste uhenduste vaheliste suhete soojenemine. Alates 1924. aastast kuulus rahvuskomisjoni koosseisu Eesti Apostliku Oigeusu Kiriku metropoliit Aleksander (Paulus). Samal aastal voib komisjoni liikmete nimekirjast leida ka tollast Tartu ulikooli rektorit Heinrich Koppelit. (67) Komisjoni koosseis oli esinduslik: lisaks kirikujuhtidele ja ulikooli rektorile kuulusid komisjoni ka Vabariigi Valitsuse ministrid: Rahamagi oli aastatel 1924-1925 haridusminister ning Lattik oli aastatel 1925- 1927 haridusministri ja aastatel 1928-1931 valisministri ametis. (68)

Maailmaliidu regionaalset koostood analuusides tuleb silmas pidada, et Eesti ja Lati ei kuulunud kahe maailmasoja vahelisel perioodil uhte blokki mitte Leedu, vaid Soome ning Rootsiga. Eesti oli neist ainus, kus veel 1930. aastate algul puudus laiapohjaline komisjon, st komisjoni ei kuulunud ei vahemusrahvuste ega vabakoguduste esindajad. (69)

Majanduskriisi ja piiskop Kuke surma tottu 1933. aastal oli Eesti rahvuskomisjoni tegevus 1930. aastate algul madalseisus. Uus tous algas 1934. aastal, mil luteri kiriku piiskopina asus ametisse Rahamagi. Tema ametiajal (1934-1939) aktiveerus luteri kiriku oikumeeniline valissuhtlus. (70) Rahamagi kuulus ka liidu keskorganitesse: Eesti komisjoni esindajana juhtivkomisjoni koosseisu, kuhu varem oli kuulunud Tennmann, ja alates 1934. aastast valitava liikmena taitevkomisjoni koosseisu. (71)

Rahvuskomisjoni juhi vahetus toi kaasa komisjoni reformi, mis oli kooskolas liidu uldiste sihtide ja rahvuskomisjonide moodustamise pohimotetega. Muutus ka komisjoni nimetus: Eesti rahvusnoukogu. Noukogu koosnes nuud peaaegu koikidest oikumeenilises liikumises osalevate usuuhenduste ja nende liikmeskonda kuuluvate vahemuste esindajatest. Ainsana puudusid vabakoguduste esindajad. (72)

1936. aastal tabas rahvusnoukogu kaotus, kuna suri noukogu pikaaegne sekretar Eduard Tennmann. Uueks sekretariks valiti 1937. aasta aprillis senine noorsootoo esindaja Jaak Taul. (73) Komisjoni juhtis piiskop Rahamagi, abiesimeheks oli Lattik, laekuriks metropoliit Aleksander. (74) Sellisena pusis komisjoni koosseis kuni 1940. aastani, mil selle tegevus katkes poliitilistel pohjustel.

1938. aastal soovis noukogu siseministeeriumis uue pohikirja registreerida. Selle kohaselt olid noukogu liikmeteks luteri ja oigeusu kirikud. Eesti rahvusnoukogu oli niisiis kirikute ametlik esinduskogu. Markusena oli lisatud, et liikmeteks voivad olla ka teiste kristlike usuuhingute keskorganisatsioonid. Sellele vaatamata ei taienenud liikmeskond jargmise kahe aasta jooksul. Pohjusel, et noukogu oli kirikute ametlik esinduskogu, otsustas siseminister jatta pohikirja registreerimata. Ministeeriumi hinnangul ei voimaldanud kirikute ja usuuhingute seadus kirikutel liiduks uhineda. (75) Rahvusnoukogu kull jatkas formaalselt tegevust, kuid 1939. aastal alanud teise maailmasoja ja piiskop Rahamae piiskopiametist tagandamise tottu lakkas tegelikult noukogu tegevus.

EESTI RAHVUSKOMISJONI TOO POHIJOONED. BALTI REGIONAALKONVERENTSID

Eesti rahvuskomisjoni too jagunes pohijoontes kaheks: esiteks tegeles komisjon Maailmaliidu eesmarkide ja tegevuse tutvustamisega Eesti uhiskonnas; teiseks oli selle ulesandeks kohalikul tasandil tostatunud liidu tegevust puudutavate uksikkusimuste lahendamine. Need teemad olid seotud Eesti uhiskonna rahvusliku koosseisu ja usuliste uhenduste positsiooniga uhiskonnas, aga ka Eesti geopoliitilise asukohaga.

Uheks kahekumne aasta jooksul Maailmaliidu ja siinse rahvuskomisjoni koosolekute paevakorras tahtsal kohal olnud teemaks oli Venemaa usuline olukord. Suhete arendamises Noukogude Venemaaga lahtus Maailmaliit Eesti komisjoniga suheldes tosiasjast, et Eestis on endise Vene riigi osana ja Venemaa naabrina selleks kasulikku teavet.

1921. aastal, mil Tennmann viibis esmakordselt Genfis, tegi juhtivkomisjon talle ulesandeks koostoos Lati ja Rootsi esindajatega uurida voimalusi rahvuskomisjoni moodustamiseks Venemaal. (76) Komisjoni oli Venemaal puutud asutada juba esimese maailmasoja ajal. (77) Tennmann poordus sel teemal Petrogradis elava baltisakslasest piiskopi Konrad Freifeldti poole. Freifeldt oli komisjoni asutamise suhtes pohimotteliselt jaataval seisukohal, kuid poliitiline tegelikkus ei voimaldanud seda realiseerida. Tennmann teatas 1922. aastal peapiiskop Soderblomi sekretarile Knut Bernhard Westmanile, et komisjoni asutamine Venemaal on vaga ebatoenaoline. (78) 1924. aastal otsustati liidu juhtivkomisjoni istungil komisjoni asutamise kava ajutiselt peatada. (79) Kaks aastat hiljem, mil juhtivkomisjoni istungil Lausanne'is asendas Tennmanni Rahamagi, maarati viimane komisjoni, kelle ulesandeks oli komisjoni asutamine uuesti ule vaadata. See komisjon ei joudnud aga isegi konkreetsete ettepanekute esitamiseni. (80) Komisjoni loomise asemel hakkas Maailmaliit alates 1920. aastate keskpaigast rahvuskomisjonide vahendusel noudma, et Venemaal oleksid tagatud usuvabadus ja usklike oigused.

Eestis kogetud enamlaste vagivalda mainis Tennmann 1920. aastatel koikides rahvuskomisjoni aruannetes. Nii kujundas ta Eestist kuvandi kui enamlaste voimu all kannatanud vaikeriigist, kus rahutoo oli omandanud soodsa pinnase. Kommunismiohule viitamine suvenes veelgi kommunistide riigipoordekatse jarel 1924. aastal. (81)

Venemaa kusimust kasitleti ka kahel Balti riikides toimunud regionaalkonverentsil: 1924. aastal Riias ja 1935. aastal Tallinnas. (82) 1924. aastal toimunud konverentsil oli inimoiguste ja usuvabaduse korval peamiseks teemaks Venemaa abistamine, muuhulgas piiblite saatmine Venemaale. Ehkki Soome komisjon avaldas misjonitooks valmisolekut, ei peetud seda lahtuvalt poliitilisest olukorrast otstarbekaks. Rahvasteliidus tostatunud Eestis viibivate Vene pogenike probleemi ei arutatud. (83)

1935. aastal Tallinnas toimunud regionaalkonverentsil kasitleti peateemana Venemaa majandusliku abistamise kusimusi. Eesti ja Lati esindajate sonavottudes kolasid ka soovitused nouda Venemaalt diplomaatiliste kanalite kaudu usuvabaduse ning inimoiguste austamist ja algatada Laaneriikides inimoiguste kaitseks avalik kampaania. Sel teemal konelnud liidu uks juhtidest Friedrich SiegmundSchultze edastas seepeale liidu juhtivorganite otsuse, markides, et liidu senist tegevust iseloomustanud avalike protestide esitamise aeg on labi. Liidu juhtivkomisjon kavandas nuud Venemaale mojuka kirikutegelaste delegatsiooni lakitamist, et noukogude voimu sel moel mojutada. (84) Konsultatsioonide ja sel teemal Vene diplomaatidega peetud labiraakimiste ebaonnestumise jarel oli Maailmaliit 1938. aastal sunnitud sellest plaanist loobuma. (85)

1935. aastal toimunud regionaalkonverentsil tostatus veel teinegi teema, millele Maailmaliit ja Eesti rahvuskomisjon poorasid kahe aastakumne jooksul palju tahelepanu. Selleks oli vahemuste oiguste kusimus. (86) Siin tousis probleemse riigina esile ka Eesti, kus see teema oli koige teravamalt seotud oma senise juhtiva uhiskondliku positsiooni kaotanud baltisaksa vahemusega. Maareformi jarel, mis jattis baltisakslased ilma suurest osast neile kuulunud maast, organiseerisid nad rahvusvahelisel areenil, sh Rahvasteliidus, voimsa kampaania. Balti riike kujutati poolbolsevistlike ja eraomandit mitte austavate riikidena, kus kiusatakse taga vahemusrahvuste esindajaid. (87)

Baltisaksa vahemus oli kuni 1919. aastani juhtinud ka siinset luteri kirikut. Vaba rahvakiriku korra kehtestamine ja eestlaste kirikuvalitsuse ametisse astumine mojus neile esialgu sedavord suure sokina, et nad ei valistanud isegi uue kiriku asutamist. Kusimus lahenes Saksa ja Rootsi rahvuspraostkondade asutamisega 1921. aastal. (88)

1926. aastal mainis Tennmann Eesti uhiskonnast ulevaadet andes tollal ainulaadset kultuurautonoomia seaduse vastuvotmist, mis andis Eestis elavatele vahemusrahvuste esindajatele oiguse kultuuromavalitsuse loomiseks. (89) Tennmanni selgitusi varjutas aga 1925. aastal puhkenud tuli Tallinna Toomkiriku staatuse ule, millesse sekkusid ka rahvusvaheliste kristlike organisatsioonide esindajad.

Piiskop Kuke ja kirikuvalitsuse sooviks oli maarata Toomkirik piiskopi kirikuks. Sel teemal 1921. aastal alanud labiraakimised joudsid saksa koguduse esindajate keeldumise tottu peagi ummikusse. Sellele jargnes 1925. aasta veebruaris, vaid uks paev parast kultuurautonoomia seaduse vastuvotmist Riigikogus, siseminister Karl Einbundi otsus kirik riigistada. Vaatamata Toomkoguduse algatatud kohtuprotsessile oli kogudus sunnitud jargmised viis aastat kestnud voitluse lopuks kaotust tunnistama. Toomkiriku ule toimunud tuli ajal joudsid juba kiriku asutamisel avaldunud pinged eestlastest ja baltisakslastest vaimulikkonna ning kirikuliikmete vahel haripunkti. (90) Seetottu pole ullatav, et Eestis toimuv joudis teiste riikide ajakirjandusse ja oikumeeniliste organisatsioonide esindajateni. Baltisakslased lootsid kirikujuhtidest ennekoike peapiiskop Soderblomi sekkumise peale, kuna viimane oli eestlastest kirikutegelaste jaoks kahtlemata koige suurem autoriteet. (91)

Toomkiriku riigistamise kusimus sarnanes esmapilgul kaks aastat varem Latis toimunud sundmustega. Lati riigi esindajad olid Vatikaniga konkordaadi solmimise jarel voorandanud Lati luteri kirikult Riia kesklinnas asuva Jakobi kiriku ja andnud selle ule katoliku kirikule. See kutsus oikumeenilise liikumise esindajate seas esile terava protestilaine. (92) Ehkki ka Eestis oli riigivoim kusimuse lahendamisse sekkunud, oli siin tegemist kirikusisese tuliga. See sai peatselt selgeks ka oikumeeniliste organisatsioonide esindajatele ja rahustas olukorda. Skandaal oli 1925. aasta suvel votnud siiski sellised mootmed, et piiskop Kukk jattis minemata Stockholmis toimuvale liikumise Life and Work konverentsile. Tennmann kurtis Stockholmist naastes, et nad olid Rahamaega sunnitud Stockholmis kuulama baltisakslaste oiguste rikkumise suudistusi. (93)

Stockholmis vahetult enne liikumise Life and Work konverentsi toimunud Maailmaliidu kokkusaamise paevakorras ei tostatunud Toomkiriku kusimus. Ka ei votnud liit vastu uhtki Eestit puudutavat resolutsiooni. Eraviisiliselt kusimust kull arutati, kuid Eesti kirikutegelaste kaitumist see oluliselt ei mojutanud. Vaarib markimist, et 1925. aasta juulis, teel Stockholmi, kulastas Eestit liidu ausekretar ja tollal ka Rahvasteliidu Uhingu Rahvusvahelise Foderatsiooni president Willoughby Dickinson. (94)

Pingestunud suhted baltisaksa vahemuse ja eestlaste vahel kandusid edasi jargmistesse aastatesse. (95) 1920. aastate lopul huvitus Toomkiriku umber toimuvast ka liidu uks juhte, sakslane Friedrich Siegmund-Schultze. Konflikti eri osapoolte suhtes ta pooldavat voi hukkamoistvat seisukohta ei kujundanud, vaid puudis ebaonnestunult aidata kiriku juhtkonda ja baltisakslasi jouda rahumeelse leppimiseni. (96) Muutus suhetes baltisakslaste ja kirikuvalitsuse vahel saabus alles luteri kiriku juhtkonna vahetumise jarel 1934. aastal. Selgeks signaaliks suhete paranemisest oli baltisaksa vahemuse kaasamine ka Maailmaliidu Eesti rahvuskomisjoni tegevusse.

Kohalikul tasandil tostatunud uksikkusimuste korval tegeles komisjon Maailmaliidu eesmarkide tutvustamisega Eesti uhiskonnas. Nii nagu liidu tegevus uldiselt oli ka siinse rahvuskomisjoni tegevuse korgaeg 1920. aastate lopul. Ennekoike on see seotud Eduard Tennmanni algatustega. Liidu eesmarkide avaliku tutvustamisega alustas Tennmann juba 1920. aastal, kui ilmus esimene liidu tegevust kajastav brosuur "Kirikud arenemisjargul". Sellele jargnes 1922. aastal "Kirikute rahupuudeid". 1920. aastate algul tutvustati liidu tegevust ka paevalehtede veergudel. Kristliku ajakirjanduse kasvades vahenes paevalehtedes avaldatud artiklite arv. Selle korval avaldas Tennmann alates 1926. aastast Usuteaduslise Ajakirja veergudel liidu tegevusest ka akadeemilist laadi ulevaateid. (97) Alates 1922. aastast asuti Eesti kirikutes organiseerima rahupuha, mis palvis liidu ettevotmistest koige suuremat tahelepanu. (98)

Ehkki esmapilgul voib tunduda toesena jareldada, et 1920. aastatel Eesti uhiskonnas valitsenud vasakpoolsete meeleolude tottu polnud kirikute rahutoo teostamine sugugi nii kerge, palvis see ka vasakpoolsete heakskiidu. Naiteks tunnustas Eesti Sotsialistliku (Sotsiaaldemokraatliku) Tooliste Partei esindajana Riigikogusse kuuluv Mihkel Martna 1925. aastal kirikute puudlusi rahu eest seista. (99) Tennmann mainis 1920. aastate lopul Eesti rahvuskomisjoni tood kirjeldades, et pinnas rahutoo tegemiseks on soodus, kuna vaikeriigid on alati rahu eest seisnud. Kuigi see seisukoht on pohimotteliselt oige, taandus Eesti komisjon aasta-aastalt siiski uha enam kirikutegelaste asjaks. Uhiskondlike kampaaniatega ei tegeldud. Selle pohjused peituvad rahvuskomisjoni koosseisus ja luteri kirikut 1920. aastatel rohunud sisevastuoludes, kuna need mojutasid kiriku voimet rahutooga tegelda ja kujundasid ka kiriku uhiskondliku kuvandi.

Sisevastuolude pohjused olid nii eelkirjeldatud rahvuslikku, aga ka opetuslikku laadi. 1923. aastaks oli opetuslike ja kirikukorralduslike vaadete alusel moodustunud kirikus kolm teoloogilist voolu: konservatiivne, liberaalne ning nende vahele jaav kiriklik-konfessionaalne vool. Vooludevaheliste pingete tottu oli luteri kiriku uhtsena pusimine 1920. aastate keskel kusimargi all. (100) Maletatavasti algas samal ajal ka vaidlus Toomkoguduse ja kirikuvalitsuse vahel. Et koiki vastasseise kajastati avalikkuses, mojutas see paratamatult kiriku kuvandit uhiskonnas. Veelgi olulisemana ei leidnud rahutoo propageerimine ka kirikus toetust, kuna umbes neljandiku vaimulikkonnast koondanud kiriku konservatiivne vool vastandus oikumeenilisele liikumisele. (101) Moju avaldas ka Eduard Tennmanni kuulumine liberaalse voolu liikmete ridadesse.

1934. aastal ja sellele jargnevatel aastatel olukord kirikus kull rahunes ning komisjoni koosseis mitmekesistus, kuid sellega ei kaasnenud too aktiivsuse sisulist kasvu. Selles oli oma osa Tennmanni surmal 1936. aastal, aga ka liidu tahtsuse uldisel langusel. Selle pohjused--autoritaarsete reziimide ja rahvusluse tous olid iseloomulikud ka Eestile. Riigivoim Eesti komisjoni tegevusele otseseid takistusi kull ei teinud, kuid pogusalt vaarib siinkohal siiski kasitlemist 1938. aastal siseministri langetatud otsus rahvuskomisjoni mitte registreerida. Nimelt vaitis 1939. aastal rahvusnoukogu juhatuse koosolekul metropoliit Aleksander vastusena Jaan Lattiku kusimusele, miks ministeerium pohikirja ei kinnitanud, et riik ei luba kirikutel valiskirikutega liituda ehk moodustada oikumeenilisi liite. (102) Sellist kaitumist oli ilmnenud juba varem. (103) Samuti voib riigi poliitilise juhtkonna suhtumise kirjeldamiseks tommata paralleeli Rahvasteliiduga, mille tegevuses oli Eesti passiivne, puudes nii Euroopa konfliktidest korvale jaada. (104)

EDUARD TENNMANNI RAHUAKADEEMIA ASUTAMISE KAVA

Eesti osalemisel Rahvasteliidu ja Maailmaliidu tegevuses on veel teisigi sarnasusi, alustades liitude suhtes valjendatud optimismist ning selle langusest 1930. aastate algul ja lopetades tosiasjaga, et kahe liidu tegevusega seotud inimeste arv Eestis oli vaike.

Kui Rahvasteliidus oli sisuliselt ainsaks Eesti rahvusvahelise poliitilise aktiivsuse naiteks Johan Laidoneri osalemine Mosuli konflikti vahendamisel, siis Maailmaliidus paistis oma tegevusega silma Eduard Tennmann. (105) Tennmann kuulus liidu ausekretarina naaberriikide esindajatest ainsana liidu ladvikusse. (106) Ennekoike vaarib tema tegevus aga mainimist seoses liidu Rahuakadeemia kava valjatootamisega.

1924. aastal Oxfordis toimunud liidu juhtivkomisjoni istungil esines Tennmann ettepanekuga luua Genfi Rahuakadeemia. (107) Tootanud valja akadeemia kava, asus ta seda taiendama prantslasest professori Eugene Choisyga. Akadeemia struktuur koosnes nii usuteaduslike, filosoofiliste kui ka uhiskondlike teemadega tegelevatest osakondadest. (108) Akadeemia pidi andma Maailmaliidu too korraldamiseks vajaliku ideoloogilise baasi.

1925. aastal Stockholmis toimunud liidu rahvusvahelise komisjoni konverentsil otsustati instituudi ideega edasi tootada ja saata see arutamiseks rahvuskomisjonidele. (109) Akadeemiakusimus pusis paevakorral 1920. aastate lopuni, mil sellest majanduslikel kaalutlustel loobuti. Pohjuseks oli ka liikumise Life and Work asutatud Kristlik Sotsiaalteaduste Instituut, mistottu ei pidanud Maailmaliit vajalikuks oma ressurssi akadeemia asutamisse suunata. Vaibus ka Tennmanni hoog, sest Stockholmi konverentsi jarel astus kava autorina ules hoopis Rahamagi. Tennmann solvus ja taandus. (110)

Kohalikul tasandil tegeldi teadusasutuse loomisega siiski edasi. 1929. aastal markis Tennmann Eesti rahvuskomisjoni aruandes, et Eestis asutati luteri kiriku usuteadlaste konverentsi otsusega Tartu ulikooli usuteaduskonna juurde KristlikSotsiaalteaduslik Instituut. (111) Instituut kuulus jargnevatel tegutsemisaastatel Akadeemilise Usuteadlaste Seltsi koosseisu ja tegi koostood liikumise Life and Work Rahvusvahelise Sotsiaalteaduse Instituudiga Sveitsis. (112)

Liikumise Life and Work raames tootas Tennmann koostoos Adolf Kelleriga 1920. aastate lopul valja kirikute rahapoliitika kava. (113) 1927. aastal poordus Tennmann Soderblomi poole ideega asutada ulemaailmne kirikute pank. Soderblom asus ideed kull toetama, kuid taas takerdus selle teostamine majanduskriisi tottu. (114) Kull aga oli Tennmann juba 1926. aastal Tartu praostkonna opetajate Gustav Rutopollu ja Jaan Jarvega asutanud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Koguduste uhispanga. Panga kapital parines kogudustelt ja nende liikmetelt. (115) Tennmann ise taandus panga tegevusest juba esimestel aastatel. (116) 1936. aastal lopetas Tennmann pohjaliku kasitluse usu ja majanduse suhetest, kuid tema ootamatu surma tottu ilmus raamat tema surma jarel 1938. aastal. (117)

KOKKUVOTE

Aastatel 1914-1948 tegutsenud Maailmaliit Rahvusvahelise Sopruse Edendamiseks Kirikute Kaudu koondas uhiskondlikult ja poliitiliselt aktiivseid vaimulikke ning uhiskonnategelasi eesmargiga edendada uhiskonnas rahutood, seista inimoiguste, sh usuvabaduse eest, ja juurutada kristlikele vaartustele toetuvat poliitilist kultuuri. Maailmaliidu too edukus soltus eri riikides asuvate rahvuskomisjonide ja piirkondlike konverentside too edukusest. Liidu too tulemusi hinnates selgub, et tegevus oli edukam nendes riikides, kus selle toosse oli kaasatud suurem arv juhtivaid kirikutegelasi, samuti nendes riikides, kus kirikul oli kas enamus- voi riigikirikuna uhiskonnas tugev positsioon. Liidu tegevuse korgajaks olid 1920. aastad, mil selle sonum oli uhiskonnas vastuvoetav. Seoses teiste oikumeeniliste organisatsioonide koondumisega Kirikute Maailmanoukoguks, autoritaarsete ja totalitaarsete reziimide esiletousuga ning rahvusvahelise olukorra pingestumisega 1930. aastatel vahenes liidu tahtsus.

Maailmaliidu languse ei tinginud uksnes liidust soltumatud asjaolud, vaid ka liidu enese suutmatus valja tootada oma ideoloogia ja seda vastavalt eri riikide voimekusele ning eriparale arendada. Seetottu jai liidu tegevuse peamiseks valjundiks poliitiliste arengute jalgimine, mitte aga nende suunamine. Avalik teavitustoo jai uldsonaliseks, ideoloogia ja toomeetodid ei kohanenud poliitiliste muutustega. Eesti rahvuskomisjoni sekretar ja liidu ausekretar Eduard Tennmann tootas valja rahuakadeemia kava, mis oleks voimaldanud liidul asuda oma ideoloogiat arendama, kuid selle realiseerimisest loobuti. Liidu moju--eriti Euroopas--piiras ka tosiasi, et see ei koondanud koikides riikides sugugi kirikute ametlikke esindajaid.

Maailmaliidu tahtsus avaldus suhete sisseseadmises eri usuliste uhenduste juhtivate esindajate vahel. Ka Eestis kuulusid alates 1920. aastatest rahvuskomisjoni oigeusu kiriku esindajad ja alates 1930. aastatest luteri ning oigeusu kirikute vahemuste esindajad. Pohikirjas oli loodud voimalus ka teiste usuliste uhenduste keskorganisatsioonide vastuvotmiseks. Samas ei leidnud siinne baltisaksa vahemus 1920. aastatel kirikus esile kerkinud pingete lahendamisel rahvusvahelisel tasandil Maailmaliidu toetust. Liidu esindajad kull sekkusid, kuid see ei mojutanud luteri kiriku eestlastest koosneva juhtkonna tegevust. Kokkuvottes jai luteri kirikusse kuulunud vahemusrahvuste osalemine liidu rahvuskomisjoni tegevuses tagasihoidlikuks.

Eestlastest etendas Maailmaliidus koige silmapaistvamat osa Eduard Tennmann. Vaatamata tema tegevuse mastaapsusele jai siinse komisjoni tegevus kitsa ringi vaimulike asjaks. Selle pohjused peituvad luteri kiriku sisevastuoludes. 1920. aastatel moodustunud teoloogilised voolud ja voitlus opetuskusimuste ning kirikukorralduse ule mojutasid ka suhtumist Maailmaliitu. Luteri kiriku konservatiivne vool ei toetanud oikumeenilist koostood. Ka kiriku kuvand uhiskonnas ei soosinud rahutoo elluviimist.

Koige suuremat avalikku tahelepanu palvis rahupuha tahistamine Eesti kirikutes. Sellesse olid haaratud koik suuremad kristlikud usuuhendused. Koostoos Eesti ja teiste siinse piirkonna rahvuskomisjonidega toimus kahe aastakumne jooksul kolm regionaalkonverentsi, kus arutati tahtsaima teemana Noukogude Venemaa usulist olukorda. Ka siin oli Maailmaliit sunnitud tunnistama suutmatust avalike kampaaniatega Venemaal toimuvat mojutada. Ebaonnestus ka liidu delegatsiooni saatmine Venemaale.

1930. aastate lopul mojutas Eesti rahvuskomisjoni (uue nimetusega noukogu) tegevust riigivoim. Soov hoiduda kirikute rahvusvahelisest liitumisest tingis 1938. aastal siseministri otsuse uut rahvusnoukogu pohikirja mitte registreerida. Rahvuskomisjoni tegevus vaibus teise maailmasoja algul 1939. aastal.

TANUAVALDUS

Uurimistood on toetanud Eesti Vabariigi Haridus- ja Teadusministeerium (sihtfinantseeritav teadusteema SF0180026s11) ning Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus).

doi: 10.3176/hist.2013.1.03

Priit ROHTMETS

Tartu Ulikooli usuteaduskond, Ulikooli 18, 50090 Tartu, Eesti;

priit.rohtmets@ut.ee

(1) Fink, C. The great powers and the new international system, 1919-1923.--Rmt: Twentieth Century International Relations. Toim M. Cox. SAGE Publications, London, Thousand Oaks, New Dehli, 2007, 249.

(2) Carr, E. H. The Twenty Years' Crisis. An Introduction to the Study of International Relations. Papermac, London, 1995, 6-10, 207-209.

(3) Kanyoro, M. YMCA (Young Men's Christian Association), YWCA (Young Women's Christian Association).--Rmt: The Cambridge Dictionary of Christianity. Toim D. Patte. Cambridge University Press, Cambridge, 2010, 1338-1339.

(4) Liikumise juhiks oli Rootsi kiriku peapiiskop Nathan Soderblom. 1919. aastal esitas Soderblom liikumise juhtprintsiibi, milleks oli "evangeelne katoliiklus". Soderblom hindas sellega indiviidi usulist vabadust, vaartustades samal ajal kirikute erivorme ja traditsioone, nahes selles mitte uksnes auvaarset parandit, vaid Jumala kingitusena ka uhist ajalugu (Karlstrom, N. Okumene in Mission und Kirche. Claudius Verlag, Munchen, 1962, 113-114; Weisse, W. Praktisches Christentum und Reich Gottes. Die okumenische Bewegung Life and Work 1919-1937. Vandenhoeck&Ruprecht, Gottingen, 1991, 123; Aulen, G. Soderblom, Lars Olof Jonathan (Nathan).--Rmt: Nordisk Teologisk Uppslagsbok for Kyrka ock Skola. Toim R. Askmark, E. Molland et al. C.W.K. Gleerups Forlag, Eijnar Munksgaard, Lund, 1957, 820).

(5) Gassmann, G. Documentary History of Faith and Order 1963-1993. WCC Publications, Geneva, 1993, VII.

(6) Inglise keeles: The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. 1930. aastatel organisatsiooni nimi luhenes: The World Alliance for International Friendship through the Churches.

(7) Jenkins, J. A forgotten challenge to German nationalism: The World Alliance for International Friendship through the Churches.--Australian Journal of Politics & History, 1991, 2, 37, 287. Organisatsiooni tegevust Eestis on varem kasitlenud kaesoleva artikli autor ja Veiko Vihuri (Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku valissuhted aastatel 1919- 1940. Usuteaduskonna magistritoo. Tartu Ulikool, Tartu, 2006, 100-131; Rohtmets, P., Vihuri, V. Luterliku kiriku oikumeenilised suhted.--Rmt: Eesti oikumeenia lugu. Peatoim R. Altnurme, toim R. Altnurme, P. Rohtmets. Tartu Ulikool, Eesti Kirikute Noukogu, Tartu, 2009, 41-44). Oikumeenilise liikumise ajaloo kontekstis pole Eestis ilmunud uurimustes Maailmaliitu kas uldse mainitud voi on selle tegevust kasitletud vaid paari lausega ja moodaminnes. Vt nt Kurg, I. Oikumeenilise liikumise kajastamine Eesti kirikuelus 1910-1940.--Usuteaduslik Ajakiri, 2004, 1, 53, 62-63. Noukogude perioodil, mil rahutoo oli Noukogude Liidu valispoliitika tooriistaks, viidati Maailmaliidule kui teise maailmasoja jargse rahutoo eelkaijale (Salumae, T. EELK ja rahuliikumine. Rmt: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja rahuliikumine. Koost T. Salumae. EELK Konsistoorium, Tallinn, 1986, 9-10).

(8) Dam, H. Der Weltbund fur Freundschaft der Kirchen 1914-1948. Eine okumenische Friedenorganisation. Verlag Otto Lembeck, Frankfurt am Main, 2001, 37; Clements, K. The AngloGerman churches' exchange visits of 1908-1909. A notable anniversary.--Ecumenical Review, 2007, 2, 3, 59, 257-283.

(9) Inglise komisjoni tegevust juhtisid liberaalidest Allen Baker ja Sir Willoughby Dickinson, kes kuulusid molemad Inglise parlamendi alamkotta. Allen Bakeri moju piirdus Maailmaliidu loomise ja peamiste sihtide kindlaksmaaramisega. Baker suri ootamatult 3. juulil 1918 vaid moni tund parast infarkti parlamendi alamkoja liikmete koosolekul, kus arutati Rahvasteliidu asutamise ja organisatsiooni loomise toetamist puudutavaid kusimusi. Dickinsonist seevastu sai Maailmaliidu loomise jarel selle tegelik juht. Ametikohti, mida ta organisatsioonis taitis, oli aastate jooksul mitmeid. Kuni 1931. aastani oli ta liidu ausekretar. Samal ajal oli ta ka liidu rahvusvahelise komisjoni president. 1931. aastal oli Dickinson organisatsiooni president ja valiti seejarel aupresidendiks. Alates Dickinsoni sekretariaadi liikmete hulgast lahkumisest ja 1932. aastal organisatsiooni peakorteri kolimisest Londonist Genfi vahenes tema tahtsus Maailmaliidu tegevuses. Aastatel 1906-1918 kuulus Dickinson liberaalse partei saadikuna Inglise parlamendi alamkotta ja kogus kuulsust naiste oiguste (haaleoiguse) eest voitlemisel. Dickinson oli alates 1924. aastast Rahvusvahelise Rahvasteliidu Uhingu Foderatsiooni president. 1923. aastal maarati ta Rahvasteliidu taiskogu Suurbritannia delegatsiooni asendusliikmeks. 1930. aastal tosteti ta aadliseisusse, mille jarel kuulus ta Briti parlamendi ulemkotta (White, H. C. Lord Dickinson of Painswick. A Memoir. Privately printed by John Bellows Limited, Gloucester, 1956, 48-49, 67-68).

(10) Saksa komisjoni toost votsid aktiivseimate liikmetena osa baltisaksa paritolu Tartu ulikooli kasvandikust Berliini ulikooli kirikulooprofessor ja Preisi kuningliku raamatukogu juhataja Adolf von Harnack ning noor teoloog, Sanssouci (Potsdami) keiserliku vabakiriku abipastor, hilisem Berliini ulikooli sotsiaalpedagoogika professor Friedrich Siegmund- Schultze.

(11) Kiriku Rahuuhendus koondas protestante, katoliiklasi ja juute ning rahastas nende usuuhenduste rahutood. Kiriku Rahuuhendus rahastas koiki peamisi Maailmaliidu ettevotmisi, alustades sekteraride reisiks vajaminevatest summadest kuni regionaalkonverentsideni (Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs. The Church as an International Pressure Group. The National Press Inc, Washington, D.C., 1969, 31).

(12) Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 74.

(13) Tennmann, E. Rahvusvahelised kirikute koonduspuuded.--Usuteadusline Ajakiri, 1926, 1, 34. Alanud mobilisatsiooni tottu toimetati koosolekul osalevad kiriku- ja uhiskonnategelased keiser Wilhelm II kasul organiseeritud erirongiga Saksamaalt Belgiasse, kust siirduti edasi Londonisse ning jatkati koosolekut.

(14) Dam, H Der Weltbund fur Freundschaft der Kirchen 1914-1948. Eine okumenische Friedenorganisation, 403.

(15) Uksikud oigeusu kiriku esindajad olid Maailmaliidu tegevusest osa votnud juba varem, ka asutamiskoosolekul osales naiteks Bulgaaria kiriku esindaja. 1920. aastal kulastas Maailmaliidu esindaja George Nasmyth Kagu-Euroopas asuvaid oigeusumaid, et seal rahutood propageerida. Sellele jargnevalt osalesid Balkani riikide ja Kreeka oigeusu kirikute esindajad 1920. aasta augustis Maailmaliidu koosolekul, kus otsustati kirikujuhtide tasandil organisatsiooniga liituda (Minutes of International Committee 29.9.-3.10.1919. World Council of Churches Archives (WCCA), Genf, 212.001, The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, Minutes, Documents, Reports and Correspondence, Minutes of Various Committees: August 2, 1914-April 16, 1923, 73-79).

(16) The World Alliance for International Friendship through the Churches. Handbook, 1935. International Office, Geneva, 1935, 6. 1911. aasta juunis asutasid katoliiklased Rahvusvahelise Katoliiklaste Rahuliidu, mis nagu Maailmaliitki otsustas 1914. aasta augustis koosolekule koguneda. Katoliiklastel sailisid sidemed ka Maailmaliiduga. Nende kaasamine Maailmaliitu soltus rahvuskomisjonide moodustasmispohimotetest (kas individuaalne voi ametlikult kirikuid esindav pohimote). Katoliiklased votsid uksikutel juhtudel rahvuskomisjonide toost osa, kuid osalesid seal eraviisiliselt ja mitte kiriku esindajatena. 1925. aastal Stockholmis toimunud liidu rahvusvahelise komisjoni konverentsil rohutas Maailmaliit, et organisatsioon ei kasitle opetuskusimusi, ja avaldab seetottu lootust, et katoliiklased asutavad kas eraldiseisva rahutooga tegeleva organisatsiooni voi liituvad Maailmaliiduga (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Meeting of the International Committee, Stockholm, August 6-8, 1925. Minutes. International Office, London, 1925, 53; Rouse, R., Stephen, C. H. (toim). A History of the Ecumenical Movement. Volume I. 1517-1948. World Council of Churches, Geneva, 2004, 513).

(17) Organisatsiooni nimi maarati kindlaks vahetult soja jarel Londonis kogunenud rahvusvahelise komisjoni koosolekul (The World Alliance for International Friendship through the Churches. Handbook, 1935, 8).

(18) 1914. aastal esinesid Saksamaa teoloogid uhes teiste uhiskonnategelastega avaliku kirjaga, milles teatasid, et Saksamaa ei soovi soda, kuid kujunenud olukorras-- Prantsusmaa, Suurbritannia ja eriti Venemaa huve silmas pidades--ei jaa Saksamaal muud ule, kui kaitsta oma riiki ning kultuuri. Nagu mainis Adolf von Harnack, ahvardas Saksamaad "moskoviitide tsivilisatsiooni" pealetung. Von Harnack oigustas Saksamaa kaitumist ja vaitis, et Saksamaa ei algatanud soda, vaid tommati sotta. Seejuures nimetas ta uhe vaenajana Suurbritanniat, kellega sobralike suhete arendamise eest oli ta varem seisnud. Keisrile lahedase isikuna oli von Harnack uks nendest, kes koostas 4. augustil 1914 keisri uleskutse Saksa rahvale. Keiser esines sellega 6. augustil, teatades soja vallapuhkemisest. Samas vaarib markimist, et vaatamata keelule tegutses Saksamaal edasi vaike Maailmaliidu tegevusega seotud isikute ring (Keegan, J. Esimene maailmasoda. Varrak, Tallinn, 1998, 91; O'Neill, J. C. Adolf von Harnack and the entry of the German state into war, July-August 1914.--Scottish Journal of Theology, 2002, 1, 55, 3-5).

(19) Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 62-63.

(20) Rouse, R., Stephen, C. H (toim). A History of the Ecumenical Movement. Volume I. 15171948, 522.

(21) Soderblom soovis organiseerida ka suurema osalusega kirikute konverentsi, kuid soja ajal see ebaonnestus (Kruger, H. Soderblom, Nathan.--Rmt: Dictionary of the Ecumenical Movement. Toim N. Lossky, J. M. Bonino, J. Pobee et al. WCC Publications, Geneva, 2002, 1056-1057).

(22) See konverents toimus 1925. aastal Stockholmis ja selle tulemusena pandi alus organisatsioonile Life and Work (ametlik nimetus oli Universal Christian Council for Life and Work).

(23) Maailmaliit koosnes komisjonidest: organisatsiooni struktuuri aluse moodustasid eri riikides asuvad rahvuskomisjonid, millel oli oma pohikiri ja aruandluskohustus rahvusvahelise komisjoni ning juhtivkomisjoni ees. 1919. aastal oli rahvuskomisjone 12, 1922. aastaks oli komisjonide arv tousnud 25-ni. 1930. aastatel, mil liikmete arv saavutas korgpunkti, kuulus organisatsiooni 34 rahvuskomisjoni. Rahvusvahelise komisjoni liikmeskonna moodustasid rahvuskomisjonide esindajad ja tegemist oli sisuliselt Maailmaliidu taiskoguga, mis kogunes iga kolme aasta jarel. Ameerika Uhendriikide delegatsioonil oli rahvusvahelises komisjonis 13 kohta, Saksmaal, Inglismaal ja Prantsusmaal igauhel 8 ning igal ulejaanud riigil 4 kohta. 1930. aastatel muudeti rahvusvaheline komisjon rahvusvaheliseks noukoguks, millega vahenes ka organi otsustusoigus. Rahvusvahelise komisjoni istungite vahepealsel ajal juhtisid organisatsiooni tegevust juhtivkomisjon ja taitevkomisjon. Regulaarselt korra aastas kogunenud juhtivkomisjoni kuulus igast rahvuskomisjonist uks esindaja. Komisjoni liikmete hulka kuulusid ka Maailmaliidu ametkonna esindajad: president, asepresidendid, rahvusvahelise komisjoni juhid, ausekretarid ja laekur. Juhtivkomisjon taitis organisatsiooni tegevuses keskset kohta ja selle liikmeskonna moodustas oikumeenilise liikumise eestvedajate tuumik. 1925. aastal loodi liidu haldusnoukogu, mis muudeti 1928. aastal taitevkomisjoniks. See koosnes kaheteistkumnest liikmest ja kogunes vajadusel. Selle liikmeskonda kuulusid rahvusvahelise komisjoni juhid, sekretariaadi liikmed ja neli liiget juhtivkomisjonist, kelle volitused kestsid uhe aasta (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook, 1928. International Office, London, 1928, 3-5, 46).

(24) Minutes of International Committee 29.9.-3.10.1919. WCCA, 212.001, The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, Minutes, Documents, Reports and Correspondence, Minutes of Various Committees: August 2, 1914-April 16, 1923, 23-49.

(25) Gorman, D. Ecumenical internationalism: Willoughby Dickinson, the League of Nations and the World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches.- -Journal of Contemporary History, 2010, 1, 45, 51-52.

(26) Molema organisatsiooni sekretaride peaulesandeks oli ka isiklikult Rahvasteliitu ja rahutood propageerida. Sel pohjusel kulastas Dickinson 1920. aastatel suurema osa aastast maailma eri riike. Enamasti oli nendes riikides loodud ka Maailmaliidu rahvuskomisjon.

(27) Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 75.

(28) Handbook of International Organisations. International Bureaux, Geneva, 1926, 4-9.

(29) Vastav toojuhis oli maaratletud ka Rahvasteliidu pohikirjas (Essential Facts about the League of Nations. Eighth Edition. Information Section, Geneva, 1937, 28-29).

(30) Uksikute teemade (naiste ja laste oigused, oopiumi ning teiste narkootikumide kaubandus) kasitlemiseks loi Rahvasteliit voimaluse uhiskondlikel organisatsioonidel nimetada liidu komisjonidesse liikmeid (haaleoiguseta, kuid oigusega esitada resolutsioone ja ettepanekuid). Selline toovorm kaotati 1936. aastal. Uhelgi oikumeenilisel organisatsioonil polnud komisjonides esindajaid. Toenaoliselt oli pohjuseks inimressursi puudus, kuna see oleks eeldanud pohikohaga toojou palkamist (Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 177-178).

(31) Minutes of the Management Committee, August 24-29, 1934. WCCA, 212.004, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: January 10, 1934-September 4, 1937, pag-mata.

(32) Aastatel 1935, 1936 ja 1938 korraldas liit ekspertide osalusel vahemuste oiguste teemalisi konverentse. 1935. aastal Chambys toimunud rahvusvahelise komisjoni istungil voeti vastu resolutsioon, kus lisaks vajadusele moodustada vahemusrahvuste, aga ka rassiliste, keeleliste ja usuliste vahemuste kaitseks Rahvasteliidu juurde spetsiaalne komisjon pakuti lahendusena valja sarnase komisjoni moodustamine uhiskondlike organisatsioonide osalusel (The World Alliance for International Friendship through the Churches. Record of Proceedings of the Ninth International Conference Held at Chamby, Montreux August 12th to 18th 1935. International Office, Geneva, 1935, 16).

(33) Handbook of the World Alliance for International Friendship through the Churches. Covering the Period from Chamby 1935 to Larvik 1938. International Office, Geneva, 1938, 15.

(34) Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 43.

(35) Gorman, D. Ecumenical Internationalism: Willoughby Dickinson, the League of Nations and the World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, 62.

(36) Aastatel 1923-1938 organiseeriti 23 regionaalkonverentsi (Dam, H. Der Weltbund fur Freundschaft der Kirchen 1914-1948, 407).

(37) Kasiraamat ilmus igal aastal kuni 1931. aastani. Dickinsoni taandumise jarel lakkas organisatsiooni juhtimisest kasiraamatu korraparane ilmumine. Kasiraamatud sisaldasid ulevaadet organisatsiooni ajaloost, tahtsamatest resolutsioonidest, rahvuskomisjonide aruandeid ja komisjonide liikmete andmeid. Ka regionaalkonverentside organiseerimine toimus Maailmaliidu keskorganite ja rahvuskomisjonide koostoos. Enamasti oli regionaalkonverentsi organiseerimisega seotud moni sekretariaadi liige.

(38) Prahas toimunud konverentsil esinesid ettekannetega Tsehhoslovakkia valisminister ja hilisem president Eduard Benes ning Saksa endine valisminister ja ulemkohtu president Walter Simons. Konverentsile lisas hoogu Ameerika Uhendriikide riigisekretar Frank Kelloggilt konverentsile saadetud allkirjastatud koopia Kelloggi ja Prantsuse valisministri Aristide Briandi solmitud paktist. Pakti solminud ja seejarel liitunud ule viiekumne riigi moistsid hukka soja kui rahvusvaheliste arusaamatuste lahedamise viisi ning deklareerisid sojast kui riigi poliitilisest vahendist loobumist (Minutes of the International Committee, August 24-30, 1928. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923-April 29, 1930, 83).

(39) Annual Report and Handbook of the World Alliance for International Friendship through the Churches, 1931. International Office, London, 1931, 13.

(40) Umberorienteerumine oli ennekoike seotud oikumeenilise organisatsiooni Life and Work uha joulisema arenemisega 1920. aastate lopul. Life and Work koondas kirikuid ja esindas nende seisukohti uhiskondlikes kusimustes. Maailmaliidu eesmargiks oli endistviisi keskenduda lahendamist vajavatele poliitilistele kusimustele (Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 96).

(41) Plant, S. The sacrament of ethical reality: Dietrich Bonhoeffer on ethics for Christian citizens. Studies in Christian Ethics, 2005, 3, 18, 76-77.

(42) 1927. aastal tegevust alustanud instituudi ettevalmistustood algasid 1925. aastal Stockholmis toimunud maailmakonverentsi jarel. Instituut, "meetodilt teaduslik, eesmarkidelt praktiline", tootas liikumise Life and Work pustitatud eesmarkide ehk peaasjalikult kirikute sotsiaaltoo paremaks rakendamiseks. Instituut panustas eri riikide teadlaste ja kirikutegelaste koostoole. Rahaliselt loodeti eri riikide kirikute toetusele, aga et see jai norgaks, vaevles instituut rahalistes raskustes juba alates selle asutamisest. Suurima panuse instituudi tegevusse andsid Rootsi ja Saksa luteri kirikud (Weisse, W. Praktisches Christentum und Reich Gottes. Die okumenische Bewegung Life and Work 1919-1937, 415-417).

(43) Vahesel maaral oli koostood edendatud juba 1920. aastatel, kuid see suvenes margatavalt seoses liikumise Life and Work kasvamisega 1930. aastate algul. Liikumine Life and Work oli oikumeenilise liikumise organisatsioonidest suurim. Selle juhile peapiiskop Nathan Soderblomile anti kirikute rahutoo ja oikumeenilise liikumise juhtimise eest 1930. aastal Nobeli rahupreemia. See oli tunnustus ka Maailmaliidu toole, mille loojate ja juhtide hulgas oli olnud Soderblom. Koige otsesemalt valjendus koostoo kahe organisatsiooni vahel selles, et Henry Louis Henriod tootas alates 1932. aastast nii Life and Worki kui ka Maailmaliidu taitevsekretarina. Ka ilmus organisatsioonidel uhine esindusvaljaanne "Churches in Action". 1933. aastast tootas Genfis NMKU, NNKU Kristlike Uliopilaste, liikumise Life and Work ja Maailmaliidu uhine pressi- ning infoburoo (Handbook of the World Alliance for International Friendship through the Chuiches. Covering the Period from Chamby 1935 to Larvik 1938. International Office, Geneva, 1938, 61-63; http://www.nobelprize.org/nobel_prizes/peace/laureates/1930/soderblom- bio.html, 15.5.2013).

(44) Dam, H. Der Weltbund fur Freundschaft der Kirchen 1914-1948, 406. 1932. aastal alanud desarmeerimiskonverentsil esitasid ka Poola esindajad moraalse desarmeerimise noude, tehes ettepaneku keelustada teisi riike ja rahvaid halvustav siseriiklik propaganda (Made, V. Kulalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919-1946. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1999, 44).

(45) Nendeks olid Soome, Rootsi, Norra, Eesti, Lati, Poola, Belgia, Holland, Portugal, Jugoslaavia, Tsehhoslovakkia, Bulgaaria ja Rumeenia. Suuremal maaral koosnesid ka Suurbritannia, Prantsusmaa ja Taani rahvuskomisjonid kirikute ametlikest esindajatest (Dam, H. Der Weltbund fur Freundschaft der Kirchen 1914-1948, 408).

(46) Individuaalsusprintsiip voimaldas sellest ka katoliiklastest uhiskonnategelastel osa votta. Ameerika Uhendriikide rahvuskomisjon koosnes omakorda alamkomisjonidest, mis keskendusid organisatsiooni toovaldkondade arendamisele. Komisjon puhendas palju tahelepanu eri riikide usulisele ja vahemuste olukorrale. Seetottu olid komisjonil lisaks Maailmaliidu uldtegevust puudutavatele vahemuste kaitse ja relvastuse vahendamise alakomisjonidele ka Mehhiko, Kanada, Saksamaa ning Venemaa usulise olukorraga lahemalt tegelevad alakomisjonid (The World Alliance for International Friendship through the Churches. 1932 Annual Report and Handbook. International Office, Geneva, 1932, 26-29).

(47) http://www.presidency.ucsb.edu/ws/index.php?pid=22430. 15.5.2013.

(48) Alates esimese maailmasoja lopust Saksa rahvuskomisjoni juhtinud Friedrich Siegmund-Schultze tegevust Maailmaliidu sekretarina moisteti ja tunnustati valjaspool Saksa piire, kuid mitte Saksamaal. Voitluse tulemusena Maailmaliidu rahvuskomisjonis korvaldati ta 1920. aastate lopul komisjoni juhtpositsioonilt, kuid ta sailitas samal ajal juhtpositsiooni liidu keskorganites. 1931. aastal jargnes sellele saksa teoloogide Paul Althausi ja Emanuel Hirschi runnak nii Maailmaliidu kui ka liikumise Life and Work aadressil. Tuntud teoloogid arvustasid suurriike Saksamaale ebaoiglaste piirangute seadmise parast. Natsionaalsotsialistide voimuletuleku jarel 1933. aastal lahkus Siegmund-Schultze Gestapo noudmisel Saksamaalt. Jargnevatel aastatel pidasid Maailmaliidu keskorganite esindajad Saksa kirikutegelastega kull nou ja mitmedki neist, eesotsas Bonhoefferiga, soovitasid liidul opositsioonilisele Saksa tunnistuskirikule toetust avaldada, kuid Maailmaliit pusis ettevaatlikul positsioonil ning uritas Saksa rahvuskomisjoniga kontakte sailitada. Viimane tegutses ka 1933. aasta jarel edasi, kuid vastupanukeskust sellest reziimile ei kujunenud (Weisse, W. Praktisches Christentum und Reich Gottes. Die okumenische Bewegung Life and Work 19191937, 477; Wietschorke, J. Friedrich Siegmund-Schultze--ein biographisch- bibliographischer Abriss.--Rmt: Friedrich Siegmund-Schultze (1885-1969). Ein Leben fur Kirche, Wissenschaft und soziale Arbeit. Hrsg. J. Wietschorke. Verlag W. Kohlhammer, Stuttgart, 2007, 148).

(49) Seejuures arendasid Maailmaliidu esindajad suhteid nii tooerakonna kui ka konservatiividega, raakimata liberaalidest, kelle liikmeskonda Dickinson ja mitmed Briti rahvuskomisjoni liikmed kuulusid. Briti rahvuskomisjon kohtus konservatiivist peaministri Stanley Baldwini ametiajal 1920. aastatel korduvalt peaministri residentsis tema kabineti liikmetega, eriti tihedaks kujunes koostoo seoses rahutemaatika kasitlemisega koolides. Isegi religiooni jahedalt suhtuv endine peaminister ja Briti valisminister Versailles' rahukonverentsil Arthur Balfour toetas Maailmaliidu tegevust ning leidis, et see tagab rahvusvahelistes suhetes parema olukorra. Maailmaliidu esindajate kohtumised peaministri residentsis toimusid ka tooerakondlasest peaministri Ramsay MacDonaldi ametiajal (Gorman, D. Ecumenical Internationalism: Willoughby Dickinson, the League of Nations and the World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, 60-61).

(50) Annual Report and Handbook of the World Alliance for International Friendship through the Churches, 1931. International Office, London, 1931, 78-79; Rouse, R., Stephen, C. H. (toim). A History of the Ecumenical Movement. Volume I. 1517-1948, 562.

(51) Hudson, D. The Ecumenical Movement in World Affairs, 74-75.

(52) Soderblom Lemmile 5.7.1917. Uppsala Universitetsbibliotek, Nathan Soderbloms brevsamling (UUB NSS), Uppsala, pag-mata. Rahvuskomisjoni loomise taustaks oli Soderblomi eesmark integreerida Balti riikide luteri kirikud 1916. aastal tema algatusel loodud Pohjamaade kiriklikku koostookomiteesse (Kommitten for Kyrlig Samarbete i Norden). Seejuures toetas Soderblom eestlaste puudlusi ja arenemist iseseisva kiriku loomise suunas. 1916. aastal saatis ta Villem Reimanile telegrammi parisorjuse kaotamise sajanda aastapaeva puhul, 1919. aastal toimunud teisest kirikukongressist vottis osa Rootsi kiriku esindaja. Soderblom saatis kongressile tervitustelegrammi, milles avaldas noorele kirikule toetust. 1921. aasta juunis andis Soderblom vaba rahvakiriku esimesele piiskopile Jakob Kukele apostliku suktsessiooni, mis oli uhtlasi kirikute koostookomitee teoloogiliseks eelduseks ja tunnusjooneks. Sellele eelnevalt oli 1921. aasta martsis toimunud Uppsalas Pohjamaade ja Balti riikide piiskoppide koosolek, mille jarel esineti 1922. aastal Lutheri paevadel Wittenbergis uhtse Baltoskandia kirikublokina (Sild, O. Eesti kirikulugu: Vanimast ajast olevikuni. Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, Tartu, 1938, 223; Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku valissuhted aastatel 1919-1940, 49-50).

(53) Minutes of International Committee 29.9.-3.10.1919. WCCA, 212.001, The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches, Minutes, Documents, Reports and Correspondence, Minutes of Various Committees: August 2, 1914-April 16, 1923, 26.

(54) Komisjoni kuulusid Kose koguduse opetaja Harald Pold, Viljandi Pauluse koguduse opetaja ja Eesti Asutava Kogu liige Jaan Lattik, Rootsi vahemusrahvust esindav Eesti Ajutise Valitsuse Rootsi rahvusminister ning Asutava Kogu liige Hans Pohl ja Tartu ulikooli usuteaduskonda esindav sustemaatilise usuteaduse professor Adalbert von Stromberg (Lauha, A. Suomen kirkon ulkomaansuhteet ja ekumeeninen osallistuminen 1917-1922. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 1990, 184; Saard, R. Euroopa uldine kiriku ajalugu. Selle algusest kuni tanapaevani. Argo, Tallinn, 2005, 378).

(55) Eesti II Kirikukongressi protokoll Tallinnas 10., 11. ja 12. septembril 1919. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Konsistooriumi arhiiv (EELKKA), 38.

(56) Lattik kirjeldab varvikalt koosoleku algul toimunud kokkuporget Saksa ja Prantsuse delegaatide vahel, mille pohjuseks oli kirikute tegevus soja ajal. Labiraakimiste tulemusena onnestus konflikt konverentsil lahendada. Lattik esines koosolekul Eestit tutvustava ettekandega (Lattik, J. Mu esimene reis diplomaatilise passiga.--Rmt: Eesti riik ja rahvas Teises maailmasojas, I. Toim R. Maasing, E. Blumfeldt, H. Kauri, V. Pekomae. Kirjastus EMP, Stockholm, 1954, 216-219).

(57) Made, V. Kulalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919-1946, 71.

(58) Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 31, n 1, s 1311, l 2-4.

(59) Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku valissuhted aastatel 1919-1940, 105.

(60) Minutes of International Committee, August 24-30, 1928; Minutes of Administrative Board, August 11, 1925. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923-April 29, 1930, 2, 17.

(61) Tennmann, E. Varjatud varandus. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 1999, 536.

(62) Tennmann Kukele 25.11.1922. EELKKA, Maailmaliit rahvusvahelise sopruse edendamiseks kirikute kaudu 1921-1936, pag-mata.

(63) The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1922. International Office, London, 1922, 61-62. Tennmannil oli pohimotteliselt oigus. 1922. aasta rahvaloenduse andmetel oli Eestis elavast 1 107 059 elanikust luterlasi 867 137 (78,3% koigist Eesti elanikest), oigeusklikke 209 094, roomakatoliiklast 2536, baptiste 5214 ja teistesse vabakogudustesse kuuluvaid inimesi 10 867. Uhtegi usulisse uhendusse ei kuulunud 3665 inimest, andmed puudusid 3677 inimese kohta (1922 a. uldrahvalugemise andmed. Vihik II. Uleriikline kokkuvote. Tabelid. Riigi Statistika Keskburoo, Tallinn, 1924, 138-139).

(64) The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1923. International Office, London, 1923, 68.

(65) The World Alliance for Promoting Internatinal Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1924. International Office, London, 1924, 66.

(66) Rohtmets, P., Vihuri, V. Luterliku kiriku oikumeenilised suhted, 29-30.

(67) The World Alliance for International Friendship through the Churches. Executive Office, New York, 1924, 6. Tema liikmelisus ulikooli esindajana on toenaoliselt seotud Rahamae valimisega kirikuvalitsuse liikmeks, mistottu asus Rahamagi komisjonis kirikut esindama. Koppel esineb rahvuskomisjoni liikmeskonna nimekirjas ka veel 1925. aasta aastaraamatus.

(68) Toomla, J. (koost). Valitud ja Valitsenud. Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999. Eesti Rahvusraamatukogu, Tallinn, 1999, 153-156.

(69) Lati komisjoni 1923. aasta raportis on kull margitud, et oigeusu kiriku kaasamine polnud veel ametlikult labi viidud, kuid 1924. aastaks oli komisjon oigeusklike vorra taienenud. 1926. aasta raportis on konstateeritud, et rahvuskomisjoni kuuluvad koikide Latis registreeritud kristlike usuliste uhenduste esindajad. Soome rahvuskomisjon koosnes esialgu eri usuliste uhenduste esindajatest, kuid reorganiseeriti 1924. aastal ametlikuks kirikute ja teiste institutsioonide esindajaks. Piiskoppide konverents nimetas komisjoni kaks liiget, Soome luteri kiriku Soome ja Rootsi koguduste tootajate liidud nimetasid kumbki uhe liikme, oigeusu kirik uhe, Soome vabakirikud uhe, Helsingi ulikool uhe ning Haridusministeerium uhe liikme (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1925. International Office, London, 1925, 81-82; The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1926. International Office, London, 1926, 107).

(70) Luteri kirik osales aktiivselt koikide suuremate oikumeeniliste liikumiste (Maailmaliit, Life and Work, Faith and Order) tegevuses, olles ka 1938. aastal loodava Kirikute Maailmanoukogu liige (Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku valissuhted aastatel 1919- 1940, 204-205; Vihuri, V. Hugo Bernhard Rahamagi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934-1939. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2007, 203).

(71) Taitevkomisjoni valitavate liikmete volitused kestsid aasta. Rahamagi valiti taitevkomisjoni ka 1936. aastal (Minutes of Management Committee, Chamby, Montreux, August 15-18, 1936. WCCA, 212.004, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: January 10, 1934-September 4, 1937, 6).

(72) Noukogu liikmeskonna moodustasid neli juhatuse liiget; kolm liiget luteri kirikust, kellele lisandusid uks liige luteri kiriku Saksa ja uks liige Rootsi praostkonnast; uks oigeusu kiriku sinodi nimetatud liige ning uks vene rahvusest oigeusklike esindaja; uks liige Tartu ulikoolist ja viimaks uks noorte esindajana (Rohtmets, P. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku valissuhted aastatel 1919-1940, 116).

(73) Jaak Taul oli Maailmaliidu noorsootoo komisjoni liikmena juba 1930. aastate algul Eestit esindanud. Naiteks osales Taul 1933. aasta septembris Genfis toimunud Maailmaliidu ja liikumise Life and Work noorsootoo konverentsil (Burlingham Taulile 15.8.1933. Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 3150, n 1, s 380, pag-mata).

(74) Luteri kiriku esindajatena kuulusid komisjoni piiskoplik vikaar Hans Kubu, assessor ja praost Jakob Aunver ning opetaja Theodor Tallmeister; Rootsi praostkonna esindajana opetaja Hjalmar Pohl; Saksa praostkonna esindajana opetaja Samuel Eberhard; oigeusu kiriku esindajana haridusministri abi Voldemar Pats; vene oigeusklike esindajana preester (1937. aastast ulempreester) Joann (Georgi) Aleksejev. Tartu ulikool oma esindajat komisjoni ei nimetanud (Eesti Rahvusnoukogu koosoleku kutse 22.2.1938. EELKKA, Maailmaliit rahvusvahelise sopruse edendamiseks kirikute kaudu, 1937-1938, pag-mata).

(75) Selline otsesonu keelav regulatsioon seaduses puudus, mistottu on tegemist ministeeriumi tolgendusega (Maailma Liit Rahvusvahelise Sopruse Edendamiseks Kirikute Kaudu. Eesti Rahvusnoukogu Pohikiri 1.3.1938. EELKKA, Maailmaliit rahvusvahelise sopruse edendamiseks kirikute kaudu 1937-1938, pag-mata; Siseministri otsus 30.6.1938. EAA, f 3150, n 1, s 380, l 101).

(76) Minutes of Management Committee, April 14-15, 1921; September 14-15, 1921. WCCA, 212.001, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: August 2, 1914-April 16, 1923, pag-mata. Samal ajal kaaluti ka komisjoni asutamist Ukrainas. 1921. aasta augustis teatas Soderblom Dickinsonile, et Ukraina kultusasjade minister oli rahvuskomisjoni asutamisse positiivselt suhtunud (Soderblom Dickinsonile 6.8.1921. UUB NSS, pag-mata).

(77) Dam, H. Der Weltbund fur Freundschaft der Kirchen 1914-1948, 83.

(78) Tennmann Westmanile 15.3.1922. UUB NSS, pag-mata.

(79) Minutes of the Management Committee, April 2-4, 1924. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923-April 29, 1930, pag-mata.

(80) Minutes of Management Committee, August 31-September 2, 1926; Minutes of Management Committee, July 27-29, 1927. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923-April 29, 1930, 8, 11. Kull aga voeti koosolekul vastu otsus, et Maailmaliit toetab usuteaduse uliopilaste koolitamist Vene luterlaste teenimiseks.

(81) Markimisvaarsel kombel on 1925. aastal Stockholmis toimunud Maailmaliidu konverentsil esitatud Eesti rahvuskomisjoni aruandes mainitud, et riigipoordekatse tottu on ka suhted oigeusu kirikuga keerulisemaks muutunud. Komisjoni toos teadaolevalt pingeid ei esinenud (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Meeting of the International Committee, Stockholm, August 6-8, 1925. Minutes. International Office, London, 1925, 60).

(82) 1939. aastal Riias toimunud kolmandal Balti regiooni konverentsil Vene kusimust lahemalt ei arutatud, kull aga oli kohtumise paevakorras uldteemana kirikute voitlus ateismi ja kristlusevastase propaganda vastu (3. Riga, June 26-30 1939. Baltic Regional Conference. WCCA, 212.011, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Conferences: 1938-1947, pag-mata).

(83) 1. Riga, May 6-8, 1924. Baltic conference by Rev. Alexander Ramsay. WCCA, 212.007, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Conferences: 1924-1931, 3.

(84) Die Baltische Regionalkonferenz 1924, I. Die kirchliche Lage in Russland. EELKKA, Maailma Liit Rahvusvahelise sopruse edendamiseks kirikute kaudu 1921-1936, pag-mata.

(85) Dam, H. Der Weltbund fur Freundschaftsarbeit der Kirchen 1914-1948, 311.

(86) Die Baltische Regionalkonferenz 3.-6. September 1935. EELKKA, Maailma Liit Rahvusvahelise sopruse edendamiseks kirikute kaudu 1921-1936, 3.

(87) Made, V. Kulalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919-1946, 69.

(88) Pesonen, N. Valtionkirkosta vapaakirkoksi? Viron evankelis-luterilaisen kirkon jarjestysmuodon kehitys 1919-1925. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2004, 105-109.

(89) The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1927. International Office, London, 1927, 84.

(90) Rahamagi, H. B. Eesti evangeeliumi luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis), B, Humaniora, X1. Tartu, 1926, 39.

(91) Ketola, M. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918-1939. Suomen Kirkkohistoriallinen Seura, Helsinki, 2000, 162-163. Soderblom oli 1921. aastal onnistanud ametisse ka piiskop Kuke.

(92) Lati kiriklikest oludest.--Eesti Kirik, 1933, 8, 61.

(93) Kiriklikkeilt konwerentsidelt Stockholmis.--Eesti Kirik, 1925, 38, 300-301.

(94) Eesti visiidi ajal kohtus Dickinson juba varasemast ajast tuttava valisminister Karl Robert Pustaga ja moistagi kirikujuhtide ning rahvuskomisjoni esindajatega. Saksa praostkonna esindajatega Dickinson teadaolevalt ei kohtunud (Rahwasteliidu uhingute liidu esimees sir Dickinson.--Kaja, 1925, 173, 3; Inglise kuninga nounik Dickinson Tallinnas.--Postimees, 1925, 190, 1).

(95) Kasutades ara seadusega antud voimalust, registreerisid mitmed saksa kogudused end iseseisvatena. See tahendas, et kogudused ei allunud luteri kiriku konsistooriumile. Saksa kogudustele lisaks registreerisid end iseseisvatena ka usuliste seisukohtade kaitsmise pohjusel iseseisvust soovinud kogudused (Rohtmets, P. Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917-1934. (Dissertationes Theologiae Universitatis Tartuensis, 26.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2012, 342-364).

(96) Hugo Bernhard Rahamae abikaasa Edith uritas saksa praosti kiriku juhtkonnaga eraviisiliselt lepitada ja kutsus selleks kokku koosoleku. Eesti pool pidas seda tulemuslikuks, saksa pool aga luhtunuks, kuna kiriku juhtkond ei taganenud oma seisukohtadest (Ketola, M. The Nationality Question in the Estonian Evangelical Lutheran Church, 1918-1939, 209-210).

(97) Tennmann, E. Rahvusvahelised kirikute koonduspuuded.--Usuteadusline Ajakiri, 1926, 1, 28-37; 1927, 3, 127-138; 1927, 4, 174-194; 1928, 3, 97-107.

(98) Tennmann Kukele 25.11.1922. EELKKA, Maailma Liit Rahvusvahelise sopruse edendamiseks kirikute kaudu 1921-1936, pag-mata.

(99) Martna, M. Genfi protokoll.--Vaba Sona, 1925, 7/8, 195.

(100) Vt lahemalt Rohtmets, P. Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917-1934.

(101) Uleilmne "tegeliku ristiusu konwerents" ja selle wastaswool.--Meie Kirik, 1925, 6, 45-46; Stockholmi konwerentsi hindamine.--Meie Kirik, 1925, 42, 337.

(102) Eesti Rahvusnoukogu juhatuse koosoleku protokoll 24.4.1939. EAA, f 3150, n 1, s 381, pagmata.

(103) Luteri kirik oli 1938. aastal kirjutanud alla lepingu Inglise kirikuga. Kiriku Inglise orientatsioon valmistas Saksmaaga suhteid tihendavatele Eesti riigijuhtidele probleeme ja pohjustas pingeid kiriku ning riigi suhetes, suvendades umbusaldust ka luteri kiriku piiskopi Rahamae suhtes. Ka Maailmaliit seostus Inglise orientatsiooniga (Vihuri, V. Piiskop Rahamagi ja luterlik kirik vaikival ajastul.--Ajalooline Ajakiri, 2008, 3, 125, 235).

(104) Made, V. Kulalisena maailmapoliitikas. Eesti ja Rahvasteliit 1919-1946, 286. Parast kolme Balti riigi solmitud Balti Liidu lepingu allkirjastamist 1934. aastal kasvas tegevusaktiivsus moneks aastaks.

(105) Nagu ta 1928. aastal ise tunnistas, "ei ole Eestis ega moneski naaberriigis naljalt kedagi minu korwal, kes kiriklistes uhendus- woi koonduspuuetes nii huwitatud asjatundja oleks" (Tennmann, E. Wahekordade selgituseks.--Protestantline Ilm, 1928, 8, 122).

(106) Ausekretare oli kokku kaheksa ja nad kuulusid koik organisatsiooni juhtivkomisjoni, jaades positsiooni poolest alla vaid liidu presidendile ning asepresidentidele. Ausekretarideks olid: Willougby Dickinson Suurbritanniast, Hamilcar Alivisatos Kreekast, Henry Atkinson Ameerika Uhendriikidest, Cesare Gay Itaaliast, Jules Jezequel Prantsusmaalt, Paul Sandegren Rootsist, Friedrich Siegmund-Schultze Saksamaalt ja Eduard Tennmann Eestist (The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1929. International Office, London, 1929, 8).

(107) Minutes of the Management Committee, April 2-4, 1924. WCCA, 212.002, World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Minutes, Documents, Reports and Correspondence. Minutes of Various Committees: April 16, 1923-April 29, 1930, 18.

(108) 1924. aasta septembris prof Choisyle ja peapiiskop Soderblomile esitatud kava jargi tegeles akadeemia jargmiste aladega: ajalugu, usuteadus, filosoofia, oigus, majandus, kirjandus ning pedagoogika (Documents of Prof. Choisy, Friedens-Akademie. WCCA, 241.1.001. Life and Work. Historical papers, 241.001. Life and Work. Stockholm 1925, dateerimata; Tennmann Choisyle 16.9.1924. UUB NSS, pag-mata).

(109) The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Meeting of the International Committee, Stockholm, August 6-8, 1925. Minutes. International Office, London, 1925, 21-22.

(110) Rahamagi vaitis, et just tema oli Tennmannile uhel hilisel ohtutunnil rahukusimuse teadusliku kasitlemise motte andnud (Tennmann, E. Rahvusvahelised kirikute koonduspuuded.-- Usuteadusline Ajakiri, 1928, 3, 136). Tennmanni tegevusaktiivsust mojutas ka tuli tema teenitavas Maarja-Magdaleena koguduses. Tuli paadis Tennmanni vabastamisega koguduse vaimuliku ametist. Tennmanni kaebus vaimulikule ulemkohtule jaeti 9. mail 1930 toimunud istungil rahuldamata (Valjavote-arakiri, Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Vaimulik Ulemkohus, 28.12.1934. EELKKA, Eduard Tennmanni isikutoimik, pag-mata).

(111) The World Alliance for Promoting International Friendship through the Churches. Handbook of the World Alliance, 1929. International Office, London, 1929, 90. 1929. aasta usuteadlaste konverentsil sellist ettepanekut toepoolest toetati (Usuteadlaste konverentsi protokoll Tartus 22., 23. ja 24. jaanuaril 1929. EELKKA, 2p).

(112) Tennmann, E. Usk ja majandus. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1938, 137. Ulikooli valitsus kinnitas instituudi 1930. aasta martsis (Tartu Ulikooli Usuteaduskonnakogu koosoleku protokoll 1.4.1930. EAA, f 2100, n 5, s 4, l 39).

(113) Tennmann, E. Varjatud varandus, 536.

(114) Tennmann Soderblomile 10.1.1927, 30.1.1927. UUB NSS, pag-mata.

(115) Panga asutajad poordusid luteri kiriku praostkondade sinodite poole, et leida toetust mottele koguduste ja nende liikmete raha paigutamisest panka. Praostkondade vastukaja oli mitmesugune: naiteks 1927. aasta Saaremaa sinodil teatati, et Saaremaa praostkond on liiga vaene, et kaasa luua, ja seetottu jaadakse panga suhtes araootavale seisukohale. Viru praostkonna sinodil soovitati aga koikidel kogudustel panga liikmeks astuda (Saaremaa praostkonna sinodi protokoll 17.5.1927. EELKKA, Kirjavahetus Saaremaa praostkonnaga 19.9.1919-7.10.1938, pag- mata; Viru praostkonna sinodi protokoll 30.-31.5.1927. Kirjavahetus Viru praostkonnaga 27.2.192015.11.1938, pag-mata).

(116) Samal, 1926. aastal muudeti panga nimi Eesti Koguduste Pangaks. 1930. aastaks olid panga struktuur ja nimi taas muutunud. Panga nimeks sai esialgu Kinnisvaraomanikkude Pank ja see liitus 1933. aastal Tartu Majaomanike Pangaga (Peakoosoleku otsus 26.12.1926; Kogudustepanga uus nimetus "Kinnisvaraomanikkude pank" 17.12.1930; Majandusministeeriumi krediidiasutuste inspektor Kinnisvaraomanikkude Panga juhatusele 24.5.1933. ERA, f 14, n 8, s 10, 110, 55, 71).

(117) Tennmann, E. Usk ja majandus, 7.