Broken connections to the locality: refugee camp memoirs of Estonians in Argentina/Katkestatud paigaseosed: Argentina eestlaste laagrimalestused.

Jurgenson, Aivar

EESTI SOJAPOGENIKUD--OSA ULEEUROOPALISEST POGENIKEVOOST

Kurbmang Eesti pinnal 1944. aasta suvel ja sugisel, mil kumned tuhanded inimesed lahkusid Noukogude vagede lahenedes laande, ei olnud Euroopa kontekstis erandlik. Soja eel, ajal ja jarel oli umbes 50 miljonit inimest Euroopas sunnitud oma kodust alatiseks lahkuma, mis on andnud pohjust nimetada 20. sajandit pogenike sajandiks. (1) Kunagi varem polnud maailm nainud nii suurt hulka kodutuid, kes vajasid uut elupaika.

Just need suured pogenikevood 20. sajandi Euroopas andsid touke URO Genfi pogenikekonventsiooni koostamiseks ja vastuvotmiseks 1951. aastal. Genfi konventsiooni kohaselt, millest rahvusvaheline oigus tanaseni lahtub, on isik vaid siis pogenik, kui ta

   hastipohjendatud hirmust jalitamise ees rassilistel,
   religioossetel, rahvuslikel, teatud uhiskondlikesse gruppidesse
   kuulumise voi poliitilistel pohjustel viibib valjaspool oma rahvuse
   territooriumit. (2)

Kui eesti pagulased on oma malestustes ja intervjuudes-kusitlustes toonud lahkumise pohjusena tavaliselt hirmu venelaste ning uute repressioonide ees, (3) siis "hasti pohjendatud hirm" jalitamise ees on laaneriikides olnud asuuliloa andmisel uldiselt piisav ka jargnenud kumnendeil, naiteks idabloki maadest pogenenute puhul kulma soja ajal.

II maailmasoja kontekstis eristatavaid moisteid pogenik ja Displaced Person (DP, maapagulane) on kohati kasutatud ka sunonuumidena, mis on pohjustanud teatavat terminoloogilist segadust. Moistet Displaced Person kasutati sojajargseil aastail, defineerimaks isikuid, kes olid soja tagajarjel oma kodudest ara viidud voi deporteeritud-eriti kaibis termin nende kohta, kelle olid sakslased sunnitoodele viinud ja kes olid valmis parast soja loppu kodumaale tagasi poorduma. Nende kohta, kes ei soovinud koju tagasi poorduda, voidi kasutada ka moistet pogenik. Pogenikuna defineeriti isikut, kes oli kodumaalt pogenenud ega soovinud sinna naasta. Parast II maailmasoja loppu oli palju DP-sid, kes ei soovinud kodumaale tagasi poorduda, st terminoloogilisest seisukohast said neist pogenikud. (4) Neil kaalutlusil on kaesolevas artiklis kasutatud moisteid DP ja pogenik sunonuumidena, kui kontekst ei noua teisiti. Naiteks kui on juttu pogenikelaagritest, siis on moeldud nii Saksamaal soja ajal asunud pogenikelaagreid, samas parast soda liitlaste kontrolli all asunud DP-laagreid kui ka naiteks Rootsis asunud laagreid, mis ametlikult olidki pogenikelaagrid. (5) Samas jai Rootsi sojas neutraalseks ja Saksamaa oli peamine agressor ning okupeeriti soja lopul--sellest tulenesid teatud erinevused pogenike situatsioonis, mistottu kasitlen neid maid eraldi.

Nagu artikli annotatsioonis mainitud, kasutan allikana peamiselt materjale intervjuudest, mis viisin Argentinas labi 2007. aastal. Tanapaeval elab Argentinas alla poolesaja eesti keelt raakiva inimese, kellest moned on nn vanade eestlaste (saabunud enne II maailmasoda peamiselt vabatahtlike (too)migrantidena) jarglased, enamik aga sojapagulased ja nende jareltulijad--nn uued eestlased. Viimastest intervjueerisin 29 isikut, kellest 9 voib pidada pagulaste esimesse polvkonda kuuluvaiks (sunniaasta enne 1930. aastat, seega Argentinasse joudes taiskasvanud), ulejaanud kuuluvad teise polvkonda (lahkusid Eestist lastena koos vanematega voi sundisid hiljem pogenikelaagrites voi Argentinas). Molema kohordi liikmed valdavad hasti eesti keelt, mistottu toimusid intervjuud eesti keeles. Suulistele intervjuudele pakuvad taiendust kirjalikud malestused, mida on kaesolevas artiklis samuti kasutatud.

ROOTSI

Rootsi saabunud paadipogenikud vottis Stockholmi saarestikus vastu Rootsi rannavalve. Esimesel sojajargsel aastal tegi Rootsi "Statistika aastaraamat" teatavaks, et Rootsis viibis ule 22 000 eestlase. (6) Juba 1943. aasta novembris oli riiklik valismaalaste komisjon uurinud pohjalikult vaga suurele pogenikehulgale peavarju andmise voimalusi. Merevagi lahtus oma pogenike vastuvotmise plaanides meresoidu vaatlusjaamade asupaikadest. Neist asus paar Gavle lahes, ulejaanud Oregrundis ja Svartkobbeni tuletornis. Sinna joudiski septembri lopupaevil 1944 eesti pogenike vaikepaatide vool, kuid ka Gotlandile, Farole jne. Paljud alused olid sattunud merehatta ja neil puhkudel tuli tegutseda Faro paastejaamal. Mere-vaepolitsei, lootside ja meresoidukontrolli ulesandeks oli juhatada nad Oregrundi. Pogenikud labisid tollikontrolli, seejarel neid toitlustati ja paigutati mitmetesse supel-ning raviasutustesse, koolidesse, seltsimajadesse, kogudusehoonetesse jne. (7) Vastuvotutseremoonia kohustuslikuks osaks oli taitapp--uldine desinfitseerimine--ja arstlik labivaatus. Pogenikel tuli lahti riietuda, ja kuni nad saunas kaisid, desin-fitseeriti nende riideid kuumas ahjus. Peataide vastu tuli koigil pead pesta sabadilli-aadikaga. (8)

Edasi saadeti pogenikud mitmetesse vastuvotulaagritesse, kuid majutuspinda nappis.

Septembri lopul ja oktoobri algul 1944 saabus koigest paari nadalaga maale enam kui 36 000 pogenikku Baltikumist. Nad olid laiali pillutatud ule kogu Gotlandi ja suure osa Rootsi idarannikust. Voimud said oiguse sundida kinnisvaraomanikke andma ruume moistliku tasu eest riigi kasutusse. Inimesed olid pogenemise kaigus uksteist silmist kaotanud, ka Rootsi kogunemislaagrites paigutati monel pool mehed ja naised eraldi hoonetesse. Esimene pogenikelaager rajati Kummelnasi Nacka juures Stockholmi lahistel. Seda taiendati hiljem mitme filiaaliga Vikingshillis ja Tynningos. Majutuspaikadena laksid kaiku ka mitmed pansionaadid, hotellid ja raviasutused. (9) Kohati lonkas logistika. Hiljem Argentinasse joudnud pogenikud on kirjeldanud, kuidas neid uhe puupusti rahvast tais laagri juurest teise juurde veeti, et leida ruumi nende majutamiseks. (10)

Laagrielust Rootsis on Argentina eestlaste malestused suhteliselt napisonalised, jaades pogenemislugude varju. Rohutatakse kull seda, et laagrites perekonnad lahutati--uhed pandi magama uhte, teised teise hoonesse. Kohati kohtab kehvade elutingimuste kirjeldamist:

   Elasime pead-jalad koos, ohku oli vahe ja soojusallikaks oli vaike
   plekkahi. Toas oli kaks aar- must, kas vaga palav voi hasti kulm.

Viletsad elamistingimused avaldusid ka vaheses privaatsuses:

   Et vahegi intiimsust saavutada, tombasid inimesed magamissaalidesse
   risti-rasti pesunoorid, mille kulge kinnitasid paberist
   voodilinad--moodustades sel moel "eraldi toad" ... Ka
   metallkappidest puuti ehitada vaheseinu.

Kirutakse kesist laagritoitu. (11)

1945. aasta suve saabudes suunati inimesi igasugustele toodele: turbarappa, abiks talunikele, aiatoodele, teedeehitusse, metsatoodele, kus pogenike hinnangul saadi suhteliselt korralikku palka. Alandavaks hindavad tollased pogenikud igahommikust nn orjaturgu:

   ... siis tulid kohalikud talumehed omale paevatoolisi valima. Koik
   toovoimelised rivistati ulesse kasarmu ette: kohalikud talumehed
   tulid hobuvankritega, jalutasid jollitades rivi eest labi valides
   sobivaid paevatoolisi; turkas piitsaga sellele kohtu, kes pidi tema
   vankrile ronima ja soit laks lahti kuskile pollule. (12)

Saksamaaga vorreldes kujunes Rootsi paasenute laagrielu luhikeseks: juba augustis 1945 olid koik laagrid suletud. (13) Algas pogenike lulitamine riigi majandus-ellu, (14) mis tahendas, et igauks pidi endale ise tookoha leidma. Malestustes toonitatakse peamiselt seda, et laagrielu valtas luhikest aega, misjarel leidsid inimesed kaeparast tood--tavaliselt laksid mehed laagritest varem valja, teenides mujal endale ja perele elatist ning viies hiljem ka naised-lapsed enda juurde.

Paljud tollal lapseeas olnud toonitavad, et said selle mone aastaga, mis Rootsis elati, rootsi keele veatult selgeks. Paljud valdavad seda nuudki Argentinas. Raagib 1938. aastal sundinud mees, kelle pere juba 1946. aastal Argentinasse edasi reisis:

   Nii et kui me laeva pealt maha tulime, siis laeva meeskond [kellega
   poiss oli laevas veatut rootsi keelt raakinud] kuulis, et ma
   raakisin eesti keelt vanematega ja kusisid et ... et "Mis keelt sa
   raagid? Et ... Me arvasime, et sa oled rootslane."

SAKSAMAA

Rootsi jai II maailmasojas neutraalseks, nii et kui eestlastest pogenikud sinna joudsid, ei puutunud nad otsese sojategevusega enam kokku. Teisiti oli lugu Saksamaale pogenenud (sh hiljem Austriasse ja Taani sattunud) eestlastega. Nende joudmisest Laanemere lounakaldale jai soja lopuni veel ule poole aasta, kusjuures rinne tombus uha koomale ja agedad lahingud kaisid nuud Saksamaa pinnal.

Seetottu erinevad paljude Saksamaale joudnud pogenike malestused oluliselt Rootsi joudnute omadest. Labi paljude pogenemislugude kumab peamise emotsioonina hirm. S. Okas Ainso, kes hiljem leidis oma kodu Argentinas, kirjeldab nende perekonna rannakut Saksamaal parast pogenemist Eestist septembris 1944. Labi lapse silmade vahendatakse, kuidas siis, kui liitlased Berliinile lahenesid, sagenesid pommirunnakud linnale ja kuidas perekond seepeale Dessausse lahkus. Sisendusjouliselt antakse edasi Dessau lauspommitamine 8. martsil 1945, mille kaigus havis 80% linnast: (15)

   Valjas oli korvulukustav mura: sojalennukid moirgasid pea kohal,
   siin ja seal plahvatasid pommid, koikjal linna kohal--vois kuulda,
   kuidas nad vinguvad, kiunuvad ja susisevad, enne kui nad kuskil
   lahedal plahvatavad. Me olime hirmust halvatud. Aknad varisesid,
   suits tungis sisse. Koikjal meie umber ja kohal valitses porgu.
   Elavad malestused sellest kirjeldamatust ouduste oost on igaveseks
   pressitud mu meelde; unenaod polevasse majja jaamisest korduvad
   ikka ja jalle. Sakslastest abielupaar sattus husteeriasse. Meie
   olime vakka. Ema meenutab: ta oli kaetud kulma higiga, kuid ta
   teadis, et ta peab jaama rahulikuks ja tugevaks meie koikide
   parast. Ta palvetas. Ma maletan: akki ei suutnud ma enam valja
   kannatada; vastu tahtmist hakkasin vaikselt nuuksuma. (16)

Traumaatilistel kogemustel voib olla malestustele ulatuslik moju. Malualases erialakirjanduses (17) on rohutatud, et varased tugevad traumaatilised kogemused voivad viia tugeva stressihormoonide vallandumiseni. Uuringud on naidanud, et ka aju kasv voib traumaatiliste kogemuste mojul kannatada, samuti malestuste tootlemine. Nii voib traumal olla vahetu moju neile ajustruktuuridele, mille ulesanne on malestuste salvestamine, talletamine ja esilekutsumine. Ja isegi kui aju neutraalne struktuur jaab kahjustamata, voib malestuste tootlemine posttraumaatilistes tingimustes parsitud olla. Nii naiteks voib tootlemata jaanud trauma kaasa tuua haired kortikaalses konsolideerumisprotsessis, mis viib selleni, et traumaatilist kogemust pole voimalik permanentsesse mallu edasi "transportida". Taoline blokaad malestuste konsolideerimisel voib uhtse minapildi formeerumisel kaasa tuua negatiivseid tagajargi. Hirmsad sundmused voivad seista silme ees ja ilmneda hirmu-unenagudes. Hirmuunenaod (eelkoige une REM-faasis) kajastavad toenaoliselt aju tagajarjetuid katseid lahendada blokaade ja konsolideerida malestusi. (18) Ka eelesitatud kirjelduse autor toonitab sagedasi hirmuunenagusid, mille pohjuseks on labielatud traumad.

Siin esitatud traumaatilise malestuse puhul voiks kasutada moistet valklamp-malestus (flashbulb memory). Psuhholoogid kasutavad seda moistet teatud tuupi malestuste tahistamiseks, mida subjekt kogeb autentsete ja koigutamatutena, mis eristuvad teistest vaga elavatena, sailitades uhekordseid kogemusi suure detailsusega. Nad sailivad muutumatutena ja markimisvaarselt hagustumata aastaid ning aastakumneid. Need malestused kujutavad endast autobiograafilise voi episoodilise malu erivormi, mis ilmutab inimesele tema enda koha ja tegevuse kohe, kui sellest labielatud ajast voi situatsioonist juttu tehakse. Eriti ajalooliselt murrangulised sundmused voivad sunnitada valklamp-malestusi, just selliseid, milles subjekt ise osales ja mis mojus valuliselt. Erialakirjanduses ongi valklamp-males-tusi sageli II maailmasojaga seostatud. (19)

Saksamaal oli parast soda 8 miljonit inimest, kes kuulusid DP-de, st maapagulaste (20) kategooriasse. Need olid soja ajal Saksamaale sattunud, enamasti Saksa sojamajanduse teenistusse rakendatud sunnitoolised, sojavangid, koonduslaagrite vangid ja pogenikud. Nende seas oli umbes 20 rahvuse esindajaid, teiste hulgas ka Noukogude Liidu poolt okupeeritud Baltimaadest. 1945. aasta lopuks oli Saksamaal veel 180 000 DP-d Baltikumist, (21) eestlasi oli nende seas 35 000-40 000. (22) Maapagulasi hakati parast soja loppu laaneliitlaste hoivatud aladel DP-laagritesse koondama. 1. oktoobril 1946 avaldatud andmeil viibis Saksamaa DP-laagreis 32 219 eestlast. (23)

Pogenike olukord sojajargsel Saksamaal jattis soovida. Saksa ajaloolased Klaus Bade ja Jochen Oltmer toovad ara Alam-Saksi tervishoiuameti uuringu tulemused 1946. aasta septembrist 1947. aasta augustini 532 706 pogeniku tervisliku olukorra kohta: 9% kannatas tosiste nalgimiskahjustuste all, lisaks 8% podes rahhiiti, 4% sugelisi, 2,5% tuufust ning 2,4% tuberkuloosi. Need andmed naitavad uhtlasi tosist vajakajaamist pogenike varustamisel eluks vajalikuga: 21%-l polnud valis-riietust, 27%-1 jalanousid, 25%-1 aluspesu, 20 000 inimesel polnud kutet ja 78 000-l voodit. (24) Esitatud andmed puudutavad kull nn Saksa idaalade pogenikke ja mitte DP-sid, kelle elamistingimused liitlaste hoole all olid siiski paremad.

Kuid ka Argentina eestlaste malestustes on pogenikelaagrite periood tahelepanuvaarsel kohal, kusjuures eriti rohutatakse kesiseid elamistingimusi. Hiljem Argentinas elanud Ellen Liiv, kes sattus tollase pogenemise kaigus Saksamaale, kirjutab:

   Olime juba Eestis kuulnud varem evakueerunute sugulasile ja
   tuttavaile saabunud teadetest, et pogenikud Baltimaalt elasid
   "Gotenhafeni (25) heinamail" barakkides, nii polnud meile sinna
   kohale joudes avanev vaade ka mitte ullatuseks, kuid masendavalt
   mojus sellegipoolest peale seda, kui olime mooda soites nainud
   saksa linnakodanike endi eluasemeid. Seal oli lagedas, juba
   sugiseselt luitunud ja soist muljet jatvas madalmaa maastikus
   ainult uks traattaraga piiratud vettinud puust barakkide kobar.

Ja teisal:

   Pogenike ajutiseks eluruumiks olid barakitoad kahekordsete
   magamisnaridega seinte aares. Kui oli leitud moni veel lahtise
   laastusasiga ase, voidi end oma voimaluste kohaselt "uues kodus"
   sisse seada. Meil, Mulgimaalt tulnuil, polnud kull muud teha, kui
   laotada oma ainus tekk laastudele ning tosta kompsuke paitsisse.
   (26)

Siia korvale sobib kirjeldus pogenikelaagri kohta Austrias, nii nagu seda suulises intervjuus aastal 2007 meenutab hiljem aastakumneid Argentinas elanud naine:

Barakid-barakid taiesti. Meid oli algul--palju meid oli saal toas--meid oli midagi kaksteist inimest uhes toas saal. No siis oli ... igauks tahtis ... jaotas kuidagi tekkidega ... tehti vaheseinad voi voodi umber tehti katted kuidagi ja ... Sest olid ju perekonnad ... mitu perekonda uhes toas (naine, sund 1933).

Sundolukord, milles viibiti laagrites, jattis jalje igasse eluvaldkonda. Ellen Liiv kirjeldab, et lisaks olmelistele raskustele tuli kokku puutuda ka psuhholoogilistega. Kui uhes jarjekordses pogenikelaagris tuli sama katuse all elada vene rahvusest pogenikega, oli see Noukogude okupatsiooni eest pogenenute jaoks pehmelt oeldes negatiivne elamus:

   Tegelikult kujuneski meile hairivamaks kui koik muud ebameeldivused
   me laagrielus vene- lannade igapaevane naabrus, valtimatud
   kokkupuuted nendega ning sellest tulenev loomulik pinevus. (27)

Liiv kirjeldab olukorda, kus eesti ja lati naised keeldusid Hitleri eluloole puhendatud loengu eel venelastega uhes ruumis midagi kuulamast voi oppimast. Liiv pohjendab:

   Pidime endi kodud venelaste parast maha jatma ometi mitte selleks,
   et saada siin meie vaen- lastega uhte patta heidetud. (28)

Taas toonitatakse Eestist lahkumise motiivi--olulist momenti selles kanoonilises kannatusloos, mis hiljem paguluses kujunes eesti kogukonda konsolideerivaks narratiiviks. (29)

Ajalooline trauma, milles suudlastena nahti mond teist rahvusgruppi, on pogenikelaagreid kasitlevas kirjanduses korduv teema. Nii nagu Ellen Liivi teksti-katkes tekitas eestlastele tosist vastumeelsust sundus olla sama katuse all venelastega, on palju naiteid konfliktide kohta laagrites serblaste ja horvaatide ning leedukate ja juutide vahel. On ka naiteks teateid selle kohta, kuidas baltlased, kes tanu oma saksa keele oskusele said laagrites ametitesse, mis noudsid suhtlemist Saksa voimudega, tekitasid kaaspogenikes tosist vimma. (30)

Privaatsuse puudumisele laagrites on laagrielu kasitlevas kirjanduses ikka ja jalle tahelepanu juhitud--soltumata rahvusest on see alati probleemiks, samuti on ka, soltumata rahvusest, mingisugusegi turvaruumi loomise taotlused alati sarnased: tekkidest "seinad" naride vahel (31) on kui alasti karikatuur lohutud territoriaalsusest.

Nii nagu Rootsi sattunud kirjeldavad ka Saksamaale joudnud pogenikud neid kohe saabumise jarel tabanud taisaunast labikaimist (Entlausung) ja annavad edasi selle "initsiatsiooni" alandavat kogemust. (32) Meeles on inimestel ka laagritele iseloomulik kesine toidulaud.

   Koos alatasa kiusava kulmaga--ka barakis, sest endi raudahjukese
   jaoks saime vaga napilt kuttematerjali--hakkas end uha kibedamini
   tunda andma ka kohutuhjus. Sook, mis serveeriti kull vordlemisi
   korralikult soogisaalis valgete linadega kaetud laudadel, oli
   aarmiselt puudulik, nii oma toitevaartuse kui ka hulga poolest.
   Tavaliselt ujusid taldrikul mingisuguses hallikas vedelikus moned
   konservliha libled ja paar sinakat kartuliviilu, millele kokku anti
   kolav nimetus --guljashh. (33)

Uurimustes, mis kasitlevad sojaaegset ja -jargset toitumist, on taheldatud tolleaegsete malestuste raskuskeskme koondumist majanduslikule kitsikusele, kusjuures tegemist ei tarvitse olla reaalse naljaga. Kui Ellen Liiv rohutab toesti toidu nappust laagris, siis analoogilised kujutelmad kehvast toidust domineerivad ka seal, kus tegelikult toiduainete puudust ega naljasumptomeid ei olnud. Need malestused teeb aga kibedaks see, et harjumusparasega vorreldes oli toitumisstruktuur taiesti muutunud: ei suhkrut, ei kohvi, ei mingeid delikatesse. (34) Liitlaste ametlikel andmeil oli DP-de toidulaud kaloritasemelt parem kui sakslastel (sakslastel 1550, DP-del 2000 kalorit, tsooniti see kull varieerus). (35)

1940. aastate lopul pogenikelaagris Taanis viibinud hilisem Argentina eestlane Voldemar Mettus kirjutab:

   Ja sook laagris? See on tavaline uhiskatla toit, pudrude, kartulite
   ja kastmetega. See ei ole nii halb, et keegi selleparast kannataks
   alatoitluse all, kuid laagris leidub inimesi, kes 1939. a.
   sojavakke mobiliseerimise jarel juba 9 aastat on soonud katlatoitu.
   Koik on sellest kullastunud. (36)

Uks teine Taani sattunud mees kirjeldab oma tudimust uksluisest toidust ja voimalust millegi paremaga oma kohtu roomustada jargmiselt:

   Ja linnas sel ajal oli olemas, Taanis sai piima ja sai kooki ja
   igasuguseid asju ja ma ei olnud aastaid korralikult kooke soonud,
   et ma istusin kohvikusse ja soin kooki. (37)

Siinkohal tuleb kull markida, et Taanis, mis ei olnud sojas nii tugevalt kannatanud kui Saksamaa, olid ka toiduprobleemid vaiksemad.

Saksamaale jaanud valismaalaste eest hoolekandmisega tegeles Uhinenud Rahvaste Abistamis-ja Rehabilitatsiooni Valitsus (UNRRA--United Nations Relief and Rehabilitation Administration). Nimetatud organisatsioon ja okupatsioonivoimud pidid korraldama DP-de kokkukogumise ning kodumaale saatmise, kusjuures liitlased teadsid, et neid inimesi ootab kodumaal riigireeturitena ees represseerimine. Vaid vahesed DP-d soovisid kodumaale naasta, pohjuseks kommunistlikud reziimid Ida-Euroopas, samuti vilets majanduslik olukord nendes maades. (38)

Kodumaale tagasi saadeti hulgaliselt ukrainlasi, venelasi ja valgevenelasi. Uks grupp, kelle Noukogude Liitu repatrieerimise suhtes tosiselt koheldi, olid Baltimaade elanikud. Parast soda kasvas nende arv pogenikelaagrites pidevalt--seni mitmel pool Saksamaal olnud pogenikud koondusid jarkjargult pogenikelaagritesse. Liitlaste suhtumine baltlastesse oli komplitseeritud. New York Times kirjutas 19. oktoobril 1945, et vahemalt kolmandik (ja arvatavasti enamgi) baltlastest kuulus varem Lati, Leedu ning Eesti sojavaeuksustesse, mida sakslased soja ajal Noukogude Liidu vastu voitlusse organiseerisid.

Peaaegu koik neist eelistasid meie vaenlast Saksamaad meie liitlasele Noukogude Liidule,

seisab artiklis. Siin naeme selgelt suurriiklikku pealiskaudsust vaikerahvaste olukorra hindamisel. Ameeriklased kahtlustasid Baltikumist parit DP-sid pidevalt kollaboratsionismis. USA sojavaeajalehes Stars & Stripes ilmunud artiklis vaideti, et koikide Baltikumist parit DP-de sumpaatia kuulus natsionaalsotsialistidele. Vastulauseks esitas Saksimaal Kleinheubachis asunud pogenikelaagri eestlaste komitee pika vastulause, milles rohutati eestlaste pikaajalisi demokraatlikke traditsioone, mille arengut on takistanud uksnes ida-ja laanepoolsete suurvoimude vaheldumisi aset leidnud vallutused. Kuid see seletus ei suutnud kummutada ameeriklaste uldist kahtlustavat suhtumist. Eestlasi oli Wolfgang Jacobmeyeri (39) andmeil 1945. aasta oktoobris USA tsoonis 13 413, Inglise tsoonis 9764 ja Prantsuse tsoonis 1054. Jalta kokkuleppe kohaselt tuli baltlasi kasitada Noukogude Liidu kodanikena, mistottu UNRRA korgemad ametnikud leidsid, et baltlased kuuluvad repatrieerimisele. 1945. aastal joudsid Inglismaa ja USA siiski otsusele, et Noukogude Liidu anneksiooni Baltikumis ei saa tunnustada, mistottu puudus alus sealt parit inimesi Noukogude Liidule valja anda. Prantsusmaa kasitas Baltikumist parit DP-sid aga Noukogude Liidu kodanikena ja teostas repatrieerimist Noukogude Liitu, vajadusel ka joudu rakendades (nagu noudis ka Noukogude Liidu--Prantsusmaa 27. juuni 1945. aasta leping). USA ja Inglise tsoonides tuli aga kone alla vaid Baltikumist parit DP-de vabatahtlik repatrieerumine. (40)

Hirm, mis inimesi sunniviisilise repatrieerimise ees valdas, sundis paljusid tsoone vahetama. Kuigi USA ja Suurbritannia suhtumist konealusesse probleemi on kirjanduses kasitatud tavaliselt omavahel kooskolastatuna, vois see teatud juhtudel ilmselt siiski erineda.

Tollaseid sundmusi kirjeldab soja lopul Austriasse sattunud eestlanna (sund 1933):

   Ja siis laksime Lienzi (41)--Lienzis oli see kogumislaager, sinna.
   Ja siis tuli ... aga mis oli, et me olime inglistsoonis. Sest oli
   ju jaotatud tsoonideks. Ja inglased hakkasid teatud jagu valja
   andma --andsid kasakad valja. See oli hirmus tagaajamine saal,
   kasakad pogenesid magedesse ja tapsid iseennast pere ... mitme
   perede viisi tapsid ara, et mitte tagasi minna. Linnas oli rong,
   kus neid siis rongi peale pandi ja vidi ... viidi tagasi Venemaale.
   Ja siis saalt no siis hakkas... hakkasid organiseerima, sest oli ka
   tarvis, et lapsed, kes olime, ikka kuskile kooli saada. /.../ Ja
   tsoonidega oli see probleem, sest teatud ametiasjad pidi minema
   Viini oiendama. Ja Viin oli nelja tsooni kontrolli all. Iga ... ma
   ei tea, kuidas oli, kas nadalas voi kuidas oli, kelle ... uks eesti
   mees voeti seal rongi pealt maha, viidi tagasi Eestisse. Venelaste
   kontrolli alt. Ma ei maleta enam, mis selle nimi oli. See ... tehti
   parast propagandat, et ta elas vaga hasti. Perekond jai tal
   Austriasse siis. /.../ Ja siis ... no siis saime salt ...
   organiseeriti lopuks, et sai ... saime Ameerika tsooni Salzburgi.

Seega siis hirm kaitumise motivaatorina--hirm sattuda Noukogude voimude katte ja saada sundkorras repatrieeritud okupeeritud kodumaale.

Noukogude Liit tegi muidugi ka omalt poolt koik selleks, et saavutada baltlaste, sh eestlaste repatrieerumine. Kui sunniviisiline repatrieerimine enam kone alla ei tulnud, hakati uha rohkem rohuma propagandale. Saksamaal alustati eestikeelsete raadiosaadetega ja anti valja propagandabulletaane, mille ulesanne oli pogenikke koju meelitada. Laagrites kaisid ringi Noukogude saatkondade ja konsulaatide ametnikud, kes korraldasid koosolekuid voimalike tagasipoordujate meelitamiseks. (42) Erilist edu neil muidugi ei olnud. V. Mettus kirjeldab varvikalt, kuidas kaituti pogenikelaagris Taanis sinna saabunud Noukogude konsulaadi ametniku Kasiniga, kes agiteeris eestlasi koju poorduma:

   Uks noormees utles Kashinile mingi jameduse, mispeale see nagu
   abipaluvalt koosolijate poole poordudes sonas: "Saarane on selle
   nooruki kultuur!" Kohe pisteti talle aga nina alla broshuur
   piltidega vene veretoodest, oeldes: "Saarane on noukogude kultuur!"
   Lakke riputati silmusega kois ja soovitati Stalini esindajale seda
   enda suhtes kasutusele votta. Moned nooremad mehed tahtsid
   Kashinile rusikatega kallale minna, selle suutsid aga vanemad mehed
   ara hoida meelde- tuletusega, et kes paska puudutab, see ennast ise
   maarib. (43)

Olukord oli aga hoopis keerulisem Noukogude tsooni jaanud eestlastel. Muidugi puudis enamik Saksamaale saabunud pogenikest paaseda laaneliitlaste okupatsioonitsoonidesse. (44) Ilmestagu tollast keerulist situatsiooni uhe hiljem Argentinasse joudnud perekonna lugu, mis on kirja pandud tollal lapseeas Sirje Okas Ainso poolt. Saksamaal sattus perekond esmalt Dessausse Noukogude tsooni, kust mitmeid kordi ahvardati okupeerituid Eestisse saatmisega.

   Meie vanemad teadsid, et meid saadetaks selle asemel Siberisse: me
   kvalifitseerusime rahvavaenlasteks
   ja lisaks sellele olime maalt
   pogenenud. /.../ Isa seletas vene voimudele, et meile ei meeldiks
   miski rohkem kui minna koju, kuid me olime veel liiga kurnatud oma
   odusseiast: ema ja Priit [jutustaja vend] olid olnud vaga haiged ja
   olid liiga norgad reisimiseks, lapsed olid vaikesed, saabumas oli
   kulm talv jne. Tegelikult aitas meid see, et isal oli
   votmepositsioon instituudis: ta oli inimmeditsiini osakonna
   juhataja. (45)

Kui 1946. aasta kevade eel anti taas teada kavatsusest perekond repatrieerida, paastis neid esialgu instituudi venelasest juhataja avaldus, et isa viibimine instituudis on vajalik seni, kuni saadetakse keegi teine teda asendama. See andis hingetombeaega ja perekond hakkas kavandama pogenemist Berliini. Kuigi Berliin oli Noukogude okupatsioonitsooni sudames, jagunes linn Noukogude, USA, Briti ja Prantsuse tsooniks. Berliinis olles oli ehk voimalik minna uhest tsoonist teise. Isa selgitas valja, et Berliini USA tsoonis on UNRRA pogenikelaager Euroopa DP-dele. Uhel paeval utles vene ohvitser, kellega isa sobrustas, et nagi deportee-ritavate salajast nimekirja, milles olid ka nende nimed. Juunis 1947 lahkuski perekond uhel ohtul oo saabudes Dessaust. Ukshaaval mindi rongijaama, salamisi palvetades, et keegi neid ei markaks, saadi rongi peale. Berliini saabuti enne sudaood. Jouti USA tsooni ja paluti asuuli. Jargmisel hommikul mindi edasi UNRRA DPlaagrisse Berlin-Zahlendorfis. Kuigi Dessau noobli maja asemel elati nuud barakis, oli see ikkagi palju parem kui pidevas hirmus elamine. Laagris oli umbes 20 rahvuse esindajaid, nende seas ka eestlasi, kes olid pogenenud Noukogude okupatsioonitsoonist. Isa hakkas arstina toole laagri haiglas. Lapsed hakkasid oppima kolme opetaja ja viie opilasega eesti "koolis". (46)

Naeme, et taas kumab ridade vahelt peamise emotsioonina hirm--hirm voimude ees, kelle eest oli voorsile pagetud, kuid kes ohustasid nuudki veel.

SKRIINIMINE

Peagi parast laagrite loomist alustati nn skriinimisega--rahvusvahelise organisatsiooni pakutava hoolekande saamiseks isiku sobivuse testimisega. Prantsuse tsoonis olevates laagrites tuli naiteks vastata 8 kusimusele, USA tsoonis 22-le. Moni paev parast kusitluslehtede kokkukogumist kutsuti vastanud isikud komisjoni ette vestlusele. Inimese mineviku korval kontrolliti hoolega ka tema tervislikku seisundit. Eriti pedantne oli olukord USA tsoonis. Nagu eespool nagime, olid mitmed USA ringkonnad veendumusel, et baltlased olid sakslaste kollaborandid. Kui 1946. aasta aprillis sai UNRRA peadirektoriks endine New Yorgi linnapea Fiorello La Guardia ja voeti vastu uus maapagulasi/pogenikke puudutav resolutsioon, tousis esiplaanile pogenikest ning DP-dest kiire lahtisaamine. Noukogude repatrieerimis-komisjonidele voimaldati vaba sissepaas laagritesse ja seal propaganda tegemine. (47)

Naiteks eelnimetatud Okaste perekond suunati detsembris 1946 Darmstadti Screening Centerisse. Jargnev loik annab aimu mitte just mugavatest oludest laagris:

   See oli uks kohutav paik. Jalle majutati meid sojavae barakkidesse,
   hiiglaslikesse naridega ruu- midesse, kus umbes sada inimest elas
   koos, mehed, naised, lapsed, vanad ja haiged. Me ei suutnud leida
   korvuti voodeid ja nii olime koik ruumis laiali, uksteisest eraldi.
   Oli kulm, tekid olid viledaks kulunud ja sigaretiaugulised. Uhes
   nurgas oli vaike ahi. Mehed toid lahedasest metsast puid ja koik
   pressisid ennast tulele lahemale. Kuid ruum oli pikk ja kitsas,
   teine ots oli jaakulm. "WC" pika koridori lopus oli jaatunud
   valikaimla, libe ja ohtlik. Elektrit ei olnud, ust hoiti lahti ...
   /.../ Toitu, tavaliselt mingit suppi, jagati uhes sojavaekoogis
   barakkidest pisut eemal. Maletan, et me avastasime lahedal asuvast
   metsast mingid puud soodavate seemnetega--need
   olid poogitorud. Me korjasime neid peotaite viisi ja parast
   rostisime neid oma ruumis ahju peal--kui sellele ligi paasesime.
   Selles sunges paigas veetsime kolm nadalat, kaasaarvatud meie
   esimesed joulud ja uusaasta Laanes: 20. detsembrist 1946 kuni 10.
   jaanuarini 1947. See kogemus oli traumeeriv.

Kui uus skriinimiste voor labi sai ja perekond tunnistati "certified DP-deks", saadeti nad ajutiselt Fuldasse, vaikesesse linna Darmstadtist kirdes, pogenikelaagrisse, kus olid Balti pogenikud. (48)

OMA GRUPP--KAOTATUD KODUMAA ASEAINE

Laagrites viibinud eestlased, lahti kistud kodumaast, tuttavast fuusilisest ja sotsiokultuurilisest keskkonnast, tundsid paratamatult igatsust stabiilsuse jarele. Eelnevalt nagime Okaste perekonna vintsutavaid reise uhest paigast teise, uhest laagrist teise. Ka siis, kui skriinimised said labi, ei jaetud neid paigale, vaid viidi uha uutesse kohtadesse. Fuldast saadeti nad edasi Augsburg-Hochfeldi DP-laag-risse Muncheni lahedal, kuhu jouti septembris 1947. Seal, kus oli uks suuremaid baltlaste kogukondi Saksamaal, veedeti pisut ule aasta.

Sellistes pideva juurtetuse ja paigavahetuse tingimustes klammerduvad inimesed innukalt oma sotsiaalse grupi kulge--nahtus, mida on soja- ja teistel kriisiaegadel sagedasti taheldatud. Vaimse Tervise Teenistuse sveitslannast direktor M. Pfister-Ammende on kommenteerinud vene pogenikke, kes elasid toolaagrites ajavahemikul 1943-1945. Ta nagi, et naised kannatasid aeg-ajalt depressiivsete meeleolude all ja et koik vene pogenikud olid umbusklikud vooraste suhtes, kes ei raakinud vene keelt. Nad olid rahutud ja voimetud kontsentreeruma, neil olid ajutised raevuhood, tugevad seksuaalsed tungid, nad joid palju alkoholi, (49) isoleeritus pohjustas neil depressiooni, kuid nad naitasid tugevat kindlustunnet oma sotsiaalse grupi sees. (50)

Ehkki fuusilised tingimused, millesse pogenikud satuvad, voivad erineda, on ometi sageli rohutatud pogenemissituatsiooni sarnast moju inimesele. Oskar Loorits kirjutab koguni DP-apaatiast ja pagulasneuroosist, aga ka sellest, kuidas need voivad ule kasvada iseenda antipoodideks--"afektiivsest taislaetusest, agetse-vast uliarritatavusest ja ambitsioonikalt enesehellast liigtundelikkusest". (51) Peamised karakteristikud laagrielust on eraldatus vastuvotumaa uhiskonnast, paratamatus jagada teistega tualetti jm elusfaari kuuluvat, privaatsuse puudus, ulerahvastatus ja liikumisareaali piiratus. See koik signaliseerib pogenikule, et tema staatus on spetsiifiline ja et ta on valise kontrolli all. Selle koige mojul fookustavad inimesed oma tahelepanu sellele, millest nad on ilma jaanud. Seistakse silmitsi kodumaa kaotusega, identiteedi ja varasema eluga. Ilmnevad hirm, frustratsioon ja emotsionaalne hairitus, inimene voib kaotada lootuse, muutuda kas apaatseks, jouetuks voi agressiivseks ning maniakaalseks. (52) Ja kui migrantidel on mittemigrantidega vorreldes taheldatud kohati suuremat skisofreenia esinemissagedust, siis on siin kui mitte peamisena, siis vahemalt uhe olulisema faktorina oletatud kodumaalt pagemise frustreerivat kogemust. (53)

Essentsialistlik paigakontseptsioon utleb, et igal inimesel on oma loomulik paik siin maailmas, paik, kuhu ta kuulub, ja et pogenikud on sellest lahutatud (ingl k displaced, sellest ka moiste displaced persons). Selle kontseptsiooni kohaselt satuvad paiga kaotusega ohtu ka kultuur ja identiteet. Uldise seisukoha jargi voib valjakistus oma paigast kaasa tuua psuhho-patoloogilisi probleeme, kusjuures juurtes nahakse identiteedi osa: inimese eneseidentifikatsioon on hairitud, kui tal ei lasta end juurte kaudu defineerida. (54)

Pogenike jaoks oli kodumaa kaotus peamine konsolideeriv teema. Vastates kusimusele, miks kodumaalt lahkuti, nimetavad pagulased pea alati vaid hirmu venelaste ja repressioonide ees. (55) Migratsiooniuurimises on rande sunniviisilisuse ja vabatahtlikkuse dihhotoomia olnud pikka aega elavate diskussioonide teema, (56) kusjuures osa autoreid leiab, et vabatahtlikkuse-sunniviisilisuse skaalal on vahe pohjust eristada pogenikke naiteks toomigrantidest. (57) Vaide on julge, kuid selle norkuseks on asjaolu, et see rohutab inimeste randeotsustuste puhul liialt majanduslikke argumente, jattes tahelepanu alt valja muud, personaalsed ja situatiivsed faktorid. Kaesoleva artikli autor naeb peamise randeotsustuse motivaatorina turva-ruumi moistet, inimese paigaseoste sotsiokultuurilist manifestatsiooni. Olen paiga-seoste historiograafilist tausta ja funktsioone kasitlenud varem, (58) siinkohal mainin vaid, et selle all tuleb moista kaitset ning identifikatsiooni pakkuvat ruumi, inimese eksistentsiaalset vajadust turva-ja tegutsemispiirkonna jarele rahuldavat territooriumi, st kodumaad/kodupaika tema nii fuusilisel kui mentaalsel kujul. Oluline on rohutada, et niipea, kui turvaruum enam kaitset, identifikatsiooni ja tegutsemisvoimalusi ei paku, hakkab ta oma atraktiivsust kaotama--selle uheks tagajarjeks voib olla uue turvaruumi taotlemine, st valjarand. Mehhanism on, vaatamata konkreetsete motivaatorite voimalikule erinevusele, vabatahtliku ja sunni-viisilise valjarannu puhul siiski sama: kuigi esimeses on tavaliselt maarav tahtsus majanduslikel ja teises poliitilistel vms faktoritel, reageeritakse molemal juhul just turvaruumi atraktiivsuse kadumisele, paigaseoste norgenemisele.

Eesti turvaruumi funktsioon oli II maailmasoja kaigus drastiliselt langenud. Ehk nagu utleb uks tollane pogenik, raakides soomepoistest, kes 1944. aastal, relv kaes, kodumaale appi tulid ja keda venelaste poolt ootas represseerimine:

   Karistus oli 25 + 5 aastat sunnitood "isamaa reetmise eest".
   Millise isamaa eest? Meie isamaa kadus koos venelaste tulekuga,
   siis oli koik "suur ja lai" Noukogude Liit. (59)

Kompleksseid paigaseoseid ja nende moju rohutab Ferdinand Kool suurest pogenemisest kirjutades. Ta esitab sisutiheda pogenemise apoloogia, milles naitab paiga-seoste norgenemist ja turvaruumi atraktiivsuse vahenemist seoses poordeliste sundmustega II maailmasoja paevil:

   Meie esivanemad on maletamatuist aegadest asunud Maarjamaal ja
   eestluse juured seal on sugaval kodumullas. Eestlane on arenenud
   tihedas seoses tolle maa looduse ja koigi avaldumisvormidega.
   /.../ Eestlased suures enamuses ei moelnud kunagi lahkumisele
   kodumaalt. Need uksikud, kes sooritasid valisreise voi veeresid
   voorsile onne otsima, tundsid koikjal igatsust kodumulla, isamaa
   nurmede, kirevate niitude, kaugustes motisklevate metsade ja
   kodumaa taevasina jarele. /.../ Teadmine, et oled killukene
   kodumaast enesest, ivakene pruunistunud viljapollust, maast ja
   metsast, lapikene sinitaevast ja raasukene valendavast
   kasest. (60)

Kool kirjeldab sojaaja koledusi ja 1940/41. okupatsiooniaastat, selle koigega oigustades kodumaalt lahkumist, kuid tuues uhtlasi esile paigaseoste tahenduse ning andes marku nende norgenemisest, (61) kuigi ei tema ega ilmselt enamik pogenikest seda otsesonu nii poleks sonastanud.

Kui lohe ideaali ja reaalsuse vahel kasvab ule kriitilise piiri, ahvardab see paigaseosed katkestada ning viia kodumaalt lahkumiseni. Kuid antud juhul, ei 1944. aasta suurpogenemise ajal ega jarel, sonastatud lahkumist vabatahtlikuna--seda kasitati sunnitud kaotusena. Siit tuleneb kusimus: kuidas ja missuguseid strateegiaid kasutades inimesed taolisi olukordi lahendavad, et saavutada stabiilsust?

Pinged, mida murrangulised katkestused inimeste elus tekitavad, vajavad maandamist, suunamist kanalitesse, mis aitaksid luua kaotatule asendust. Sellises seoses voivad alkoholism ja tugevnenud grupiidentiteet, mis ilmnesid eespool esitatud venelastest laagrielanike naites, olla uhe medali kaks kulge. Eelkirjeldatud naide ei ole kindlasti midagi erandlikku. Uks Argentina eestlanna, kes on sundinud pogenikelaagris Taanis 1946. aastal, vahendab pereparimuse kaudu sarnaseid mehhanisme:

   Nad [pogenikud] said vaikse stipendiumi ja nad pidid olema laagris.
   Vaga raske on inimestele loomulikult parast labielamisi, mis nad
   olid saanud ja monikord on ju ... moned jatsid oma perekonnad. Ja
   eks paljud siis voibolla joid voibolla ja, eks palju oli voibolla
   alkoholismi tead. Ja minu isa oli noor ja tema oli tais igasugust
   entusiasmi ja tema organiseeris kah Taanis saal laagris noorte,
   laste juures kah skaudi ... niukest ettevotet.

Kodumaa moiste on oma iseloomult kompleksne. Kodumaa on geograafiline, aga ka sotsiaalne ja ajalooline, ta on kognitiivne, aga ka psuuhilis-emotsionaalne. See on ruum, mille elemendiks on korgem ja vaartustatum, turvaala, mis eksisteerib sageli vaid ideaalkujundina, vastandudes sellisena uhel voi teisel viisil puudulikule argisele. Kui sellest on vagivaldselt voetud geograafiline ja ajaloolis-kultuuriline dimensioon, nagu see pogenikelaagrites aarmuslikul kujul vois avalduda, siis uritati iga hinna eest kinni hoida vahemalt selle sotsiaalsest dimensioonist. S. Okas Ainso kirjeldab Augsburg-Hochfeldi DP-laagrist seda, missuguse tahtsuse omandasid uued soprussuhted rahvuskaaslastega, st suhted, mis pidid taitma sojast tekkinud sotsiaalse vaakumi:

   Me saime haid kooli- ja mangusopru, sopru, kellega me hiljem, kui
   igauks oli emigreerunud kuskile mujale--ule terve maailma--jaime
   kirjavahetusse aastateks ja jatkasime oma soprust. (62)

Labi lapse silmade rullub meie ees lahti pilt neist defitsiitidest, mida pohjustas soda, andes aimu oludest, millistesse paisati vastu tahtmist tuhandeid perekondi. Defitsiit tuttava ja koduse jarele avaldus aktiivsuses, millega pogenikelaagritesse saadetud eestlased organiseerusid, luues n-o ajutise Eesti: kiiresti pandi kaima ajalehed, koolid, naiteringid, laulukoorid jne. Hiljem, kui olud vabamaks muutusid, kaidi uksteisel teistes laagrites kulas. Voldemar Mettus, kes viibis pogenikelaagris Taanis, kirjeldab uht kulaskaiku eestlaste juurde teises laagris. Lisaks sealse eestlaste uhiskondliku tegevuse kirjeldamisele annab ta uhe justkui juhusliku, kuid vaga tahendusliku vinjetiga marku sellest, mille poole oli pogenike igatsev pilk suunatud:

   Uhel seinal on vesivarvidega opilaste eneste poolt maalitud Eesti
   kaart meile koigile nii tuttavate ja armsate kohanimedega. (63)

Just pogenikelaagritest sai alguse pagulaseestlaste seas hiljem nii rohke rahvusliku sumboolika ekspluateerimine: rahvariides nukud, sumboolse tahendusega linnavaated maalidel, rahvuslike motiividega maalitud keraamika jne, mida voib kohata vaga paljudes pagulaste kodudes, sh Argentinas.

KUHU EDASI?

Makrotasandil olid aga vahepeal toimunud mitmed olulised sundmused. Soja tagajarjel rusudesse mattunud Euroopa pressis kirjutati palju sellest, et miljonid inimesed soovivad siit lahkuda. Ajavahemikul 1946-1957 randaski Euroopast ulemeremaadesse 6,6 miljonit inimest. (64)

Rahvusvaheline migratsiooniuurimine lahkab pogenikelaagritest lahkumise teemat labi kolme klassikalise voimaluse: kas poorduda koju tagasi, jaada esimese asuuli maale voi siirduda ehk olla saadetud kolmandasse riiki. (65) Pogenikule tahendavad need kolm valikut probleemide jatkumist ja kohati ka suurenemist. Migrat-sioonialases kirjanduses on toonitatud, et kojupoordumine tahendaks pogenikule koige vaiksemat kohanemisraskust, kuigi pikk voorsil viibimine voib siiski ka siin probleeme tekitada. Asuuli minek tahendab enamikul juhtudel lahimat sobralikku naaberriiki. Umberasustamine aga, sageli tuhandete kilomeetrite kaugusele, voib kaasa tuua lahutatuse oma kultuurikeskkonnast. (66) Missugused olid aga voimalused sojajargses Euroopas? Suuremal osal pogenikest puudus reaalne voimalus koju tagasi poorduda seal valitseva totalitaarse reziimi tottu. Saksamaa oli purustatud, Taani soovis pogenikest kiiresti vabaneda, Rootsi asus Noukogude Liidule ohtlikult lahedal.

Valjarand oli parast soda kahel aastakumnel avaliku diskussiooni ja miljonitel inimestel isiklike kohklemiste-kahtlemiste teema, samuti riiklike reguleerimis-programmide objekt. Valitsused, majandusettevotted, perekonnad ja uksikisikud nagid valjarannus probleemide lahendamise voimalust--see oli paljudele ellujaamise strateegia. Miljonitele jai see taitumatuks unistuseks. (67)

Juunis 1947 asendati UNRRA organisatsiooniga, mis kandis nime Rahvusvaheline Pogenike Organisatsioon ehk IRO (International Refugee Organization). (68) Kui UNRRA oli oma haldusalas tegelnud vaid DP-de ja mitte pogenikega, siis IRO volitused puudutasid laiemaid kategooriaid. (69) Samas pandi kaima suurejooneline pogenike valismaale umberasustamise programm. (70) Labiraakimisi peeti paljude Euroopa, Briti Rahvaste Uhenduse, Louna-Ameerika, Pohja-Aafrika ja Okeaania riikidega. Brasiilia esialgne lubadus oli Euroopast vastu votta 120 000 pogenikku, Venezuela valmistus riiki lubama 50 000. Koguni selline vaike maa nagu Dominikaani Vabariik oli valmis neid vastu votma 100 000 (lopuks piirdus siiski vaid 413 inimese vastuvotmisega). (71)

Kuigi paljude riikide esialgsed lubadused olid suuremad, kui hiljem tegelikult taideti, oli oluline see, et pogenike jaoks avanes voimalus Euroopast lahkuda. IRO umberasustamisprogramm voeti seega pogenike poolt hasti vastu, kuid arvestada tuleb veel uhe nuansiga: inimesi vastu votvad riigid ei olnud huvitatud mitte koikidest DP-dest, vaid soovisid sobivaimad valja selekteerida. (72) Neil polnud kohustust IRO-le uhe voi teise sooviavalduse tagasilukkamise kohta aru anda. Naiteks USA tsoonis jaeti 1948. aastal rahuldamata 5,8% taotlustest. (73) Haigetel ja vanadel oli vahem voimalusi Saksamaalt valja paaseda. Juulist 1947 kuni juuni lopuni 1948 joudis uude asukohariiki 140 000 DP-d. Statistika naitab, et eelistati noori vallalisi mehi vanuses 20-39 eluaastat. (74) See on fakt, millega tasub arvestada ka eestlaste umberasumises: Argentinasse joudis toesti peamiselt toojouline elanikkond; samuti seda, et Saksamaale maha jaanud haigete ja vaetite kaasmaalaste toetamisest sai hiljem uks pagulaste kogukondi koondav heategevuslik uritus.

IRO, mille peamiseks ulesandeks oligi sojapogenike umberasustamine, teostas seda kahel viisil--mass-ja individuaalemigratsiooni kujul. Esimesel juhul saabusid riikide valikumissioonid, parast seda, kui oli solmitud vastav leping IRO ja vastuvotva maa vahel, umberasustamiskeskustesse, kus kontrolliti tervist, toooskusi ning inimese tausta. Kui see oli edukalt labitud, tuli teatud paeval ilmuda maaratud kogunemiskohta--saatmiseks uuele kodumaale. Individuaalemigratsioon oli moeldud neile, kellel olid juba voorsil ees sugulased, kes soovisid kaasa aidata omaste sissepaasule vastavale maale. Individuaalemigratsiooni voisid taotleda ka erialaspetsialistid, kellel leidus kaendaja. (75) Juhan Madise rohutab, et Louna-Ameerika riikidesse rannanud eestlastel tuli toetuda eelkoige individuaalemigratsioonile, kusjuures uhe kandidaadi dokumentide edasi-tagasi randamine vottis aega 6-8 kuud. (76)

Kogu IRO tegevuse ajal, ajavahemikul 1947-1951 tehtud statistika kohaselt, olid vastuvotumaadena teistest ees USA ja Austraalia. Argentina vottis sellel ajavahemikul vastu 32 712 pogenikku ja DP-d, millega ta oli USA, Austraalia, Iisraeli, Kanada, Suurbritannia ning Prantsusmaa jarel korgel seitsmendal kohal. Vordluseks: Brasiilia vottis samal ajal vastu 28 848 ja Venezuela 17 277 inimest. (77) Valjarandamise motiivid voisid detailides erinevad olla, kuid uldjoontes olid need siiski sarnased. Euroopast lahkumise pohjustena tuuakse nii suulistes intervjuudes kui kirjalikes malestustes peamistena valja hirm venelaste ees ja soov saada neist voimalikult kaugele. Poliitilise ajendi korval oli kindlasti ka majanduslik (seda eriti Saksamaa puhul): soov valja saada sojast laastatud Euroopast. Uhe peamise tombe-tegurina Argentina kasuks otsustamisel oli riigi suhteliselt hea majanduslik olukord, teiste Louna-Ameerika riikidega vorreldes aga ka kultuuriline aspekt voi nagu on kirjutanud Karl Laantee: tegu oli

Louna-Ameerika euroopalikuma ilmega ja suhteliselt korgema kultuuriga maaga. (78)

Moningaid erinevusi on voimalik valja tuua IRO haldusalasse jaavates maades viibinute ja neutraalses Rootsis olnud pogenike vahel. Taani pogenikelaagrites viibinud toonitavad, et taanlased soovisid pogenikest kiiresti lahti saada.

1924. aastal sundinud mees, kes oli soja ajal voidelnud Saksa sojavaes, raagib:

   Ja siis ma tootasin, olime laagris ja tootasin aias ja siis ...
   siis hakati seal ... valjarandamise palavik tuli. Ja taanlased
   eriti ei tahtnud ka ju meid sinna jatta. Sest nad ... venelased
   olid kogu aeg seal kaisid ju laagris tegemas propagandat, et tagasi
   tulla. Ja siis ma sain Austraalia viisa, aga tooga oli nii, et seda
   pidi soidu pidi ise maksma. Ma motlesin: No kuule, kui te tahate
   must lahti saada, siis ... ma ei tea. Ja siis tul i... sain selle
   ... hakati Argentinasse tooma. Ma ei tea, kes soidu maksis--vist
   arvatavasti Argentina riik voi IRO--seda ma ei tea--igal juhul ma
   midagi ei maksnud. Tulin siia, sain sada dollarit stardiraha.

Sirje Okas Ainso, kelle pere oli Saksamaal, malestustest nahtub, et umbes 1947. aasta paiku hakati otsima maad, kuhu edasi siirduda:

   Vahesed riigid pakkusid tooviisasid pogenikele: Inglismaa vottis
   noori tudrukuid haiglaodedeks, (79) Belgia noori mehi
   kaevandustesse, ka Kanada, Austraalia ja USA avasid kvoote
   immigrantidele. Sajad tuhanded Ida-Euroopa sojapogenikud elasid
   kohvrite otsas. Koik tahtsid lahkuda sojast rasitud Saksamaalt ja
   alustada normaalset elu, kuni tekib voimalus kodumaale naasta. (80)

Kirjeldusest naeme, et retrospektiivis on laande lahkumist kujutatud ajutisena, kodumaa oli pogenikel silme ees kui paik, kuhu taheti esimesel voimalusel tagasi poorduda.

Sirje ema sai uhendust oma vennaga, kes elas Argentinas. Onu Johannes maalis kirja teel ilusa pildi oma uuest kodumaast, mis pidi pakkuma immigran-tidele loputuid voimalusi. Nii otsustatigi emigreeruda Argentinasse. Detsembris 1948--parast mond kuud dokumentide vormistamist--oldi valmis lahkuma. Mindi Bremerhavenisse Pohja-Saksamaal ja sealt USA sojatranspordilaevale General Sturgis, mis IRO teenistuses transportis pogenikke Saksamaalt teistesse riikidesse. Mis jai lapsele sellest reisist meelde? Eelkoige tormine meri, see, et peaaegu koik laeval olnud reisijad kannatasid merehaiguse kaes. Ja naiteks varvikad elamused Roheneemesaartel:

   Kohalike paadid piirasid laeva, nad toid meile oma
   kaupu--troopilisi vilju: banaane ja kookos- pahkleid, mida me
   polnud kunagi varem nainud, ja varvikirevaid
   kasitootooteid--vahetades neid sigerettide, seebi, hambapasta,
   roivaesemete voi millegi muu vastu, mida me saime neile anda.
   Vahetati ambriteviisi kaupu--need liikusid mooda laevaparrast
   ules-alla. Olime ekstaasis, kuid hiljem avastasime, et banaanid
   olid enamasti rohelised ja me ei teadnud, mida peale hakata
   kookospahklitega ... Olime pettunud, kuid meile meeldis suur
   tikandiga olgkubar, rannakott ja moned merikarpidest valmistatud
   kaelakeed, mida me kandsime aastaid suveniiridena meie unustamatult
   reisilt ule Atlandi ookeani. (81)

Pea koikide pogenike malestuste puhul torkab silma detailitapsus reisi kirjeldamisel uude elupaika. Reeglina on inimestel meeles laeva nimi, ilmastikuolud, samuti kaasreisijate naod ja vahel nimedki. Enamasti on tanaste malestuste kirjapanijateks/jutustajateks need, kes tollal olid lapsed--osalt seletab kindlasti see detailide rohkust malestustes.

Uks mees raakis, kuidas nad vanematega 1948. aastal parast Rootsis veedetud aastaid Argentinasse laksid:

Ma maletan veel, et olimpiaad oli. Aastal tuhat uheksasada neljakumne kaheksandal olimpiaad oli. Laeval olid koik Argentina olumpiavoistlejad olid seal peal (mees, sund 1943).

Lapsesilma tahelepanelikkust ei saa muidugi alahinnata, kuid unustada ei maksa ka laevareisi sumboolset tahendust pogenike elus--reisiga jaeti sumboolselt selja taha vana elu ja siseneti uude. Retrospektiivselt jagab laevareis eluloo kaheks korvutatavaks, kuid mitte pariselt vorreldavaks osaks. Kui seni oli inimeste elu seostunud eelkoige Eestiga-ka pogenikelaagrites tajuti Eestit kodumaana, kuhu ehk peagi tagasi paaseb--, siis nuud algas uus elu uuel kodumaal, olgu selleks Austraalia, USA, Argentina vm. Maal, mis pidi andma inimestele kaitset ja turvatunnet, toitu ning peavarju, st maal, millele seati korged noudmised--see pidi asendama uht ja ainukest Eestit. Ja voib-olla koik ulejaanud eluaastad.

Nii lahendas IRO umberasustamisprogramm (Resettlement Program) DP-prob-leemi, kuigi mitte sajaprotsendiliselt. Saksamaale oli 1951. aastaks (82) jaanud koigest umbes 150 000 pogenikku, enamasti vanad ja haiged, sh sojainvaliidid. (83) Eestlastest asus parast DPaastaid 27 096 inimest IRO abil teistesse riikidesse. Saksamaale jai umbes 4000 isikut. (84)

Kui kusida Saksamaa pogenikelaagrites viibinud ja praegu Argentinas elavatelt eestlastelt, miks nad otsustasid Saksamaalt lahkuda, on vastused ettearvatavad: Saksamaa oli sojas laastatud ning majanduslikult madalal jarjel ja sakslastel oli koormaks suur hulk nn idapogenikke. (85) Seetottu polnud Saksamaa voorrahvu-sest pogenikest huvitatud. Samuti kergendas lahkumist IRO efektiivne tegevus.

Rootsit kui sojas neutraalseks jaanud maad IRO programm aga ei puudutanud. Sojas mitte osalenud riigina polnud ka maa majanduslik olukord saanud sellisel maaral kannatada nagu naiteks Saksamaa oma. Eespool oli juttu, et pogenikelaagrid likvideeriti seal juba 1945. aasta augustis ja inimesed suunati voi nad asusid ise linnadesse ning maakohtadesse, kus leidsid sageli kiiresti hadaparast tood. Ometi lahkus osa Rootsi saabunud eestlastest parast soda teistesse riikidesse. Miks?

Nii nagu Saksamaal tundis ka Rootsis balti pogenike vastu huvi Noukogude Liit, kes kasitas neid oma kodanikena. Kuivord Rootsi riik tunnustas Balti riikide annekteerimist Noukogude Liidu poolt, kasitati baltlasi seal Noukogude kodanikena. Juba 11. septembril 1944 tuli Noukogude Liidu saatkonnalt Stockholmis taotlus viia Noukogude kinnipeetavad Rootsis ule erilistesse laagritesse edasisaatmiseks Noukogude Liitu. See puudutas teatud hulka Noukogude sojavange, kuid peagi avaldas Noukogude pool ka soovi astuda kontakti balti pogenikega nende repatrieerimiseks. Asja arutati Rootsis valitsuse tasandil. 17. oktoobril ilmus Rootsi kommunistide ajalehes Ny Dag artikkel pealkirjaga "Balti fasistid massiliselt Rootsi", millel oli elav diplomaatiline ja uhiskondlik vastukaja. 22. novembril andis Rootsi valitsus Noukogude Liidu saatkonna ja konsulaadi esindajaile loa kulastada pogenikelaagreid--see tekitas pogenike seas agedat protesti. Ainuuksi eestlastest pogenike seas koguti selle otsuse vastu 2500 allkirja. 25. jaanuaril 1945 otsustas Rootsi pool balti tsiviilpogenikke mitte valja anda, kuid seda otsust ei avalikustatud. Kuramaa kotis olnud Rootsi pogenenud sodurid anti aga suvel Noukogude Liidule valja. (86)

Nagu raagivad soja ajal Rootsi joudnud, kuid parast Argentinasse asunud eestlased peaaegu nagu uhest suust, avaldas hirm Noukogude Liidu ja sealsete repressioonide ees Rootsis olnud eesti pogenikele otsustavalt suurt moju. Noukogude poole survel saatis Rootsi Valismaalaste Komisjon pogenikele koju kirjalikke uleskutseid poorduda lahima Noukogude Liidu saatkonna voi konsulaadi poole, et korraldada endi tasuta repatrieerumist kodumaale. Samuti mojus ahvardavalt jarjest madalamatele temperatuuridele langev kulm soda ja sellega seoses kartus, et Noukogude Liit voib okupeerida Rootsi. Nii hakkasid paljud otsima voimalust edasi rannata. Voi nagu meenutab uks 1948. aastal Rootsist Argentinasse teele asunud eestlane:

Nad [st inimesed Rootsis] raakisid, et hakkab uus soda Vene ja Inglise ja Ameerika vahel. Ja meie vaatevinklilt Rootsi on just Vene peaaegu utleme piiri peal. Ja inglased ja ameeriklased on kaugemal. Siis motlesime, et kui juhtub, kui see soda peale hakkab, kindlasti venelased okupeerivad Rootsi. Selleparast, nad jouavad kiiremini Rootsi kui inglased voi ameeriklased. Nii et mu vanemad utlesid, et mida kaugemal, seda parem. Ja hakkasime pabereid ajama Argentinasse soita, Kanadasse soita voi Austraaliasse. Ma maletan, et tulid paberid kiiremini--oli meil voimalus Argentinasse tulla. Nii et mul isa ja ema muusid korteri maha ja saime raha kokku, et tulla laevaga siia Argentinasse (mees, sund 1934).

Voi nagu kirjutab uks 1931. aastal sundinud pogenik:

   Eestlaste hulgas valitses peaaegu paanika ja katsuti edasi rannata
   USA-sse, Kanadasse voi Austraaliasse. /.../ Rootsi oli N.-Liidu
   haardes tanu vasakpoolse kaubandusministri Gunnar Myrdali poolt
   solmitud kaubalepingule millega Rootsi toostus laastati. Venelased
   provotseerisid jarjest laaneliitlasi Saksamaal ja Berliini-blokaad
   tostis veelgi poliitilist temperatuuri. Otsisime paaniliselt
   voimalusi emigreerumiseks. Taitsime koikvoimalikke pabereid ja
   saatsime saatkon-dadele. (87)

Esialgu lootis perekond paaseda USA-sse, see lootus aga purunes, kui 1948. aastal teatasid USA konsulaarametnikud, et olud on muutunud: surve Saksamaa pogenikelaagritest DP-de vastuvotmiseks kasvas ja USA oli sunnitud sisse viima kvoodid pogenike sisserandamiseks. Siis aga saadi tolle pogeniku sonutsi USA voimudelt kummaline pakkumine: oli voimalik rannata Utah' osariiki, kui astuda mormooni usulahku ja lasta end mormooniks ristida. Selgus, et konsulaadi ametnikud olid mormooni misjonarid. Malestuste autori isa pommitas jatkuvalt riikide saatkondi ja Eesti Vabariigi valisesindusi kirjadega. Eesti Vabariigi konsul Argentinas Theodor Gutman andis Argentina osas moningaid lootusi.

   ... laenasime raamatukogust raamatuid Argentiina kohta. Neist koige
   ahvatlevam oli Rootsi Buenos Airesi saatkonna kultuurinouniku
   kirjutatud "Tule kaasa tulevikumaale" kus kirjeldati Argentiinat
   superlatiivides. Leidsime et Argentiina oli me Tulevikumaa ja
   hakkasime oppima hispaania keelt. Viis aastat hiljem, kui
   saatkonnanounik oli kuulutatud Argentiina Valitsuse poolt "persona
   non grataks" ja maalt valja saadetud, tunnistas ta, et oli raamatu
   kirjutanud, oigemini kokku valetanud, Argentiina valitsuse
   Propagandaameti ulesandel, saades tasuks uhke villa prestiizikas
   Olivose linnaosas.

Juuli keskel tuli vastus Argentina saatkonnalt Stockholmis, kus teatati, et nende taotlus sisserannuks on rahuldatud. (88)

Siinkohal tuleb aga markida, et Argentina tituleerimine tulevikumaana ei olnudki tollal, parast II maailmasoda vaga haruldane. Sojapogenikele oli Argentina atraktiivne valjarannumaa. Kuni 1940. aastate lopuni nautis Argentina majanduslikku tousu, mis on vorreldav Kanada, Austraalia ja USA Kesk-Laane omaga. (89) Tollased palgad olid Argentinas korgemad kui Euroopas keskmiselt. Pole siis ime, et 1940. aastate majandusbuum Argentinas mojus sojapogenikele ligitombavalt. Kirjanduses on juttu sellest, kuidas Argentina oli paljudele Euroopas "supermaa", vaga rikas, tais loodusressursse. (90) Seda tasub silmas pidada ka eestlastest sojapogenike valikute puhul.

Valjarand Rootsist oli 1948. aastal, mil viimati esitatud tekstikatke esitaja Rootsist lahkus, tousuteel. Eriti hoogustus valjarand 1949. aastal. 1949. aastal moodustasid Eesti, Lati ja Leedu kodanikud 18% kogu ametlikust valjarannanute kontingendist, 1951. aastal koguni 24%. Peamiselt rannati Kanadasse ja USA-sse, (91) kuid ka Louna-Ameerikasse. Ja nagu oeldud, erinevalt Saksamaale sattunutest ei kuulunud Rootsis varjupaika leidnud pogenikud IRO haldusalasse--IRO aga vahendas sojapogenike teistesse riikidesse edasirandamist ning maksis kinni ka reisikulud. Nii pidid need, kes soovisid Rootsist edasi rannata, oma soidukulud ise tasuma. (92) Paljudel oli abi firmadest, sageli Rootsi omadest, kes varbasid Argentinasse inimesi oma filiaalidesse toole.

1938. aastal sundinud mees, vastates kusimusele, miks valiti just Argentina, raagib konkreetsest toopakkumisest:

   Sest et isa tootas uhe Rootsi ... Rootsi firmas, kes avas just uhe
   filiaali Argentinas, eks ole. /.../ Aga parast ... parast see laks
   koik luhta. Selleparast, et see ... See firma oli tuntud, rootsi
   firma, Luma, lampide firma, eks ole. Ta pidi metalli kova metallide
   osakonna avama Argentinas, eks ole. Selle ideega tuli ... tuli isa
   siia ja lopuks see kovametallide firma laks luhta, nii et ta jai
   siia Lumasse tootama lihtsalt ... lihtsalt elektrilampide firmasse,
   eks ole. Nuud enam Luma ei eksisteeri siin Argentinas, ma ei tea
   Rootsis.

Mone pogeniku otsust aitas Argentina kasuks langetada seal elavate sugulaste olemasolu. Jargmise intervjuuloigu esitaja annab uhtlasi aimu sellest, missugused voisid olla Argentina valikut kaaluvate inimeste kohklused:

Inimesed alati raakisid: "Noh, tead, Argentinasse laksid need, kellel olid suured volaprobleemid ... (93) said ara pogeneda Argentinasse, kellel olid abieluprobleemid, need pogenesid Argentinasse. Niisuguseid jutte raagiti siin. Aga et minu see ... priimu (94) voi see ... oli meremees ... no tema kiitis Argentinat nii nagu ... Meremeestel, nendel palju raha, ega siis nendel probleemi polnd. See, et mina ei teadnud veel midagi. Aga see siiatulemine tuli ka nii akki. [Uks] sakslane organiseeris seda [paasu] ... laevadele. Laevakapten oli soomlane. Ja need tulid sinna ja seal, kus mina majas korteris olin, seal olid ka ingerlased, soomlased ja nemad kartsid ka ikka, et antakse jalle venelastele valja. Rootslased--ega rootslane sotta ei laind, tema andis kohe valja seal, nii et ... Nojah ja, "paneme kokku". Ja mina uksik inimene, uksik tudruk, noor tudruk, panin oma kompsu kokku ja noh: "Lahme Argentinasse." Tead, ega noorus on noorus. Nojah, sai siia tulla, aga ega mina ei virise ka midagi. Nuud ma olen juba niivord vana, mina elan oma pensiga ja ei tee suurt probleemi enam (naine, sund 1920).

Kui uldiselt oli otsus Argentina kasuks langetatud juba Euroopas, siis naiteks uks juhtum aratab erandina erilist tahelepanu. Nimelt jutustas uks Argentinas elav eestlanna seiklusrikka loo tema, ta abikaasa ja veel kumne eestlase joudmisest sellele maale. Motiiv valja rannata oli sama mis enamikul Rootsist lahkunutel: hirm, et Rootsi annab pogenikud Noukogude Liidule valja. Raskused algasid aga sellest, et neil ei onnestunud uhtegi riiki viisat saada. Siis ostsid nad koos seltskonna eestlastega kalalaeva, millega asusid 1946. aastal teele--kuid esialgsete plaanide kohaselt sootuks mitte Argentina poole.

Meie siht oli minna Austraaliasse. Aga me saime siin enne kui me joudsime siia, saime tormi katte (naine, sund 1923).

Plaan oli minna umber Tulemaa, 12-liikmelisel seltskonnal olid kaardid ja kompass kaasas, kuid tormi tottu ei onnestunud neil kurssi hoida.

   Bueno, me jaime siia [Argentinasse], sest et see torm oli esiteks
   ja teiseks, kui me joudsime siia, just kui joudsime sadamasse, uks
   voll masinal laks katki. Oleks see lainud suure tormiga, siis oleks
   olnud laev taiesti ilma kontrollita. Joudsime sadamasse. Muidugi,
   see torm. Ja seal oli nai- teks--ma saan aru--uks perekond lastega.
   See mees utles, et ei ole raha temal, mis paneb veel soitma laeva
   peal.

See eestlaste odusseia aratas tahelepanu nii Argentina (95) kui valiseesti (96) ajakirjanduses, hulljulgeid meresoitjaid naidati kinoringvaates jne. Kuid nimetatud retk ei olnud ainus omataoliste seas--teada on ule neljakumne mereretke, mille votsid parast II maailmasoda ette eesti pogenikud Euroopas, et jouda ulemeremaadesse. Kaesoleval aastal peaks kirjastuselt SE&JS ilmuma Juri Vendla raamat eesti pagulaste pogenikureisidest ule Atlandi.

KOKKUVOTE

1944. aastal pogenes laande kumneid tuhandeid eestlasi. Suurem osa neist paigutati pogenikelaagritesse Rootsis, Saksamaal, Taanis ja Austrias. Kaesolevas artiklis olid vaatluse all hiljem Argentinasse edasi rannanud eestlaste laagrimalestu-sed. Kuigi need jaavad pogenemisloo malestustele oma varvikuselt ja detailsuselt monevorra alla, moodustavad need siiski pagulaste, sh Argentina eestlaste autobiograafiates markimisvaarse koha. Peamise emotsioonina, nii nagu ka pogenemislugudes, kajastub hirm--hirm venelaste ees, hirm sojakoleduste jatkumise ees, hirm uue soja puhkemise ees, taas hirm venelaste ees. Paljud malestused liigituvad nn valklamp-malestuste hulka, sailitades aastateks detailitapsuse ja emotsionaalse sisendusjoulisuse.

Oluliseks momendiks pogenikelaagrite argipaevas ja sellest jutustamises on stabiilsuse puudumine. Peamised marksonad laagrielust on lahutatus omastest, kodumaast, aga samuti eraldatus vastuvotumaa uhiskonnast, privaatsuse puudumine, ulerahvastatus, liikumisareaali piiratus. See voib tekitada frustratsiooni, hirmu, meeleoluhaireid, millele otsitakse maandust. Uhelt poolt voib taoline situatsioon leida maanduse kaegaloomises ja alkoholismis, teisalt aga korgendatud huvis oma identiteedi vastu. Viimane fookustus kaotatud kodumaa marksonasse: kodumaa geograafilise ja ajaloolis-kultuurilise dimensiooni vagivaldne roovimine sundis vagisi kinni hoidma selle sotsiaalsest dimensioonist. Defitsiit tuttava ja koduse jarele avaldus organisatoorses aktiivsuses--rahvuskultuuri alal hoidvas ning arendavas tegevuses, mille aktiivset viljelemist jatkati hiljem Argentinas.

TANUAVALDUS

Artikkel on seotud Eesti Teadusfondi grandiga nr 7335 ja projektidega SF0130038s09, SF0130033s07 ning Euroopa Liidu Euroopa Regionaalarengu Fondiga (Kultuuriteooria Tippkeskus).

BROKEN CONNECTIONS TO THE LOCALITY: REFUGEE CAMP MEMOIRS OF ESTONIANS IN ARGENTINA

In 1944, tens of thousands of Estonians fled to the West. The majority of them were housed in refugee camps in Sweden, Germany, Denmark and Austria. This article looks at how, based on the oral and written memoirs of Estonians who arrived in Argentina after WW II, life in refugee camps was remembered and how that situation was interpreted from a biographical perspective. The study sources are mainly the interviews conducted in Argentina in 2007, and also some written memoirs. The aim is to analyse how people remember the events they experienced and what influence could historical, social and psychological contexts have had in interpreting these memories. Attention is also paid to the emotions that such traumatic events unleashed.

Although refugee camp memoirs are not as colourful and full of details as the escape stories, they still form a significant place in autobiographies of refugees, including Estonians in Argentina. The main emotion, as also in the escape stories, is fear: fear of the Russians, fear of the continuation of the terrible events of the war, fear of the outbreak of a new war and, again, fear of the Russians. Many memoirs are classed as so-called flash-memoirs; they preserve the exact details and emotional backgrounds for years.

An important aspect in the daily life of refugee camps and in the retelling of that life is the lack of stability. The main key words in refugee camp life are separation from the near and dear, homeland but also separation from the receiving country's society, lack of privacy, overcrowdedness, limited movement area. This can cause frustration, fear and emotional disturbances from which release is sought. On one hand, such a situation can find a release in hopelessness and alcohol abuse, on the other, a heightened interest in one's identity. The latter crystallised as the notion of the lost homeland: the violent robbery of the geographical and cultural dimension of one's homeland made the refugees cling to that social dimension. The lack of all that is familiar and was expressed in the organisational activity, activity that preserved and developed national culture.

doi: 10.3176/hist.2010.1.06

Aivar JURGENSON

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; aivar20@mail.ee

(1) Wingenroth, C. D. Das Jahrhundert der Fluchtlinge.--AuBenpolitik, 195 9, 10, 8, 491-499.

(2) Nuscheler, F. Flucht und Vertreibung--Historische Einordnung und Forschungsstand, statistische Grundlagen und terminologische Probleme.--Rmt: Fluchtlinge und Vertriebene in der westdeutschen Nachkriegsgeschichte. Hrsg. von R. Schulze, R. v. der Brelie-Lewien, H. Grebing. Verlag August Lax, Hildesheim, 1987, 12.

(3) Vt Jurgenson, A. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast migratsiooni makro-ja mikroteooriate valguses.--Acta Historica Tallinnensia, 2008, 13, 105 jj; Kumer-Haukanomm, K Eestlaste pogenemine Saksamaale.--Rmt: Eestlaste pogenemine Laande Teise maailmasoja ajal. Toim T. Hallik, K. Kukk, J. Laidla. Korp! Filiae Patriae, Tartu, 2009, 13-53.

(4) Salomon, K Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era. Lund University Press, Lund, 1991, 39.

(5) Seejuures tuleb siiski meeles pidada, et juriidilistes dokumentides on Rootsi ja ka naiteks Saksamaa poolt okupeeritud Taani saabunuid nimetatud pogenikeks, samas kui Saksamaale ning Austriasse saabunuid DP-deks.

(6) Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine Eestist 1943-1944. Olion, Tallinn, 2005, 58; vt ka Reinans, A. Rootsi eestlased 1953. aastal.--Akadeemia, 2008, 5, 1028. Rootsi joudnute arv koigub erinevates allikates soltuvalt sellest, kas juurde on arvatud ka lapsed voi mitte. Lapsi oli aga laande pogenenute seas umbes 20% (vt Kumer-Haukanomm, K Eestlaste pogenemine Saksamaale, 17).

(7) Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine Eestist 1943-1944, 120, 124, 126; Voitk, E. J. Pogenikelaager.--Rmt: Eesti pogenikud Rootsis sonas ja pildis 1944-1946. Toim A. Moor, E. Tibbing, H. Vilper, V. Brun. Eestlust jaadvustav toimkond Borasi Eesti Seltsi juures, Boras, 1945, 19.

(8) Andra, C. G. Rootsi ja suur pogenemine Eestist 1943-1944, 129.

(9) Samas, 132 jj.

(10) Nt Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastused (edaspidi ERM KV) 1005, 135.

(11) Samas, 135, 137, 139.

(12) Samas, 139.

(13) Raag, R. Laanes elavate eestlaste rahvuslik identiteet ja kultuur 1944-1991.--Rmt: Eesti identiteet ja iseseisvus. Koost A. Bertricau. Avita, Tallinn, 2001, 179.

(14) Raag, R. Eesti sojapogenike saabumine Ojamaale 1944. aasta sugisel kohaliku ajakirjanduse kajastuses.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ning selle mojud. Toim K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 72.

(15) Siin ja edaspidi tolge ingliskeelsest tekstist.

(16) Okas, I B., Okas Ainso, S. Memories--A Family's Journey, 2006, 39-11.

(17) Vt Siegel, D. J. Entwicklungspsychologische, interpersonelle und neurobiologische Dimensionen des Gedachtnisses. Ein Uberblick.--Rmt: Warum Menschen sich erinnern konnen. Hrsg. von H. Welzer, H. J. Markowitsch. Klett-Cotta, Stuttgart, 2006, 41.

(18) Samas.

(19) Assmann, A. Wie wahr sind unsere Erinnerungen?--Rmt: Warum Menschen sich erinnern konnen. Hrsg. von H. Welzer, H. J. Markowitsch. Klett-Cotta, Stuttgart, 2006, 102.

(20) Displaced persons, luhendatult DP, sellest on eestlastest pogenike kaibekeelde joudnud "diipiid" laagrite elanike tahistamiseks. DP eestikeelseks vasteks on pakutud "maapagulased" voi "sundsiirdlased" (vt Rahi-Tamm, A. Inimkaotused.--Rmt: Valge Raamat Eesti rahva kaotustest okupatsioonide labi 1940-1991. Toim V. Salo. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 2005, 35-36).

(21) Bade, K J., Oltmer, J. Normalfall Migration. Bundeszentrale fur politische Bildung, Bonn, 2004, 64.

(22) Raag, R. Laanes elavate eestlaste rahvuslik identiteet ja kultuur 1944-1991, 179.

(23) Rahi-Tamm, A. Inimkaotused, 35-36.

(24) Freund, A. Aufbruche nach dem Zusammenbruch. Die deutsche Nordamerika-Wanderung nach dem Zweiten Weltkrieg. V&R Uniperss, Gottingen, 2004, 391-392; Bade, K. J., Oltmer, J. Normalfall Migration, 62, 65.

(25) Gdynia--sadamalinn Pohja-Poolas, tollal Saksamaa poolt okupeeritud alal. Aastatel 1939-1945 Gotenhafen.

(26) Liiv, E. Pohjast lounasse. Malestusi ja kommentaare. Kirjastus Valis-Eesti & EMP, Stockholm, 1992, 21.

(27) Samas, 29.

(28) Samas, 30.

(29) Vt Kirss, T. Eessona.--Rmt: Randlindude pesad. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006, 11; Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood.--Rmt: Randlindude pesad. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006, 617, 624.

(30) Wyman, M. DPs. Europe's Displaced Persons, 1945-1951. Cornell University Press, Ithaca, 1998, 158.

(31) Samas, 107.

(32) Nt Liiv, E. Pohjast lounasse. Malestusi ja kommentaare, 27.

(33) Liiv, E. Pohjast lounasse. Malestusi ja kommentaare. Kirjastus Valis-Eesti & EMP, Stockholm, 1992, 45.

(34) Bonisch-Brednich, B. Auswandern: Destination Neuseeland; eine ethnographische Migrations-studie. Mana-Verlag, Berlin, 2002, 335.

(35) Wyman, M. DPs. Europe's Displaced Persons, 1945-1951, 168.

(36) Mettus, V. Soovimata kulalised. Pagulaspolve malestusi Saksast ja Taanist. Eesti Kirjanike Kooperatiiv, Lund, 1971, 229.

(37) Eesti Rahva Muuseumi Etnograafiline arhiiv (EA) 263, 242.

(38) Freund, A. Aufbruche nach dem Zusammenbruch. Die deutsche Nordamerika-Wanderung nach dem Zweiten Weltkrieg, 391-392; Bade, K J., Oltmer, J. Normalfall Migration, 65; Salomon, K Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era, 67; vt ka Jurjo, I. Pagulus ja Noukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pohjal. Umara, Tallinn, 1996, 7-8.

(39) Jacobmeyer, W. Vom Zwangsarbeit zum Heimatlosen Auslander. Die Displaced Persons in Westdeutschland 1945-1951. Vandenhoeck und Ruprecht, Gottingen, 1985, 79 jj.

(40) Samas, 79-82; Wyman, M DPs. Europe's Displaced Persons, 1945-1951, 62-63.

(41) Linn Louna-Tiroolis.

(42) Vt Jurjo, I. Pagulus ja Noukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pohjal.

(43) Mettus, V. Soovimata kulalised. Pagulaspolve malestusi Saksast ja Taanist, 234.

(44) Vt Jurjo, I. Pagulus ja Noukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide pohjal, 7.

(45) Okas, I. B., Okas Ainso, S. Memories--A Family's Journey, 44.

(46) Samas, 47-49.

(47) Kumer-Haukanomm, K Eestlaste Teisest maailmasojast tingitud pogenemine laande.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ning selle mojud. Toim K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 24-25.

(48) Okas, I. B., Okas Ainso, S. Memories--A Family's Jorney, 51.

(49) Alkoholismi vohamise kohta laagrites vt Wyman, M. DPs. Europe's Displaced Persons, 1945-1951, 108.

(50) Vt Cohon, J. D. Psychological adaptation and dysfunction among refugees.--International Migration Review, 1981, 15, 1/2, 257.

(51) Loorits, O. Pagulaskodude kasvatusmuresid. Torvik, Vadstena, 1953, 87.

(52) Stein, B. N. The refugee experience: defining the parameters of a field of study.--International Migration Review, 1981, 15, 1/2, 325; Wyman, M. DPs. Europe's Displaced Persons, 1945-1951, 107.

(53) Vt Weig, W. Migration und seelische Gesundheit.--IMIS-Beitrage, 1998, 8, 41.

(54) Vt Brun, C. Reterritorializing the relationship between people and place in refugee studies.--Geografiska Annaler, 2001, 83 B (1), 15, 18.

(55) Vt Jurgenson, A. Siberiga seotud. Eestlased teisel pool Uuraleid. Argo, Tallinn, 2006, 106.

(56) Vt Jurgenson, A. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast migratsiooni makro-ja mikroteooriate valguses.

(57) Richmond, A. H. Sociological theories of international migration: the case of refugees.--Current Sociology, 1988, 36, 2, 17; Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigms and new perspectives.--Rmt: Migration, Migration History, History. Toim J. Lucassen, L. Lucassen. Peter Lang, Bern, 1997, 16.

(58) Vt Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. TPU Kirjastus, Tallinn, 2002, 26 jj.

(59) Op. cit. Randlindude pesad. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006, 67.

(60) Kool, F. DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951. Eesti Arhiiv Uhendriikides, Lakewood, New Jersey, 1999, 5.

(61) Samas, 6.

(62) Okas, I. B., Okas Ainso, S. Memories--A Family's Jorney, 54.

(63) Mettus, V. Soovimata kulalised. Pagulaspolve malestusi Saksast ja Taanist, 230.

(64) Freund, A. Aufbruche nach dem Zusammenbruch. Die deutsche Nordamerika-Wanderung nach dem Zweiten Weltkrieg, 16.

(65) Vt Stein, B. N. The refugee experience: defining the parameters of a field of study, 324. Samas.

(67) Vt Freund, A. Aufbruche nach dem Zusammenbruch. Die deutsche Nordamerika-Wanderung nach dem Zweiten Weltkrieg, 16, 19.

(68) IRO hooldusalusest 719 588 isikust olid 310 000 poolakad, 155 000 baltlased, 100 000 ukrainlased ja 30 000 jugoslaavlased. 25% neist koigist pogenikest olid muuseas juudid (peamiselt Poolast) (Sonnewald, K.-H. Einfuhrung.--Rmt: Satzung der Internationalen Fluchtlings-organisation (IRO). Wolfgang Metzner Verlag, Frankfurt am Main, 1951, 6-7).

(69) Salomon, K. Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era, 40.

(70) Jacobmeyer, W. Vom Zwangsarbeit zum Heimatlosen Auslander. Die Displaced Persons in Westdeutschland 1945-1951, 168.

(71) Wyman, M. DPs. Europe's Displaced Persons, 1945-1951, 179.

(72) Idabloki riigid suudistasid laaneriike koguni selles, et need kasutavad pogenikelaagreid orja-turuna (Salomon, K. Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era, 189).

(73) Salomon, K. Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era, 193.

(74) Jacobmeyer, W. Vom Zwangsarbeit zum Heimatlosen Auslander. Die Displaced Persons in Westdeutschland 1945-1951, 169-171.

(75) Sonnewald, K.-H. Einfuhrung, 7; Madise, J. Emigratsioon Saksamaalt.--Rmt: Eesti saatusaastad, IV (1945-1960). Poliitilised pogenikud. Toim R. Maasing jt. EMP, Stockholm, 1966, 179; Salomon, K. Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era, 186.

(76) Madise, J. Emigratsioon Saksamaalt, 186.

(77) Salomon, K Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era, 191.

(78) Laantee, K Lootus vabaduse taevavolvi ulalhoidjana: konesid ja kirjutisi vabaduse, inimoiguste, iseseisvuse, rahvuslikel ja rahvusvaheliste suhete teemadel ajadokumentidena aastatest 1948-1994. Greif, Tartu, 1994, 138. Sellest, et Argentina oli DP-de seas populaarne, annavad tunnistust 1950. aasta veebruaris Austrias viibinud 1908 DP seas labi viidud kusitluse tulemused: USA, Austraalia ja Kanada jarel oli Argentina atraktiivsuselt neljandal kohal (vt Salomon, K. Refugees in the Cold War. Toward a New International Refugee Regime in the Early Postwar Era, 199).

(79) Suurbritanniast sai Laane-Euroopa suurim, samas ka esimene pagulasi vastu votnud riik. Pagulaste vastuvotmist alustati enim taitmist vajavatele tookohtadele. 1946. aasta sugisel algas esimene aktsioon--Balti Luiged--, mille raames kutsuti Saksamaa Briti tsoonist balti paritolu 21-40-aastasi vallalisi naisi Suurbritannia haiglatesse odedena toole. Balti Luikede aktsiooni kaigus sattus Inglismaale ligikaudu 2500 naist, neist 700 eestlannat (Kumer-Haukanomm, K Eestlaste Teisest maailmasojast tingitud pogenemine laande, 29-30).

(80) Okas, I. B., Okas Ainso, S. Memories--A Family's Jorney, 56.

(81) Samas, 57-58.

(82) IRO likvideeriti 1. jaanuaril 1951 ja asendati UNHCR-iga (United Nations High Commissioner for Refugees). Selle ulesanne oli pogenike rahvusvaheline kaitse ja nende probleemide pikaajaliste lahenduste valjatootamine (Blumenwitz, D. (hrsg.). Flucht und Vertreibung. Carl Heymanns Verlag, Koln, 1987, 64).

(83) Freund, A. Aufbruche nach dem Zusammenbruch. Die deutsche Nordamerika-Wanderung nach dem Zweiten Weltkrieg, 391-392; Bade, K J., Oltmer, J. Normalfall Migration, 65; Jacobmeyer, W. Vom Zwangsarbeit zum Heimatlosen Auslander. Die Displaced Persons in Westdeutschland 1945-1951, 176.

(84) Rahi-Tamm, A. Inimkaotused, 35-36.

(85) Saksa nn idaaladelt (Tsehhis, Poolas, Rumeenias) soja jarel lahkuma sunnitud etnilised sakslased.

(86) Andrae, C. G. Rootsi ja suur pogenemine Eestist 1943-1944, 156 jj; vt ka Raag, R. Laanes elavate eestlaste rahvuslik identiteet ja kultuur 1944-1991, 179.

(87) ERM KV 1005, 143, 147.

(88) Samas, 147.

(89) Schneider, A. Futures Lost: Nostalgia and Identity among Italian Immigrants in Argentina. Lang, Oxford, 2000, 62.

(90) Samas, 94.

(91) Reinans, A. Rootsi eestlased 1953. aastal, 1032.

(92) Vt Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood, 2006, 639-640.

(93) Peab silmas 1920. aastatel Argentinasse uut elu rajama soitnuid, kelle kohta oli Eesti ajakirjanduses enne soda ilmunud hulgaliselt kriitilisi kirjutisi.

(94) Hisp k primo--nobu.

(95) La Razon, 10.9.1946.

(96) Kauge Kodu, 25.11.1949.