Problems of guidance and supervision of the folk school in the basic documents of the Estonian social movement and in the pedagogical written word (from the national awakening era until the First World War)/Rahvakooli juhtimise ja jarelevalve probleem eesti uhiskondliku liikumise pohidokumentides ning pedagoogilises kirjasonas (arkamisajast esimese maailmasojani).

Sirk, Vaino

The present article examines differentiation and specialization of the national educational ideology on the ground of one of its most politicized component that until now has not been the object of a special study. The author tries to give an overview of the development in standpoints of the Estonian national leaders in the realm of rule and direction of the folk (in the first place peasant) school, tracing the relation between the negative and constructive side of this matter.

From the 1830s the Estonian peasant school had been administrated by the Consistories of the Lutheran Church and the Baltic Knightages with the help of their provincial school institutions. The struggle to provide the Estonian communities and educated persons with access to supervision of the folk school began from the beginning of the Estonian national movement (in the 1860s). We can see the development from indistinct, unrealistic proposals and naive hope on benevolence of the Russian government (tsar) to more self-confidence and significant demands.

The memorandum of Estonian village communities (1864) declared that the Estonian peasant schools should be administrated by the Ministry of Education of the Russian Empire. Actually this request stood for the elimination of the unequal and estate provincial school administration. However, no constructive proposal had been added.

In the next essential memorandum to the Russian government in 1881, which reflected the views of the radical and somewhat Russophile wing of the national movement led by Carl Robert Jakobson, a newspaper editor, the central political proposal was for the reform of the provincial self-government with an equal representation for the Estonians with the Baltic Germans and the unification of the areas populated by Estonians into one administrative unit (national province). As to peasant education, the Estonian leaders demanded there only the abolition of the Baltic German control and inspection, the Ministry of Education was not even mentioned. This memorandum reflects hesitation with regard to Russian educational institutions. Hypothetically we can suppose that the radical national leaders had connected the problems of school administration with the prospective Estonian national self-government.

The Russificatory reforms in the 1880s and the introduction of Russian as the language of instruction in all types of schools were a serious disappointment to the Estonian public opinion. Estonians did not receive the slightest opportunity to participate in school administration.

The Revolution of 1905 stimulated the rise of political activity and pluralism. The Estonian liberal and socialist parties and movements disclosed their programmes, which included democratic, at times ultra-democratic requirements also in the sphere of school administration. The author attempts to discuss the problems from the point of view of the level of maturity of Estonian society for the national territorial and administrative autonomy within the Russian Empire and draws a conclusion that although speaking about autonomy and independence in the sphere of education the Estonian leaders nevertheless frequently laid too much hope on the Financial support from the Russian government and gave up too much of authority to the state administration.

In 1911 Peeter Pold, who was to become the first Minister of Education for the Republic of Estonia (1918) and the first professor of education at Tartu University (1920-1930), published the first comprehensive project of subordination, guidance and control of local schools in Estonia, in which he attached great importance to the lower levels of guidance and control (village communities and parishes). In that way Pold hoped to more successfully protect the national school keeping in view the continuing pressure of forcible Russification.

Artiklis on kasitletud eesti haridusideoloogia diferentseerumist ja spetsialiseerumist, naidates uhe selle enim politiseerunud koostisosa arengut eitava ning konstruktiivse kulje poimumises arkamisaja alguse reaalsuskaugetest ja kaemuslikest seisukohtadest poliitilistelt pohivaadetelt erinevate, samas juba tunduvalt konstruktiivsemate kavanditeni 1905. aasta revolutsiooni paevil ning teema joudmist susteemsuse ja professionaalsuse kunnisele duumamonarhia aastatel. Kooli juhtimisasutuste kujundamise ideed sundisid erinevate uhiskondlike joudude voitluses kooli eest. Nende vaatlus taiendab meie teadmisi eestlaste suhtumisest Vene valitsusse arkamis- ja varasel venestamisajal, vaatepiiri avardumisest Venemaa riikluse kusimusteni 20. sajandi algul ning autonoomia moiste kujunemisest eesti uhiskondlikus mottes.

Kogu vaadeldaval ajajargul oli rahvakool, eriti talurahvakool, eesti motteloos uheks keskseks teemaks ja hoivas ajastu pohidokumentides kindla koha. Arkamisajast valgustavad eestlaste suhtumist rahvakooli 1864. aastal Louna-Eesti valdade ja 1881. aastal 17 eesti seltsi poolt valitsusele esitatud nn suurmargukirjad ning arkamisaja tegelaste 11. septembril 1878 Tartus toimunud koosoleku protokoll. 1905. aastast valgustavad vastavate ideede arengut ja omaksvottu parteide ning liikumiste programmilised dokumendid, rahvaasemike koosoleku (1905. aasta novembris) protokollid ja rahva- ning opetajate koosolekute ulevaatekirjutised perioodikas. Jargmistel aastatel elavnes kogu Eesti pedagoogiline elu ja nii baltisaksa kui ka eesti ideoloogid esitasid rahvakooli juhtimisest ning jarelevalvest oma susteemse nagemuse.

1914. aastal alanud soda muutis oma uute hirmude ja lootustega ning jouvahekordade kiire teisenemisega kogu Eesti uhiskondliku elu ja motte uldpilti. Seetottu voib esimese maailmasoja aega (kuni Eesti Vabariigi valitsuse tegevusse astumiseni 1918. aasta novembris) kasitleda eriparase haridusloo ajajarguna.

RAHVAKOOLI JUHTIMISPOHIMOTETE KONFLIKT

Venestamisreformideni 1880. aastate teisel poolel oli Laanemere provintside alghariduse korraldus juhtimise ja jarelevalve aspektist dualistlik. Linnades asunud, enamasti saksa oppekeelega elementaar- ja kreiskoolid allusid kreisi koolide inspektoraatide ning kubermangu koolidirektoraatidele, jargnevalt Tartu opperingkonna kuraatori kaudu Rahvahariduse Ministeeriumile (edaspidi haridusministeerium). 1873. aastast allusid viimasele oppetoo osas ka maal asuvad oigeusu koolid.

Luteri usu talurahvakoolide kohalikud juhtimis- ja jarelevalveorganid, mis suunasid ning kontrollisid luteri usu valla-, moisa- ja kihelkonnakoole, samuti talurahvakoolide opetajate seminare, kujundati valja ning seadustati aastail 1839-1875. Need olid Eestimaal kihelkonna ja kreisi koolikomisjonid ning Ulem- maakoolikomisjon (Ober-Bauerschul-Commission), Liivimaal kihelkonna ja kreisi maakoolivalitsused ning Ulem-maakoolivalitsus (Livlandische Oberlandschulbehorde) ja Saaremaal Provintsi Koolikolleegium (Provinzial-Schulkollegium), millele allusid kihelkonna koolivalitsused. (1) Provintside juhtivad kooliasutused allusid Eestimaa, Liivimaa ja Saaremaa ruutelkondadele ning konsistooriumidele--olles hubriidsed (kiriklik-ilmalikud) institutsioonid--ja kuulusid Balti kindralkuberneri, 1876. aastast Liivimaa ning Eestimaa kuberneri kaudu vahetult Venemaa Siseministeeriumi (edaspidi siseministeerium) susteemi. Nii valistati allumine kohapealsetele riigiasutustele ja sailitati vordlemisi suur soltumatus.

Provintside kooliasutusi iseloomustas kollegiaalsus, liikmete valitavus ja teatav demokraatlikkus, mis jattis madalama astme instantsidele vordlemisi palju otsustamisoigust. (2) Tegemist oli aga seisusliku demokraatiaga, mis voimaldas aadlil ja pastorkonnal oma tahet labi viia ning minimeeris talurahva osa otsustamises. Eestlased nimetasid neid rahvakaugeid institutsioone koolikohtuteks (naiteks "kreis-maakoolikohus").

Susteem kaitses 19. sajandi edumeelse haridusideoloogia vaatepunktist uht eesti rahva pohioigust: oigust emakeelsele haridusele, sedagi kindlalt vaid elementaarhariduse (vallakooli) tasemel, (3) samas piiras jaigalt teist pohioigust: rahva (kogukonna) oigust osaleda oma kooli juhtimisel. Koolide ulalpidamise raskus langes aga jarjest rohkem valdadele. (4)

Vastuolu peegeldus arkamisaja eesti haridusideoloogias ja rahvuslaste kaitumises, pohjustades erimeelsusi ning konflikte. Rahulolematus talurahva ja eesti haritlaste torjutusega oli uldine, vastumeetmete osas puudus aga uksmeel. Moodukad tegelased lootsid susteemi jarkjargulisele muutumisele, paljud neist ei pooldanud riigi sekkumist provintside sisevastuolude lahendamisse. Radikaalne vastasrind apelleeris valitsusele, mis rahvahariduse osas valjendus ka taotluses allutada talurahvakoolid haridusministeeriumile. (5) Molemale suunale oli tahtis hariduse emakeelsus, usuopetuse ja nn ilmalike ainete vahekorra muutmine viimaste kasuks ning eestlaste oiguste suurendamine rahvakooli suhtes.

Konflikti piirjooned muutusid 1880. aastate keskel, kui valitsus alustas siinse rahvakooli juhtimise lahendamist uldriiklikule ja kehtestas vene oppekeele, 1890. aastate algul koguni vallakooli esimesest koolitalvest alates. Seniseid Laanemere provintside haridusministeeriumile allunud koole juhendanud ja kontrollinud kreisi koolideinspektorite ning kubermangu koolidedirektorite ametikohad likvideeriti ja ametisse seati rahvakoolide inspektorid ning direktorid. Rahvakoolide inspektoritele allutati koik linna- ja maa-algkoolid ning eraoppeasutused. Sellega kadus alluvuslik dualism alghariduse kui terviku (talurahvakoolid ja teised algkoolid) osas. Inspektorid allusid rahvakoolide direktoritele. Algul (1887) oli Eestis kolm inspektorirajooni, 1889. aastast neli, 1891. aastast viis ja 1898. aastast kaheksa. (6) Rahvakoolide direktorid allusid otseselt opperingkonna kuraatorile. Laanemere provintside eripara ei kaotatud siiski taielikult: sailitati aadli ja vaimulike juhitud talurahvahariduse organid. (7) Nende voimupiire karbiti jarsult ja neid kohustati tootama riigiametnikke (rahvakoolide inspektoreid ning direktoreid) abistades. (8) Nii kujunes talurahvakooli osas uut laadi kontrolli- ja juhtimissusteemi dualism, mis oli baltisaksa ulemkihtidele solvav. Moisnikud ja pastorid olid rahvakooli juhtorganites tegutsenud kohusetunde printsiibil, rahalist huvitust noudmata. Rahvakoolide inspektorid (enamasti venelased, siiski ka moned eestlased) tundusid neile palgaliste riigiametnikena. Tegemist oli nii poliitilise vastasseisuga kui ka riiklikburokraatliku ja Laanemere provintsidele iseloomuliku tasuta maa teenimisprintsiibi (Dienstethos) kokkuporkega, seega osalt kultuurikonfliktiga. Reformieelsete kooli juhtimisasutuste alandamine toi kaasa nende autoriteedi languse rahva hulgas ja opetajaskonnas ning aadlil tuli riigilt toetust ja abi paluda. (9)

Baltisaksa seisusmentaliteedi ja vene riiklik-burokraatliku vaimulaadi ebakolale lisandus eestlaste rahvuslik-liberaalne, molema eelmainitu suhtes kriitiline vaade, tekitades erinevate pohimotete vastuolulise kolmnurga.

EITAV JA KONSTRUKTIIVNE ASPEKT ARKAMISNING VENESTAMISAJAL

Varase arkamisaja eesti haridusideoloogia mottelises ruumis figureerisid laiemas plaanis kaks rahvakooli juhtimise ja jarelevalve voimalust: luteri usu talurahvakoolide jaoks siseministeeriumi voimkonnas loodud kohalik ning uldriiklik haridusministeeriumi susteem. Valida tuli nende vahel.

Louna-Eesti valdade 1864. aasta suurmargukiijas valditi otsesonalist eitust:

   Et meie vallakoolide suuremaks edenemiseks ja nende arvu
   suurenemiseks need asutised voetaks haridusministeeriumi otsese
   valitsemise alla ... (10)

Seega nouti koolide alluvuse muutmist ministeeriumi tasandil, kohalikku juhtimist uldse mainimata. Kindlasti oli aga paljude palvekirjaliikumises osalenute jaoks, veelgi enam baltisakslaste jaoks, ministeeriumi vahetamise noue vordne palvega likvideerida olemasolevad kohalikud kooli juhtimisasutused. Ometi seda otse valja ei oeldud. Et omavalitsuse osas taotleti talurahvale iseseisvat otsustamisoigust vaid valla tasandil, olnuks mote eestlaste kontrolli all olevast, kubermangu voi rahvusterritooriumi haldavast kooli juhtimisasutusest reaalse aluseta, etteruttav ja vaga riskantne. Hans Kruusi jargi olid nouded eesti keele oiguste ja kiriku ning rahvakooli alal sisse toodud haritlaste (Johann Koler, Adam Peterson, Jaan Adamson jt) poolt. (11) Sellegipoolest oli lahenemine kitsas ja politiseeriv: ei raagitud sonagi kihelkonnakoolidest ega tolleaegse talurahvakooli pohipuudusest, milleks oli matemaatika, geograafia ning loodusopetuse madal tase voi taielik puudumine. Kooli alluvuse osas oldi aga radikaalne ja valjendati tingimusteta usaldust riigi vastu. Lootuse rajamine Vene riigile, tapsemalt haridusministeeriumile, oli vaheinformeeritud vaikerahva kohalikult tasandilt mittelahtuv konstruktiivsuseta meede, mis ei vastanud kujuneva vene kodanikuuhiskonna praktikale. (12)

Aastail 1862-1863 kujunes Viljandimaa maaharitlaste ja talupoegade hulgas Eesti Aleksandrikooli liikumine, milles valjendus kultuurautonoomia idee sund, ning seda juba mitu aastat enne 1866. aasta vallaseaduse valjakuulutamist. Sooviti eesti oppekeelega kooli, mis oppekava poolest oleks kihelkonnakooli jatkuks

nago keige teiste kolide pea ja kroon. (13)

Parast pikemat kaalumist ja noupidamist eesti korgharitlastega jouti 1865. aastaks kokkuleppele allutada oppeasutus mitte kohalikule kreisi maakoolivalitsusele, vaid haridusministeeriumile. (14) Seda seisukohta toetasid Friedrich Reinhold Kreutzwald, Johann Koler ja Jakob Hurt uksmeelselt. Ka jargnevatel aastatel, kui Koler ja Hurt juhtisid rahvusliku liikumise kaht erinevat suunda, millest radikaalse suuna paljud esindajad agiteerisid talurahvakoolide haridusministeeriumile allutamise poolt, moodukad olid selle vastu, ei muutnud kaks rahvajuhti Aleksandrikooli alluvuse suhtes oma vaateid. Talurahvakooli juhtimise osas evolutsioonilist teed eelistavad, destruktiivsust valtivad tegelased hindasid haridusministeeriumi susteemi kuulunud Laanemere provintside saksa oppekeelega gumnaasiume ja Tartu ulikooli. Nad olid nous allutama kreiskooli tasemega Eesti Aleksandrikool vahetult riiklikule jarelevalvele (nagu seda olid saksakeelsed koolid), rahva enamikule emakeelset, rahvuslike sugemetega algharidust andvaid valla- ja kihelkonnakoole aga mitte. Nad ei pidanud talurahvakooli valitsemise korraldust heaks, kuid ei nainud sellele reaalset alternatiivi. Ka suurim rahvuslik autoriteet F. R. Kreutzwald kutsus 1867. aastal rahvast omaabi korras ja kehtivate seaduste raames kooli alal ulesehitavale toole. (15)

Vene avalikkuses ja valitsusringkondadeski suvenev vastuseis Laanemere provintside valitsemis- ning oiguskorrale julgustas mitmeid lati ja eesti rahvuslasi taotlema vene publitsistide toetust ning riigi abi mitte enam pretensioonitute palujatena, vaid protsessides osalevate subjektidena. Carl Robert Jakobson ei osalenud 1860. aastate esimesel poolel talurahva aktsioonides ja suurmargukirja rahvakooli kasitlev lapidaarne punkt, milles ei leidunud enesekehtestamise algmeidki, teda ilmselt ei rahuldanud. 1870. aastal alalhoidlikus Eesti Postimehes lahvatanud nn suure sulesoja kaigus avaldas ta motte talurahvakooli juhtimiskorralduse paremaks muutmisest, millest tema meelest soltus kogu koolitoo edu. Eesmargiks oli kogukonna oiguste laiendamine, Rudolf Poldmae sonutsi:

   vabastada rahvakoolid pastorite ainuvalitsemise alt ja suurendada
   talupoegade sonaoigust. (16)

C. R. Jakobsoni nagemuses:

   iga kogukond walitseb omale ise oma kooliwanemad /.../ kellel
   koolmeistri ametisse votmise ja muu waljaspidise koolitallituste
   kohta seesamma oigus on, mis oppetajal. (17)

Pedagoogilised kusimused jattis autor koolmeistrite konverentside ja "uhe kommitee oma enese seast" hooleks, mis pidi koostama kihelkonna- ning kulakoolide tunniplaanid ja valja valima kasutamiskolblikud opikud. Neis kusimustes pidid koolmeistrid tegema otsuse

   nagu meie tarwitused seda nouawad ja siis riigiwalitsuse poolest
   meie kooliseadusele lisanduseks kinnitud. (18)

On iseloomulik, et just oppetoo sisulise kulje asetas Jakobson koolmeistrite ja riigi padevusse, samas teise olulise aspekti, koolmeistri ametissevotmise, jattis ta pastoriga (kihelkonna koolivalitsusega?) oigustelt vordsustatud kogukonna ulesandeks. Artiklist ei selgu, millisele instantsile pidi koolmeistrite komitee alluma. Et Jakobson juba 1860. aastate lopul, enne eesti pollumeeste seltside asutamist, koolmeistreid ja nende konverentse rahvuslikus elus eriliselt tahtsustas, on voimalik, et ta vaatles konesolevat komiteed "uleuldise koolmeistrite konverentsi" alalise taidesaatva organina. Et valitsus pidi komitee otsused kinnitama, tahendas see riigile allumist. On usutav, et Jakobson, tollal Peterburi gumnaasiumiopetaja, pidas silmas just haridusministeeriumi. Kindlasti ei motelnud ta aga riiklikust koolist. (19) Tulevane rahvajuht roomustas siiralt, et talurahvas juba paljudes kohtades ise oma kooli majandusliku kulje eest innukalt hoolt kandis. (20) Et ta koneles kehtiva kooliseaduse taiendamisest lisandustega, mitte uuest kooliseadusest, annab tunnistust koigepealt Balti (resp. Eesti) regionalismist, seejarel ettevaatlikkusest tingitud kompromissitaotlusest, vist ka soostumisest talurahvakooli alluvuse dualismiga (kohalikud voimud--eestlased ja riik). 1880. aastate reformidega see teostuski, ainult ilma eesti kogukondade ja kooliopetajate osavotuta, millest C. R. Jakobson unistas. Kuid 1870. aastate keskpaigas ei olnud rahvamees talurahvakooli juhtimise osas veel loplikku otsust langetanud: 22. veebruaril 1876. aastal utles ta oma Vandras peetud kones, et kui "need asjad pea ei parane", s.o kui ilmalike ainete opetamist koolis ei tugevdata, siis on kooli juhtimise korraldust tarvis muuta. Seega teatud tingimuste taitmise korral poleks olnud talurahvakooli "toist moodu juhatuse alla" tarviski anda. (21)

Rahvusliku liikumise mooduka suuna programmilises dokumendis, arkamisaja tegelaste 11. septembri 1878. aasta koosoleku protokollis deklareeriti vastuseisu saksastamisele ja venestamisele. (22) Koosolijad kinnitasid oma ustavust luteri kirikule kui "rahva-kirikule". Asjalik ja kaine hoiak kirikule ning ruutelkondadele alluva koolivalitsuse suhtes oli kindlasti omane enamikule 18 kohalviibinust. Seda kinnitab uldine soov allutada Aleksandrikool haridusministeeriumile, samuti talurahvakooli emakeelsuse noude rohutamine, mis ilmselt vihjab umberrahvastamise ohu tunnetamisele. Protokollis tahtsustati Aleksandrikooli ja maakonnakoolide asutamist ning eesti koolide avamist linnades, talurahvakoolil pikemalt ei peatutud ja nende koolide juhtimise kusimus teadaolevalt ules ei kerkinud. Arvustavat, ent uhtlasi vaoshoitud hoiakut selgitab mooduka suuna motteviis, mis avaldus ka konesolevas protokollis: sooviti eesti soost korgharitlaste arvu kiiret kasvu, et neid "igasugusesse ametisse" saaks, ja et talurahvas saaks maapaeval osavotuoiguse. Lootus pandi maaomavalitsuse liberaliseerimisele ja eesti haritlaste sisseimbumisele kiriku- ning haridussfaari. Optimismi sisendas, et eestlastel oli onnestunud legaalselt luua ulemaaline Aleksandrikooli abikomiteede vork koos peakomiteega. J. Hurda jargi pidi tulevasel Aleksandrikoolil olema

   oma isearaline valitsus, mis Riigi koolide ministeeriumi all
   seisab. (23)

See vastas rahvusliku liikumise mooduka suuna strateegiale valtida destruktiivsust ja olemasolevate korvale luua rahvuslikud institutsioonid.

Laanemere provintside uhiskonna sisepingete teravnemine aktiveeris 1870. aastate lopul ka talurahvakooli juhtimise kusimust. Laiematele ringkondadele samastus see veel kooli alluvusega: kas olemasolev kohalik koolivalitsus voi haridusministeerium. Haritud juhtide jaoks ei olnud asi aga nii lihtne. See ilmnes ka C. R. Jakobsoni ja tema mottekaaslaste koostatud 1881. aasta suurmargukiija puhul, mis uldiselt valjendas eestlaskonna enamiku taotlusi. Haridust kasitlev 5. punkt oli aga eitavalt sonastatud ja ilma vahimagi konstruktiivse elemendita:

   Nii kaua, kui rahwakoolid Saksa moisnikute ja kirikuopetajate
   ulevaatamise alla jaewad, ei ole iialgi loota, et seal kasuliku
   ilmaliku teaduste ja Wenekeele oppimise eest nii saaks hoolt
   kantud, nagu seda waeteenistuseks ja taielikumaks harimiseks tarwis
   lahab, et inimene igal pool oma leiba woib teenida. (24)

Selgelt valjendatud ettepaneku puudumine ja haridusministeeriumi mittemainimine --hoolimata eelnevalt selle asutuse kasuks tehtud agedast agitatsioonist muudab 5. punkti moistatuslikuks. Selle tahenduse ule on viimasel ajal juurdlema hakatud, kuid avaldatud motted on veel hupoteetilised. (25) Voib kindlalt oelda, et erinevalt 1864. aastast suunasid eestlased sel korral runnaku avalikult provintside eriparase, nn saksa koolivalitsuse vastu. Taotlust anda talurahvakoolid otsese riikliku jarelevalve alla ometi ei jargnenud. Uks seletus oleks, et puudes konelda kogu rahva nimel, otsustati lihtsalt paljude poolt venestamisvahendiks peetud haridusministeeriumist vaikida. See olnuks avalikkuse petmine.

Voimalik on teinegi seletus. Sellele viitab 5. punkti sarnasus omavalitsusele puhendatud 4. punktiga, kus kaevati talurahva oigusetuse ule, palumata siiski Vene semstvo laiendamist Laanemere provintsidele. Toomas Karjaharmi jargi oli semstvoga opereerimine Jakobsonile taktikalistel kaalutlustel kasulik, tegelikult see Vene susteem teda ei rahuldanud. Sakala toimetaja paleus oli vordsetel alustel reformitud eesti-saksa maaomavalitsus, mitte piiratud Vene semstvo. (26) Taotledes oiglasemalt umberkujundatud laialdast maaomavalitsust, olnukski ebaloogiline paluda rahvakooli allutamist otse ja vahetult keskvalitsusele. C. R. Jakobsoni kujutelmadele vastavat maaomavalitsust ei olnud impeeriumis olemas, valja arvatud Soome. Ent sellist riiki riigis ei kavatsenudki valitsus dubleerida. Laanemere provintsides maaomavalitsuse reformi tsaaririigi kokkuvarisemiseni ei tulnud, mis jai uletamatuks tokkeks eestlaste soovitud uuendustele ka rahvakooli juhtimise ja jarelevalve osas.

1880. aastate keskel alanud koolireformi, mis muutis talurahvakooli valitsemist keskvoimu soovide kohaselt, ei olnud eesti ajakirjanduses voimalik kritiseerida. (27) Oma suhtumist sai valjendada reserveeritud hoiakuga. (28) Kui 20. novembril 1885 allutati luteri usu talurahvakoolid haridusministeeriumile, oli Ado Grenzsteini Olevikul kohe kaeparast vormilt konstruktiivne, sisult aga metafuusiline ja reaalsusekauge ettepanek, et Laanemere provintsides tuleks luua eesti ning lati kooliringkonnad. (29) Idee, et riigi haridusasutused moodustataks rahvustegurit arvestades, oli eesti uhiskondlikus mottes uudne, kooskolas 1881. aasta suurmargukiijas tostatatud rahvuskubermangu sooviga. Nii oli kogu Eesti territoriaalse koolivalitsuse idee esmakordselt trukimusta nainud, ei saanud aga tollal uhiskonnas suuremat vastukaja ja on jaanud ka uurijate tahelepanu alt valja. Peterburis jalgiti meelsasti eestlaste rahulolematuse avaldusi, talurahva konstruktiivset initsiatiivi valitsus aga ei vajanud.

Rahvakooli inspektoraatide moodustamisel eirati provintsipiire, elanikkonna etnilist koosseisu aga puuti arvestada. Rahvakoolide direktoraatide puhul oli rahva emakeel korvalisem. Valitsus talitas suvaliselt, rikkudes baltisakslaste identiteedile olulist maa jaotust kolmeks provintsiks, ja ignoreeris eestlaste unistust viia administratiivpiirid elanike rahvusliku koosseisuga vastavusse.

1890. aastate keskel age unifitseerimispoliitika lodvenes, hariduse alal aga jareleandmisi ei tehtud, talurahvakooli ule tohustati riiklikku kontrolli veelgi. (30) Hoolimata pettumisest valitsuse poliitikas, eestlased--erinevalt ruutelkondadest ja paljudest pastoritest--talurahvakooli alluvuse muutmist voi ennistamist ei taotlenud. Esiteks oli neil seda avalikult raske teha, teiseks ei nahtud haridusministeeriumile alternatiivi: endise olukorra taastamist siseministeeriumi liinis samuti ei soovitud. Eestlaste vastus oli kohandumine. (31) Samas ei suutnud inspektorid talurahva ja koolmeistrite silmis riigi autoriteeti sailitada.

1890. aastate teisel poolel algas Tartust Jaan Tonissoni toimetatud Postimehe ringkonnast uus uhiskondlik-rahvuslik tous. 20. sajandi algul domineeris eesti haridusstrateegias siiski veel adaptatsioon, puue hoida rahvakoolis elus eesti keele opetamist ja anda lastele voimalikult palju teadmisi emakeeles. Uldhariduse kusimuste arutamiseks puudus eestlastel venestamisajal ka sobiv foorum, erinevalt pollumajandusharidusest, mis oli aktuaalseks teemaks nii eesti pollumeeste seltsides kui ka 1902. aasta uleriigilise pollumajanduse vajaduste erinoupidamise kubermangu- ja maakonnakomiteedes. (32) Postimehe programm (1902) seadis eesmargiks eesti keele arendamise ja kasutamise kodus, koolis ning kirjanduses. Rahvakoolile nouti erilist tahelepanu, kuid optimismi ses osas programmist valja lugeda ei saa: tuleviku pandiks peeti ikkagi koolijargset enesetaiendamist, milleks tuli eestlased koduopetuse ja kooli kaudu lugejaks rahvaks kujundada. Konesolev programm ei eitanud otseselt oma aja koolikorraldust ja selle juhtorganeid ning esindas ses mottes veel 1890. aastate mentaliteeti. Inimkonna progress seostati aga rahvaste vaba arenguga ja "valjaspoolsele juhtimisele" vastandati rahva "oma abi". (33) Areng pidi toimuma kogukondliku omavalitsuse ja uhistegevuse pohimottel, need seisukohad andsid uue sihi arutlemiseks ka kooli valitsemise valdkonnas. 1901. aastal asutas Konstantin Pats, kes samuti pidas rahvahariduse uheks peamiseks jouallikaks kogukondlikku omavalitsust, Tallinnas rahvuslik-radikaalse ajalehe Teataja, kus ta 1904. aastal kutsus haritlasi ules koonduma haridusseltsi asutamiseks. (34)

SUHTUMINE VAIMULIKE OSALEMISSE HARIDUSTOOS

Venemaa riigiusuks oli oigeusk ja oigeusu kirik riigikirik. Luterlus oli ametlikult tunnustatud ja luteri kirik--ehkki piiratud oigustega--samuti sisuliselt riigikirik. (35) Oigeusk oli eestlaste keskel esmakordselt massiliselt kanda kinnitanud 1840. aastatel. End salvida lastes lootsid taluinimesed kergendada oma elu ja saada "oiget usku tsaari" kaitse alla. Pettumusele jargnenud tagasipoordumisliikumine luterlusse naitas muuhulgas seda, et usukusimus oli seostunud rahvusliku eneseleidmisega.

Eestlaste suhe luteri kirikuga oli uhtaegu lahedane ja vooras. (36) Sakslastest pastorid olid loonud eestlastele kirjakeele ja vaimuliku kirjanduse, kuid jaanud rahvakaugeks. Rahvas vottis omaks luterlikud rituaalid ja kombed, kuid kirik institutsioonina jai paljude meelest ikkagi nii majanduslikust kui ka juriidilisest aspektist uhiskondliku ebaoigluse esindajaks. See mojutas suhtumist vaimulikesse koolitooski, kuid oma rahulolematust tuli avalikkuses teisiti pohjendada. Sobiv viis selleks oli osutamine oppetoo sisulistele puudustele, eelkoige nn ilmalike ainete alavaaristamisele. Sageli unustati poleemikas, et luteri usu talurahvakoolid ei olnud siin kirikukoolid ja kirikuvalitsus ei olnud otseselt koolivalitsuseks. Ometi kuulus pastoritele rahvakooli juhtimises ja eriti jarelevalves votmeroll. Seeparast oli "kiriklaste haridustoo" (F. R. Kreutzwald) taunimine uhtlasi kriitika koolivalitsuse aadressil, samuti vastupidi.

Vahesed eestlastest pastorid pidasid luteri kirikut ikkagi rahvusliku elu aluseks, millest talurahvakooli ei tohtinud lahutada. Jakob Hurt, kelle olukord hoogustuva rahvusliku liikumise ja oma baltisakslastest kolleegide ning ulemuste vahel ei olnud kerge, panustas talurahvakooli osas rahulikule arengule, valdade ja kihelkondade hoolitsusele ning luteri kiriku--paljude meelest "harraskiriku" liikumisele rahvakiriku suunas. Lausrunnak luteri kirikule ajal, kui tuli seista "uskmatuse ja kreekluse apostlite" (37) vastu, tundus talle ohtlik. Hurda koned, kirjutised ja kaitumine arkamisajal naitavad, et alghariduse seostas ta rahva "vaimuliku emaga"--luteri kirikuga. Taotledes tulevase Aleksandrikooli haridusministeeriumile allutamist, pani ta ikkagi piiri siinse kohaliku koolivalitsuse--uhtlasi vaimulike--mojusfaarile hariduses.

C. R. Jakobson oli, nagu eespool naidatud, 1870. aastail rahvakooli juhtimise parandamise vajaduses veendunud, ent siiski kompromissimeelne. Ta arvas, et voib ju olla, et pastor kooliasja "ausal wiisil /.../ sudame peal kannab", kuid haridust ei voi juhuse hoolde usaldada. (38) Kumnendi lopul olid Jakobsoni vaated resoluutsemad. Pastoreid silmas pidades on 1878. aasta Sakalas oeldud, et

   sudame valuga selle peale motleme, missuguste nurjatu kates mones
   kohas koolide juhatamine seisab. (39)

1880. aasta jaanuaris avaldas Adam Ainti Tartu Eesti Seitung Ado Reinvaldi rahvusliku liikumise radikaalse suuna seisukohti kokkuvotva kirjutise. Selles koneldi kooli "Lutteri kiriku walitsuse" alt vabastamisest, aga ei mainitud ei oigeusku ega ruutelkondi. Pohiline etteheide koolile oli usuopetuse ulekullus, kusjuures kulakooli iseloomustati kui ettevalmistust leeriks. Rahval, kes hea meelega kooli toetaks, ei olevat "opetamise viisi" (moeldud on oppeplaani ja programmi) osas midagi oelda, sest see olevat "kirikusakste" (pastori ning kirikueestseisja) asi. Haridusministeeriumi all aga touseksid talurahvakoolid linnakoolide tasemele. (40)

Kui 1880. aasta algusest sai Sakala parast kaheksa kuud kestnud pausi taas ilmuma hakata, siis algas Ea Janseni jargi lehes "paris kampaania" koolide alluvuse muutmiseks. (41) Nagu A. Ainti leht nii suunas ka Sakala runnaku otseselt luteri kiriku vastu. E. Jansen arvab, et eeskatt taotletigi kooli lahutamist kirikust. (42) Usuopetuse suur osakaal koolis pahandas molema tiiva rahvuslasi. Politiseerivad radikaalid pidasid selle eest vastutavaks pastoreid ja kirikueestseisjaid. Moodukad otsisid pohjusi kultuurist ja maailmavaatest.

Seni pole seda nahtud voi naha tahetud,

utles Hurt umbisikuliselt, pidades silmas asjaolu, et lapsed ei vaja ainult usulist kasvatust, vaid ka ilmalikku opetust ja maailmatundmist. (43) Kooli konfessionaalsuse osas ei suutnud rahvusliku liikumise kumbki tiib objektiivseks jaada. Iseloomulik oli oigeusu kiriku ja kooli tagasihoidlik kasitlemine voi selle valtimine. Oli neid, kelle meelest olid oigeusu kool ja kirik oigetes kates ning nendega oli koik korras. Samas arvestasid radikaalsed tegelased sedagi, et oigeusu kiriku kritiseerimine oli vaga ohtlik, luteri kiriku vaimulikke vois julgemalt runnata. Teiselt poolt nagid paljud moodukad rahvuslased oigeusulistes eestlastes "mingeid etnoloogilisi kuriositeete", (44) kes ei vaarinud tahelepanu ja keda eesti uhiskonna ulesehitamisel kaua ignoreeriti.

Koike seda peegeldasid 1864. ja 1881. aasta suurmargukirjad ning mooduka suuna programm (1878). 1864. aasta valdade memorandumis koneldi vaid luteri usu vallakoolidest, mis sooviti viia haridusministeeriumi alluvusse. Samal maaral "edendamist" vajavad oigeusu koolid olid aga tollal veel taiesti kiriku juhtimise ja jarelevalve all. (45) Ja hoolimata sellest, et oigeusu koolid allutati oppetoo osas haridusministeeriumile (1873), ei olnud neis usuopetuse osakaal vaiksem kui luteri usu koolides. Nii oli oigeusu kihelkonnakooli naidisoppeplaanis (1874. aastast, kuid lisatud ka 1879. aasta oppeprogrammile) usuopetusele maaratud 14,7% oppeajast, lisaks 3% kirikuslaavi keelele, Liivimaa luteri usu kihelkonnakoolide 1874. aasta oppeplaanis eraldati usuopetusele vaid 11,9% ja vallakoolides 16,9%. (46) Eestlaste molemas suurmargukirjas oli kiriku (ainult luteri) suhtes uks taotlus: patronaadioiguse kaotamine. 1864. aastal tehti seda pastorite suhtes lugupidavas sonastuses:

   Et kirikuopetajaid ei maarataks ametisse ilma meie nousolekuta,
   sest poordume taieliku usaldusega nende kui ainsate opetatud meeste
   poole meie keskel ja kui loomulikkude kaitsjate poole uldse koigis
   meie asjus. (47)

Jargmine, vallakooli kasitlev punkt oli sonastatud resoluutselt, mis naitab dokumendi kahekihilisust: traditsiooniline talupoeglik aupaklikkus versus euroopalikest suundumustest ja slavofiilide ideoloogiast mojutatud haritlaste lisandus. 1881. aasta suurmargukirjas koneldi pastoritest hoopis halvustaval toonil (6. punkt):

   Kiriku opetajad on selleparast moisnikute kaes, peawad nendega uhes
   nouus olema ja endid moisnikute poliitika asjade juure pruukida
   laskma, mis koguni kiriku ametiga kokku ei sunni. (48)

Rahvakooli kasitlev nailiselt vaheutlev, mingi ettepanekuta 5. punkt on pastorite kohta teravalt oelduga valjenduslaadilt taas vastuolus. See koneleb poliitilise vastase selgelt maaratlemisest ja oma varjatud eesmarkide kujunemisest.

Venestamisreformidega ei lahutanud valitsus kooli kirikust, usuopetus kirjutati oppeplaanides endiselt esimesele kohale, sellele jargnes nuud vene keel. Paljude eestlaste valgustuslik lootus riigi haridusministeeriumile ei oigustanud end. Pastorid jatkasid koolis tegevust, kontrollides usuopetust ja sageli ka eesti keele opetamist, mida enamasti umbkeelsed inspektorid teha ei saanud voi ei huvitunudki sellest. Villem Reimani jargi kaldusid 1890. aastate algul Viljandimaa pastorid parast vahetult reformidele jargnenud segadust jalle koolide toos osalema, samas

   moisnikud ja kirikuvoormundriherrad [kirikueestseisjad--V. S.] on
   sitked, ei liigu ega taha uhes vedada. (49)

V. Reimani ja J. Tonissoni meelest olid rahva edenemise pandiks usk (kiriklik ilmavaade), (50) kolblus ning haridus. Luteri usu vaimulike kohalolek oli koolmeistrite rahvusteadvuse korval uheks eesti keele ja kultuuri hoidjaks venestamisaja talurahvakoolis. Moodukad rahvuslased moistsid seda, samas pidid pastorid nende meelest tegutsema ikkagi oma "otsekohesel toopollul", kuhu rahvakooli juhtimine ei kuulunud, ja kui Postimehe programmis (1902) nouti kooliopetaja iseseisvuse kindlustamist, peeti kindlasti silmas vastuseisu nii rahvakoolide inspektoritele kui ka pastoritele. (51) Reformide jarel kujunenud uues mojutegurite kolmnurgas inspektor, pastor, koolmeister--ei nainud viimane esimeses oodatud kaitsjat, samas enamasti ei kujunenud pastori-koolmeistri sageli pingeline alluvussuhe liitlaslikuks uute voimuesindajate vastu.

20. sajandi algul tahtsustus eesti uhiskondlikus mottes voitlus kirikureformi eest ja 1905. aastal kirikukorralduse kusimus politiseerus. (52) Levis arusaam, et kirik ja kool kujutavad endast lahusolevaid, iseseisvalt uhiskonna vaimset elu kujundavaid institutsioone.

OOTUSTE AVALIKUSTAMINE 1905. AASTAL

Voimsate rahvarahutuste puhkedes valis tsaarivalitsus vagivalla, aga ka manooverdamise ja moningate jareleandmiste taktika. 18. veebruari 1905. aasta manifestiga lubati rahval esitada petitsioone Ministrite Noukogule, mille esimeheks oli tsaar ise. Eestis aktiviseerusid koik tahtsamad rahvuslikud ruhmitused. Aprillis avaldasid oma ettepanekud J. Tonissoni Postimehe umber koondunud haritlased, nende seas rahvakooliga lahedalt seotud Anton Jurgenstein, pastor Villem Reiman ja usuteaduse uliopilane Peeter Pold, kes oli otsustanud kirikuteenistuse asemel puhenduda rahvuslikule haridusele. (53) Postimehe margukiri oli mitmesuguste eluvaldkondade ulatuslik aregukava, hariduse osas laiahaardelisem ja susteemsem koigist eesti rahvuslaste seni koostatud dokumentidest. Rahvakooli valdkonnas kasitleti eelkoige oppekeelt, omavalitsuse oigusi, kooli ulalpidamiskulude jaotamist ja opetajate ning Vene riigiametnike vahekorda.

Pohja-Eestis virgutas rahvast ajaleht Teataja, mille toimetusse kuulus radikaalsete vaadetega tegelasi, nagu Otto Munther ja Hans Poogelmann. 1905. aasta juunis Teatajas avaldatud margukirja projekt sidus hariduskusimused voimukusimusega Postimehest julgemalt, noudes naiteks rahvakoolide inspektorite ja direktorite ameti kaotamist:

   Rahwa hariduse eest hoolitsemine antagu seltskonna asutuste ja
   kooliopetajate wolinikkude hoole alla. (54)

Nouti rahvakooli uhendamist keskkooliga, mis eeldas kahe juhtimistasandi asendamist uhega.

Postimehe ringkond soovis riigi kontrollioigust piirata, mitte kaotada: riiklikud inspektorid tootagu kohalike omavalitsusasutuste liikmetena ja nii, et nad kooli ning pedagoogide suhtes "ulivoimu" ei omanda. (55) Kogukonna, kihelkonna, maakonna ja maavalitsuse esindajad pidid rahvakooli jarelevalvest, oppekava koostamisest ning pedagoogide ametissepanemisest "otsustawalt osa wotma". (56) Voimu jagamisel omavalitsuse ja riigi vahel anti ulekaal esimesele, riigile jai kontrolli ("ulewaatuse") oigus, kuid eitati voli omavalitsuse tegevusse sekkuda. (57) Kooli ja riigi vahekord oli Postimehe margukirjas tapsemalt sonastatud, kooli ning kiriku suhe jai ebamaarasemaks. Ilmalikku kooli ei noutud, rohutati vaid, et usuopetus ei tohi opilastele koormav olla. Teataja margukiri pooldas aga ilmalikku opetust, mis tahendas suhete lopetamist kirikuga (resp. vaimulikega). Viimaste kaasamist kooli juhtimisse ei olnud ka Tartu liberaalide ettepanekutes. Molemale margukirjale oli iseloomulik, et neis ei olnud eestikeelsest ja -meelsest alternatiivharidusest, mis arkamisajal haaras laiu rahvahulki, uldse juttu. Postimehe margukirjas oli nimetatud vaid eesti oppekeelega erakeskkooli. Elati suurte muutuste ootuses.

Jarelmarkuses Postimehe margukirjale (21. aprillil 1905) oeldi, et pohimotteliselt ei ole edaspidi enam ministeeriumikoole, sest koik rahvakoolid kuuluvad maaomavalitsuse voimkonda. Tulevast koolivalitsust aga lahemalt ei kasitletud. Selgub vaid, et omavalitsussusteemis kaotatakse kihelkonna tasand, millest jareldub, et ka 19. sajandil loodud kihelkonna koolivalitsused pidanuksid siis tegevuse lopetama. (58) See tahendanuks vabanemist kahest eesti uldsuses ja opetajaskonnas rahulolematust pohjustanud nahtusest: kultuuriliselt voorast, eriti range riikliku kontrolli all olevast koolituubist ning allumisest pastorile, kes kihelkonna koolivalitsuses valvas just oppetoo sisulise kulje ule. V. Reimani sonastatud kirikuelu uuendamise pohijoontes, mille juhtmotteks oli harraskiriku muutmine rahvakirikuks, ei olnud pastorile koolitoos mingit osa antud. Oeldi, et kihelkonnakool,

   mis siiamaani kirikukonwendile koige suuremaid kulusid walmistas,
   lahkub wististi senise walitsuse alt ja asub teiste rahwakoolide
   rinda. (59)

1905. aasta novembris avaldatud Eduerakonna programm arendas teemat edasi: alghariduse korraldamine anti kohaliku omavalitsuse asutuste katte. Rahvakooli jarelevalve (ulevaatus), revideerimine, oppekava ja tegelaste nimetamine oli aga maaomavalitsuse moodustatava koolivalitsuse asi. (60) Termin koolivalitsus esines eesti keeles juba 19. sajandil (vt 29. viide), kuid Eduerakonna programmis omandas see selgelt eesti institutsioonina uue tahenduse ja sisu. (61) Vorreldes kevadise margukirjaga astuti oppekeele osas poordeline samm edasi, noudes avalikke (sh riiklikke) eesti oppekeelega keskkoole. (62) Usuopetuse kusimus oli Eduerakonna programmis lahendatud liberaalse maailmavaate vaimus: usuopetus on kohustuslik koolile, mitte aga opilasele voi opetajale. (63) Koduopetus pidi programmi kohaselt olema lastevanemate asi, seega vaimulike juhtimise ja kontrolli alt vaba. Uldsonalisemas Teataja programmi projektis taotleti, et elementaaropetuse andmine antaks maal koikseisusliku valla hoolde. (64)

1905. aasta oli sotsialistlike ideede tousuaeg, mil need hakkasid uhiskondlikku elu tugevalt mojutama. Sotsialistide haridusalastes motetes leidus marksistliku kirjanduse, Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Toolispartei programmi (1903) ja austromarksismi kajastusi.

1903. aastal asutasid Peeter Speek ja Mihkel Martna Tartus ajalehe Uudised, mis propageeris sotsialismi ning rahvusluse sunteesi ja rohutas autonoomia ning foderalismi vajadust impeeriumis. Juba 1905. aasta kevadel noudis P. Speek Eestile osariigi staatust. Sama aasta mais Uudistes avaldatud margukirjas kasitlesid sotsialistid-foderalistid haridust radikaalselt, noudes lahiajal teostamatut, naiteks 6-aastast kohustuslikku algharidust, milleni kogu Eesti territooriumil jouti alles 1930. aastaks. Koolide rahastamise asetasid foderalistid peamiselt riigi olule, mis kahandas autonoomiapuude tosiseltvoetavust. Algkooli ulalpidamiskulud jaotusid neil kohaliku omavalitsuse, "uleuldise maaomavalitsuse" ja riigi, keskkoolikulud maaomavalitsuse ning riigi vahel ja ulikooli, milles kindlasti tulnuks naha uht eesti identiteedi tugisammast, pidi finantseerima riik uksi. (65) Margukirjas domineerisid sotsiaalsed huvid rahvuslike ees. 1905. aasta novembris avaldatud foderalistide programmi eelplaanis nouti oppemaksuta korgkooli ja haridusele maaratud rahaliste vahendite jaotamist rahvuste vahel proportsionaalselt, vastavalt nende arvukusele. Emakeelsuse noue esines eelplaanis vaid algkooli suhtes. (66) Mais avaldatud margukirjas esitati see ka keskkooli kohta. Koolide jarelevalve osas nouti demokraatiat, libisedes seejuures populismi piirimaile:

   Kooliopetajad ja niisama ka koolide otsekohesed rewideerijad on
   walitawad. (67)

Autonoomiat, referendumi pohimotet, koigi ametnike valitavust, kooli emakeelsust ja kirikust lahutamist ning uhtluskooli nouti ka liberaalseid ja sotsialistlikke taotlusi uhendada puudnud Radikaalsotsialistide Uhisuse programmis. (68)

Revolutsiooni haripunktil, 1905. aasta sugiskuudel voeti arvukatel rahvarohketel koosolekutel hariduse alal vastu radikaalseid otsuseid. Levinuim oli eesti oppekeele noudmine, kuid taotleti ka alghariduse andmist omavalitsuse kontrolli alla, kooli lahutamist kirikust, uhtluskooli ja erakoolide asutamise vabadust. Loodeti Venemaa riigikorra muutust ja demokraatliku maaomavalitsuse tulekut. Autonoomia ideest haaratud inimesed noudsid uldise haaleoiguse alusel valitud koolivalitsust "maa-koolinoukogu". (69) Ilmnes naiivdemokraatlik kujutelm vabast haridussusteemist, mille kajastusi leidus eesti kirjasonas ka parast revolutsiooni summutamist. Kooliopetajate koosolekutel nouti, et rahvakoolide inspektorid peaksid oskama eesti keelt ja olema valitud maakonna opetajate poolt. Mitmel pool noudis talurahvas rahvakoolide inspektorite ametist korvaldamist voi ignoreerimist. (70) Tulevase kooli juhtimise ja jarelevalve detailsem korraldus ei kuulunud siiski aktuaalsete teemade hulka.

Revolutsiooni tousuaja poliitilisse diskursusse kuuluvad ka 1905. aasta novembris Tartus kokku tulnud ja kaheks lohenenud ulemaalise rahvaesindajate koosoleku otsused. Nii ulikooli aulasse suundunud radikaalid kui ka Burgermusses koosolekut pidanud moodukad kinnitasid taas, et koolide juhtimine tuleb omavalitsuste katte anda. Kui esimesed rohutasid omavalitsuse revolutsiooniaegset voimutaiust ja koigi kusimuste lahendamist haaletamise teel, siis teised arutasid olulise teemana muuhulgas kooli ulalpidamist, milles pidid osalema kogukonnad, maaomavalitsus ning riik. (71)

1905. aastal toodi eesti oppekeele ja kooli tsaariburokraatiast vabastamise noue avaliku poliitilise voitluse areenile. Kooli juhtimissusteemi osas eitati julgelt olemasolevat, tulevase susteemi puhul rohutati selle demokraatlikkust, avaldades ajuti anarhismi kalduvaid motteid. Kooli administreerimise uksikasjalikku plaani ei esitatud, muuhulgas ilmselt ka lootuses, et peagi selguvad uue riikliku ja omavalitsusliku korralduse piirjooned.

SUSTEEMINI JOUDMINE

1906. aastal, mil vabadusliikumise jarelkajad olid veel tugevad, tegi valitsus hariduse alal Baltimaadele kaks olulist moondust. 19. aprillil seadustati kohalike oppekeeltega erakoolide asutamine. (72) 1906. aasta oktoobris lubati maa- ja linnaalgkoolides opetada kahel esimesel aastal opilaste emakeeles. Asutati eesti haridusseltsid, mis avasid eesti oppekeelega koole, sh Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tutarlaste Keskkooli Tartus ja progumnaasiumikursusega II jargu koolid Parnus, Nuustakul (Otepaa) ning Viljandis. Nuud onnestus eestlastel alus panna alternatiivsele koolisusteemile, mis oli olnud rahvast mobiliseerivaks ideeks arkamisajal. Tanu haridusseltside erakoolidele ja eestlaste katte lainud linnavalitsuste ulalpeetavatele koolidele said eestlased esmakordselt piiratud otsustamisoiguse talurahvakoolist korgemate koolide kusimustes. Koolide jarelevalve jai aga endiselt riigiametnike katte, selles osas jatkus pigem riikliku kontrolli tugevdamine. (73) Eesti pedagoogiline elu sai ikkagi juurde uusi impulsse ja pedagoogiline mote elavnes. (74) Haridusseltside koosolekud ja hariduspaevad olid foorumiks kasvatusteaduslike teemade arutamiseks.

Revolutsiooni haripunktil (1905. aasta novembris) oli ilmunud keisri ukaas erinoupidamisest Balti kindralkuberneri juures. Selle kokkukutsumisega aga ei kiirustatud ja loppistung toimus alles juulist septembrini 1907, mil julgust kogunud baltisaksa konservatiivne enamik surus hariduse alal labi oma nagemuse. Valjatootatud koolireformi projekt kasitles rahvakooli rahvusest ja usutunnistusest lahtudes. Eestlastele oli vastuvoetav emakeelse opetuse noue rahvakooli molemal astmel (4 + 2 oppeaastat), millest esimene aste olnuks kohustuslik, samuti seisukoht, et koolide oppetood kontrollivad isikud peavad tundma kohalikke keeli ([section] 18, 34). (75) Talurahvakooli juhtimiseks nahti ette kolmeastmeline susteem, nagu see oli olnud enne 1880. aastate reforme: kohalik (kihelkonna) koolivalitsus, maakonna (kreisi) koolivalitsus ja kubermangu koolivalitsus ([section] 32). Lahtuti provintside ajaloolisest administratiivsest jaotusest, mis eesti juhtivatele tegelastele oli vastuvoetamatu.

Luteri usu kohalikus koolivalitsuses tagati moisnikele koos pastoriga pool koosseisust (kuuest kolm), mis tollastes tingimustes (arvestades, et esimeheks oli moisnikust kirikueestseisja) tahendas baltisakslaste tahte prevaleerimist ([section] 37). Oigeusu kohalik haridust suunav organ tuli moodustada samasuguses koosseisus. Seega taheti kihelkonnatasandil koolijuhtimist korraldada lahus oigeusklikele ja luterlastele, vastasel korral voinuks talupoegade esindus osutuda vaga tugevaks. Koolivalitsuse korgematesse lulidesse kuulusid aga molema usutunnistuse esindajad ja need asutused juhtisid nii luteri usu kui ka oigeusu koole.

Kreisi rahvakoolivalitsuse juhiks pidi olema kreisiomavalitsuse esimees ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]). Koosseisu kuulusid veel kaks vaimulikku revidenti (luteri ja oigeusu poolt), haridusministeeriumi esindaja, pedagoogilise haridusega revident ning kolm kreisiomavalitsuse poolt nimetatud liiget ([section] 40). Ministeeriumi esindaja domineerimine valistati: eriarvamusele jaades vois ta edasi kaevata kubermangu koolivalitsusele (samuti kohalikule organile), mis aga ei takistanud vastuvoetud otsuse elluviimist ([section] 47).

Kubermangu koolivalitsus kavandati jargmiselt: kubermangu maaomavalitsuse esimees ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]) esimehena, luteri usu kindralsuperintendent, oigeusu vaimulik esindaja, haridusministeeriumi usaldusisik (kellel samuti puudus vetooigus), koolinounik ja kolm liiget kubermangu maaomavalitsuse poolt ([section] 48).

Koik erinoupidamisel vastu voetud reformieelnoud valjendasid baltisaksa moisnike ja linnakodanluse huve, sh omavalitsusreformi kava. (76) Seega ei oleks omavalitsuse esindajate kaasamine koolivalitsusse olnud siinsele ulemkihile ohtlik. Eelnou kohaselt oleksid baltisakslased saanud arvestatava otsustusoiguse ka ortodoksse talurahvakooli ule, mida neil varem kunagi ei olnud. Jattes talurahvakooli haridusministeeriumi voimkonda, elimineeriti rahvakoolide direktorite ja inspektorite kui "kultuuriliselt voora elemendi" ulemvoim. (77)

Eesti ajalehtedes refereeriti noupidamise kaiku ja rahvakooli eelkasitletud projekti. (78) Baltisaksa poliitika aktiveerumine, selle omakasupuudlik reformivalmidus, ruutelkondade taotlused taastada talurahvakooli juhtimine venestusperioodieelsel kujul, (79) valitsuse tagurlik puue allutada oigeusu koolid taas taielikult, s.o ka oppetoo osas, Puhale Sinodile (80) ja vahemusrahvuste algkooli pohimaaruse arutamine III Riigiduumas voimendas ohutunnet, elavdas eesti haridusideoloogiat ning kiirendas selle professionaliseerumist.

Eesti rahvuslikud tegelased moistsid, et alghariduse umberkujundamisele peab eelnema demokraatlik omavalitsusreform. Sellegipoolest oli vajalik valja tootada oma koolivalitsemise pohimotted, seda just vastuseks baltisakslaste kae all valminud 1907. aasta erinoupidamise projektile ja taasagenenud venestamispoliitikale. P. Pold huvitus saksa haridusfilosoofias aktuaalsest koolikogukonna (Schulgemeinde) ideest ja vottis selle siinsetele oludele vastavate parandustega kasutusele. 1911. aastal esitas ta koguteoses "Eesti Kultura I" rahvakooli korralduse pohimotted, mis rohutasid kollegiaalsust ja pidasid silmas eesti kooli autonoomsust. (81) Tulevane pedagoogikaprofessor tostis konesoleva teema interpreteerimise eesti pedagoogilises kirjasonas uuele tasemele, taiendades uhtlasi eesti uhiskondliku motte omavalitsust kasitlevat suunda. (82) Tegemist oli eesti kooli umberkorraldamise esimese pohjaliku kasitlusega. (83)

P. Pollu jargi ei tohtinud kooli arendamisest korvale jaada ei lastevanemad ega riik. Riigi "koolimonopol" oli aga hadaohtlik, kool tuli ules ehitada "detsentralisatsiooni pohimottel". Riigi ulesandeks oli luua voimalused kooli organiseerimiseks teatava piirkondliku autonoomia alusel, kuid siiski uldiste seaduste raames. (84)

Riigi institutsioonid (alt ules) reastusid jargmiselt: maakonna revidendid (inspektorid), opperingkondade ja kubermangude ulevaatajad ning haridusministeerium. Pold vaatles riigipoolset juhtimist uksikasjalikumalt, kui seda tehti

1907. aastal kindralkuberneri noupidamisel, ja ta ei valistanud riiklikku jarelevalvet. Selle eesmark ei pidanud aga olema tsentraliseerimine, vaid pigem noustamine, saavutamaks kohalike ja uldriiklike huvide harmooniat. Kiriklikku kooli Pold ei pooldanud. Kool ja kirik voisid koos tootada usulise kultuuri edendamisel, kuid

   isearalisest ulevaatuse oigusest kooli ule peab ta [s.o kirik--V.
   S.] aga lahti utlema, ka usuopetuse asjus. (85)

Kasvatustoo pidi olema uhtlane ja kooli juhtimine ning kontrollimine ei tohtinud olla dualistlik.

Rahvaharidus pidi pohinema koolikogukonnal, milleks linnades oleks "valimisring", maal koikseisuslik vald (tollal oli vald koikseisuslik vaid formaalselt, tegelikult aga seisuslik-talupoeglik institutsioon). (86) Kogukond valiks saadikud valla kooliesindusse (kuratooriumi), mis annaks aru kihelkonna kooliesindusele. (87) Viimase liikmed valitaks osalt valdade poolt, sinna kuuluksid ka kihelkonna kooliopetajate kogu esindajad, arst ja vaimulik (pastor, preester). Selle instantsi hooleks usaldas Pold isegi oppekavade ja oppeplaanide valjatootamise, mis kindralkuberneri erinoupidamise projektis anti kubermangu koolivalitsuse kompetentsi. (88)

Maakonna koolivalitsus koosnes "poliitilise omavalitsuse (semstvo)" esindajatest, opetajate ja lastevanemate usaldusisikutest, kooliarstist, luteri ning oigeusu vaimulikust ja riiklikust koolide inspektorist, kes valvaks seaduste taitmise ule ning revideeriks oppeasutusi. Kubermangu kooliesindusse, millel Pold peatus koige pogusamalt, valitaks liikmeid koigist maakonnaesindustest (pedagoogid, lastevanemad), sinna kuuluksid ka maasaadikud, kubermangu kooliarst, molema usu esindajad ja riigi poolt kubermangukoolide direktor. Eesti uhiskonna kiiret sekulariseerimist arvestades oli aga perspektiivitu anda koolivalitsuse organites vaimulikele statsionaarne koht.

Korgemate, st riiklike kooli juhtimisasutuste vaatlemisest P. Pold loobus, sest seda "ei ole meil tahtis arutada". Vormilt 19. sajandi rahvuslaste usalduslikku lojaalsust meenutaval seisukohal oli nuud aga hoopis teine tahendus: oluline oli, et

   tahtsamad otsused koolielu kohta voimalikult kohapeal, kogukonna,
   kihelkonna ja maakonna kooliesinduses tehtaks. (89)

Autor teadis, et Vene impeeriumis vaheldusid lahedamad perioodid surveaegadega, ja seda, et keskvoim hakkaks siiralt vaikerahva kultuuripuudlusi toetama, polnud loota. Saavutatud jareleandmiste tagasivotmine tuli teha valitsusele voimalikult raskeks. Seega tuleb P. Pollu projekti kasitleda ikkagi oma aja, tsaaririigi lopuaastate dokumendina, mis oli kooskolas eesti liberaalide strateegiaga ules ehitada oma rahvusuhiskond suurriigi ambitsioonide kiuste ja mis osutas uhiskonna laiu kihte holmava kaitsestrateegia vajalikkusele. Eestlaste autonoomse osariigi unistust arvestades oli keskvoimu kohalolekut vordlemisi palju. Sellele vaatamata oli tehtud eesti mottelugu rikastav eeltoo, millele saadi jargnevatel aastatel tugineda. (90)

KOKKUVOTE

Arkamisajal oli haridusideoloogia rahvusliku aratustoo teenistuses, suunatud eeskatt hariduse ajakohastamisele alg-, samuti korgema algkooli (kreiskooli) tasemel ja kooli kaudu saksastamise ning venestamise valtimisele. Pohiprobleemiks oli esiteks koolisusteemi arendamine eestlaste huvides: Aleksandrikool, maakonnakoolid ja eestikeelsed linnaalgkoolid. See oli haridusideoloogia konstruktiivsem osa, kus nii rahvusliku liikumise mooduka kui ka radikaalse suuna esindajate vaated pohilises uhtisid. Teiseks keskseks kusimuseks oli talurahvakooli alluvus, millest soltus selle juhtimine ja jarelevalve. Siin ilmnes poliitiliste kaalutluste ja maailmavaateliste erinevuste alusel kaks strateegiat, millest esimene hoidus kohalikku koolivalitsust avalikult rundamast voi annihileerimast (moodukad), teine taotles agedalt sellest vabanemist valitsuse ning vene avalikkuse ees. Reaalset alternatiivi olemasolevale koolivalitsusele voi koolide viimisele haridusministeeriumi voimkonda ei olnud. Eestlaste pretensioone hariduse juhtimises osalemiseks oigustas ja ohutas aga asjaolu, et koolide ulalpidamise pohiraskus langes jarjest enam talurahvale.

1864. aasta valdade suurmargukirjas, mille valjatootamisest vottis osa ka haritlasi, sh J. Koler, nouti sonaselgelt vallakoolide uleviimist haridusministeeriumi otsese valitsemise alla, mis tahendanuks talurahvakooli vahetut seotust riigiga ja aadli ning kiriku juhitud omavalitsusliku vaheluli korvalejatmist. Seda kinnitab margukirja provintside autonoomsust vahetahtsustav uldtoon. Sooviti, et valitsus sekkuks ja rakendaks siin oma poliitikat. Ilmnes varase arkamisaja talurahva, ka paljude haritlaste lihtsameelne usaldus riigi vastu. Hariduse edenemist, sh kooli juhtimise ja jarelevalve probleemi, ei seotud muude halduslike vahekordadega ning hariduse positiivne areng nais soltuvat vaid uhestainsast valitsuse (resp. tsaari) hea tahte aktist. Ehkki liikumise juhtide (sh Koleri) eesmark oli kindlasti rahva poliitiline kasvatamine ja julgustamine, jattis valitud taktika rahva passiivseks ootajaks.

C. R. Jakobson tahtsustas juba 1860. aastate lopul valdade ja koolmeistrite osa rahvakooli juhtimisel. Tema poolt 1878. aastal asutatud ajalehes Sakala nouti talurahvakoolide allutamist haridusministeeriumile, agedaim kriitika suunati aga pastorite koolitoos osalemise vastu. Et eestlaste suhtumine luteri kirikusse oli kahetine, sageli ambivalentne, leidis selline poliitika arvukalt nii toetajaid kui ka vastaseid. 1881. aastal eesti seltside poolt valitsusele esitatud suurmargukirjas, mille koostasid rahvuslaste radikaalse tiiva esindajad, nouti koolide vabastamist moisnike ja pastorite jarelevalve alt, kuid haridusministeeriumi ei mainitudki. Samas taotleti aga polisrahva ja baltisakslaste vordse esindusega maaomavalitsust, mis oli 1864. aasta margukirjaga vorreldes suur edasiminek. Koolide otseallumine riigi ministeeriumile olnuks omavalitsusliku printsiibiga vastuolus ja ebaloogiline, ehkki Jakobson hindas Aleksander II valitsust ning kindlasti pooldas eesti koolide viimist haridusministeeriumi voimkonda. Hupoteesina voib lisada, et regionalismi vaartustajana ei soovinud ta seda teha vahetult, vaid uue oiglaselt moodustatud maaomavalitsuse kaudu--analoogselt baltisakslaste kujundatud korrale, kus talurahvakoolid allusid kohaliku, kuigi eestlaste jaoks ebaoiglase koolivalitsuse vahendusel siseministeeriumile. Kindlasti ei pidanud ta koolide allutamist haridusministeeriumile enam voluvitsaks, mis koik probleemid lahendab, vaid unistas eestlaste ja riigi suhtlemisest ning koostoost. Jakobson vaatles talurahvahariduse juhtimist uhenduses eestlaste oigusliku olukorra probleemidega, mille lahendamine eeldas rahva aktiivsust ja pikaajalist poliitilist voitlust. Tema eesmargiks oli eestlaste asuala administratiivne terviklikkus ja halduslik autonoomia. On usutav, et ta nagi selles alust, millelt korraldada Eesti rahvahariduse juhtimine. Igatahes sisaldas 1881. aasta margukiri hoopis enam konstruktiivset allteksti kui varasem valdade oma.

Venestamisreformid ei laiendanud eestlaste oigusi rahvahariduse vallas. Ei vabanetud ka vaimulike ja aadlike jarelevalve alt, sest valitsus ei likvideerinud vanu kooli juhtimisasutusi. Kujunes pohimotete konflikt seisusliku autonoomia aumoiste, riiklik-burokraatliku printsiibi ja eestlaste rahvuslik-liberaalsete puudluste vahel. Valitsust ei peetud enam hariduse progressi tagajaks, kuid eestlasi ei paelunud ka mote reformide-eelse olukorra taastamisest, mida ruutelkonnad korduvalt esitasid. Rahvast ei pahandanud mitte niivord valitsuse voimu tugevdamine talurahvakooli ule, kui selle voimu kasutamise viis. Domineerima paasesid kohanemismeeleolud. Postimehe umber koondunud moodukate liberaalide ideoloogias avaldus 1890. aastate keskpaigast uus tulevikku vaatav joon: lootus Vene riigi poliitika liberaalsemaks muutumisele, mis voimaldaks asuda rahvuslikule haridustoole. Talurahvakoolide allumist haridusministeeriumile ei vaidlustatud, kusimus oli nuud allumise vormis ja tingimustes. Pollutookoolide puhul eelistati aga haridusministeeriumile pollutooministeeriumi.

1905. aastal avardus avalik poliitiline elu, vastloodud parteid ja liikumised avaldasid oma programmid. Radikaalsed vasakliberaalid (Teataja ringkonnast) ja sotsialistid (ajaleht Uudised) panid lootuse revolutsiooni voidule, mille jarel korraldatakse pohjalikult umber ka hariduselu. Suvenemine ja loov alge oli nende motteavaldustes suhteliselt napp. Sotsialistide visioonid lahtusid sageli teooriast, sattudes tegelikkusega vastuollu. Nagu arkamisaja radikaale, iseloomustas ka sotsialiste usk vaaramatusse poliitilisse joudu, mis kaotab vanad voimustruktuurid. Ent kui arkamisajal nouti Vene riigi kohaloleku suurendamist, panustasid radikaalid nuud tsaaririigi havingule, asendumisele unitaarse voi foderatiivse vabariigiga. Noudes kogukonna (resp. rahva) voimu kooli ule, kalduti vahel naiiv- voi aarmusdemokraatiasse ja unustati, et haridus on uks uhiskonna suhteliselt iseseisvaid susteeme, mille juhtimine nouab eriteadmisi ning oskusi, mitte rahvahaaletust.

Moodukad liberaalid (Postimehe mojupiirkonnas) pooldasid isevalitsuse asendumist konstitutsioonilise riigikorraga, seades uhtlasi eesmargiks legaalsel voi vahemalt vagivallatul teel valitsuselt jareleandmisi saavutada. Nad tootasid valja detailsemaid kavu, mis tolle aja koolipoliitilisi suundi jargides andsid tunnistust eesti haridusideoloogia muutumisest konstruktiivsemaks ja iseseisvamaks. Halduslikult ja finantseerimise viisilt erinevaid ministeeriumi- ning kihelkonnakoole sooviti koos vallakoolidega uhendada uhtseks omavalitsusele allutatud koolisusteemiks. Vaatepiir laienes kesk-, kutse- ja korghariduse valdkonda. Mitmele revolutsiooniaasta programmile ja memorandumile oli iseloomulik vastuolu julgete noudmiste ning tagasihoidlike konkreetsete kavandite vahel. Kooli juhtimise tulevikupilti kujundati autonoomiadiskursuse raames. Keskvoimule anti enamasti kontrollioigus ja sageli panustati liialt Vene riigi finantsabile.

Kooli juhtimise ja jarelevalve probleemi kasitluses esinesid kogu vaadeldaval ajavahemikul korvu negatsioon ja loov, konstruktiivne alge. Eitamine kasvas kooli juhtimise uksikute institutsioonide taunimisest kogu riikliku hariduspoliitika ja koolikorralduse hukkamoistmiseni. Konstruktiivsus arenes uksikutelt asutustelt (koolmeistrite komitee Jakobsonil, Eesti Aleksandrikooli valitsus Hurdal) Eestile kohandatud riiklike kooliorganite taotluseni (Olevik 1885) ja edasi noudeni anda kooli juhtimine omavalitsuse (kogukonna) hoolde ning luua autonoomne "maakoolivalitsus" (1905). Eestlased soovisid nuud vabanemist otsealluvusest haridusministeeriumile ja riigiametnike voimu piiramist voi isegi kaotamist. Revolutsiooniaastast alates saavutas konstruktiivne element selge ulekaalu, milles kajastus uhiskonna tugevnemine.

Balti kindralkuberneri erinoupidamisel avaldus taas tagurluse pealetung. Baltisakslaste ulekaalu survel sundis seal autonoomiat taotlev rahvakooli reformi projekt (1907), mille eelduseks oli enamusrahvuse oigusi eirav omavalitsussusteem. Aadli aktiviseerumise ja venestamise uue laine taustal avaldas P. Pold 1911. aastal eesti kooli juhtimissusteemi territoriaalse autonoomia tingimustele vastava kava. Selle jargi tuli nimetatud valdkond ules ehitada detsentralisatsiooni pohimottel. Olulised otsused tuli langetada kihelkonna ja maakonna tasandil, mis oli demokraatlik (moneti isegi ultrademokraatlik) printsiip, aga tollastes oludes ka kaitse riigi allutamispuuete vastu juhtimise hajutamise teel. Pollu projekt oli nii seniste, sageli alles hajusate motete ja kujutelmade sunteesimine mooduka liberalismi ning pedagoogika tolleaegsete ideede vaimus kui ka protestikava impeeriumis uha enam voimust votva reaktsiooni vastu. Olgugi liialt madalama astme omavalitsuste keskne ja Eesti maavalitsust varju jattev, oli see uks esimesi uksikasjalikke riiklikult tahtsa institutsiooni juhtimise ning jarelevalve kavu, mida eesti uhiskondlik mote konesoleva ajani oli andnud. Selles esitatud ideid arendas P. Pold edasi 1917. aastal Eesti maavalitsuse haridusosakonna juhatajana ja neid rakendati iseseisva Eesti hariduselu korraldamisel.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeritava teadusteema SF0130038s09 raames.

doi: 10.3176/hist.2013.1.01

Vaino SIRK

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; vsirk@hot.ee

(1) Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koost A. Liim. Rahvusarhiiv, Tartu, 1999, 15.

(2) Naiteks Liivimaal kuulus kihelkonna koolivalitsuse kompetentsi: vallakoolide avamine, koolmeistrite valimine, nende palga maaramine, kolbmatute koolmeistrite vallandamine, vallavolikogu liikmete hulgast koolivanema valimine jne. Eestimaal kinnitas kihelkonna koolikomisjon ka koolide tunniplaanid: Haridusinstitutsioonid Eestis, 26-27.

(3) Kihelkonnakoolides kasutati sageli ka saksa oppekeelt ja Liivimaa 1874. aasta maakoolide "opetuse plaanide" jargi oligi kihelkonnakooli korgemas jaos oppekeeleks saksa keel (v.a usuopetus): Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide opetuse plaanid. Viljandi, 1877, [section] 30, 10.

(4) 1881/82. oppeaastal kandsid Liivimaa talupojad 73,1% ja Eestimaa talupojad 54,7% luteri usu maarahvakoolide ulalpidamiskuludest: Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide. 1860. aastaist 1917. aastani. Koost ja toim E. Laul, toim V. Varik. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2010, 188.

(5) Kruus, H. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail.-- Rmt: Kruus, H. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel. 60.-80-ndad aastad. Luhiuurimusi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, 75.

(6) Haridusinstitutsioonid Eestis, 40-44.

(7) Eesti juhtivad tegelased suhtusid sellesse erinevalt. Ado Grenzstein: "Leider ist die alte Schulverwaltung neben der neuen noch bis heute stehen geblieben, was zu auBerst miBlichen Dingen furt unt die Schularbeit stort" (Grenzstein, A. Herrenkirche oder Volkskirche? Eine estnische Stimme im baltischen Chor. Druck von A. Grenzstein, Jurjew, 1899, 75). J. Tonisson aga manitses ruutelkondi kooli ees oma kohust taitma (Maakooli-kohtute toost vabastamist.--Postimees, 22.10.1899).

(8) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 3a 1887, N. 7, 313-321.

(9) Rechenschaftsbericht des Ritterschaftshauptmanns Baron Dellingshausen-- Kattentack fur das Triennium 1908/1910. I. 3. Bericht uber das Volksschulwesen. Reval, 1911, S. 3.

(10) Eesti saatkonna margukirjas esitatud soovid.--Rmt: Kruus, H. Eesti ajaloo lugemik, III. Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt XVIII ja XIX sajandil. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1929, 199. Siin viidatud margukirja variant on tolge vene keelest. Hans Kruus publitseeris hiljem ka margukirja eestikeelse redaktsiooni, kus on koneldud kulakoolidest (kulla-kolid). Taotlus koolide alluvuse muutmise kohta esitati jargmisel kujul: "Et /.../ Rigivalitsus neid koggoni kolide Ministri-kohto omma hole alla vottaks..." (Kruus, H. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, 85). Molemal puhul on silmas peetud luteri usu talurahvakooli, mida kinnitab palve alustada neis koolides vene keele opetamist. Oigeusu talurahvakoolides opetati riigikeelt alates nende asutamisest 1840. aastatel.

(11) Kruus, H. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, 73.

(12) Pjotr Kapterevi jargi 1860. aastatest Venemaal [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2004, 555.

(13) Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939, 24.

(14) Samas, 38.

(15) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide, 304.

(16) Poldmae, R. C. R. Jakobsoni "suur sulesoda".--Rmt: Poldmae, R. C. R. Jakobsoni teedest ja toodest. Eesti Raamat, Tallinn, 1985, 171.

(17) C. R. J. [Jakobson, C. R.] Mis ennem tarwis, seda hakkagem ennem peale. (Lisaks koolmeistri E. kirjale.)--Eesti Postimees, 29.10.1870.

(18) Samas.

(19) Kooli otseallumine riigiasutusele, naiteks haridusministeeriumile, ei tahendanud kooli riiklikuks muutumist. Vaide, et Eesti Kirjameeste Seltsi tegevuses oli uheks labivaks ideeks rahvakooli riiklikkus ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]), on noukogudeaegne ulepingutus: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1973, 35.

(20) "On taitsa tuhi laimamine, kui oeldakse, et meie wallad oma koolide eest uhtegi ei taha teha. Kus oigel wiisil asjaga peale hakkati, seal on rahwas jo lopmata palju oma koolide eest teinud, on uhked majad ules ehitanud ja neid ka sagedaste pariskohtade peale asunud. Tehkem, et meie rahwakoolide juhatamine paremaks saab, siis saawad ka koik muud asjad tulema": C. R. J. [Jakobson, C. R.] Mis ennem tarvis, seda hakkagem ennem peale.

(21) Kuidas Karjad ja nende saagid meie pollumeeste Rikkuse hallikaks saawad. Kaks konet, Parnu Eesti Pollumeeste Seltsis pidanud C. R. Jakobson, seltsi presitent. H. Laakmann, Tartu, 1876, 24.

(22) Eesti arkamisaja tegelaste koosolek 11. septembril 1878.--Eesti Kirjandus, 1921, 4, 124-127.

(23) Hurt, J. Eesti Aleksandri-kool. Uks tahtis kuulutus ja palve koigele Eestirahvale.--Rmt: Hurt, J. Looja ees. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2005, 195.

(24) Eestirahwa saadikute margukiri.--Sakala, 15.8.1881. Kaebus nn ilmalike ainete opetamise paranemise osas oli sihilik ja eksitav. Nende ainete olukord talurahvakoolis paranes 1870. aastatel joudsalt ja eesti keeles anti valja terve rida vastavaid opikuid: Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III. Koolireformid ja venestamine (1803-1918). Avita, Tallinn, 2002, 281-282.

(25) Sirk, V. Rahvakoolisusteemi institutsionaalsed probleemid arkamisaja eesti motteloos (1860.1880. aastad).--Acta Historica Tallinnensia, 2011, 16, 94-97.

(26) Karjaharm, T. Moderniseerimise strateegiad hilises Vene impeeriumis: semstvo ja Balti maaomavalitsus 1880-1917.--Rmt: Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, II. Koost T. Tannberg, B. Woodworth. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2010, 329-330.

(27) Algkoolide reform sai teoks kolme seadusandliku aktiga aastail 1885-1887, millest esimesega (20. novembril 1885) muudeti talurahvakoolide alluvus. Vt lahemalt Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide, 328-332.

(28) Jansen, E. Eesti ajakirjanduse rahvuslikkusest venestamisajal.--Rmt: Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, 2004, 191-192.

(29) Olevik kirjutas: "Uks paaasi on see, kui palju woimust meie rahwa enese katte antakse tema kooliwalitsuses": Eestimaalt. Kooliwalitsuse muutmine.--Olevik, 23.12.1885.

(30) 1898. aastal jagunes Eesti kaheksaks inspektorirajooniks, 1900. aastal oli neid 11, 1913. aastal 14 rajooni: Haridusinstitutsioonid Eestis, 42-44.

(31) Baltisaksa aadel vastas venestamisreformidele ulatusliku destruktiivse tegevusega (ruutelkondlike maagumnaasiumide ja opetajate seminaride sulgemine, toetuse vahendamine talurahvakoolidele jm). Baltisakslased suutsid ka arendada silmapaistvat ulesehitavat tegevust: kodukoolitusringide susteem (Unterrichtskreise) ja Liivimaa stipendiumikomisjon (Stipendienkollegium): Kiverik, I. Baltisakslased ja Vene riigivoim 19. sajandi teisel poolel: vene keele kasutuselevotust Balti kubermangude ametiasutustes ja koolides.--Rmt: Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, II, 57-59.

(32) 1902. aasta erinoupidamise kohta vt lahemalt Karjaharm, T. 1902. aasta erinoupidamine ja Eesti kodanluse poliitiline programm esimese Vene revolutsiooni eel. (Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 23. Uhiskonnateadused.) Tallinn, 1974, 1, 36-47.

(33) "Postimehe" programm (1902).--Rmt: Venestamine Eestis 1880-1917. Dokumente ja materjale. Koost T. Karjaharm. Tallinn, 1997, 150-152.

(34) Pats, K. Uhistegevus rahvavalgustamise valjal.--Rmt: Pats, K. Eesti riik, I. Koost T. Karjaharm. Ilmamaa, Tartu, 1999, 330.

(35) Andresen, A. Eestimaa kirikukorraldus 1710-1832. Riigivoimu moju institutsioonidele ja oigusele. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2008, 167-169.

(36) Saard, R. Eestlane ja luterlus.--Akadeemia, 2007, 6, 1251, 1263.

(37) Hurt, J. Eesti paevakusimused.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 288.

(38) C. R. J. [Jakobson, C. R.] Mis ennem tarwis, seda hakkagem ennem peale.

(39) Voru maakonnast.--Sakala, 15.7.1878.

(40) R. [Reinvald, A.] Sakala maalt: Rahwa koolid kroonu alla.--Tartu Eesti Seitung, 19.1.1880.

(41) Jansen, E. C. R. Jakobsoni "Sakala". Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1971, 182.

(42) Samas.

(43) Hurt, J. Kone pedagoogilisel ohtul.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 184-185.

(44) Saard, R. Eestlane ja luterlus, 1260.

(45) Balti kubermangude Oigeusu Talurahvakoolide Noukogu, oigeusu koolide juhtimise ja jarelevalve organ, mille eesotsas seisis Balti kindralkuberner ning kuhu kuulus nii vaimulikke kui ka ilmaliku voimu esindajaid, loodi 1869. aastal.

(46) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide, 145, 147, 150.

(47) Eesti saatkonna margukirjas esitatud soovid, 199.

(48) Eestirahwa saadikute margukiri.--Sakala, 15.8.1881.

(49) Reiman Hurdale 7.2.1890.--Rmt: Villem Reimani ja Jakob Hurda kirjavahetus aastatel 18841904. Koost T. Piir. Ilmamaa, Tartu, 2010, 71.

(50) Tonisson, J. Isiklik vaen?--Rmt: Tonisson, J. Kolblus ja rahvuslus. Koost S. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2010, 81.

(51) Tonisson, J. Awalik elu.--Postimees, 18.7.1903; "Postimehe" programm (1902).--Rmt: Venestamine Eestis, 151.

(52) Eesti ajalugu, V. Parisorjuse kaotamisest Vabadussojani. Tegevtoim T. Karjaharm, T. Rosenberg. Peatoim S. Vahtre. Ilmamaa, Tartu, 2010, 325.

(53) Soowiawaldused Ministritekomiteele rahwa haa kaekaigu tostmiseks ja riigi haakorra taiendamiseks I-HI.--Postimees, 16.4; 20.4; 21.4.1905.

(54) Ministrite-nouukogusse.--Teataja, 25.6.1905.

(55) Soowiawaldused Ministritekomiteele rahwa haa kaekaigu tostmiseks ja riigi haakorra taiendamiseks I.--Postimees, 16.4.1905.

(56) Samas.

(57) Soowiawaldused Ministritekomiteele rahwa haa kaekaigu tostmiseks ja riigi haakorra taiendamiseks II.--Postimees, 20.4.1905.

(58) Jarelmarkus margukirjale (Postimees, 21.4.1905) naitab, et Postimehe ringkonnas ei olnud aprilli keskpaigaks veel taielikku selgust vajalikest uuendustest ja plaani taiendati margukirja ilmumise ajal 16.-21. aprillini 1905.

(59) Protestant. [Reiman, V.] Uus alus.--Postimees, 29.12.1905.

(60) Eesti Rahvameelne Eduerakond. Eeskava ja tegevuse pohjusmotted.--Rmt: Venestamine Eestis, 158, 161.

(61) Uhiskonna osavottu kooli juhtimisest tahtsustasid ka baltisaksa poliitilised uhendused: "Die Partei wird /.../ dafur eintreten, dap die Ordnung des kommunalen Schulwesens und die Aufsicht uber die kommunalen Schulen den zustandigen Organen der Kommunalverwaltung, unbeschadet des staatlichen Oberaufsichtsrehts, uberlassen werde": Programm der monarchistisch- konstitutionellen Partei in Kurland.--Baltische Monatsschrift. Bd. LX (1905), 375-377.

(62) Eesti Rahvameelne Eduerakond, 162.

(63) Selline pohimote seadustati alles 1923. aastal toimunud rahvahaaletuse alusel. Vt lahemalt Valk, P. Uhest heledast laigust eesti kooli ajaloos: Usuopetus Eesti koolides aastatel 1918- 1940. Logos, Tallinn, 1997, 34-40.

(64) Ministrite-nouukogusse.

(65) Margukiri.--Uudised, 25.5.1905.

(66) Eesti Sotsialdemokratlise Tooliste Uhisuse programmi eelplaan.--Uudised, 8.11.1905.

(67) Margukiri.

(68) Pass, M. Juri Vilms ja Lui Olesk.--Rmt: Juri Vilms malestustes. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 1998, 150.

(69) Jurisson, M. [Martna, M.] Punased aastad Eestis 1905-1906. Eesti revolutsioonilise liikumise ajaloolikud ja majanduslikud pohjused. St. Petersburg, 1907, 54.

(70) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu. 2. koide, 460, 464.

(71) Burgermusse koosoleku otsused (27.-29. november 1905). Aulakoosoleku otsused (27.-29. november 1905).--Rmt: Punased aastad. Malestusi ja dokumente 1905. aasta liikumisest Eestis, I. Toim H. Kruus. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1932, 220-230.

(72) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. Anpem-Man N. 4-5. 1906 rog, 171-172.

(73) Vt viide 30.

(74) Rahvusliku pedagoogilise elu tousust tsaariaja lopul vt Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1996.

(75) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1905 r., 58, 61.

(76) Vt lahemalt Karjaharm, T. Ida ja Laane vahel. Eesti-Vene suhted 1850-1917. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 1998, 142-145.

(77) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 161.

(78) Laanemeremaade kindralkuberneri nouukogu.--Paevaleht, 21.9.1907.

(79) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 2000, 84.

(80) Karjaharm, T. Konfessionen und Nationalismus in Estland zu Beginn des 20. Jahrhunderts. Konfessionen und Nationalismus in Ostmitteleuropa. Kirchen und Glaubensgemeinschaften im 19. und 20. Jahrhundert. Nordost-Archiv. Zeitschrift fur Regionalgeschichte. Neue Folge Band VII/1998, Heft 2, 540-541.

(81) Pold, P. Kultuur ja rahvahariduse korraldus.--Rmt: Pold, P. Lastest tuntakse meid. Koost T. Tender. Ilmamaa, Tartu, 2006, 33-46.

(82) Vrd nt Mihkel Pungi koostatud ja Peterburi eesti kadettide poolt heaks kiidetud projekti: Laanemeremaade Eesti jaoskonna omavalitsuse algusjooned.--Postimees, 8.-9.6.1907.

(83) Tuulik, M. Peeter Pold.--OU Vali Press, Tallinn, 2007, 42.

(84) Pold, P. Kultuur ja rahvahariduse korraldus, 41.

(85) Samas, 39.

(86) Karjaharm, T. Ida ja Laane vahel, 250-251.

(87) Venestamisreformide-eelsest ajast parinenud kihelkonna koolivalitsust ei peetud 1905. aastal Postimehe ringkonnas vajalikuks ja sellist ei olnud hiljem ka Eesti Vabariigis. Kihelkond oli omavalitsustasandina eestlaste uueaegsele kommunaalpraktikale usna vooras, kuid reaktsiooniaastail oli ikkagi otstarbekas tugevdada kooli juhtimispuramiidi alumist osa ka kihelkonna kooliesindusega.

(88) Kui erinoupidamise projektis ilmnes tendents vahendada--vorreldes venestamisreformide-eelse ajaga--kihelkonna koolivalitsuse padevust, siis P. Pold tahtsustas seda juhtimistasandit.

(89) Pold, P. Kultuur ja rahvahariduse korraldus, 45.

(90) Vt lahemalt Raud, M. Eesti kool aegade voolus. Koolinouniku malestusi, I. Kirjastus EMP, Stockholm, 1965, 33-36.