Labour standards of the international labour organization and their impact on Estonian labour legislation between the two world wars/Rahvusvahelise tooorganisatsiooni standardid ja nende moju eesti tooseadusandlusele kahe maailmasoja vahel.

Pihlamagi, Maie

In the early years of membership the number of conventions ratified by Estonia was rather impressive. Estonia ratified 14 conventions out of the 16 adopted by the first three international labour conferences in 1919, 1920 and 1921. This activity was not entirely voluntary, as one of the prerequisite for Estonian membership was the obligation to ratify the conventions approved by the first three labour conferences. Nevertheless, Estonia did not ratify two very important instruments the Hours of Work (Industry) Convention (Convention 1), 1919, and Maternity Protection Convention, 1919 (Convention 3). This does not mean that provisions of these international labour standards were not taken into account in drafting Estonian national laws. Afterwards Estonia ratified only 8 ILO conventions.

Estonia accepted the need to make investments into the social sphere, in order to modernize the existing social legislation and to introduce the new laws based on international labour standards, but under the internal political and economic pressure the government had to consider social policies, which took into account local circumstances. Part of the desire to promote labour standards was absorbed by self interest. Employers opposed the laws dealing with reduction of working hours, paid vacation, old age and unemployment insurance because they were required to cover the costs of implementing the acts. The Estonian government was worried that wide-ranging social legislation would be a heavy burden on the economy as it would raise labour costs and result in Estonia's low competitiveness. Employees' social pressure was weak, because they had no strong organization to protect their interests. Therefore, in Estonia there was no cooperation between employees and employers, as formally demonstrated at the international level at the ILO labour conferences. The employers did not accept the employees as an equal partner for negotiation.

Although Estonia adopted a relatively small number of international labour standards, a lot of requirements of the rest of the international standards were taken into account in the drafting of national labour laws. For examples, in 1931 the 8-hour working day law was introduced. In 1934 the parliament adopted the law that established paid leave for the industrial workers. In 1940 the right for paid leave was extended to all employees (excluding seasonal workers). In 1939 preparations began for a large-scale social reform. Under the reform it was expected to provide all employees with sickness, old age, invalidity and survivors' insurance. The coup in June 1940 brought the reform to an end.

Among the ILO conventions there were few conventions with universal nature covering all categories of employees. The Estonian national labour legislation too covered employees of certain sectors--industry, agriculture, commerce or maritime. The conventions that Estonia ratified included a number of conventions relating to maritime and shipping activities. The legislation made under these provisions laid the foundation for the development of maritime law in Estonia, which had been seriously neglected. Implementing the ILO labour standards, Estonia promoted improvements in working conditions and quality of life and also contributed to making international labour standards general in Europe and around the world.

EESTIST SAAB RAHVUSVAHELISE TOOORGANISATSIOONI LIIGE

Esimene maailmasoda oli riikide majanduses, rahanduses ja rahvusvahelises kaubanduses pohjustanud kaose, mistottu inimeste too- ning elutingimused olid sojaeelse perioodiga vorreldes halvenenud ja toopuudus oli omandanud massilise iseloomu. Selline olukord voinuks esile kutsuda sotsiaalseid rahutusi. Ainult riikide koostoo uldise vaesuse ja ebaoigluse vahendamiseks ning sotsiaalkaitse arendamiseks uldiste toostandardite valjatootamise ja kehtestamise labi vois olukorda parandada. Tooliste ebavordne kohtlemine ja halvenenud too- ning elutingimused andsid touke Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni (International Labour Organization--ILO) loomiseks Rahvasteliidu raames 1919. aastal Esimese maailmasoja lopetanud Versailles' rahulepinguga. ILO pohikiri on esitatud Versailles' rahulepingu 13. peatukina ([section]-id 387-427). ILO loomise ideoloogia lahtus usust, et uldine ja kestev rahu on tagatud vaid siis, kui see tugineb sotsiaalsele oiglusele, mis on rahu vundament. (1) Organisatsiooni tegevuse eesmark oli edendada sotsiaalset progressi ja kaasa aidata majanduslike ning sotsiaalsete huvide konfliktide uletamisele labi dialoogi ja koostoo. (2) ILO ulesanne oli toetada ja koordineerida liikmesriikide koostood, et teatud tooalased normid muutuksid standardiks, mida jargitakse koikides riikides. Iga liikmesriik kujundas ise oma sotsiaalpoliitika, mis lahtus uhisest eesmargist tagada toovotjatele piisav sotsiaalne kaitse.

1918. aastal iseseisvunud Eesti Vabariigil tuli ules ehitada oma poliitiline susteem ja majandus, rajada raha- ning pangandussusteem, tagada riigi julgeolek ja saavutada noore riigi rahvusvaheline tunnustamine. Kahe viimase ulesande lahendamiseks oli oluline paaseda sellistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse nagu Rahvasteliit ja Rahvusvaheline Tooorganisatsioon.

1920. aasta novembris kokku tulnud Rahvasteliidu 1. Taiskogu arutas uute liikmesriikide vastuvotmist Rahvasteliitu ja otsustas Venemaa kuljest iseseisvunud riikidest liikmeks vastu votta vaid Soome. Eesti, Lati ja Leedu jaoks sai komistuskiviks julgeoleku garanteerimine liikmesriikide poolt. Liikmesriigid ei olnud valmis kolmele Balti riigile julgeoleku tagatisi andma. 16. detsembril 1920 tegi Taiskogu kompromissotsuse: Balti riikidele (Eesti, Lati ja Leedu) ning Gruusiale anti oigus osaleda Rahvasteliidu tehniliste komisjonide ja organisatsioonide toos. (3)

See tahendas, et Eesti sai oiguse osaleda ILO tookonverentsidel. Pidades tihedat kirjavahetust Genfis asunud ILO tooorganiga, Rahvusvahelise Tooburooga (International Labour Office), tegutses Eesti saadik Pariisis Kaarel Robert Pusta aktiivselt selles suunas, et Eesti saaks osaleda mitte uksnes ILO toos, vaid saaks ka ILO taieoiguslikuks liikmeks.

Rahvusvahelise Tooburoo 17. veebruari 1921. aasta kirjas Kaarel Robert Pustale teatatakse, et Rahvasteliidu Taiskogu 5. komisjonis, kus arutati ja vaieldi selle ule, kas anda Eestile luba osaleda Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni toos, otsustati teha Rahvasteliidu Taiskogule ettepanek soovitada Rahvusvahelisele Tookonverentsile arutada Eesti, samuti Lati, Leedu ning Gruusia vastuvotmist ILO liikmeks nende riikide taotluse alusel. (4) Paev varem, 16. veebruaril 1921 oli ILO peadirektor Albert Thomas saatnud K. R. Pustale erakirja, milles ta avaldas igakulgset toetust Eesti vastuvotmiseks ILO liikmeks ja teatas, et Eesti liikmelisuse kusimus otsustatakse ILO tookonverentsil 1921. aasta oktoobris. (5)

Kasutades Eesti jaoks kujunenud sobralikku ohkkonda otsustas Vabariigi Valitsus oma istungil 18. martsil 1921 esitada ametliku taotluse Eesti vastuvotmiseks Rahvasteliidu raames tegutseva Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni liikmeks. Vajalike sammude astumine tehti ulesandeks valisminister Ants Piibule. (6) Kuna Eestist sai 1921. aasta septembris Rahvasteliidu liige, polnud kuu aega hiljem, oktoobris, takistusi tema vastuvotmiseks ILO-sse. Nii osales Eesti 25. oktoobrist kuni 19. novembrini 1921 toimunud Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni 3. tookonverentsil taieoigusliku liikmesriigina. Sellega seoses kerkis ules esindamise probleem. Nimelt oli Eesti nagu koik teisedki liikmesriigid kohustatud tookonverentsile saatma 4-liikmelise delegatsiooni, kuhu kuulusid kaks valitsuse esindajat, uks tooandjate ja uks toovotjate esindaja. Viimased kaks pidid valima vastavad kutseuhingute keskliidud.7 Eestis olid toolised norgalt organiseerunud, kutseuhingutesse kuulus vaid vaike osa tooliskonnast. Uleriigiline ametiuhingute liit, Eestimaa Toolisuhingute Keskliit, moodustati alles 1927. aastal, kuid sellega uhinenud ametiuhingute liikmete arv oli vaike ja toosturid ning ka valitsus ei tunnustanud organisatsiooni tooliste esindusorganisatsioonina ega vordvaarse labiraakimispartnerina.

Valitsus lahendas tooliste kutseuhingute keskliidu puudumise probleemi nii, et maaras delegatsiooni koosseisu toovotjate esindajana Riigikogu saadiku sotsiaaldemokraat Mihkel Martna. (8) Tooandjate esindaja valimise andis valitsus 1917. aastal loodud tooandjate esindusorganisatsioonile Eestimaa Vabrikantide Uhisus. Kui tooandjate puhul oli esindatuse kusimus lahendatud, siis tooliste puhul kerkis see 1922. aastal uuesti paevakorda. Too- ja hoolekandeministri ettepanekul lahendati kusimus samuti nagu 1921. aastal. (9) 4. rahvusvahelisel tookonverentsil 1922. aastal esindas Eesti toovotjaid Riigikogu liige sotsiaaldemokraat Karl Ast. (10) Toolised ei avaldanud selle vastu protesti. Nad ei pidanud uldse vajalikuks tooliste esindajat tookonverentsile saata, sest olid veendunud, et konverentsil lahevad valitsuse toel ainult toosturite ettepanekud labi ja toolistel pole midagi head loota. (11)

Jargmistel tookonverentsidel esindas toovotjaid jallegi Mihkel Martna. Staazikateks ILO rahvusvahelistest tookonverentsidest osavotjateks kujunesid toovotjate esindajana M. Martna korval laevakapten August Gustavson, kes maarati esmakordselt delegatsiooni koosseisu 1926. aastal, valitsuse esindajatest Too- ja Hoolekandeministeeriumi nounik Woldemar Grohmann ning tooandjate esindajatest arimees Konrad Mauritz. (12) Uhtede ja samade inimeste saatmine tookonverentsile oli valitsuse taktikaline samm. Kuna teised riigid kasutasid sama taktikat, olid iga-aastased kohtumised aidanud delegaatidel uhise keele leida. (13)

Kahe maailmasoja vahelisel perioodil arutati kahel korral, 1937. aastal 23. ja 1938. aastal 24. tookonverentsil, Eesti delegatsiooni toovotjate esindaja mandaadi oigusparasust protesti alusel, mille olid esitanud ametiuhingud, kes ei tunnustanud Tooliskoda (loodud 1936. aastal) tooliste kutseesindusena. Tookonverentsi mandaatkomisjonid aktsepteerisid nii Tooliskoja sekretari Ilmar Rebase kui ka Riigivolikogu I koosseisu liikme Leopold Johansoni mandaati pohjendusega, et selle oli andnud Tooliskoda, tooliste poolt vabalt valitud organisatsioon, ja soovitasid sisemised intriigid kodus lahendada. (14)

TOOAJA STANDARDID

Tooaja ulempiiri reguleerimine

Kahe maailmasoja vahelisel perioodil oli tooaeg ILO tookonverentside koige aktuaalsem teema. Sel perioodil tootati valja 12 konventsiooni, mis reguleerisid tooaja konkreetseid aspekte, nagu tootunnid paevas ja nadalas, ootoo ning tasuline puhkus. Tosi kull, need konventsioonid ei olnud universaalsed, vaid puudutasid enamasti mond uksikut tootmisharu.

ILO esimesel tookonverentsil 1919. aastal Washingtonis heaks kiidetud esimene konventsioon kasitleski tooaega. Konventsioon "Tooajast toostuses" (15) satestas koigis tootleva toostuse harudes ja maetoostuses 8-tunnise toopaeva ning 48-tunnise toonadala ja keelustas uletunnitoo. See dokument kutsus paljudes riikides, sealhulgas Eestis, esile vastakaid reageeringuid ja kuna uksmeelele ei joutud, ei olnud edasiminekut ka rahvusvahelise standardi ratifitseerimisel. Uks peamisi pohjusi oli sojast tingitud majanduslik olukord. Riigid vajasid aega soja tagajargede likvideerimiseks ja majanduse ulesehitamiseks ning olid veendunud, et nende ulesannete taitmiseks jaab toojou nappust arvestades konventsiooniga satestatud tooajast vaheseks, seda enam et lubatud polnud ka uletunnitoo. Veel kardeti, et seda toostandardit ei rakenda koik riigid, ja seetottu satuvad konventsiooniga uhinenud riigid, kes investeerivad sotsiaalvaldkonda, majanduslikult halvemasse olukorda, sest nende konkurentsivoime vaheneb. Vabariigi Valitsuse esindaja V. Grohmanni aruandest 1924. aastal toimunud 6. tookonverentsi kohta selgub, et oli veel uks pohjus, miks jatta konventsioon ratifitseerimata. Selleks oli kartus, et toolised ei oska oma vaba aega moistlikult kasutada ja selle asemel et hoolitseda isikliku heakaekaigu ning kogukonna huvide eest, voivad nad sattuda kuritegelikule teele voi alkoholi kuusi. (16)

Juhtivad toostusriigid olid siiski seisukohal, et see konventsioon on tahtis ja vajab ratifitseerimist. Et rahvusvahelise toostandardi juurutamisele kaasa aidata, kutsus Suurbritannia 1926. aasta martsis Londonis kokku konverentsi. Peale Suurbritannia votsid sellest osa Prantsusmaa, Saksamaa, Belgia ja Itaalia esindajad, samuti Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni direktor Albert Thomas. (17) Konverentsi toimumise ajaks olid ILO konventsiooni ratifitseerinud Kreeka (1920), India (1921), Rumeenia (1921), Bulgaaria (1922), Itaalia (1924), Tsiili (1925) ja Lati (1925). (18) Nii oli konverentsi osalejatest uhinenud konventsiooniga ainult Itaalia. Prantsusmaal ja Belgias oli kull kehtestatud 8-tunnine toopaev, kuid konventsiooni ratifitseerimisega ei kiirustatud, vaid oodati, millal teised toostusriigid seda teevad. Konverentsil arutati tooaja luhendamisega seotud probleeme ja jouti seisukohale, et Washingtonis vastu voetud konventsioon tuleb ratifitseerida, et 8-tunnine toopaev muutuks uldiseks standardiks. (19)

Ometi sellest kokkuleppest kinni ei peetud. Suurbritannias olid tooandjate ja toovotjate vahelised toosuhted, sealhulgas tooaeg, reguleeritud kollektiivlepetega ning seetottu ei pidanud Briti valitsus otstarbekaks sellesse valdkonda seadusandluse teel sekkuda, mida oleks noudnud konventsiooni ratifitseerimine. (20) Seda seisukohta toitis ka hirm, et konventsiooni ratifitseerimisega voib Suurbritannia oma majanduslikku konkurentsivoimet vahendada, vorreldes riikidega, kus sotsiaalkaitse oli nork. (21) Kuigi Suurbritannia oli osalenud selle konventsiooni koostamisel ja Briti valitsus oli Washingtoni konverentsil haaletanud konventsiooni poolt, jai see ILO tahtis konventsioon Suurbritannias ratifitseerimata. (22) Alles 1937. aastal vottis Briti parlament vastu raamseaduse (joustus 1. juulil 1938), mis uhtlustas toostuses tootavate naiste ja alaealiste tooaja, piirates selle 48 tunniga nadalas, kuid see oli moeldud nende tooliste kategooriate kaitseks. Seni oli tooaeg piiratud tekstiiliettevotetes 55 ja ulejaanud tootmisharudes 60 tunniga nadalas. Kuna enamasti olid toosuhted kollektiivlepetega reguleeritud, toi see vabrikuseadus kaasa vaid vaikesed muudatused, eelkoige tooaja vahenemise suunas. (23)

Suurbritannia korval jatsid tooaja konventsiooni ratifitseerimata paljud teised riigid, tuues ettekaandeks toosuhete reguleerimise kollektiivlepetega voi riigi norga majandusliku kandepinna ja konkurentsivoime, mis ei voimaldanud seda laadi sotsiaalseadusi kehtestada. Viimaste riikide hulka kuulus ka Eesti, kus kollektiivlepingususteem ei toiminud. ILO 8-tunnise toopaeva konventsiooni ratifitseerimata jatmine ei tahendanud, et neid noudeid Eestis ei arvestatud. 1931. aastal valminud "Toostuslikkude kaitiste tooaja seadus" (24), lahtudes 1919. aasta rahvusvahelisest standardist, kehtestas toostustoolise tooaja normiks 8 tundi paevas ja 48 tundi nadalas. Seni oli Eesti Vabariigis ametlikult kehtinud tsaariajast parit toostusliku too seadustik, mille kohaselt oli tooaja maksimaalseks normiks toostuses 11,5 tundi paevas, laupaevadel ja puhade-eelsetel paevadel 10 tundi, seega 67,5 tundi nadalas. (25) Siinkohal on vajalik markida, et seadusega lubatud maksimaalset 11,5-tunnist tooaega Eesti toostusettevotetes parast 1905. aastat ei rakendatud. Enamasti kestis toopaev 9-10 tundi, laupaevadel tunni vorra vahem. (26) 1931. aasta seaduses tuleb naha eelkoige instrumenti toopuuduse leevendamiseks, mis ulemaailmse majanduskriisi aastail oli markimisvaarselt suurenenud. Tootundide luhendamisega loodeti sundida ettevotjaid vajalike toode tegemiseks taiendavat toojoudu palkama.

Samal ajal kui Eestis tegeldi 8-tunnise toopaeva seaduse elluviimisega, algas rahvusvahelisel tasandil too juba uue tooajastandardi, 40-tunnise toonadala konventsiooni kehtestamiseks. ILO direktor Harold Butler toonitas, et tooaja luhendamine on vajalik ja loogiline samm, sest too tootlikkus on toostuses ratsionaliseerimise tulemusena suurenenud, samuti tooks tooaja luhendamine kaasa uute tookohtade loomise. (27)

Liikmesriigid, sealhulgas Eesti, suhtusid jarjekordsesse tootundide vahendamise ideesse esialgu skeptiliselt. Eesti Vabariigi Haridus- ja Sotsiaalministeerium sai valitsuselt ulesande koostada arvamus ILO tooaega luhendava konventsiooni eelnou kohta. 1933. aasta oktoobris valminud ja valitsusele labivaatamiseks saadetud arvamuses on margitud, et ministeerium ei toeta konventsiooni vastuvotmist ning selle kehtestamist uldise toostandardina. Tooaja luhendamine Eestis on moeldav ainult koos tooliste palga vahendamisega, see aga norgendaks tooliste ostujoudu ja halvendaks nende majanduslikku olukorda, mis omakorda mojuks negatiivselt kogu majandusele. Eesti toostusettevotetel on praeguse tehnilise taseme ja toomeetodite juures raske toostuslikult arenenud riikidega voistelda ning tooaja luhendamisega vaheneks toostuse konkurentsivoime veelgi. (28) Valitsuskabinet kiitis ministeeriumi seisukohad heaks ja 1933. aasta novembris teavitati Rahvusvahelist Tooburood valitsuse otsusest. (29)

Toostuses 40-tunnise toonadala kehtestamise konventsiooni eelnou arutelu oli lulitatud ILO 18. tookonverentsi (1934) paevakorda. Konverentsi tooandjatest delegaadid keeldusid konventsiooni projekti uldse arutamast, sest nad olid tooaja kohustusliku luhendamise vastu. Suurbritannia, Prantsusmaa, Belgia, Tsehhoslovakkia, Hispaania, Kanada ja Rootsi valitsuse esindajad ei toetanud samuti eelnou, sest neid hairis, et konventsioonis puudusid satted, mis oleksid tooaja luhendamisel garanteerinud vahemalt senise palgataseme sailimise. Konventsioon kukkus labi, sest haaletamisest vottis osa vahem kui pool: 144 delegaadist 52. Siiski vottis konverents, vaatamata Suurbritannia valitsuse ja tooandjate vastuhaaletamisele, vastu resolutsiooni, mis noudis eelnou arutelu jatkamist jargmisel tookonve rentsil. (30)

Aasta jooksul muutusid riikide seisukohad, mida mojutasid toenaoliselt kriisi tagajargedest ulesaamine ja uus majanduskasv. 1935. aasta juunis toimunud ILO 19. tookonverentsil domineeris arvamus, et tooaja luhendamine on igati oigustatud, sest too tootlikkus on ratsionaliseerimise tulemusena markimisvaarselt tousnud ja tooaja luhendamine on suurendanud toojounoudlust, mis omakorda on leevendanud toopuudust. Konventsioon 40-tunnise toonadala kohta toostuses (31) voeti haalteenamusega vastu, ehkki selliste mojukate riikide nagu Suurbritannia, Hollandi, Sveitsi ja Kanada tooandjad ning valitsused olid selle vastu, pidades 40-tunnise toonadala elluviimist majanduslikult ebareaalseks. (32)

ILO poordus koigi oma liikmesriikide, sealhulgas Eesti poole, ettepanekuga konventsioon ratifitseerida. Eesti toostusringkondades arutati konventsiooni satteid ja leiti, et tooaega voiksid luhendada need riigid, kus valitseb toopuudus, sest luhema tooaja puhul on tootmisulesannete taitmiseks vaja taiendavalt toojoudu palgata. Eestis aga, kus probleemiks on tookate nappus, pole toonadalat voimalik luhendada. (33)

40-tunnise toonadala pohimote leidis jargimist USA-s (ei olnud ILO liige), Prantsusmaal, Uus-Meremaal, Belgias, Tsehhoslovakkias ja Itaalias. (34) Uheski neist riikidest konventsiooni ei ratifitseeritud, kuid toonadala luhendamine aitas tooturule tagasi tuua sadu tuhandeid toolisi, kes olid kriisiaastail oma too kaotanud.

Et anda riikidele aega uldise tooaja luhenemise mottega harjumiseks, arutati ILO 23. tookonverentsil 1937. aastal tooaja luhendamist 40 tunnini kolmes enim tervist kahjustavas toostusharus: tekstiili-, keemia- ja trukitoostuses. Konverentsi too toimus ageda diskussiooni ohkkonnas. Samal ajal kui tooandjad puudsid konventsiooni vastuvotmist takistada eelnou arutelus osalemisest ja haaletamisest keeldumisega, toetasid Ameerika ning Prantsuse tooandjad konventsiooni vastuvotmist, sest molemas riigis kehtis uldine 40-tunnine toopaev. Prantslaste argumendiks oli, et ratsionaliseerimisega suurenenud toopinge tottu vajavad toolised pikemat puhkust. Too mehhaniseerimise ja uksluisemaks muutumise ning elutempo kiirenemisega kaasnevad tooliste suurenev narvilisus ja toojou kiirem kulumine--nahtused, mida sellises ulatuses varem ei tuntud. Prantslased olid kindlalt veendunud, et nende ilmingute vastu on voimalik voidelda ainult tooaja luhendamisega ja palgalise puhkeaja pikendamisega. Kui prantslastel olid esiplaanil humaansed kaalutlused, siis Ameerika tooandjad lahtusid pragmaatilistest, majanduslikest kaalutlustest. Tooaja luhendamine 48 tunnilt 40 tunnini nadalas oli markimisvaarselt suurendanud too tootlikkust ja alandanud toodangu omahinda, mis omakorda oli positiivselt mojutanud Ameerika kaupade konkurentsivoimet. Lopuks joudsid konverentsil osalejad tooaja luhendamise suhtes kokkuleppele ainult tekstiilitoostuses. Eelnou vastuvotmise poolt haaletas 88 ja vastu 41 delegaati. Lisaks tooandjatele haaletasid konventsiooni vastu kuue riigi, sealhulgas Eesti valitsuse esindajad (Sotsiaalministeeriumi tookaitse ja sotsiaalkindlustuse osakonna direktor Johannes Sonin ning Eesti Vabariigi alalise esinduse Rahvasteliidu juures sekretar Johannes Kodar). Konventsioonikavad tooaja luhendamiseks truki- ja keemiatoostuses vajalikku 2/3 poolthaali ei saanud. (35)

Konventsiooni tooaja luhendamise kohta tekstiilitoostuses (36) heakskiitmist mojutas see, et tekstiilitoostuses, kus valdava osa toojoust moodustasid naised, olid tervist kahjustavad tootingimused. Niiskuse, tolmu ja palavuse tottu tooruumides esines siin teiste tootmisharudega vorreldes sagedamini haigestumist ulemiste hingamisteede haigustesse, tuberkuloosi ning mitmesugustesse viirushaigustesse. Teisalt oli tekstiilitoostus paljudes riikides suurimaks tooandjaks, tehniliselt heal tasemel ja korgete too tootlikkuse naitajatega. Enamik riike alustas industrialiseerimist tekstiilitoostusest ja seetottu olid tekstiilitooliste ning ettevotjate vahelised toosuhted reguleeritud eraldi oigusaktiga, nagu Belgias, Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias ja Indias, voi kollektiivlepete ning eriregulatsioonidega, nagu Suurbritannias, UusMeremaal, Austraalias jt riikides. (37)

Sotsiaalse oigluse ideest mojutatuna kehtestasid mitmed riigid tekstiilitoostuses 40-tunnise toonadala, ilma et nad oleksid konventsiooniga uhinenud. Nende riikide seas olid Uus-Meremaa ja Prantsusmaa. (38)

Eestis oli tekstiilitoostus samuti suurim tooandja, andes tood ligi 20%-le toostustoolistest. Eesti tekstiilitoosturid ei toetanud Sotsiaalministeeriumis valjatootatud seaduseelnou (39) 40-tunnise toonadala kehtestamise kohta toostuses. Tooaja luhendamine ainult tekstiilitoostuses oli neile aga hoopis vastuvoetamatu. Uleriiklik Tekstiilitoosturite Uhing, mis koondas suurema osa tekstiilitoosturitest, saatis Sotsiaalministeeriumile margukirja, milles valjendas eitavat seisukohta tooaja luhendamise suhtes, pohjendades seda sellega, et Eesti tekstiilitoostuses valitsevast madalast too tootlikkusest tingitud tootmisnaitajad ja nork konkurentsivoime maailmaturul ei voimalda 40-tunnist toonadalat rakendada. Tooaja luhendamine kehtivalt 48 tunnilt 40 tunnini tahendaks sisuliselt palgatousu, mis tooks kaasa toodangu kallinemise ja vahendaks veelgi konkurentsivoimet. (40) Kuna seda seisukohta toetasid ka teised toosturid, vastas Eesti Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni uleskutsele kehtestada 40-tunnine toonadal tekstiilitoostuses eitavalt.

Tooliste kutseesindus Tooliskoda oli vastupidisel seisukohal ja noudis tooaja luhendamist. Tooliskoja peasekretar Ilmar Rebane naitas oma artiklis "40-tunniline toonadal tekstiilitoostuses" (41), et luhema tooaja noudmine on majanduslikult igati oigustatud, sest tema arvestuste kohaselt oli ajavahemikul 1929-1934 too tootlikkus tunduvalt suurenenud, kuid tooliste palkades see praktiliselt ei kajastunud. Sellest jareldas ta, et toostuse ratsionaliseerimise vilju naudivad ainult toosturid suurenenud kasumite naol, ja soovitas toolistel jatkata surve avaldamist tooaja luhendamiseks, seda enam et Eesti toolistel puudus tootus- ning vanaduskindlustus ja 7-paevane palgaline puhkus (42) oli liialt luhike. (43) Vaatamata tooliste visale noudmisele kehtestada 40-tunnine toonadal, jai see toosturite, keda toetas ka valitsus, vastuseisu tottu realiseerumata.

Puhkeaja kehtestamine

ILO 3. tookonverentsil 1921. aastal voeti vastu oluline konventsioon nadala puhkepaevade kohta toostuses. (44) Vastavalt konventsioonile tuli igale tootajale voimaldada 7-paevase perioodi jooksul vahemalt 24 tundi jarjestikust puhkust ja voimalusel uhes ettevottes koigile tootajatele korraga. Riigikogu ratifitseeris selle standardi 2. novembril 1923. (45) Eesti tooseadusandlusse see muudatusi ei toonud, sest kehtivas tooseadustikus olid puhapaevad puhkepaevadeks kuulutatud. 17. detsembril 1925 Riigikogu poolt heaks kiidetud toostusettevotete nadala puhkepaevade seadus46 laks veidi kaugemale. Seaduse [section] 3 satestas, et toolised vabastatakse puhapaevadeks toost vahemalt 36 tunniks ja riiklikeks puhadeks vahemalt 24 tunniks jargemooda. Puhkepaevade loetelu tuli fikseerida ettevotte sisekorraeeskirjades ja see vabrikuinspektsioonis kinnitada. Erandkorras oli too puhapaevadel ja puhadel lubatud katkematu tooprotsessiga ettevotetes, valvetoodel ja kiiresti riknevate toorainete ning toiduainete tootlemisega seotud toodel.

Kui seadusega kehtestatud puhkepaevadel kestis too ule nelja tunni, tuli tooja hoolekandeministri maarusele vastavalt anda toolisele puhkepaev monel teisel paeval voi kompenseerida see rahaliselt nagu uletunnitoo, st 50% korgemate palgatariifide alusel. (47)

1930. aastate teisel poolel lahjenes seadus trukitooliste kahjuks. 1936. aasta 17. juuni toostusettevotete nadala puhkepaevade seaduse muutmise seadus (48) voimaldas ajalehti trukkivates trukikodades luhendada tooliste puhkeaega puhapaevadeks 12 tunni vorra, kohustades neid toost vabastama puhapaevadeks ja riiklikeks puhadeks jarjestikku 24 tunniks.

Palgaline puhkus

1936. aasta juunis vottis Rahvusvaheline Tooorganisatsioon oma 20. konverentsil vastu konventsiooni tasulisest puhkusest (49), mis holmas toolisi, kes tootasid toostuses, kaubanduses, laevanduses ja transpordis (v.a meresoit). Vastavalt konventsioonile oli toovotjal, kel oli vahemalt uheaastane pidev toostaaz, oigus tasu lisele 6-paevasele puhkusele. Puhkusepaevadeks loeti ainult toopaevad. Sama pika toostaaziga 16-aastastel ja noorematel tootegijatel oli oigus vahemalt 12 toopaeva pikkusele tasulisele puhkusele. Konventsioon sisaldas uldist pohimotet, et toostaazi kasvades peab suurenema ka puhkusepaevade arv ja see tuleb satestada rahvuslikes oigusaktides. Puhkuse hulka ei voinud arvata puhkepaevi ja puhi, samuti haiguspaevi. See konventsioon nagu mitmed teisedki ILO konventsioonid kujutas endast uksikutes liikmesriikides kehtiva seadusandluse uldistust. Kuigi eesmark oli, et koik liikmesriigid votavad kasutusele meetmed, mis tagavad toovotjatele oiguse vahemalt minimaalsele iga-aastasele tasulisele puhkusele, ratifitseeris selle konventsiooni vaid neli riiki: Mehhiko ja Brasiilia 1938. ning Taani ja Prantsusmaa 1939. aastal.

Eesti toooigusesse ilmus tasulise puhkuse moiste 1934. aasta 21. detsembri toostustooliste palgalise puhkeaja seadusega. (50) Seaduse kohaselt tuli toolisele, kes oli ettevottes tootanud vahemalt 12 kuud, anda tasulist puhkust 7 paeva aastas. Kuid seadus nagi ette ka voimaluse asendada puhkus rahalise kompensatsiooniga. Sel juhul oli ettevotja kohustatud maksma toolisele tootasu seadusega kehtestatud toost vabade puhade--kolme joulupuha, uusaasta, iseseisvuspaeva, suure reede ja esimese ulestousmispuha--eest. Oigustatult pidas Tooliskoja peasekretar Ilmar Rebane selle seaduse koige suuremateks puudusteks voimalust asendada toolise jaoks vaga vajalik puhkus rahalise kompensatsiooniga ja piiratust. (51) Seadus ei laienenud ehitustoolistele ja toovotjate mitmetele teistele kategooriatele.

Eesti kuulus nende 16 riigi hulka, kus palgalist puhkust said vaid teatud tooliste kategooriad. 1937. aasta seisuga anti koigile toovotjatele palgalist puhkust 22 riigis. (52) Oigus palgalisele puhkusele oli fikseeritud kas riigi vastavas oigusaktis voi kollektiivlepingutes.

ILO 1936. aasta konventsioon, mis satestas pohimotte, et toostaazi kasvades peaks suurenema ka puhkusepaevade arv, andis touke Eesti ametiuhingute noudmisele 12-paevase tasulise puhkuse kehtestamiseks ja valitsusele omakorda vastava seaduseelnou valjatootamiseks. Viimane sai toosturite poolt terava kriitika osaliseks. 1937. aastal Kaubandus-Toostuskoja Teatajas ilmunud artiklis (53) juhiti tahelepanu sellele, et seda laadi sotsiaalseadused ei ole Eestile joukohased, sest need tuginevad ainult majanduse hetkeseisule, korgseisule, ega ole tulevikku vaatavad. Valitsusele heideti ette rikaste riikide seaduste kopeerimist, mille rakendamine kaib Eestile ule jou. Artiklis rohutati, et tasulise puhkeaja suurenemisega vaheneb toopaevade arv ja samal ajal suurenevad toojoukulud, sest puhkuse pikendamine nouab lisakulusid ligi 900 000 krooni ulatuses. See on aga toostusele finantsiliselt koormav.

Toosturite valuline reageering igale katsele maksma panna tooliste elukvaliteeti parandav sotsiaalseadus on ka moistetav, sest seaduse elluviimisega seotud kulud oli riik veeretanud taielikult ettevotjate olgadele.

Kui 1940. aasta martsis algas parlamendis tooliste puhkeaja seaduse arutelu, utlesid toosturid selgelt valja oma seisukoha: nad ei toeta tooaja luhendamist toostuses palgalise puhkeaja pikendamisega, sest Eesti majanduslik seis ei voimalda luhikese tooajaga tagada kodanikele rikkalikku toidulauda, korralikku peavarju ja ihukatet, head haridust, vaimsete vajaduste rahuldamist ning muid elumonusid. Halvenenud turukonjunktuuriga seoses pidasid nad vajalikuks hoopis rohkem ja intensiivsemalt tood teha, et valtida rahva elatustaseme langust ning toota kullaldasel maaral kaupa vaiksemate tootmiskulude ja madalamate hindadega. Nad soovitasid seaduse vastuvotmine rahulikumale ja paremale ajale edasi lukata. (54)

Seekord valitsus toosturite seisukohta ei toetanud, sest seda peeti oluliseks ja vajalikuks seaduseks, millel on positiivne moju nii toovotjate tervisele kui ka tooviljakusele. (55) Tooliste palgalise puhkeaja seadus (56), mille koostamisel voeti eeskujuks nii naabermaade vastavad seadused kui ka ILO 1936. aasta konventsioon, kiideti parlamendis heaks ja 1940. aasta aprillis kuulutas president seaduse valja. Teiste seadustega vorreldes oli see seadus universaalsem, sest ta garanteeris palgalise puhkuse koigile toolepingu (57) alusel tootavatele toovotjatele (valja arvatud hooajatoolised58). Erinevalt 1934. aasta seadusest, mis nagi toolisele ette uhesuguse pikkusega puhkuse, seadis uus seadus puhkuse kestuse soltuvusse toovotja pidevast toostaazist tooandja juures: 1-2-aastase toostaaziga toovotjal oli oigus saada puhkust 1 nadal, 3-6-aastase staaziga 9 toopaeva ja alates 7-aastasest toostaazist kaks nadalat. Tasu maksti vaid toopaevade eest. Alla 18-aastastele tuli aastase tootamise jarel anda puhkust kaks nadalat. Puhkust pidi tooandja toolistele voimaldama ajavahemikul 1. aprillist 1. novembrini. Juhul kui toolisele ei olnud voimalik ettenahtud puhkust anda, tuli saamata jaanud puhkusepaevade eest maksta rahalist kompensatsiooni 1,5-kordse tootasu ulatuses.

Seaduse elluviimisega astus Eesti suure sammu edasi, uhtlustamaks oma sotsiaalpoliitikat teiste, edumeelsemate liikmesriikide sotsiaalpoliitikaga.

Ootoo piiramine

ILO ootood kasitlevad konventsioonid ei olnud universaalsed, sest need puudutasid vaid toovotjate teatud kategooriaid. Oma esimesel tookonverentsil 1919. aastal votsid liikmesriikide delegaadid vastu kaks konventsiooni alaealiste ja naiste ootoo toostuses keelustamise kohta, millest tuleb juttu laste ning naiste kaitset kasitlevas osas. 1925. aasta juunis toimunud 7. tookonverentsil arutati ootooga seotud probleeme pagaritoostuses ja kiideti heaks sellekohane standard (59). Vastavalt konventsioonile ootoost pagaritoostuses keelati leiva- ja kondiitritooteid (v.a kupsiseid) valmistavates ettevotetes tootamine oisel ajal: vahemalt seitsme uksteisele jargneva tunni valtel ajavahemikul kella 11.00-st ohtul kuni kella 5.00-ni hommikul. Tooandjate ja tooliste organisatsiooni vahelisel kokkuleppel vois ooajaks lugeda ajavahemikku kella 10.00-st ohtul kuni kella 4.00-ni hommikul, mil tootamine oli keelatud. Eesti ratifitseeris selle konventsiooni 1929. aasta novembris, kuid veel enne konventsiooni ratifitseerimist, 25. martsil 1929, oli Riigikogu vastu votnud pagaritoostuses ootoo keelu seaduse (60), mille satted sisaldasid ILO konventsiooni pohimotteid.

LASTE JA NAISTE KAITSE

Rahvusvaheline Tooorganisatsioon vottis 1919. aastal Washingtonis toimunud esimesel tookonverentsil vastu kuus konventsiooni, millest neli kaitsesid lapsi ja naisi, kes tootasid toostuses. Konventsioon minimaalsest vanusest toostuses tootamisel (61) lubas toostusettevotetesse toole asuda 14-aastastel lastel ja kohustas ettevotteid koigi alla 16-aastaste tooliste kohta nimekirja pidama, et oleks voimalik seaduse taitmist kontrollida. Konventsioon alaealiste ootoost toostuses (62) keelas selles tootmisharus alla 18-aastaste ootoo. Ooajaks loeti 11 jarjestikust tundi, mis sisaldas ajavahemikku kella 10.00-st ohtul kuni kella 5.00-ni hommikul. Erandina oli lubatud rakendada ootool alaealisi, kes olid vahemalt 17 aastat vanad, paberit, klaasi, suhkrut, rauda ja terast tootvates ettevotetes, arvestades nende tootmisprotsessi erisust. Kolmas standard (63), mis kasitles naiste ootood toostuses, keelas naiste too oosel: uheteistkumne uksteisele jargneva tunni valtel, mille sisse mahtus ajavahemik kella 10.00-st ohtul kuni kella 5.00-ni hommikul. Need konventsioonid olid fundamentaalse iseloomuga, millel oli suur moju laste ja alaealiste turvalisusele, tervisele, vaimsele ning fuusilisele arengule ja tootavate naiste tervisele.

Toetades ja koordineerides liikmesriikide koostood, taotles ILO, et tookonverentsidel heaks kiidetud toostandardid konventsioonide naol juurduksid voimalikult paljudes riikides, sest laste ja alaealiste toojou kasutamine toostuses ning kaevandustes oli alates toostuslikust revolutsioonist laialt levinud. Kasitsi too asendamine masinatega voimaldas laialdaselt kasutada odavat laste toojoudu, seades ohtu nende tervise ja fuusilise ning vaimse arengu. Seeparast tekkis usna varsti vajadus kaitsta lapsi liiga varase tookarjaari eest ja luua tootingimused, mis ei parsiks alaealistest tooliste arengut.

Esimesena asus lapsi kaitsma Inglismaa, kus 1802. aastal nagi ilmavalgust vabrikuseadus, mis piiras alaealiste tooaega puuvillatoostuses, tootmisharus, kus esimesena rakendati masinaid--teaduse ja tehnika uuemaid saavutusi, sealhulgas aurujoudu masinate liikumapanemiseks. See seadus nagu ka jargmine, 1819. aasta seadus, mis seadis toostuses tootamisele vanuselised piirid, jaid vaid paberile. (64) Esimene seadus, mis Inglismaal ellu rakendati, oli 1833. aasta vabrikuseadus, mille kehtivusala piirdus aga vaid tekstiilitoostusega. Seadus keelas alla 9-aastasi lapsi tekstiilitoostusesse toole votta ja piiras 9-12-aastaste laste tooaja 8 tunniga ning 13-18-aastaste tooaja 12 tunniga paevas. Alla 18-aastaste ootoo oli keelatud. Vastavalt seadusele tuli tootavatele lastele vahemalt 2 tundi paevas kooliharidust anda ja luua jarelevalve teostamiseks seaduse satete taitmise ule vabrikuinspektsioon. (65) Inglismaa eeskuju kandus ka teistesse industrialiseerimise teele asunud riikidesse. Prantsusmaal, kus sooviti jargida Saksamaa mudelit, oli olulise tahtsusega 1874. aasta seadus. See kehtestas toostuses tootamisel minimaalseks vanuseks 12 aastat. 12-aastaste ja vanemate tootundide ulempiiriks paevas maarati 12 tundi. Alla 16-aastastel oli keelatud tootada ooajal (ajavahemik kella 9.00-st ohtul kuni kella 5.00-ni hommikul), samuti puhapaevadel ja puhadel. Samasugune keeld kehtis ka suurtes vabrikutes tootavate alla 21-aastaste naistooliste kohta. Nii nagu Inglismaal sisaldas seadus ka Prantsusmaal alaealiste tooaja korval satteid nende algharidusest. Nii olid koik alla 15-aastased tootavad lapsed, kel puudus tunnistus alghariduse kohta, kohustatud koolis kaima vahemalt 2 tundi paevas toost vabal ajal. Kooliskaivate laste toopaev ei tohtinud olla pikem kui 6 tundi. Nende kooliskaimist kontrollis tooandja iga nadal. (66)

Suhteliselt hilja moderniseerimist alustanud Tsaari-Venemaal voeti esimene laste tood vabrikutoostuses kasitlev vabrikuseadus vastu 1. juunil 1882. Seadus minimaalsest vanusest toostuses tootamisel ja alaealiste tooajast (67) keelas vabrikutoostuses kasutada nooremate kui 12-aastaste laste tood ja piiras 12-14-aastaste laste tooaega 8 tunniga paevas. Samuti keelas seadus nende rakendamise ootool, s.o kella 9.00-st ohtul kuni kella 5.00-ni hommikul, puhapaevadel, puhadel ja tervist kahjustavatel toodel. Teiste riikide eeskujul sisaldas seadus ka algharidust kasitlevaid satteid, mis kohustasid ettevotjaid lubama neid alaealisi, kel puudus vahemalt uheklassilise rahvakooli loputunnistus, kooli oppetoole kuni kolmeks tunniks paevas (18 tundi nadalas). (68) Jarelevalve teostamiseks seaduse satete taitmise ule loodi Inglismaa eeskujul uus riiklik institutsioon--vabrikuinspektsioon. Siiski jai 1884. aasta seaduseni puue levitada haridust toolislaste seas vaga spo raadiliseks, soltudes tooandja heast tahtest. (69) 1884. aasta seadus (70) lubas ettevotjail asutada vabrikute juurde koole, et tagada tooliste lastele ja tootavatele alaealistele algharidus. Suuremad ettevotted seda voimalust ka kasutasid.

3. juuni 1885. aasta ajutine seadus71 ootoost keelas alla 17-aastaste alaealiste ja naiste ootoo tekstiilitoostuses. 1890. aasta 24. aprilli seadus laste, alaealiste ja naiste toost (72) sustematiseeris eelneva sellealase seadusandluse ja arendas seda edasi ning laiendas laste tood ja oppimist kasitlevate satete kehtivust ka kasitoondusele. Uute artiklitena oli seadusesse sisse kirjutatud tooaja korraldamine kahe vahetusega too puhul.

Tsaaririigi koosseisus autonoomiat nautivas Soomes vottis parlament alles 1890. aastal vastu seaduse, mis keelas alla 12-aastasi vabrikusse toole palgata. Seadus piiras 12-14-aastaste tooaja 7 tunniga ja 15-aastaste ning vanemate tooaja 14 tunniga paevas. (73)

Tsaariaegsed oigusaktid toostusliku too seadustikuna (74) kehtisid edasi ka Eesti Vabariigis vastavalt 1918. aasta 19. novembri seadusele ulemineku aja kohta (75).

Eesti jaoks muutusid eelnimetatud kolm 1919. aasta ILO konventsiooni siduvaks, kui Riigikogu ratifitseeris need 1922. aasta novembris. (76) Eesti naitas konventsioonide ratifitseerimisega, et on valmis astuma sammu edasi ja oma sotsiaalseadusi parendama, sest konventsioonid laste ning naiste kaitse osas esitasid korgemaid noudeid kui Eestis kehtivad seadused. Eesti oigusaktide konventsioonide satetega kooskolla viimiseks tootati valja seadus laste, alaealiste ja naiste tooaja kohta toostusettevotetes (77), mille Riigikogu 20. mail 1924 heaks kiitis. Seadus keelas toostusettevotetel alla 14-aastasi lapsi toole votta. 14-15-aastased koolikohustuslikud lapsed voisid tootada vaid koolivaheajal maakonna voi linna koolivalitsuse loal. Nende tooaeg ei tohtinud olla pikem kui 6 tundi tekstiilitoostuses ja 6,5 tundi paevas ulejaanud toostusharudes. Uletunnitoo ja tootamine puhkepaevadel, st puhapaevadel ning puhadel oli keelatud. Alla 18-aastaste tootajate ja naiste ootoo keelustati toostuse koigis harudes. Samuti kehtestas seadus loetelu tervist kahjustavate toode kohta, kus nooremate kui 18-aastaste ja lapseootel naiste rakendamine oli keelatud.

Seega tostis 1924. aasta seadus ealist piiri toostuses tootamisel kahe aasta vorra--12 aastalt 14 aastani--ja piiras 14-15-aastaste koolikohustuslike laste tootamist toostuses, luhendas nende tooaega ning kehtestas kohustuslikud vaheajad. Kui varem oli naiste ja alla 17-aastaste tooliste ootool (ajavahemik 21.00-5.00) rakendamine keelatud vaid tekstiilitoostuses, siis 1924. aasta seaduse jargi oli naiste ning alla 18-aastaste tooliste rakendamine ootool keelatud koigis toostusharudes. Ooajaks loetav aeg pikenes 11 tunnini. Tunduvalt pikenes tervist kahjustavate toode loetelu, kus alla 18-aastaste ja lapseootel naiste rakendamine oli keelatud.

Seadusel oli Eesti uhiskonnas kaheldamatult oluline tahtsus, garanteerimaks lastele igakulgse arengu ja alghariduse saamise ning tootavate naiste tervise kaitse. Naiste osatahtsus tooliste uldarvus oli kullalt suur: 1923. aastal moodustasid nad ligi kolmandiku (31,4%) toostustoolistest. Alaealiste osatahtsus toostustooliste seas oli suhteliselt vaike: 1,5%. Pea pool naistoolistest leidis rakendust tekstiilitoostuses, alaealistest ule poole tootas kahes toostusharus: metalli- ja tekstiilitoostuses. (78)

Et laste toojou kasutamist lisaks toostusele ka teistes majandussfaarides piirata, voeti ILO 2. ja 3. tookonverentsil vastu mitu konventsiooni. 1920. aasta konventsioon minimaalsest vanusest merel tootamisel (79) satestas, et laevale toole asumise minimaalne iga on 14 eluaastat. Laeva kaptenit kohustati alla 16-aastaste ekipaaziliikmete kohta nimekirja pidama, et oleks voimalik konventsiooni taitmist jalgida. Konventsioon laevadel tootavate laste ja alaealiste kohustusliku arstliku jarelevaatuse kohta (80) noudis alla 18-aastaste palkamisel laevale arstitoendi olemasolu selle kohta, et nad sobisid selleks tooks. Arstlikus kontrollis tuli kaia igal aastal. Konventsioon minimaalsest vanusest tootamisel laevanduses (aurulaevadel) kivisoelaadijana ja kutjana (81) kehtestas vanuse alammaaraks toosuhte alustamiseks neil ametialadel 18 eluaastat.

Alaealiste tootamist laevanduses kasitlevad konventsioonid ratifitseeriti ilma suurema diskussioonita. (82) Eesti enda oigusakti, meremeeste seaduse (83) valjatootamine vottis aega kuus aastat. 1928. aastal valminud seadus, jargides rahvusvaheliste konventsioonide noudeid, sisaldas satteid, mis keelustasid laevale toole palgata alla 14-aastasi isikuid ja alla 18-aastasi naisi. Kutjaks ja soekandjaks (trimmeriks) oli lubatud palgata noori alates 18. eluaastast. Alla 18-aastasi vois laevale palgata ainult arstitunnistuse alusel, mis toendas, et nende tervislik seisukord lubab sellele toole asuda. Kord aastas pidid nad tervisliku seisundi kindlakstegemiseks labima kohustuslikus korras arstliku labivaatuse.

1921. aastal toimunud 3. tookonverentsil heaks kiidetud konventsioon minimaalsest vanusest pollumajanduses tootamisel (84) vanusepiirangut toosuhte alustamiseks tegelikult ei seadnud. Pigem oli eesmark kindlustada maal elavate laste koolikohustuse taitmine ja selle korval ka tookasvatus, et juba varases nooruses omandada teadmisi ning oskusi maatooks. Konventsiooni [section] 1 satestas, et alla 14-aastased voisid tootada riigi- voi erapollumajanduslikes ettevotetes ja nende korvalharudes ainult valjaspool kooliaega. Too ei tohtinud kooliskaimist segada. [section] 2 satestas, et praktika saamiseks peavad oppeaeg ja tunnid olema korraldatud nii, et lastel oleks voimalik teha kergemaid pollutoid, eriti saagikoristuse ning viljaloikuse ajal. Siiski ei tohtinud oppeaeg olla luhem kui kaheksa kuud aastas.

Konventsioon sai teoks labi agedate vaidluste. Prantsuse delegatsioon esines avaldusega jatta pollumajandusega seotud kusimused konverentsi paevakorrast valja, sest konverentsil puudub selleks kompetents. Prantsuse valitsuse esindajate arvates polnud uldse voimalik rahvusvahelisel tasandil tootingimusi pollumajanduses reguleerida, sest need olid riigiti liiga erinevad. Vastupidiselt prantslastele toetas Briti delegatsioon pollumajandusega seotud kusimuste arutamist. Parast viis paeva kestnud vaidlusi joudis konverents siiski seisukohale, et pollutoolistega seonduv kuulub kindlalt konverentsi kompetentsi. (85) Selle valjenduseks oli konventsiooni uhinemise oigusest pollumajanduses (86) vastuvotmine. Konventsioon kohaldas maatoolistele toostustooliste oigust moodustada ametiuhinguid, kultuuri- ja haridusseltse. Eesti uhines konventsiooniga 1922. aastal. (87) Arutusele pandud konventsiooni projekt pollutooliste tooaja normeerimisest aga ei saanud vajalikku arvu 2/3 --poolthaali. Siiski onnestus konverentsil vastuvoetud resolutsiooni lulitada punkt, mis nagi ette kusimuse uut arutelu monel lahematest konverentsidest. (88)

Eesti Riigikogu oli ILO-st ette joudnud ja 1921. aasta novembris heaks kiitnud pollutooliste tooaja ning palgaolude korraldamise seaduse (89), mille [section] 3 satestas, et alla 12-aastasi lapsi on keelatud pollutoolisteks palgata. Alla 16-aastasi vois kasutada ainult pollumajanduslikel abitoodel: karjastena vaikemajapidamistes, peenarde rohimisel, loovotmisel jt kergematel toodel. Koolikohustuslikud lapsed voisid tootada ainult koolivaheajal. Kuna kehtiv seadus sisaldas ILO konventsioonis minimaalsest vanusest pollumajanduses tootamisel satestatut, siis polnud konventsiooni ratifitseerimisega 1922. aastal probleemi.

Naiste tervise kaitsmise seisukohalt oli tahtis 1919. aasta novembris Washingtonis ILO esimesel tookonverentsil vastuvoetud konventsioon emaduse kaitse kohta. (90) Konventsioon nagi ette toostuses voi kaubanduses tootavatele naistele kuus nadalat tasulist sunnituspuhkust ja tasuta arsti- ning ammaemandaabi. Rinnaga last toitev ema tuli kaks korda paevas 30 minutiks toolt vabaks lasta, et last toita. Euroopa riikidest ratifitseerisid selle konventsiooni vahesed: Kreeka (1920), Bulgaaria (1922), Hispaania (1923), Lati (1926), Saksamaa (1927), Luksemburg (1928) ja Ungari (1928), kes tootasid valja ka vastavad rahvuslikud seadused.

Eesti seda konventsiooni ei ratifitseerinud, sest 1912. aastast kehtiv haiguskindlustusseadus (91) sisaldas konventsiooni noudeid. Vastavalt haiguskindlustusseadusele oli naistel oigus kuuenadalasele (kaks nadalat enne sunnitust ja neli nadalat parast seda) tasulisele sunnituspuhkusele. Toetust maksis haigekassa tingimusel, et kassaliikme staaz sunnituse ajaks oli vahemalt kolm kuud. Eestimaa kubermangu valdavalt naistoojoudu kasutavate suuremate tekstiilitoostusettevotete sisekorraeeskirjadesse ilmusid juba 19. sajandi lopul satted, mis vabastasid naistootaja toost enne ja parast sunnitust kuni kolmeks kuuks ning garanteerisid talle selle aja jooksul tookoha sailimise. Tosi kull, raha selle aja eest ei makstud. Rinnaga last toitvatele emadele oli kuni lapse aastaseks saamiseni ette nahtud kaks korda paevas 30-minutiline vaheaeg lapse toitmiseks. (92)

ILO uks mojukamaid liikmesriike Suurbritannia ei ratifitseerinud samuti seda konventsiooni, sest Briti rahvusliku tervisekindlustuse regulatsioon, holmates lisaks toostustoolistele ka transporditoolisi, opetajaid ja teisi naistootajate kategooriaid, oli hoopis laiem, kui ILO konventsioon seda ette nagi. (93)

Teistsugune oli Eesti-poolne suhtumine 1935. aastal ILO tookonverentsil vastuvoetud konventsiooni naiste toojou kasutamise kohta allmaatoodel (94), mis keelustas naiste too mis tahes liiki allmaatoodel. Kuigi Eestis oli naiste rakendamine allmaatoodel keelatud eelnimetatud 1924. aasta seadusega laste, alaealiste ja naiste tooaja kohta toostusettevotetes ([section] 9), ratifitseeriti ILO konventsioon 1937. aastal. (95) Eesti otsust enese sidumiseks konventsiooniga mojutas oluliselt see, et konventsiooni olid juba ratifitseerinud mitmed maetoostust omavad riigid, sealhulgas Eesti jaoks suur eeskuju Suurbritannia.

TOOPUUDUSE VASTU VOITLEMINE

Esimese maailmasoja paevil tekkis toopuudus ja see oli terav probleem ka esimestel sojajargsetel aastatel. ILO esimesel tookonverentsil 1919. aastal Washingtonis vastuvoetud konventsioon toopuudusest (96) oli suunatud selle probleemi leevendamisele, nahes ette meetmed, kuidas toopuudust vahendada. Konventsioon tugines suuresti Suurbritannia 1909. aasta tooborside seadusele, mida sooviti konventsiooni kaudu uldiseks standardiks muuta. (97) Vastavalt konventsioonile oli sellega uhinenud liikmesriikidel kohustus luua avalik tasuta toovahendusagentuuride susteem keskvoimu kontrolli all. Riikides, kus eksisteerisid korvuti era- ja riiklikud toovahendusagentuurid, tuli nende tegevust koordineerida. Liikmesriikidel oli kohustus saata Rahvusvahelisele Tooburoole perioodiliselt iga kolme kuu jarel statistilised andmed toopuuduse maara ja toopuuduse vahendamiseks rakendatud abinoude kohta.

Eesti uhines selle konventsiooniga 1922. aastal. (98) Selleks ajaks olid Eestis konventsiooni satted tegelikult taidetud: omavalitsuste juures tegutsesid tooburood, kes vahendasid tootuile tood ja koostasid regulaarselt statistilisi aruandeid tootuse maara ning toopuuduse vahendamiseks rakendatud abinoude kohta. Tooborside avamine Too- ja Hoolekandeministeeriumi juhtimise ning jarelevalve all oli Eestis alanud juba 1918. aasta detsembris. Seejuures juhinduti Vene Ajutise Valitsuse 1. augusti 1917. aasta maarusest (99) tooborside loomise kohta. Maarus nagi ette tooborside avamise koikide omavalitsuste juures, mille territooriumil elas vahemalt 50 000 inimest keskvalitsuse (tooministeeriumi) kontrolli all ja finantseerimisel. Tooborsi ulesanne oli registreerida nii toootsijaid kui ka vabu tookohti, pidada arvestust toojou ja tookohtade liikumise kohta ning koguda infot tooturu seisukorrast. Registreerumine tooborsil oli vabatahtlik ja tasuta.

Esimesena alustas 19. detsembril 1918 tegevust Tallinna linnavalitsuse toobors. (100) Jargmisel aastal avati tooborsid ka teistes linnades: Tartus, Kuressaares, Narvas, Valgas ja Parnus. (101) Andmeid tooborsides registreeritud tootute kohta hakati regulaarselt avaldama 1922. aastal, kui loodi Riigi Statistika Keskburoo, kelle ulesannete hulka kuulus tooborside statistiliste aruannete kogumine, tootlemine ja avaldamine.

1920. aastail vahendasid lisaks omavalitsuste tooburoodele vaikese tasu eest peamiselt majateenijatele tood kolm Tallinna eravahetalituskontorit.

1928. aastal alustas tegevust spetsiaalne, ainult meremehi tasuta teenindav tooburoo. Selle avamine oli seotud ILO 1923. aasta konventsiooniga meremeestele too muretsemise vahetalituse kohta, mille Eesti samal aastal ka ratifitseeris. (102)

1934. aasta algul tegutses Eestis 31 tooborsi. Sama aasta suvel labiviidud tooborside reformi tulemusena jai tegutsema 17 tooborsi, mis asusid koik linnaomavalitsuste juures ja teenindasid nii linna kui ka selle lahedal asuvaid maaelanikke. Tooborside reformi tingis nende madal renomee nii toootsijate kui toopakkujate hulgas eelkoige selle tottu, et lootus tooborsi kaudu alatist tood saada oli imevaike. Tooborside tegevus oli taandunud peamiselt tootute registreerimisele ja nende saatmisele hadaabitoodele. Toovahendamine oli jaanud taielikult tagaplaanile. Tooandjate silmis oli toobors koht, kus registreeriti uhiskonnaheidikuid, ja seetottu ei rutanud nad toopakkumisi borsil registreerima.

1934. aasta reformi tulemusena hakati tooborsidel eraldi registreerima tootuid ja tookohta vahetada soovijaid ning alustati kutsenoustamisega. Loomulikult ei toonud see uleoo kaasa tooborside prestiizi kasvu, kuid Eesti tooborside tegevus uhtlustati teiste Euroopa riikide tooborside tegevusega.

Lisaks omavalitsuslikele tooburoodele vahendasid 1930. aastate lopul tood ka kuus eravahetalituskontorit, neist viis Tallinnas ja uks Tartus. (103) Peamisteks klientideks olid endiselt tood otsivad majateenijad. Nende toovahendusega tegeles 1936. aastast ka Tallinna Kristlike Noorte Naisuhingu kohakuulamis- ja teadeteburoo. Toojouturu paremaks korraldamiseks maal loodi 1937. aasta talvel Pollutookoja juurde tooburoo ja kohalikud pollumeeste konventide tooburood. (104)

MIINIMUMPALK

Olles mures Esimese maailmasoja aastail halvenenud olukorra parast, mis vois kaasa tuua sotsiaalse plahvatuse, valjendasid liikmesriigid juba ILO tegevuse alguspaevadel arvamust, et uheks tootingimuste reguleerimise aspektiks peab olema tootasu, mis kindlustab toolisele rahuldava elukvaliteedi. (105) 1920. aastatel viis ILO labi uuringu, et saada ulevaadet, millised miinimumpalga fikseerimise susteemid kehtivad liikmesriikides, eriti toostuses, kus tooandjad ja toolised polnud organiseerunud voi olid vahe organiseerunud. Seda probleemi arutati 1928. aasta tookonverentsil, kus voeti vastu konventsioon miinimumpalga maaramise mehhanismide kohta (106), mis on jous tanaseni. Palga alammaara kehtestamise mote leidis kiiresti toetust. Mones riigis, kus ametiuhingud olid norgad, fikseeris palga valitsus, teistes riikides jouti selleni tooandjate ja toovotjate vaheliste labiraakimiste tulemusena ning satestati kollektiivlepetes. Nii kehtestati 1936. aasta seadusega miinimumpalk Boliivias, Brasiilias, Bulgaarias, Guatemalas, Uus-Meremaal, Panamas, Venetsueelas ja Louna-Slaavias, kus tooliskond oli norgalt organiseeritud. (107)

Eestis tuli algatus alampalga maaramiseks tekstiilitoosturitelt, kes olid oma huvide kaitseks koondunud Uleriiklikku Tekstiilitoosturite Uhingusse (UTU). Uheks toukejouks, miks just tekstiilitoosturite organisatsioon algatas kusimuse uuele palgakorraldusele ule minna, olid sagedased tootulid, mille pohjustas suurema palga noudmine. Tekstiilitoostuse tooliste palgad olid uhed madalamad Eestis. Tooliste jaoks oli palgavoitlus usna tulemuslik, sest see loppes enamasti toovaidluste lahendamise komisjoni positiivse otsusega tooliste jaoks. Samal ajal ei eksisteerinud uleriiklikku palgastandardit, mis oleks taganud toolistele elementaarse elustandardi. Igas ettevottes kehtis oma palgasusteem ja sama tootmisprofiiliga ettevotete palgatasemetes esines suuri erinevusi.

Tootasu tostmine tahendas toosturitele taiendavaid valjaminekuid ja tootmiskulude suurendamist, sest tootasul oli tootmiskulude struktuuris oluline koht. Tootmiskulude suurenemine mojutas omakorda negatiivselt hinnataset ja konkurentsivoimet. Seeparast asus uhing aktiivselt tegutsema selles suunas, et tootataks valja mehhanismid miinimumpalkade kehtestamiseks. Selle kusimusega polnud Eestis ei toosturid ega ka tooliste kutseorganisatsioonid seni tegelnud. Kriisijargsetel aastatel jarjest suurenenud tootulide arv, mille peamiseks pohjuseks oli palk, sundis selle kusimusega tegelema.

Tutvunud oma lahemate naabrite palgasusteemiga, seadis UTU eesmargiks palgareformi labiviimise, mille eesmark oli tekstiiliettevotete palgatasemete uhtlustamine piirkondlikult. UTU oli seisukohal, et nii vabrikute eneste oiglase ja terve konkurentsi kui ka tooliste elatustaseme tousu seisukohast peab teadliku palgapoliitika eesmargiks olema alati palgataseme uhtlustamine. Palku tuleb tasandada, taites liiga suuri auke ja ulearu teravaid tippe maha loigates. (108) UTU kavatses oma palgapoliitika kujundamisel eeskujuks votta need riigid, kus ilma riikliku vahelesegamiseta oli lahendatud miinimumpalkade kehtestamise kusimus, eelkoige aga Rootsi kui piirkondlikult uhtlustatud palkade mustermaa. Rootsis lahtuti palga kujundamisel mitmetest teguritest, nagu piirkonna elukallidus, toopinge ja toostusharu tehniline tase ning uuendustegevuse aste. Selleks oli valja tootatud uksikasjalik elatusmaksumusindeksite susteem, mis oli palkade uhtlustamise aluseks uhes voi teises piirkonnas. UTU soovis samasuguse susteemini jouda ka Eestis, sest teda ei rahuldanud kogu Eesti jaoks kehtiv uks uldine elatusmaksumusindeks, mille valjaarvutamise aluseks olid Eesti kalleima keskuse Tallinna naitajad. (109) Selleks otsustas juhatus koos Kaubandus-Toostuskoja ja Eesti Vabrikantide Uhisusega poorduda margukirjaga Riigi Statistika Keskburoo poole ettepanekuga valja arvutada elatusmaksumusindeksid peale Tallinna ka teiste toostuslikult tahtsamate linnade, alevite ning maapiirkondade kohta, mis aitaksid kindlustada oiglasema palga maaramist ja oleksid uhtlasi aluseks Tootulide Lahendamise Komisjonile otsuse tegemisel ja aitaksid kindlustada kogu riigis toorahu. (110) Piirkondlike elatusmaksumusindeksite korval pidas UTU oluliseks tood selles suunas, et Eestis joutaks miinimumpalkade kehtestamisele, mis oleks uks voimalus palkade lahendamisel keskmisele tasemele. Valitsevat olukorda Eestis, kus palgatous maarati Tootulide Lahendamise Komisjoni otsusega, pidas UTU sama ebanormaalseks kui Latis, kus palga suurendamine toimus Majandusministeeriumi ettekirjutusega. (111)

1938. aastal tegeles moodustatud palgakomisjon aktiivselt elukallidusindeksi muutumise ja toidukorvi hinna kujunemise jalgimisega ning erinevate ametialade palgatasemete temaatikaga, kaasates eksperte uksikutest toostusettevotetest: Riigi Statistika Keskburoost, Konjunktuuriinstituudist ja Tartu Ulikoolist. (112)

1939. aastal jouti niikaugele, et hakati puuvillatoostuse palgatasemeid uhtlustama. Selleks moodustas UTU komisjoni, kes nii puuvillavabrikute tehnilist seisukorda, toopinget kui ka ettevotte asukoha piirkondlikku elatusmaksumust arvesse vottes koostas puuvillatoostuse enamiku ametialade kohta uhtse palgatabeli, mida soovitati vabrikuil palkade korrigeerimise juures arvestada. (113) Uuele piirkondlikule palgasusteemile tekstiilitoostuses kavandati ule minna 1. jaanuarist 1940. (114) 1939. aasta septembris puhkenud Teine maailmasoda lukkas aga palgareformi teostamise edasi.

Palgaolude kujunemisele 1930. aastate lopul aitas oluliselt kaasa UTU algatatud palgasusteemi korrastamine. Kui 1936. aastani erines uhel ja samal erialal tootavate tooliste palk suuresti nii ettevottes kui ka piirkondlikul tasandil, siis palgasusteemi korrastamise tulemusena vahenesid need vahed 1930. aastate lopuks ning liikusid keskmise poole.

TOOOHUTUS JA TOOTERVISHOID

Kahe maailmasoja vahel arutati tooohutuse temaatikat ILO tookonverentsidel vahe. Sodadevahelisel perioodil voeti vastu ainult uks konventsioon (115), mis kasitles tinavalge kasutamist maalritoodel. Tanu heale atmosfaarikindlusele ja roostetorjeomadustele kaeti tinavalgega pigmenteeritud varvidega ka metallpindu nii sisekui valitool. Tinavalge kui pigmendi kasutamise koige suurem probleem oli selle toksilisus, mis oli tervisele ohtlik.

Konventsioon sundis labi ageda diskussiooni, sest siin porkusid toosturite ja tinavalget sisaldavate varvidega tootavate tooliste huvid. Toosturite peamine argument oli, et tinavalge kasutamise keelustamise tagajarjel ootab sadu toostusi having ja toolisi toopuudus. Tooliste esindajad rohusid aga sellele, et tinavalge on maalrite tervisele kahjulik ja pohjustab murgitust. Pika vaidluse jarel noustuti Inglise tooliste kompromissettepanekuga: keelata tinavalget sisaldavate varvide kasutamine siseruumide varvimiseks. (116)

1921. aasta lopul tookonverentsil vastuvoetud konventsioon keelas siseruumide varvimiseks kasutada varve, mis sisaldasid tinavalget ja olid tervisele ohtlikud. Tinavalget sisaldavaid varve oli lubatud kasutada raudteejaamade ja toostusettevotete siseruumide maalritoodel juhul, kui selleks oli olemas kompetentse institutsiooni luba, mis oli eelnevalt tooliste ning tooandjate organisatsiooniga kooskolastatud. Tinavalget sisaldavate varvide kasutamisel valitoodel tuli maalritel kasutada kaitsevahendeid ja spetsiaalseid tooriideid. Igal aastal pidid tinavalgega kokkupuutunud maalrid labima arstliku kontrolli. Maalritoodele, kus kasutati tinavalget, oli alla 18-aastaste alaealiste ja naiste palkamine keelatud.

Samuti pani konventsioon riikidele kohustuse pidada arvestust tinavalgest pohjustatud haigus- ja surmajuhtumite ule.

Eesti vottis endale konventsioonist tulenevad kohustused maalrite tervisekaitse tagamiseks 1922. aastal, kui ta konventsiooni ratifitseeris. (117)

SOTSIAALKINDLUSTUS

Tooonnetuskindlustus

Eesti Vabariik sai Tsaari-Venemaalt paranduseks norgalt arenenud sotsiaalkindlustussusteemi. Eksisteeris uksnes tooonnetus- ja haiguskindlustus, mis holmas vaid toostustoolisi. 1921. aastal Riigikogus heaks kiidetud pollutooliste tooaja ja palgaolude korraldamise seadusega (118) laienes tooonnetuste puhuks kindlustatute ring pollutoolistega. See seadus pani tooonnetuse korral vastutuse taluperemehele ja kohustas teda tasuma pollutoolisele tooonnetuse labi tekitatud kahju ning jaadava tervisekahjustuse puhul pensioni maksma. Salme Ahelik kirjutab oma raamatus, et toolisel oli kahjutasu voi pensioni raske katte saada isegi kohtuotsuse alusel. Seda pohjusel, et kohustustest vabanemiseks vormistas taluomanik fiktiivselt talu kellegi teise nimele. (119)

Seega ennetas Eesti ILO 3. tookonverentsil Genfis 1921. aastal vastuvoetud konventsiooni onnetusjuhtumite tagajarje korvamisest pollumajanduses (120), mille eesmark oli koik palgalised maatoolised tooonnetuste puhuks kindlustada. Kuna see noue oli taidetud, siis ratifitseeris Riigikogu konventsiooni 1922. aastal. (121) Mingit uut oigusakti, mis oleks kasitlenud pollutooliste kindlustamist, ei jargnenud. Alles 1936. aasta martsis nagi ilmavalgust dekreet (122), mille jargi kuulusid pollutoolised tooonnetuse korral kindlustamisele riigi kulul. Samal ajal sailis ka taluomanike isiklik vastutus tooonnetuse puhul. Vastavalt dekreedile olid taluomanikud kohustatud tooonnetusest pohjustatud toovoimetuse esimese kahe nadala jooksul pollutoolisele arstiabi andma ja toetust maksma. Alates 15. paevast laks see kohustus ule riigile. Seoses riikliku aktsiaseltsi Eesti Metsatoostus loomisega 1937. aastal rakendati pollutooliste tooonnetuskindlustusseadust ka metsatoodel tootavatele aktsiaseltsi toolistele. Erinevalt pollutoolistest olid metsatoolised kindlustatud ka haiguse puhuks samadel alustel kui riigiettevotetes tootavad toolised ja ametnikud. Riigi- ja omavalitsusametnikud olid tooonnetuse korral riiklikult kindlustatud 1924. ning 1936. aasta pensioniseaduse alusel. Alates 1929. aastast oli osa riigiettevotetes tootavaid toolisi (raudteetookodade toolised, avalike toode osakonna ehitustoolised ja osa Riigi Sadamatehase toolisi) kindlustatud 1929. ning 1936. aasta pensioniseaduse alusel. (123)

Seoses ILO 7. tookonverentsil (1925) vastuvoetud konventsiooni vordsetest oigustest onnetusjuhtumite tagajargede huvitamisel (124) ratifitseerimisega 1930. aasta martsis vottis Eesti endale kohustuse kohelda nimetatud konventsiooni ratifitseerinud ILO liikmesriigi kodanikke, kes on Eestis tooonnetuse labi kannatanud, vordselt oma maa kindlustatud kodanikega tooonnetuse kahjutasu asjus. (125)

Tootuskindlustus

Esimese maailmasoja jargseil aastail valitsenud massiline toopuudus sundis iga riiki otsima abinousid selle leevendamiseks. Toovahendamine tooborside kaudu polnud piisav abinou. Seetottu kaivitati paljudes riikides tootuskindlustus sundkindlustusena, et tagada tootajale tootuks jaamise korral huvitise maksmine ehk asendussissetulek. Suurbritannia oli esimene riik, kus 1911. aastal kehtestati kohustuslik tootuskindlustus, mis esialgu holmas vaid kahe koige enam kriiside kaes vaevleva toostusharu--metalli- ja ehitustoostuse--toolisi, hiljem aga laienes teistele tooliste kategooriatele. Lisaks sundkindlustusele eksisteeris vabatahtlik tootuskindlustussusteem. (126) 1919. aastal oli Suurbritannias toopuuduse vastu sundkindlustatud 3,7 miljonit toolist, vabatahtliku kindlustusega oli uhinenud ligi pool miljonit toolist. Suurbritannia eeskujule jargnesid Itaalia (1919), Austria (1920), Poola (1924), Bulgaaria (1925), Saksamaa (1927) ja teised riigid. 1930. aastaks oli maailma kumnes riigis kohustusliku tootuskindlustusega holmatud veidi ule 36 miljoni toolise. Sundkindlustuse korval laienes joudsalt vabatahtlik kindlustus, mida toetati riiklike subsiidiumidega. Kui enne Esimest maailmasoda oli Suurbritannia eeskujul vabatahtlik tootuskindlustus rakendatud Belgias, Taanis, Prantsusmaal ja Norras, siis parast soda liitusid nende riikidega Holland, Soome, Hispaania, Tsehhoslovakkia ning Sveits. Neis uheksas riigis oli 1930. aastal tootuse vastu vabatahtlikult kindlustatud ligi 3 miljonit toolist. (127) Kriisijargseil aastail rajasid vabatahtliku kindlustussusteemi Kreeka ja Rootsi. (128) Norra laks aga 1939. aasta suvel vabatahtlikult kindlustussusteemilt ule kohustuslikule tootuskindlustussusteemile. (129)

Eestis olid toopuuduse vastu sundkindlustatud ainult meremehed (isikud, kes tootasid laeval), ja nemadki erijuhul: kui tootus oli pohjustatud laevaonnetusest. Eesti vottis selle kohustuse endale 1922. aasta detsembris, kui ta uhines ILO 2. tookonverentsil 1920. aastal heaks kiidetud konventsiooniga laevaonnetuse korral toopuuduse eest makstava huvitise kohta. (130) Konventsiooni 2. artikkel satestas, et onnetusest pohjustatud laevahuku tagajarjel tootuks jaanud meremeestele on laevaomanik kohustatud kahjutasu maksma. Toetust tuli maksta kogu perioodi eest, mil meremees tootu on, kuid mitte rohkem kui kahe kuupalga ulatuses.

Ulejaanud toovotjate tootuskindlustuseni Eesti ei joudnud. Seda pohjusel, et valitsus ei pidanud vajalikuks tootutele huvitise maksmist sund- voi vabatahtliku kindlustuse kaudu. Valitsus oli seisukohal, et rahaline abi ei loo uut vaartust ja demoraliseerib tootuid. Eestis valjaarendatud hadaabitoode ja avalike toode susteem tootute ajutiseks abistamiseks on andnud haid tulemusi ning sellest loobumine rahalise toetuse kasuks ei ole otstarbekohane. (131) Sellelt positsioonilt lahtudes ei toetanud Eesti valitsuse delegatsioon 1934. aastal ILO tookonverentsil tootuskindlustuse konventsiooni (132) vastvotmist ja ei astunud hiljem samme selle ratifitseerimiseks.

Pensionikindlustus

Vastavalt 1924. aasta pensioniseadusele holmas pensionikindlustus nii nagu tsaariajal uksnes riigi- ja omavalitsuse ametnikke ning opetajaid. Alates 1929. aastast hakkas vanaduspensioni saama ka osa riigiettevotetes tootavaid toolisi. (133) Suurem osa toovotjatest oli aga vanaduspaevadeks kindlustamata. 1922. aastal Riigikogule Sotsialistliku Toopartei ruhma esitatud vanaduse, toovoimetuse ja tootaoleku vastu kinnitusseadus ei leidnud tookaitsekomisjonis heakskiitu. Komisjoni arvates oli see enneaegne ja rahanappuse tottu Eestile ka ule jou kaiv. (134) Ka moned aastad hiljem oli voimuesindajate suhtumine samasugune. Valitsus toetas Haridusja Sotsiaalministeeriumi seisukohta, et tooliste laiade seni kindlustamata kategooriate kindlustamisse tuleb suhtuda vaga ettevaatlikult, sest see koormab liialt ette votteid. (135)

Arutelu pensioniga kindlustatute ringi suurendamiseks muutus aktuaalseks seoses ILO 1933. aasta konventsioonidega pensionikindlustusest toostuses (konventsioon nr 35) ja pollumajanduses (36), invaliidsuskindlustusest ning toitjakaotuspensionist toostuses ja pollumajanduses (37-40), ehkki Eesti neid konventsioone ei ratifitseerinud. Viljar Peep margib oma raamatus, et 1937.-1938. aastal voeti Sotsiaalministeeriumis kurss sotsiaalkindlustussusteemi reformimiseks. Kavas oli mitte uksnes vanadus-, invaliidsus- ja toitjakaotuskindlustuse kehtestamine, vaid ka tooonnetus- ning haiguskindlustusreform. (136) ILO konventsioonide nouetest lahtudes koostatud seaduseelnoudest ei joudnud parlamenti mitte uhtki.

1930. aastate lopul tehti toostuse ratsionaliseerimisel edusamme, millega kaasnes too intensiivistumine. Sellega seoses hakkasid toosturid jarjest enam eelistama nooremaid toovotjaid vanematele ja viimaseid vallandama. See omakorda tingis vajaduse valja tootada vanu tootajaid kaitsev seadus. Ehkki esialgu oli seadus moeldud vaid toostustooliste kaitseks, laiendas parlament seda seaduseelnou ka kaubanduslikele ettevotetele (jae- ja hulgimuugikauplused ning laod, importeksportarid), kus oli samuti ametis hulk eakaid tootajaid. (137)

Toostuslike ja kaubanduslike kaitiste vanade toovotjate kaitse seadus (138) joustus 22. detsembril 1939. Seaduse jargi oli ettevotte valdaja kohustatud toovotjale, kes oli saanud 65-aastaseks ja selles ettevottes tootanud vahemalt 20 aastat ning ei suutnud end enam tooga elatada, maksma vanadustoetust 15 krooni kuus voi elatist natuuras kuni surmani juhul, kui tal puudusid teised sissetulekuallikad.

KOKKUVOTE

Kahe maailmasoja vahelisel perioodil kiideti ILO tookonverentsidel heaks 67 rahvusvahelist toostandardit, millest Eesti ratifitseeris 22 ehk kolmandiku. Seega voib vaita, et Eesti ei olnud sel perioodil vaga aktiivne toostandardite ratifitseerija. Eesti uhines konventsioonidega, mis kasitlesid peamiselt tooaega, laste, alaealiste ja naiste kaitset tootamisel erinevates majandusharudes, toopuudust ning tooohutust. Eriti usin oli Eesti rahvusvaheliste konventsioonidega uhinemisel oma liikmelisuse esimestel aastatel, kui ILO esimesel kolmel tookonverentsil 1919., 1920. ja 1921. aastal kinnitatud 16 konventsioonist ratifitseeris Riigikogu 14. See tegevus ei olnud siiski paris vabatahtlik, sest Eesti liikmeks vastuvotmise uheks eelduseks oli kohustus uhineda nende konventsioonidega. ILO esimestest konventsioonidest jaid ratifitseerimata fundamentaalne konventsioon tooajast toostuses ja konventsioon emaduse kaitse kohta, mis aga ei tahendanud, et neid rahvusvaheliste toostandardite noudeid poleks Eesti tooseadusandluses arvestatud. Hilisemal perioodil uhines Eesti vaid 8 ILO konventsiooniga.

Eesti aktsepteeris vajadust investeerida sotsiaalvaldkonda, et moderniseerida kehtivaid seadusi ja kehtestada uusi, lahtudes rahvusvahelistest toostandarditest, kuid poliitiline ning majanduslik surve Eestis sundis tegutsema ettevaatlikult kohalikke olusid arvestades. Tooandjad, kelle kaela veeretati enamik sotsiaalseaduste elluviimisega seotud kuludest, olid selliste seaduste vastu, mis luhendasid tooaega ja kehtestasid palgalise puhkuse, tootus- ning pensionikindlustuse. Tihti asus valitsus toosturitega uhele positsioonile, moistes, et laiahaardelised sotsiaalseadused koormavad majandust ja norgendavad Eesti konkurentsivoimet. Toovotjatepoolne sotsiaalne surve oli nork, sest toovotjatel puudus nende huve kaitsev tugev organisatsioon. Seetottu puudus Eestis endas ka toovotjate ja tooandjate vaheline koostoo, mida formaalselt demonstreeriti rahvusvahelisel tasandil--ILO tookonverentsidel. Tooandjad jaid dikteerivaks ja enda huve pealesuruvaks pooleks.

Kuigi Eesti uhines suhteliselt vaheste rahvusvaheliste toostandarditega, ei tahendanud see, et ulejaanud ILO konventsioonides satestatut poleks uldse toosuhteid puudutavate seaduste valjatootamisel arvestatud. Naitena voib tuua 8-tunnise toopaeva kehtestamise 1931. aastal ja tasulise puhkuse sisseseadmise 1934. aastal toostustoolistele ning selle laiendamise 1940. aastal koigile toovotjatele (v.a hooajatoolistele). 1939. aastal algasid ettevalmistused laiaulatusliku sotsiaalreformi teostamiseks. Selle kaigus nahti ette kehtestada koiki toovotjaid holmav haigus-, vanadus-, invaliidsus- ja toitjakaotuskindlustus. Riigipoorde tottu 1940. aasta juunis jai reform teostamata. Nii nagu ILO konventsioonide hulgas oli universaalseid, koiki toovotjaid puudutavaid konventsioone, vahe, piirdus ka Eesti tookaitseseaduste kehtivusala teatud majandusharuga: toostuse, pollumajanduse, merenduse voi kaubandusega. Eesti ratifitseeritud konventsioonide hulgas oli mitmeid merendust ja laevandust puudutavaid konventsioone. Nende satete alusel koostatud ja Riigikogus heaks kiidetud oigusaktidega pandi alus mereoiguse arengule Eestis, mis seni oli praktiliselt puudunud. Rakendades ILO toostandardeid aitas Eesti oma tegevusega kaasa uhelt poolt sellele, et Eesti toovotjate tootingimused muutuksid paremateks ja et neile oleks tagatud teatud elukvaliteet, aga ka sellele, et toostandardid muutuksid uldtunnustatuteks nii Euroopas kui kogu maailmas.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeritava teadusteema SF0130038s09 raames.

doi: 10.3176/hist.2011.1.05

Maie PIHLAMAGI

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; maie.pihlamagi@tlu.ee

(1) Rogers, G. jt. The International Labour Organization and the Quest for Social Justice, 1919-2009. International Labour Office, Geneva, 2009, 3.

(2) Samas, 2.

(3) Made, V. Eesti ja Rahvasteliit. (Dissertationes Historiae Universitatis Tartuensis, 3.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1999, 50-51.

(4) Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 957, n 11, s 792, l 4.

(5) ERA, f 31, n 2, s 6, l 3.

(6) ERA, f 31, n 3, s 6283, l 7.

(7) ERA, f 957, n 14, s 101, l 140.

(8) ERA, f 957, n 12, s 329, l 2.

(9) Samas.

(10) Samas, l 8.

(11) I Riigikogu protokollid. 8. istungjark, 1922, protokoll nr 155, 5. oktoober, veerg 626-627.

(12) ERA, f 957, n 12, s 668, l 4, 38; s 134, l 21; s 329, l 6, 8; n 14, s 101, l 29, 32, 143.

(13) ERA, f 957, n 12, s 329, l 49.

(14) Vt lahemalt Rebane, I. XXIII rahvusvaheline tookonverents.--Tooliskoja Teataja, 1937, 7/8, 194; Johanson, L. Tanavuselt rahvusvaheliselt konverentsilt. Voitlus 40-tunnilise toonadala eest algas rahvusvahelises ulatuses.--Tooliskoja Teataja, 1938, 8, 182.

(15) C1: Hours of Work (Industry) Convention, 1919. http://www.ilo.org/ilolex/

(16) ERA, f 957, n 12, s 668, l 5.

(17) National Archives United Kingdom (NAUK), LAB 2/1003/IL118/17/1926: Correspondence concerning hours of labour policy with regard to Washington Convention.

(18) International Labour Office. Official Bulletin, 1926, vol. XI, no. 1, 21.

(19) NAUK, LAB 2/1003/IL118/22/1926: Conference of Ministers of Labour on Hours of Work in Industry. Daily Record of Proceedings. First Sitting 15 March 1926.

(20) Ewing, K D. Britain and the ILO. The Institute of Employment Rights, London, 1994, 20.

(21) Samas,

(22) Samas, 19.

(23) The I.L.O. Year-Book 1938-1939. Ninth year of issue. International Labour Office, Geneva, 1939, 51.

(24) Riigi Teataja (RT) 1931, 61, 487.

(25) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1913 r. T. XI, h. 2, ct. 193-201.

(26) Veebruarirevolutsiooni paevil saavutasid toolised 8-tunnise toopaeva sisseseadmise koikides suuremates toostusettevotetes. Voimu haaranud bolsevistlik valitsus kehtestas 8-tunnise toopaeva 1917. aasta 29. oktoobri dekreediga. Saksa okupatsiooni ajal pikendati taas Eesti toostusettevotetes tooaega, et varustada sojavage vajalikuga. Parast Saksa okupatsiooni loppu, 16. detsembril 1918, deklareeris Eesti Ajutine Valitsus poordumises Eesti Vabariigi kodanike poole, et 8-tunnine toopaev toostuses ja kaubanduses hakkab uuesti kehtima. 1920. aastatel koostati kull mitmeid seaduseelnousid 8-tunnise toopaeva kehtestamise kohta, kuid 1931. aastani jaid need vaid eelnoudeks.

(27) International Labour Conference. Nineteenth session. Geneva, 1935. Report of the Director. International Labour Office, Geneva, 1935, 45.

(28) ERA, f 31, n 3, s 8958, l 1.

(29) Samas, l 10.

(30) The Fourty-Hour Week.--Labour Research, 1934, vol. XIII, no. 8, 177.

(31) C47: Forty-Hour Week Convention, 1935. http://www.ilo.org/ilolex/

(32) Rogers, G. jt. The International Labour Organization, 112.

(33) Tekstiilitoostus kokkutombamise eel? Toosturid tunnistavad olukorra vahesoodsaks. 40-tunnise toonadala vastu.--Postimees, 11.7.1936.

(34) Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse. (Elav teadus, 93.) Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939, 77.

(35) Rebane, I. XXIII rahvusvaheline tookonverents, 230.

(36) C61: Reduction of Hours of Work (Textiles) Convention. http://www.ilo.org/ilolex. Seda konventsiooni ei ratifitseerinud ukski liikmesriik ja 2000. aastal tunnistati konventsioon kehtetuks.

(37) International Labour Conference. Report VII. Twentieth session. Geneva, 1936. Reduction on of Hours of Work in the Textile Industry. International Labour Office, Geneva, 1936, 13.

(38) Rebane, I. 40-tunniline toonadal tekstiilitoostuses.--Tooliskoja Teataja, 1937, 10, 249; Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse, 77.

(39) Vt ERA, f 50, n 1, s 2707.

(40) ERA, f 891, n 1, s 583, l 42.

(41) Rebane, I. 40-tunniline toonadal tekstiilitoostuses, 249-250.

(42) Rakendus 1935. aastast.

(43) Rebane, I. 40-tunniline toonadal tekstiilitoostuses, 250.

(44) C14: Weekly Rest (Industry) Convention, 1921. http://www.ilo.org/ilolex/

(45) Vt RT 1923, 132/133, 109.

(46) RT 1926, 4, 6.

(47) RT 1926, 78, 906.

(48) RT 1936, 51, 429.

(49) C52: Holidays with Pay Convention, 1936. http://www.ilo.org/ilolex/

(50) RT 1934, 108, 848.

(51) Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse, 84.

(52) Mihkelson, J. Sotsiaalpoliitilisi edusamme rahvusvahelises ulatuses.--Tooliskoja Teataja, 1937, 5, 127.

(53) Sks. Palgaline puhkeaeg. Kas oleme oigustatud teistest maadest ule pakkuma?--Kaubandus Toostuskoja Teataja, 1937, 4, 87-88.

(54) Palgalise puhkeaja pikendamine.--Kaubandus-Toostuskoja Teataja, 1940, 4, 103-104.

(55) Riigikogu stenograafilised aruanded 1939/40. I koosseis. 6. istungjark, 1940, protokoll nr 75, 598.

(56) RT 1940, 33, 252.

(57) Vt: Tooliste toolepingu seadus: RT 1936, 83, 663. Seadus ei laienenud riigi- ja omavalitsuse ametnikele, eraettevotete vaimse too tegijatele, pollu- ning metsatoolistele ja meremeestele.

(58) Nende valjajatmist puhkusesaajate ringist pohjendati sellega, et hooajatoolised puhkavad toode vaheaegadel nagunii. Seejuures unustati, et ilma rahata.

(59) C20: Night Work (Bakeries) Convention, 1925. http://www.ilo.org/ilolex/

(60) RT, 1929, 30, 208.

(61) C5: Minimum Age (Industry) Convention, 1919. http://www.ilo.org/ilolex/

(62) C6: Night Work of Young Persons (Industry) Convention, 1919. http://www.ilo.org/ilolex/

(63) C4: Night Work (Women) Convention, 1919. http://www.ilo.org/ilolex/

(64) Hopkins, E. A Social History of the Working Classes 1815-1945. London, 1984, 55.

(65) Samas, 59.

(66) Weissbach, L. S. Child Labor Reform in Nineteenth-century France: Assuring the Future Harvest. Louisiana State University Press, Baton Rouge, Louisiana, 1989, 199-200.

(67) riojiHoe coopamie 3aKOHOB (nC3) Pocchhckoh iiMnepini. Coopamie Tperiie. T. II. 1882, Cri6. 1886, ct. 931.

(68) See tahendas, et ettevotja rakendas kooliskaijate suhtes paindlikku tooaega, et uhitada tool- ja kooliskaimine.

(69) Gorshkov, B. B. Russia's Factory Children: State, Society, and Law, 1800-1917. University of Pittsburgh Press, Pittsburgh, Pa., 2009, 161.

(70) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. 1887, ct. 2316.

(71) Samas, T. V. 1885, OTO. 1887, ct. 3013.

(72) Samas, T. X. 1890, CTK. 1893, ct. 6742.

(73) Markkola, P. Child labor as part of working-class family economy in Finland, 1890-1920. Rmt: Industrious Children. Work and Childhood in the Nordic Countries 1850-1990. Toim N. de Coninck-Smith, B. Sandin, E. Schrumpf. Odense University Press, 1997, 85.

(74) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII] 1913 r., T. XI, h. 2.

(75) RT 1918, 1, 7.

(76) Vt RT 1922, 141/142, 89.

(77) RT 1924, 68, 30.

(78) Tookaitse Eestis 1927. a. Tooinspektorite 1927. a aruannete kokkuvott. Tallinn, 1928, 14-15.

(79) C7: Minimum Age (Sea) Convention, 1920. http://www.ilo.org/ilolex/

(80) C16: Medical Examination of Young Persons (Sea) Convention, 1921. http://www.ilo.org/ilolex/

(81) C15: Minimum Age (Trimmers and Stockers) Convention, 1921. http://www.ilo.org/ilolex/

(82) Vt RT 1922, 104/105, 81; RT 1923, 4/5, 10.

(83) Vt RT 1928, 28, 145.

(84) C10: Minimum Age (Agriculture) Convention, 1921. http://www.ilo.org/ilolex/

(85) ERA, f 957, n 11, s 792, l 16; NAUK, LAB 2/842/IL109/19/1921, 2: Report by the British government delegates.

(86) C11: Right of Association (Agriculture) Convention, 1921. http://www.ilo.org/ilolex/

(87) RT 1922, 104/105, 81. Toostustoolistele anti oigus moodustada ametiuhinguid, kultuuri- ja teisi organisatsioone 1906. aasta 4. martsi seadusega. Vt: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII]. 1904-1906 rr. CTK. 1907, ct. 420-438.

(88) ERA, f 957, n 11, s 792, l 16; NAUK, LAB 2/842/IL109/19/1921, 2: Report by the British government delegates.

(89) RT 1921, 102, 194.

(90) C3: Maternity Protection Convention, 1919. http://www.ilo.org/ilolex/

(91) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], ct. 257-371.

(92) VT: Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 206, n 1, s 157, l 36; s 189, l 133.

(93) Great Britain and the Washington Maternity Convention.--International Labour Office. Official Bulletin, 1921, IV, 12, 8-9.

(94) Underground Work (Women) Convention, 1935. http://www.ilo.org/ilolex/

(95) RT 1937, 42, 376.

(96) C2: Unemployment Convention, 1919. http://www.ilo.org/ilolex/

(97) Peep, V. Eesti sotsiaalpoliitilise oigusloome arengujooned 1. omariiklusajal. Argo, Tallinn, 2005, 32.

(98) RT 1922, 141/142, 89.

(99) ERA, f 50, n 1, s 2631, l 104, 132.

(100) ERA, f 20, n 1, s 16, l 24.

(101) ERA, f 2000, n 1, s 1226, l 2.

(102) RT 1923, 4/5, 9.

(103) Ahelik, S. Toopuudusest kodanlikus Eestis.--Rmt: Eesti toolisklassi sotsiaal-majanduslik olukord ja klassivoitlus kapitalismi ajajargul. ENSV Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1987, 146.

(104) RT 1937, 9, 72; 10, 84.

(105) International Labour Conference 79th Session, 1992. Minimum Wages. Wage-fixing Machinery, Application and Supervision. International Labour Office, Geneva, 1992, 1.

(106) C26: Minimum Wage-Fixing Machinery Convention, 1928. http://www.ilo.org/ilolex/

(107) Mihkelson, J. Sotsiaalpoliitilisi edusamme rahvusvahelises ulatuses.--Tooliskoja Teataja, 1937, 5, 126.

(108) Uleriikliku Tekstiilitoosturite Uhingu (UTU) aastaraamat, I. Tallinn, 1937, 66.

(109) Samas, 66, 70.

(110) ERA, f 891, n 1, s 1296, l 11.

(111) Samas, l 2.

(112) ERA, f 891, n 1, s 583, l 2.

(113) UTU aastaraamat, III. Tallinn, 1939, 64.

(114) Samas.

(115) C13: White Lead (Painting) Convention, 1921. http://www.ilo.org/ilolex/

(116) ERA, f 957, n 11, s 792, l 17.

(117) RT 1922, 104/105, 81.

(118) RT 1921, 102, 194.

(119) Ahelik, S. Arstiabist ja sotsiaalkindlustusest kodanlikus Eestis. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964, 121.

(120) C12: Workmen's Compensation (Agriculture) Convention, 1921. http://www.ilo.org/ilolex/

(121) RT 1922, 104-105, 81.

(122) RT 1936, 12, 77.

(123) Ahelik, S. Arstiabist ja sotsiaalkindlustusest, 126.

(124) C19: Equality of Treatment (Accident Compensation) Convention, 1925. http://www.ilo.org/ilolex/

(125) Vt RT 1930, 27, 160.

(126) Fraser, D. The Evolution of the British Welfare State: A History of Social Policy since the Industrial Revolution. 3rd ed. Palgrave Macmillan, Basingstoke, 2003, 180; Jones, K. The Making of Social Policy in Britain: From the Poor Law to New Labour. Continuum, London, 2005, 81.

(127) International Labour Office. Unemployment Problems in 1931. Geneva, 1931, 60.--Rmt: Studies and Reports. Employment and Unemployment, 16; The Ministry of Labour Gazette, JanuaryDecember 1931, XXXIX. London, 1932, 339.

(128) Mihkelson, J. Sotsiaalpoliitilisi edusamme rahvusvahelises ulatuses, 126; Economic Conditions in Sweden February, 1935. Report by H. A. N. Bluett, O. B. E. Commercial Secretary to His Majesty's Legation, Stockholm. London, 1935, 75.

(129) The World of Industry and Labour 1939. Report of the Director to the Twenty-Fifth Session of the International Labour Conference June, 1939. International Labour Office, Geneva, 1939, 58.

(130) C8: Unemployment Indemnity (Shipwreck) Convention, 1920. http://www.ilo.org/ilolex/; RT 1923, 4-5, 8.

(131) ERA, f 31, n 3, s 8958, l 1, 18.

(132) C44: Unemployment Provision Convention, 1934. http://www.ilo.org/ilolex/

(133) Vt RT 1924, 123/123, 69; 1929, 33, 247; 1936, 76, 619.

(134) Vt ERA, f 80, n 1, s 981, l 4-11.

(135) ERA, f 2115, n 2, s 4, l 56.

(136) Peep, V. Eesti sotsiaalpoliitilise oigusloome, 183.

(137) Riiginoukogu stenograafilised aruanded 1939/40. I koosseis, 5. istungjark, 1939, protokoll 62, 15. detsember.

(138) RT 1939, 116, 896.