The New York Estonian educational society and refugees/New Yorgi Eesti haridusselts ja pagulased.

Merivoo-Parro, Maarja

DIASPORAA TEKE

Ameerika Uhendriikide rahvastik koosneb peamiselt viimaste sajandite jooksul kas vabatahtlikult voi sunniviisiliselt saabunud sisserandajatest. Rahvaste "sulatusahju", "mosaiigi" ja "salatikausina" tuntud uhiskonna hulka kuulub ka eestlastest vahemus. Alates 19. sajandi keskpaigast saab tinglikult raakida tillukesest diasporaast, mille tuumiku moodustasid Vene alustelt arakaranud kutselised meremehed, tsaaririigi avarustest parit mitmekordsed asunikud ja lihtsalt seiklejad. Koige arvukama liikmeskonnaga eesti hajala kujunes New Yorgi piirkonnas. 1896. aastast alates tegutses seal ka eestlasest pastor Hans Rebane, kes pani aluse Ameerika eesti luterlike koguduste vorgustikule.

Seltsilise tegevuse alguseks voib pidada 1898. aastat, kuna 14. mail toimus New Yorgis Amerika Eesti Heategewa Seltsi asutamiskoosolek. (2) Tegemist oli eelkoige hoolekandeuhinguga, mis pidi vastsetele immigrantidele vooras kapitalistlikus uhiskonnas turvatunnet pakkuma. Lisaks loi see voimalusi seltskondlikuks labikaimiseks. (3) Kui Eesti aladelt, tsaaririigi laevadelt ja Samarast voi Krimmist Ameerikasse umber asunud eestlasi voib vabatahtlikeks migrantideks pidada, siis 1905. aasta sundmuste keerises poliitilistel pohjustel Ameerikasse saabunud vasakpoolsete vaadetega isikud esindavad tinglikult sunniviisilist rannet. Nad olid ka uuel asukohamaal vaga aktiivsed ja juba 1906. aastal sai Ameerika Sotsialistliku Partei toel teoks ulemaalise uhingu juurde Eesti osakonna asutamine.

Ameerika eestlaskond kasvas vaga erinevate isiksuste toel, kes loid uha uusi seltse ja haalekandjaid mitmel pool USA-s. Uldjoontes naib, et sotsialistlike vaadetega eestlased olid maailmasojaeelsel perioodil koige paremini organiseeritud. Esimene mainitud blokile arvestatavat vastukaalu pakkuv uhing tekkis seoses Eesti Vabariigi valjakuulutamisega 1918. aastal ja kandis nime Amerika Eesti Uhisus. (4) Organisatsioon deklareeris eesmarkidena heade riiklike ja kaubandussuhete seadmise USA ning Eesti vahel, Eestile de iure tunnustuse saamise nimel tegutsemise, Eesti tarbeks annetuste kogumise, Ameerika eestlaste igakulgse toetamise ja abistamise ning Eesti ja eestlastega seotud dokumentatsiooni ning kultuuriparandi kogumise. (5)

1928. aastal viisid mitmed New Yorgi eestlaste organisatsioonid labi rahakogumise Eesti Olumpiakomitee toetuseks ja peeti plaane ka uhise seltsimaja, Eesti Kodu loomiseks. Aga 1929. aasta sugisel loodav rinne lagunes ja kommunistid Uhendatud Eesti Seltsi moodustamisest osa ei votnud ega hiljem majanduslikel pohjustel Eesti Haridusseltsiks nimetatud uhingu ruume ei kasutanud. Seoses maja soetamisega 1946. aastal kiideti heaks juba varem paevakorras olnud Haridusseltsi liikmemaksu suurendamine seniselt kolmelt dollarilt viiele. Koosolekul tehti ettepanek populariseerida liikmestaatust seltsi liikmetele suuremate soodustuste ja oiguste andmisega. See laideti aga maha, kuna

seltsimaja peab jaama avatuks koigile eestlastele. (6)

Veel enne kui seltsitegevus uues majas taie hooga alustada sai, kerkis paevakorda pagulaste kusimus. Esimesed otsekontaktid olid Rootsi pagenud eestlastega juba 1945. aastal, mil nad palusid infot Eesti pitsi, rahvariiete ja hobeehete turustamisvoimaluste kohta Ameerikas. Palju pariti ka sugulaste jarele. (7) Nii ametliku loata kui ka DP seaduse (8) raames saabunud eestlasi hakkas New Yorgi piirkonda kogunema kohe parast soja loppu. Niimoodi saabus neid USA-sse ligi kaudu 12 000. (9)

RISTLAINETUS

Piiratud ruumis kohtusid kahe eriloomulise migratsioonilaine esindajad ja New Yorgi eestlaskonnas hakkasid puhuma uued tuuled. Seoses Eesti iseseisvuse kaotamise ja pagulaste saabumisega asusid uutes oludes end vanaeestlasteks nimetavad inimesed aktiivsemalt tegelema oma identiteedi ning rolli kusimustega. Palju oli neid, kes soovisid uustulnukaid igati aidata. Selleks kirjutati garantiikirju, abistati kohalejoudnuid voimaluste piires ja loodeti neist kohaliku seltsielu arendamisel tublit juurdekasvu. Oli ka neid, kes pidasid oigemaks juurdetulijad omapead jatta: olid ju "endised newyorklased" (10) ise kunagi ammu Ameerikasse saabudes pidanud koigi raskustega rinda pistma, enese ulestootamisest raakimata. Miks peaks see koik uutel kergemalt kulgema? Vastulauseks kujunes vaide, et pagulased olid juba aastaid kehvade elutingimuste ja alatoitumise tottu kannatanud ning nad vaarisid voimalikult kiiret ja valutut uleminekut inimlikesse oludesse. Pagulased olid neile antava abi eest enamasti vaga tanulikud ja uhtlasi huvitatud voimalikult kiirest lulitumisest normaalsesse ellu.

Esialgu tundusid uued ja vanad teineteisele huvitavad. Markimisvaarsed harmooniad ja dissonantsid tekkisid pigem individuaalsel pinnal. Pagulaste arvukus ja aktiivne uhiskondlik hoiak toid aga juba esimeste aastate jooksul kaasa selle, et nende grupi kui terviku olemasolus hakati tajuma ohumarke vanaeestlaste loodud status quo'le. Lisaks psuhholoogilistele pohjustele (11) oli selle tendentsi kujunemisel oma osa ka konkurentsil aineliste ressursside ja sotsiaalse kapitali parast.

2010. aasta martsis ja aprillis New Yorgi piirkonnas elavate pagulaseestlastega labi viidud intervjuude kaigus tunnistas enamik, et enne Ameerikasse joudmist ei teadnud nad seal olevatest eestlastest kuigi palju. Moni arvas, et Ameerikasse olid tulnud kriminaalse minevikuga onneotsijad, teised ei osanud neile ennetavalt mingit hinnangut anda. Kull aga saavutati uksmeel parast esimesi kohtumisi--koik intervjuupartnerid kinnitasid, et tegemist oli aarmiselt sobralike ja abivalmis inimestega. Vanaeestlaste kohta maletatakse ka seda, et nad tundusid oma suurte autode, avarate majade, suvekodude ja ilusate asjadega vaga rikkad olevat. Ameerika standard nais laagrist tulnuile luksuslik. Mitmed intervjueeritavad rohutasid, et Ameerikasse saabudes polnud neil New Yorgi Eesti Haridusseltsi ega Eesti Maja kohta mingeid teadmisi. Enamik saabus Eesti Majja vanade kutsel ja argitusel. Kui tee majja oli selge, said pagulastest seal palju tihedamad kulastajad kui eestlased, kes nad sinna juhatanud olid.

1941. aastal oli kord kuus ilmuvast Meie Teest saanud nii Haridusseltsi kui Uleilmse Eestlaste Uhingu leht. Enne selle sammu astumist oli seltsiliikmete hulgas ka vastuseisjaid, kuna UEU oli poliitiline organisatsioon ja Haridusselts

ei saa lubada mingit poliitikat oma siseelus. (12)

Haridusselts oli algusest peale end poliitikaulese organisatsioonina deklareerinud, et vasakpoolselt meelestatud seltskonnast valjaspool seisvaid kohalikke eestlasi paremini uhendada. (13) Saarase taotluse aktualiseerumine annab aimu, et politiseeritusest ei suudetud taielikult hoiduda. 1949. aastal nadalalehena alustanud Vaba Eesti Sona oli aga hoopis selgema valjundiga. Juba esimese numbri juhtkiijas avaldatust oli ilmne, et tegemist oli aarmiselt politiseeritud valjaandega:

   Sojalisel rindel seisvad sodurid tunnevad ainult kahte leeri--omad
   ja vastased. /... / Vaba Eesti Sona tahab olla ainult nende
   eestlaste teenistuses, kes voitlevad sellel [vabaduse] rindeloigul.
   (14)

Uus valjaanne kujunes platvormiks, kus pagulased hakkasid nii uldpoliitilistes kui ka seltsielu ja vanaeestlasi puudutavates kusimustes avalikult arvamust avaldama. Vagivaldne eraldumine kodumaast ja sellele jargnenud aastatepikkune laagrielu oli pagulastele ning nende liidritele andnud intensiivse poliitilise tunnetuse ja raevuka kultuurilise positsiooni, mille kaudu nad puudsid end vanaeestlaste peavoolu mentaliteedist upris tuntavalt eristada. Isegi kuumadel suvekuudel nouti Vaba Eesti Sona juhtkirja vahendusel rohkem uritusi, referaadiohtuid, korralikult funktsioneerivat raamatukogu ja uhiseid valjasoite:

Haridusseltsil on aeg oma nime vastava tegevusega oigustada. (15)

On palju toendeid vanade vaga sobralikust suhtumisest ja soovist uusi seltsi tegevussse haarata. Esialgu nahti neis uut lootust, noorte kohalolek tekitas roomu. (16) Uustulnukate vastu oldi helded: vastuvotmisega seotud kulud kaeti seltsi kassast ja liikmeks astumisel ei kusitud kohe raha. Seega finantseerisid vanad peaaegu kogu eesti uritust New Yorgis, uued aga panustasid eelkoige praktilises vormis. Peagi hakkas saarane kooslus vanadele parasutismina tunduma. Haridusseltsi uritustest ja erinevate klubide tegevusest osa votvate inimeste hulga suurenemisega tekkisid mitmesugused laienemisele sumptomaatilised probleemid. Koigile oli silmatorkavaim ruumide mittevastavus seltskonna arvukusele: vast soetatud Eesti Maja oli kena ja vordlemisi avar, ent pagulaste staabina siiski aarmiselt kitsas. Urituste toimumise ajal tekkis majja sisse saada soovijatest alatasa tanavale pikk jarjekord, liikumine hoones oli raskendatud ja ebamugav. Maja oli moeldud ka pesapaigaks erinevatele seltsidele, ent nende rohkus ja liikmeskonna suurus tekitasid sobivate ruumide maaramisel komplikatsioone ning toid kaasa pingeid tegutsejate endi vahel. Nii faktiliselt kui ka praktiliselt enamiku uhingute katusorganisatsiooni ja Eesti Maja valdaja ning haldajana tegutsenud Haridusseltsi jaoks muutus toimuva hoomamine jarjest keerulisemaks. Peamiselt vabatahtlikest koosnev juhatus (17) tundis ilmselgete vastuolude parast uha enam muret ega suutnud jalgida koikides uhingutes toimuvat.

Liikmeskonna ja lihtsalt kulaliste ule arvestuse pidamiseks kaaluti erinevaid abinousid: naiteks majja tulijate intervjueerimine uksel, rinnamarkide susteemi sisseseadmine jmt. Suurema koormusega tootava maja halduskulud olid varasemaga vorreldes samuti proportsionaalselt suurenenud. Paradoksaalselt aga tuli koik aktused, ballid ja muud tahtsamad ning rahvarohkemad ettevotmised labi viia Eesti Majast valjaspool uuritud ruumides, kuna osalejate arv noudis avaramaid pindu. Seega valitses paljude vanade jaoks ebaoiglasena naiv olukord, kus nende kogutud raha eest ostetud majas ei jatkunud neile endile enam ruumi. Piiratud ainelised ressursid ja tihe konkurents nende kasutamisel andis omapoolse panuse juba varem vanaeestlaste seas tekkima hakanud ohutundele.

Need uued, kes olid nagu kord ja kohus liikmeks hakanud ning tahtsid lisaks seltsielu elamisele ka uhingu demokraatliku juhtimise juures rakendust leida, tekitasid ootamatult vastakaid reaktsioone. Esimest korda voeti kahe grupi eristamise teema ules juba 1949. aasta augustis toimunud erakorralisel uldkoosolekul, kus kiriku kaudu hulgaliselt pagulasi Ameerikasse aidanud pastor Rudolf Kiviranna pani oma sonavotuga koosolijatele sudamele, et pole kuigi tark

   isikuid liigitada uuteks ja vanadeks. Just New Yorgist, kui
   peakeskusest peab valja minema see seisukoht, et siin ei tehta
   vahet uute ja vanade eestlaste vahel.

Haid kavatsusi tais uleskutse ei toonud muudatusi kaasa. Vanade ja uute eristamine toimis nii praktikas kui retoorikas vankumatult edasi. Konealusel koosolekul aga oeldi, et uutele tee tokestamine on kooskolas Haridusseltsi kodukorraga, mis satestas, et juhatusse kandideerivatel isikutel peab olema vahemalt poole aasta pikkune liikmestaaz, aga seda polnud uhelgi uuel ette naidata. Pagulaste eest sona votnud Harald Raudsepp kinnitas, et ega Haridusseltsi uued liikmed ei peagi kohe juhatusse minema, kull aga voiks neid rohkem seltsi toos kasutada--tahe ja valmidus olevat neil selleks olemas. (18)

Pagulased olid toesti aktiivsed ja nende moju oli seltsi uldkoosolekutel aastaaastalt uha enam tunda. Pohikirja muudatusettepanekute diskussioonidesse ilmuvad viited Eesti Vabariigi tavadele, just nendes kusimustes on margata ka pohimotteliste vastasleeride formeerumist. Haridusseltsi staazikamate liikmete seisukoht nais olevat, et vahemalt esimeheks ei tohiks pagulane saada, kuna

   Eesti Maja on muretsetud auvaarsete vana eestlaste poolt ja
   Haridusselts on emaks koikidele eesti organisatsioonidele.

Selline arutluskaik naib objektiivsel vaatlusel aarmiselt ebaloogilisena, ent on oma kallutatuses vaga konekas. Vast saabunud eestlaste ambitsioonid, oskused ja energia ei jatnud enda positsiooni hoida soovivatele vaieldamatult suurte teenetega vanematele olijatele muud voimalust kui rohutada juhi otsingutes mitte kandidaatide praktilisi, vaid sumboolseid vaartusi. Legitiimsustaotluste juures pidasid vanaeestlased olulisimaks just nimelt ajafaktorit ja selle arvelt ei tahetud pagulastele usalduskrediiti anda.

Voib arvata, et kirjeldatud motteviis valjaspool saarasele muudiloomele aldist ringkonda ei tundunud eriti moistlik. Seltsi demokraatlik loomus ei voimaldanud pagulaste vastutamistungi kauaks takistada. Nii oligi, et haalekale opositsioonile vaatamata sai 1952. aastal toimunud juhatuse valimistel esimeheks pagulaseestlane Julius Kangur. Ta teenis sellel ametikohal kuus pingelist hooaega, mil vanad olid sunnitud konstateerima uute uha aktiivsemat pealetungi koigil rinnetel. 1953. aasta aprillis avaldasid vanaeestlased arvamust, et ilma vanade traditsioonide au sees hoidmiseta ei ole progress voimalik ja et vanematekogu peaks puudma valja selgitada pohjused, miks "vanad tegelased kaovad". Oma osa oli ka New Yorgi eesti kogukonnas toimuvatel demograafilistel protsessidel: 1953. aastal tostatati ametlikult kalmistu rajamise kusimus. (19)

SELTSIELU UUS HINGAMINE

Vabatahtlik-uhiskondliku organisatsioonina tegutseva Haridusseltsi toeline elu toimus tema vaikestes rakukestes--osakondades, mis uhendasid sarnaste huvidega inimesi klubilise tegevuse kaudu. Juba enne pagulaste saabumist oli osakondade loetelu vordlemisi mahukas: aktiivselt ja jarjepidevalt tegutsesid rahvatantsuruhm, malering, kunsti-, muusika-, noorte- ning naisosakond. (20) Pagulaseestlaste tulek toi kultuurivaldkonnas kaasa nii kvantitatiivse kui ka kvalitatiivse huppe. Osakondade arv mitmekordistus vaid mone aasta jooksul ja uldine tase tousis margatavalt. Vaga ilmekalt on see tendents vaadeldav naiteks teatriosakonna puhul.

New Yorgi eestlaste teatrielus on olnud nii touse kui moonu. Sodadevahelisel perioodil lavastati kull hulgaliselt naidendeid, ent nende uldist taset peetakse vordlemisi kesiseks. (21) Teise maailmasoja aastatel teatritegemise hoog pidurdus: aastatest 1940-1942 puuduvad kindlad teated Haridusseltsi egiidi all lavastatud naidenditest, (22) kull aga on varvikaid kirjeldusi naitemangudega varustatud meelelahutuslikest peoeeskavadest. (23) 18. novembril 1949 algas Saksamaalt saabunud Henrik Visnapuu juhtimisel New Yorgi eesti teatrielus uus ajajark. New Yorki ja selle lahiumbrusse oli tulnud mitmeid teatritookogemusega kutselisi naitlejaid ning muusikuid, osa neist ka UNRRA (24) toetusel toiminud pagulaslaagri teatrite staaziga. (25) Ameerikas oli enamik neist sunnitud oma senise eriala hulgama ja kunstilisi ambitsioone hakati rahuldama lihtsamat sorti paevatoo korvalt. Just saarastest inimestest kujunes New Yorgi Eesti Teatri raudvara. (26)

Uued tuuled hakkasid puhuma ka muusikamaastikul, kus pagulased olid eriti oodatud. Teise maailmasoja lopul segakoorile uue hinge sisse puhunud dirigent Olli Kukepuu lootis DP-dest oma kollektiivile tublit taiendust:

Nuud saame juurde ju uut verd, uusi inimesi ja see peaks olukorrad moneski tegema kergemaks. (27)

Tema jaoks oli laul "eestiparasuse" pant ja "Eesti vaimu ulalhoidmise" vahend. (28) Dirigent Kukepuuga uhel meelel olevaid ja seetottu aktiivset lauluharrastust oluliseks pidavaid eestlasi saabus pagulastena New Yorki kull hulgaliselt, ent nende ambitsioonid olid pisut teistsugused, kui prognoosida osati. Lihtsalt lauluroomust ja esinemislustist ei piisanud: pagulaseestlaste jaoks oli koorilaul mitmemootmeline muusikaline ning poliitiline ettevotmine, millel oli sellisena oluline tahtsus Eesti taasiseseisvumise nimel peetavas valisvoitluses. (29) Nii juhtuski, et tugeva segakoori asemel kerkisid esile hoopis kaks uut kollektiivi--nais- ja meeskoor.

New Yorgi Eesti Meeskoor kujunes suureks kollektiiviks, mis oitses laulumeeste entusiasmi najal. Koostegutsemise tahte tottu ei kutsutud koori liikmeid laulu-, vaid vandevendadeks. New Yorgi linna mootmed tingisid selle, et iga harjutuse jaoks labitud kilometraaz oli kooril tervikuna sedavord suur, et teistes oludes voimaldanuks see Tallinnast uhiselt Berliini kooriproovi soita ja seejarel tagasi tulla. Hooaja 1952/1953 kohta on teada, et mone vandevenna isiklikult labitud teekond oli vordne Tallinna ja Aafrika lounatipu vahel laiuva maaga. (30) Ka 1950. aasta talvel 16 liikmega alustanud naiskoor oli aktiivne ja kasvas dirigent Meta Noorkuke juhtimisel viljakaks kollektiiviks. (31)

Taiesti uute ilmingutena tekkisid Haridusseltsi juurde Akadeemiline Koondis 1948. ja Teaduslik Uhing 1950. aastal. Akadeemilise Koondise vaimseks isaks peetakse (sageli vanade ja uute vahendaja ning uhendajana toiminud) peakonsul Johannes Kaivu, kelle nagemuse kohaselt pidi Koondis ara tegema akadeemiliste intiimorganisatsioonide too--need olid aastatega kokku kuivanud ega esindanud markimisvaarset joudu. Koondis pakkus intelligentseid klubiohtuid ja ponevaid ekskursioone ning esialgu tunduski, et sellest voiks saada edukas katusorganisatsioon. Akadeemiliselt organiseerunud arvuka pagulaskonna saabumine New Yorki aga andis varjusurma vajunud korporatsioonidele uut joudu ja Koondis jai ise vaeslapse ossa ning hakkas kiratsema. 1950. aastate esimesel poolel seati uueks sihiks koik korporatsioonid ja uliopilasuhendused ning ka organiseerumata tudengid ja haritlased Akadeemilise Koondise abil uhendada, et luua toeliselt laiapohjaline ning uhtne kooslus. Marksa kitsamates raamides toiminud Teaduslik Uhing seadis eesmarkideks Ameerikasse tulnud eesti teadlaste abistamise, teadlastevahelise suhtluse voimaldamise ja teadustoode avaldamise. Anti valja aastaraamatut ja organiseeriti referaadiohtuid. Oma intellektuaalset staatust kasutasid uhingu liikmed ara ka valisvoitluse kaigus erinevatele poliitilistele institutsioonidele margukirju saates. (32)

Kehakultuurihuvilised organiseerusid samuti ja alates 1952. aastast oli Haridusseltsil oma spordiklubi. Osakond loodi eelkoige selleks, et spordilembesed eesti noored ei hajuks kohalike klubide vahel laiali, vaid jaaksid eesti seltskonna keskele. Sporti peeti oluliseks nii tervise kui ka sotsialiseerumise jaoks: juba 1949. aastal taheldati, et laagrites kogetu (33) paistab valja ka noorte kaitumisest. Taheldati, et voistlusmomentidel ei pea nad end kuigivord spordimehelikult ulal, kasutades frustratsiooni avaldamiseks krobedaid valjendeid, samuti ei olnud nad ka mangureeglitega vaga kursis. (34) Spordiklubi egiidi all tegutsenud naisvoimlejate ruhm viljeles Ernst Idla juhtimisel rajatud rahvussporti. See ala oli sudamelahedane ka Rootsi, Kanada ja Austraalia eestlannadele. Naisvoimlejate ruhm imponeeris nii koduperenaistele kui ka vabrikutes voi buroodes uksluise kehalise tegevuse tottu kannatavatele pagulaspreilidele ja -prouadele, kuna treeningutel tehtav oli lobus ning kasulik. Aastakumneid enne aeroobika voidukaiku oli New Yorgi voimlemisruhmal juba teada, et

   moodne naine oma kehalise joone ja hoiaku alal suudab
   sustemaatilise voimlemisega saavutada edu. (35)

Juba enne pagulaste saabumist funktsioneerinud rahvatantsuruhm oli uustulnukate poolt sedavord hinnatud, et Haridusseltsi 1951. aasta koosolekul toodi valja selle positiivne moju uute noorte kaasahaaramisel. Kaks aastat hiljem sai sellest reorganiseeritud noorteosakonna rakuke. Lisaks tegutses 1949. aastal rutmilise voimlemise ja kunsttantsu viljelemise osakonnana loodud, ent liikmete vahesuse tottu likvideeritud ning hiljem rutmikaringiks nimetatud Rudolf von Labani meetodi opetustel baseeruv osakond, mida juhatas Tartu Vanemuises ja Valga Sades tootanud Veronika Luik. (36) Vanaeestlaste loodud malering ei suutnud uutes oludes funktsioneerida ja alates 1950. aasta novembrist hakkas nii New Yorgi kui selle umbruskonna malehuvilistest eestlasi uhendama maleklubi, mis korraldas manguohtuid, turniire ning simultaane. Vaimsete mangude harrastajad said alates 1952. aastast ka bridziklubi tegevusest osa votta. Oma uhenduse loid filatelistid.

Pagulased leidsid, et ka nende jareltulijatest peavad eestlased kasvama. Sellest tulenevalt poorati noorsootoole kogukonna tasandil vaga palju tahelepanu. (37) Ehkki peamiseks rahvusluse opetajaks peeti kodu, nais siiski oluline luua ka mingi formaalsem keskkond, kus saaks korraga paljudele lastele Eesti-teemalist haridust anda. Nii sai 1950. aasta novembris alguse iga kuu teisel ja neljandal laupaeval tootav taienduskool, kus opetati emakeelt, usuopetust, kodumaa tundmist, laulmist ning mange. 1954. aastal oli Eesti Maja ruumides funktsioneerival koolil 79 opilast ja 11 opetajat. (38) Uldiselt aga oli taienduskool esmajarjekorras mitte teadmiste, vaid tunnete kasvatamise paik, kus puuti lastes tekitada huvi oma juurte ja kultuuriparandi vastu.

Nii kunsti- kui naisosakond loodi koos seltsi asutamisega. Algusest peale jai naiste valdkonnaks seltsile rahaliste vahendite loomine. Basaaride, pidude ja einelaudade organiseerimise, ettevalmistamise ning labiviimisega teeniti seltsi tarbeks vordlemisi palju raha: naiteks soetasid just nemad Eesti Maja sinise saali jaoks moobli ja kardinad, samuti on markimisvaarne naisosakonna panus Long Islandile rajatud laste suvekodu finantseerimisel. Pagulaseestlannade mojuks voib pidada naisosakonna suurenenud aktiivsust poliitilisel maastikul: 1953. aastal astus osakond Women's National Institute'i, aasta hiljem liituti Women For Freedom of Europe'iga. (39)

Enne pagulaste saabumist tootas Haridusseltsi egiidi all kuus osakonda, 1954. aastal aga peaaegu kolm korda enam. Osakonnad kasvasid ja arenesid joudsalt: mured, mida nende esindajad voimalusel valjendasid, konelesid oitsengust selget keelt. Nii oli spordiklubil liikmete arvuga vorreldes liiga vahe instruktoreid, olemasolevad draamavarud ammendanud teatriosakond oleks soovinud rohkem uusi alguparandeid, rutmikaringi ainsaks arengupiduriks oli professionaalse tehnobaasi puudumine jne. (40) 1954. aastal avaldas pastor Kiviranna muret osakondade labimotlematu ja uksteisega koordineerimata tegutsemise ule: seltsielu oli nii vilkaks lainud, et paljud toredad ettevotmised toimusid uheaegselt, mistottu kannatasid nii organiseerijad kui ka publik. (41)

KOGUKOND KOGUKONNAS

Kirjalikest allikatest tuvastatavatele pingetele vaatamata meenutatakse suhteid vanade ja uute vahel pigem positiivseina. Intervjuupartnerite jutustatu kohaselt valitses vastastikune lugupidamine, ent sotsiaalsed ja elukogemuslikud erinevused valistasid tihedama labikaimise. Levinud on arvamus, et keskmine pagulane oli keskmisest vanaeestlasest haritum, mistottu ambitsioonid tooturul liikumiseks ja arusaamad sotsiaalsest mobiilsusest tekitasid argielu tasandil vastasseise. Enamik pagulastest asus esialgu peamiselt lihttoodele, ent voimalusel oldi hetkelise kasu asemel nous oma elu pikemas perspektiivis planeerima. Naiteks tehases tootamise asemel valiti vahem tasustatud ja enam tootunde noudva residentuuri labimine voi osalise koormusega tootamine, et pooleli jaanud haridustee lopuni kaia. Kuna selline voimalus avanes eelkoige neil, kel oli varuks stabiilne ja tugev vanaeestlastest seljatagune, vois mentaliteedierinevus aktiivsetes sponsorites ka pahameelt tekitada.

Inglise keele kiire omandamine ja nobe nailine sulandumine Ameerika uhiskonda oli kull ka New Yorgi pagulaseestlastele omane, ent assimilatsiooni ei toimunud, kuna kriitiline mass sailitas oma distinktiivse kultuurikaitumise, tavad, normid, keele ning kogukonna vordlemisi traditsioonilistena. Lisaks patriootlikele ajenditele peavad pagulased ise kirjeldatud tendentsi uheks pohjuseks oma kultuurilembust. Esialgu peamiselt lihttoodele lainud pagulased kulastasid kodumaal (ja ka laagrites) sisseopitud harjumusest ka asukohamaal voimaluse korral kontserte, ooperi- ning balletiteatrit ja vaatasid huviga muuseumides ringi. Kuna sotsiaalne klass, kellega pagulased Ameerikas too kaigus lavima hakkasid, ei olnud samadest asjadest huvitatud, hoogustus eesti kogukonna kapseldumine. Seltsielu muutus uha intensiivsemaks ja peagi leidsid aktiivsemad end koigis elu tahkudes Haridusseltsiga seotud olevat. See palju kiidetud "vaike Eesti" oli niivord vilka ja intensiivse siseeluga, et neelas suure osa liikmete vabast ajast: organisatsioonidele sorme andnud inimesed loovutasid peagi ka kae, kuna kogu seltsielu funktsioneeris vabatahtliku too vormis. Uhiselt elatud eesti elu sobis paljudele pagulastele: lahemad sopruskonnad moodustati peamiselt neist, kellega tunnetati kollektiivsete traumade tasandil uhisosa.

Haridusseltsis pagulaseestlaste tehtut peavad intervjuupartnerid aarmiselt oluliseks ja suureks tooks, mistottu ka omal ajal aktiivsete ning seetottu seltsieluga vagagi hasti kursis olnud inimeste malestustes esineb tendents nende tulekule eelnenu tahtsust kahandada. Samas tunnistatakse Haridusselts ja Eesti Maja aarmiselt positiivseiks ning leitakse, et inimesed, kes omal ajal neile aluse panid, vaarivad au ja kiitust. Kindlasti mojus hasti funktsioneeriva ja turvatunnet, meelelahutust ning eneseteostust pakkuva rahvuslikul baasil toimiva organisatsiooni olemasolu tavaparasest immigrandist keerulisema hingeeluga pagulaste sotsiaalpsuhholoogilisele toonusele hasti. Nagu erialakirjanduses on kohati vaidetud, kohanevad tugeva etnilise identiteediga uusasukad, kel on voimalus oma grupikuuluvus aktiivselt sailitada, sageli paremini ka asukohamaa kultuuriga, saades rutem oma elu peremeesteks. (42)

Integratsioon nii laiemasse Ameerika uhiskonda kui ka kohalikku eesti kogukonda ei kulgenud siiski takistusteta. Haridusseltsis tuli pagulastel justkui mitmeteralise mooga ees seista: uhest kuljest oodati, et neist saaksid tublid eesti kogukonna liikmed ja enamik neist armastas Eesti Maja kui keskust, kus olla umbritsetud rahvuslikust ning tuttavast. Teisalt tajusid vanaeestlased liikmeskonnast valjaspool seisvaid uustulnukaist aktiviste parasiitidena, kes ainult tarbivad ega tooda huvesid. Kui aga huviline liitus ja tasus oma makse korralikult, sai ta vastu vaid faktiliselt taieoigusliku liikme staatuse. Mida innukamalt ja mitmetasandilisemalt isik edaspidi tegutses, seda enam hakkas ta kuuluma gruppi, mida vahel varjatumalt, vahel avalikumalt teeneliste vanade eemaletorjumises vastutavaks peeti.

Kirjeldatu loi Haridusseltsi umber koondunud eestlaskonnas viljaka pinnase mitmete konkureerivate kollektiivsete identiteetide kujunemisele. Erinevatel alustel meie versus nemad opositsioonile rajatud vastasseisud takistasid fikseeritud ja turvalise minapildi kujunemist. Voib valja tuua omaparase tendentsi: erandlik polnud mitte see inimene ega grupp, kel olid poliitilised veendumused ja ambitsioonid, vaid see, keda voiks nendes kategooriates iseloomustada moistetega neutraalne ning passiivne. Koige intensiivsema tunnetus- ja tegutsemisjouga olid pagulaseestlaste esimese polvkonna esindajad. Demograafilistel ja poliitilistel pohjustel hakkas arvukas ning nooruslik ja intensiivselt tegutsev pagulaskond vanaeestlaste ule peagi igal tasandil domineerima. Sellega seoses toimus ka teatav rahunemine: kogukondlikuks dialoogiks vajalike kesksete metafooride sonastamisel jai jame ots pagulastele.

Sojakeeristes traumeeritud ja kodumaal viibivate rahvuskaaslaste parast sudant valutavate pagulaste jaoks muutus Eesti Maja justkui templiks, kus rahvuskeha teenida. Usku eesti uritusse voiks vorrelda ilmaliku religiooniga (secular religion) ja Haridusseltsi liikmetelt eeldati selle harrast jargimist. Voitlusliku diasporaa sailitamiseks hadavajalikku sisemist tuld hoiti alal diskursiivsete praktikatega, mis kinnistasid oigeteks motlemismallideks ja kaitumismaneerideks vaid eesti kultuuri ning rahvuse ja Eesti Vabariigi taasiseseisvumise nimel peetava valisvoitluse seisukohast vajalikud.

Saarase kogukondliku eneseregulatsiooni tottu kitsenes New Yorgi eestlaste vaimne vabadus. Tendents mojutas eelkoige hoole ja vaevaga voorsil eestlasteks kasvatatud pagulaste lapsi. Neile seati korgeid noudmisi nii "ameerika" kui ka "eesti" elu elamisel. Enamik nendest, kes tiheda ja mitmekulgse noorsooprogrammi edukale labimisele vaatamata ei jaanud Haridusseltsi juurde pusima, amerikaniseerusid suuremal voi vahemal maaral ning hakkasid valiste identiteedikarakteristikute alusel sarnanema pigem ambivalentses vaimses ruumis kujunenud vanaeestlastele kui oma vanematele.

New Yorgi Eesti Haridusseltsis toimunu on asjaolusid arvestades vordlemisi ootusparane, ent siiski mitte ainumoeldav arengustsenaarium. Voimalik olnuks ka vanaeestlaste ja pagulaste kogukonna jaigem kapseldumine voi uhe seltskonna selgepiirilisem eemaldumine rahvuslikust tegevusest. Vastuoludele vaatamata leiti eksisteerimisvorm, kus uksteise korval asus kull mitu erinevat gruppi, ent nende piirid ja iseloom voimaldasid funktsioneerimist ka uhe suure kogukonnana.

Teatud moondustega voib vaita, et artiklis kirjeldatud pagulaseestlaste pseudotriumf vanaeestlaste ule on formaalselt taheldatav koikides asukohamaades. Lisaks ilmsetele demograafilistele pohjustele oli selle realiteedi kujunemisel oma osa ka pagulaste passionaarsusel, mis toi kaasa nihke hajala domineerivas kultuurilises ja poliitilises perspektiivis. Erinevalt vanaeestlastest, kelle sihiks oli eestiparasuse sailitamine konkreetses geograafilises ruumis, votsid pagulased sihiks eestluse sailitamise kogu maailmas, lahtekohaks dustoopiline veendumus, et Eesti territooriumil seda ei tehta. (43) Pagulaste globaalsele eestlusele vastukaaluks pidasid vanad oluliseks polisust konkreetses diasporaa kogukonnas, kuna see oli ainuke strateegiline positsioon, millele uued vahemalt esialgu apelleerida ei saanud.

KOKKUVOTE

Suurim ja aktiivseim eestlaste kogukond Ameerika Uhendriikides on labi aegade olnud New Yorgi piirkonnas. 1929. aastal loodud New Yorgi Eesti Haridusseltsi 1946. aastal soetatud Eesti Majast kujunes Teise maailmasoja jarel mittekommunistlike eestlaste kogukondliku tegevuse keskpunkt. New Yorgi Eesti Haridusseltsi raames toimunu uurimine on ponev ja oluline, kuna see valgustab geograafiliselt ning institutsionaalselt kitsas ruumis toimunud vabatahtliku ja sunniviisilise rande esindajate kohtumise ning koostoo arengut.

Esialgu suhtusid vanaeestlased pagulastesse vaga soosivalt ja tegid nii erinevate uhingute kaudu kui ka individuaalselt tegutsedes palju, et sojapogenikest rahvuskaaslasi Ameerikasse aidata. Ka kohapeal toetati uustulnukaid nii nou kui jouga. Pagulaste mojul suurenes Haridusseltsi osakondade arv vahem kui kumne aastaga peaaegu kolm korda ja taheldada voib ka kvalitatiivset hupet paremuse poole. Uldiselt oli pagulaste esimene polvkond "rahvaste sulatusahju" suhtes vordlemisi immuunne. Kultuurilist assimilatsiooni toimus vahe, kull aga kasvati kiiresti headeks kodanikeks: riigikeel ja poliitiline susteem opiti vordlemisi kahku selgeks ning molemat pruugiti nii valisvoitluse kui ka oma isikliku elu edendamiseks.

Aineliste ressursside ja sotsiaalse kapitali piiratus kogukonna sees loi aga peagi olukorra, kus Haridusseltsi umber koondunud eestlaste hulgas tekkisid vastuolud ning esile kerkis mitu omavahel konkureerivat kollektiivset identiteeti. Seltsi korraldust ja koosseisu silmas pidades oli uustulnukate jarjest suurenev tahtsus igati ootusparane. Demograafilistel ja poliitilistel pohjustel saavutasid pagulased peagi juhtiva positsiooni ning modelleerisid Haridusseltsi oma eelistuste kohaselt umber.

Kujundlikult valjendudes voib oelda, et New Yorgi pagulaseestlaskond sundis justkui hobelusikas suus: asukohamaale joudes ootas ees suur pere ja soe maja. Hakkajate pesamunadena aga ei jaanud nad oma vaartusliku tooriistaga niisama mangima, vaid kasutasid seda soomiseks ja kasvatasid joudu. Nad kohanesid uue maaga, edendasid oma elu ja piisavalt suureks ning tugevaks saades votsid ule nii pere juhtimise kui ka maja valitsemise. Koigest kumme aastat parast esimeste pagulaste saabumist domineerisid pagulased nii Haridusseltsi igapaevaelus kui ka juhtimises.

TANUAVALDUS

Artikli aluseks olnud magistritoo teostamisel vajalike valitoode labiviimist toetasid Eesti Uliopilaste Toetusfond USA-s ning Haridus- ja Teadusministeeriumi rahvuskaaslaste programm.

doi: 10.3176/hist.2011.2.07

(1) Artikkel baseerub Maarja Merivoo-Parro 2010. aastal Tallinna Ulikoolis kaitstud magistritool "New Yorgi Eesti Haridusselts ja pagulased". Suulised allikad, millele on tekstis viidatud, parinevad 16 New Yorgi piirkonnas elava pagulaseestlasega 2010. aasta martsis ja aprillis tehtud poolstruktureeritud intervjuudest. Valimisse kuulus nii lapsena, noorukina kui taiskasvanuna Ameerikasse saabunud eestlasi.

(2) Amerika Eestlaste Album, II, 1919.

(3) Baltimore'i Seltsi ajaloost. The Baltimori Eesti Selts (Baltimore Estonian Society) Records, Estonian American Collection, Immigration History Research Center, University of Minnesota. http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/EAU/org/a/ihrc3085.html

(4) Pennar, J., Parming, T., Rebane, P. The Estonians in America 1627-1975. A Chronology and Fact Book. Oceana, New York, 1975, 8, 10-14.

(5) Amerika Eesti Uhisuse aruanne Asutavale Kogule 20.8.1919. Eesti Riigiarhiiv, f 957, n 11, s 104, 117-18.

(6) Antud kontekstis jaab ebaselgeks, kas "koigi eestlaste" hulka arvati ka pahempoolsetele grupeeringutele kae ja sudame andnud rahvuskaaslased. Haridusseltsi allikates on nad vaga harvad kulalised, mistottu voib arvata, et suuremaid kokkuporkeid kahe grupi vahel ei toimunud ja teineteisest hoiti eemale, nagu oli maailmasodadevahelisel perioodil tavaks kujunenud. Voib arvata, et "koik eestlased" on Haridusseltsi jaoks kategooria, kust ebasoovitavad elemendid on valja arvatud: New Yorgi kommunistlikud eestlased nagu polnudki nende jaoks paris eestlased ja nende olemasoluga ei olnud tarvis oma asju ajades arvestada. N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid. New Yorgi Eesti Haridusseltsi arhiiv, New York, 68, 116-117.

(7) N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid, 87.

(8) 1948. aastal vastuvoetud Displaced Persons Act ehk DP seadus oli kompromiss liberaalse ja konservatiivse suuna vahel ning see loi uhtlasi pretsedendi USA seadusandluses, kuna formaalselt polnud enam tegemist immigratsiooni-, vaid paguluspoliitikaga. Varem kehtestatud kvoodisusteem jai endiselt kehtima, ent uuendusena oli voimalik seda ka tulevaste aastate arvelt ette taita: Divine, R. A. American Immigration Policy, 1924-1952. (Yale Historical Publications. Miscellany, 66.) Yale, New Haven, 1957, 118, 121; Daniels, R. Coming to America. A History of Immigration and Ethnicity in American Life. Perennial, New York, 2002, 110-145, 330-331.

(9) Tammaru, T., Kumer-Haukanomm, K., Anniste, K Eestlased maailmas.--Rmt: Sona joul: diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel. Toim K. Anniste, K. Kumer-Haukanomm, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2008, 29.

(10) Vaba Eesti Sona, 6.8.1949.

(11) Vt Cohon Jr., J. D. Psychological adaptation and dysfunction among refugees.--International Migration Review, 1981, 1-2, 255-275.

(12) N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid, 27.

(13) New Yorgi Eesti Haridusseltsi pohikiri ja kodukord. The NY Eesti Hariduse Selts/New York Estonian Educational Society Records, Estonian American Collection, Immigration History Research Center, University of Minnesota. http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/EAU/org/m/ihrc3071.html

(14) Vaba Eesti Sona, 11.6.1949.

(15) Samas, 16.7.1949.

(16) N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid, 113.

(17) Rahalise vastutuse juriidilistele tingimustele vastamiseks sai uhingu laekur uhe dollari suurust aastapalka, alates 1949. aastast tootas seltsi juures ka raamatupidaja. N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid, 123, 139.

(18) N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid, 8, 132.

(19) Samas, 32, 34-35, 43, 50.

(20) Samas, 5.

(21) Jarv, A. Valiseesti teater: valiseestlaste seltsi- ja teatritegevuse pohijooni. Vanemuise Seltsi Kirjastus, Tartu, 2009, 380-382.

(22) Valgemae, M. Eestlaste teatritegevusest New Yorgis 1906-1949.--Tulimuld, 1978, 3, 78-93.

(23) Naiteks: "Kolmandaks ja viimaseks numbriks oli naitemang--tumm, pole tarvis osi oppida, sest kes hakkaks end sellel vabal maal vaevama. Tutar peseb pesu, ilmub noormees, pakub kompvekki, votab musu ja nad loovad tantsu. Tuleb kuri ema. Selle meelitab noormees kompvekiga samuti tantsule ja saab ka tutre kaasa. Ongi tukk labi. Kogu aeg mangib klaver polkat, mille taktis tegelased tantsivad" (Kalm, A. Eesti arimees aegade tuules. Kunst, Tallinn, 2002, 165).

(24) United Nations Relief and Rehabilitation Administration.

(25) Kool, F. DP Kroonika. Eesti Arhiiv Uhendriikides, New York, 1999, 814-825.

(26) Fragmendid teose "Estonians of America 1949-2009" kasikirjast. Koost E. Koiva, toim M. Rink-Abel. Pagineerimata. M. Rink-Abeli valduses.

(27) Vaba Eesti Sona, 3.9.1949.

(28) N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid, 89.

(29) Juba pogenikelaagreist alates oli kooride ulesandeiks ka eestluse alalhoidmine ja rahvusliku muusikakultuuri tutvustamine: Ojamaa, T. 60 aastat eesti koorilaulu multikultuurses Torontos. Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu, 2011, 25, 27, 39.

(30) New Yorgi Eesti Meeskoori ajaloost. The NY Eesti Meeskoor/New York Estonian Male Chorus Records, Estonian American Collection, Immigration History Research Center, University of Minnesota. http://www.ihrc.umn.edu/research/vitrage/all/em/EAU/org/m/ihrc3086.html

(31) New Yorgi Eesti Haridusselts 1954. Toim B. Parming. New Yorgi Eesti Haridusselts, New York, 1954, 14-15.

(32) Samas, 12-13.

(33) Wyman, M. DPs: Europe's Displaced Persons, 1945-1951. Cornell University Press, Ithaca, 1998, 86-108.

(34) Vaba Eesti Sona, 16.7.1949.

(35) New Yorgi Eesti Haridusselts 1954, 28.

(36) Samas, 22, 24.

(37) Raudsaar, M. Voorsil tehtud noorsootoo kui eestluse hoidja ja kandja.--Rmt: Sona joul: diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel. Toim K. Anniste, K. Kumer-Haukanomm, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2008, 123.

(38) New Yorgi Eesti Haridusselts 1954, 7-8.

(39) Samas, 10.

(40) Samas, 10-27.

(41) N.Y.E.H. Seltsi Peakoosolekute protokollid, 58-59.

(42) Gilkes, A. D. West Indian Diaspora: Experiences in the United States and Canada. LFB Scholarly Publishing LLC, New York, 2007, 23, 35; Cohon, J. D., Jr. Psychological adaptation and dysfunction among refugees, 1-2, 255-275.

(43) Pagulaste innukat ulemaailmset kollaboratsiooni voib selgitada asjaoluga, et nad soovisid jatkata Eestis, Saksamaal ja/voi Rootsis kujunenud partneritega. Kuna need olid ule maailma laiali paisatud, tunduski loomulik luua globaalse iseloomuga koostoovorgustikke.

Maarja MERIVOO-PARRO

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; maarjamerivooparro@gmail.com