Forced migration of Estonians to the West during World War II/Teise maailmasoja aegne eestlaste sundmigratsioon laande.

Kumer-Haukanomm, Kaja

SISSEJUHATUS

Teise maailmasoja tulemusena lahkus Eestist laande hinnanguliselt 75 000-80 000 eestlast. Eesti Vabariigi kodanikke (sealhulgas eelkoige (balti)sakslased, rootslased, venelased) joudis laande umbes 100 000 inimest. (1) Enam kui 21 000 kodumaalt laande lahkunud eestlast repatrieerus ehk poordus kodumaale tagasi. Nende seas oli nii vabatahtlikult, kuid peamiselt siiski sunniviisiliselt naasnuid mitmest Euroopa riigist. Pea 6-9% kodumaalt laande siirdunutest aga ei joudnud sihtkohta, vaid sai surma voi suri teel olles. (2)

Eelkoige voorsil, kuid viimasel ajal ka Eestis avaldatud Eesti ajalugu puudutavatest uldkasitlustest, koguteostest, erinevatest albumitest ja arvukatest malestustest on uldistatult voimalik soja ajal ning selle tottu toimunud eestlaste laande joudmisega seonduvast teada saada. (3) Arvukalt on avaldatud 1944. aasta sugisese nii Rootsi kui ka Saksamaale pogenemise lugusid, kus kirjutaja jagab enamasti emotsionaalselt oma muljeid viimase laevaga lahkumisest voorsile. (4) Ilmunud on sodurpoistena (lennuvaeabiteenistuses) Saksamaale joudnute malestusi (5), 2005. aastal avaldati riigitooteenistusse varvatute malestused (6). Pohjalikumalt on uuritud soomepoistega seonduvat. (7) Asja nagid ilmavalgust Ene Koresaare toimetatud Teises maailmasojas teeninud meeste malestused. (8) Seni aga puudub eestlaste kogu soja ajal toimunud laande valjarandamisest tehtud pohjalik analuus, kus oleksid esitatud nii lahkumise voimalikud/erinevad pohjused kui ka motiivid, mis sundisid inimesi kodumaalt lahkuma. Viimasel kumnendil on avaldatud Rootsi ja Taani joudnud eestlaste kohta statistiliste andmete analuusid (9), mis aitavad puuduvat tuhimikku ehk kodumaalt lahkumise pohjuse-tagajarje seoseid paremini moista.

Enam kui kumme aastat tagasi pagulasteema uurimisega alustades olid minu esimesed kusimused: kes? miks? kui palju? ja kuhu pogenes? Nuud, olles vahepeal keskendunud suurriikide (USA, Suurbritannia, NOukogude Liidu) poliitikale Balti pogenike suhtes vahetult sojajargsetel aastatel ja lisaks sellele tutvunud rande, sealhulgas vabatahtliku ning sunniviisilise rande teema kui ka problemaatikaga, olen tagasi joudmas sinna, kust oma uurimistooga kunagi alustasin. Kaesolevas artiklis otsingi vastuseid jargmistele kusimustele: millal, mis ajenditel ja pohjustel lahkuti Eestist laande? kes olid need, kes laksid voi pogenesid? milline sotsiaalne paritolu oli Eestist laande joudnutel? kas kitsalt kodumaalt lahkumise ning voorsile joudmise protsessi analuusides on ikkagi korrektne raakidapogenemisest japogenikest voi oleks kohasem lahkumisest pigem uldistatult raakida? Eelnevalt pustitatud kusimustele voimalike vastuste leidmisel tekkis omakorda veel uks kusimus: kuna Teise maailmasoja aegset eestlaste rannet laande kasitletakse kui pogenemist ehk kui sunniviisilist migratsiooni, siis kas ja kui paljude eestlaste puhul on antud juhul voimalik individuaalsetest otsustest raakida?

Selleks et pustitatud kusimustele vastuseid leida, annan ulevaate kogu soja valdanud valjarandest laande. Lisaks ajalisele mootmele ilmneb, et soja jooksul sattusid eri perioodidel laande erineva taustaga eestlaste ruhmad, keda oma grupi piires iseloomustavad kindlad uhised nimetajad. Artiklis annangi ulevaate erinevatest sihtgruppidest, nende laande lahkumise ajenditest ja gruppide oletatavast suurusest. Artikli lopus on esitatud luhike Rootsi ja Taani joudnud eestlaste statistiliste andmete analuusi tulemuste (vanus, haridus, sugu) vordlus, kus taoline jaotumine leiab omakorda kinnitust.

EESTLASTE TEISE MAAILMASOJA AEGNE VALJARANNE

Eestlaste lahkumine laande algas 1939. aasta lopul, kui Saksamaa ja NOukogude Liidu vahel solmitud kokkuleppe alusel anti Eestis elanud baltisakslastele voimalus oma etnilisele kodumaale tagasi poorduda. 1939. aasta lopul ja 1940. aasta esimesel poolel lahkus umberasumise raames Eestist koos ligi 12 700 baltisakslasega (10) hinnanguliselt 500-1000 (11) eestlast, kellest enamikul olid baltisakslastega perekondlikud sidemed.

Parast 1940. aastal toimunud juunipooret nouti valismaal viibinud Eesti Vabariigi esindustes tootanud isikute kodumaale tagasipoordumist. Suur osa valisesinduste tootajatest aga jai valismaale ja nendest said automaatselt klassikalises moistes pogenikud. Lisaks valisesinduste tootajatele otsustasid valismaale jaada sel ajal voorsil olnud eestlased, sh uliopilased, meremehed jne. Kasitletavast perioodist kuulub pogenike hulka ka ligi 70 Punaarmeesse mobilisatsiooni eest Soome pogenenud meest. Uhtekokku hinnatakse esimese Noukogude okupatsiooni aegse pogenike grupi suurust umbes 500 eestlasele. (12)

1941. aasta jaanuaris toimus baltisakslaste jarelumberasumine Saksamaale, mille kaigus lahkus Eestist 7000 (13)--10 000 (14) inimest, kellest mitu tuhat (monede autorite vaitel kuni 50%) olid eestlased. (15) Lisaks pogenemisele ja umberasumisaktsioonile alustati esimese NOukogude okupatsiooni ajal kohalike elanike evakueerimisega rannikualadelt. Teadaolevalt puudutas esimene aktsioon Pakri saare 110 eestirootslast, kes asusid Rootsi elama. (16)

Enamik eestlastest lahkus kodumaalt Saksa okupatsiooni ajal 1941. aasta suvest kuni 1944. aasta hilissugiseni. Enne uute valjarandegruppide valjatoomist on oluline mainida, et 1942. aastal kutsuti aastail 1939-1941 Saksamaale umberasunud isikuid Eestisse tagasi. (17) Eelkoige olid sakslased huvitatud strateegiliselt tahtsate toostusharudega (sh polevkivitoostusega) seotud inimeste tagasitulemisest. Lisaks kutsuti konkreetselt tagasi Tartu ulikooli Oppejoude. (18) Senini ei ole aga tapselt teada, kes ja kui palju inimesi kutse peale tagasi poordus, kuid uksikud teated nii tagasipoordunud eesti pogenikest (19) kui ka baltisakslastest (20) kinnitavad, et tagasipoordujaid oli.

Erinevatel ajenditel valjarandamine Saksamaale algas peagi parast Saksa voimu kehtestamist Eesti aladel 1941. aasta teisel poolel. Ajendite alusel saab Saksa okupatsiooni ajal kodumaalt laande lahkunud eestlased jagada vahemalt kuude erinevasse gruppi.

TOOLISED

Saksa voimudel oli valminud kava varvata vallutatud idaprovintsidest, sh Eestist, Saksamaale lihttoolisi pollumajandustoodele, sojatoostusse voi seda toetavasse sektorisse, meditsiiniodesid jt. Seni on info nii toolevarbamise raames Saksamaale asunud eestlaste hulga kui ka voimalike erialade kohta ebaselge. Erinevates allikates pakutud arvud algavad 10 000-st (21), mainitakse ka 15 000 eestlast (22), kuid 1943. aasta seisuga on valja toodud koguni 30 000 eestlast. (23)

ULIOPILASED, OPPEJOUD

Muuhulgas kuulus Saksa voimude eesmarkide hulka okupeeritud idaalade saksastamine. Siinjuures pidi see joudma rahvuslikesse ulikoolidesse, mis peagi pidid saksakeelseteks muutuma. (24) Saksastamise edukamaks elluviimiseks valmis kava kohalike uliopilaste ja Oppejoudude saatmiseks Saksamaa ulikoolidesse. (25) Plaan aga ei Onnestunud erinevatel pohjustel ja kogu Saksa okupatsiooni valtel asus Saksamaale Oppima vaid kuni 100 noort baltlast, kellest enamik olid omakorda leedulased. (26)

TOOTEENISTUSLASED

Lisaks sellele, et Saksamaa vajas tookasi, oli sakslastel vaja hakata valja Opetama noori truusid riigialamaid, keda oleks vajadusel voimalik rindele saata. Eestile nagu teistelegi soja ajal vallutatud aladele laiendati noorte varbamine Saksamaale riigitooteenistusse (edaspidi luhendatult tooteenistus) ehk Reichsdiensfi ehk RAD-i. Tooteenistusse varbamist alustati juba 1941. aastal. (27) Noored, aastail 1921-1924 sundinud (28), voisid olla nii abituriendid kui ka kooli lopetanud. Selleks et teenima tuleks rohkem noori, seati nii noormeeste kui ka neidude edasioppimine korgkoolis soltuvaks teenimisest tooteenistuses voi sellega vordsustatud valdkonnas. (29) Samas on ka teada, et Tartu ulikooli pollumajandusteaduskonna agronoomia osakonda vastuvotmisel nouti keskeriastmega kooli pollupidaja eriala lopetanutelt lisaks vahemalt uheaastast pollumajanduslikku praktikat Saksa riigis talupidaja juures. (30) RAD-i teenistusest olid ulikooli sisseastumisel vabastatud vaid arstiteaduskonda astujad ja varem sojavaeteenistuse labinud. (31)

Kuna RAD-i astujate hulk jai esialgu oodatust tagasihoidlikumaks, taiendati ja tapsustati tooteenistusse varbamise korda ning reeglistikku korduvalt. Naiteks puuti abituriente meelitada/sundida vabatahtlikult tooteenistusega liituma lubadusega vabastada nad kupsuseksamite sooritamisest (32) ja hilisemast mobilisatsioonist sojavakke. (33) Tooteenistusse varvatute hulgaks aastatel 1941-1944 pakutakse 800 (34) kuni 1000 noormeest ja 100 neidu (35), kes olid enamikus liitunud RAD-i uheaastase toolepinguga. Seda, et RAD-iga liitujate hulk jai tagasihoidlikuks, tunnistasid sakslased, leides, et ka tooteenistusse varbamine ei Onnestunud neil Eestis sellisel maaral, nagu nad olid seda lootnud ja plaaninud. (36)

Tooteenistuse teema lopetuseks on veel oluline mainida, et suur osa tooteenistusest tagasipoordunud noortest liitus Saksa sojavaeteenistusega. Naiteks 6. juuni 1944. aasta seisuga liitus SS-uksustega koguni 85% tooteenistusest naasnutest. 1943. ja 1944. aastakaigu tooteenistusse varvatud poisid viidi aga automaatselt sojavakke, tudrukud suunati peamiselt meditsiiniodedeks Oppima. (37)

MOBILISEERITUD

Neljanda grupina votangi vaatluse alla Saksa okupatsiooni ajal erinevates relvauksustes (v.a Punaarmees) teeninud eestlased. Kuna eestlaste teenimist nii Saksa vagedes kui ka soomepoistena on juba pohjalikult kasitletud, ei hakka ma sel teemal pikemalt peatuma, vaid toon alljargnevalt valja mobilisatsiooni alla kuulunud aastakaigud ja eri autorite pakutud arvulised hinnangud Saksa okupatsiooni ajal voorastes uksustes teeninud eestlastest.

Umbes 350038 kuni 3900 (39)-5000 (40) eestlast, kes pagesid Saksa sojavakke mobiliseerimise eest Eestist Soome, liitus seal Eesti uksustega, ja kuna enamasti oli tegu 19-25-aastaste (41) ehk aastail 1918-1924 sundinud noortega, hakatigi neid soomepoisteks kutsuma. Varem sai mainitud, et noorte pogenemine Soome ja liitumine kohalike relvauksustega algas tegelikult juba 1941. aastal, kuid aktiivsem mobilisatsiooni eest liikumine Soome toimus alates 1943. aasta kevadest. Osa Soomes voidelnutest pogenes Soomest Rootsi ja osa, kellest omakorda osa pages 1944. aasta septembris-oktoobris Rootsi, saabus Eestisse 1944. aasta augustis. Orienteeruvalt kuni 500 kodumaale tagasi poordunud meest liitus parast Eestisse joudmist Saksa sojavaega ja taandus rinde lahenemisel Saksamaale. (42) Kokku jai parast soda laande vahemalt 1344 soomepoissi (43) ja umbes 1800 jai kodumaale. (44)

Kuna sakslastel oli nii rindele kui tagalasse mehi vaja, hakati neid idaprovintsidest juurde varbama. Mobilisatsiooni valjakuulutamisel ei lastud end segada ka okupeeritud aladel labiviidavat mobilisatsiooni reguleerivast Genfi konventsioonist. Algselt jaeti mulje, justkui teinuks relvajoududega liitujad seda vabatahtlikult. (45) Vanuseliselt kuulusid Saksa okupatsiooni ajal valjakuulutatud mitmete mobilisatsioonide raames varvatute hulka aastail 1904-1925 (kaasa arvatud) sundinud mehed. Arvukaim hulk mehi, isegi oodatust rohkem, saabus 7. veebruaril 1944 valja kuulutatud mobilisatsiooni korras.

Lisaks sodurite varbamisele kuulutati 2. augustil 1944 valja lennuvae abiteenistuse mobilisatsioon 15-17-aastastele poistele ja tudrukutele. Kuna inimressurssi oli juurde vaja, laiendati hiljem lennuvae abiteenistusse varvatavate vanusepiiri 13-20-aastastele, kellest nooremaid lubati esialgu kull vaid kodumaal lennuvae abiteenistuses rakendada. (46) Uhtekokku hinnatakse lennuvae abiteenistuslaste ridadesse kuulunute arvuks ligi 3000 poissi ja tudrukut. (47)

Erinevates Saksa sojavaeuksustes teenis 59 000 (48)--70 000 (49) eestlast. Toe Nomme andmete kohaselt oli sojavangi langenuid, Eestist pogenemisel hukkunuid ja teadmata kadunuid uhtekokku 20 000 eestlasest sodurit. (50) Teiste autorite hinnangute jargi sai sojas surma 10 000 (51)--14 000 (52) meest ja umbes 9450 repatrieeriti. (53) Rein Taagepera ja Romuald J. Misiunase hinnangul jai erinevates relvauksustes ning eri riikides teenistuses olnud eestlasi laande umbes 10 000 (54), mis minu arvates naib eelnevalt esitatud selgitust ja arve silmas pidades alahinnatuna. Lisaks Soome ja Saksamaa eest sodinud eestlastele joudis laande ka naiteks Eesti Diviisis teeninud eestlasi. (55)

EVAKUEERITUD JA ORGANISEERITUD POGENIKUD

Saksa okupatsiooni ajal voorsile joudnutest moodustavad omaette grupi evakueeritud voi ka organiseeritult laande pogenenud. Organiseeritud pogenemise all pean silmas nii USA kui ka Rootsi valitsuse ja Rootsi kaitsejoudude staabi, kuid ka Soomes ning Rootsis tegutsenud eestlaste organisatsioonide kaasabil organiseeritud rahvuskaaslaste pogenemist Rootsi. Alljargnevatest selgitustest ilmneb, kuivord habras on piir evakueeritute ja organiseeritult pogenenute vahel. Seeparast panengi need kaks mones mottes erineva loomuga gruppi uhte ruhma.

Jaanuaris 1944 asutas USA president Franklin D. Roosevelt Sojapogenike Valitsuse (Komitee) ehk War Refugee Boardi ehk WRB. (56) Loodud organisatsiooni eesmargiks oli Balti riikidest soja jalgu jaavaid juute paasta. Organisatsiooni tegevust toetas USA valitsus 10 000 dollariga, mis oli moeldud kolme Balti riigi jaoks paasteaktsioonide korraldamiseks. Mainitud summa raames aidati 274 eestlasel enne uue (teise) NOukogude okupatsiooni algust Rootsi pogeneda. (57) Kuna aga aktsiooni kaigus ei suudetud paasta uhtki juuti ja rinne oli joudnud Balti riikidele vaga lahedale, lopetati ettevotmine. (58)

Rootsi valitsus organiseeris eestirootslaste evakueerimist Eestist. (59) 1940. aasta seisuga elas Eestis umbes 7500 eestirootslast. Nagu varem mainitud, algas eestirootslaste araviimine juba 1940. aastal. Ulejaanud eestirootslaste, kokku lahkus ligi 6800 inimest, uleviimine toimus 1943. ja 1944. aastal. (60) Koos nendega Onnestus 1000 (61) kuni 2000 (62)-3000 (63) eestlasel, sarnaselt baltisakslaste umber- ja jarelumberasumisega Saksamaale, Rootsi asuda. Carl Goran Andrse kirjeldab oma raamatus, kuidas koos eestirootslastega uritati Rootsi toimetada eesti kultuuritegelasi, poliitikuid, teadlasi. Teiste seas saabusidki koos eestirootslastega Rootsi August Gailit, Marie Under ja Artur Adson. (64) Kui palju oli eestirootslastega koos lainud eestlastest teadlasi, kultuuritegelasi ja poliitikuid ning kes aitas neid nimekirju koostada, on seni jaanud kajastamata.

Lisaks USA ja Rootsi valitsusele organiseeriti Rootsis ning Soomes mitmete eestlaste organisatsioonide ja uksikisikute poolt rahvuskaaslaste pogenemist Eestist. Stockholmis tegelesid eestlaste uleviimise organiseerimisega Heinrich Laretei, Jaan Ots ja paljud teised. Lisaks aitasid pogenemise organiseerimisele kaasa erinevad eestlaste organisatsioonid, nagu Eesti Selts, Eesti Komitee, Balti Humanistide Uhing ja Eesti Abiorganisatsioon ning Rootsi kaitsejoudude luureteenistus. Eestipoolseteks kontaktisikuteks olid vastupanuliikumise liikmed Enn Sarv, Juhan Reigo, Jaan Kanni ja Juhan Kuslap. (65) Soomes tegeldi nii eestlaste toimetamisega Eestist Soome kui ka nende edasitoimetamisega sealt Rootsi. Helsingist aitasid pogenemist organiseerida Aleksander Warma, Eerik Laid, Karl Ristikivi ja Elmar Kirotar. (66) Rahalist toetust koikide nende aktsioonide elluviimiseks saadi nii eestlastelt ule maailma kui ka rootslastelt ja nende organisatsioonidelt. (67)

Arvukalt saabus eestlasi Soomest Rootsi 1944. aasta septembri teisel poolel, tapsemalt parast 19. septembrit, kui NSV Liidu ja Soome vahel solmiti rahuleping. Parast seda vois Soome jaamine tahendada sunniviisilist kodumaale tagasisaatmist, kuna uhe rahulepingu punktina noustus Soome koigi Noukogude Liidu kodanike valjaandmisega. Vahetult parast vaherahu solmimist toimetatigi Soomest Rootsi 5000-6000 eestlast. (68) Arvatakse, et organiseeritult suudeti Rootsi toimetada umbes 12 000 eestlast (69), kellest August Rei arvutuste jargi saabusid omakorda ligi pooled Soomest. (70)

Saksa okupatsiooni ajal viisid sakslased labi mitmeid eestlaste evakueerimisi Saksamaale. Karlis Kangeris kirjeldab sakslaste erinevaid plaane rinde lahenemisel baltlaste uleviimise kohta idaprovintsidest. Kui palju ja kust tapselt suudeti inimesi kavade kohaselt ara viia, pole praegu veel teada. Teada on aga 600 polevkivitoostuse tootaja (71), Riikliku Seerumi Instituudi tootajate (72), rinde lahenemisel Narva linna elanikkonna (73), omavalitsusasutuste ametkondade (74) ja raudteetehaste personali (75) evakueerimised, mis pole aga kindlasti labiviidud evakueerimiste loplik loetelu. Koige tuntum ja senini arvukaim oli 3000 sorulase evakueerumine Saaremaalt. (76) Kohalike elanike organiseeritud araviimised toimusid lakkamatult, kuni Punaarmee allutas 1944. aasta sugisel kogu Eesti territooriumi. (77) Evakueerimistoendeid jagati kohalikest politseijaoskondadest, (78) mis tahendab, et alati ei pruukinud organiseeritud korras minekut toimuda. Kull aga vois klassikalises moistes pogeniku evakueerimistoend saada maaravaks teekonna valikul ja edasises saatuses. Samas aga ei valistanud see voimalust, et nii monigi pogenik sattus evakueerimistunnistusega hoopis pogenikuna Rootsi. Tegelikult pole teada, kui palju Narva elanikkonnast evakueerus ikkagi Saksamaale ja kui palju jai Eestisse.

Kuid osa kavandatud evakueerimistest ei Onnestunud, naiteks sakslaste planeeritud Tartu ulikooli Oppejoudude ja vara uleviimine Saksamaale. Kava ebaonnestus eelkoige Tartu ulikooli tolleaegse rektori, kuid ka teiste vastuseisu tottu, kes soovinuksid pigem ulikooli evakueerimist Rootsi, mis samuti ebaonnestus. (79) Lisaks oli eestlastel kavas mitu uleviimisplaani Soome. Naiteks 1944. aasta algul raagiti plaanist evakueerida sinna 200 000--300 000 eestlast. See plaan sarnanes oma olemuselt ingerlaste evakueerimise kavaga. (80) 1944. aasta suvel kavandati Helsingi Eesti Seltsis nii laste (81) kui ka nende emade (82) ja Soome sojavaes teenivate eestlaste perekondade uleviimist Soome.

POGENIKUD

Enne suurt pogenemist 1944. aasta suvel-sugisel polnud massilist pogenikuvoogu laande, millel oli mitmeid pohjusi. Esiteks loodeti liitlaste abil taastada Eesti iseseisvus. Teiseks levitas Saksa propaganda meedias, et vaid araandjad pogenevad, pagemine voorsile samastati oma kodumaa reetmisega. (83) Lisaks propagandale ahvardati pogenemisel kattesaaduid karmilt karistada. (84)

Nagu varem margitud, algas klassikalises tahenduses pogenemine Eestis juba soja algul ja Eesti okupeerimisel noukogude voimu poolt, ent arvuliselt oli see siiski tagasihoidlik. Rohkem rahvast hakkas Eestist pogenema 1943. aastal, mil pageti mobilisatsiooni eest Soome. Sugugi mitte koik Soome lainutest ei olnud mehed ja koik nendest ei liitunud ka soomepoistega, vaid uks osa hakkas kohe otsima voimalusi edasiminekuks Rootsi. (85) Palju eestlasi jai aga Soome ootama olukorra stabiliseerumist kodumaal. Enamik neist joudis organiseeritud korras parast 19. septembrit Rootsi.

Suur pogenemine Eestist toimus 1944. aasta suvel-sugisel vastavalt rinde liikumisele Mandri-Eestis. Algul olid peamisteks pogenike sihtriikideks Soome ja Rootsi, vahesemal maaral Saksamaa, mis muutus alates 1944. aasta suvest oluliseks sihtpunktiks. Osa Saksamaale lainutest sattus juhuse tottu sakslaste okupeeritud Austriasse ja Taani. Vastavalt voimalustele oli tehniliselt koige lihtsam pageda rannikul ja saartel elanud inimestel. Neil olid paadid, laevad ja ka meresoiduoskused. 1944. aasta suvel-sugisel oli rannikule ja saartele koondunud hulgaliselt sisemaa inimesi. Ametlikult ei tohtinud kuni 22. septembrini paadid ja laevad ilma vastava loata Eesti rannikult lahkuda mujale kui Saksamaale. (86) Rannavalve sai ulesandeks takistada paatide minekut Soome ja Rootsi, kuna pogenike vood tuli suunata Saksamaale, kus soja tottu valitses (liht)toojoupuudus, mida loodeti korvata idaaladelt pogeneva elanikkonnaga. Tegelikult aga lahkus kogu sugise valtel Eesti rannikult pimeduse saabudes hulgaliselt vaikesi ja suuremaid kaluripaate Rootsi ning Soome. Osa reisidest Rootsi toimus kokkuleppel Saksa salapolitseiga. Samas voisid omaalgatuslikus korras rannalt lahkunud ja rannavalvele vahelejaanud lunastada paasu Rootsi ning Soome altkaemaksuga. Osa, kellel puudus paas merele, asus tundmatu Kesk-Euroopa poole teele maismaad mooda. Kogu sugise valtel mindi Eesti peamistest sadamatest Saksamaale nii suurte laevade kui ka rongi, auto ja hobuvankriga. Teadaolevalt lahkusid viimased paadid SOrve saarelt 1944. aasta sugisel ja novembri esimestel paevadel. (87) Vaidetavalt olevat monel eestlasel Onnestunud Eestist lahkuda veel ka 1945. aasta algul. (88)

On teada, et Rootsi joudis ja jai seal oma edasist saatust ootama 25 000--28 000 (89), Taani 1050 ning Austriasse ligi 1500 eestlast (90). Saksamaale erinevatel pohjustel joudnud eestlaste arvuks hinnatakse 45 000--50 000 eestlast. Kui Rootsi joudnud eestlastest olid ligi kaks tuhat evakueeritud ja ulejaanud olid pogenikud, siis Saksamaale saabunute seas oli varem toole voi Oppima asunuid, evakueerituid ning sojavaelasi--klassikalises moistes pogenike osakaal polnudki nii suur, kui seni on arvatud.

TAANI JA ROOTSI JOUDNUD EESTLASTE ANDMEANALUUSI TULEMUSED

Taani ja Rootsi saabunud eestlaste andmeanaluusi tulemused kinnitavad eelpool valjatoodud ajendite jargi ruhmitatud eestlaste olemasolu laande joudnute seas. Naiteks voorsile joudnud eestlaste vanuseline analuus naitab, et Taani saabunud eestlastest moodustasid ligi uhe kolmandiku 1920. aastatel sundinud. (91) Antud juhul jai konkreetselt Taani osa 20. SS-valjaoppe- ja tagavararugemendist ning grupp noori tooteenistuslasi (92), mis tingis 1920. aastatel sundinute osakaalu suurema naitaja. Ent ka Rootsi saabunute seas osutus mobilisatsiooni alla kuulunud vanusegruppide esindajate arv suureks, mis Reinansi hinnangul, mis on omakorda leidnud kinnitust arhiivist leitud materjalidest, (93) on osaliselt tingitud nii otse Rootsi, kuid ka Soome kaudu mobilisatsiooni eest pogenenute tottu. Voorsile sattumine seoses teenimisega voorvagedes voi selle eest pogenemise tottu ilmnes ka hariduse analuusis. Suuremal osal erinevatesse voorvagedesse kuulunutel oli algharidus, milline naitaja osutus nii Taani kui Rootsi joudnute seas korgeks. 1944. aastal oli vahemalt 20-aastastest eestlastest naiteks Rootsi saabunutel algharidus 45%-1 ja Taani sattunutel 37%-1. (94) Teisalt oli aga Taani joudnute seas gumnaasiumiharidusega noorte osakaal ullatavalt suur, seda just 1920. aastatel sundinute hulgas. Taani naite puhul oli see otseselt seotud konkreetsete sojavakke kui ka tooteenistusse varvatutega. Nii Taani kui ka Rootsi saabunute seas oli meeste osakaal naiste omast monevorra suurem (95), mis taas viitab mobiliseeritute voi siis sojavaest eemalehoidmise tottu voorsile sattunute suuremale hulgale. Teiseks meeste suurema arvukuse naitaja pohjuseks just Rootsi puhul voib olla ka seik, et mehed saadeti voorsile perekonnale kohta ette valmistama, kuid rinde lahenedes ei saanud/joudnud ulejaanud pere enam jarele minna. (96)

Algharidusega inimeste protsent ei olnud kindlasti ainult mobiliseeritute tottu nii suur. Naiteks Rootsi joudnute seas soltus algharidusega inimeste osakaal ka sellest, et nagu Eestist lahkumise analuusist ilmnes, pogeneti Rootsi palju saartelt ja rannikult. Rannarahvas ja saarlased pogenesid sageli leibkonniti, mis omakorda tingis Rootsi saabunud eestlaste seas suurema arvukuse vanemas vanusegrupis. Teiseks pohjuseks, mis tingis vanemasse vanusegruppi kuulunud isikute suhteliselt suure osakaalu Rootsi saabunute seas, oli see, et Rootsi siirdus nii Tartu ulikooli kui ka teiste korgkoolide Oppejoude. Erinevate materjalide labitootamisel selgus--artiklis on see valja toodud -, et intelligents eelistas pogeneda organiseeritult voi organiseerimatult pigem Rootsi kui Saksamaale. (97) Vordluseks olgu toodud, et Rootsi joudnute seas oli korgharidus 9%-l, samas kui Taani joudnute puhul oli sama naitaja 5%.

Rootsi joudnud eestlaste seas eristus veel uks grupp: nimelt 1944. aasta seisuga 0-8 aasta vanused lapsed. Nende, st 1944. aastal nooremate kui 16-aastaste osakaal moodustas A. Reinansi andmeil Rootsi joudnud eestlastest koguni 22% (98), samas oli see naitaja Taani joudnute puhul hinnanguliselt vaid 12% pogenike uldarvust, mis omakorda viitab jallegi pere- ja leibkondade suhteliselt suuremale hulgale Rootsi joudnute seas.

MIKS RAAGITAKSE TEISE MAAILMASOJA TOTTU LAANDE JOUDNUD EESTLASTEST KUI POGENIKEST?

Parast seda kui erinevatel pohjustel laande joudnud eestlased asusid pogenikelaagrisse, nad registreeriti. Nii said Rootsi joudnud eestlastest pogenikud ja Taani joudnutest liitlaspogenikud, samas kui Saksamaal ning Austrias hakati neid nimetama DP-deks (displaced person) ehk emigreeruma sunnituiks. Kuigi eestlased ise ja sageli ka laagris toimetanud ametnikud ei teinud DP ning pogeniku moiste vahel vahet, oli pogeniku ja DP staatuse vahel juriidiliselt ning korgemate otsus tajate silmis erinevus. (99)

Uldistatult voib oelda, et pohimotteliselt ei vaadatud parast staatuse maaratlemist konkreetse isiku kodumaalt lahkumise tegelikku pohjust: kas voorsile oli satutud evakueerituna, pogenikuna voi toole varvatuna? MOnevorra keerulisem oli endiste sojavaelaste olukord. Selle lahendus soltus peamiselt kahest asjaolust: esiteks, millises riigis ja millises tsoonis Saksamaal voi Austrias viibiti, ning teiseks sellest, kas konkreetse isiku kuuluvus SS-uksuste koosseisu suudeti tuvastada voi mitte. Uldistatult voib oelda, et enamik endistest sojavaelastest sai siiski kas pogeniku voi DP staatuse. Olles kaesolevas artiklis esitanud eestlaste laande sattumise kronoloogia ja lahkumise ajendite alusel koostatud ruhmad ning antud gruppide oletatavad suurused, mis omakorda leidsid kinnitust ka Rootsi ja Taani joudnud eestlaste andmeanaluusis, tuleb todeda, et Teise maailmasoja kaigus sattus suur osa eestlastest voorsile sunniviisiliselt, mis aga ei tahenda, et nende kodumaalt lahkumine toimus pogenemisena. Seeparast leian, et teadusliku lahenemise puhul on kodumaalt voorsile sattumise kajastamisel Oigustatud kasutada pogenemise asemel sona lahkuma.

Teisalt naitavad artiklis esitatud eestlaste kodumaalt voorsile lahkumise ajendid, et laande satuti nii baltisakslaste kui ka rannarootslastega kaasalainutena, Saksamaale toole asunutena, sojavakke mobiliseeritutena voi voora sojavaega vabatahtlikult liitunutena, riigitooteenistusse ja lennuvaeabiteenistusse varvatutena, evakueeritutena ning pogenikena. Kui vorrelda Teise maailmasoja ajal toimunud eestlaste sundmigratsiooni itta ja laande, naeme, et pogenemine baseerub individuaalsetel otsustel. Nii mitmegi ruhma puhul saame oelda, et kuigi tegu oli sunniviisilise randega, on sellel randel vabatahtlikule randele omaseid jooni, naiteks see, et inimene langetas teatud olukorras ikkagi otsuse, kas minna voi jaada, konkreetselt ise. Pean seda silmas eelkoige baltisakslaste ja eestirootslastega kaasalainute, organiseeritud pogenike ning osaliselt evakueeritute, kuid tinglikult ka pogenike puhul. Paati astumine ja sinna jaamine kui piiri uletamise protsessi osad tuginesid individuaalsele otsusele. Lahkujate seas oli ka neid, kes astusid paadist valja, kuid ka neid, kes ei saanud paati astudagi, kuna neil puudus noutav raha voi teised aktsepteeritud maksevahendid. Julius Laas (100) ja Bernhard Saarsoo (101) toovad oma vahetult parast sundmusi kirjapandud malestustes ning paevikus valja just nimelt individuaalse otsuse aspekti koigi eelmainitud ruhmade kontekstis. MOlemad mehed tunnistavad, et kuna nemad olid otsustanud oma kodumaad teenida ja ei lahkunud toopostilt, nagu seda olid teinud mitmed nende kaaslased, jai nende edasine elu suuresti saatuse hooleks. Uks meestest ei saanudki enam oma perekonnaga kokku: naine jai lastega NOukogude Eestisse. Teisel mehel Onnestus voorsil perekonnaga kohtuda, ent viimased sojamollus labielatud paevad olid jatnud tema ellu poordumatud jaljed.

KOKKUVOTE

Laande lahkumise ajendeid analuusides saame kokkuvotteks oelda, et laande jouti kui baltisakslastega ja rannarootslastega kaasalainu (kas siis perekonnasidemete tottu voi lihtsalt n-o kaasajooksikuna), toole asunu voi varvatu, Oppima siirdunu, mobiliseeritu, evakueeritu voi kui klassikalises moistes pogenik. Artiklist tuleb valja, et kui Rootsi joudnute hulgas domineerivad klassikalises moistes pogenikud, siis klassikalises tahenduses pogenike osakaal Saksamaale ja selle poolt okupeeritud aladele joudnute hulgas ei olegi nii suur, kui seni on arvatud. Kokkuvottes voin oelda, et Saksamaale ja selle poolt okupeeritud aladele saabunud eestlastest moodustasid valdava kontingendi varem sinna toole varvatud ning siirdunud, evakueeritud ja mobiliseeritud. Seeparast julgen ka oelda, et teaduslikus kasitluses on igati Oigustatud nii laande sattunud eestlaste teekonnakirjelduse puhul kui ka voorsile asumise protsessi analuusimisel kasutada sona lahkunud voi selle sunonuume.

Kuna enne suurt pogenemist kadus voorsile jaanutel uhel hetkel voimalus tagasi poorduda kodumaale, kus valitseks sojaeelne poliitiline kord, on igati oige kasitleda Teise maailmasoja kaigus laande sattumist sunniviisilise randena. Samas tuleb silmas pidada, et soja kaigus eksisteerisid Eestist laande pogenenutel individuaalsed otsused.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud tanu uurimistood rahastanud Eesti Teadusfondile (grant 7335).

doi: 10.3176/hist.2011.2.06

(1) Tapsemalt vois Eestist laande siirdunud sakslasi kokku olla 16 000, rootslasi 6000, soomlasi 2000 ja venelasi 3000: Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, I.--Akadeemia, 1993, 8, 1674.

(2) Tammaru, T., Kumer-Haukanomm, K., Anniste, K The formation and development of the Estonian diaspora.--Journal of Ethnic and Migration Studies, 2010, 36, 7, 1158-1159.

(3) Naiteks: Eesti saatusaastad, I-VI. Toim R. Maasing jt. EMP, Stockholm, 1963-1972; Eesti riik ja rahvas Teises maailmasojas, I-X. Toim R. Maasing jt. EMP, Stockholm, 1954-1962; Kangro, B. Eesti Rootsis: ulevaade sonas ja pildis. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, 1976; Raag, R Eestlane valjaspool Eestit. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1999; Eesti ajalugu, VI. Tegevtoim A. Pajur, T. Tannberg, peatoim S. Vahtre. Greif, Tartu, 2005.

(4) Naiteks: Randlindude pesad: eestlaste elulood voorsil. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006; Saar, E. POgenemine Rootsi 1944. aasta hilissuvel ja sugisel.--Tuna, 2004, 3, 65-78; Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine Eestist 1943-1944. Olion, Tallinn, 2005 jne.

(5) Igavesti noored. Malestusi ja meenutusi Teisest maailmasojast tanapaevani. Koost H. POdersoo, E. Purje. Lennuvaepoiste Klubi, Toronto, 1992.

(6) Labida ja relvaga: eestlastest tool ja voitluses II maailmasojas. Koost L. Kosenkranius. Greif, Tartu, 2005.

(7) Laar, M. jt. Soomepoisid--voitlus jatkub: II maailmasojas Soome armees voidelnud Eesti vabatahtlike ajalugu 1939-2010. Greif, Tallinn, 2010; Isohella, A.-R. Soomepoisid: Eesti mehed Soome Jatkusojas. SE&JS, Tallinn, 2008; Uustalu, E., Moora, R. Soomepoisid: ulevaade Eesti vabatahtlike liikumisest ning sojateest Soomes ja kodumaal Teise maailmasoja paevil. Olion, Tallinn, 1993 jne.

(8) Soldiers of Memory. World War II and Its Aftermath in Estonian Post-Soviet Life Stories. Toim E. KOresaar. Rodopi, Amsterdam, 2011.

(9) Rootsi kohta: Reinans, A. Rootsi eestlased 1953. aastal, I.--Akadeemia, 2008, 4, 1028-1048; Reinans, A. Rootsi eestlased 1953. aastal, II.--Akadeemia, 2008, 5, 1327-1360; Reinans, S.-A. Eestlased Rootsi statistikas.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ning selle mojud. Toim K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 122-146; Taani kohta: Kumer-Haukanomm, K. Ilmumas. Eesti pogenikud Taanis 1945-1952 ja nende edasine saatus. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 19.) Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2011.

(10) Rahi-Tamm, A. Inimkaotused.--Rmt: Valge raamat: eesti rahva kaotustest okupatsioonide labi 1940-1991. Okupatsioonide Repressiivpoliitika Uurimise Riiklik Komisjon. Toim U. Ennuste. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 2005, 29.

(11) Kivimae, J. Aus der Heimat ins Vaterland: die Umsiedlung der Deutschbalten aus dem Blickwinkel estnischer nationaler Gruppierungen.--Nordost-Archiv, 1995, IV, 2, 505; Karjaharm, T., Luts, E.-M. Kultuurigenotsiid Eestis: kunstnikud ja muusikud 1940-1953. Argo, Tallinn, 2005, 23.

(12) Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, II.--Akadeemia, 1993, 9, 1848.

(13) Rahi-Tamm, A. Inimkaotused, 29.

(14) Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, I, 1662; Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, II, 1848.

(15) Karjaharm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940-1987. Argo, Tallinn, 2007, 173.

(16) Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine, 21.

(17) Maelt, H. KOigile direktooriumidele. 29.6.1942. Eesti Riigiarhiiv (ERA), f R-81, n 1, s 44, 167.

(18) Universitas Tartuensis 1632-2007. Toim T. Hiio, H. Piirimae. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2007, 442.

(19) Artikli autori intervjuu Evy Kalbus-Laamaniga augustis 2007. Materjalid artikli autori valduses.

(20) Pistohlkors, G. v. Eestist noores eas umberasunud sakslase tagasivaateid.--Rmt: Sona joul. Diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel. Koost K. Anniste, K. Kumer-Haukanomm, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Valis-Eesti uuringute keskuse toimetised, Tartu, 2008, 265-266.

(21) Kangeris, K Die baltischen Volker und die deutschen Plane fur die Raumung des Baltikums 1944.--Rmt: Baltisches Jahrbuch. Baltischen Christlichen Studentenbund, Bonn, 1988, 181-122, 188.

(22) Taagepera, R., Misiunas, R. J. Balti riigid: solteaastad 1940-1990. Koolibri, Tallinn, 1997, 58.

(23) Seppo Myllyniemi on pakutud arvu saanud Alfred Rosenbergi teatest, kus on kirjutatud, et Saksamaale saabus 20. juuliks 1944 kokku 126 000 eesti, lati ja leedu toolist. Rahvusepohist eristust ei ole siinkohal valja toodud: Myllyniemi, S. Die Neuordnung der baltischen Lander 1941-1944. Suomen Historiallinen Seura, Helsinki, 1973, 242.

(24) Naiteks: Universitas Tartuensis 1632-2007, 437; Laas, J. Teadus diktatuuri kutkeis. Eesti teadusest ja korgharidusest natsionaalsotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames. Epikriis. Argo, Tallinn, 2010, 54.

(25) Myllyniemi, S. Die Neuordnung der baltischen Lander, 183.

(26) Samas, 184-185.

(27) Labida ja relvaga, 10.

(28) An die Herren Generalkommissare in Riga, Reval, Kauen. Teema: Arbeitsdienstpflicht und Zulassung zur Immatrikulation. Riia 5.8.1942. ERA, f R-81, n 1, s 44, l 258-259.

(29) Tooteenistuses teenimise vois asendada ka naiteks teenimine sojavaes: An die Herren Generalkommissare in Riga, Reval, Kauen. Teema: Arbeitsdienstpflicht und Zulassung zur Immatrikulation. Riia 5.8.1942. ERA, f R-81, n 1, s 44, l 258-259; Universitas Tartuensis 1632-2007, 443; Raud-Pahn, M. Malestused. Kasikiri. Stockholm, 2009-2010. Tekst artikli autori valduses.

(30) Eesti Omavalitsuse Juhi maarus. Opingud pollupidajate ettevalmistamise kohta Oppetalundites. 22.12.1942. ERA, f R-81, n 1, s 45, 181.

(31) An die Herren Generalkommissare in Riga, Reval, Kauen. Teema: Arbeitsdienstpflicht und Zulassung zur Immatrikulation. Riia 5.8.1942. ERA, f R-81, n 1, s 44, 1258.

(32) Ordnung fur die studentische Arbeitsdienstpfilcht im Reichskommissariat Ostland, 29.10.1943. ERA, f R-81, n 1, s 44, l 256-257; vt Elmar Kella malestused: Labida ja relvaga, 126.

(33) Vt Ulo Kadaja malestused: Labida ja relvaga, 61; vt Elmar Kella malestused: Labida ja relvaga, 126; vt Arnold Klementi malestused: Labida ja relvaga, 151.

(34) Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, I, 1668.

(35) Myllyniemi, S. Die Neuordnung der baltischen Lander, 191-193, 294; Labida ja relvaga, 7.

(36) Myllyniemi, S. Die Neuordnung der baltischen Lander, 194; vt Roode Koivu malestused: Labida ja relvaga, 156.

(37) Myllyniemi, S. Die Neuordnung der baltischen Lander, 193.

(38) Pillak, P. Soomepoiste liikumise ajaloolisest taustast.--Rmt: Laar, M. jt. Soomepoisid--voitlus jatkub, 25.

(39) Salo, V. Ulevaade soomepoiste saatusest. Ettekanne Soomepoiste ajalookonverentsil.--Eesti Paevaleht (Stockholmis), 3.1.2008.

(40) Uustalu, E., Moora, R. Soomepoisid, 7; Raag, R. Eestlane valjaspool Eestit, 61.

(41) Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine, 66.

(42) Osa Eestis haavata saanud soomepoistest pandi laevale Moero, mis laks teel Saksamaale torpeedorunnaku tottu pohja: Laar, M. Voitlus jatkub--soomepoisid 1944-56.--Rmt: Laar, M. jt. Soomepoisid--voitlus jatkub, 95.

(43) Salo, V. Ulevaade soomepoiste saatusest.--Eesti Paevaleht (Stockholmis), 3.1.2008.

(44) Laar, M. Soomepoiste liikumine ja nende voitlus II maailmasojas.--Rmt: Laar, M. jt. Soomepoisid--voitlus jatkub, 47; Karjaharm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu, 477.

(45) 1899. ja 1907. aasta Haagi ning 1929. aasta Genfi konventsiooni kohaselt ei ole lubatud okupeeritud riigi territooriumil mehi mobilisatsiooni korras sojavakke varvata. Samas on lubatud okupeeritud rahva hulgast vastu votta vabatahtlikult sojavaes teenida soovijaid.

(46) Made, T. Eestlased sojaporgus. Argo, Tallinn, 2008, 48-51.

(47) Karjaharm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu, 477.

(48) Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, II, 1848; Hiio, T. Eesti uksused Kolmanda Reich'i relvajoududes.--Vikerkaar, 2001, 8/9, 177.

(49) Made, T. Eestlased sojaporgus, 56-57; vabatahtlikult liitus 20 000: Karjaharm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu, 477; NOmm, T. Eesti uksustest Saksa sojavaes.--Akadeemia, 1990, 1, 116; Taagepera, R., Misiunas, R. J. Balti riigid, 61.

(50) Nomm, T. Eesti uksustest Saksa sojavaes.--Akadeemia, 1990, 1, 134.

(51) Hiio, T. Eesti uksused Kolmanda Reich'i relvajoududes, 178; Karjaharm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu, 480; Taagepera, R., Misiunas, R. J. Balti riigid, 61.

(52) Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, II, 1848.

(53) ERA, f R-1789, n 1, s 100, 1 24; Jurjo, I. Pagulus ja NOukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pohjal. Unara, Tallinn, 1996, 16-17.

(54) Taagepera, R., Misiunas, R. J. Balti riigid, 61.

(55) Kool, F. DP kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951. Eesti Arhiiv Uhendriikides, Lakewood, 1999, 8.

(56) F. D. Roosevelt Executive Order No. 9417 Establishing a War Refugee Board 22.01.1944. U.S. National Archives and Records Administration, Rg 59, M 1284, Roll 49; WRB kohta lahemalt Kumer-Haukanomm, K. USA valispoliitika Balti kusimuses 1945-1952 labi Balti pogenike problemaatika. Magistritoo. Tartu Ulikool, Tartu, 2005, 84-85.

(57) Eelkoige sooviti siit ara viia intelligents. Hershel Johnson USA saatkonnast Stockholmist USA Riigisekretarile 6.9.1944. U.S. National Archives and Records Administration, Rg 59, M 1284, Roll 49.

(58) Executive order. Termination of the WRB H. S. Truman 14.9.1945. U.S. National Archives and Records Administration, Rg 59, M 1284, Roll 49.

(59) Eestirootslaste evakueerimise ja uleviimise kohta: Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine, 23-55; eestirootslaste aktsiooni kaigus viidi Rootsi 7245 isikut: Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine, 54.

(60) Tiit, E. Eesti rahvastik ja selle probleemid, I, 1674.

(61) Samas, 1668. Nimelt oli 1934. aasta andmete kohaselt Eestis 6487 rootslast ja seeparast arvab Ene Tiit, et lahkunud rootslaste arv oli pigem 6500 kui 5500.

(62) Raag, R. Eestlane valjaspool Eestit, 61.

(63) Andra, C. G. Rootsi ja suur pogenemine, 48, 57.

(64) Samas, 46, 51, 53.

(65) Samas, 59.

(66) Vt Warma ja Ristikivi kogusid: Baltiska arkivet, Stockholm; Andra, C. G. Rootsi ja suur pogenemine, 59.

(67) Naiteks saatis Johannes Kaiv August Reile pogenike abistamiseks USA-st 1000 dollarit. Rei andis raha omakorda Eesti Komiteele, kelle kaasabil toimus pogenike paastmine Soomest ja Eestist Rootsi. Rei Kaivule 17.5.1945. Baltiska arkivet, Stockholm, Rei, 4.

(68) Rei Kaivule 17.5.1945. Baltiska arkivet, Stockholm, Rei, 4.

(69) Horm, A. Paasteoperatsioonid Eestist 1943-1944.--Teataja, 20, 27.10.1984; Kangeris, K Die Organisierte Flucht aus dem Baltikum nach Schweden 1944--von Amerikanern Finanzierte Aktionen.--Rmt: Eight Conferences on Baltic Studies in Scandinavia, Stockholm. Kasikiri. 7.-11. juuni 1985.

(70) Rei Kaivule 17.5.1945. Baltiska arkivet, Stockholm, Rei, 4.

(71) Kool, F. DP kroonika, 719.

(72) Samas, 41.

(73) Vt Elmar Kella malestused: Labida ja relvaga, 132.

(74) Karl Liivola markmed 25.10.1945. Baltiska arkivet, Stockholm, Liivola, 6.

(75) Uldist informatsiooni. (Arakiri.) 07.08.1944. Baltiska arkivet, Stockholm, Warma, 3.

(76) Ernits, E. POgenikud sojaaegsel Saksamaal.--Rmt: Eesti saatusaastad 1945-1960, IV. Stockholm, 1966, 8; Kool, F. DP kroonika, 41.

(77) Vt lahemalt Laasi, J. Malestusi ja labielamusi Eestist lahkumise eelpaewil septembril--oktoobril 1944.--Tuna, 2009, 3, 96-100.

(78) Dokument: Luba. Baltiska arkivet, Stockholm; Mitmesugused vaiksemad arhiivid, 1; Saarsoo, B. Paevik. Koopia artikli autori valduses.

(79) Universitas Tartuensis 1632-2007, 451-452.

(80) A. M. (kirjutanud A. Warma) 1.2.1944. Baltiska arkivet, Stockholm, Warma, 2.

(81) Kaelas ja Suurevalja Warmale veebruaris 1944. Baltiska arkivet, Stockholm, Warma, 2.

(82) Eesti Buroo (E. Laid, K. Ristikivi), Helsingi Eesti Seltsi (A. Magi, M. Marteus), Suomalais Virolainen Seura Eesti Osakonna (G. Martinson, A. Kaelas) ja Malevlase toimetuse (H. Mark, W. Kures) poordumine A. Warma poole 1.8.1944. Baltiska arkivet, Stockholm, Warma, 2.

(83) Valiseestlase kalender 1958. Nordic Press, New York, 1957, 52.

(84) Kangro, B. Eesti Rootsis, 35.

(85) Vt Woldemar Kurese kogutud info. Baltiska arkivet, Stockholm, Warma, 31.

(86) Laas, J. Malestusi ja labielamusi, 96.

(87) W. Kurese raport 13.11.1944. Baltiska arkivet, Stockholm, Warma, 31.

(88) Reinans, A. Rootsi eestlased 1953. aastal, I.--Akadeemia, 2008, 4, 1041.

(89) Reinans, S.-A. Eestlased Rootsi statistikas, 122-146.

(90) Proudfoot, M. J. European Refugees: 1939-1952. A Study in Forced Population Movement. London, 1957, 160.

(91) Kumer-Haukanomm, K. Ilmumas. Eesti pogenikud Taanis.

(92) Kallak, K. Veetlev maa. Uhiselu, Tallinn, 2000, 51.

(93) Naiteks kogus Woldemar Kures infot noorte meeste kohta, kes soovisid Soome kaudu Rootsi minna. Woldemar Kurese kogutud info. Baltiska arkivet, Stockholm, Warma, 31.

(94) Kumer-Haukanomm, K. Ilmumas. Eesti pogenikud Taanis.

(95) Samas.

(96) Intervjuu Endel Postiga Parnus septembris 2009. Materjalid artikli autori valduses.

(97) Universitas Tartuensis 1632-2007, 451-452; Karjaharm, T., Sirk, V. Kohanemine ja vastupanu, 540; Oras, A. Eesti saatuslikud aastad 1939-1944. Olion, Tallinn, 2002, 232-233; Kangro, B. Eesti eksiilteadlaste kes on kes?--Rmt: Eesti teadlased valjaspool kodumaad. Bibliograafiline teatmik. Toim T. Kunnapas. Eesti Teadusliku Instituudi Toimetised, Stockholm, 1984, 120.

(98) Reinans, S.-A. Eestlased Rootsi statistikas, 93.

(99) Kuna kaesoleva artikli maht on piiratud, ei ole antud artikli raames voimalik selles valdkonnas detailidesse laskuda.

(100) Laas, J. Malestusi ja labielamusi, 97.

(101) Saarsoo, B. Paevik.

Kaja KUMER-HAUKANOMM

Valis-Eesti uuringute keskus, Tartu Ulikool, Vanemuise 46, 51014 Tartu, Eesti; kaja.kumerhaukanomm@ut.ee