Voluntary immigrants versus refugees. About conflicts in the Estonian community in Argentina after World War II/Vabatahtlikud immigrandid versus pagulased. Vastuoludest eestlaskonna seas Argentinas parast II maailmasoda.

Jurgenson, Aivar

SISSEJUHATUS

Nn vanad ja uued immigrantide grupid on uuemas migratsiooniuurimises sageli kasitletud teema. Sellest, kuidas hilisemad saabujad satuvad varem tulnud rahvuskaaslastega kontakti ja sageli ka konkureerima, on kirjanduses palju naiteid. (1) Kuuludes kull uhte ja samasse rahvusgruppi, voivad vanade ning uute immigrantide vahel tekkida markimisvaarsed grupipiirid ja meie-nemad-vastandus. Vastanduse tekkel on mitmeid pohjendavaid aluseid. Eestis elavatele eestlastele on tuttav migrantidest venekeelse elanikkonna suhtes aastakumneid kasutatud argument: meie olime siin enne, me oleme poliselanikud, jarelikult on meil sellele maale suurem oigus. Samas on Tiiu Jaago juhtinud tahelepanu sellele, kuidas piirid vanade ja uute vahel soltuvad kontekstist: Paldiskis moodustasid parast Noukogude Liidu lagunemist poliselanike grupi mingil ajahetkel venekeelsed elanikud, samas kui eestlased olid nn uusasukad. (2) Seega aitab piiride tombamist omade ja vooraste vahele pohjendada aeg. Lugematud sojad maailma ajaloos ja rahvuslikud konfliktid on olnud ajendatud veendumusest, et oiguse mingile territooriumile annab seal elatud aeg. Siberi eestlastega seoses olen varem kirjutanud vanade ja uute vastuoludest. (3) Ka Siberis toimis legitimeeriva ja grupipiire pohjendava argumendina konkreetses paigas elatud aeg. Grupipiiride tekkel vanade ja uute vahel voib oma osa olla ka kodumaalt lahkumise motiivil, eelkoige see, kas tuldi vabatahtlikult voi pogenikena.

Need kaks grupipiiride moodustumise faktorit--konkreetses paigas elatud aeg ja kodumaalt lahkumise pohjused--mangisid rolli ka eestlaste diasporaa kujunemisel Argentinas. Kaesolevas artiklis annan esmalt ulevaate molema kogukonna tekkest ja asun siis lahemalt analuusima grupipiiride tagamaid.

EESTI KOGUKONNA KUJUNEMISEST ARGENTINAS

Uksikuid eestlasi saabus Argentinasse juba 1880. aastatel. Nende ja monede 20. sajandi algul maale joudnute saabumist ning tegemisi olen vaadelnud varem. (4) Suurem randelaine suubus sellesse Louna-Ameerika riiki 1920. aastate keskel ja teisel poolel. Miks rannati Argentinasse? Uhelt poolt oli oma osa majanduslikel touketegureil. Mis puudutab 1920. aastaid, siis kujunes kumnendi esimene pool Euroopas majanduslike mullistuste ajaks, mil eriti raske oli uute Ida-Euroopa riikide ja sojas enim kannatada saanud maade olukord. Eesti joudis Noukogude Liidu impordikitsendustest, ikaldusest ja ebaoigest majanduspoliitikast tingitud surutisse 1923. aasta lopuks. Olukord oli halb nii pollumajanduses kui ka toostuses. Toopuudus oli suur ja eriti Tallinna toostusettevotete kiratsemine tootas ka edaspidi tootute arvu suurenemist. Majandussurutis jatkuski 1924. aastal, (5) millele lisas oma destabiliseerivat moju kommunistide 1. detsembri massukatse. Eesti korget emigratsioonitaset 1920. aastate teisel poolel on seletatud just ebastabiilse poliitilise ja majandusliku olukorraga. (6)

Ajavahemikul 1924-1938 lahkus Eestist umbes 16 000 inimest (neist eestlasi 75%): 41% siirdus Euroopasse, 30% Ameerikasse, 19% Venemaale, 8% Austraaliasse ja 2% mujale. Uutest sihtkohtadest olid olulisimad Louna-Ameerika riigid, eriti Argentina ja Brasiilia. Uheks pohjuseks oli nende maade soodus majandussituatsioon ja immigratsiooni soodustamine, osalt seletub ranne neisse riikidesse aga USA 1924. aastal kehtestatud piirangutega Ida- ning Kesk-Euroopa sisserandajatele (7)--ranne USA-sse peatus ja suubus osalt louna poole.

Raakida tuleb ka migratsiooni tombeteguritest. Argentina kuulus 20. sajandi esimese kolme kumnendi kokkuvottes maailma kumne rikkaima riigi hulka. (8) Kui siia juurde arvestada suhtelist alarahvastatust, ei pea imestama, et parast Esimest maailmasoda randas purustatud Euroopast Argentinasse aastas kumneid tuhandeid inimesi. (9) Esimene suurem grupp (30-50 inimest) eestlasi joudis Argentinasse 1924. aastal. Igal jargneval aastal koikus Eestist Argentinasse asujate arv 40-60 inimese vahel, nii et 1930. aastaks elas seal umbes 300-350 eestlast, peamise keskusena pealinnas Buenos Aireses. (10)

Selle rande iseloom oli seega valdavalt linlik. Industrialiseerimine, urbaniseerumine ja agraarne moderniseerumine olid Laane-Euroopas viinud pohimotteliste muutusteni migratsioonitingimustes juba 19. sajandil: traditsioonilised agraarsed randed kaotasid tahendust, suubudes muudesse piirkondadesse voi votsid uusi vorme. Randed suundusid uha enam linnadesse. (11) Eestis toimus ulatuslik linnastumine hiljem kui Laane-Euroopas: 1897. aastal moodustas linnade elanikkond veel vaid 19% Eesti rahvastikust. (12) 20. sajandi algul hakkas pilt aga kiiresti muutuma: juba 1922. aastaks oli linnarahvastiku osakaal tousnud sajandivahetuse 19%-lt 29%-le ja 1934. aastal 33%-le. (13) Uued migratsioonivoodki suubusid parast I maailmasoda Eestist pigem linnadesse. See puudutas ka rannet Argentinasse, kus eestlased, erinevalt naiteks soomlastest, (14) asusid pea eranditult linnadesse, peamiselt pealinna Buenos Airesesse. Linnades aga alluvad immigrandid hoopis suuremale assimilatsioonisurvele. Esimeste Argentinasse saabunud eestlaste kohanemisprobleemidest olen kirjutanud varem, (15) siinkohal olgu vaid oeldud, et arvestatav hulk eestlasi tundis vajadust assimileerumissurvele vastu seista ja rahvuslikul pinnal organiseeruda. Kuid juba esimestel aastatel vois margata eelsonastatud tendentsi: grupipiiride kujunemine, mida pohjendatakse antud paigas veedetud ajaga. Sellest nuud luhidalt.

12. juulil 1924 jouti Buenos Aireses esimese eesti seltsi asutamiseni: Argentiina Eesti Selts. Selle asutamiskoosolekul osales 32 kohalikku eestlast. Koosoleku avanud O. Verevi konest koorub valja ka seltsi asutamise motiiv: isamaatundel mitte surra lasta. (16) Isamaatunne on aga teadagi abstraktne ja subjektiivne ega lase end kindla moodupuuga moota. Pole siis imestada, et just erinev arusaam isamaatundest argitas juba vahem kui kuu aega parast Argentiina Eesti Seltsi moodustamist teatud gruppi eestlasi 9. augustil looma konkureeriva Argentiina Eesti Koloonia. Viimase eluiga jai kull luhikeseks, lopetades tegevuse kaks aastat hiljem. 1926. aastal moodustati peamiselt Argentiina Eesti Seltsi baasil uus organisatsioon--eesti selts Uhendus--, kuid taas juba kahe aasta parast loi sellest lahku grupp noori liikmeid ja vottis uhendust ulemaalise Eesti Noorsoo uhenduse keskjuhatusega, andes teada soovist asutada selle haruorganisatsioon Argentinasse. Keskjuhatus aktsepteeris soovi (17) ja ulemaalise Eesti Noorsoo uhenduse Argentiina osakonna (UENU AO) asutamiskoosolek peeti 3. novembril 1928. (18)

Mis olid seekordse lahknemise pohjused? Peab tunnistama, et ei tollane ajakirjandus ega arhiiviandmed ava vastuolude tagamaid lopuni. Ometi naib, et juba nuud, alles moni aasta parast Argentinasse saabumist vois teatud rolli mangida vastuolu nn uute ja vanade vahel. Uhenduse interpretatsioonis, mis avalikustati ka eesti ajakirjanduses, oli tegemist noorte "voimuhaaramiskatsega" seltsi vanade juhtfiguuride vastu. (19) Legitiimsuse kohalikku eestlaskonda juhtida annab seega aeg, mille vorra on vanad uutest kauem Argentinas olnud ja sealset eesti elu organiseerinud. Igatahes annavad Uhenduse juhatuse protokollid tunnistust vanade ringkaitsest ja uute korvaletorjumisest. UENU AO interpretatsioon on teistsugune: selle kohaselt seisnes Uhenduse ja UENU AO erinevus selles, et teise pooldajateks on pigem need, kes "Eestist otse siia tulnud", Uhenduse pooldajateks aga pigem need, kes "iseseisvas Eestis vahem aega elanud". (20) Peab tunnistama, et seletus on segane. Kas vihjatakse siin sellele, et Uhenduse juhtfiguurideks on naiteks Venemaalt repatrieerunud, kes peagi parast Eestisse joudmist edasi soitsid? 1920. aastal moodustasid nn Venemaa eestlased ju toesti nii Argentina kui Brasiilia eestlaskonnast olulise osa. Kuigi seletus pole arusaadav, on sellest labi kumav eneseoigustus ometi Uheselt moistetav: kohalikku eesti elu sobivad juhtima need, kes on kauem Eesti Vabariigis elanud. Seega taas annab legitiimsuse aeg, kuid mitte Argentinas, vaid Eestis veedetu.

Ometi ei ilmne ei tollasest dokumentatsioonist ega minu labi viidud intervjuudest, et 1920. aastatel jouti terminitasandil vanade ja uute eestlaste eristamiseni. Riiki oli saabutud kull erinevate lainetena, kuid nende lainete vahe oli vaid moni aasta. Eestlaskond Argentinas oli vaikesearvuline ja vahemalt 1930. aastate jooksul vordlemisi Uhtne. Seda kajastab ka asjaolu, et 1933. aastal, seega umbes seitse aastat parast kirjeldatud lahkhelisid Uhinesid kaks seni eraldi tegutsenud eesti organisatsiooni Uhiseks seltsiks, mis sai nime Eesti Selts Estonia. Seltsi juhatuse koosolekute protokollid ei anna jargnenud kumnendi jooksul tunnistust suurematest lahkhelidest voi grupeerumistest. Tegemist oli eestlastega, kes valdavalt majanduslikel pohjustel 1920. aastate teisel poolel Argentinasse saabusid, seal aja jooksul vordlemisi hasti kohanesid (21) ja kes Uldjuhul ei plaaninudki Eestisse naasta. Nende pilk oli suunatud tulevikku ja see tulevik oli Argentinas. 10-15 aastat parast Argentinasse joudmist olid paljud abielus kohalikega, kodune keel oli hispaania keel ja lapsed olid pigem juba argentiinlased. Monedki arksamad eestlased juhtisid kiiretele assimileerumistendentsidele alarmeerivalt tahelepanu, samuti eesti rahvusliku tegevuse loidusele, (22) kuid suur osa eestlastest nais olukorraga leppivat. Eesti oli nende paritolumaa, armas noorpolvemaa, mis vois kohatist nostalgiat tekitada, nagu see ilmneb monestki kodumaale saadetud kirjast, kuid anti endale selgelt aru, et lahkutud oli sealt vabatahtlikult. Pealegi oli varav Eestisse alati valla--sinna vois soovi korral naasta. Teisiti oli lugu nendega, kes saabusid Argentinasse parast II maailmasoda pagulastena. Jargnevalt on vaadeldud protsesse, mille kaigus kujunesid Argentinas valja kaks eraldi eestlaste gruppi: seni seal elanud eesti kogukond, keda nuud hakati vanaeestlasteks nimetama, ja sojapagulased, nn uuseestlased.

EESTI PAGULASTE SAABUMINE ARGENTINASSE

Argentina, kes oskas II maailmasojast kasu loigata, muues oma pollumajandussaadusi nii laaneliitlastele kui teljeriikidele, elas parast soja loppu hasti. Perioodi 1946-1955 iseloomustas puue arendada omamaist toostust, luua turg tootajate palga tostmise teel. "Kuldsetel aastatel" 1946-1949 toimus majanduskasv eelkoige tanu kodumaise toodangu kasvule ja suurele valuutareservile, mis oli parit soja-aastate ekspordist ning impordi vahenemisest. Tollaseid justkui muutilisi aegu meenutatakse tanapaevalgi: a la "Keskpanga riiulid olid kulda tais". Ametlikult oli riigil kulla- ja valisvaluutavarusid 1946. aastal 1 687 000 USA dollari eest. (23)

Koikide teiste Ladina-Ameerika maadega vorreldes oli olukord lausa hiilgav: kolmandik koikidest subkontinendi valuutareservidest asus Argentinas. Muidugi volgnes Argentina hea majandusseisu suuresti sojale Euroopas: seal oli 1946. aastal pollumajandustoodang sojaeelsega vorreldes neljandiku vorra langenud, samas olid Argentina jaoks oluliste pollumajandustoodete hinnad soja jarel oluliselt tous-nud. (24)

Seega oli Argentina oma atraktiivsuse sisserannumaana sailitanud ka parast II maailmasoda. Uldse saabus ajavahemikul 1945-1959 Argentinasse 899 977 inimest, neist 64% aastatel 1948-1952. Aastatel 1947-1951 saabus Argentinasse Ule 32 000 DP (displaced person). Enamik tulijatest oli muidugi Euroopast: soltuvalt aastast 90% ja rohkem. Immigrantide paritoluriikidest oli esikohal Itaalia, teisel Hispaania, kuid markimisvaarselt saabus ka kujuneva idabloki maadest parit inimesi. (25)

Kui palju eestlasi saabus parast soda Argentinasse? Juhan Madise annab Saksamaalt ametlikult saabunud eesti sojapogenike arvuks Argentinas 201 inimest. (26) Pole teada, kas antud arv holmab ka pogenikke Taanist ja Austriast: teatavasti oli esimene Saksamaa poolt okupeeritud ning teine "Uhinenud". Kindlasti ei puuduta see arv aga Rootsist Argentinasse Umberasunuid, keda oli arvestatav hulk. P. Poljani teatel oli 1952. aasta 1. jaanuari seisuga Argentinas 42 eestlast, aga see arv on kindlasti liiga tagasihoidlik. Hill Kulu pakub eestlaste arvuks Argentinas 1950. aastate algul 800-900 inimest. (27) 800 pakub eestlaste tollaseks arvuks Argentinas ka Hugo Jaanus. (28) Argentina eestlaste seas ringleb erinevaid arvamusi: Uhtede meelest oli 1950. aastatel neid seal tuhande ringis, (29) moned arvasid autorile antud intervjuudes, et koguni 2000.

On kull selge, et pogenike valikud olid vabatahtlike migrantide omadest vaiksemad: 1930. aastatega vorreldes olid kodumaale tagasipoordumise voimalused alates 1944. aastast oluliselt muutunud. Kuid mil maaral olid pogenikud laagrites vabad oma tulevikku laane suunal kujundama? On ju teada, et parast II maailmasoda viidi pogenikelaagritest laaneriikidesse edasi randavate pogenike seas labi majanduslikel motiividel selektsioon: valja valiti sobivaimad, enamasti noored, vallalised, terved, toojoulised inimesed. (30) Mida nimekam ja oma erialal kompetentsem inimene, seda suurem oli vastuvotva riigi majanduslik motivatsioon teda endale varvata. (31) Vastuvotvate riikide huvitatuse korval saab raakida ka pogenike endi motivatsioonist. Paljudes Argentina eestlaste malestustes on toonitatud, et pogenikelaagritest teistesse maadesse edasirandamisel mangis suuresti rolli pogenike endi initsiatiiv. (32) Mitmed Argentinasse edasi rannanud on intervjuudes toonitanud, et Argentina vormistas sisserannudokumendid teistest maadest kiiremini see aitas otsustada selle maa kasuks. Ja viimaks annab inimeste isiklikest motiividest tunnistust ka see, et valja rannata sooviti ikkagi majanduslikult arenenumatesse riikidesse. Austraalia, Kanada voi USA puhul oli see kindlasti tahtis, aga nagu nagime, oli ka Argentina majandus parast soda tousuteel. Valikuvabadus oli seega piiratud, kuid eksisteeris siiski. Tupoloogilisel tasandil lahendab see asjaolu vabatahtlikku rannet sunniviisilisele.

LIITUMINE EESTI SELTSIGA

Argentinasse joudes oli paljudel eesti pagulastel eluruumide ja too leidmise korval Uheks esmastest sihtidest saada kohalike eestlastega kontakti. Migratsioonialases kirjanduses, ka eesti pagulaskonda puudutavas, on toonitatud organisatsioonilise tegevuse olulisust: see aitab tunda end vooras Uhiskonnas koduselt, tagab turvatunde ja voimaluse lahendada Uheskoos Uleskerkivaid probleeme (33)--samad motiivid, mis 1920. aastatel ajendasid Argentinasse asunud eestlasi organiseeruma, toid nuud juba loodud organisatsiooni varsket verd. Kaotatud kodumaa asendajaks, kuid samas ka kohalikku miljoosse integreerumise toetajaks pidi saabunutele saama Eesti Selts Estonia.

Oma motiividest vanaeestlaste loodud eesti seltsiga Uhineda annab kirjapandud malestustes tunnistust Uks 1929. aastal sundinud ja 1940. aastatel Argentinasse joudnud mees:

   Argentinas muidugi ma olin kovasti kaasas Eesti Seltsis ja see
   andis mulle lohutust. Argentina oli aarmiselt no suur konkurents
   oli inimeste vahel kogu aeg, kuunarnukkidega Uksteise trugimine ja
   nii edasi. Samal ajal see oli, niiutelda koik oli raha peale valjas
   vorreldes Euroopaga. Samal ajal see oli ladinlaste maa ja mina
   tulin Pohjamaalt ja samal ajal see oli katoliiklaste maa ja mina
   olin luterlane. Nii et seal olid suured vastuolud. Esimesed kolm
   aastat oli mul raske kohaneda. (34)

Naeme, et malestuste autor annab loetletud kohanematuse pohjustele ka ajalised piirid: kolm aastat. Migratsioonialases kirjanduses jaab Uldiselt kolama, et immigrantide kohanemise dunaamika ei too probleeme kohe valja, vaid kuni mitu kuud parast maale saabumist, kuid need voivad ka aastateks kestma jaada. Sageli kohtab kirjanduses vaidet, et osalus etnilises sotsiaalses vorgustikus aitab kaasa initsiaalses kohenemises, (35) et leida "immuunsust" kultuurisoki vastu ja voimaldada ladusamat kohanemist. Randal J. Montgomery, olles labi tootanud suure hulga kohanemisteemalisi uurimusi, teeb Uldistuse, et pogenikud, kes osalevad parast sihtmaale saabumist rohkem oma etnilises sotsiaalses vorgustikus, on onnelikumad kui need, kes sellest eemale jaavad. (36)

Ka Eesti Selts Estonia taitis Umberasujate jaoks mitmeid funktsioone korraga: aitas kompenseerida kodumaakaotust, leida leevendust kultuurisokile, luua vajalikke sidemeid eestlaste sotsiaalses vorgustikus. Seltsis peeti pidusid ja tahistati Eesti Vabariigi tahtpaevi, opiti eesti rahvatantse, tahistati joule, emadepaeva, voidupuha, jaanipaeva, korraldati teatrietendusi ning kontserte. (37)

See oli kodune Eesti oaas kesk sagivat, pulbitsevat, kosmopoliitset Buenos Airest,

kirjutab Sirje Okas Ainso oma malestustes. (38) Kas pagulaste sulandumine kohalikku eesti ellu sujuski nii idulliliselt, nagu viimasest tsitaadist voiks jareldada? Nagu toendab suur hulk materjale, polnud see ometi nii.

VASTUOLUDEST VANA- JA UUSEESTLASTE VAHEL

Migratsioonialases kirjanduses on sageli tahelepanu juhitud seigale, et varem saabunud on tihti uustulnukatest joukamad, Uritavad oma Uleolekut naidata ja sageli ka oma majanduslikku voimu ara kasutada. (39)

1940. aastate lopul pagulasena Buenos Airesesse joudnud mees kirjeldab, kuidas Uks eestlasest vaikeettevotja uustulnukate ees oma varaga uhkeldas:

   Noelakuningas armastas kortsis praalida oma joukusega teiste
   eestlaste ees, tellides koigile kulalistele tasuta whiskyt, ise
   kiideldes ... mis see minule ara on, lahen oma kassakapi juurde,
   varistan veidi katt ja tasku on jalle raha tais ... (mees, sund
   1931). (40)

Tegelikult oli nimetatud noelakuningas vaikese perefirma omanik. Firmas tootas tollal peale pereliikmete veel vaid Uks poolakas, kuid asja riiki saabunud varatute rahvuskaaslaste ees oli omanikul siiski midagi, millega silma paista. Ja nagu mitmete allikate pohjal paistab, nais taoline kiitlemine uuseestlaste ees vanadele Upris tunnuslik olevat. Argentinas torkas uutele esialgu silma ja sudamesse monede vanaeestlaste Uleolev suhtumine neisse kui vaestesse sugulastesse, kes on tulnud senisele eesti kogukonnale koormaks. Ja kuigi moned vanaeestlased votsid sojapogenikest rahvuskaaslased enda juurde Uurnikeks, ei tahendanud see alati sudamlikke suhteid.

Uks pagulasest naine, kes sai koos abikaasaga parast korduvaid Umberkolimisi Uhtede vanaeestlaste juurde Uuriliseks, kirjeldab juba esimese kohtumise pohjal oma uut perenaist "kalgiilmelise naisterahvana", kes nende tervituselegi vastas "oige jaheda tagasihoidlikkusega". (41) Malestuste autor kirjeldab mitmeid olmeprobleeme ja konflikte, mis perenaise ning uute Uuriliste vahel tekkisid. (42) Nende mojul kujunes Uurilistes pilt perenaisest kui vanaeestlaste kollektiivsest kujust: juba heale jarjele joudnud ja uusi justkui korgilt kohtlevad vanaeestlased ei aratanud suuremat usaldust. (43)

Pole siis ime, kui alavaaristatav grupp votab reaktsioonina kasutusele samad relvad, poorates need alavaaristajate endi vastu. Uks 1940. aastatel Argentinasse joudnud mees kirjutab vanaeestlastest:

   Vana-eestlased olid ultse vaga omaparased inimesed, kes ei varjanud
   oma kunagist musta, tihti kuritegelikku minevikku ega ka oma
   praegust tood, mis oli kuskil seadusparasuse piirimail. Nad olid
   taiesti kodunenud Argentiina mentaliteediga mis lahtub utelusest
   "Kaval mees tombab lollil naha ule korvade" (mees, sund 1931). (44)

Jah, 1930. aastate eesti ajakirjanduses ilmus teateid moningatest Argentinas elanud toopolguritest ja kurikaeltest, (45) kuid kindlasti moodustasid nad sealse eestlaskonna seas tuhise vahemuse. Nuud aga aitas see negatiivne info uustulnukail kasutada seda relvana terve kogukonna vastu.

Malestustest ilmneb, et pagulaste integreerumine seltsitegevusse tahendas mitmel tasandil konkureerimist seltsi varasema aktiiviga. On rohutatud, (46) et suhted vanade ja uute vahel kujunesid kohati pingelisteks. Vanaeestlased pidasid uustulnukaid vahel sojakateks ja vanade suhtes uleolevateks. (47)

   Muudatused ei toimunud valuta ja mitmed "vana-eestlased" poorasid
   selja seltskondlikule tegevusele ega tahtnud uustulnukatega Uhe
   katuse alla jaada,

kirjutab uks parast soda Argentinasse joudnud 1931. aastal sundinud mees. (48)

Missugused olid siis need probleemid, millele malestuste autor vihjab? Naib, et suur osa vastuoludest lahtus poliitiliselt pinnalt. On vaidetud, et vanaeestlased olid suurelt jaolt vasakpoolsed ja tulnud Argentinasse poliitilistel pohjustel ning et

   neil oli vaga raske mingit kindlat seisukohta votta
   uustulnukatesse, kes pogenesid kommude eest (mees, sund 1931). (49)

Poliitilistele erimeelsustele vihjab ka Uks intervjueeritu, kes ise oli Saksa sojavaes teeninud ja kes saabus parast soda pagulasena Argentinasse:

   Ja need siin olid ju ... olid ka vaga palju, kes olid vanad ...
   selle tuhande uheksasaja viiendal aastal ulestousu aeg siia tulnud
   ja olid nii medi ... natukene punased (mees, sund 1924).

Ei ole kull teada, et parast 1905. aasta revolutsiooni oleks Argentinasse Eestist poliitilisi pogenikke saabunud. Raakija Uhendab siin nahtavasti konkreetsed poliitilised sundmused teatud isikute poliitilise meelsusega.

Uks teine, teismelisena Argentinasse joudnu, meenutab:

   Aga need vanad eestlased, need ei olnud pogenenud soja eest. Ma
   tunnen vanu eestlasi--muidugi, nad on juba surnud, kes Utleme tulid
   siia selleparast, et ... voibolla saame Utelda, et neid otsiti taga
   Eestis. Kas olid midagi kurjategu teinud voi jatsid perekonna maha
   ja panid plehku, et teda katte ei saadaks. Selleparast voibolla
   olid sel ajal seadused, et kui sul pere on, siis sa pead perekonda
   ikka Uleval ... toitma. Selleparast, need vanad eestlased on
   mingisuguse teise pohjuse parast tulnud siia. Ma arvan, et on
   teistmoodi kui sveitslastega ja teiste ... ja sakslastega, kes
   olid... tulid kah kaua aega tagasi siia. Seal oli ju nalg. Ma
   arvan, et Eestis ei olnd kunagi nii hull asi, et oli nalg ja rahvas
   pidi nalja parast otsima kaugele, et mitte nalga ara surra. Eestis
   voibolla mones kohas ja monel ajal oli natuke nalga, aga see ei
   olnd nii suur nalg nagu mis raagitakse, mis oli Saksamaal enne
   Esimest maailmasoda ja Sveitsis ja Austrias. Prantsusmaal ma ei
   tea, kuidas see oli. Selleparast ei olnd meil vaga hea vahekord
   nende uute eestlaste ja vanade eestlaste vahel. Oli kah vanu
   eestlasi, kes ... teine pohjus, mis me tulime ... need uued
   eestlased tulid ara, oli see olukord eestlaste ja kommunistide
   vahel. Ja oli vanu eestlasi siin, kes olid kommunistid. Ja meie,
   need uued eestlased, ei tahtnud labi kaia nendega--poliitilise
   parast (mees, sund 1934).

Naeme, et intervjueeritu toob valja erinevaid pohjusi, mis voisid uute ja vanade vahel vooristust tekitada. Uhed olid tulnud Eestist vabatahtlikult, teised pogenesid soja ajal. Pogeniku hinnangute skaalat on kahtlemata kujundanud Uhelt poolt sojajargsed isiklikud dramaatilised labielamised, kuid arvestama peab ka soja jarel laagrites ja hiljem pagulasajakirjanduses produtseeritud essentsialistliku kodumaadiskursusega, mille kohaselt kodumaa on puha ning seda ei huljata vabatahtlikult. See taust vois iseenesest mojutada ka pogenike suhtumist Argentinasse varem saabunuisse. Kahtlemata oli varasem eestlaskond Buenos Aireses vordlemisi heterogeenne. Nagu eespool mainitud, ei puudunud selle hulgas ka kriminaalse voi muidu vaaritu taustaga inimesi. Vajaliku voimendatuse korral voisid taolised naited vanade eestlaste reputatsiooni uute silmis halvendada. Kuid suurema osa malestuste pohjal naib, et peamised lahkhelid tekkisid siiski poliitilisel pinnal.

Raagib 1933. aastal sundinud sojapogenikust mees:

   Aga oli ka selliseid [vanu eestlasi], kes olid Eesti riigi vasta ja
   olid Patsi vasta. Juhuslikult tulid niisugused asjad, kui oli
   mingisugune tahendab olemine voi kus joodi natuke rohkem, siis moni
   hakkas, tead, ennast tahtsaks tegema ja natukene laamendama. Ja
   siis tuli valja, et meie hulgas on Uks nuhk. Nuhk, kes Argentina
   sellele tahendab salapolitseile teatas koik, mis me kirjade sisu
   on, mis valismaale saatsime.

Sellest, et Argentina eesti kogukonna poliitiline meelsus ei olnud Uhtne, annab tunnistust jargmine loik Uhe sojapogenikuna Eestist lahkunud ja Argentinasse joudnud mehe malestustest:

   Eestlaste hulgas oli ka "musti lambaid voi Juudaseid" kes tootasid
   N.-Liidu huvides. Nailiselt olid nad suured patrioodid, kes puudsid
   igal pool juhatustes vahemtahtsatel kohtadel kaasas olla. Meid
   hoiatati nende isikute eest nii USA Eriteenistusest kui ka
   Argentiina Sojavae Julgeolekust. Uks neist, R. W. /.../ tootas
   kelnerina Jockey Clubis, mis on Argentiina Korgemate Ohvitseride
   Kasiino. Tal keelati pealinnas elamine ja saadeti valja Mendoza
   provintsi. Hiljem sunniti maalt lahkuma ja elab nuud Rootsis, kus
   tegeleb aktiivselt vasakpoolsetes ringkondades. Oli VEKSA-aktivist
   ja katsus edutult infiltreerida Rootsi eestlaste
   uliopilasorganisatsioone. (50)

1952. aastal ilmus ajalehes Eesti Post kirjutis kelleltki anonuumselt Argentina eestlaselt, kes sarjas vanaeestlaste laitvat ja mahategevat suhtumist eesti seltsi antikommunistlikusse tegevusse. Autor margib, et parast seda, kui eestlaste organisatsiooniline tegevus oli pea taielikult "aktiivsete rahvuslaste" [st pagulaste] katte lainud, on margata vanade eestlaste eemalejaamist rahvuslikest Uritustest. (51) Niisiis vastandab autor uusi ja vanu Uheselt poliitilise meelsuse alusel.

Argentina eestlaste seltsitegevus oli 1940. aastate lopul ja 1950. aastate algul toepoolest rahvuslik, kuid maailmas parast II maailmasoda alanud kulm soda andis sellele ka selge poliitilise varvingu. Pagulased on end isegi eksiilpatriootideks ja poliitilisteks valiseestlasteks nimetanud (52)--eks viita ka see eesti diasporaakogukondade politiseeritusele.

1949. aasta oktoobris Buenos Aireses ilmunud Argentina eestlaste ajalehe Kauge Kodu esimese numbri juhtkiri valjendab selgeid antikommunistlikke vaateid, andes Uhtlasi aimu sellest, et eestlaste read ei ole poliitiliselt Uhtsed:

   Kuna kommunism on tegelikult eesti rahva praegune koige suurem
   vaenlane, siis peame voitlema selle vastu. Onneks on ka kogu
   haritud maailm aru saanud selle hadaohust Kahjuks naeme aga siiski
   veel inimesi, kes julgevad kommunismi kaitsta, vaatamata kogu
   sellele metsikusele ja kuulmata ebainimlikkusele, mis kommunism on
   Ules naidanud. Seeparast tuleb koondada rahvuslikku rinnet ja
   voidelda koikjal kommunistide laostava tegevuse vastu. See olgu
   meie esimene Ulesanne. (53)

Samas artiklis kutsutakse eestlasi Ules Uksmeelele, kuid Uksmeel tahendab siin eelkoige koondumist antikommunismi lipu alla.

KODUMAA--VAGISI ARA REBITUD VOI VABATAHTLIKULT HULJATUD

Seega oli esimene kumnend parast pagulaste saabumist Argentinasse eesti kogukonnas vordlemisi pingeline. Uhelt poolt kasutasid vanaeestlased sumboolse kapitalina uuseestlaste vastu oma pikemaajalist viibimist Argentinas, samuti toimis sumboolse kapitalina ka reaalne materiaalne joukus. Kuid vanaeestlased jaid uutele paris mitmes aspektis alla. Esiteks nende vaiksem arvukus: enne soda saavutas eestlaste arv Argentinas korgpunkti 1933. aastal, mil neid elas seal 400-500. (54) Parast soda saabunud eestlastest sojapagulaste arv Uletas selle selgelt. Teiseks oli vanaeestlaste seltsitegevus juba 1930. aastate teisel poolel ilmutanud ilmseid vasimise marke: organisatsioonilisse tegevusse oli kaasatud vaid vaike osa eestlastest. (55) Soja ajal oli vahemusrahvuste organisatsiooniline tegevus Argentinas aga voimude poolt sootuks peatatud. Pagulased, enamasti pogenikelaagrite rahvusliku organisatsioonilise too karastusega, liitusid kohaliku eesti seltsiga sellise innukusega, millele vanaeestlastel ei olnud millegagi vastata. Kaivitati puhapaevakool, (56) mida enne soda kull Uritati, kuid ei suudetud kaima lukata, uuele elule aidati kohalik seltsi naitering, alustati ajalehe valjaandmisega jne.

Kuid naib, et Uks oluline pohjus, mis Uhelt poolt tekitas psuhholoogilise lohe vanade ja uute vahel, teisalt aga andis uutele vanade ees selge mobiliseeriva eelise, tulenes ikkagi migratsiooni tupoloogiliselt pinnalt: Uhed olid vabatahtlikud migrandid, teised pagulased. Eespool oli juttu faktoritest, mis lahendavad tupoloogiliselt pogenikke vabatahtlikele valjarandajatele. Kuid erinevused naivad olevat olulisemad. Pagulaste kodumaapilt on sageli pilt lohutud kodumaast. Sellest on territoorium vagivaldselt ara rebitud. Pagulaste kodumaa on maa, milles mullapinna aset peavad taitma kultuurilised vaartused. Kuid nad saavad seda vaid taita ja mitte taielikult asendada: on iseloomulik, et pagulane elab naoga Eestimaa poole. Aastakumneid paguluses elanud Aarand Roos kirjutab:

   Vaevalt vaidleks keegi vastu vaitele, et see, kes heast peast
   lahkub oma isatalust voi kodumaalt, et minna mujalt paremaid
   elamistingimusi otsima, on uldiselt ka edaspidi vahem huvitatud
   sellesama isatalu voi kodumaa kaekaigust kui see, kes on pidanud
   sealt surmahirmus Ulepeakaela voorsile pogenema. (57)

Voorsil elavate inimeste elus on kodumaa pigem mentaalne kui geograafiline. Kuigi nii vabatahtlik valjarandaja kui ka pogenik voisid Uhele ja samale maale elama sattuda, tombab Roos terminoloogiliselt piiri kahe eksistentsitasandi vahele: valjarandaja elab Valis-Eestis, pogenik aga Pagulas-Eestis. (58) Ja kuigi Roos vaidab, et need voorsil asunud Eestid sulasid kokku ja gruppide vahel vahet ei tehtud, on nimetuse tasandil pea koigis eestlaste asupaikades eristatud nn vana- ning uuseestlasi, kusjuures vahemalt esialgu ei tarvitsenud see eristus olla Uksnes terminoloogiline: valjarannu motiivide erinevus vois pohjustada kohati ka pingeid kahe eestlaste grupi vahel. Nii minu labi viidud suulistes intervjuudes kui ka varem kirja pandud malestustes toonitatakse sageli poliitilisi erimeelsusi (59) vana- ja uuseestlaste vahel: uued pidasid vanu kohati punasteks, vanad uusi liigselt rahvuslikeks.

Pogeniku hinnangute skaalat on kahtlemata kujundanud Uhelt poolt sojajargsed isiklikud dramaatilised labielamised, kuid nagu eespool mainisin, tuleks arvestada ka soja jarel laagrites ja hiljem pagulasajakirjanduses produtseeritud essentsialistliku kodumaadiskursusega, mille kohaselt kodumaa on puha ning seda ei huljata vabatahtlikult. See taust vois iseenesest mojutada ka pogenike suhtumist varem saabunuisse. Hea naite pakub uks valiseesti ajakirjanduses sona votnud Argentinasse joudnud uuseestlane, (60) kes vastandab uusi ja vanu Uheselt poliitilise meelsuse alusel ning arendab oma motet edasi vabatahtliku ja sunniviisilise rande dihhotoomia klassikalist mustrit kasutades:

   Kuid teadkem needki nuud, et on maaratu suur vahe, kas kodumaalt on
   lahkutud vabatahtlikult, uue kodumaa otsinguks, voi on sealt
   lahkuma sundinud surmahada, et otsida varjupaika--ajutist peavarju!
   Sugavalt valjendas pagulase tundeid juba meie president K. Pats,
   kui ta kord veel vabas Eestis Utles: "Mis meid randajaid kodumaale
   tagasi kisub, seda moistetakse alles siis, kui sellelt kodumaalt
   vagivaldselt ollakse lahti kistud." (61)

Kui pagulaste poliitiline meelsus oli algusest peale noukogudevastane ja see vois paguluse algusaegadel moningate teisiti meelestatud eestlastega pingeid tekitada, siis Eesti Selts Estonia jai ka edaspidistel kumnenditel selgelt rahvuslikuks ning kommunismivaenulikuks, kuid siis olid eestlaskonna read poliitiliselt ilmselt rohkem konsolideerunud. Seltsi poliitilist meelsust iseloomustab ilmekalt juhatuse seisukoht 1958. aastast, kui Uhel juhatuse koosolekul arutati seltsi muusikaringi voimalikku osavottu kohalikust folkloorikonkursist. Juhatuse seisukoht oli resoluutne:

Juhatus pohimotteliselt ei poolda kommunistlike rahvusgruppidega Uhist esinemist. (62)

Kahjuks ei selgu materjalidest, missuguseid rahvusgruppe peeti kommunistlikeks. Samas osaleti aktiivselt saatusekaaslaste latlaste ja leedulaste Uritustel, okupeeritud vabariikide aastapaevade tahistamisel olid alati kohal ka esindused teistest balti kogukondadest.

KOGEMUS JA KUULUVUS

Uhine pogenemiskogemus soosib grupikuuluvuse kujunemist. Sotsiaal- ja humanitaarteadustes on palju uuritud n-o akilise kaotuse kogemust ning analuusitud traumaatiliste kogemuste rekonstruktsiooni ja interpretatsiooni labi emotsionaalse narratiivse esituse. Seejuures aitab kasutatav valiktrauma kontseptsioon analuusida, milline osa on traumal identiteediprotsessis.

Uhine traumaatiline pogenemiskogemus aitas olulise faktorina vormida Uhise ajaloolise teadvusega pagulaseestlaste kogukonna--grupi, mis mone pagulaseesti ideoloogi sonul oli vaga homogeenne. Nagu kuulsin Eesti aupeakonsul Laas Leivatit oma kones Ulemaailmse Eesti Kesknoukogu aastakonverentsil Tallinnas 2. aprillil 2009 utlevat, ei moodusta tanapaeval laande siirduvad eestlased voorsil kaugeltki nii homogeenset gruppi kui omaaegsed suurpogenemises osalenud eestlased. Teatud tendentsile see vaide kindlasti viitab: 1944. aastal laande pogenenud eestlaste Eestist lahkumise pohjuste diapasoon oli toenaoliselt vaiksem kui tanapaeval vabatahtlikus emigratsioonis osalevatel eestlastel voi ka neil, kes lahkusid Eestist naiteks 1920. aastatel. Homogeensust hoiti alal ajaloolise malu vaartustamise kaudu: teame, milline tahendus oli pogenemise teemal aastapaevade konedes, ja seda, kui oluline oli 14. juuni kuuditamise malestamine pagulaseesti ringkondades pikkade aastakumnete jooksul.

Sellist konsolideerimisstrateegiat kasutas eesti pagulasuhiskond algusest peale: juba pogenikelaagritest alates ja uutel asukohamaadel jatkates anti valja eesti ajakirjandust, mille tooniandvaks teemaks oli eestlastega 1940. aastatel toimunu. Tiina Kirss on rohutanud esimestes eestikeelsetes pagulasajalehtedes ilmunud pogenemisteemaliste kirjutiste tahendust: neid oli vaja eneseteadvuse tostmiseks ja hetkepoliitiliseks selgitustooks. Pikemas perspektiivis aga aitasid need valja kujundada pagulaste "rajava muudi", oigustades pagulusse minekut hirmu ja vastuoluga uue reziimi suhtes ning tagades pogenike valispoliitilise missiooni teadvustamise. (63) "Rajava jutustuse" keskmes oli trauma ja see puudutas pagulaskonda tervikuna ning mitte Uksnes Uksikisikut: koiki Uhendab kodumaa kaotus. Siinkohal tasub rohutada, kuivord olulist rolli mangis see Uhiskogemusena jutustatav minevikupilt pagulaste identiteediloomes. Otsustavana toonitavad mitmed autorid grupiliikmete gruppikuulumise ja grupi ainukordsuse tunnet: see eristab etnilist gruppi teistest sotsiaalsetest kogukondadest ning kannab gruppi edasi polvest polve. (64) Anthony Smithi jargi pohineb grupiidentiteet etnilise grupi Uhisel ajalool ja eriti muutidel Uhisest ning erilisest lokaalsest ja ajalisest paritolust: mida loovamad ning tuntumad need muudid grupi tekkimisest ja vabanemisest on, seda suuremad on etnilise grupi voimalused pusima jaada ning kesta. (65,66) Smithist toukudes on Uhiste kogemuste osa etnilises identiteedis toonitanud ka hilisemad autorid. (67) Kahtlemata saab neid Uldistusi kasutada ka pagulaskogukondade identiteedi selgitamisel, samuti aitavad need pohjendada pagulaste suuremat grupisolidaarsust ja organisatoorset aktiivsust vabatahtlike immigrantidega vorreldes.

KOKKUVOTE

Kaesolevas artiklis on vaadeldud Argentina eestlaskonna kujunemist ja grupipiiride moodustumist nn vana- ning uuseestlaste vahel. Vabatahtlike (too)migrantide saabumisega 1920. aastatel algas eestlaste seltsiline organiseerumine, milles ilmnesid kull erinevate grupeeringute vastuolud, kuid need suudeti enamasti kiiresti Uletada. Tegemist oli inimestega, kes enamikus olid Eestist lahkunud majanduslikel pohjustel, aga mitte poliitilise sunni ajel. Nad said vabalt Eestiga suhteid arendada (kirjavahetus omastega, kaastood eesti ajakirjanduses, kodumaa kulastamine jne) ja soovi korral sinna tagasi poorduda. Nende jaoks oli Eesti kull kaugel, kuid ta sailitas seal oma terviklikkuse. Teisiti oli lugu parast II maailmasoda saabunud pagulastega, kelle kodumaapilt oli pigem pilt lohutud kodumaast: kodumaa tuli voorsile kaasa votta, kuid ilma territooriumita, mis jai okupeeriva voorriigi valdusse. Seda kaotatut pidi kompenseerima sotsiaalne eesti rahvuslik vorgustik voorsil. On kull selge, et detailides erinesid eesti pagulaste lahkumiskogemused, kuid neist soeluti valja see saatusuhtne, mis koidab paljusid. See jagatud kogemus liidab inimesi: saatuskaaslase moistel on tugev identifitseeriv moode. Kujunes tugeva grupisolidaarsusega pagulaseestlaskond, kes eristas end nn vanaeestlastest, kes ei jaganud nendega Uhist saatust ja suhet kodumaasse. Kaesolevas artiklis toin valja ka teisi lahkhelide voimalikke pohjusi vana- ja uuseestlaste vahel, kuid olemasolevate materjalide pohjal naib konfliktide peamiseks allikaks olevat erinev suhe kodumaasse ning saatusuhtsuse puudumine kahe erineva eestlaste grupi vahel.

TANUAVALDUS

Artikkel on seotud Eesti Teadusfondi grandiga nr 7335 ja projektidega SF0130038s09, SF0130033s07 ning Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondiga (Kultuuriteooria Tippkeskus).

doi: 10.3176/hist.2011.2.08

(1) Vt Chryssanthopoulou, V. Gender and ethno-regional identity among Greek Australians: intersections.--Rmt: Women, Gender, and Diasporic Lives. Koost E. Tastsoglou. Rowman & Littlefield Publishers, Inc., Lanham, 2009, 210; Doumanis, N. The Greeks in Australia.--Rmt: The Greek Diaspora in the Twentieth Century. Koost R. Clogg. Macmillan, London, 1999, 72.

(2) Jaago, T. "Esiisa tuli...". Kodukoha moiste paritolujutustustes.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Koost A. Jurgenson. Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Tallinn, 2000, 173.

(3) Vt Jurgenson, A. Siberiga seotud: eestlased teisel pool uuraleid. Argo, Tallinn, 2006, 183-184.

(4) Jurgenson, A. Eesti mehe korviandmisest indiaanipealiku tutrele.--Keskus, 2011, 1, 46-47.

(5) Vt Valge, J. Lahtirakendamine. Eesti Vabariigi majanduse stabiliseerimine 1918-1924. Rahvusarhiiv, Tallinn, 2003, 64-65, 231, 360.

(6) Kulu, H. Valiseestlased.--Rmt: Eestlane olla...: eesti keele ja kultuuri perspektiivid. Toim H. Kulu, K. Metsis, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1997, 12.

(7) Tammaru, T., Kumer-Haukanomm, K., Anniste, K. Eesti diasporaa kujunemine ja areng.--Rmt: Sona joul: diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel. Toim K. Anniste, K. Kumer-Haukanomm, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2008, 21; vt ka: Eesti seltsi asutamine Argentiinas.--Paevaleht, 1924, 217, 3; N. K. Argentiina elu.--Valis-Eesti, 1926, 1, 49.

(8) Archetti, E. P. Masculinities. Football, Polo and the Tango in Argentina. Berg, Oxford, 1999, 3; Ospital, M. S. Empresarios, inmigrantes y mercado de brazos en la Argentina.--Estudios Migratorios Latinoamericanos, 1991, 19, 365.

(9) Suurimad sisserandajate grupid olid 1920. aastatel Hispaaniast, Itaaliast ja Saksamaalt: Schonwald, M. Deutschland und Argentinien nach dem Zweiten Weltkrieg: politische und wirtschaftliche Beziehungen und deutsche Auswanderung 1945-55. Schoning, Paderborn, 1998, 26; Barbero, M. I., Cacopardo, M. C. La nimigracion Europea a la Argentina en la segunda posguerra: viejos mitos y nuevas condiciones.--Estudios Migratorios Latinoamericanos, 1991, 19, 291.

(10) Eestlaste elujarg Argentiinas.--Valis-Eesti Almanak, 1930, 3, 4.

(11) Oltmer, J. Wanderungsraum Deutschland im 19. und 20. Jahrhundert.--Jahrbuch zur deutschpolnischen Beziehungsgeschichte, 2009, 6, 13.

(12) Palli, H. Eesti rahvastiku ajaloo luhiulevaade. Sisekaitseakadeemia Kirjastus, Tallinn, 1998, 29.

(13) Samas.

(14) Grupp soomlasi oli Argentina pollumajanduslikus piirkonnas Misionesis uritanud kanda kinnitada juba 1906. aastal: Pankiv, R. J. 10 anos. Sudor, lagrimas y flores.--Fennia. Finlandia en el mundo latino, 2005, 16, 4.

(15) Jurgenson, A. Ranne ja autobiograafia. Randest ja valjarandaja kohanemisest Argentinas 1920. ja 1930. aastatel.--Maetagused, 2010, 44, 129 jj.

(16) Eesti Seltsi asutamine Argentiinas.--Paevaleht, 14.8.1924.

(17) Eesti selts "Uhendus" Argentiinas.--Valis-Eesti Almanak, 1930, 3, 39-40; Eesti Riigiarhiiv (ERA) 847-1-138, 23.

(18) ERA 847-1-138, 1.

(19) Eesti selts "Uhendus" Argentiinas, 40.

(20) Kuidas elavad Argentiina eestlased.--Paevaleht, 1931, 264, 2.

(21) Vt Jurgenson, A. Ranne ja autobiograafia, 133 jj.

(22) P-uu, E. Motted Umberrahvustamise hadaohust eestlaste peres voorsil.--Valis-Eesti Almanak, 1935, 3, 2; Ometi Uks "paradiis" maakeral.--Paevaleht, 1937, 103, 6; Podder, R. Suvine kiri Argentiinast.--Valis-Eesti, 1937, 4, 98; RP. Buenos Airese eestlaste seltskondlik elu.--Valis Eesti, 1937, 3, 82.

(23) Barbero, M. I., Cacopardo, M. C. La inmigracion Europea a la Argentina en la segunda posguerra, 291-321; Schonwald, M. Deutschland und Argentinien nach dem Zweiten Weltkrieg, 53; Schneider, A. Futures Lost: Nostalgia and Identity among Italian Immigrants in Argentina. Lang, Oxford, 2000, 92; Scobie, J. R. Argentina. A City and a Nation. Oxford University Press, New York, 1971, 232.

(24) Schonwald, M. Deutschland und Argentinien nach dem Zweiten Weltkrieg, 53, 60.

(25) Barbero, M. I., Cacopardo, M. C. La inmigracion Europea a la Argentina en la segunda posguerra, 299 jj; Schonwald, M. Deutschland und Argentinien nach dem Zweiten Weltkrieg, 337-339; Bagu, S. Argentina, 1875-1975: poblacion, economia, sociedad. Estudio tematico y bibliografico. Universidad Nacional Autonoma de Mexico, Mexico, 1978, 28.

(26) Madise, J. Emigratsioon Saksamaalt.--Rmt: Eesti saatuseaastad, IV (1945-1960). Poliitilised pogenikud. EMP, Stockholm, 1966, 188.

(27) Kulu, H. Eestlased maailmas. Ulevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu Ulikool, Tartu, 1992, 100.

(28) Jaanus, H. Eesti evangeeliumi luteri usu kirik eksiilis. Stuttgart, 1992, 199.

(29) Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastused (ERM KV) 1006, 204; 1010, 257; Sargava, H. EELK Buenos Airese Reformatsioonikogudus.--Eesti Kirik, 1994, 4, 1.

(30) Kumer-Haukanomm, K Eestlaste Teisest maailmasojast tingitud pogenemine laande.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ning selle mojud. Toim K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 36.

(31) Vt Mettus, V. Soovimata kulalised. Pagulaspolve malestusi Saksast ja Taanist. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, 1971, 232.

(32) Nt Okas, I. B., Okas Ainso, S. Memories--A Family's Journey. 2006, 66 jj; Liiv, E. Pohjast lounasse. Malestusi ja kommentaare. Valis-Eesti & EMP, Stockholm, 1992, 170-171.

(33) Raudsaar, M. Voorsil tehtud noorsootoo kui eestluse hoidja ja kandja.--Rmt: Sona joul: diasporaa roll Eesti iseseisvuse taastamisel. Toim K. Anniste, K. Kumer-Haukanomm, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2008, 121.

(34) Eesti Rahva Muuseumi etnograafiline arhiiv (ERM EA) 263, 249.

(35) Beiser, M. Refugee Mental Health Adaptation: The Canadian Experience. York University, Toronto, 1990; cit. Montgomery, R. J., Randal, J. Components ofrefugee adaptation. International Migration Review, 1996, 30, 3, 691.

(36) Montgomery, R. J., Randal, J. Components of refugee adaptation, 689.

(37) E. S. "Estonia" juhatuse protokollid 1957-1968, 4, 37, 41, 55, 63, 76, 83, 89.

(38) Okas, I. B., Okas Ainso, S. Memories, 74.

(39) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1996, 144/145, 9; Stephan, J. J. The Russian Far East. Stanford University Press, Stanford, 1994, 66.

(40) ERM KV 1005, 152.

(41) Liiv, E. Urgmets ja koolibri. Orto,Toronto, 1959, 48.

(42) Samas, 54, 66.

(43) Vt ka Liiv, E. Urgmets ja koolibri, 73, 79.

(44) ERM KV 1005, 152.

(45) Argentiina eestlaste mured.--Valis-Eesti Almanak, 1933, 1, 35-36.

(46) Aulis, H. Estonios en los pai'ses hispanohablantes de Sudamerica Desde la segunda guerra mundial hasta finales del siglo XX. Universidad de Tartu, Tartu, 2005, 26.

(47) Kahanev eesti Uhiskond Argentiinas. ERM KV 1010, 265.

(48) ERM KV 1005, 155.

(49) Samas, 151.

(50) Samas, 159.

(51) Argentiina eestlaskond koondab ridu.--Eesti Post, 4.12.1952.

(52) Olesk, O. Globaalne Eesti. Varrak, Tallinn, 2009, 119.

(53) Eestlased Louna-Ameerikas.--Kauge Kodu, 24.10.1949.

(54) Laurits, K. Eestlased Louna-Ameerikas 20. sajandi algusest kuni II maailmasojani. Bakalaureusetoo. Tartu, 2003. Kasikiri Tartu Ulikooli ajaloo osakonnas.

(55) Jurgenson, A. Ranne ja autobiograafia, 146.

(56) Eestlaste elust Argentiinas.--Kauge Kodu, 25.11.1949.

(57) Roos, A. Pagulaste missioon.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Koost A. Jurgenson. Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Tallinn, 2000, 90.

(58) Samas.

(59) ERM KV 1005, 15.

(60) Argentiina eestlaskond koondab ridu.

(61) Samas.

(62) E. S. "Estonia" juhatuse protokollid 1957-1968, 13.

(63) Cit. Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood.--Rmt: Randlindude pesad. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006, 632.

(64) Smith, A. D. The Ethnic Revival. Cambridge University Press, Cambridge, 1981, 65; Gordon, M. Assimilation in American Life: The Role of Race, Religion, and National Origins. Oxford University Press, New York, 1964, 28, 30.

(65) Smith, A. D. The Ethnic Revival, 65.

(66) Samas toonitab Smith, et ka etnilistes gruppides, mis maaratlevad ennast Uhise paritolu ja Uhise ajaloo kaudu, ei esine mitte koikidel grupi liikmetel vordselt tugev "etniline teadvus": Smith, A. D. The Ethnic Revival, 68.

(67) Nt Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration: International Population Movements in the Modern World. The Guilford Press, New York, 1993, 27; Schippers, T. K Diasporas and memory, modern migrations and national "ethnogenesis".--Rmt: Ethnologische Forschungsansatze. Interkulturelle Kommunikation in der Diaspora. Koost A. Moosmuller. Waxmann, Munchen, 2002, 42.

Aivar JURGENSON

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; aivarj@tlu.ee