Voluntary and forced migration/Vabatahtlik ja sunniviisiline ranne eesti migratsiooniloos.

Jurgenson, Aivar ; Kumer-Haukanomm, Kaja ; Tuisk, Astrid 等

Ranne on mitmetahuline nihtus ja tekitab hulgaliselt kusimusi. Miks inimesed lahkuvad kodumaalt? Mille alusel valitakse rinde suund? Miks uhed otsustavad lahkuda, samal ajal kui teised samades tingimustes elavad inimesed jiivad paigale? Miks uhed poorduvad koju tagasi, teised aga jiivad alatiseks voorsile? Ja keda uldse saab migrandiks pidada ning mida migratsiooniks? Gunther Hirschfelderi andmeil on rindele antud umbes 50 definitsiooni. (5)

Migratsiooniks on nimetatud poliitilise voi administratiivse piiri uletamist, eeldades, et voorsil viibimise aeg peab uletama teatud miinimumpikkusega perioodi. (6) Nii on eristatud siserindeid vilisrinnetest: kui siserinde all moistetakse umberpaiknemist uhe riigi piires, siis vilisrinne eeldab riigipiiri uletamist. Taolist vahetegemist on uuemal ajal kritiseeritud ja leitud, et tegemist on uhe ning sama protsessiga. (7) N-o suurte rinnete korval on rinnetena kohati moistetud ka linnasisest umberkolimist, igapievaseid pendelrindeid ja luhiajalisi hooajarindeid. Muidugi ei ole mitte igasugune riigipiiri uletus migratsioon. Arireisijate, palverindurite voi turistide eesmirgiks ei ole pikemaks ajaks voorsile jiida. Kuigi kohati on rindesarnasteks aktiviteetideks nimetatud ka nomaadide ja vagabundide liikumisi, eeldab kitsam rinde definitsioon kestvat elupaiga vahetust. Ometi voib ka viljend "kestev elupaiga vahetus" kusimusi tekitada. Kui Saksamaa Liitvabariik asus 1960. aastatel riiki voortoolisi kutsuma, siis anti osale neist luba jiida "hooajatoolistena" riiki vaid moneks kuuks, osa sai too- ja elamisloa pikemaks ajaks. Aja jooksul muutus residentsi defineerimine keerulisemaks: inimestel, kellele oli voimaldatud riigis viibida teatud perioodil, pikendati luba kahe aastani, seejirel viie aastani, kuni neile anti lopuks pusiv elamisluba. (8)

Nii nagu migratsiooni defineerimine, on problemaatiline ka migrandi maaratlemine. Vihemalt sama keeruline on kusimus, kas ja kuivord on voimalik migratsiooni sustemaatiliselt seletada. On otsitud teooriat, mis holmaks ja seletaks nii migrantide gruppide koosseisu, rindeotsustuste muutlikkust, sihtpaikade valikut, kohanemist sihtmaal ning tagasirinnet. Libi valdavalt majanduslikele pohjustele keskenduvate makroteoreetiliste mudelite (gravitatsioonimudel, tombe- ja toukejoudude mudel jt) on uritatud seletada rindeid peamiselt majanduslike tuludekulude vordluse liinis. Alates 1960. aastatest on rindeuurimise makroteooriate korvale tousnud nn mikroteooriad, milles on enam rohutatud individuaalsete rindeotsustuste personaalseid ja situatiivseid faktoreid. Rinnet ennustavate faktoritena tuuakse sisse komponendid, nagu vanus, sugu, haridus, oskused, kogemused, perekonnaseis, keeleoskus jne. (9)

Viimase aja migratsiooniuurimises on tiheldatav puud jirjest suurenenud migratsiooni seletusmudelite hulka redutseerida ja poorduda pigem konkreetsete dihhotoomiate sonastamise poole. Paiksuse ja mobiilsuse dihhotoomia korval on uheks peamiseks diskuteeritavaks dihhotoomiaks sunniviisilise ning vabatahtliku migratsiooni eristamine. Ajalooliste niidete varal esitatakse rinde motiivide kohta intrigeerivaid kusimusi. Tsingis-khaani eest pogenejad Aasias ja Euroopas 13. sajandi esimesel poolel, Kolmekumneaastase soja jalust pagejad, hugenottide ning mennoniitide pagemine, prantsuse aadli ja vaimulikkonna pagemine Suure Prantsuse revolutsiooni pievil ning massilised pagemised II maailmasoja ajal--esmalt pealetungivate hitlerlike vigede eest mitmetes riikides, seejirel pagemised pealetungivate Noukogude vigede eest Ida-Euroopas--on tihised, mida sunniviisilisest migratsioonist koneldes sageli vilja tuuakse. Kui sundumberasustamine ja pogenemine kuuluvad justkui molemad sunniviisilise rinde lahtrisse, siis kas need on piriselt sama kategooria nihtused? 1940. aastate Eestist voiksid motlemisainet pakkuda uhelt poolt massikuuditamiste ja teisalt suurpogenemise niide. Sunniviisilise rinde puhul on pohjust eristada rindeid, mille puhul puudub migrandil vaba valik tiiesti, rinnetest, kus vihemalt tinglikult saab riikida migrandi enda otsusest vilja rinnata.

Mitmed autorid on oigustatult viidanud vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni eristamise problemaatilisusele. (10) Tinapievased uurimused esitavad sunniviisilise migratsiooni tupoloogiad, milles on mitmeid alajaotusi, alates pogenemisest ja lopetades evakueerimise ning deporteerimisega.

Saksa migratsiooniajaloolane Jochen Oltmer (11) on oma mitmes viimastel aastatel ilmunud publikatsioonis vilja toonud jirgmised sunniviisilise migratsiooni tuubid:

1) pogenemine kui reaktsioon eluohtlikule sundsituatsioonile;

2) evakueerimine kui sundabinou: luhiajaline rahvastikuliikumine hidapiirkonnast teisale, kusjuures on eeldatud tagasirinnet pirast hidaolukorra lahenemist;

3) pagendamine kui sundabinou ruumilise rahvastiku mobiilsuse kavandamiseks ja libiviimiseks, mis ei eelda tagasirinnet;

4) umberasustamine: suuremate (vihemus) gruppide sihipirane ja sunniviisiline umberpaigutamine;

5) deporteerimine: toojou sunniviisiline umberasustamine;

6) viljasaatmine: riiklike institutsioonide tegevus legaalselt maal viibivate sisserinnanute riigist lahkumiseks.

Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomia pohineb eeldusel, et vabatahtlikke (too)migrante peletab kodunt voorsile majanduslik motivatsioon, sundmigrante/pogenikke aga soda, jilitamine, loodusonnetused vms. Immigrante on erialakirjanduses traditsiooniliselt peetud migratsiooni majanduslikuks ilminguks, pogenikke poliitiliseks. See lihtne, kuid intuitiivne dihhotoomia, mis on sageli justkui kaetud pogeniketeemalise meedia ja milestuste dramaatilise lasuga, on viimastel kumnenditel olnud migratsiooniuurimises uks peamisi diskussiooniteemasid. On leitud, (12) et pogeniku kategooria viitab pigem riigi poliitiliste motiivide burokraatlikule tasandile, kui et ta on objektiivne sotsioloogiline kategooria, mis piiritleb teatud gruppe ja nende kiitumist. Selle kriitika tulemusena on rahvusvahelise migratsiooni uurimises formeerunud kaks paralleelset perspektiivi. Uks vaatleb pogenikukogemuse miiravate kriteeriumidena vigivalda, pogenemist ja eksiili, teise kohaselt on moiste pogenik sotsiaalne konstruktsioon. Need nn realistlik ja nominalistlik vaatepunkt esinevad eri vormides soltuvalt konkreetsest vaadeldavast pogenemisjuhtumist: globaalsed migratsiooni mustrid, pogenikekriiside pohjused, migratsiooni sotsiaalne organisatsioon ning kohanemine sihtmaa uhiskonnas.

Kes uldse on pogenik? Genfi konventsiooni kohaselt (1951), millest rahvusvaheline oigus tinaseni lihtub, on isik pogenik siis, kui ta

   hastipohjendatud hirmust jilitamise ees rassilistel,
   religioossetel, rahvuslikel, teatud uhiskondlikesse gruppidesse
   kuulumise voi poliitilistel pohjustel viibib viljaspool oma rahvuse
   territooriumit. (13)

Lisaprotokollis, mis voeti vastu 1967. aastal, on pogenikud ka miljonid "majanduspogenikud", kes ei lahku oma maalt mitte poliitilistel pohjustel, vaid majandusliku hida sunnil. Need on enamalt jaolt "puuduspogenikud", mitte "majanduspogenikud". Viidatakse sellele, et ka nilg kujutab endast jilitamist ja elu on pohilisi inimoigusi. (14)

See taiendus loob kaardid segi neil, kes nievad pogenikes uksnes poliitilist ja vabatahtlikes uksnes majandusliku migratsiooni ilmingut. Ka on viidatud sellele, et praktikas on erinevused vabatahtlike ja sunniviisiliste migrantide motiivide vahel tegelikult viiksemad, kui uldiselt arvatud. (15) Monedki konkreetsed niited ajaloost sunnivad esitama kusimust: kui vabatahtlik on tegelikult vabatahtlik ja kui sunniviisiline on sunniviisiline migratsioon? Uhelt poolt on juhitud tihelepanu sellele, et nn vabatahtlikud (too)migrandid on selleks kohati saanud sihipirase poliitilise voi majandusliku manipuleerimise tulemusena, (16) teisalt on niidatud, (17) et ka sundmigrantidel on oma isiklikud motiivid migreerumiseks ja et nad taotlevad kohati aktiivselt enda ning oma perekonna (majandusliku) olukorra parandamist. Taoliste niidetega juhitakse tihelepanu vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni omavahelisele soltuvusele ning seatakse kusimuse alla nende vaatlemise otstarbekus dihhotoomiana.

Pirast II maailmasoda taotles Saksamaa Liitvabariik Venemaa sakslaste poordumist Saksamaale kompensatsiooniks: soja puhkemise jirel olid Venemaa sakslased kuuditatud Siberisse ja Kesk-Aasiasse. (18) Hilisematel kumnenditel on aga sakslaste migratsioon Venemaalt Saksamaale kulgenud pigem majanduslikel motiividel kui jilitamise vms tottu (nagu kolas algselt kutsumise argument). (19) Majanduslike ja poliitiliste rindepohjuste libipoimitus iseloomustab ka Venemaalt/Noukogude Liidust peamiselt 1980. aastatel Iisraeli emigreerunud juutide rinnet: nende inimeste teadmised juudi kultuurist ning Iisraeli riigist olid kohati kesised. Samas, nagu kirjutavad Maria N. Yelenevskaya ja Larisa Fialkova,

demonstreerisid nad tugevat seotust vene ja noukogude kultuuriga ... (20)

Neist enamiku motiiv migreerumiseks polnud etniline jilitamine, vaid sotsiaalsed ja majanduslikud voimalused. (21) Sama voib oelda ka Saksamaa Liitvabariiki saabunud juutide kohta. Alates 1991. aastast kaasati sealse pogenikeseaduse (22) sihtgrupi hulka ka Noukogude Liidust/Venemaalt pirit juudid, kuigi nad ei olnud klassikalises mottes pogenikud. (23) Kes siis on pogenik ja kes vabatahtlik viljarindaja? See kusimus paelus ka konverentsi "Vabatahtlik ja sunniviisiline rinne eesti migratsiooniloos" korraldajaid. Seni on eesti migratsiooniloo uurimine piirdunud peamiselt konkreetsete rindevoogude kirjeldamise ja seletamisega, erinevate rindetuupide vordlusanaluus on olnud pigem tagasihoidlik.

EESTLASTE KOGUKONDADE TEKKIMINE VALJASPOOL KODUMAAD

Ometi puudutab migratsiooni ja selle vabatahtlikkuse-sunniviisilisuse teema koige otsesemalt ka Eestit. Rinded on kujundanud Eesti rahvastiku, aga viinud sellest mirkimisviirse osa ka vilja. Enne 19. sajandi keskpaika moodustas eesti diasporaa vaid 3-4% Eesti rahvastikust: 1850. aastal elas Eestis umbes 660 000 ja vilismaal 30 000 eestlast. Enamik viljarinnanutest elas tol ajal Venemaal. (24) Eestlastest on teateid ka mujalt, nagu niiteks naabermaadest Soomest ja Rootsist ning Pohja-Ameerikast.

Uldistavalt saame oelda, et eesti diasporaa on kujunenud kahe suurema, praeguseks loppenud ja uhe veel kiimasoleva viljarindelaine kiigus.

Esimene eestlaste massiline viljarinne algas 19. sajandi keskel ja kestis kuni Esimese maailmasojani ning toimus peamiselt ida suunal--Venemaale--ja eelkoige vabatahtlikult. Uheks eestlaste massilise viljarinde oluliseks toukejouks 19. sajandi keskpaigas oli demograafiline uleminek: eestlaste keskmine eluiga hakkas stabiilselt tousma, millele kaasnes Eesti maarahvastiku mirkimisviirne suurenemine. (25) Sel ajal oli Eesti Vene impeeriumis oluliseks arenevaks toostuskeskuseks, kuid eestlasi ei lubatud massiliselt linnadesse toole asuda. Toojoud toodi Eesti suurematesse linnadesse hoopis Venemaalt, mis oli omakorda seotud samal ajal Eesti alal libiviidud venestamispoliitikaga.

Lisaks sellele hakkasid eestlaste viljarindepotentsiaali suurendama Venemaal vastuvoetud maarahvastiku liikuvust mojutavad seadused: koigepealt kaotati 1816. ja 1819. aasta talurahvaseadustega pirisorjus, mis kull esialgu ei avaldanud rindele kuigi palju moju, kuna maa jii suuresti baltisakslastest moisnikele ning talupojad olid sunnitud maad rentima (26) ja vastuolud maade pirast viisid talupojad hoopiski viljaspool Eestit uusi maid otsima. (27) Samal ajal hakkas Vene impeeriumi keskvoim aktiveerima oma lounapoolsete alade koloniseerimist ja uudised sellest levisid Eesti maapiirkondadessegi. (28) Oluliselt aitas talupoegade liikuvusele kaasa 1863. aastal passiseaduse joustumine, mis likvideeris mitmed varasemad seaduslikud takistused liikuvusele. (29)

Keskvalitsuse otsus toetada eestlaste laialdast rinnet Venemaa maapiirkondadesse oli kooskolas uldisema riigi poliitikaga koloniseerida impeeriumi inimtuhjad alad. (30) Selle poliitika edendamist toetasid omakorda mitmed tegurid, niiteks Siberisse saadetavate deporteeritute (enamasti vangid) kasvav hulk (31) ja ebasoodsad looduslikud tingimused ning sellega seotud niljahidad Eestis 19. sajandi keskpaigas (32). Talupoegadele teatati, et Vene impeeriumi tsaariga sama usku olles on neile tagatud tasuta maa Venemaal, mispeale propageeriti usuvahetust ja umberasumist. (33) Rinde osas pole vihetihtis seik, et 19. sajandi keskpaigast hakkasid eestlased aina enam korghariduse omandamise poole purgima. Kuna aga talurahvas ei saanud oppida Tartu ulikoolis, osutus lihimaks ulikooliks Peterburi ulikool Venemaal. (34) Viljarinde potentsiaali aitas aga omakorda realiseerida Eesti sidumine Venemaa raudteevorgustikuga 1870. aastal, mil alustas tegutsemist TallinnaPeterburi raudteeliin. 1894. aastal avati Trans-Siberi raudteeliin Omskisse, mis oli oluliseks rinde- ja umberasustamispoliitika osaks Venemaal. (35) Raudtee valmimine mitte ainult ei lihtsustanud Siberisse deporteerimisi, vaid meelitas kaugetesse regioonidesse ka vabatahtlikke viljarindajaid. (36) Lisaks eelnevale hakkas Vene impeeriumi keskvoim 1890. aastatel umberasumistoetusi maksma.

Enamik itta viljarinnanud eestlastest leidis uue kodu Venemaa maapiirkondades, kuid paljud asusid ka linnadesse. Loodi rohkem kui 300 eesti asundust ule kogu Venemaa, kaasa arvatud Siberis ja Kaug-Idas, kuid enamik eestlastest elas siiski Venemaa Euroopa-osas. (37) Koige suurem eesti kogukond tekkis Peterburis, hinnanguliselt koguni 25% tolleaegsest eesti diasporaast. Koige suuremad eestlaste kogukonnad maal tekkisid Peterburi, Pihkva ja Novgorodi regioonis Venemaa loodeosas, piki Volga joge Samaara ning Saraatovi regioonis, aga ka Krimmis, Kaukaasias ja Siberis. (38) Vilismaal elavate eestlaste koguarv 1917. aastal oli 215 000: idas 200 000 ja laanes 15 000 inimest. (39) See moodustas 19% eestlaste koguarvust maailmas, saavutades nii ida- kui kogu diasporaa maksimumsuuruse tinapievani.

Eesti iseseisvumine 1918. aastal lopetas massilise viljarinde Venemaale. Eesti iseseisvumise ajal said Venemaal ja Ukrainas elavad eestlased valida Eesti kodakondsuse ning neile anti voimalus opteeruda Eestisse. (40) Kuna opteeruda soovis oodatust rohkem, ei rahuldatud koigi soovi kodumaale naasta ja Eestisse saabus ligi 37 500 optanti. Eestlaste olukord Venemaal halvenes ja nende arv hakkas mirkimisviirselt vihenema 1930. aastatel, kui kogu Noukogude Liidus viidi libi sundkollektiviseerimine, joukate talupoegade perekondade Siberisse saatmine ning eesti keele kasutamise keelustamine kultuuri- ja hariduselus.

Iseseisvusaastatel jitkus eestlaste tagasihoidlik (vabatahtlik) rinne liineriikidesse. Umbes 16 000 inimest (neist 75% eestlased) lahkus Eestist aastatel 1924-1938, eelkoige Euroopasse, kuid ka Ameerikasse, Venemaale, Austraaliasse ja mujale. (41) Paljud Euroopasse asunud poordusid enne Teist maailmasoda Eestisse tagasi. (42) Koige olulisemaks uueks sihtkohaks sai kahe maailmasoja vahel LounaAmeerika, eriti Argentina ja Brasiilia, kus 1920. ning 1930. aastatel tekkisid suhteliselt suured eesti kogukonnad. (43) Eesti diasporaa koguarvu liineriikides 1939. aastal voib hinnata mitte rohkem kui 30 000 inimesele. (44)

Teine massiline viljarinne toimuski Eestist Teise maailmasoja tottu liinde. Selle peamiselt pogenike rinde tulemusena tekkisid uued voi said arvukat lisa varem tekkinud eestlaste kogukonnad liines. Viljarinne Eestist algas 1939. aastal ja kulmineerus 1944. aasta suvel-sugisel suure pogenemisega. Liinde satuti kui baltisakslastega ja eestirootslastega kaasaliinu, evakueeritu, Saksamaale tooleasunu, Saksa sojavikke mobiliseeritu (nii sodurid, riigitooteenistuslased kui lennuvieabiteenistuslased) ning soomepoiss, nii organiseeritud korras pogenikuna kui ka klassikalises tihenduses pogenikuna. Uhe osa liinde sattunutest moodustasid kahe soja vahel Venemaalt ja Ukrainast opteerunud eestlased.

Hinnanguliselt lahkus Teise maailmasoja kiigus erinevatesse liineriikidesse kokku umbes 70 000-80 000 inimest, kellest 6-9% suri teel. (45) Suurem osa Eestist lahkunutest joudis Saksamaale ja Rootsi, vihesemal miiral ka Austriasse ning Taani. Ent koik liinde joudnud ei jiinud sinna ja erinevatel pohjustel poordus kodumaale tagasi ehk repatrieerus kuni 21 000 eestlast. Pirast umberasumist pogenikelaagritest olid 1950. aastate alguseks suurimad eestlaste kogukonnad liines Rootsis, USA-s 12 000, Kanadas 11 000, Austraalias 6000, Suurbritannias 5500-6000 ja Saksamaal 2000-3000. (46)

Teise maailmasoja kiigus ei sattunud eestlased mitte ainult liinde, vaid ka itta. Kuuditamiste, arreteerimiste ja vangilaagritesse sattumisena vois soja ajal ning jirel Noukogude Liitu jouda kokku kuni 50 000 eestlast. Vastavalt esimesele pirastsojaaegsele rahvaloendusele Noukogude Liidus 1959. aastal oli eestlaste arvukus Noukogude Liidus kahanenud koguni 95 000 eestlasele. Kahanemistrend ida diasporaas jitkub siiani ja 2002. aasta rahvaloenduse andmete kohaselt elas Venemaal veel 28 000 eestlast. (47)

Eestlaste arvu idas pole suurendanud ka alates Eesti taasiseseisvumisest alguse saanud kolmas (vabatahtlik) viljarindelaine, mis kestab praeguseni. Vastupidiselt ida diasporaale on liine diasporaa suurus siilinud viimase 60 aasta jooksul peaaegu muutumatuna. Sellest tulenevalt on ka liine diasporaa osakaal ajaga suurenenud, moodustades 125 000-st tinapieval viljaspool kodumaad elavast eestlasest ligi kaks kolmandikku. Kuigi liine diasporaa suurus on pusinud stabiilsena, on selle paiknemises toimunud moned muutused. Kui Eesti taasiseseisvumise ajal 1991. aastal asus suurim eesti kogukond endiselt Venemaal, siis 2000. aastaks oli Venemaal elavate eestlaste arv langenud, olles samaviirne eesti kogukondadega USA-s ja Kanadas.

Alates 2000. aastast on Eesti Statistikaametil olemas andmed viljarinde kohta, mille kohaselt lahkus aastatel 2000-2007 Eestist liineriikidesse elama enam kui 22 000 inimest (48) ehk siis aastatel 1991-2007 lahkus Eestist hinnanguliselt 37 000-42 000 inimest. Viljarinde kolmas laine on suunatud peamiselt Eestist majanduslikult edukamatesse riikidesse: peamisteks viljarinde sihtriikideks on Soome, vihesemal miiral Saksamaa, USA, Rootsi ja Suurbritannia. Viljarinne Euroopa Liidu riikidesse suurenes huppeliselt pirast 2004. aastat. See on igati ootuspirane, kuna Euroopa Liidu uheks pohiprintsiibiks on toojou vaba liikumine, mida Eesti elanikud hakkasid pirast Euroopa Liiduga liitumist aktiivselt kasutama. Viljarinde senine korghetk oli 2006. aastal, mil Eestist siirdus liineriikidesse ule 5200 inimese. Teistest enam on viljarinne suurenenud Suurbritanniasse ja Soome, samas kui rinne USA-sse on iga aastaga kahanenud. (49) Peamisteks Eestist lahkumise pohjusteks on kolmanda laine puhul too, oppimine ja pereloome.

Globaliseeruvas maailmas on rinde tihendus muutunud: elukoha vahetus ja inimeste mobiilsus on viimase kumne aasta jooksul muutunud palju lihtsamaks. Aga sellele vaatamata on arvuliselt kolmas viljarindelaine varasematest tagasihoidlikum.

Rande sunniviisilisusest ja vabatahtlikkusest riikides niib esmapilgul olevat suhteliselt lihtne paigutada seniseid Eestist lihtunud rindeid selle skaala erinevatesse osadesse. Paljudest kiesoleva ajakirjanumbri artiklitest ilmneb aga, et rinde vabatahtlikkuse ja sunniviisilisuse dihhotoomia on pigem problemaatiline kui selgesti lahendatav. Nagu konverentsi nii ka antud ajakirjanumbri eesmirgiks ongi avada uusi tahke vabatahtliku ja sunniviisilise rinde motiivide ning iseloomu moistmisel. Siiski ei ole kogumiku sihiks senitehtu umberlukkamine, vaid tiiendamine, mustvalgete toonide korvale ka muude virvide lisamine. Nii puuab ajakirjanumber laiendada rinnet puudutavate teemade ringi, tuua esile seni varjujiinud uhiskonnagruppe ja mitmekesistada vaatepunkte. Nagu me saame riikida viljarindajate laiast diapasoonist, saame ka riikida Eestisse sisserindajate kirjususest. Igal ruhmal on oma vaatenurk ajaloole ja oma positsioonilt kisitletud ajalugu. Arvamuste paljusus annab aga uue, koikeholmava moistmise minevikust ja leplikuma elu olevikus.

Vajadust avarduva nigemisviisi jirele tingib ka see, et mitmed vabatahtliku ja sunniviisilise rindega seotud teemad on tundlikud. Nende kisitlusi on kohati tugevalt mojutanud ideoloogiline ja poliitiline surve, samas ka protsessides osalejate endi emotsioonid ning tunded. Kindlasti on ka siinsed kisitlused mojutatud, kuna need on kantud probleemide tinapievasest kisitlusviisist Eestis ja mujal maailmas, kuid teatud teemade ideoloogiast vabastamiseks ning vaateviisi laiendamiseks niib aeg kups olevat. Kiibele jouavad uha uued vilja- ja sisserinnet tutvustavad arhiivimaterjalid. Viliseestlaste loodud arhiivid ja uksikud materjalid jouavad Eestisse voi korraldatakse neid kohapeal paremini kasutatavateks. Joudsalt lisandub ka eluloolisi ja folkloorseid allikaid, millele saab uurimises ning jirelduste tegemises tugineda. Ka on Eestis kiiresti kasvanud vilja- ja sisserinnet kisitlevate uurimuste hulk, (50) millelt on voimalik samm edasi astuda.

Antud ajakirjanumbri artiklites on kisitletud nii Eestist lihtunud kui Eestisse siirdunud rindeid, samuti migrantide kohanemist uuel asukohamaal. Ka aja diapasoon, mida artiklid holmavad, on lai, ulatudes 12. sajandist tinapievani. Antud viljaanne on interdistsiplinaarne. Siin saavad kokku ajaloolaste, folkloristide ja etnoloogide erinevatel allikatel ning erisugustel meetoditel pohinevad tood.

Kaesoleva numbri esimene artikkel on Priit Raudkivilt ja see kisitleb keskaegse saksa asustuse kujunemise problemaatikat Vana-Liivimaal. Autor vaidlustab baltisaksa historiograafia mojul kinnistunud arusaama Liivimaale saabunute uhtsest saksa lihteidentiteedist ja sellest tulenevast tugevast kuunarnukitundest kohapeal. Kohalikku keskaegset nigu kujundanud struktuuride taastootmine Liivimaal juurdunud sakslaste arvelt oli viike. Polisrahvaste kaasamist vallutuse kiigus kehtestunud struktuuridesse pole peetud varasemas historiograafias, mille sisuks on "saksaliku ulesehitustoo" kirjeldamine, voimalikuks. Autor ei ole selles osas nii pessimistlik. Uhiskonnaterviku kiigus hoidmine keskajal eeldas kindlasti ratsionaalsemate abielustrateegiate rakendumist, kui seda voimaldasid 19. sajandi historiograafide arusaamad. Keskaegse Liivimaa ulesehituse kokkuvarisemine reformatsiooni ja Liivimaa sodade kiigus toi endaga kaasa mitmete traditsiooniliselt saksalikeks peetud struktuuride (Saksa Ordu Liivimaa haru, vaimulikud ordud, piiskopkonnad) kadumise voi nende moju norgenemise (Hansa Liidu allakiik ning sellest tingitud Liivimaa linnade hiibumine). Jirgnevate sajandite jooksul kujunenud baltisaksa identiteet sai kohapeal edasiarenduse vaid libi elava traditsiooni, mille kandjateks olid linnad ja arengujirgus aadelkond. Ja samas voib kusida, millisel miiral olid katoliiklikud institutsioonid (Saksa Ordu Liivimaa haru, vaimulikud ordud, piiskopid ja toomhirrad) uldse n-o saksalikkuse kandjateks.

Olev Liivik kisitleb oma artiklis baltisakslaste 1939. aasta umberasumise motiive, lihtudes baltisaksa endi autorite interpretatsioonidest. Uhist vastust, kas umberasumine oli vabatahtlik voi sunniviisiline, me umberasumise motiive vaadeldes ei saa. Niiteks ei olnud seniselt kodumaalt lahkumise pohjuseks kindlasti mitte hirm NSV Liidu okupatsiooni ees, kull aga olid olulisteks toukefaktoriteks troostitu baltisaksluse tulevik Eestis, umberasumise propaganda ja helded lubadused Saksamaale asujatele.

Astrid Tuisk vaatleb 19. sajandi lopul ja 20. sajandi algul Siberisse viinud rinnet, kuid seda sellisena, nagu esivanemate juttudest miletavad praegused Siberi eestlased. Kuigi mitmed motiivid ja kujundid on pirit viljarindamisaegselt Eestimaalt, viljendavad hoiakud ning tihendused, mis lugudes ilmnevad, aga tinaste jutustajate arvamusi. Nende arvates ei teinud esivanemad otsust vilja rinnata vabatahtlikult, vaid saatuse sunnil, ja tehtud otsus oli hea. Nii kolavad lugudes esivanemate hiilte korval ka jirgnevate polvkondade hiiled.

Vaatlust Teise maailmasoja aegsetele ja sellele jirgnenud rinnetele alustab Aigi Rahi-Tamm. Aastatel 1941-1951 kuuditatud on uhed neist, kelle lugusid on viimasel kahekumnel aastal riigitud viga palju. Kuid vajaka on pluralistlikust kisitlusest, mis tooks enam esile erinevaid vaatenurki juhtunule ja tunnustaks erinevate inimeste erinevaid saatusi. Autor tombab uhendusjooni kuuditatute ja pogenike lugude vahele, sest uksikinimeste ning laialipillatud perekondade traagika, aga ka kohanemisvajadus vooral maal on molemal juhul sarnane. Kaja Kumer-Haukanomm jitkab sama ajajirgu sundmigratsiooni kisitlemist, kuid vaatluse all on lahkumine liinde. Eestist ei mindud mitte ainult suure pogenemise kiigus 1944. aastal, vaid kogu soja kestel. Lahkujate seas olid eri perioodidel erineva taustaga eestlaste ruhmad: mobiliseeritud, tooteenistustesse virvatud jt. Koigi nende puhul saab ja tuleb sundmigratsiooni korval vaagida ka isikliku minekuotsuse tihtsust ning erinevaid ajendeid, millele toetudes kodust lahkumine ette voeti. Ameerika eestlaskond ja nende loodud seltsid said kull varem alguse, kuid kasvasid joudsalt pirast pagulaste saabumist. Seltsitegevus hoogustus uha uusi seltse ja hiilekandjaid mitmel pool USA-s loonud viga erinevate isiksuste toel. Maarja Merivoo-Parro analuusib New Yorgi Eesti Haridusseltsi niitel vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni esindajate vahelisi suhteid. Ta toob kogukonna siseelu protsesside jilgimise kaudu vilja, et Teise maailmasoja jirgne aastakumme oli Haridusseltsis murrangulise tihtsusega, kuna konkurents aineliste ressursside ja sotsiaalse kapitali pirast tekitas kogukonnas vastuolusid ning esile kerkis mitu konkureerivat kollektiivset identiteeti. Demograafilistel ja poliitilistel pohjustel votsid pagulased jirk-jirgult kogukonna juhtimise senistelt liidritelt ule ning modelleerisid Haridusseltsi oma eelistuste kohaselt umber.

Vabatahtliku ja sunniviisilise rinde mojud kogukonna kujunemisele on vaatluse all Aivar Jurgensoni artiklis Argentina eesti kogukonnast. Artiklis on niidatud, kuidas uhelt poolt vabatahtliku ja teisalt sunniviisilisena moistetud ning tematiseeritud kodumaalt lahkumine vois hakata kujundama grupipiire erinevate Argentinasse saabunud eestlaste vahel. Erinevalt teadvustatud positsioon teisele poole ookeani jiiva kodumaa suhtes sai pirast II maailmasoda indikaatoriks konfliktidele nn vanade ja uute eestlaste vahel. Artiklis on analuusitud ka kahe erineva eestlaste grupeeringu grupisolidaarsuse astet ja leitud, et peamiseks konfliktide allikaks oli saatusuhtsuse puudumine kahe erineva eestlaste grupi vahel.

Parast II maailmasoda Eestisse tulnud inimeste edasist kohanemist, kus niiteks nii "viikest Eestit" kui "suurt Venemaad" peetakse koduseks, analuusib oma artiklis Tiiu Jaago. Enamik Noukogude Liidu idapoolsetelt aladelt Eestisse toole siirdunud inimestest ei kisitle enda kohavahetust uldse rindena, vaid liikumisena elu- ja tookoha otsinguil. Siin tulevad nihtavale nii tinase Eesti erinevad vaateviisid kui ka praeguse hetke moju oma elu motestamisele. Mitmed venekeelsesse elanikkonda kuuluvad inimesed on pirast Eesti iseseisvuse taastamist, aga ka peresisestel pohjustel, olnud sunnitud oma elu vastavat aspekti uuesti motestama. Kohanemise ja kohanematusega seotud probleeme lahkab oma artiklis ka Anu Korb. Sajand tagasi Siberisse siirdunud eestlaste jirglased on joudnud ringiga tagasi. Nende kogemused on erilaadsed, praeguseni tuntakse end Eestis teistest eristuvatena. Sellel, viljarindajate seas kullaltki tavapirasel seisundil on omad sugavamad ajaloolised ja poliitilised pohjused, mis mojutavad siiani inimeste arvamusi ning hoiakuid.

TANUAVALDUS

Ajakirja erinumber ilmub Eesti Teadusfondi toel (ETF-i grant nr 7335 "Vigivaldne ja vabatahtlik deterritorialisatsioon eesti diasporaakogukondade niitel").

Ajakirjanumbri koostajad tinavad koiki konverentsist "Vabatahtlik ja sunniviisiline rinne eesti migratsiooniloos" osavotjaid ning koiki kaasautoreid, kelle artiklid antud numbris ilmuvad, aga samuti karme, kuid oiglasi retsensente. Koostajad on ka siiralt tinulikud ajakirja Acta Historica Tallinnensia toimetusele voimaluse eest artikleid temaatilises erinumbris avaldada.

doi: 10.3176/hist.2011.2.01

(1) Castles, S. International migration at the beginning of the twenty-first century: global trends and issues.--ISSJ, 2000, 165, 269.

(2) Bade, K Homo migrans--Wanderungen aus und nach Deutschland. Klartext Verlag, Essen, 1994.

(3) Le Goff, J. Introduction: medieval man.--Rmt: Le Goff, J. (toim). Medieval Callings. University of Chicago Press, Chicago, 1987, 7; cit. Gross, T. Ameerika vallutamine: kohtumise anatoomia. (Eesti Rahva Muusuemi aastaraamat, XLII.) Tartu, 1998, 142.

(4) Peters, J. D. Exile, nomadism, and diaspora. The stakes of mobility in the Western canon.--Rmt: Home, Exile, Homeland. Film, Media, and the Politics of Place. Koost H. Naficy. Routledge, New York, 1999, 17.

(5) Hirschfelder, G. Die Auswirkungen der Amerikaauswanderung auf die rheinischen Lebenswelten des 19. Jahrhunderts.--Rheinisch-westfilische Zeitsschrift fur Volkskunde, 2000, 154.

(6) Boyle, P., Halfacree, K., Robinson, W. Exploring Contemporary Migration. Longman, Harlow, 1998, 18 jj.

(7) Castles, S. International migration at the beginning of the twenty-first century, 270-271.

(8) Samas, 270.

(9) Vt Morawska, E. International Migration: Its Various Mechanisms and Different Theories That Try to Explain It. (Willi Brandt Series of Working Papers in International Migration and Ethnic Relations, 1.) Malmo University, Malmo, 2007, 5.

(10) Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration. International Population Movement in the Modern World. The Guilford Press, New York, 1993, 26; Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigms and new perspectives.--Rmt: Migration, Migration History, History. Koost J. Lucassen, L. Lucassen. Peter Lang, Bern, 2005, 11-12; Hansen, G., Wenning, N. Migration in Vergangenheit und Zukunft. Fernuniversitit Hagen, Hagen, 1991, 20.

(11) Oltmer, J. Krieg, Migration und Zwangsarbeit im 20. Jahrhundert.--Rmt: Zwangsarbeit im Europa des 20. Jahrhunderts. Bewiltigung und vergleichende Aspekte. Koost H.-C. Seidel, K. Tenfelde. Klartext-Verlag, Essen, 2007, 131-132; Oltmer, J. Migration, Krieg und Militir in der Fruhen und Spiten Neuzeit.--Rmt: Krieg, Militir und Migration in der Fruhen Neuzeit. Koost M. Asche, M. Herrmann, U. Ludwig, A. Schindling. LIT-Verlag, Berlin, 2008, 37.

(12) Vt Hein, J. Refugees, immigrants, and the state.--Annual Review of Sociology, 1993, 19, 44.

(13) Nuscheler, F. Flucht und Vertreibung--Historische Einordnung und Forschungsstand, statistische Grundlagen und terminologische Probleme.--Rmt: Fluchtlinge und Vertriebene in der westdeutschen Nachkriegsgeschichte. Koost R. Schulze, D. von der Brelie-Lewien, H. Grebing. Verlag August Lax, Hildesheim, 1987, 12.

(14) Samas, 13.

(15) Vt Richmond, A. H. Sociological theories of international migration: the case of refugees.--Current Sociology, 1988, 36, 2, 19-20.

(16) Lucassen, J. Migrant Labour in Europe 1600-1900: The Drift to the North Sea. Croom Helm, London, 1987, 118; Kay, D., Miles, R. Refugees or Migrant Workers? European Volunteer Workers in Britain 1946-1951. Routledge, London, 1992, 145.

(17) Emmer, P. C. Was migration beneficial?--Rmt: Migration, Migration History, History. Koost J. Lucassen, L. Lucassen. Peter Lang, Bern, 2005; Eltis, D. Seventeenth century migration and the slave trade: the English case in comparative perspective.--Rmt: Migration, Migration History, History. Koost J. Lucassen, L. Lucassen. Peter Lang, Bern, 2005, 87 jj; Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history, 15-16.

(18) Vt Meissner, B. Die Deutschen in der sowjetischen Nationalititenpolitik und ihre Stellung in den deutsch-sowjetischen Beziehungen.--Rmt: Die Russlanddeutschen gestern und heute. Koost B. Meissner, H. Neubauer, A. Eisfeld. Markus Verlag, Koln, 1992, 16-17.

(19) Vt Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinna Pedagoogikaulikool, Tallinn, 2002, 57.

(20) Yelenevskaya, M. N., Fialkova, L. My poor cousin, my feared enemy: the image of Arabs in personal narratives of former Soviets in Israel.--Folklore, 2004, 115, 78.

(21) Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history, 15.

(22) Kontingentfluchtlingsgesetz--algselt 1980. aastatel vietnami pogenike vastuvotmiseks ja integreerimiseks vastu voetud seadus.

(23) Harris, P. Russische Juden und Aussiedler: Integrationspolitik und lokale Verantwortung.--Rmt: Aussiedler: deutsche Einwanderer aus Osteuropa. Koost K. J. Bade, J. Oltmer. Universititsverlag Rasch, Osnabruck, 1999, 247.

(24) Kulu, H. Eestlased maailmas: ulevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1992, 12; Kulu, H., Tammaru, T. Policy towards the diaspora and ethnic (return) migration: an Estonian case.--GeoJournal, 2000, 51, 135-143; Maamigi, V. Uut elu ehitamas. Eesti vihemusrahvus NSV Liidus (1917-1940). Eesti Raamat, Tallinn, 1980, 9-11; Rosenberg, T. Eestlaste viljarinne 19. sajandil--20. sajandi alul: taust ja vordlusjooni naabritega.--Rmt: Eesti kultuur voorsil. Loode-Venemaa ja Siberi asundused. Toim A. Tuisk. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 1998, 34.

(25) Katus, K. Eesti demograafiline areng libi sajandite. (EKDK Rahvastiku-uuringud, seeria B:9.) Tallinn, 1989, 6-7.

(26) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas. Seisusuhiskonnast kodanikuuhiskonda. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007, 133-134.

(27) Maamigi, V. Uut elu ehitamas, 7-9; Rosenberg, T. Eestlaste viljarinne 19. sajandil, 35.

(28) Must, A. Venemaa eestlased. Avalik loeng Tartu Ulikoolis, 5. mai 2007.

(29) Raag, R. Eestlane viljaspool Eestit. Ajalooline ulevaade. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1999, 38.

(30) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 167-168.

(31) Kulu, H. Eestlaste tagasirinne 1940-1989. Liine-Siberist pirit eestlaste niitel. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1997, 84-85; Must, A. Venemaa eestlased.

(32) Raag, R. Eestlane viljaspool Eestit, 38; Rosenberg, T. Eestlaste viljarinne 19. sajandil, 42; Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 134.

(33) Kask, I. Eestlaste tagasirinne Eestisse aastatel 1989-2000. Magistritoo. Tartu Ulikooli geograafia instituut, 2006. Elektrooniliselt kittesaadav aadressil: http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2006/b18359450/kaskinga.pdf

(34) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 190.

(35) Karma, O. Jooni suurtoostuse arenemisest Eestis monopolistliku kapitalismi ajajirgul.--ENSV Teaduste Akadeemia Toimetised, 1952, 4, 23; Kulu, H. Eestlaste tagasirinne, 91; Paida, H. Transpordi areng Eestis kapitalismi tingimustes. (Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat.) Tallinn, 1962, 140; Raag, R. Eestlane viljaspool Eestit, 38.

(36) Kulu, H. Eestlaste tagasirinne, 91.

(37) Kask, I. Eestlaste tagasirinne, 24.

(38) Rosenberg, T. Eestlaste viljarinne 19. sajandil, 43; Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 190.

(39) Kulu, H., Tammaru, T. Ethnic return migration from the East and the West: the case of Estonia in the 1990s.--Europe-Asia Studies, 2000, 52 (2), 349-369.

(40) Kask, I. Eestlaste tagasirinne, 25; Kulu, H. Eestlaste tagasirinne, 104.

(41) Kulu, H. Eestlased maailmas, 75.

(42) Laas, K. Rahvastiku rinded Eestis. (Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat, 22.) Valgus, Tallinn, 89; Raag, R. Eestlane viljaspool Eestit, 56-59; Kumer-Haukanomm, K USA vilispoliitika Balti kusimustes 1945-1952 libi Balti pogenike temaatika. Magistritoo. Tartu Ulikool, 2005. Elektrooniliselt kittesaadav aadressil: http://www.utlib.ee/ekollekt/diss/mag/2005/b17806598/kumer.pdf

(43) Kulu, H. Viliseestlased.--Rmt: Eestlane olla... Eesti keele ja kultuuri perspektiivid. Toim H. Kulu, K. Metsis, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1997, 12.

(44) Kulu, H. Eestlased maailmas, 77.

(45) Tiit, E.-M. Eesti rahvastik ja selle probleemid.--Akadeemia, 1993, 8, 1668; Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste Teisest maailmasojast tingitud rinne liinde.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste pogenemine liinde ja selle mojud. 22. oktoobril 2004 Tartus toimunud rahvusvahelise teaduskonverentsi artiklite kogumik. Toim K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 18.

(46) Aun, K. The Political Refugees: A History of Estonians in Canada. McClelland and Stewart, Toronto, 1985, 29; Kool, F. DP kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951. Lakewood, New Jersey, 1999, 696; Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste Teisest maailmasojast, 35; Pennar, J., Parming, T., Rebane, P. The Estonians in America 1627-1975. A Chronology and Fact Book. (Ethnic Chronology Series, 17.) Oceana Publications, Dobbs Ferry, New York, 129.

(47) Venemaa 2002. aasta rahvaloenduse ametlik lehekulg on aadressil: http://www.perepis2002.ru/

(48) Anniste, K. Eestlaste vilisrinne aastatel 2000-2007.--Rmt: Rinne. 2000-2007. Migration. Toim T. Tammaru, A. Tammur. Eesti Statistikaamet, Tallinn, 56.

(49) Kask, I. Eestlaste tagasirinne, 32.

(50) Nt: Eestlased ja eesti keel vilismaal. Koost ja toim K. Praakli, J. Viikberg. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2010; Sona joul: diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel: 6. ja 7. augustil 2008 Johvis toimunud konverentsi raames ilmunud kogumik. Toim K. Anniste, K. Kumer-Haukanomm, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2008.