History, war, war of history. On the interpretations of the Georgian-Abkhazian conflict/Ajalugu, soda, ajaloosoda. Abhaasia-Gruusia vastuolud ja nende tolgendused.

Jurgenson, Aivar

This September marked the 20th anniversary of the end of the Georgian-Abkhazian war. The war started on 14 August 1992 with the Georgian aggression towards Abkhazia, who had declared its independence, and ended on 30 September 1993. In the war, 10 000-30 000 Georgian citizens and up to 3000 Abkhazian citizens lost their lives. As a result of the war, the majority of the Georgian community left Abkhazia, and this has remained the main source of conflict between Georgia and Abkhazia for the past twenty years. The perspectives from which this conflict has been treated and still is treated are different, stemming mainly from the two contradicting conceptions: the territorial unity of Georgia versus the right to self-determination of the Abkhaz people.

In the present contribution, I discuss the different perspectives of the Georgian-Abkhazian conflict in public discussions. I illustrate how the history written by Abkhaz authors historicises ethnic special characteristics and how this activity is coined as a response to the aggressive ambitions of the Georgians. According to the Georgian authors, the ancient Abkhazian Kingdom was ethnically Georgian, according to the Abkhazian authors, Abkhazian. The Abkhazian historical writing emphasises the centuries-long continuity of the Abkhazian state, whereas the Georgian writings point out its interruptions. In the Abkhazian historical writings, Georgia is presented as a chauvinist assimilator and a coloniser, whose activity brought along the escalation of the conflict during perestroika, which culminated with a war in 1992-1993. The war itself is presented as a patriotic war for the Abkhaz people, due to which, first and foremost, the contribution of the Abkhaz people and also that of their kindred nations is pointed out, but not that of Russians.

The Abkhazian historical writings that stress the link between the ancient and the contemporary Abkhazians, between the ancient and the contemporary state, are in compliance with the pattern of creating a nation: the national movements and interest groups strive for legitimising their attempts to gain independence by ethnic-cultural and settlement historical facts, if possible, also referring to any previous political independence.

Artiklis on kasitletud Abhaasia-Gruusia vastuolude ajaloolisi juuri ja naidatud, kui radikaalselt erinevad uksteisest eri poolte ajalootolgendused. Konflikt kulmineerus 1992.- 1993. aastal peetud sojaga kahe maa vahel, mille tulemusena tekkis de facto Abhaasia riik. On naidatud, kuidas abhaasi ajalookirjutus torjub gruusia intellektuaalide runnakuid nende ajaloole ja on samas rakendatud rahvusloome teenistusse.

SISSEJUHATUS

Selle ule, kas ajalugu peaks olema identiteedi vundament, on Eestis 2013. aastal elavalt arutletud seoses koondteose "Eesti ajalugu II" (1) ilmumisega. Sujuvalt valjus diskussioon kitsast erialasest ringist ja kuigi vaitluse kaigus pole suudetud paljudes kusimustes konsensuseni jouda, on diskussiooni intentsiivsus ning ulatus ometi paris selgelt naidanud uht: ajalugu ja identiteet kuuluvad teatud argitasandil kokku. Inimestele laheb korda, kuidas nende esivanemate minevikku kujutatakse, nad tajuvad sidet omaks peetud kadunute ja endi vahel.

Tingimusel, et ukski ajalootolgendus pole "oige" iseenesest ja et ajalootolgendused ei ole uksteisega voimusuhetes, on inimestel onn ning vabadus valida ka sobivat ajalootolgendust. Teatud olukorras voib aga ajalugu muutuda uheks rahva olemasolu legitimeerivaks kilbiks. Kaesolevas artiklis vaatlen Abhaasia-Gruusia konflikti, mille pohjusi naevad selle eri osapooled kaugel minevikus, juuri ja tahendusi. Voitluse esirinnas on mitme aastakumne jooksul seisnud molema maa ajaloolased jt humanitaarid. Paraku ei ole see voitlus jaanud uksnes ajaloolaste pidada: muusade korval on saanud rohkem kui aastaks sona ka relvad. 2013. aasta septembris moodus Abhaasia-Gruusia soja lopust 20 aastat. Sellel sojal oli seos ka Eestiga: soja kaigus toodi Eestisse mitu lennukitait Kaukaasia eestlasi, mitmete kunagiste eesti kulade kohal on nuud vaid varemed voi elavad seal uued elanikud. Abhaasi ajaloolaste kasitlustes on soja ajal Abhaasia uksustes voidelnute seas nimetatud ka kohalikke eestlasi. (2) Uks Abhaasias sundinud eestlanna palvis soja ajal haavatute paastmise eest Abhaasia korgeima riikliku autasu--Leoni ordeni, uks Tartust parit eestlane olevat Abhaasia-Gruusia soja ajal postuumselt valja teeninud Abhaasia kangelase aunimetuse. (3) Mainida tasuks ehk sedagi, et kui 1993. aasta juuni algul toimus Parnus Esindamata Rahvaste Organisatsiooni noupidamine, toetati seal abhaaside oigusi konfliktis grusiinidega. (4)

Perspektiivid, millest lahtudes on seda konflikti kasitletud, on erinevad, lahtudes peamiselt kahest vastandlikust kontseptsioonist: Gruusia territoriaalne terviklikkus versus abhaaside enesemaaramisoigus. Kuivord konflikti on jouliselt sekkunud ka Venemaa, tuleb siin raakida ka geopoliitikast ja Venemaa imperialistlikest taotlustest regioonis. Just viimane aspekt on kallutanud paljud endise idabloki maad, sh Eesti, selgelt Gruusia poolele. Uldinimlikus argiloogikas meeldib meile vaiksemat suurema ja tugevama vastu toetada, antud juhul Gruusiat Venemaa vastu. Seda enam et tajume end grusiinide saatusekaaslastena uhises sovetlikus minevikutaagas. Aga kui Abhaasia-Gruusia sojas osutus Gruusia ise suureks agressoriks vaikese Abhaasia vastu, tundis Eesti press ehk pisut ebamugavust, kuid loobus oige ruttu selle soja tagamaade vastu erilist huvi ilmutamast.

Abhaasia-Gruusia soda on meil vahe valgustatud, kuid see pole nii uksnes meil. Jaapani uurija Tomohiko Ujama on seda soda nimetanud uheks tanapaeva "unustatud sodadest", (5) hollandi autor Charlotte Hille kasutab valjendit "unustatud konflikt" (6): vihjed sellele, et Abhaasia-Gruusia problemaatika pole rahvusvaheliselt kullaldast tahelepanu palvinud ja selle lahendamiseks pole piisavalt joupingutusi tehtud ning olukord on sisuliselt kulmutatud. Ka terminit "kulmutatud konflikt" kasutatakse Abhaasia-Gruusia suhete iseloomustamiseks. (7)

Abhaasia-Gruusia konfliktist on Laanes avaldatud raamatuid ja artikleid, kus on kasitletud valdavalt Abhaasia poliitilist staatust. (8) Peamiselt on keskendutud viimase kahekumne aasta diplomaatiale, sh Euroopa Liidu ja URO egiidi all toimunud labiraakimistele. Sageli algavad kasitlused 1988.-1989. aasta sundmustega, jattes tahelepanu alt valja varasemad arengud, mis on aga olukorra moistmiseks aarmiselt olulised. Uks naide: konflikti lahtepunkte kirjeldades on esitatud 1989. aasta Abhaasia rahvaloenduse tulemused, mille jargi olid abhaasid Abhaasias enne soda vahemuses, (9) seega olid nad tulikad separatistid, kellel pole mingit oigust enamiku vastu massu tosta. Samas on jaetud valgustamata, kuidas on viimase sajandi jooksul aset leidnud massilise kolonisatsiooni teel niisuguste protsentideni joutud. Tosi, Abhaasia elanikkond oli 1989. aasta rahvaloenduse andmetel 525 061 inimest, kellest 17,8% olid abhaasid, 45,7% grusiinid, 14,6% armeenlased ja 14,3% venelased. (10) Taustu avamata on tegemist pooliku ja eksitava toega. Siiski on Laanes ilmunud ka tasakaalustatud kasitlusi, sh selliseid, kus on arvestatud ka abhaasi autorite seisukohti. (11)

Eestis on seda soda kajastatud episoodiliselt ja sedagi peamiselt Gruusia vaatevinklist. On rohutatud Gruusia territoriaalse terviklikkuse teesi, sellest tulenevalt on abhaasides nahtud eelkoige separatiste (12) ja seda ilma jutumarkideta. (13) Sellest, et tegemist voiks olla oma vabaduse eest voitleva vaikerahvaga, vaadatakse uldiselt mooda ja abhaase korvutatakse pigem Transnistria venekeelsete separatistidega, uhesonaga kontingendiga, kelles on nahtud Vene imperialistlike joudude kaepikendust nn lahivalismaal. Parast 2008. aasta Vene-Gruusia soda on meie analuutikute retoorikas Abhaasiale kinnistunud termin "okupeeritud territoorium": (14) selge vihje sellele, et Abhaasiat nahakse vaid Vene-Gruusia suhete objektina. Sellises sonakasutuses on aratuntav NATO ja Gruusia voimude ametlik keelepruuk. (15)

Soja kajastused pole Eesti pressis seega erapooletud olnud. Uks naide artiklist, mille autor avab soja pohjusi jargnevalt:

   Vene eriteenistuste ja sojavaelastega juba monda aega labiraakimisi
   pidanud Abhaasia separatistide juht Vladislav Arzinba teatas,
   tundes enda selja taga selget Moskva toetust, et on vajadusel
   valmis alustama Gruusiaga koguni soda. Augustis 1992 soda algaski.
   Selle tulemused olid ilmselt hirmsamad, kui soja alustajad Suhhumis
   voi Thbilisis ja nende ohutajad Moskvas ette naha oskasid. (16)

Ilmselgelt eeldab autor lugejalt uhelt poolt allergilist hoiakut Venemaa imperialistlike taotluste suhtes, teisalt aga selle soja taustade mittetundmist.

Sellega, et Ardzonba (nii peaks tema nime eesti keeles kirjutama) oli Moskvale hoopis ebamugav partner, pole paljud ehk kursis, kuid selle kohta, et soda alustas Gruusia, voib lugeda kumnetest soda kajastavatest kasitlustest, sh nii Gruusia enda autorite (17), gruusiameelsete Laane autorite (18) kui muidugi ka abhaasi autorite (19) omadest.

Eestlaste jaoks on peamine konflikt ilmselgelt selles, et vaikerahva vastanduses suurrahvaga, st venelastega, hakkavad grusiinid ja abhaasid lihtsalt teineteist segama. Mihheil Saakasvili presidendiks oleku ajal valis Eesti, keda ta toetab, ja siit edasi on sundmusi kajastatud vastavalt poolte valiku loogikale. Kuid see pole nii ainult Eestis. Soda, mis noudis tuhandeid inimelusid ja sundis sadu tuhandeid kodudest lahkuma, on eri poolte autorid kasitlenud vaga erinevatest perspektiividest. Kahe rahva vahelised pinged viiakse ajalookasitlustes kohati sajandite taha. (20)

Kaesolevas artiklis keskendun Abhaasia-Gruusia konflikti kajastamise erinevatele perspektiividele ja naitan, kuidas ajalootolgendused on rakendatud rahvuse ning riigi ideoloogia teenistusse. Peamiselt kasutan soja jarel, st viimase 20 aasta jooksul ilmunud kasitlusi, vajadusel ka varasemaid. Samuti toon paralleele eesti autorite hoiakutest teatud kriitiliste sundmuste kajastamisel ja neile hinnangute andmisel.

ETNOS VOI GRUSIINIDE SUBETNOS?

Tanapaeva uks juhtivaid rahvusluse uurijaid Anthoni Smith kirjutab:

   Rahvuste teke eeldab konkreetset rahvuse elupaika, "nende oma"
   maad. Mitte suvalist maad: ajaloolist maad, kodumaad, esivanemate
   maad. (21)

Paik legitimeerib rahvuse eksistentsi, kuid oluline on ka ajaline dimensioon: oiguse mingile paigale naib paljude teadvuses andvat selles paigas elatud aeg. Aeg annab polisuse ja sellel on tugev retooriline vaartus. (22) Kui tegu pole suulise parimuse vaatevalja jaava ajaga, tuleb kasutada ajaloolaste-arheoloogide rekonstrueeritud teadmisi minevikust. Kui vaja, siis avaldatakse teadlastele ka uhiskondlikku survet. Paljud autorid on rohutanud, et enne noukogude perioodi oli kaukaaslaste identiteet seotud valdavalt klanni, perekonna ja kulaga ning et rahvuslik identiteet on suhteliselt uudne. (23) See aga ei tahenda, et Kaukaasia ajaloolased, kellel lasub suur ideoloogiline surve, ei otsiks rahvuse algeid juba vaga kaugest minevikust. Kui naiteks tserkessi voi aseri intellektuaalid nagid 20. sajandi algul rahvusluses voimalust tuua rahvas tanapaeva, siis grusiinid voi abhaasid, kes on toetunud oma kiriklikule traditsioonile ja iidsele kuningasuguvosale, nagid selles pigem teed tagasi minevikku. (24) Gruusias ja Abhaasias toid ajaloo erinevad interpretatsioonid perestroikaajal voitluse esiritta intellektuaalid, sh ajaloolased. (25) Grusiinide teadvuses kinnistunud loosungile "Abhaasia on Gruusia" (26) on otsitud pohjendusi ajaloost, samas kui abhaasi teadlased on viimastel kumnenditel kirjutanud hulgaliselt teoseid, mis sellele vaitele vastu vaidlevad.

Ajaloosoda kaib kohati ajalooraamatute esimestest lehekulgedest ja esimestest ridadest peale. Kui naiteks gruusia autor A. Totadze alustab oma ajaloolist ulevaadet Abhaasia rahvastikust lausega:

Abhaasia on alati olnud Gruusia lahutamatu osa, (27)

siis abhaasi tuntud ajaloolase Stanislav Lakoba raamatu alguslause kolab:

Abhaasid on uks vanemaid polisrahvaid Kaukaasias. (28)

Talle apelleerib abhaasi juhtivaid etnolooge Teimuraz Atsugba, nimetades abhaase Kaukaasia polisrahvaks (29) ja uheks Kaukaasia iidseimaks rahvaks. (30) Taolistel mantrana korratavatel lausetel on tanapaeva Abhaasias poliitiline tahendus: need peavad andma vastuse grusiinide ajalooraamatute rundavatele alguslausetele--soda seega ka raamatute struktuuri rindel.

Probleem ei ole milleski vahemas kui oma rahva olemasolu toestamises. Siis on selge, miks uhiskondlikud panused ajaloolaste, arheoloogide ja etnoloogide uurimustele on nii korged. Kui grusiinid peavad abhaase kohati grusiinide etniliseks grupiks, (31) seega siis rahvana olematuks--kes, tosi, ei taha seda tunnistada - , siis abhaaside jaoks on kusimus rahvuslikus olemasolus. Grusiinid on oma argumentidega pohjendanud taotlusi abhaaside maale, seades samas abhaasid eksistentsiaalsete valikute ette: kui nad on grusiinide etniline grupp, siis unustagu illusioonid oma riigist ja asugu assimileeruma, kui nad seda on, siis toestagu argumentidega. Molema, nii abhaasi kui ka gruusia poole vaited parinevad ajaloolaste toodest, ja mis eriti oluline: alates 1980. aastate lopust on molema poole poliitikud ning arvamusliidrid kasutanud ajaloolaste seisukohti poliitilise relvana. Antud kontekstis naib seega moiste "ajaloolastesoda" (32) kasutamine olevat oigustatud.

Mida on siis gruusia autorid abhaaside ja nende maa kohta vaitnud? Naiteks A. Totadze vaidab, et gruusia hoimud on tanapaevase Abhaasia territooriumil elanud "maletamatutest aegadest saati". (33) Kui nimetatud autor uritab naidata, et gruusia hoimud olid Abhaasia territooriumil enne abhaase, siis suurem vaidlus gruusia ja abhaasi teadlaste vahel keskendubki abhaaside etnogeneesi ning autohtoonsuse kusimusele. Juba 20. sajandi algul vaitsid moned gruusia intellektuaalid, et abhaaside esivanemad asusid suhteliselt hiljuti Pohja-Kaukaasiast ule magede megreelide (34) asualadele ja torjusid viimased lounasse. (35) Alates 20. sajandi keskpaigast on moned gruusia teadlased valja tulnud seisukohaga, et etnonuum apsua (36) (ja sellest tuletuv gruusiaparane abhaas) ei tahistanud varasematel sajanditel abhaase. Naiteks kirjandusteadlane A. Baramidze kirjutas 1945. aastal:

   Abhaasidel ei ole kunagi olnud oma ajalugu ja "abhaas" oli
   minevikus samasugune grusiin nagu "kaheet". (37)

Kirjandusteadlane Pavle Ingorokva on vaitnud, et antiikautorite tekstides esinenud apsilid ja abazgid, kes elasid praeguse Abhaasia territooriumil, olid gruusia (kartveeli) hoimud ning raakisid erinevaid gruusia keele dialekte. Ingorokva jargi toimusid 17. sajandi teisel poolel Abhaasias "etnilised muutused": gruusiakeelsete abhaaside aladele saabusid Pohja-Kaukaasiast adogee hoimud apsuad, tanaste abhaaside esivanemad. Apsuad olevat assimileerinud gruusiakeelsed abhaasid ja votnud ule nende nimetuse. (38) Kuigi juba noukogude ajal naidati, (39) et puuduvad igasugused toendid selle kohta, et abazgid ja apsilid oleksid olnud gruusia hoimud, kuigi antiik- ning keskaegsetest allikatest esitati hulgaliselt muistsete autorite tsitaate, milles abhaasidele on sonaselgelt omistatud grusiinidest erinev keel ja kultuur, said taolised teooriad Gruusias populaarseks ning valjusid kitsast teaduslikust kaibest. Isegi vaatamata sellele et ka mitmed gruusia autorid (40) olid Ingorokva teooria umber lukanud. Perestroikaajal oli Ingorokva teooria gruusia poliitikute jt avaliku arvamuse liidrite silmis vaart relv abhaaside iseseisvuspuudluste vastu.

See on naide, kuidas humanitaarteadlaste too tulemusena kuulutatakse uks rahvas rahvana sisuliselt olematuks. Abhaasi autorid suudistavad Ingorokvat ja tema jargijaid selles, et nad votsid abhaasidelt nende ajaloolise mineviku ning andsid neile "tosise historiograafilise loogi". (41) Sest kui abhaase pole eraldi rahvana olemas, pole neil ka mingeid poliseid oigusi "oma maale". Gruusia president M. Saakasvili kuulutas 8. oktoobril 2006 Gruusia telekanalis Rustavi-2, et

   abhaasid--need on muistsed grusiinid ... Seal [Abhaasias] on
   iidsematest aegadest saadik elanud grusiinid. (42)

Intervjuus prantsuse ajakirjanikule Raphael Glucksmannile on ta sonaselgelt oelnud, et Abhaasia on "alati olnud Gruusia osa". (43) Ingorokva ja ta jargijate teesi on ule korratud ka paris hiljutistes teaduskasitlustes (44)

Abhaasi rahvuslik ajalookirjutus esitab selliste seisukohtade vastu argumente, mis ulatuvad aastatuhandetetagusesse aega, ja otsib otseseoseid tollaste hoimude ning tanapaevaste abhaaside vahel. Ajaloolased, arheoloogid ja etnoloogid teavad muidugi, kui raske ning spekulatsioonihonguline on mis tahes rahva etnogeneesi rekonstrueerimine ja eriti selle vastavusseviimine nuudisaegsete rahvustega. Teame ka, kui palju on selliseid teaduslikke rekonstruktsioone, mis kohati sisenevad geomutoloogia valdkonda, poliitika huvides ara kasutatud, (45) aga kui valjastpoolt seatakse rahva olemasolu kahtluse alla, tuleb sellele reageerida. Ja reageerida mitte tanapaeva ajalooteaduses juurdunud rahvusekontseptsioone kasutades, vaid tarvitades selliseid, mis oleksid vastase laiadele rahvahulkadele arusaadavad. Kui eesti ajaloolased voivad endale lubada heita ajaloo kolikambrisse selline moiste nagu "13. sajandi eestlane", siis abhaasi ajaloolastele nende gruusia kolleegid samasuguseks kaitumiseks voimalust lihtsalt ei paku. Nende "muistne abhaas" annab abhaasi rahvale ainsa legitiimsuse oma maal. Nii on viimasel kumnendil ilmunud ka abhaasi ajaloolastelt ja etnoloogidelt ridamisi kirjutisi, mis viivad abhaasi rahva juured tagasi antiikaega ning naitavad abhaaside polisust Abhaasias voi Aphsnos, nagu nad ise oma maad nimetavad. Jargnevalt peatun selle diskursuse peamistel marksonadel, seadmata endale ulesannet fakte ajaloolis-kriitiliselt pseudofaktidest eristada. Eesmark on pigem naidata, kuidas ja mis eesmarkidel minevikufakte tolgendatakse, ajalugu kirjutatakse ning kirjutatut kasutatakse.

AJALUGU JA ABHAASIDE IDENTITEEDI MARKERID

Markereid, mida abhaasi autorid abhaaside eriparana, toenditena nende autohtoonsuse kohta voi ka lihtsalt grusiinidest eristavate tunnustena valja toovad, on mitmeid. 20. sajandi algul sobisid selleks ajastule omaselt tunnused fuusilisantropoloogilises tuubis: on margitud, et erinevalt teistest Kaukaasia rahvastest, sh grusiinidest, on enamikul abhaasidest heledad, peamiselt helesinised silmad. (46) Hilisematel kumnenditel on rohutatud eripara keeles, kultuuris, sh kommetes, religioonis jne. Naiteks matusekommetes esinenud nn ohkmatus, mida abhaasi autorid (47) omistavad abhaaside nii antiikajal kui ka hiljem elanud esivanematele, toimib poliitilise argumendina: selle ja teiste selliste arheoloogilis- etnograafiliste andmete esitamisega puutakse naidata autohtoonse (abhaasi) kultuuri jarjepidevust Abhaasias ning vastu vaielda grusiinide vaidetud kultuurikatkestusele 17. sajandil. Toenditena selle kohta, et abhaasi-adogee hoimud elasid nii muistse Abhaasia kui ka tanapaeva Laane-Gruusia territooriumil, esitatakse iseloomulikke tunnuseid isikunimedes ja toponuumikas. (48)

Juba noukogude ajal vaideti, kuidas muinasabhaasi etnos oli kujunenud kohapeal labi sajandeid valdanud etniliste protsesside. Abhaaside ja adogeede uhiste esivanemate saabumist Vaike-Aasiast Laane-Kaukaasiasse on dateeritud 3. voi 2. aastatuhandega eKr ning naidatud jarjepidevust nendest kuni hilisemate abhaasideni. (49) Esimesi kirjalikke teateid abhaasi hoimude kohta on abhaasi ajaloolased leidnud Assuuria allikatest, kus on 12. sajandil eKr nimetatud abesla rahvast voi hoimu. Sellel nimetusel nahakse geneetilist seost 1.-2. sajandi Kreeka ja Rooma allikatest parinevate etnonuumidega apsua ning abaza (50) voi ka Gruusia allikates esineva etnonuumiga abhaz ja Vene kroonikates oleva etnonuumiga obez. (51) Kreeka allikates esinevaid heniohhe, kes elasid praeguse Abhaasia territooriumil vahemalt alates 6. sajandist eKr, identifitseeriti juba noukogude ajal abhaaside esivanematena. (52) Seda rohutavad abhaasi autorid ka tanapaeval. (53) Ka 1. sajandil pKr rooma ajaloolase Plinius Vanema mainitud apsilite hoimu (gens Absilae) identifitseeritakse muinasabhaasi hoimuna. Samuti nagu 1.-2. sajandil pKr mainitud abazge. (54) Abhaasi autor T. Samba ja vene autor A. Neprosin esitavad graafilise skeemi abhaaside etnogeneesi kohta heniohhidest absilite kaudu tanapaeva abhaasideni. (55) Vaited on julged ja oigupoolest napib siin toestusmaterjali. Voi kuidas olekski voimalik naidata katkematut geneetilist liini mitme tuhande aasta tagustes allikates esinevate etnonuumide juurest tanapaevaste reaalsete rahvusteni? Samas teame nende rekonstruktsioonide konkreetset poliitilist konteksti: nimetatud etnonuumid peavad legitimeerima abhaaside autohtoonsust ja etnilist suveraansust ning olema vastuvaideteks gruusia autorite, kes neidsamu rahvaid peavad grusiinide esivanemateks, mitte just rohkem pohjendatud rekonstruktsioonidele. (56)

Jargnevalt peatun luhidalt kolmel etnilisel markeril, mida abhaasi ajaloolaste ja etnoloogide toodes on eriliselt rohutatud: keel, religioon ning riiklus. Kui esimesel on uheselt abhaase grusiinidest eristav funktsioon, siis ulejaanud kaks toimivad pigem konkurentsi indikaatorina: nii religiooni kui ka varajase riikluse puhul pretendeeritakse Gruusiaga samadele kultuurilis-ajaloolistele ressurssidele.

Peamise argumendina selle kohta, et abhaasid ei ole grusiinid, kasutavad abhaasi autorid oma keelt: abhaasi ja gruusia keel ei ole sugulaskeeled. (57) Kui gruusia autorid leiavad, et abhaasi hoimud on assimileerinud Abhaasia territooriumil elanud grusiinide esivanemad, siis abhaasi autorid on vastupidisel seisukohal: kogu Kaukaasia laaneosa oli varem asustatud abhaasi-adogee hoimudega ja hiljem assimileeriti lounapoolsed abhaasi-adogee hoimud sinna asunud kartveeli hoimude poolt. Toendiks selle kohta peetakse sellel territooriumil esinevaid abhaasiadogee paritolu toponuume ja hudronuume. (58) Gruusia autorite vaiteid selle kohta, justkui oleks Abhaasias varasematel sajanditel raagitud gruusia keele dialekte voi et seal oleksid elanud gruusia hoimud, kummutatakse vaitega, et uheski keskaegses Gruusia urikus ei ole toendeid selle kohta, et "abhaasid" oleksid gruusia paritolu. Samuti esitatakse ridamisi uusaegsete (17.-19. sajandi) opetlaste ja reisimeeste tsitaate selle kohta, et Abhaasias raagitakse keelt, mis on suguluses adogee keelega, st mitte gruusia keelt voi mond selle dialekti. (59)

Igatahes on keel peamiseks faktoriks, millega argumenteeritakse abhaaside ja grusiinide erinevust. Samal ajal, selgitusega, et keel on iga rahva vaimse elu alus, pohjendatakse sidet teiste Pohja-Kaukaasia rahvastega. (60) Ja siingi on poliitiline taust: hiljem naeme, kui olulised olid liitlassuhted viimastega 20. sajandi poliitilistes arengutes.

Kui abhaasi autorid naitavad keelt abhaase grusiinidest eristava faktorina, siis religiooni puhul on asjalood keerulisemad. Abhaasi autorid rohutavad maa pikaajalisi kristlikke traditsioone ja mangivad neid valja autorite vastu, kes seovad abhaase lihtsustavalt islamiga. Rohutatakse, et kristlus joudis legendide kohaselt tanapaeva Abhaasia alale juba 1. sajandi keskpaiku pKr, toojaks oli Simeon Kananites. Naidatakse, kuidas 3. sajandil sai Pitiuntist (tanapaeva Pitsunda) Rooma impeeriumi kristlaste valjasaatmise koht ja kuidas 3.-4. sajandil kujunes Pitiuntis, abazgide aladel, uks vanemaid Kaukaasia kristlikke kogukondi. (61) Rohutatakse, et 325. aastal vottis Pitsunda piiskop Stratofil osa Nikaia kirikukogust ja et 6.- 7. sajandil sai kristlus praktiliselt kogu Abhaasia territooriumil ametlikuks usuks. Rohutatakse asjaolu, et tanu oma poliitilisele ja geograafilisele asendile oli Abhaasial Pohja-Kaukaasia rahvaste ristiusustamisel tahtis osa ning et alaanid (62) poorati kristlusse abhaasi vurstide initsiatiivil. (63) Oluliseks peetakse ka seda, et Nestori kroonikas on nimetatud nende seas, kes saabusid vurst Vladimiri ajal Kiievisse Sofia kirikut ehitama, ka abhaase. (64) Taolisi fakte toovad abhaasi ajaloolased valja kindlasti osalt ka vastusena gruusia autorite vaidetele, mille kohaselt olid kristluse levitajateks piirkonnas grusiinid ja et abhaasidel polnud sellega midagi pistmist. (65)

Mooda ei saa vaadata aga faktist, et alates 15. sajandi lopust ja 16. sajandi algusest hakati Abhaasias jark-jargult islamisse siirduma. Abhaasi autorid rohutavad aga, et uus usk puudutas esialgu peamiselt abhaasi ulikkonda ja oli kantud poliitilistest kaalutlustest. Mitmed autorid toonitavad, et islam ei surunud kristlikke ja animistlikke arusaamu ega kombeid pariselt valja, mis kokkuvottes andis aluse ainulaadsele sunkretistlikule maailmavaatele. (66) A. I. Broido esitab oma raamatus varvika juhtumi, kui uhes abhaasi peres naidati ajaloolasele perekonna reliikviat, surnud isa koraani. Isa peeti mitte uksnes moslemiks, vaid koguni mullaks. Tahelepanelikumal vaatlusel selgus aga, et nimetatud koraan on hoopis 20. sajandi algul abhaasi keeles valja antud evangeelium. Samuti kirjutab Broido, et abhaasidel pole kunagi olnud religioosset fanatismi, kristlased ja moslemid on elanud uksmeeles, suhtudes sallivalt teise religiooni: kristlased on tahistanud koos moslemitega moslemi puhi ning vastupidi. (67) On huvitav, et just sunkretismi ja mitte islami rohutamisega naidatakse abhaaside vaimset sidet Pohja-Kaukaasia rahvastega. Peame arvestama ka sellega, et kuigi laane ja ka vene argiarusaamades seostub Pohja-Kaukaasia tanapaeval islami ning kohati ka radikaalse islamifundamentalismiga, on ka praegustes uldkasitlustes (68) naidatud, kui ebamaarane on Kaukaasias piir pealtnaha kristlaseks voi moslemiks olemise vahel: molema usu jargijad on vaimulikest voimudest kaugel ja sunkretistlikud. Igatahes on abhaasi autorid oma maa elanike usulisest koosseisust kirjutades toonud esiplaanile paganluse ja oigeusu, kohati ka katoliikluse, ning jatnud islami parimal juhul kolmandale positsioonile. (69) Voiks ju kusida, miks rohutavad abhaasi autorid Abhaasia kristlikke ja sunkretistlikke juuri ning vahendavad islami rolli. Hiljem naeme, et vahemalt osaliselt annavad vastuse 20. sajandi ja eelkoige 1990. aastate poliitilised konfliktid.

Oluliseks identiteediallikaks peavad abhaasi autorid varajast riiklust. Esialgu Roomast ja seejarel Butsantsist soltunud vurstiriigid uhinesid 8. sajandi lopul uhtseks ning soltumatuks Abhaasia kuningriigiks (Apshara). Soltumatus Butsantsist osutus voimalikuks, kuna Butsantsi ohustasid ja norgestasid araablased. Teistpidi oli Butsantsile aga kasulik toetada oma naabruses tugevat kristlikku riiki tingimustes, kus pidevalt soditi muhameedliku Araabia kalifaadiga. (70) Esimeseks abhaaside kuningaks peetakse Leon II, kes valitses aastail 786-806, uhendades Abhaasiaga ka Gruusia laaneosa. Ta oli kasaari kuninga tutrepoeg ja Butsantsi imperaatori nobu. Abhaasi etnoloogid ja ajaloolased on tahelepanuvaarsel seisukohal, et abhaasi hoimud konsolideerusid juba Abhaasia kuningriigi ajal uhtseks abhaasi rahvaks, kus koik hoimud kasutasid uhtset etnonuumi apsua: rahvas, kes elab abhaaside maal (Apsno). (71) Gruusia autorid, kes kull moonavad, et riik kandis "abhaaside kuningriigi" nimetust, toonitavad aga, et see oli sellegipoolest "ehtne gruusia kuningriik" ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]) (72) voi ka Laane-Gruusia kuningriik. (73) Lia Akhaladze vaidab, et Abhaasia kuningate "rahvuslik identiteet" (!) on seostatav vaid gruusia etnosega, (74) ja jaab samas hatta, kui uritab pohjendada, miks need "gruusia rahvusest" kuningad kaitusid agressiivselt Gruusia enda suhtes. (75) Keskaja kontekstist lahtudes on see iseenesest ju ulearune probleemiasetus, kuid nahtavasti mitte siis, kui autorid votavad eelduseks tollase selge rahvusliku identiteedi.

Abhaaside riikluse seisukohalt laheb pilt veelgi huvitavamaks parast seda, kui Leoniidide dunastia meesliin kumnenda sajandi lopul haabus ja troonile tousis viimase Leoni soost valitseja nobu Bagrat III (978-1014). Asi on nimelt selles, et temaga algab voimu konsolideerumine Abhaasia-Gruusia liinil. Koigepealt paris Bagrat III emaliinis voimu Abhaasias--ema oli tal abhaasi autorite vaitel Leoniidide soost abhaasitar -, seejarel 1008. aastal isaliinis ka Kartlis. Siitpeale tuleb raakida uhisriigist Gruusiaga. Abhaasi ajaloolased aga rohutavad, et see oli ametlikult "abhaaside ja kartveelide kuningriik" ning et kuni 13. sajandini sailitasid bagratiidi valitsejad oma tiitlis esimesel kohal sona "abhaasi". (76) Gruusia autorid on seda riiki nimetanud siiski uheselt Gruusiaks. (77) Uhtse Gruusia ja mitte abhaaside kuningriigina on see riik ka laiemas kaibes tuntuks saanud. (78) Bagratiidi dunastia, mida ka grusiinid "enda omaks" peavad, (79) aga ka armeenlased, (80) paritolu on segane. Ise pidasid nad end polvnevaiks Iisraeli kuningast Taavetist ja kuninganna Batsebast, (81) samuti on neid peetud parsia juurtega dunastiaks. (82)

Kaukaasia keskaegseid poliitilisi uksusi, nende valitsemist ja nende asualadel paiknenud rahvaste omavahelisi piire, suhteid ning jouvahekordi kasitledes tuleb kindlasti meeles pidada, et praegusest perspektiivist vaadatuna pole need kaugeltki uheselt selged. Etnilised ja seisuslikud identiteedid polnud keskajal kindlasti sellised, nagu nad on tanapaeval. Vurstide ja muude ulikute etniline paritolu pole alati selge ning kui olekski, ei annaks see veel tingimata alust maaratleda valitseja ja alluvate solidaarsusvahekordi voi voimalikku uhisidentiteeti. Pidevates voimuvoitlustes valitsejad vahetusid: kord valitsesid abhaasi dunastiad Gruusia aladel, kord gruusia dunastiad abhaaside aladel, kusjuures "abhaasi dunastia" voi "gruusia dunastia" voivad tanapaeval poliitiliselt ja identiteediloome perspektiivis kull konekad valjendid olla, kuid ajalooliselt pole need siiski kaugeltki uheselt maaratletavad.

13. sajandi esimesel poolel lagunes "abhaaside ja kartveelide kuningriik" mongolite agressiooni tagajarjel. Siitpeale on arenguid Abhaasia ja Gruusia suhete kontekstis kuni 18. sajandini kasitletud vaid moodaminnes ning seda arusaadavatel pohjustel: piirkond oli vooraste voimude moju all ja kohapealsete rahvaste omavaheliste suhete klaarimiseks lihtsalt polnud palju voimalusi. 13. sajandi lopust kuni 15. sajandini oli Abhaasia poliitilises ja majanduslikus soltuvuses Genuast, Abhaasia kaguosa, tosi kull, ajutiselt ka Megreelia vurstiriigist. 16.-18. sajandil jagunes kogu Taga-Kaukaasia Osmanite impeeriumi ja Parsia mojusfaarideks ning Abhaasia jai Osmanite impeeriumi protektoraadi alla. Taga-Kaukaasia erinevad ajaloolised piirkonnad sailitasid siiski osalise autonoomia ja suuresti ka senised uhiskondlikud hierarhiad. Samas oli see aeg, kui mitmes Taga-Kaukaasia piirkonnas kinnitas kanda islam. 18. sajandil aga asusid venelased kaitsma oma lounapiire "tatarlaste" vastu. Hulk lepinguid Parsia ja Turgiga nihutasid Venemaa piire uha louna poole. Parast Krimmi liitmist Vene impeeriumiga 1784. aastal pooras tsaaririik oma pilgu Kaukaasiasse. 1801. aastal uhendati Vene tsaaririigiga Ida-Gruusia, st Kartli-Kaheetia vurstiriik, mis paarkummend aastat varem oli vabanenud Parsia hegemoonia alt, 1803. aastal Megreelia vurstiriik. 1810. aastal laks Vene riigi koosseisu ka Abhaasia vurstiriik. (83) Abhaasi autorite kasitlustes on toonitatud, et Abhaasia vurstiriik sailitas seejarel autonoomia kuni 1864. aastani. (84) Tegelikult polnud see riik ka enne 1810. aastat enam iseseisev, kuid tanapaeva abhaasi ajalookirjutuses teenib 19. sajandi Abhaasia riikluse toonitamine eelkoige formaaljuriidilisi eesmarke: toonitatakse riigi likvideerimist voorvoimu poolt 1864. aastal ja taastamist abhaaside poolt 20. sajandil. (85) Samas teenib see muidugi ka propagandistlikke eesmarke, aidates tanapaeval tugevdada Abhaasia riigi identiteeti.

TSAARI- JA NOUKOGUDE AEG

Tsaariaeg on abhaaside ajaloolises malus eelkoige kuuditamiste aeg. Rahvusvaheliselt on kull suuremat kolapinda leidnud tserkesside/adogeede kuuditamine 1864. aastal Turki, mida on nimetatud "esimeseks moodsa aja genotsiidiks ja etniliseks puhastuseks". (86) Absoluutarvudes oli tserkesside kuuditamine ulatuslikum, kuid ka abhaase kuuditati erinevate etappidena kumnete tuhandete kaupa. Tsaariaja kasitlemine jaab abhaasi ja gruusia ajaloolaste konfliktsetes debattides tagaplaanile ning seda arusaadavalt: ei abhaasidel ega grusiinidel polnud sel ajal riiklikpoliitilises sfaaris suuremat sonaoigust ja molemad rahvad olid pigem etturid suurriiklikus geopoliitilises mangus. Seetottu peatun kaesolevas artiklis vaid peamistel tollastel arengutel.

Kui Krimmi soja (1853-1856) puhkedes oli Venemaa oma vaed Abhaasiast valja viinud, sisenesid 1855. aastal sinna prantslaste abiga turklased. 1856. aastal langes Suhhum taas venelaste katte. Peagi jargnes abhaaside deporteerimiste laine Turki, suudistuseks abhaaside ebalojaalsus ja koostoo turklastega. 1850. aastate lopul ja 1860. aastate algul toimusid mitmel pool Abhaasias abhaaside ulestousud Vene voimude vastu. 1867. aasta kevadel-suvel toimus jarjekordne moslemitest abhaaside massiline valjasaatmine Osmani impeeriumi (umbes 20 000 inimest). (87) Parast Vene-Turgi soda (1877-1878) suudistas tsaarivoim abhaase taas reeturluses ja viis labi uue, senistest ulatuslikuma kuuditamiste laine. Kuuditamistega kaasnesid "vabatahtlike" pagulaste lahkumised. (88) Tapset arvu on praegu voimatu oelda, (89) kuid erinevail hinnanguil lahkus 1860.-1870. aastail Turki 120 000 200 000 abhaasi. (90)

Uldse deporteerisid tsaarivoimud pool kuni kolm neljandikku abhaasidest nende ajalooliselt kodumaalt. Mahadzirid (pagulased) on moiste, mis Abhaasias on laetud samasuguse pingega nagu Eestis kuuditatud voi sojapogenikud. Valjasaatmiste ja -randamise tagajarjed olid traagilised: tuhanded mahadzirid hukkusid merel teel Turki ning surid pogenike laagrites haigustesse ja nalga. Moni gruusia autor on esinenud arvamusega, et enamik mahadziridest naasis kodumaale, (91) abhaasi autorid kirjutavad, et naasta uritanud inimesed saadeti tsaarivoimude poolt Turki tagasi. (92)

Kuuditamiste (mahadzirun) uks eesmark oli tsaaririigi piirialade puhastamine "vaenulikust elemendist", (93) st moslemitest, (94) sellega seostus riigi soov asustada vabanenud maadele riigitruid kodanikke muudest provintsidest. Kuna venelastest soovijaid oli vahe, voimaldati teises jarjekorras maad saada ka mittevenelastel. Nii saabusid Abhaasiasse kreeklased, moldaavlased, armeenlased, bulgaarlased, grusiinid-megreelid, sakslased ja ka eestlased. (95) Abhaasi autorid rohutavad seejuures just grusiinide, eriti megreelide massilise umberasumise algust Abhaasiasse juba tsaariajal. Esimesed enam-vahem usaldusvaarsed allikad Abhaasia rahvaarvu kohta parinevad 1886. aastast. Kuid ka siin on abhaasi ja gruusia autorite tolgendused vaga erinevad: abhaasi autorite teadetel moodustasid abhaasid tolle aasta andmetel Abhaasia elanikkonnast 85% ning grusiinid 6%, (96) Gruusias esitatakse kohati aga sootuks teistsuguseid arve. Naiteks A. Totadze esitatud andmetest ilmneb, justkui olnuksid grusiinid juba 1886. aastal Abhaasias enamuses. (97) Kuidas seda lahknevust seletada? Nimelt peavad abhaasi autorid Abhaasia-Gruusia piiriala Samurzakani (valdavalt tanapaevane Gali rajoon) elanikke abhaasideks, gruusia omad aga grusiinideks voi kohati ka gruusia paritolu abhaasi subetnoseks. Abhaasia 68 773 elanikust olid 30 640 just samurzakanlased, 28 323 abhaasid ja 3558 megreelid. (98) Soltuvalt sellest, kas samurzakanlasi peetakse abhaasideks voi grusiinideks, erinevadki andmed uksteisest drastiliselt. Samas peame arvestama, et vahemalt pooled abhaasidest olid selleks ajaks kuuditatud/pagenud, mis tahendab, et paar kumnendit varem olid abhaasid Abhaasias igal juhul enamuses. Tanapaeva gruusia autoritegi seas on siiski neid, kes moonavad grusiinide arvu plahvatuslikku kasvu 20. sajandil migratsiooni tagajarjel. (99) Seoses kolonisatsiooniga toob abhaasi autor T. Atsugba veel eraldi valja tendentsi, et juba tsaariajal hakkasid grusiinid abhaaside ajalugu sovinistlikus vaimus umber tegema, uritades toestada, et abhaasid elavad grusiinide maal ja et Abhaasia on Gruusia provints ning abhaasi keel ja rahvas on gruusia paritolu. (100) See on viide sellele, kuidas praeguseks on abhaasi rahvas olnud Gruusia ideoloogiliste runnakute sihtmargiks juba terve sajandi. Gruusia autor Irakli Gelenava pareerib taolisi suudistusi vaitega, et Gruusia oli tollal ise tsaaririigi koloniaalse surve all. (101)

Kui puhkes Vene kodusoda, tahendas see paljudes tsaaririigi piirkondades rahvusluse aktiviseerumist. Abhaasi ajaloolased on tollaste sundmuste kasitlemisel toonitanud uhelt poolt Abhaasia initsiatiivi oma riigi loomisel, teisalt naidanud liidu otsimist Pohja-Kaukaasia hoimurahvastega ja kolmandaks Gruusia agressiivset suhtumist abhaaside iseseisvustaotlustesse.

1918. aasta mais moodustasid Pohja-Kaukaasia magilaste poliitilised juhid Pohja-Kaukaasia Magivabariigi, kuhu kuulusid rahvad ja territooriumid Mustast merest Kaspia mereni: Abhaasia, Kabardi, Adogee, Osseetia, Dagestan, Tsetseenia ning Karatsai-Balkaaria. See poliitiline moodustis oli pinnuks silmas nii bolsevikele kui ka vene valgekaartlastele, (102) samuti Gruusia Demokraatlikule Vabariigile (valja kuulutatud 26. mail 1918). Ka Abhaasia oli oma soltumatuse valja kuulutanud, kuid sai seda nautida vaid 40 paeva. (103) Oluline on aga see, et abhaasi ajaloolased peavad tollast vabariigi valjakuulutamist 1864. aastal kaotatud riigi taastamiseks. (104) Seda, kui Gruusia otsustas Abhaasia omariikluse likvideerida ja lulitada Abhaasia Gruusia koosseisu, kasitatakse agressioonina: 19. juunil tungisid Gruusia vaed Abhaasiasse ning okupeerisid selle. Gruusia mensevike okupatsioonivoim repres seeris abhaasi poliitilise aktiivi, arreteeriti Abhaasia parlamendi liikmeid. (105) Juulis avaldas Magivabariigi valitsus protesti ja noudis Gruusia vagede viivitamatut lahkumist. (106) 27. juunil oli toimunud ka abhaasi diasporaa voitlejate dessant Turgist Abhaasiasse. (107)

Abhaasi ajalookiijutus esitab neid sundmusi rahvusliku vabadusvoitluse votmes, gruusia oma aga Abhaasia puhastamisena enamlastest--isegi abhaasi diasporaa voitlejate saabumises oletatakse enamlaste kurja katt, kuigi moondakse, et toendid selle kohta puuduvad. (108) Gruusia ajalookirjutuse tava naidata tollaseid sundmusi Gruusia voitlusena enamlaste vastu on uhekulgne, sest samas toimusid kokkuporked Gruusia ja Kaukasusest pohjas paiknenud valgete, nn Vabatahtlike Armee vahel. (109) 1919. aasta jaanuaris noudis viimase ulemjuhataja kindral Anton Denikin Gruusia vagede tagasitombumist Inguri joe (piirijogi Gruusia ja Abhaasia vahel ka tanapaeval) taha ning voimu uleandmist abhaasidele, kuid seda ei taidetud ja Abhaasia jai okupeerituks. Gruusia autorid kull viitavad, et Gruusia Demokraatliku Vabariigi pohiseaduses (joustus 21. veebruaril 1921) oli Abhaasiale antud sisemine autonoomia, (110) kuid siis oli juba hilja. Eelmisel paeval, 20. veebruaril oli Punaarmee tunginud Abhaasiasse. Uldise Gruusia-Abhaasia vastasseisu kontekstis esitab abhaasi ajalookirjutus Punaarmee sissetungi Abhaasiasse positiivses valguses: selles nahti voimalust grusiinidest vabaneda. (111) 25. veebruaril 1921 okupeeris Punaarmee Grigori Ordzonikidze juhtimisel Gruusia Demokraatliku Vabariigi ja Gruusias kehtestati noukogude voim.

Kui martsis 1921 voeti vastu "Venemaa rahvaste oiguste deklaratsioon", poordusid abhaaside liidrid Moskva poole palvega lulitada Noukogude Abhaasia eraldiseisva uksusena Vene Foderatsiooni koosseisu. 21. mail 1921 vottis Gruusia Revolutsiooniline Komitee vastu deklaratsiooni Abhaasia NSV soltumatusest. Kuid juba poolteist kuud hiljem algas Stalini mahitusel poliitiline kampaania, et likvideerida soltumatu Abhaasia NSV. Pohjendus oli sama, millega gruusia literaadid olid juba tsaariajal valja tulnud: Abhaasia on etnograafiliselt, keeleliselt, ajalooliselt ja kultuuriliselt osa Gruusiast. (112) 5. juunil 1921 kasitleti olukorda Abhaasias partei Kaukaasia buroo pleenumil, kus osalesid teiste seas ka J. Stalin ja buroo esimees G. Ordzonikidze. T. Atsugba rohutab, et vaatamata abhaaside uhe liidri, hilisema Abhaasia kesktaitevkomitee esimehe Efrem Esba (1893-1939) protestidele voeti suund Abhaasia uhendamiseks Gruusia NSV-ga. (113) 14. novembril 1921 pakkus E. Esba kirjas Kaukaasia Buroo Keskkomiteele valja variandi, et Abhaasia voetaks neljanda vabariigina (Gruusia, Armeenia ja Aserbaidzaani korval) Taga-Kaukaasia foderatsiooni liikmeks. Seda ettepanekut respekteeriti vaid reservatsioonidega: 16. detsembril 1921 kirjutati alla liiduleping Abhaasia NSV ja Gruusia NSV vahel, milles need kaks vabariiki astusid "sojalis-poliitilis- majanduslikku liitu". Formaalselt oli tegemist vordsete partneritega, kuid juba 1922. aasta algul allutati Stalini survel Abhaasia bolsevike partei Gruusia Kommunistlikule (bolsevike) Parteile. Abhaasi autorid rohutavad, et sellele vaatamata eksisteeris aastail 1922-1931 ainulaadne Abhaasia-Gruusia liiduleping, 1. aprillil 1925 voeti vastu "Abhaasia NSV konstitutsioon", mille 5. peatukk kasitles Abhaasiat suveraanse liiduvabariigina. (114) Gruusia ajalookirjutuses on seda konstitutsiooni peetud Gruusia omaga vastuolus olevaks ja selles deklareeritud suveraansust seega oigustuhiseks. (115)

Suveraansust, nii paljukest kui seda oligi, ei jatkunud Abhaasiale kauaks. 18. veebruaril 1931 voeti Gruusias vastu otsus Abhaasia NSV liitmiseks Gruusia NSV-ga selle autonoomse vabariigina, mis omakorda oli tollal veel eksisteerinud TagaKaukaasia Noukogude Foderatiivse Sotsialistliku Vabariigi osa.

Stalinistlikud repressioonid toimusid Abhaasias teatava kohapealse eriparaga. Koigepealt see, et kollektiviseerimist alustati seal alles 1935. aastal. 1937. aasta alguseks oli kolhoosidesse uhinenud 74,1% talumajapidamistest. Eriparaks oli ka see, et Abhaasias ei toimunud kulakute valjasaatmist. 1930. aastate repressioone, mida uldiselt nahakse ju tervet Noukogude Liitu tabanud stalinistliku terrorina, kasitleb abhaasi ajalookirjutus Gruusia runnetena abhaasi keele ja kultuuri vastu. Naiteks kohanimede massiline grusiinistamine 1930. aastate teisel poolel: 1936. aastal sai Suhhum gruusiaparase lopuliite--Suhhum(i), Otsamtsorast sai Otsamtsiri, Tkvartselost Tkvartseli. Aastail 1936-1953 sai Abhaasias Gruusia voimu otsusega 150 asulat uue, gruusiaparase nime, teised aga gruusiaparase transkriptsiooni. Aastail 1926-1966 anti Gruusias uus nimi 500 asulale, neist Abhaasias 318-le. (116) Gruusia autori D. Jojua vaitel nimetati umber uksnes vene- ja turgiparased kohanimed, aga ta eksib, sest esitatud kulanimede loetelus on ka saksa- ning eestiparaseid. (117)

Abhaasi keel kuulutati gruusia keelega lahedalt suguluses olevaks, 1937. aastal viidi abhaasi latiniseeritud kirjaviis ule gruusia kirjaviisile, mis abhaasi autorite vaitel ignoreeris abhaasi keele tavasid ja vajadusi. (118) Gruusia autor D. Jojua tol gendab gruusia keele graafika juurutamist abhaasi kirjakeele "evolutsioonina", pohjendades seda sellega, et abhaasi keelel puudus omaenda alguparane graafiline kuju. (119) Abhaasi autorid naevad seda protsessi aga grusiinistamise uldises kontekstis ja suudistavad gruusia ajaloolasi selles, et nad tegelesid nimetatud perioodil "toestamisega", et abhaasidel pole kunagi oma ajalugu olnud ning et abhaas oli minevikus samasugune grusiin nagu kaheet, megreel, svaan jt ja et Abhaasia on alati olnud osa Gruusiast. (120)

1930. aastate teise poole repressioone abhaasi rahvusliku intelligentsi kallal esitab abhaasi ajalookirjutus suuresti grusiinist Beria initsieerituna ja grusiinist Stalini mahitatuna. (121) Pohja-Kaukaasia rahvaste massikuuditamist 1940. aastail nahakse gruusia kolonisatsiooni kontekstis. Novembris 1943 deporteeriti 70 000 karatsaid Kasahstani, veebruaris 1944 saadeti valja ule 300 000 tsetseeni ja 80 000 ingussi ning martsis 37 000 balkaari suudistatuna kollaboratsioonis natsidega. Nende rahvaste administratiivuksused likvideeriti ja liideti naaberuksustega, sh Gruusia NSV-ga. Gruusia asus vast omandatud piirkondi asustama oma elanikega. Kui Pohja-Kaukaasia rahvad 1956. aastal rehabiliteeriti, poordusid nad kodumaale tagasi, sinna saabunud grusiinid ei naasnud aga Gruusiasse, vaid suunati Abhaasiasse. (122)

1945. aasta kevadel algas abhaasi koolide "reaorganiseerimine", mis abhaasi autorite kasitluses tahendas nende uleviimist gruusia keelele. Selle tagajarjel kaotasid paljud abhaasi kooliopetajad too, osa neist lahkus Abhaasiast. Asemele toodi uued opetajad Laane-Gruusiast. (123) Abhaasikeelsete koolide kaotamise fakti tunnistavad enamasti ka Laane autorid, (124) kuid moned gruusia autorid eitavad sootuks (125) voi leiavad, et abhaasi koolid ei viidud mitte gruusia, vaid vene oppekeelele, interpreteerides reformi seega venestamisena. (126) Veebruaris 1947 vastasid abhaasi haritlased neile arengutele protestikirjaga, milles oli juttu abhaasi koolide sulgemisest, Gruusia koloniseerimistegevusest, kohanimede umbernimetamisest jne. Gruusia voimud tembeldasid kirja autorid "kodanlikeks natsionalistideks" ja "fasistlikuks elemendiks". Vaideti taas, et abhaasid ei ole omaette etnos ja et gruusia hoimuna peavad nad sulanduma gruusia rahvusesse. (127)

Nii nagu Eestis, oli 1949. aasta kuuditamiste aasta ka Abhaasias. Kevadel saadeti Abhaasiast valja sealsed turklased (1058 inimest), kreeklased (21 837) ja armeenlased (148). Juulis toimus jarelkuuditamine. Kokku kuuditati 1949. aastal Abhaasiast 34 000 inimest. Abhaasi etnoloog T. Atsugba naeb selle aktsiooni taga soovi asustada nende asemele umberasustatud grusiine. (128) Uksikuid kreeklasi jt saadeti valja veel kuni Beria arreteerimiseni juulis 1953. Abhaasi ajaloolane S. Lakoba on kindel, et kreeklaste ja turklaste valjasaatmine oli ettevalmistus abhaaside endi valjasaatmiseks. Lakoba naitab, kuidas eelkirjeldatud teooria, milles gruusia keeleteadlane Ingorokva vaitis abhaaside hilist saabumist Abhaasiasse, joudis avalikkuse ette just sel, Abhaasia jaoks kriitilisel ajal. (129)

See, et repressioonide taga olid grusiinid Stalin ja Beria, pohjendab abhaasi autorite jargi ka seda, et Stalini surma ning Beria arreteerimise jarel repressioonid vaibusid. 1954. aastal viidi abhaasi kiri gruusia tahestikult ule kirillitsale. (130) Gruusia autor D. Jojua, kes abhaasi kirja uleviimist gruusia tahestikule peab abhaasi kirjakeele "evolutsiooniks", ei arva sedasama nuudse kirillitsale ulemineku kohta: see on tema meelest venestamise toend. (131)

Toendusena selle kohta, et Abhaasias toimus Stalini ajal grusiinistamine, tuuakse abhaasi ajaloolaste poolt 10. juuli 1956. aasta NLKP KK Presiidiumi maarus "Vigadest ja puudujaakidest Gruusia KP KK toos", milles sedastati, et Abhaasias viidi jarjekindlalt labi kohaliku abhaasi, armeenia ning osseedi elanikkonna rahvusliku kultuuri likvideerimispoliitikat. (132) Samas rohutavad gruusia autorid, et 1950. aastate teisest poolest alates oli Abhaasias nn nomenklaturisatsioon: abhaaside ebaproportsionaalne edutamine juhtivatele positsioonidele. (133) Selle tagajargi on omakorda nimetatud abhaasi etnokraatia tekkeks. (134)

1957., 1967. ja 1978. aastal poordusid abhaasi prominentsed isikud Moskva poole palvega eraldada Abhaasia Gruusia NSV-st ning liita Vene Foderatsiooniga. Need apellid jaid vastuseta. 10. detsembril 1977 poordus 130 abhaasi intelligentsi esindajat kirjaga NLKP KK ja Noukogude Liidu Ulemnoukogu Presiidiumi poole, milles protestiti "berialiku poliitika jatkumise vastu Abhaasias". Kui 1978. aastal sai teatavaks, et lahiajal kavatseb Gruusia suunata Abhaasia kuurortpiirkondade arendamise ettekaandel Abhaasiasse Kutaisi piirkonnast kumneid tuhandeid grusiine, valas see veelgi oli tulle ja suuremates keskustes toimusid abhaaside massilised valjaastumised.

Abhaasi autorid naevad sovetiseermises ja stalinistlikus terroris uhtlasi Gruusia sovinistlikku assimileerimispoliitikat. Gruusia enda autorite seisukohad Abhaasia sovetiseerimise-grusiinistamise kusimuses on erinevad. On autoreid, kes uldiselt noustuvad sellega, (135) teiste meelest pingutavad abhaasi ajaloolased taoliste nai detega ule. (136) Repressioone abhaaside kallal tolgendatakse uleuldiste stalinistlike repressioonide kontekstis, mille ohvriks langesid uhtmoodi nii abhaasid kui ka grusiinid. (137)

ARENGUD PERESTROIKA JA NOUKOGUDE LIIDU KOKKUVARISEMISE AJAJARGUL

Noukogudeaegsetel administratiivreformidel olid Kaukaasias parast riigi kokkuvarisemist traagilised tagajarjed. Kaukaasias tekitab tanapaevani armeenlastega lahendamata pingeid Karabahhi omaaegne liitmine Aserbaidzaaniga ja Osseetia jagamine kaheks, kui lounaosa sai Gruusia ning pohjaosa Vene Foderatsioon. Ka Abhaasia probleemide juured on suuresti piirkonna liitmises Gruusia NSV-ga. Igatahes kui Noukogude Liit 1980. aastate lopul surmaagoonias viskles, vallandusid ka Gruusias ja Abhaasias pika aja jooksul kogunenud pinged. Ilmselt maletame veel 9. aprilli 1989. aasta veriseid sundmusi Thbilisis, kui Noukogude uksused surusid grusiinide meeleavalduse julmalt maha. Surma sai 19 inimest ja vigastada ule kahe tuhande inimese ning maailma avalikkus haalestus pea uksmeelselt Gruusia lainele. Miitinguliste peamine noudmine oli Gruusia valjaastumine Noukogude Liidust, kuid Gruusia voime ja rahvast kutsuti ka ules takistama Abhaasia eraldumist Gruusiast. Viimase kuu jooksul olid kumned tuhanded inimesed Abhaasias avaldanud meelt martsis abhaasi intelligentsi esindajate sonastatud nn Lohno deklaratsiooni vaimus: see sonastas abhaaside soovi valja astuda Gruusia NSV-st ja uhineda liiduvabariigina NSV Liiduga. Neile vastasid kohalikud grusiinid oma meeleavaldustega. (138) Abhaasid, keelelt ja kultuurilt grusiinidest taiesti erinev rahvas, eelistasid oma tulevikku naha Gruusiast lahus. Gruusias ja Abhaasia grusiinide seas oli aga pea saja aasta jooksul juurutatud sovinistlikku motet, et abhaasid on tegelikult grusiinid, kuigi nad seda ise ei tea. Gruusias hakati jarjest rohkem raakima ja kirjutama sellest, et abhaase pole eraldiseisva rahvana olemas ning et Abhaasia kuulub grusiinidele. Taolisi motteid avaldasid mitte uksnes poliitikud, vaid ka haritlased: kirjanikud, teadlased jt. (139)

Erinevad nn rahvuslikud projektid said selgemad kontuurid ja viisid kaks rahvust kokkuporgeteni. Grusiinide kollektiivses teadvuses kinnistus stereotuupne kuvand abhaasidest kui separatistlikust Moskva tooriistast, (140) abhaaside silmis olid grusiinid nende etnost ohustav sovinistlik joud. (141) Gruusia puhul hakati kasutama halvustavat tiitlit "Maaaa HMnepna". (142)

Jarjekordne kokkuporge lahvatas juulis 1989, ajendiks Gruusia valitsuse Abhaasiaga kooskolastamata otsus jagada Abhaasia Riiklik Ulikool rahvuslikul alusel kaheks. Gruusia rahvusest tudengitest ja oppejoududest moodustati Thbilisi Ulikooli Suhhumi filiaal. 15.-16. juulil 1989, kui toimusid vastuvotueksamid nimetatud filiaali, puhkes konflikt, ametlikel andmeil hukkus 14 inimest (9 grusiini, 5 abhaasi), sajad said haavata. (143)

Juba varem, 13. detsembril 1988 oli asutatud uhiskondlik-poliitiline Abhaasia rahvafoorum Aidgolara (144), et mobiliseerida Abhaasia rahvuslikke joude. Aidgolara asutajateks olid abhaasi kirjanikud, kunstnikud, teadlased ja muuseumide juhid. Organisatsiooni programm satestas mitmeid noudeid: abhaasi keele staatuse tostmine, abhaasi rahva kultuuriliste ja majanduslike vajaduste eest seismine ning isegi alkoholismi ja narkootikumide vastu voitlemine. (145) Aastail 1989-1992 moodustasid Abhaasias elavad grusiinid vastukaaluks oma organisatsioone: Abhaasia regiooni asunike komitee, maatute ja paljulapseliste perede ulegruusialise komitee Abhaasia regionaalne osakond jne. (146) Tasub tahele panna organisatsioonide nimedes rohutatud Abhaasia regioonistaatust. Tegutseti Gruusia uhtsuse nimel ja Gruusia toetusel.

Abhaasid otsisid aga, nagu 70 aastat varemgi, liitu Kaukaasia magirahvastega. 25.-26. augustil 1989 peeti Suhhumis Kaukaasia magirahvaste esimene foorum, millest votsid osa abasiinide, abhaaside, adogeede, ingusside, kabardiinide, tserkesside ja tsetseenide organisatsioonide esindajad. Seal otsustati moodustada Kaukaasia magirahvaste assamblee. Gruusia pool on selles nainud katset rajada Kaukaasia magirahvaste riik, mille pealinn on Suhhum. (147) Abhaasi autorid vaidavad aga, et tegelikult raagiti foorumi resolutsioonis uksnes "Kaukaasia vennasrahvaste" lahenemise ja kaitsekoostoo vajadusest. Dokumentides rohutati "rahvaste etnilist, ajaloolist ja vaimset uhtsust" (148), ning pangem tahele, mitte religioosset.

25. augustil 1990 vottis Abhaasia ANSV Ulemnoukogu vastu "Abhaasia Noukogude Sotsialistliku Vabariigi riikliku suveraansuse deklaratsiooni" ja otsuse "Oiguslikest tagatistest Abhaasia riikluse kaitseks". Gruusia rahvusest delegaadid ei osalenud istungil. 26. augustil annulleeris Gruusia NSV Ulemnoukogu Presiidium Abhaasia ANSV eelmise paeva aktid pohjendusega, et need on suunatud Gruusia pohiseaduse ja territoriaalse terviklikkuse vastu. (149) Just see--Gruusia territoriaalne terviklikkus--sai jargnevatel aastatel grusiinide peamiseks argumendiks abhaasi iseseisvuslaste vastu, keda nuudsest peale nimetati separatistideks.

31. martsiks 1991 oli maaratud referendum Gruusia iseseisvuse kusimuses, mis pidi otsustama Gruusia lahkumise Noukogude Liidu koosseisust koos Abhaasiaga. Seega siis uhe rahva oigus enesemaaramisele pidi uhtlasi otsustama kusimuse koloniaalvoimust teise rahva ule. Arusaadavalt ei soovinud abhaasid sellel referendumil osaleda. Abhaasi ajaloolane S. Lakoba on rohutanud, et referendumil osalemisest keeldus enamik Abhaasia mittegruusia elanikkonnast. Teiste seas toob ta ara ka sealsed eestlased. (150) Samas votsid Abhaasias elanud grusiinid haaletusest aktiivselt osa: gruusia poole andmeil osales 61% Abhaasia haaleoiguslikust elanikkonnast, kellest 98% haaletas Gruusia iseseisvuse poolt. (151) Abhaasid jt votsid aga osa hoopis teisest rahvahaaletusest: uleliidulisest, mis toimus 17. martsil Noukogude Liidu sailitamise kusimuses. Haaleoiguslikest Abhaasia elanikest kais abhaasi poole andmeil haaletamas 52%, neist 98% haaletas Noukogude Liidu sailitamise poolt. Toetuti 3. aprilli 1990. aasta uleliidulisele seadusele, mis satestas, et liiduvabariigi valjaastumise korral Noukogude Liidust on selle koosseisus oleval autonoomsel vabariigil oigus iseseisvalt otsustada oma kuulumise kusimus Noukogude Liidu koosseisu. Gruusia boikoteeris seda referendumit ja oma 31. martsi referendumile toetudes kuulutas Gruusia Ulemnoukogu 9. aprillil 1991 Gruusia iseseisvaks. Abhaasiat kasitati sellel referendumil Gruusia osana. (152) Kahe referendumi tulemuste korvutamine annab kummalised tulemused, kuid sonum on ometi uhene: Abhaasia elanikkond oli selgelt polariseerunud ja valjendas vastavalt oma tahet.

Sama aasta lopul komplitseerus olukord Gruusias kodusojaks, 1992. aasta algul kukutas sojavaeline noukogu president Zviad Gamsahurdia, kes oli sellele ametikohale valitud mais 1991. Gamsahurdia pogenes riigist. Sojavaeline noukogu nimetas martsis Gruusia presidendiks Eduard Sevardnadze. Samal kuul votsid Gamsahurdia pooldajad oma kontrolli alla Megreelia, mis teatavasti oli Gamsahurdia kodupaik ja suures osas talle lojaalne. Megreelia on aga Abhaasia naabruses. Gruusia vaed asusid Gamsahurdia toetajaid rundama. Tokestamaks Gruusia vagede teed Abhaasiasse, votsid Abhaasia uksused 3. aprillil sisse positsioonid Inguri silla juures Abhaasia-Gruusia piiril. 4. aprillil hoivasid Gruusia vaed Megreelias Zugdidi linna, 5. aprillil toimus abhaaside ja grusiinide vahel tulevahetus, milles sai surma neli inimest. 5. mail tekkis Abhaasia Ulemnoukogus lohe abhaaside ja grusii nide vahel, grusiinidest saadikud boikoteerisid uue valitsuse moodustamist. (153) Juulis moodustati Abhaasia territooriumil grusiinide relvastatud uksusi. Pinged kasvasid. 23. juulil 1992 vottis Abhaasia Ulemnoukogu vastu otsuse muuta Abhaasia ANSV 1978. aasta pohiseadust ja minna ule 1925. aasta pohiseadusele, mis teatavasti kasitas Abhaasiat Gruusia NSV-ga liidulepingus oleva suveraanse riigina. Abhaasia ANSV nimetati nuud umber Abhaasia Vabariigiks. Thbilisis kuulutati need otsused oigustuhisteks. (154) 12. augustil 1992 poordus Abhaasia Ulemnoukogu Gruusia parlamendi poole ettepanekuga solmida Gruusiaga heanaaberlikud suhted. Veel 14. augusti hommikusel istungil arutas Abhaasia Ulemnoukogu liidulepingu projekti Gruusia ja Abhaasia vahel, kuid Gruusia voimud otsustasid teisiti: samal paeval, 14. augustil 1992 alustas Gruusia sojalist agressiooni Abhaasia vastu. (155)

SODA AASTAIL 1992-1993

14. augusti oosel kell 3.30 sisenesid Gruusia vaed Abhaasia territooriumile. Maavagede runnakut toetasid ohujoud ja merevagi. Ettekaane oli "kaitsta raudteed diversantlike gruppide eest", vastava salajase otsuse oli Gruusia Riiginoukogu presiidium vastu votnud 11. augustil. (156) Kas selleks oli aga pohjust? Eduard Sevardnadze on oma malestustes kirjutanud, kuidas sustemaatiliselt rooviti raudteel veoseid, toimusid massilised inimroovid, mille taga olid endise presidendi poolehoidjad voi abhaasid.

   Abhaasia oli muutunud kriminaalseks eldoradoks, terroristide ja
   roovlite kokkusaamiskohaks. Tuli votta kasutusele kiireid ja
   otsustavaid meetmeid. (157)

Moni lehekulg edasi kirjutab ta, et Megreelias ja Abhaasias rooviti kaubaveoseid ning

   ainuuksi 1992. aasta esimesel poolel registreeriti 1142
   kallaletungi ja ohkimist. (158)

Pealtaha neutraalse arvude keele taga on aga kaval demagoogia: esitades Abhaasiat, kus olukord oli sel ajal veel rahulik, samas kontekstis kodusotta kistud Megreeliaga, mille ule Gruusia keskvoimul oli raskusi kontrolli kehtestamisega, langetab Sevardnadze Abhaasiale ulekohtusi suudistusi.

Abhaasi ajalookiijutus viitab sellele, et tegelikult puudus sojaliseks reageerimiseks otsene vajadus, sest Taga-Kaukaasia raudtee Abhaasia loik funktsioneeris normaalselt. Kui martsist alates oli naiteks Megreelia territooriumil avastatud 16 diversioonigruppi, siis Abhaasias mitte uhtki. Tegeliku runnaku pohjusena naevad abhaasi autorid Gruusia valitsuse soovi Abhaasia liitmiseks Gruusiaga. (159) Ka Sevardnadze moonab, et soda alustasid grusiinid, kuid veeretab suu endalt Gruusia kaitseministri Tengiz Kitovani olule, kelle kasul marssis Gruusia sojavagi Abhaasiasse. Samas tunnistab Sevardnadze enda norkust, et tal ei onnestunud soda ara hoida. (160) Kui Kitovani mehed hoivasid 18. augustil Suhhumis valitsushoone ja toid Abhaasia lipu katuselt alla, olevat Sevardnadze endamisi moelnud:

See on soda, see pole enam raudtee kaitsmine. (161)

Tegelikult polnud algusest peale mingit kahtlust, et tegemist on agressiooniga. Ka lippudega oli juba varem uhemotteliselt kaitutud. Juba soja esimesel paeval, kui Gruusia vaed hoivasid Abhaasia lounaosas Otsamtsora linna, toodi abhaaside vaitel sealse administratsiooni hoonelt alla Abhaasia lipp ja rebiti tukkideks. (162)

Esialgu ei kohanud Gruusia vaed erilist vastupanu. Maitsi liiguti pealinna Suhhumi peale, mis vallutati 16. augustil. Runnakut toetas meredessant Tsandropsi, mille tagajarjel hoivati piirkond vastu Venemaa piiri. Abhaasi autorid rohutavad, et Gruusia dessandi maabumist toetasid Vene armee Taga-Kaukaasia sojavaeringkonna "paljud ohvitserid" tankide, sojalennukite ja -laevadega. (163) Abhaasia valitsus ja parlament evakueerusid Gudautasse.

Oli selge, et oma joududega abhaasid Gruusiale vastu ei saa. Eriti rohutavad abhaasi autorid abi, mida Abhaasiale sojas Gruusiaga osutasid etniliselt lahedased Pohja-Kaukaasia magirahvad. Poliitiline konsolideerumine oli alanud juba varem: novembris 1991 oli Suhhumis toimunud Kaukaasia magirahvaste kongress, kus moodustati Kaukaasia Magirahvaste Konfoderatsioon. Sellesse kuulusid abhaasid, abasiinid, avaarid, adogeed, tsetseenid, dargiinid-kabardiinid, lakid, osseedid, tserkessid ja sapsugid. 21. augustil vottis Kaukaasia Magirahvaste Konfoderatsiooni parlament vastu otsuse saata Abhaasiasse vabatahtlike uksused Gruusia armeed maalt valja ajama. (164) 22. augustil kuulutas Gruusia Riiginoukogu esimees Sevardnadze Gruusias valja uldmobilisatsiooni, et kaitsta Gruusia "territoriaalset terviklikkust". (165)

Mitmes soda kasitlevas teoses on abhaasi autorid esitanud faktina selle kohta, et abhaasi rahvast ahvardas genotsiid, Abhaasias resideerunud Gruusia okupatsioonivagede juhataja polkovnik Gia Karkarasvili 25. augustil 1992 televisioonis oeldud sonu:

   Kui labiraakimised ei anna tulemusi, voin ma neile separatistidele
   kinnitada, et kui ka kogu rahvastikust langeb sada tuhat grusiini,
   siis teie hulgast hukkuvad koik 97 tuhat. (166)

Muide, Sevardnadze tostis Karkarasvilit esile kui "eeskujulikku voitlejat ja toelist patriooti", (167) omistas talle peagi kindrali auastme ning nimetas ta Gruusia kaitseministriks.

Abhaasi ajaloolased on toonitanud, et Gruusia okupatsioonivaed ei vagivallatsenud mitte uksnes abhaasi rahva kallal, vaid tekitasid hindamatut kahju ka rahvuslikule kultuurile. 22. oktoobril 1992 sisenesid gruusia sodurid uheaegselt Abhaasia Riiklikusse Keskarhiivi, kus sailitati fonde alates 1810. aastast, ja maailma ainsasse Abhaasia-uurimise keskusse, Abhaasia Keele, Kirjanduse ja Ajaloo Instituuti. Ilma igasuguse sojalise vajaduseta muudeti poole paeva jooksul tuhahunnikuteks unikaalsed arhiividokumendid, kasikirjad ja raamatud. (168) Alles palju aastaid parast soja loppu on abhaasia rahvusteadused sokist toibumas.

Soja esimeses faasis kaotas Abhaasia suurema osa oma territooriumist, kuid juba oktoobris aeti grusiinid Gagrast valja ja Psou joega markeeritud piiril heisati taas Abhaasia lipp. 4.-5. aprillil 1993 solmiti Kaukaasia Magirahvaste Konfoderatsiooni ja Louna-Vene kasakkonna vahel koostooleping sojalise abi osutamiseks Abhaasiale. (169) Kui Pohja-Kaukaasia magilaste abi voib hoimusidemetega seletada, siis miks otsustasid sotta sekkuda peamiselt venelastest kasakad? Vaidetavalt oli kasakkonna ajendiks Gruusia vagede "barbaarne suhtumine slaavi elanikkonda Abhaasias" ja vajadus seda "otsustavalt kaitsa". (170)

Juunis toimusid ulatuslikud ja edukad vasturunnakud, mida saatsid arveteoiendamised grusiinidest tsiviilelanike kallal. Juuliks oli Abhaasia armee votnud oma kontrolli alla kaks kolmandikku Abhaasia territooriumist. 20.-21. septembril voeti pealinn Suhhum piiramisrongasse, 27. septembril joudsid Abhaasia vaed Suhhumi sudalinna, edasi liiguti louna poole, kus kuu lopul vabastati Otsamtsora, Gal ja teised asulad. 30. septembri ohtuks jouti valja Inguri joeni, AbhaasiaGruusia piirini. Gruusia vaed olid riigist valja aetud (v.a peamiselt grusiinidega asustatud Kodori kuru, mis jai Gruusia katte kuni 2008. aasta Vene-Gruusia sojani). Soda oli loppenud. (171) Selles oli hukkunud 10 000--30 000 grusiini ja kuni 3000 abhaasi. (172) Soja tagajarjel lahkus Abhaasiast suurem osa gruusia kogukonnast, eri poolte andmetel kokku 130 000--400 000 inimest (173), ja see on olnud viimasel kahekumnel aastal Gruusia ning Abhaasia vahel peamiseks tuliteemaks.

SOJASUNDMUSTE ERINEVAD TOLGENDUSED

Soda oli kull loppenud, kuid diplomaatiline ja ajaloosoda alles kogusid hoogu. Sojale jargnenud aastatel on ilmunud hulgaliselt selle pohjusi ja kaiku kasitlevat kirjandust, mille tolgendused soltuvad esitaja poolte valikust. On muidugi taiesti selge, et soda alustas Gruusia ja et Abhaasia jaoks oli see vabadus- voi tapsemalt isamaasoda, nagu nad seda tanapaeval ise nimetavad. (174) Gruusia ja teised tema tolgenduste pooldajad on soja puhul rohutanud metsikusi, mida abhaasi pool grusiinidega toime pani, ning maha vaikinud voi paremal juhul moodaminnes maininud grusiinide eelnenud hirmutegusid. Eduard Sevardnadze kirjutab oma malestustes:

   Ka grusiinid ei olnud inglid, aga meie ei olnud voimelised neid
   takistama. (175)

Abhaaside kuritegude uksikasjalikule kirjeldamisele kulutatud varvidega vorreldes on siinne "ei olnud inglid" pehmelt oeldes tagasihoidlik. Grusiinide julmusi ja marodooritsemisi ei eita ka naiteks muidu oma hinnangutes Gruusiat toetav Ronald Asmus. (176)

Uldiselt on aga magilase metslase-stereotuupi juurutatud eelkoige abhaaside ja nende pohjakaukaaslastest liitlaste puhul. Selle valgusel on kujutatud Suhhumi ja eriti Gagra tagasivallutamisele jargnenud veretoid. Ka Eesti pressis on ilmunud lugusid, milles on kirjeldatud, kuidas Gagra tanavatel rippusid laternapostide kuljes laibad ja kuidas jalgpallistaadionil tapeti 400-1500 inimest. (177) Ringleb lugusid sellest, kuidas staadionil olevat tapetute peadega jalgpalli mangitud. Abhaasi enda autorid peavad Gagra operatsiooni Abhaasia armee esimeseks suuremaks voiduks sojas. (178) Gruusia merevaedessant oli linna hoivanud soja teisel paeval, 15. augustil 1992. 2. oktoobril vallutasid abhaasid vaidetavalt uksnes pohjakaukaaslaste abiga linna tagasi. (179) Kahtlemata on abhaasi autorid teadlikud ka vastaspoole suudistustest metsikuste kohta linna tagasivallutamisel.

2010. aastal avaldas abhaasi autor A. Broido raamatu, kus ta kasitleb nimetatud soda abhaaside etnopsuhholoogia vaatevinklist ja uritab toestada, et sellised metsikused, milles vastaspool ning kohati ka Laas on abhaase suudistanud, ei ole usutavad. (180) On ka teada, et vahemalt osa suust nendes kuritegudes on abhaaside liitlased enda peale votnud. Naiteks sundmuste eest Gagra jalgpallivaljakul, milles osalesid tsetseenid, palus vabandust Tsetseenia endine president Aslan Mashadov. Seda moonab oma malestustes ka naiteks E. Sevardnadze. (181)

Samas noustuvad ka abhaasi autorid, et voitlejate ridades vois olla kriminaalset elementi ja seiklejaid ning et Suhhumi vallutamise ajal esines ka rahulike elanike kallal toime pandud afektiivseid morvu. Neid pohjendatakse aga varasemate, Gruusia okupatsiooni ajal toime pandud inimsusvastaste kuritegudega. (182) Broido toob naiteid sojavangide vahetamisest, mille puhul grusiinid olid uleantavaid eelnevalt piinanud ja vahel ka demonstratiivselt tapnud. (183) A. Broido puhendab oma raamatus kumneid lehekulgi apsuara, abhaasi eetose kirjeldamisele. Ta leiab, et abhaasi etnopsuholoogiast ei saaks apsuara't--rahvusliku mentaalsuse alust, etnose sotsiaalset ja kultuurilist konteksti--uurimata ettekujutust. Apsuara't pikemalt lahti seletamata olgu vaid oeldud, et seda voiks eesti keeles nimetada abhaasluseks, kuid vaga kompleksses tahenduses: see holmab abhaasi kombeid, tavaoigust, sh sojameheau, keelt, kaitumist, etiketti, aga ka etnokultuuriliselt kujundatud etnopsuhholoogiat. (184) Raamatus on lehekulgede viisi toodud naiteid apsuara "moju" kohta sojamehe-eetosele ja selle labi konkreetseid sojasundmusi tolgendatud. (185) Kuivord isamaasoda on Abhaasia riigiidentiteedi uks alussambaid, on soja teatav poetiseerimine ja sodurite esitamine rahvuskangelastena kahtlemata moistetav. Osalt seletub soja rolliga identiteedis ka see, kuidas abhaasi autorid naitavad maa tagasivallutamist abhaasi rahva projektina. On kirjutatud sellest, kuidas abhaasi poolel riiklik mobilisatsioon praktiliselt puudus, voitlus maa vabastamise eest oli isiklike valikute kusimus. Kollektiivsest vastutusest kodumaa ees laksid sodima kohalikud abhaasid, kuid ka abhaasi diasporaa vabatahtlikud. (186) Selliselt produtseeritud sojakuvandisse sobivad kangelastena abhaasid, kindlasti ka Pohja-Kaukaasia hoimurahvad, kuid mitte venelased.

Kas ja mil maaral aga Vene riik sojategevuses osales, on jaanud vaidluskusimuseks tanapaevani.

VENEMAA ROLL SOJAS

Gruusia pool on suudistanud varem ja suudistab jatkuvalt just Venemaad, et ta toetas sojas Abhaasiat. Naiteks olevat Vene armee 14. augustil 1992 andnud abhaasi separatistide kasutusse 984 automaati, 267 pustolit, 18 miinipildujat, 600 signaalraketti, ule 500 mursu, kuule, pussirohtu, mundreid, toitu, keemiarelvi jm. (187) Isegi kui see peaks toele vastama, pole eelloetletu muidugi lahinguvarustus, millega oma maad kaitsvat sojavage hambuni relvastada, kuid kinnas on grusiinide poolt siiski visatud. Gruusia vaitel olid soja algul abhaaside kasutuses vaid vaikesekaliibrilised pustolid ja automaadid, soja lopuks ka tankid, sojalaevad ning miini pildujad. (188) Gruusia vaidab, nagu oleks varustus saadud soja jooksul Venemaalt. Kuid pange tahele: soja algul polnud Abhaasial ka gruusia poole vaitel markimisvaarselt relvastust.

Eestikeelne soja retseptsioon, nii paljukest kui seda on, naeb samuti abhaaside abistajatena venelasi. Naiteks:

14. augustil uletasid Georgia rahvuskaardi ja Mkhedrioni uksused Abhaasia administratiivpiiri. Algas soda, kus abhaase toetasid Venemaalt saabunud kasakad, Vene relvad ja tsetseeni voitlejad Samil Bassajevi juhtimisel. (189)

Kuigi tsitaat on lakooniline, on siingi rohutatud venelaste ja alles siis magirahvaste abi. Sellele, et abhaase abistasid sojas venelased, on uheselt viidanud mitmed eesti autorid. (190)

Eduard Sevardnadze on venelasi suudistanud 5. ja 9. detsembril 1992 ning 13. ja 14. martsil 1993 toimunud Suhhumi pommitamises, kuna abhaasidel endil polnud ei pomme ega sojavaelendureid. (191) Vene pool on oma osavottu Suhhumi pommitamisest eitanud. Tegelikult ei vaida ka Sevardnadze Vene regulaararmee osalust, moondes, et tegemist vois olla vene palgasoduritega. (192) Gruusia Vabariigi Vene-Gruusia konfliktidele puhendatud ametlik raport toob naite selle kohta, kuidas Gruusia laskis soja ajal alla uhe Vene SU-27 havitaja, mida juhtis vene piloot. Vene kaitseminister olevat sellele seigale reageerinud kuuniliselt: Gruusia ise olevat lennukile Vene armee tahised joonistanud. (193)

Mitmeid lehekulgi puhendab Sevardnadze (194) oma malestustes sojasundmustele, mille peamisteks toimepanijateks peab ta vene palgasodureid, pisendades sellega abhaaside rolli oma maa vabastamisel. Uhtlasi jargib ta Gruusia soja retseptsioonile tuupilist joont, (195) mille kohaselt elaksid abhaasid ja grusiinid ilma venelaste assitusteta sopruses ning uksmeeles. (196) Sevardnadze on soda Abhaasias nimetanud otsesonu Vene-Gruusia sojaks. Seda teesi, mis sundis juba soja ajal, on jargnenud aastatel jatkuvalt ule korratud. (197)

Tasub aga rohutada, et soja algul apelleerisid nii Abhaasia kui ka Gruusia Venemaa kui metropoli toetusele. Soja ajal toimus konfliktipoolte vahel mitmeid labiraakimisi, kusjuures koik olulisemad lepingute allkirjastamised toimusid Vene territooriumil ja osalusel: Venemaa esines sojas rahuvahendajana. (198) Venemaal, kus tollal oli kaimas age sisepoliitiline voitlus, oli konfliktis vastuoluline roll: osa Vene militaar- ja julgeolekujoududest ning parlamendiliikmetest toetas Abhaasiat, osa Gruusiat. Abhaasi ajaloolased vaidavad, et Abhaasia vallutamise plaani aitasid Gruusial ette valmistada Vene Taga-Kaukaasia sojavaeringkonna spetsialistid. Samuti seda, et Vene siseministeerium tegi soja algul voitluses "terrorismiga", st abhaasi rahvaga tema voitluses vabaduse eest, Gruusia siseministeeriumiga koostood. (199) Olulised olid ka isikutevahelised suhted. On teada, et Venemaa president Boriss Jeltsin toetas Eduard Sevardnadzet kui seni Moskvale lojaalset poliitikut voitluses siseopositsiooniga Gruusias. (200) Eespool oli juttu abhaasi ajaloolaste vaidetest, et grusiinide edukat meredessanti Tsandripsi kohe soja esimestel paevadel toetasid venelased. Tsiteeritakse Magirahvaste Konfoderatsiooni presidenti Musa Samilovit, kui ta Raadio Vabadusele 22. oktoobril 1992 antud intervjuus utles, et

   koik, mis on [Gruusia poolt] tehtud, on tehtud Venemaa

   sanktsioneerimisel ja abil. (201)

Tahelepanuta ei saa jatta ka Abhaasia tollase liidri Vladislav Ardzonba teravaid etteheiteid Venemaale, et

   kogu relvastuse, millega havitatakse Abhaasia rahvast, oli
   Gruusiale andnud Venemaa (202). (203)

Relvi muusid venelased vaidetavalt molemale poolele. (204) Samas on ka Sevardnadze, kes toob naiteid venelaste toetusest abhaasidele, heitnud venelastele ette topeltmangu mangimist (205)--seega moondes, et venelaste toetus Gruusiale oli samuti olemas. On naha, et Venemaa positsioon ei olnud soja algul uhene. Vene Ulemnoukogu delegatsioon, kes saabus 20. augustil 1992 Gudautasse, kuhu oli evakueerunud Abhaasia valitsus, noudis Gruusia vagede viivitamatut valjaviimist Abhaasiast. Pressikonverentsil esinesid Vene parlamendi liikmed terava kriitikaga Gruusiat toetanud Vene valitsuse aadressil. Selle taga voib naha pingeid Vene valitsevas ladvikus: Jeltsin nagi Sevardnadzes oma poliitilist liitlast, Ruslan Hasbulatov toetas Abhaasia juhtkonda. (206) Voib-olla oli siin oma osa ka Hasbulatovi tsetseeni paritolul, voib-olla tulenes sellest lojaalsus abhaaside kui hoimurahvaga. Selge on aga see, et soja algul, kui abhaaside ootamatult sudikas vastupanu sundis Sevardnadzet poorduma abipalvega Moskva poole, siis viimane keeldus otsesest sojalisest abist. Selle asemel lubas Moskva osutada oma abi vahendajana rahulabiraakimistel. Igatahes andis Jeltsin Vene vagedele kasu jaada Abhaasia konfliktis neutraalseks, (207) suhtutagu sellesse kasku tagantjarele kuidas tahes. On analuuti kuid, (208) kelle meelest soovis Venemaa otsesest sojalisest sekkumisest vahemalt soja algul hoiduda: eelkoige hirmust, et sojategevus voib levida kogu PohjaKaukaasiasse. Moskvas vaadati Pohja-Kaukaasia magirahvaste aktiivset mobiliseerimist Abhaasiasse siirdumiseks suure arevusega. Samas tegid aga nii grusiinid kui ka abhaasid joupingutusi Moskva tombamiseks enda poolele.

Igatahes on gruusia pool vaitnud, et naiteks Gagra operatsioonis osalesid abhaasi poolel ka Vene dessantuksused, abhaasi autorid eitavad seda. Gruusia poole vaitel kasutasid linna rundajad Vene armee raskerelvastust, abhaasi pool vaidab, et nimetatud raskerelvastus oli saadud sojatrofeena grusiinidelt. (209) S. Lakoba tapsustab, et kuni Gagra vallutamiseni oli Abhaasia armee kasutuses neli tanki, mis olid soja kaigus grusiinidelt ara voetud, Gagra vabastamise kaigus saadi neli tanki lisaks. (210) Kuna aga Gagra kaotuse jarel hakkas E. Sevardnadze avalikult suudistama Venemaad abhaaside abistamises, moonavad ka abhaasi autorid, (211) et just Gagra operatsiooni tuleb Vene-Gruusia suhete halvenemisel otsustavaks pidada. Samas siiski ei tunnistata venelaste otsest osalust nimetatud lahingutes.

On ilmne, et Venemaa mangis selles sojas topeltmangu, eraldades relvastust nii Gruusiale kui ka Abhaasiale, toenaoliselt pommitades uhe kaega Abhaasia linnu ja saates teise kaega inimeste evakueerimiseks koptereid. Kui Vene regulaararmee sojategevuses otseselt ehk ei osalenudki, siis palgasodurite osalust voiks eeldada, kuigi seda pole otseselt suudetud toestada. Kull on avalikult teada LounaVene kasakkonna osalus alates vahemalt 1993. aasta aprillist: nagu eespool viidatud, saabusid kasakad vaidetavalt kaitsma Abhaasia slaavi elanikkonda.

POHJA-KAUKAASIA MAGIRAHVASTE ROLL SOJAS

Kui raakida Venemaa vastuolulisest kaitumisest Abhaasia-Gruusia konfliktis, ei saa tahelepanuta jatta Pohja-Kaukaasia magirahvaste faktorit. Abhaasi autorid rohutavad rahvusvahelise abi osas eelkoige just neid: S. Lakoba andmeil moodustasid Pohja-Kaukaasia magilased Abhaasia armee koosseisust 10%. (212) Gruusia autorid, kes naevad agressori ja okupandina Venemaad, vaidlevad sellistele seisukohtadele vastu. (213)

Eestis on sellesse abisse suhtutud mitmeti. Mart Laar moonab kull tsetseenide osalust, kuid leiab, et neid vahendas FSB. Tsetseenia vabatahtlikke nimetades kasutab ta jutumarke, andes sellega moista, mida ta sellisest vabatahtlikkusest arvab. Kuivord aga vabatahtlike osalus sojategevuses oli nii suur, peab temagi tunnistama, et sojategevusse sekkusid vaid "vahel ka vene enda sojavaelased". (214) Andrus Molder pole nii skeptiline ja jagab pigem abhaaside versiooni. (215)

Kaukaasia Magirahvaste Konfoderatsiooni puhul oli tegemist rahvaalgatusliku organisatsiooniga, mille suhtes ka naiteks Pohja-Kaukaasia vabariikide ametlikud administratsioonid olid eri meelt. Osa neist, kartes Moskva toetust kaotada, uritas rahvuslikke meeleolusid endale alluvatel territooriumidel maha suruda. Naiteks tegid Pohja-Osseetia ja Kabardi-Balkaaria Vabariigi administratsioonid takistusi oma kodanike siirdumisel Abhaasiasse, samal ajal kui Tsetseenia toetas Konfoderatsiooni tegevust igati. Moned analuutikud on arvanud, et Venemaa runnakud Konfoderatsiooni vastu olid uhtlasi runnakud Tsetseenia vastu, mida Vene voimud sisuliselt enam ei kontrollinud. Tsetseenia president Dzohhar Dudajev esines Abhaasia-Gruusia soja ajal avaldusega, milles ahvardas Pohja-Kaukaasia vabariigid Tsetseenia bensiinist ilma jatta, kui Vene vaed ei lahku Abhaasia territooriumilt.

15. augustil 1992, uks paev parast soja puhkemist oli Kaukaasia Magirahvaste Konfoderatsioon kutsunud Pohja-Kaukaasia rahvaid ules Abhaasiat kaitsma. Juba esimestel sojapaevadel saabusid Gudautasse vabatahtlike grupid Kabardi- Balkaariast ja Karatsai-Tserkessiast. 18. augustil tuli Tsetseenia pealinnas Groznois kokku Kaukaasia Magirahvaste Konfoderatsiooni 10. erakorraline laiendatud istung, mis avaldas teravat protesti Gruusia ja Vene valitsuse poliitika aadressil AbhaasiaGruusia konfliktis. Istungi paevakorras oli ka "Abhaasia, Tsetseenia ja Tatarstani soltumatuse tunnustamise kusimus". Samuti nouti Pohja-Kaukaasia vabariikide valitsustelt otsustavat lahtiutlemist Vene valitsuse poliitikast Abhaasias. Seepeale esines Vene valitsus avaldusega, milles kutsuti Pohja-Kaukaasia rahvaid ules vastu seisma tegevusele, mis destabiliseerib olukorda regioonis. Tugevdati Vene- Abhaasia piirikontrolli, et takistada pohjakaukaaslastel abi osutamist abhaasidele. Venemaa presidendi 26. augusti poordumises Abhaasia ja Gruusia valitsuse poole oli juttu separatistlikest ning ekstremistlikest joududest Pohja-Kaukaasia vabariikides ja vabatahtlike uksustest, kelle siirdumist "Gruusia territooriumile" Venemaa kavatseb takistada. 31. augustil kogunes Vene siseministeeriumi ette meeleavaldus, kus esitati kusimus: miks Venemaa vabatahtlikud on Transnistrias kangelased, aga PohjaKaukaasia vabatahtlikke represseeritakse Abhaasias? 23. septembril arreteeriti Konfoderatsiooni president Musa Sanibov, mispeale kogunes Naltsikis suur meeleavaldus, kus nouti tema vabastamist. Rahva ohjamiseks kuulutati Kabardi-Balkaaria Vabariigis valja erakorraline seisukord. Jeltsin pidi endale aru andma, et vabatahtlikke, keda voib koguneda kumneid tuhandeid, on keskvoimul aarmiselt raske ohjata. (216) Abhaasi ajaloolane A. Avidzba on avaldanud arvamust, et just Kaukaasia magirahvaste faktor mojutas Jeltsinit oma suhtumist Abhaasia konflikti revideerima: vastasel juhul oleks olnud ohus kodusoda Pohja-Kaukaasias, mida Jeltsin soovis iga hinna eest valtida. (217)

Sisepoliitilise faktori rohutamine on ehk liiga uhekulgne: kahtlemata olid Venemaal Gruusias ja Abhaasias ka oma geopoliitilised huvid. Kui aga raakida Kaukaasia magirahvaste osast sojas, siis on abhaasi analuutikud ja poliitikud uheselt pidanud Konfoderatsiooni sojalist abi soja voitmisel otsustavaks. (218)

KAS SEE OLI USUSODA?

Gruusia kohatistele vaidetele, mida laialdaselt on levitanud sealne propagandamasin ja mille kohaselt grusiinid-kristlased seisid kasitletavas sojas vastamisi abhaaside-moslemitega voi koguni islamifundamentalismiga, st justkui oleks tegu olnud ususojaga, (219) vaidlevad abhaasi autorid resoluutselt vastu. Meil on naiteks Mart Helme kriitiliselt suhtunud seisukohta, mis puuab abhaaside ja grusiinide vahelised vastuolud viia religioossele pinnale. (220)

Kust see ususoja kuvand parineb? Uheks eelduseks voib olla 1990. aastate algul Gruusias juurutatud "gruusia sojaka kristluse" tees, mida saab eelkoige seostada esoteerikust ja antroposoofist presidendi Gamsahurdiaga. Tema oli see, kes rakendas Gruusia kaitsepuhaku, lohega voitleva Puha Juri oma sojakate voimu- ja rahvuslike ambitsioonide teenistusse. (221) Teine pohjus voib olla selles, et viimasel kahel aastakumnel ja eriti viimasel 6-7 aastal Laanele lahenedes on Gruusia sageli valjendanud rahutust islami fundamentalismi parast Kaukaasias. See on uhise vaenlase otsimine, mis seletub Gruusia NATO-sse purgimisega. Peab arvestama ka sellega, et Gruusias on mitmeid suuri moslemikogukondi (kistid ehk kistiinid, aserid, adzaarid, avaarid). (222) Sellel taustal, aga ka maailmas viimase kumne aasta jooksul uha suveneva islamihirmu foonil, voib Abhaasia-Gruusia sojale tagasi vaadates selle nn moslemifaktor hakata paistma olulisem, kui see tegelikult oli.

Abhaaside tanapaevast usku on raske maaratleda, kuid islam on siin suhteliselt teisejarguline. Taustaks nii palju, et tanapaeval on Abhaasia elanikest 60% oigeusklikud, 16% moslemid ja 5% animistid. (223) Eelkoige tuleb abhaaside puhul kristlusest raakida, kuid nagu naeme, pole ka vana animistliku omausundi osakaal tahtsuseta. Tanapaeva uurija A. Krolov margib, et

   Abhaasias tanaseni pole uhtki moseed, abhaasid, kes peavad end
   muhameedlasteks, ei loe prohvet Muhamedi, suuremal osal ei ole
   mingit ettekujutust Koraanist ega tunne nad mingit huvi selle
   uurimise vastu. Mitte ukski meie kusitletud "abhaasi
   muhameedlastest" ei teadnud midagi viis korda paevas
   palvetamisest ... (224)

Toe huvides olgu oeldud, et uks mosee Abhaasias siiski on: 1993. aasta juunist alates, aga selle rajamise initsiaatorid ei olnud kohalikud elanikud, vaid PohjaKaukaasia vabatahtlikud moslemid. Abhaasia valitsus, tulles nende palvele vastu, eraldas palvetamiseks ruumi Gudauta kultuurimajas. Seda sammu tolgendavad abhaasi autorid aga pigem kui austust voora religiooni vastu. (225) Kull on aga valdavalt moslemid Turgi diasporaas elavad abhaasid. (226) Samuti tsetseenid jt magirahvaste voitlejad, kes vabatahtlikena abhaase sojas abistasid, kuid see ei anna alust seda soda ususojaks pidada.

Kui praegu on Abhaasias umbes 200 000 elanikku, siis neist umbes 20% on kristlikud armeenlased. Abhaaside suhted nendega, samuti oigeusklike kreeklaste ja venelastega, ei ole usuvastuoludest kantud. Abhaasi autor T. Samba koos vene etnoloogi A. Neprosiniga naitavad, et moslemitest abhaasidel ei takista nende usk kristlikke ulestousmispuhi tahistamast. Sellega seoses avaldavad nad arvamust, et Abhaasia on voib-olla parim tanapaeva naide selle kohta, et religioonide eetilised arusaamad ei ole oma loomult uksteisega vastuolus. (227)

Nii ei ole abhaasi autorite kasitluses usufaktorit esitatud grusiine abhaasidest eristava faktorina ega jaetud grusiinide selleteemalistele spekulatsioonidele eluruumi. Pohja-Kaukaasia magirahvaste abis ei taheta naha mitte usulise, vaid eelkoige keelelis-kultuurilise solidaarsuse valjendust. Abhaasia-Gruusia soda naidatakse eelkoige isamaasojana, kus vabastati kodumaa agressorist.

KOKKUVOTE

Abhaasia-Gruusia konflikt ei ole praeguseks lahendust leidnud. Soja tagajarjel lahkus Abhaasiast suurem osa gruusia elanikkonnast. Pogenike tagasilubamine, aga samuti Abhaasia tulevane staatus, on olnud viimase kahekumne aasta jooksul Abhaasia-Gruusia labiraakimiste peamised komistuskivid. Abhaasia on sailitanud de facto iseseisvuse, mida Gruusia siiani vaidlustab. Kaesoleva artikli raamest jaab see kahtlemata huvitav teema siiski valja, siin on kasitletud eelkoige konflikti ja 1992.-1993. aasta soja ajaloolisi juuri ning nende vastandlikke tolgendusi.

Ajalookasitlus on alati valikuline ja soltub tolgendaja eesmarkidest. Gruusia ajalootolgenduses on viimase sajandi jooksul ilmnenud tendents seada kahtluse alla abhaasi rahva autohtoonsus, abhaaside etnogeneesi on kujutatud Abhaasia ajaloost lahus ja Abhaasia varajase riikluse puhul on sellest lahutatud etniline abhaasi element. Ajaloolisi fakte loovalt interpreteerides on gruusia ajalookirjutus pohjendanud Abhaasia kuulumist Gruusiale. Luhidalt: abhaasi rahvas on kahtluse alla seatud ja temalt on uritatud votta oigus kodumaale. Abhaasi autorid pohjendavad omakorda, miks Abhaasia ei ole Gruusia ja kuidas abhaasid on autohtoonne rahvas. Erinevate poolte kasitlusi lugedes jaab kohati mulje, et abhaasidele jaetud valikud on eksistentsiaalse kaaluga: pohjenda oma etnogeneesi voi sure. Ajaloolased, arheoloogid, etnoloogid jt teavad, kui spekulatiivne voib olla paari tuhande aasta taguse etnogeneesi konstrueerimine ja kui vahe on napi allikabaasi pohjal voimalusi midagi kategoorilist vaita. Abhaasia-Gruusia konfliktis on etnogeneesist saanud aga mingit laadi dogmaatiliste todede kompendium. Nii uhe kui teise leeri kasutatud allikakriitika on kohati vahene ja vaited mitte vaga selgelt pohjendatud. Ajalootekstide lugejalt eeldatakse pigem uskumist ja ideoloogilist lojaalsust kui kriitikameelt. Igatahes on ka soltumatud analuutikud vaitnud, et nii Abhaasia kui ka Gruusia argumendid ajaloost on vordvaarselt kaheldavad. (228)

Konflikt ise on aga tanapaevane, sest siin porkuvad kaks rahvusvahelise oiguse printsiipi: riikide oigus territoriaalsele terviklikkusele ja rahvaste enesemaaramisoigus. Uhe voit on teise kaotus. Ajaloolased on uhtlasi poliitikud ja ajalugu on segatud poliitikaga. Ideoloogiline konflikt kulmineerus 1992. aastal sojaga kahe maa vahel.

Nagime, kui mitmetahuliselt historiseerib abhaasi ajalookirjutus etnilist eripara ja kuidas on see tegevus suunatud vastama gruusia ajalookirjutuse diktaadile. Nagime, kuidas rohutatakse abhaaside keelelis-kultuurilist kokkukuuluvust PohjaKaukaasia rahvaste ja mitte grusiinidega. Nagime, kuidas rohutatakse Abhaasia pikaajalisi kristlikke juuri ja seda, kuidas islamile omistatakse pigem tagasihoidlikku osa. Nagime, et kuigi gruusia pool tahaks Abhaasia-Gruusia konfliktis usuvastuolu naha, pareerivad abhaasi autorid seda vaidetega oma rahva kristlikust taustast. Ja viimaks ka see, et kui gruusia autorid vaidavad kohati abhaaside puhul kahe eraldi subetnose olemasolu, millest uks on gruusia algupara (samurzakanlased), siis abhaasi autorid rohutavad abhaaside etnilist uhtsust ja rahvuse orgaanilist kasvamist etniliselt pinnalt.

Tanapaevastest poliitilistest eesmarkidest lahtuvad ka poolte erinevad interpretatsioonid Abhaasia riiklusele: gruusia autorite vaitel oli muistne Abhaasia kuningriik etniliselt gruusiaparane, abhaasi autorite jargi abhaasiaparane, kusjuures Abhaasia kuningate voim ei kehtinud mitte ainult Abhaasias, vaid teatud ajalooperioodidel ka suure osa tanapaeva Gruusia territooriumil. Toonitatakse Abhaasia riiklikku jarjepidevust kuni 1864. aastani, mil selle katkestas tsaarivoim, ja jatkumist 1918. aastal. Jarjepidevuse taotlus on sellel, kui rohutatakse noukogudeaegse liiduvabariigi staatust aastail 1921-1922 Gruusia NSV korval, enne kui Abhaasia liideti Gruusiaga. Gruusia omakorda rohutab katkestusi Abhaasia poliitilises ajaloos. Nagime, kuidas abhaasi ajalookirjutuses on esitatud Gruusiat sovinistliku assimileerija ja koloniseerijana, kelle tegevus toigi kaasa konflikti eskaleerumise perestroikaajal ning tipnemise 1992.-1993. aasta sojaga. Soda ennast kujutatakse abhaasi rahva isamaasojana, mistottu rohutatakse eelkoige abhaaside endi ja mingil maaral ka hoimurahvaste panust, kuid mitte venelaste oma.

Iseloomulik on ka paralleelide otsimine erinevate ajalooliste epohhide vahel ja vihjamine ajaloo kordumisele: nii nagu Gruusia rundas Abhaasia iseseisvust 1992. aastal, oli ta seda teinud juba 1918. aastal; nii nagu 1990. aastate algul reageerisid Louna-Vene kasakad Gruusia agressioonile Abhaasias, samamoodi olid Vene kodusoja ajal tegutsenud vene valgekaartlased. Abhaasi diasporaa voitlejad toetasid koduabhaase dessantidega nii 1990. aastate isamaasoja kui ka varasema Vene kodusoja paevil. Ja muidugi paralleelid omaaegse Magivabariigi toetuse ja nuudse Magirahvaste Konfoderatsiooni tegevuse vahel. Samuti see, kuidas magilaste liit oli venelastele pinnuks silmas siis ja on seda ka nuud. Paralleelid ilmnevad 1860.-1870. ja 1940. aastate kuuditamiste vahel: molemal juhul naidatakse, kuidas kuuditamistele jargnes massiline gruusia kolonisatsioon.

Abhaasi ajalookiijutus, rohutades sidet muistsete ja tanapaeva abhaaside ning muistse ja praeguse riikluse vahel, jargib tuupilist rahvusloome mustrit. Rahvuslikud liikumised ja huvigrupid on ikka taotlenud oma iseseisvuspuudluste legitimeerimist etnilis-kultuuriliste ning asustusajalooliste seikadega, voimaluse korral viidates ka varasemale omariiklusele voi vahemalt muistsele priiuseajale.

Riiklik identiteet pusib lugudel. Kui riik on oma iseseisvuse kindlustanud voi kui selle elanikud seda vahemasti usuvad, voivad nad endale lubada neisse lugudesse ka kriitiliselt suhtuda. Nad voivad ajaloo ideoloogiast vabastamise sildi all uusi lugusid valja pakkuda, hoolimata sellest, kas need on varasematest ideoloogilisemad voi mitte. See on privileeg: nii on voimalik toimida riigis, kus tajutakse end vaba ja ohustamatuna. Teistsugustes riikides, sageli sellistes, mis poliitilise kokkulepluse tagajarjel on surutud nn de-fcto-staatusesse, sellist privileegi lihtsalt ei ole. Ajalooallikate materjali selekteeritakse ja interpreteeritakse seal ideoloogilistest taotlustest lahtuvalt, reageerides vastase vahemalt samavord ideoloogilistele konstruktsioonidele. Seal luuakse lugusid ellujaamise hinnaga.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud grantide ETF 9066 ja SF0130038s09 toel.

doi: 10.3176/hist.2013.1.06

Aivar JURGENSON

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti;

aivarj@tlu.ee

(1) Selart, A. (koost). Eesti ajalugu, II. Eesti keskaeg. Tartu Ulikooli Ajaloo ja Arheoloogia Instituut, Tartu, 2012.

(2) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(3) Piirsalu, J. Suhhumi eestlaste juht paastis soja ajal inimesi.--Paevaleht, 16.7.2007. http://www.epl.ee/ news/eesti/suhhumi-eestlaste-juht-paastis-soja-ajal-inimesi.d?id=51094199 (15.3.2013).

(4) Herkel, A. Jooni Linnartist ja tema umbert.--Rmt: Laama ja Linnart. Tiibet ja Eesti. Koost A. Herkel. GO Reisiraamat, Tallinn, 2012, 75.

(5) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]? Hokkaido University Press, Sapporo, 2001, i.

(6) Hille, C. The recognition of Abkhazia and South Ossetia: a new era in international law.--Rmt: Exploring the Caucasus in the 21st Century. Essays on Culture, History and Politics in a Dynamic Context. Toim F. Companjen, L. Maracz, L. Versteegh. Pallas Publications, Amsterdam, 2010, 201.

(7) Jahn, E. Optionen fur die Politik der EU gegenuber Georgien, Abchasien und Sudossetien nach dem august 2008.--Rmt: Die Sezessionskonflikte in Georgien. Hrsg. von E. Reiter. Bohlau Verlag, Wien, 2009, 301.

(8) Georgians and Abkhazians: The Search for a Peace Settlement. Toim B. Coppieters. Bundesinstitut fur Ostwissenschaftliche und Internationale Studien, Koln, 1998 (http://poli.vub.ac.be/publi/Georgians); Exploring the Caucasus in the 21st Century; Coppieters, B., Darchiashvili, D., Akaba, N. Federal Practice. Exploring Alternatives for Georgia and Abkhazia. VUB University Press, Brussels, 1999; Lynch, D. Managing Separatist States: A Eurasian Case Study. (Occasional Paper, 32.) European Union Institute for Security Studies, 2001; Die Sezessionskonflikte in Georgien. Hrsg. von E. Reiter. Bohlau Verlag, Wien, 2009.

(9) Naiteks kirjutab Ronald Asmus: "Abhaasias olid abhaasid ise vahemuses, moodustades elanikkonnast umbes 20%. Grusiine oli ligi 50%" (Asmus, R. D. Vaike soda, mis raputas maailma. Gruusia, Venemaa ja Laane tulevik. Eesti Ajalehed, Tallinn, 2010, 77).

(10) Companjen, F. The war in South Ossetia. August 2008: four perspectives.-- Rmt: Exploring the Caucasus in the 21st Century, 188; Haindrava, I. Perceptions of the Georgian- Abkhaz conflict before August 2008.--Rmt: Transformation of the Georgian-Abkhaz Conflict: Rethinking the Paradigm. Toim A. Gegeshidze, I. Haindrava. London, 2011, 6-10.

(11) Francis, C. Conflict Resolution and Status. The Case of Georgia and Abkhazia (1989- 2008).

Brussels University Press, Brussels, 2011; Coppieters, B. The Georgian-Abkhaz conflict. Rmt: Europeanization and Conflict Resolution. Academia Press, Gent, 2004, 191-232.

(12) Laar, M. Gruusia soda.--Rmt: Vene-Gruusia soda 08.08.2008. Kuidas see oli tegelikkuses. Kniga.com, Tallinn, 2010, 10.

(13) Naiteks Kataloonia puhul on kirjutatud "separatistidest", andes moista, et katalaanide eraldumistaotlused tunduvad absurdsed vaid Hispaania keskvoimule (vt Tibbo, L. Uus riik EL-s? Postimehe AK, 24.11.2012).

(14) Naiteks Vikerraadio "Reporteritunnis" 12.2.2013 kasutasid seda molemad stuudiokulalised, Eke Nomm ja Eerik-Niiles Kross.

(15) 16. novembril 2010 NATO parlamentaarse assamblee Varssavi istungil ratifitseeritud resolutsioonis "Praegusest olukorrast Gruusias" on Abhaasiat ja Louna-Osseetiat nimetatud okupeeritud territooriumideks (vt Jojua, D. Abkhazia in 1992-2011.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia. Ministry of Education and Culture of Abkhazia, Institute of History and Ethnology of Iv. Javakhishvili, Tbilisi, 2011, 485. Vt ka Government of Georgia. State Strategy on Occupied Territories: Engagement Through Cooperation. Tbilisi, January 2010, 52.

(16) Helme, M. Abhaasia--pika viha kibedad viljad.--Maailmavaade, 2008, 6, 25. (Kirjapilt muutmata --A. J.)

(17) Nt Haindrava, I. Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008.

(18) Nt Asmus, R. D. Vaike soda, mis raputas maailma.

(19) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(20) Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 468.

(21) Smith, A. D. Myths and Memories of the Nation. Oxford University Press, Oxford, 1999, 149.

(22) Jaago, T. "Esiisa tuli...". Kodukoha moiste paritolujutustustes.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Koost A. Jurgenson. Ajaloo Instituut, Tallinn, 2000, 173.

(23) Does, R. The ethnic-political arrangement of the peoples of the Caucasus.-- Rmt: Exploring the Caucasus in the 21st Century, 48; Companjen, F. Recent political history of the South Caucasus in the context of transition.--Rmt: Exploring the Caucasus in the 21st Century, 127.

(24) King, C. Vabaduse viirastus. Kaukaasia ajalugu. Tanapaev, Tallinn, 2012, 188.

(25) Abhaasia liider Vladislav Ardzonba oli orientalist-ajaloolane, Gruusia liider Zviad Gamsahurdia kirjandusteadlane ja kirjanik, praeguses dispuudis osalejatest on naiteks abhaasi ajaloolased T. Atsugba ning S. Lakoba olnud Ahbaasia parlamendi liikmed.

(26) Vt Haindrava, I. Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008, 10.

(27) Totadze, A. The Population of Abkhazia. Publishing House Samshoblo, Tbilisi, 1994, 3.

(28) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX-XXI bb. Hokkaido University Press, Sapporo, 2004, 9.

(29) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2010, 22.

(30) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2007, 3.

(31) Vt Haindrava, I Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008, 9; Jahn, E. Optionen fur die Politik der EU gegenuber Georgien, Abchasien und Sudossetien nach dem august 2008, 310. Kohtab ka kasitlusi, milles abhaasid on jagatud kaheks eraldi subetniliseks grupiks: kagu- ja loodegrupiks, millest esimesele omistatakse gruusia algupara (Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 447-448).

(32) Manutscharjan, A. Die Haltung Abchasiens im Konflikt mit Georgien.--Rmt: Die Sezessionskonflikte in Georgien, 138.

(33) Vaitele, et gruusia hoimud elasid neil aladel ka 5.-2. sajandil eKr, ei otsi ta tuge ajalooallikatest, vaid "Suurest noukogude entsuklopeediast" (Totadze, A. The Population of Abkhazia, 3).

(34) Megreelid--grusiinide etniline ruhm Gruusia laaneosas Abhaasia naabruses.

(35) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1923 (2003), 58.

(36) Apsua--abhaaside endanimetus.

(37) Cit. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 26.

(38) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]; Gamakharia, J. The territory of modern Abkhazia from the I century A.D. till the middle of the VIII century. - Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 84- 85.

(39) Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 179.

(40) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] bb., 37; Francis, C. Conflict Resolution and Status, 103; Gamakharia, J. The territory of modern Abkhazia from the I century A.D. till the middle of the VIII century, 85.

(41) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]?, 7.

(42) Cit. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 27.

(43) Saakasvili, M., Glucksmann, R. Teemaks on vabadus. Tanapaev, Tallinn, 2009, 30.

(44) Beradze, T., Khorava, B. The brief historical-geographical review.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 9; Gamakharia, J. The territory of modern Abkhazia from the I century A.D. till the middle of the VIII century, 84- 85; Beradze, T. Territory of modern Abkhazia in the 16th century.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 182-184; Gejua, M. History of ethnodemographic development of the population of modern Abkhazia.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 487.

(45) Moelgem kas voi saksa arheoloogide katsetele toestada muistset germaani asustust Poola aladel voi ka baltisakslaste gooti asustuse otsimisele Eesti aladelt. Sama on lahiajaloos tehtud konflikti piirkondades Karabahhis, Kosovos, Transilvaanias jm.

(46) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 52.

(47) Nt Auyroa T. A. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 22-23.

(48) Samas.

(49) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 125-126, 129.

(50) Abasiinide, abhaaside hoimurahva nimetus, samal ajal ka diasporaas, peamiselt Turgis, elavate abhaaside ja abasiinide uhisnimetus.

(51) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 23.

(52) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 134-137.

(53) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 11.

(54) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 14.

(55) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2004, 21-22.

(56) Beradze, T., Khorava, B. The brief historical-geographical review.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 9; Gamakharia, J. The territory of modern Abkhazia within ancient Colkhis.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 59 jj; Gamakharia, J. The territory of modern Abkhazia from the I century A.D. till the middle of the VIII century, 75 jj.

(57) Vaidetakse, et 5000 aastat eKr hakkas keel, mida tanapaeva lingvistid nimetavad PohjaKaukaasia protokeeleks, kaheks jagunema: abhaasi-adogee ja nahhi-dagestani keelegrupiks. Abhaasi keel kuulub koos lahedaste keeltega--abaasi (abasiini), ubohhi, adogee ja kabardiinitserkessi keelega--abhaasi-adogee ehk laanekaukaasia keelegruppi. Sellesse gruppi kuuluvaks peetakse ka hati keelt, mille raakijad tulid 3.-2. aastatuhandel eKr Musta mere kagurannikule. Nahhi-dagestani keelegruppi kuuluvaiks peetakse ka kunagisi hurre ja urartulasi, kes 3.- 1. aastatuhandel eKr asustasid Armeenia kiltmaa ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]).

(58) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 24; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 30.

(59) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 28 jj. Ehk vaarib markimist seegi fakt, et 1979. aasta andmeil valdas gruusia keelt 1,4% abhaasidest (Francis, C. Conflict Resolution and Status, 68).

(60) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 16; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX- XXI bb., 9.

(61) Abhaasi ajaloolasel S. Lakobal koguni Kaukaasia koige vanem kristlik kogukond ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX-XXI bb., 10).

(62) Tanapaeva osseetide esivanemad.

(63) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] bb., 9; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 63; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 16-19.

(64) Eacapmi C. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 14.

(65) Totadze, A. The Population of Abkhazia, 23.

(66) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(67) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(68) Nt King, C. Vabaduse viirastus. Kaukaasia ajalugu, 73.

(69) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX-XXI bb., 9.

(70) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 23.

(71) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 24; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 25; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 14. Samas on autoreid, kes gruusia etnose formeerumise on mustiliselt viinud koguni 2. aastatuhandesse eKr (vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 9).

(72) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], Touaucu, 1962, 128.

(73) Beradze, T., Khorava, B. The brief historical-geographical review.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 10.

(74) Akhaladze, L. Abkhazia within the Abkhazian Kingdom in the second half of the 8-10th centuries.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 114.

(75) Samas, 113.

(76) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(77) Totadze, A. The Population of Abkhazia, 4; Khvistani, R. Territory of modern Abkhazia within the united Georgia of the 11-15th centuries.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 139.

(78) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 3. Valgus, Tallinn, 1988, 231) on tolle perioodi kontekstis kirjutatud uhtsest Gruusia riigist. Vt ka Saakasvili, M., Glucksmann, R. Teemaks on vabadus, 130.

(79) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], I, 129.

(80) Vt Companjen, F., Maracz, L., Versteegh, L. Introduction.--Rmt: Exploring the Caucasus in the 21st Century, 14.

(81) King, C. Vabaduse viirastus. Kaukaasia ajalugu, 51.

(82) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 46.

(83) Companjen, F., Maracz, L., Versteegh, L. Introduction, 14; Does, R. The ethnic-political arrangement of the peoples of the Caucasus, 48; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(84) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX-XXI bb., 11.

(85) Samas, 13.

(86) Vt Does, R. The ethnic-political arrangement of the peoples of the Caucasus, 49. Venemaa andis tserkessidele valida, kas tunnustada Vene ulemvoimu ja umber asuda Kubani- aarsetesse steppidesse voi venelaste ulemvoimu mitte tunnustada ning umber asuda Turki. Enamik, poolteist miljonit inimest, valis umberasumise Turki (Molder, A. Riigita rahvad: Kaukaasia. MTU Loodusajakiri, Tallinn, 2012, 63; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 47).

(87) King, C. Vabaduse viirastus. Kaukaasia ajalugu, 109; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(88) Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(89) Kohati kasutatakse valjendit "dramaatilised numbrid", jattes samas tapsemad numbrid esitamata, vt Francis, C. Conflict Resolution and Status, 66.

(90) Geldenhuys, D. Contested States in World Politics. Palgrave Macmillan, Basingstoke (Hampshire), 2009, 70.

(91) Totadze, A. The Population of Abkhazia, 11.

(92) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 85.

(93) Khorava, B. Abkhazia in 1810-1880.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 346.

(94) Uldiselt ei puudutanud kuuditamised kristlastest abhaase (Khorava, B. Abkhazia in 1810-1880, 347). 1897. aasta rahvaloenduse jargi moodustasid oigeusklikud kristlased Abhaasia elanikkonnast enamiku, neid oli 87 064, moslemeid vaid 11 062. Armeenia kiriku liikmeid oli 6536, luterlasi 954, katoliiklasi 375 ja juudiusulisi 162 (Gelenava, I Abkhazia from 1881 till February of 1917. Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 366).

(95) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(96) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(97) Totadze, A. The Population of Abkhazia, 7.

(98) Francis, C. Conflict Resolution and Status, 67.

(99) Ivlian Haindrava kirjutab, et aastail 1897-1959 kasvas grusiinide arv Abhaasias kuus korda, mille tagajarjel muututi Abhaasias enamusrahvuseks (Haindrava, I Perceptions of the Georgian- Abkhaz conflict before August 2008, 9).

(100) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 8.

(101) Gelenava, I Abkhazia from 1881 till February of 1917.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 361.

(102) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 181.

(103) Zagorski, A. Konfliktursachen in Georgien.--Rmt: Die Sezessionskonflikte in Georgien, 130.

(104) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX-XXI bb., 13.

(105) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]; Taniya, L. The geopolitical potential of Abkhazia, and prospects for security in the Caucasus.--Rmt: Abkhazia in the Context of Contemporary International Relations. Pitsunda, 2004. http://www.circassianworld.com/Taniya.html (14.3.2013); [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].--Rmt: Eacapua C. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 6.

(106) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(107) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 101.

(108) Gamakharia, J. Abkhazia--as the part of the democratic republic of Georgia.--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 393.

(109) King, C. Vabaduse viirastus. Kaukaasia ajalugu, 174.

(110) Vt Haindrava, I. Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008, 7.

(111) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 104.

(112) Matveeva, A. Georgia: peace remains elusive in ethnic patchwork.--Rmt: Searching for Peace in Europe and Eurasia. Toim P. van Tongeren, H. van de Veen, J. Verhoeven. Boulder, London, 2002, 418; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 107.

(113) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 108.

(114) Samas, 109-111.

(115) Gamakharia, J. Political status of Abkhazia within the Soviet Georgia. 1921-1937.-- Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 427.

(116) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 120.

(117) Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990, 445.

(118) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 13.

(119) Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990, 441.

(120) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 14.

(121) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX-XXI bb., 14.

(122) Samas, 129-130.

(123) Samas, 132-133.

(124) Schmidt, J. Konfliktursachen Abchasien und Sudossetien.--Rmt: Die Sezessionskonflikte in Georgien, 110; Geldenhuys, D. Contested States in World Politics, 70; Francis, C. Conflict Resolution and Status, 66.

(125) Totadze, A. The Population of Abkhazia, 27.

(126) Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990, 442.

(127) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 135.

(128) Samas, 138-139.

(129) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] XIX-XXI bb., 37.

(130) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 143.

(131) Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990, 441.

(132) Samas, 144-146.

(133) Haindrava, I. Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008, 8; vt ka Coppieters, B. The Georgian-Abkhaz conflict, 195.

(134) Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990, 451.

(135) Nt Haindrava, I. Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008, 8.

(136) Nt Totadze, A. The Population of Abkhazia, 27.

(137) Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990, 437-438; Haindrava, I Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008, 9.

(138) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]; Jojua, D. Abkhazia during the epoch of the Soviet socialism 1938-1990, 455-456.

(139) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 5; Molder, A. Riigita rahvad: Kaukaasia, 69.

(140) Haindrava, I. Perceptions of the Georgian-Abkhaz conflict before August 2008, 9.

(141) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 23.

(142) Samas, 23; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 13. (Vn k vaike impeerium, akadeemik Andrei Sahharovi 1989. aastal ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1989, nr 31) kaibele toodud valjend, kui ta oli tutvunud Gruusia problemaatikaga.)

(143) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 10; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 157; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 34; Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes. Olion, Tallinn, 2009, 220; Schmidt, J. Konfliktursachen Abchasien und Sudossetien, 112.

(144) Uhendus.

(145) Francis, C. Conflict Resolution and Status, 71.

(146) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 152, 158.

(147) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 221.

(148) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 36.

(149) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 222.

(150) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 5.

(151) Jojua, D. Abkhazia in the first years of restoration of the state independence of Georgia (1990-1992).--Rmt: Gamakharia, J. (toim). Abkhazia: Assays from the History of Georgia, 461.

(152) Report by the Government of Georgia on the Aggression by the Russian Federation against Georgia, 247; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(153) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 169-170.

(154) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 171.

(155) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 40-41.

(156) Samas, 42; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 174; Jojua, D. Abkhazia in 1992-2011, 469.

(157) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 224.

(158) Samas, 227.

(159) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 175.

(160) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 232, 234.

(161) Samas, 235.

(162) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 100.

(163) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(164) Tsetseenide vaekontingendi ulemana osales sojas Samil Bassajev, kellest soja lopupoole sai Kaukaasia Magirahvaste Konfoderatsiooni uhendatud vagede ulem (Molder, A. Riigita rahvad: Kaukaasia, 70).

(165) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 118.

(166) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(167) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 237.

(168) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2011, 11.

(169) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 179, 182.

(170) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 149.

(171) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 184.

(172) Molder, A. Riigita rahvad: Kaukaasia, 70; Geldenhuys, D. Contested States in World Politics, 70-71.

(173) Abhaasi autorite vaitel lahkus Abhaasiast soja ajal ja jarel 130 000 grusiini ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 3), E. Sevardnadze on lahkunute arvuks pakkunud 300 000 (Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 281), D. Jojua koguni 400 000 (Jojua, D. Abkhazia in 1992-2011, 479). Enamasti jaavad pakutud arvud 130 000 ja 300 000 vahele.

(174) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 42.

(175) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 241.

(176) Asmus, R. D. Vaike soda, mis raputas maailma, 78.

(177) Kaas, K. Abhaasia sunge pitser.--Postimees, 24.5.2008. http://sudoku.postimees.ee/250508/ esileht/ak/332733.php?abhaasia-sunge-pitser (15.3.2013); Pruuli, T. Abhaasia kilde.--GO Reisiajakiri, 2012, 2, 32.

(178) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 10.

(179) Samas, 241 jj.

(180) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 105.

(181) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 240.

(182) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 106, 124.

(183) Samas, 102.

(184) Samas, 8 jj.

(185) Samas, 53 jj.

(186) Samas, 53.

(187) Report by the Government of Georgia on the Aggression by the Russian Federation against

Georgia, 248.

(188) Samas.

(189) Pruuli, T. Abhaasia kilde, 32.

(190) Laar, M. Gruusia soda, 8; Helme, M. Abhaasia--pika viha kibedad viljad, 25.

(191) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 241.

(192) Samas, 242.

(193) Report by the Government of Georgia on the Aggression by the Russian Federation against Georgia, 249.

(194) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 241 jj.

(195) Vt Gegeshidze, A. New realities after August 2008.--Rmt: Transformation of the GeorgianAbkhaz Conflict, 23; Jojua, D. Abkhazia in 1992-2011, 479.

(196) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 247, 249.

(197) Jojua, D. Abkhazia in 1992-2011, 471; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 198 115.

(198) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 129-130; Manutscharjan, A. Die innenpolitische Entwicklung Georgiens von 1991 bis 1996 unter besonderer Berucksichtigung der Sezessionskonflikte.--Rmt: Die Sezessionskonflikte in Georgien, 81, 85.

(199) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 102, 115; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 36.

(200) Matveeva, A Georgia: peace remains elusive in ethnic patchwork, 418; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 130.

(201) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 37.

(202) Cit. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 137.

(203) Meie jaoks on ehk huvitav ka fakt, et abhaasi pool vaidab, et gruusia poolel osalesid sojategevuses "sportlased-snaiprid Baltikumist" ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 137).

(204) Francis, C. Conflict Resolution and Status, 88.

(205) Sevardnadze, E. Kui raudne eesriie rebenes, 263.

(206) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 133.

(207) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 53.

(208) Nt Manutscharjan, A. Die innenpolitische Entwicklung Georgiens von 1991 bis 1996 unter besonderer Berucksichtigung der Sezessionskonflikte, 80; Francis, C. Conflict Resolution and Status, 88.

(209) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 241, 245, 255-256.

(210) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]?, 53.

(211) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 305.

(212) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]?, 46.

(213) Vt Francis, C. Conflict Resolution and Status, 88.

(214) Laar, M. Gruusia soda, 8.

(215) Molder, A. Riigita rahvad: Kaukaasia, 70.

(216) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 134 jj, 146, 150; Manutscharjan, A. Die innenpolitische Entwicklung Georgiens von 1991 bis 1996 unter besonderer Berucksichtigung der Sezessionskonflikte, 81; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 45.

(217) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] (1992-1993 rr.), 214.

(218) Samas, 150, 151; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 124.

(219) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(220) Helme, M. Abhaasia--pika viha kibedad viljad, 24.

(221) Manutscharjan, A. Die innenpolitische Entwicklung Georgiens von 1991 bis 1996 unter besonderer Berucksichtigung der Sezessionskonflikte, 72.

(222) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]?, 107.

(223) Suhhov, I. Abhaasia 2009. aasta presidendivalimised: mineviku osaline kordus. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analuus. http://www.icds.ee/fileadmin/failid/RKK_Abhaasia_pesidendivalimised%2C_eesti_kee les.pdf (15.3.2013).

(224) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(225) Samas, 65.

(226) Samas, 69.

(227) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 16.

(228) Manutscharjan, A. Die Haltung Abchasiens im Konflikt mit Georgien, 138.