From the Baltic peasant school to the threshold of national school: a terminological and typological observation/Balti talurahvakoolist rahvuskooli lavele: terminoloogilisi ja tupoloogilisi vaatlusi.

Sirk, Vaino

MOISTETEST

Meie tsivilisatsioonis seostub kool kindlalt rahva ja ajajargu kultuuri, kirjanduse ning kirjavaraga koige laiemas mottes. Kool eeldab kiijakultuuri ja tugineb sellele. Lahtuvalt kirjakultuurist eristati juba varauusajal "ladina kooli" "saksa koolist". Ea Janseni jargi valitses Laanemere provintsides veel 19. sajandi esimesel poolelgi uks kirjakultuur, mis oli seesmisele mitmekesisusele vaatamata tervik. Valgustavat rahvakirjandust ja talurahvakooli tuleb Janseni meelest

ilmselt kasitada sellesama susteemi osana; see oli maaratud talurahvale kui seisusele (1)

Jaan Undusk on naidanud, et eesti kirjandus funktsioneeris pikka aega kui uks baltisaksa kultuuriruumi elemente. (2) Hiljem on Laanemere provintsides, 19. sajandil kindlasti eriparases regioonis, valitsenud kirjakultuuri nimetatud "uhtseks balti kirjakultuuriks" (3) voi "balti kirjakultuuriks", kasutades balti moistet geograafilise moistena ja vabastades selle uhe voi teise rahvusega seotud konnotatsioonidest. (4)

Laanemere provintside korgematele seisustele oli talurahvakool vaid nende loodud enesestmoistetavalt regionaalne institutsioon, mis pidi kuuluma kohalikku voimkonda. 19. sajandi alguse uleriigilised haridusreformid koigutasid seda seisukohta, ent murda siiski ei suutnud.

1802. aastal asutatud Venemaa Rahvahariduse Ministeeriumi organitel (opperingkonna kuraator, ulikooli koolikomisjon) ei onnestunud talurahvakooli tegelikult allutada. (5) Suhe nimetatud ministeeriumiga jai formaalseks ja 1838. aastal voeti talurahvakoolid opperingkonna kuraatori voimkonnast ara ning anti ulemkirikueestseisja-ametile juhtida. (6) Siitpeale kuulus talurahvakool 1880. aastate koolireformideni Siseministeeriumi alluvusse. Seegi suhe oli vahe reglementeeritud ja vahendatud mitme ametkonna--konsistooriumid, ruutelkonnad, kubermanguvalitsus, kuberner (1876. aastani Balti kindralkuberner)--kaudu. Nii jai talurahvakool ka parast parisorjuse kaotamist omaparase Balti institutsioonina kiriklikule ja seisuslikule alusele, seda siiski riikliku seadusandluse raames. Rahvuseelne multietniline impeerium huvitus peamiselt korrast, stabiilsusest ja truudusest dunastiale ega tahtsustanud eriti keelelis-kultuurilist nivelleeritust. (7)

Balti talurahvakool, mis oli jaanud suurel maaral provintside autonoomseks siseasjaks, jagunes eesti- ja latikeelseks kooliks. Eestikeelses koolis kasutati rahvuseelsel ajajargul nii tallinna kui tartu kirjakeelt. Korralduselt, oppetoo sisult, eesmarkidelt, suunamis- ja kontrollimehhanismi poolest oli talurahvakool Eesti ning Lati alal uldjoontes sarnane. (8) Sellist kooli voib nii Pohja-Euroopa kui Vene impeeriumi mootkavas, hoolimata erinevustest provintside vahel ja nende sees, kasitleda eriparase balti talurahvakoolina. 18. sajandil toimis see koolituup Eesti- ja Liivimaal, 19. sajandil ka Kuramaal, mis kolmanda Poola jagamise jarel oli liidetud Vene riigiga (1795). Talurahva hariduse kullaltki sarnase uldsuuna maarasid Laanemere provintsides talurahvaseadused, seda uhtlustas omakorda 1832. aasta Venemaa evangeelse luterliku kiriku seadus, mis kehtis kogu tsaaririigis. Oiguslikust aspektist vaadates oli balti talurahvakool seisuslik, etnilise ilme andis aga peamiselt oppekeel. Seda kooli iseloomustas eriliselt tugev isoleeritus, lahutatus uhiskonna muust hariduselust, sh algharidusest linnades. Talurahvakooli madalama astmega (kulakooliga) liitus 19. sajandil tihedalt koduopetussusteem, mida juhendasid ja kontrollisid nii koolmeistrid kui pastorid. Seegi oli Balti provintsidele eriomane nahtus. (9)

Rahvuslikul alusel eristus Eesti uhiskond juba 19. sajandi teisel poolel, seisuslik kord likvideeriti aga alles Tsaari-Venemaa kokkuvarisemise jarel. Rahvustegur mojutas ometi kogu uhiskondlikku elu ja tungis koolisusteemigi.

Eesti haridusloo alastes uurimustes kasutatakse terminit rahvuskool suhteliselt harva. Seejuures peetakse silmas kooli eestikesksust, oppetoo emakeelsust ja rahvuslikku kasvatust. Tahtsustatakse rahvusriigi osa. Tuleks lisada, et tingimused, milleta rahvuskool ei saa kujunema hakata, on rahvuskeel ja rahvuskirjandus, milleni Ida-Euroopa vaikerahvad joudsid juba enne omariikluse saavutamist. (10) Kahjuks ei ole senistes toodes moiste defineerimist vajalikuks peetud.

Eesti kooliajaloo mitmete kontseptsioonide looja Peeter Pollu jargi said eesti rahvusliku kooli mote ja rahvuslik pedagoogika alguse arkamisajal. Venestus katkestas selle. Parast 1905. aastat vois aga eesti rahvuslik kool tekkima hakata eeskatt haridusseltside koolide, monede erakoolide (Jakob Westholmi ja Elfriede Lenderi oppeasutused) ning omavalitsuste koolide naol. (11) Selline kujutlus vastas Eesti ajaloo rahvuskesksele paradigmale, oli noukogude aastail ebasobiv ja on elustunud taasiseseisvunud Eestis.

P. Pollule tuginedes kirjutas Feliks Kinkar 1996. aastal, et haridusseltside koolid

said teetasandajaks tulevasele rahvuslikule koolile. (12)

Silmapaistev rahvakooliajaloo uurija Lembit Andresen asetab eesti rahvusliku pedagoogika alguse 19. sajandi teise poolde. Emakeelsete koolide asutamist 19. aprilli 1906. aasta maaruse alusel ja 1917. aasta Veebruarirevolutsiooni jarel vabanenud pedagoogilist elu kasitleb ta rahvusliku kooli esimeste sammudena. (13)

P. Pollu loodud kontseptsiooni rakendamisest tuleneks aga siinse rahvakooli ja uhiskonna suhete kohta mitu jareldust. Esiteks: kui 19. sajandi teise poole talurahvakoolis puudus rahvuslik alge, ei saanud see kool etendada eestluse kujunemises kuigi olulist osa. Teiseks: 19. sajandi teise poole usnagi elaval eesti pedagoogilisel mottel polnud koolile mingit moju. Kolmandaks: jaaks mulje, et koolis kinnitus 1905. aasta jarel vaid eesti rahvuslus, sedagi ainult uksikjuhtudel ja uldse mitte talurahvakoolis. Koik need jareldused on faktidega vastuolus. Kasitusviisi nork koht on teiste koolituupide, eriti talurahvakooli vaatlusest valjajatmine.

Tegelikult on haridussusteem Baltikumis kui multikultuurses regioonis olnud sajandeid mitmekeelne, alates reformatsioonist on ka eesti keelel selles oma koht olnud. Selline hariduslik kuvand kandus ka 19. sajandisse, mil lisandusid uued kultuurilised (sh keelelised ja usulised), sotsiaalsed ning poliitilised mojud. Rahvuskool ei kujunenud sellel maal vaid eestluse mojul ja eestlaste jaoks.

Eesti talurahvakool mahtus 19. sajandi keskpaigani hasti uhisbalti talurahvakooli raamidesse. Sellele koolile ei olnud ukski osapool (ei kohalik voim, Vene riik ega talupoegkond) andnud selgelt rahvuslikke ulesandeid. Uhise balti kirjakultuuri lagunedes iseseisvateks osadeks joudis talurahvakool rahvuskooli ajajargu lavele, avanes rahvusluse mojudele, kuid sugugi mitte ainult eesti rahvuslusele. Rahvuskooli voib defineerida kui kooli arengustaadiumi, mis saab alguse rahvuste kujunedes, tugevdab rahvuslikku identsust, tagab selle levimise ja pusimise ning rahvusluse taastootmise. Kooli arengu jalgimisel on rahvuskooli moiste otstarbekas. Rahvuslike huvide porkumise ja domineerimistaotluste ajajargul voivad koolis ristuda voi poimuda erinevad rahvuslikud puudlused. Suhe riigiga ei ole ainumaarav, rahvuskool ei eelda tingimata rahvusriiki. (14)

VALGUSTUS JA RAHVAKOOL

Saksa valgustus, mille mojualasse Laanemere provintsid jaid, ei vastandunud kirikule nii teravalt kui prantsuse valgustus. Prantsuse karemeelse usuvastasuse asemel eelistati arendada religioosset filosoofiat. (15) Pietistlike mojude jarelkajana oli saksa valgustusel tugev moraliseeriv kulg.

Juba 18. sajandi keskpaigas joudis teoloogiline ratsionalism Saksamaalt Laanemere idakaldale ja sajandi lopuks oli valdav osa pastorkonnast selle toetaja. (16) Valgustusmeelsete pastorite seast tuli enamik talurahvakooli pedagoogilise motte arendajaid. Et valgustusaja pedagoogika kajastusi joudis eestikeelsesse koolikirjandusse juba 18. sajandi lopul, tunnistab Otto Wilhelm Masingu aabits (1795). (17)

Ulikooli kuraatori Karl von Lieveni ametiajal (1817-1828) sai teoloogiline ratsionalism Tartu ulikoolis tugeva tagasiloogi. Liivimaa kindralsuperintendendiks oli aga 1827. aastani Karl Gottlob Sonntag, ratsionalistliku motteviisi esindaja, kes talurahvahariduse edendamist--vahemalt 1819. aasta Liivimaa talurahvaseaduse raames--toetas. (18) Igatahes on mitmed valgustusmeelsed pastorid 19. sajandi esimesel kolmandikul (O. W. Masing, Johann Heinrich Rosenplanter jt) tuntud talurahva harimistoo eestvedajad, ehkki neil tuli tootada olukorras, kus valitsuse kiriku- ja hariduspoliitika oli ratsionalismile selja keeranud.

Valgustusajajark kestis Laanemere provintsides kauem kui Saksamaal. 19. sajandi esimesi kumnendeid on nimetatud siinseks hilisvalgustuse ajaks, mil leidis aset valgustuse vaikne haabumine ja selle segunemine uute vaimu- ning kultuuri-vooludega, nagu saksa klassikaline filosoofia, romantism ja uushumanism. (19) Ea Janseni jargi kestis uute ideede korval pikk valgustusaeg veel 19. sajandi esimesel poolel. (20) Teisalt on Nikolai I valitsusperioodi iseloomustatud rohuva stagnatsiooniajana. Opetlike raamatute korval (ja arvel) levis laialt rahvusvaheline sentimentaalne haleduslektuur. Talurahvakool arenes vastuoluliste mottevoolude mojuvaljas ja voistlevate poliitiliste ambitsioonide kiuste ometi pohiliselt valgustusajastu paradigmas, mis oppetoo esmast ulesannet nagi kirjaoskuse andmises ning talurahva lahendamises kirjakultuurile, koigepealt kull selle vaimulikule kihistusele. Selle korval pidasid rahvaharimisest huvitatud haritlased ja aadlikud vajalikuks anda maamehele ka tema tooks ning moistusparaseks eluks vajalikke teadmisi.

19. sajandi keskpaigas opetati koikides kulakoolides lugemist, katekismust ja piiblilugu, enamasti ka laulmist. Kirjutamise ja arvutamise opetamine ei olnud veel uldiseks saanud. Louna-Eestis ja Saaremaal oli kujunemas kihelkonnakoolide vork. Pohja-Eestis oli 1859. aastal 43 kihelkonna kohta vaid kaks kihelkonnakooli. (21) 19. sajandi esimesel poolel kirjutasid talurahvakoolidele opikuid peamiselt saksa haritlased, keda sageli endiselt iseloomustas "valgustusuhiskonna" esindajatele uldomane motteviis kasitada talurahvast kauge ja voora valgustustoo objektina. (22) Ajastule iseloomulikult taotles O. W. Masing (eesti paritolu, kuid baltisaksa literaadi identiteediga haritlane) talurahvakooli edasiarendamist, aga ka talurahvahariduse seisuslikkuse ranget sailitamist. (23) O. W. Masing oli kindlalt eestlaste saksastamisideede vastu.

Uhiskondliku elu moonaperioodil, 1820.-1830. aastatel tahtsustasid baltisaksa haritlased rahvakoolikusimusi siiski vahem. 19. sajandi algul ilmunud valgustus-tahteliste autorite opikutele tuli nuud visalt lisa. Ses osas ilmnes sajandi teisel veerandil isegi tagasiminek. (24) Huvitaval kombel aga voimendusid romantismi mojul samal ajal baltisakslaste estofiilsed harrastused, mille alusel toimus saksa ja esimeste eesti haritlaste lahenemine.

Aastail 1848-1849 avaldas Friedrich Reinhold Kreutzwald teose "Ma-ilm ja monda, mis seal sees leida on", mida loeti innukalt kihelkonnakoolides. Ulatusliku valgustusliku materjali hulka oli autor poiminud eesti rahvusluse sugemeid: pilgati emakeele halvustamist, saksastumist, runnati eestlaste arenemisvoimetuks kuulutajaid. (25)

Et veel 19. sajandi kuuendal kumnendilgi vois baltisaksa haritlaste valgustuslik too avalduda jouliselt ja head vilja kanda, tunnistab Johann Georg Schwartzi tahtis opperaamatute sari "Koli-ramat" kaheksas jaos (1852-1861), mis sisaldas laialdasemat oppematerjali kui ukski varem ilmunud eestikeelne opik. Hiljem baltisaksa haritlased eesti kooli oppekirjanduse vallas enam sellise tulemuseni ei joudnud.

Parisorjuse kaotamise, eriti aga usuvahetuse ohu mojul omandas eestlaste ja latlaste tuleviku kusimus baltisaksa avalikkuses tahtsa koha. Kas Laanemere provintside talurahvas jaabki alamseisuseks voi arenevad valja vastavad rahvuskultuurid? Kolmanda voimalusena nahti polisrahvaste saksastumist. (26) Aga ka venestumise ohtu margati, mis ebakindluse atmosfaari eriti voimendas.

Talurahvakooli kasitleti 19. sajandi teisel veerandil veel uldiselt seisusliku motteviisi raames. Kui O. W. Masing manitses talurahvast oma lapsi saksakeelsetesse koolidesse mitte saatma, siis kartis ta, et taluinimene seal "ara narritakse" ja talulapsed opivad oma "seisust" salgama. (27) Ent kui tuntud estofiil lisab, et saksa koolides (sh kreiskoolis, gumnaasiumis ja ulikoolis) hakkavad eesti lapsed ka oma "sugu" polgama, siis siin valjendub juba etniline voi rahvuslik vaatekoht. Sellised ootamatud antiintellektualismi ilmingud tuntud valgustaja vaadetes annavad tunnistust seisuslik-valgustusliku haridusideoloogia vasturaakivuste ummikusse joudmisest ja eesti paritolu estofiilide lahenemisest rahvuslikule motteviisile.

KOOL JA RAHVUSLIKU LIIKUMISE ALGUS

Rahvuslik liikumine algas Eestis juba enne parisorjuse kaotamist, 18.-19. sajandi vahetusel. (28) Selline jareldus on paratamatu, kui lahtuda tuntud rahvusteoreetiku Miroslav Hrochi teooriast, mille kohaselt rahvuslik liikumine jaotub kolme faasi (A, B ja C). (29) Eestis suunasid rahvuslikku liikumist selle algusjargus (faas A) eelkoige estofiilid, saksa kultuurisfaaris kasvanud korgharitlased, kelle seas oli ka eesti soost mehi. Koos tegutseti 1838. aastal asutatud Opetatud Eesti Seltsis. Selle liikumise kirjasonas jaadvustatud kultuuriparand oli valdavalt saksakeelne ja sobitus 19. sajandi keskpaigani uhisesse balti kirjakultuuri. (30)

Sajandi keskpaigast kiirenes Baltikumi uhiskonna moderniseerumine. Silmatorkavaim oli polisrahvaste kultuuriline ja sotsiaalne areng. Kujunes eesti ja lati intelligents, milleks loi eeldused ka joudsalt laienev koolivork. (31) Kujunev eesti kostrite ja kihelkonnakooliopetajate kiht tutvus uuelaadse rahvuskeskse maailmapildiga estofiilide, sealhulgas ulikooliharidusega eestlaste vahendusel. Kontaktid oma lahemate baltisaksa ametivendadega olid vahem olulised, sest baltisaksa haritlaskonna keskkihtides, sh pedagoogide ja kostrite hulgas, oli estofiilsus vahe levinud. Oluline oli suhtlus lati korgharitlaste Janis Cimze, Kaspars Biezbardise (viimane oli Viljandi kreiskooli opetaja ja inspektor aastail 1833-1853) ning Atis Kronvaldsiga, kes oli aastail 1868-1873 Tartu Elementaarkooliopetajate Seminari opetaja.

Saksakeelse kirjanduse kaudu ja korgharitlaste mojutusel votsid paljud kostrid ning kihelkonnakooliopetajad omaks rahvusideed ja kujundasid need sageli hoopis radikaalsemalt valja.

Valga Kostrite ja Kihelkonnakooli Opetajate Seminarist (nn Cimze seminarist) vorsus mitmeid eestlasi, keda M. Hrochi teooria valgusel tuleks kasitleda rahvusliku liikumise faasi B agitaatoritena voi aratajatena: Carl Robert Jakobson, Joosep Kapp, Johannes Eglon jt. (32)

Kostrid-kihelkonnakooliopetajad kujundasid kulakoolmeistrite meelsust ja vaimsust. Just Louna-Eestis oli suur osa koolmeistritest kihelkonnakoolides oppinud. Lisaks hakkasid keerustuva koolitoo probleemid (mida arutati ka kihelkondlikel koolmeistrite konverentsidel) ja uhine uhiskondlik-kultuuriline tegevus haritlaskonna kihte lahendama, haritlaskond konsolideerus. (33)

Talurahvakooli opetajate aktiivsusest rahvuslikes uritustes tunnistust andvaid andmeid leidub ajalookirjanduses rohkesti. Koige uldistatum on Mart Laari statistika, mille kohaselt rahvuslikest aratajatest (kokku 406 inimest) moodustasid koolmeistrid 55,4%. Aratajate hulgast tostab M. Laar esile veel rahvusliku liikumise juhtide ruhma--88 inimest. Nende hulgas oli koolmeistreid 54 (65%). (34)

Kooli moderniseerimisega kaasnes maakooliopetajate emantsipeerumine, mis omandas rahvusliku vormi, mojutas oppe- ja kasvatustood ning oli baltisakslaste jaoks sageli talumatult radikaalne. Algas voitlus opetajaskonna meelsuse parast. Tartu Eesti Vallakooliopetajate Seminari direktor Friedrich Hollmann, tahtis eesti juurtega kirikutegelane, koneles oma opilastele:

   Kristlik koolmeister on koguni teine kui rahvuslik koolmeister. Sa
   pead otsuse tegema, kus poole sa tahad hoida. (35)

Seminaristidesse puudis Hollmann sisendada seisusliku ja rahvusliku alavaarsuse tunnet. Direktor oli uleolev ja rohutatult germanofiilne--nii vahemalt tundus see opilastele.

Nagemata oma opilastes tulevasi haritlasi, koneles Hollmann nendega valjaspool klassitunde ometi saksa keeles. Samas aga siirdus ta oppetundides Voru murdelt eesti rahvuskeelele. (36) Voitluses noortes tarkava eestlusega kombineeris Hollmann seisuslikku ideoloogiat rahvuslikuga ja tegi moondusi. Opetajate jagamine religioossuse ja rahvuslikkuse alusel vastandlikesse kastidesse oli aga ilmne jouetuse tundemark.

Arkamisajal vabanes talurahvakool jark-jargult baltisaksa valgustuse mojuvaljast (ehkki selle jaanukid kadusid loplikult alles koos venestusreformidega). Eesti talurahva hulgast esile kerkinud haritlased huvitusid rahvakoolist, hakkasid kirjutama opikuid ja votsid koolikusimused pusivalt ajakirjanduse tahelepanu alla. Neil puudus veel hilisvalgustajatelgi ilmnenud hoiak sisendada koolilastesse vaid agraarsele ideaaltalupojale omaseid jooni. Rahvas moistis hariduspoliitika motet, millest annab tunnistust lai toetus Aleksandrikooli ideele. Kultuuripilt muutus. Kui rahvusliku liikumise etapp A (M. Hrochi jargi) oli veel, eriti suhtlemises talurahvaga, paljuski valgustuslik, siis 1850.-1860. aastaist rakendus eesti intelligents--mille keskne joud oli opetajaskond--rahvuslikku agitatsiooni. Viimane ei olnud aga enam olemuslikult valgustusaja nahtus. Talurahvas ei olnud enam korgemate seisuste valgustusobjektiks, teda ei puutud enam inimkonna lapseeast valja aidata, valgustusaeg oli labi.

RAHVUSLUSE ATMOSFAAR TALURAHVAKOOLIS

Talurahva hulgaline oigeusku siirdumine lohestas Louna-Eestis haridustoo. Usuvahetusest haaratud piirkondades vahenes koolis kaivate laste arv, haridusideoloogia ja -poliitika aga elavnesid.37 1840. aastatel anti valja esimesed eestlastele maaratud vene keele opikud, sh aabitsad (neist esimene 1844). (38)

25. aprillil 1845 kinnitas keiser Riia oigeusu piiskopile instruktsiooni, mis nagi ette oigeusu koolide asutamise. Abikoolides opetati 1. mai 1850. aasta reeglite kohaselt lugemist ja kirjutamist vene keeles ning emakeeles, aritmeetika algeid ja uldkasutatavaid palveid; kihelkonnakoolis lisandusid luhike oigeusu katekismus ning piiblilugu. (39) Juba abikoolis tuli opetada praktilist, elavat vene konekeelt. (40)

Rahvusluse aspekti toi Laanemere kubermangude talurahvakooli oieti oigeusu kirik, mida toetas ka riik, esialgu kull oige ettevaatlikult. Ulatuslikumatest assimileerimispuuetest ei saanud sellal veel juttugi olla, selleks puudusid oigeusu kirikul kaadrid ja Vene riigil kohapeal vajalik voimekus. Ometi oli oigeusk juba sellal vene identiteedi tahtis kandja--Sergei Uvarovi jargi valjendasid oigeusk, isevalitsus ja rahvuslus uheskoos vene olemust--ning sellisena levitati seda Baltimailgi oigeusu kiriku ja kooli kaudu. Usuvahetus oli igal juhul veneluse puudutus. Just oigeusu preestrid tegid veneluse eesti ja lati talurahvale paljudes kihelkondades vordlemisi kattesaadavaks ning tajutavaks.

1840. aastate rahutuse ajal moistsid kohalikud juhtivad ringkonnad, et ainult kool ja haridus suudavad voidelda hingemaa, sooja maa ning keisri usu kuulujuttude mojul paiguti massipsuhhoosini viidud rahvamasside kaitumisega. Koolile anti nuud uuelaadne uhiskonna regulaatori roll. Valdavalt pusiti seejuures veel traditsioonilisel luterlikul ja balti talurahvavalgustuslikul pinnal, kuid ilmnes ka uusi jooni. Hakati tahtsustama geograafia opetamist, mis juba sajandi keskpaigas joudis paiguti kulakooligi. (41) Maade opetamisega seostus kodukoha teadvuse umberkujunemine: kasitledes vooraid maid, kasitleti ka teisi rahvaid. Nii rikastus ruumiline maailmapilt ja juurdus etniline teadvus. (42)

Rahvusluse pisemaidki ilminguid koolis tolgendati poliitiliselt. Balti kirjakultuur lagunes rahvusliku liikumise tingimustes tsentrifugaalsete joudude toimel peagi eesti, lati ja baltisaksa kirjakultuuriks. Opetatud Eesti Seltsi rahvavalgustuslik tegevus vahenes, parast "Kalevipoja" valjaandmist (1861) jai seltsi osa eesti moodsa kirjakultuuri toetamisel tagasihoidlikuks. Energiliselt hakkas eestikeelset kirjavara (sh oppekirjandust) edendama Eesti Kirjameeste Selts (asutatud 1872).

Institutsionaalne, seadustega satestatud haridussfaar ei saanud kirjakultuuri kiirete muutustega sammu pidada. Siin ohjasid arengut balti aadli ja keskvoimu, saksa ning vene avalikkuse suhted. Balti poliitikas oli murranguliste 1840. aastateni esiplaanil olnud talurahvahariduse kvantitatiivne kulg, ka Peterburis margati eeskatt seda. Jargnevalt aga tahtsustus kvalitatiivne aspekt, hariduse sisu, sest talurahvakool muutus sisepoliitiliseks teguriks. Nuud vajati tugevamat juhtimisaparaati, (43) tihedamat kontrolli, aga vajadusel ka oskust ilmutada paindlikkust ja teha jareleandmisi.

Porkusid baltisakslaste ja Vene valitsuse seisukohad. Ka eesti rahvuslased puudsid end kuuldavaks teha. Pingete kasv vene slavofiilsete ja baltisaksa ideoloogide vahel oli 1860. aastatel paratamatu. Moned baltisaksa liidrid, nagu Liivimaa piiskop Ferdinand Walter, kutsusid ules Baltimaade poliselanikke saksastama. (44) Osa eesti tegelasi apelleeris hariduskusimustes Vene valitsusele. (45)

1866. aasta Balti vallaseadus avardas tunduvalt talurahva voimalusi osaleda oma kooli korraldamises. Venemaal kehtestati uldine sojavaekohustus (1874), kusjuures haridust saanud meestel luhenes teenistusaeg jarsult (isegi kuni kuue kuuni). Sellisel taustal elavnes provintsiaalne hariduspoliitika, ilmusid pohjalikud eeskirjad ja juhendid ning "opetuse plaanid" talurahvakooli korraldamiseks molemas kubermangus. Osalt, keisri poolt kinnitatuna, aitasid need 1870.-1880. aastatel kaasa eesti talurahvakooli oppetoo kvalitatiivsele tousule, mille sarnast ei toimunud enam peaaegu poole sajandi jooksul.

Seadusandlus ja muud dokumendid voimaldasid ning isegi noudsid kooli moderniseerimist, suuremat avatust ja teatavat lahenemist mitteseisuslikule haridussusteemile. Kohaliku koolivalitsuse eeskirjade ja maaruste moningaid punkte vois erinevalt tolgendada, kokkuvottes oli neil ikkagi markimisvaarne suundaandev moju.

   "Liivimaa luteri usu maakoolide opetuse plaanides" (1874) (46)
   nouti, et vallakooli ulemas klassis peavad lapsed raskemad tukid
   lugemise raamatust, ehk seitungi lehest, kergeste ja oige rohuga
   ettelugema.

Nad pidid loetust aru saama ja peast jutustada oskama. Ilmnes kohaliku hariduspoliitika ambivalentsus: 1870. aastate esimesel poolel ja keskel oli tollal loetavaim eesti ajaleht Eesti Postimees endiselt rahvuslikku iseteadvust aratav valjaanne. See asjaolu ei takistanud eesti ajalehte oppeabinouna klassituppa lubamast.

Keskmises vallakooli klassis tuli geograafias isamaad tutvustada ja selle vastu armastust aratada. (47) Opetus pidi algama kodupaigast ja minema edasi "kihelkonna, kreisi ja kubermangu peale". Isamaa moiste jaeti selgelt piiritlemata. Ilmselt ei moeldud sellele anda etnilist tahendust, pigem seostati regionaalsusega, kolmest Laanemere provintsist kull ei koneldud. Tekst ei suunanud aga lugejat samastama isamaad Vene impeeriumiga. Viimast kasitleti hoopis "ulemas klassis", kus tuli labi votta "wiis maailma maad ja wiis okeani, laiemalt Eiroopa ja nimelt Venemaa". (48) Kodupaik ja isamaa lahutati vaga selgelt Vene riigist. Seda nii kasitlemise aja (esimest keskmises, teist vanemas jaos) kui aine jarjestuselt. Isamaa ja Venemaa kasitlemise vahel tuli raakida mandritest ning ookeanidest ja isegi Paikesesusteemist.

Rahvuse sunnis keskse isamaa moiste kasitlemiseks oli koolmeistritele antud raamistik, mis tuli taita sisuga. Koolmeistri voimalused soltusid muidugi ka kooli jarelevaatajatest, sh pastorist ja muudest kohalikest tingimustest. (49) Oluline oli opik. C. R. Jakobson maaras oma "Kooli Lugemise raamatu" 1. jaos (1867) isamaa piirid etnilis-geograafiliselt:

Soome lahest kuni Latimaani ja Laanemerest Venemaani.

Isamaa suurte jogede hulka kuulusid tal Narva ja Koiva jogi, linnade hulka olid arvatud nii Tallinn kui Tartu, samuti Viljandi, Rakvere, Paide, Haapsalu, Parnu, Voru, Kuressaare "ja moned teised". Narvat ta targu Eesti linnade hulgas ei maininud. (50) Jakobsoni lahenemises voib margata poliitilise geograafia sugemeid.

Looritatult ja kujundlikumalt sisendas lastesse isamaa ja eriti kodukoha tunnetust ning kirjeldas isamaalt lahkunute koduigatsust teine levinud koolilugemike autor Carl Eduard Malm.

P. Pold rohutab, et 1870. aastail sai "kodumaa" opetuse keskpunktiks ja lahtekohaks. (51) Eesti Kirjameeste Selts propageeris kodumaa tundmaoppimist koolis. Oigeusu koolide opetajad said aga 1874. aastal instruktsiooni, milles oli opetuse kodumaine alus taiesti valja jaetud ja isamaaks kuulutatud Venemaa. (52)

Luteri usu koolidele oli kohalik koolivalitsus andnud kullaltki vabalt tolgendatava, voiks oelda regionaalse raamistiku. Sellelt oli holpsam ule minna rahvuslikule tasandile, olgu selleks eesti voi saksa rahvuslus. Ehk voiks konelda isegi patriotismi ohutamise katsest, lahtudes just Balti regionaalsuse aluselt. Jaan Unduski jargi tugevnes sajandi keskpaigas eesti-baltisaksa rahvuspsuhholoogiline kontakt ja kodumaa (die Heimat) voinukski olla votmesonaks baltisakslase ning eestlase hingeelu uhisosasse tungimisel. (53) Nii eesti rahvuslased kui sakslasest pastor Woldemar Adolf Hansen leidsid, et rahvas teab toelisest isamaa-armastusest veel vahe, aga seda saab koolis kasvatada. Kodumaatundmise pohimotted joudsidki uheaegselt nii baltisaksa kui eesti koolidesse. (54) Gustav Blumberg kirjutas kodumaatundmise opikud nii saksa kui eesti koolidele. (55)

Oigeusu koole suunati selgelt Vene suurriikliku paradigma poole. Sellest hoolimata sailis ka nendel koolidel side eesti kirjakultuuriga, mis kindlasti loi klassitoas venelik-ortodoksliku ohustiku korvale kultuuriliselt teistsuguse fooni. C. R. Jakobsoni lugemikku kasutati ka oigeusu koolides. Ea Janseni meelest olid aga Jakobsoni kooliraamatute jaljed inimeste teadvuses sugavamadki kui Sakala omad. (56) Endel Laul kirjutas, et

   arkav rahvusteadvus 1860. aastail juurdus ja aja kestel polistus
   koige muu korval ka opiku vahendusel. (57)

1860.-1880. aastate talurahvakoolis poimusid eesti, vene ja ka saksa rahvusluse elemendid.

Mis sundis balti aadli ja pastorkonna esindajaid, kellele kuulusid kohalikus koolivalitsuses juhtpositsioonid, kirjutama oppeplaanidesse kaheti moistetavaid, rahvusliku motte- ning tundelaadi kasvatamist voimaldavaid loike ja uldse ilmutama 1870. aastail rahvakooli alal nii palju edasiviivat aktiivsust? Pohjendatud on seda majanduse vajaduste, Vene keskvoimu pahaendelise poliitika, talurahva hulgas aset leidnud arengute ja valiseeskujudega. Uurimist vajavad aga need impulsid, mis lahtusid 19. sajandi baltisaksa uhiskonnast enesest, naiteks selle kohusetunnet ja haridust vaartustavast mentaliteedist, Dienstethos'est, mida uhiskonna uued ning tousvad kihid enam kull aktsepteerida ei tahtnud. Moju avaldas baltisaksa uhiskonna suur poliitiline aktiivsus 1860. aastatel ja sellega kaasnenud puudlused Balti seisuslikku korda reformida, mille aga eksistentsiaalne hirm jargnevatel kumnenditel lammatas. Lopuks tuleb silmas pidada ka asjaolu, et ei baltisakslased ega Vene valitsus arvestanud tollal voimalusega, et eestlased ja latlased voiksid kord olla suutelised asuma iseseisvale arenguteele. (58)

KEEL JA RAHVUSLUS TALURAHVAKOOLIS

Keel ja seisus olid venestuseelses koolisusteemis kindlalt seotud. Talurahvakool oli kas taielikult voi vahemalt olulises osas eestikeelne. Linnades asuvad algkoolid olid valdavalt saksakeelsed, vahesed eesti- voi venekeelsed. Neis oppisid ka linnadesse asunud talupojaseisusesse kuulunud inimeste lapsed. Korgemad koolid olid saksa-, hiljem moned ka venekeelsed. Saksa keel oli sotsiaalse mobiilsuse eeltingimus ja vahend ning saksastumine pohiliselt objektiivne protsess, mistottu sellist kooli keelesituatsiooni ei peaks kasitlema vaid saksastamispoliitika votmes. Kirjeldatud suhe keelte vahel oli uldjoontes kujunenud juba varasematel sajanditel, mil rahvuspoliitikat ei aetud.

Puhtakujulises seisuslikus talurahvakoolis puudus vajadus saksa keele opetamiseks ja seda ei tehtudki, 19. sajandi keskel isegi mitte koigis kihelkonnakoolides. Naiteks vaga hinnatud Laiuse kihelkonnakoolis saksa keelt sellal veel ei opetatud. Mones kihelkonnakoolis seda siiski tehti. (59) Esimene saksa keele opik eestlastele ilmus 1847. aastal, (60) kolm aastat hiljem kui vene keele aabits. 1860. aastatel joudis saksa keel oppeainena koigisse kihelkonnakoolidesse.61 Kui siis ja hiljem juurutati saksa keelt kihelkonnakoolis ka osalise oppekeelena ning nahti isegi vallakoolis ette saksa keele tunnid--kohaliku rahva vastava sooviavalduse korral --, siis tehti seda nii laiemaid uhiskondlikke muutusi arvesse vottes kui ka rahvuspoliitilistel kaalutlustel. (62) Paljudes koolides opetati saksa keelt neutraalselt kui uht vajalikku oppeainet, kuid naiteks saksa oppekeelega tutarlaste kihelkonnakool tekitas eesti tegelastes tugevat opositsiooni: selles nagid nad ohtu eestlusele. Tegelikult ei olnud maauhiskonnas eestlaste ulatuslikuks saksastumiseks tingimusi. J. Hurt oli veendunud eestlaste saksastamise voimatuses. Ja ka Carl Schirren on avaldanud motet, et saksa keele opetamisega ei saa rahvast vastu tema enda tahtmist (wider seinen Willen) germaniseerida. (63) Siin voib ehk aimata baltisakslaste katset lahendada endale maaeestlaste joukamat ja koolitatumat kihti. Muu hulgas voisid avalduda baltisakslaste provintside rahvaid uhendada lootvad hoiakud ja liikumised, mida Jaan Undusk on nimetanud balti kosmopolitismiks ning mis

oma pohiliselt humanistliku mottesisuga seisis lahus rahvuslikust joupoliitikast. (64)

"Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide opetuse plaanides"65 on oeldud, et kihelkonnakool peab soovijaid

nii kaugele opetama, et nad edaspidi korgema koolidesse voivad minna.

Sellega oli talurahvakooli tupikkooli iseloomu tahes-tahtmata oonestama asutud, mida tuleb hinnata kui jareleandmist kodanikuuhiskonna mentaliteedile. (66) Saksa keele oppeplaanist valjajatmine tahendanuks tollal kooli seisuslikku suletust. Ajastule iseloomulik on aga, et koos saksa keele tundidega ilmusid oppeplaani ka emakeele (resp. eesti keele) tunnid, mis muidugi ei tahendanud keelte vordsuse tunnistamist. (67) Muudatus oli kahtlemata pohimottelise tahtsusega, mida on margatud, kuid mis on rohkem rohutamist vaart. (68)

1866. aastal loetles C. R. Jakobson aineid, mida kulakoolis tuleb opetada. Isegi tema ei nimetanud veel eesti keelt kui oppeainet, vaid koneles lihtsalt "moistusega lugemisest" ja kirjutamisest. (69)

Liivimaa 1874. aasta "opetuse plaanides" on nii valla- kui kihelkonnakooli puhul emakeel eraldi ainena valja toodud. Uheklassilises vallakoolis pealegi veel suurima tundide arvuga: kolmes jaos kokku 30 nadalatundi. Usuopetuse tundide vastav arv oli 15 ja saksa keelel 2. (70) Pohimotteliselt oiged, kuid ka moodukusele manitsevad olid noudmised eesti oppekeele osas:

Moned ilma aegu keele murded saagu aega mooda arakautatud. (71)

Kihelkonnakoolis jaotusid keeletunnid vastupidiselt: emakeelele puhendati kahes klassis 7 ja saksa keelele 11 nadalatundi. (72) Kihelkonnakooli alamas jaos voi klassis oli oppekeeleks eesti keel, korgemas nagi oppeplaan ette opetada saksa keeles (v.a usuopetus). Keeletundide sisseviimine oppeplaani (varem koneldi talurahvakoolis vaid lugemise ja kirjutamise opetamisest) oli moondus kooli rahvusliku iseloomu suunas. Ka uus kirjaviis, mis omandas isegi rahvuslik-sumboolse tahenduse leides mojuvat toetust baltisakslastegi hulgas -, levis ennekoike kooli kaudu. (73)

Taluinimesed ise ei nainud oma lastele saksa keeles hariduse andmise ja eestlaseks olemise vahel mitte alati vastuolu, ehkki moned rahvuslikud liidrid puudsid neid seda nagema panna. Oli talusid, kus lapsed saadeti kula- voi kihelkonnakooli asemel saksakeelsesse erakooli, samas aga loeti rahvuseepost ja kinnitati Kalevipoja tagasitulekut. (74) Maal andsid paremat saksa keele oskust ja levitasid sakslust erakoolid, linnades aga peaaegu koik koolid. Sellegipoolest sai alates arkamisajast eesti keelest, eelkoige normeeritud kirjakeelest, eestlaste rahvusliku identiteedi kandja. (75)

Keelel ja keelepoliitikal, uhtlasi hariduspoliitikal, oli eesti rahvuslikus liikumises eriti tahtis osa. Keel muutus seisuslikust indikaatorist rahvuse uhendajaks, uhtlasi rahvuste vastandumist soodustavaks teguriks. Saksa keel ja haridus sailitasid eestlaste jaoks prestiizi. Saksa haridustegelased aga puudsid eesti keele mojuala endiselt talurahvakooliga piirata, mida tunnistas vastuseis Eesti Aleksandrikooli ideele. Helmut Speeri arvates ei tajunud nad murrangu taielikku suurust, mille eesti rahvuslik arkamine haridusalal kaasa toi. (76) Ometi eestlaste kultuurilist arengut ei eiratud: kohalik koolivalitsus nagi ette isegi eesti kirjanduse opetamise kihelkonnakoolis:

Lapsed ... tundgu koige paremad raamatud ema keele kirjavarast. (77)

Noore eesti kirjakultuuri ja hariduse tihenevat seost kinnitab Eesti Kirjameeste Seltsi tegevus. Rahvusliku liikumise molemad suurvoolud taotlesid heatasemelist eestikeelset rahvuslikku kooli (eesti rahva "loomulise pohja paal") nii maa- kui linnalastele. (78)

Keelt ja rahvust peeti Johann Gottlieb Fichte vaimus lahutamatuteks nahtusteks. Keel ja seda voimendav rahvus tousid 19. sajandil uhiskonnas tahtsaks teguriks. (79) Keelt oli voimalik muuta voimuvahendiks. Seda enam vene keelt, milles riik nagi impeeriumi konsolideerimise ja erinevate rahvaste "suurde Vene kogukonda" liitmise abinou.

VENESTUSREFORMID

Jakob Hurt kaitses eesti rahvusliku kooli ideed ja eestlaste ohtumaist protestantlikku kultuuri. Ta moistis, et rahvuslusest vaba rahvakool ei olnud enam voimalik. Kui kooli ei holma eesti rahvuslus, teeb seda saksa, valitsusvoimu toel lopuks aga vene rahvuslus. Kooli saksastamispuue tooks kindlasti kaasa tugeva venestamise surve, mille tagajargi pidas Hurt laastavateks. Kones pedagoogilisel ohtul (1869) kutsus ta ules rajama rahvakooli eesti rahvuslikul alusel, sest

   viimane asub liiga sugavalt, liiga visalt ning massiivselt maa
   sees, et seda saaks maailmast korvaldada. (80)

Sel ajal oli Eestis kooli rahvuslikkuse probleem lahutamatu kooli ja kasvatuse autonoomsusest, seda molema kohaliku rahva jaoks. Sakslased asutasid rohkesti erakoole ja panid 1875. aastal aluse Viljandi Maagumnaasiumile. Eestlasi haaras aga Aleksandrikooli liikumine. Sellised tendentsid iseloomustasid ka Venemaad. Pjotr Kapterevi jargi algas 1861. aastast haridusalane murrang: haridus lakkas olemast riigi parusmaa ja muutus uhiskondlikuks asjaks. (81) Aaremaadel aga Vene riiklik hariduspoliitika alles laiendas oma haaret, kinnitades kanda ka Laanemere provintsides. Valitsuse sammud olid vastuolulised. Uhest kuljest ei soovitud voi ei suudetud siinset umberkujundatavat haridussusteemi piisavalt doteerida ja oldi vaga huvitatud kohaliku ainelise abi sailimisest. (82) Teisest kuljest pidurdati jarsu oppekeele poliitikaga ja administreerimisega kohalikku uhiskondlikku algatust, osalt asuti seda isegi valja juurima: 1888. aastal suleti Eesti Aleksandrikooli korjandusorganisatsioon (piirang eestlastele), takistati erakoolide asutamist (piirang sakslastele) jne.

Aleksander III jaoks ei seisnenud "balti kusimus" enam pelgalt perifeerse mittevene provintsi pragmaatilises haldamises, vaid rahvuses kui riigiprintsiibis. (83) Keisrile lahedased suurvene ideoloogid seadsid eesmargiks oigeusu laialdase levitamise ja vene oppekeele kehtestamise koigis koolides. Usuvahetuse teostamiseks rakendatud meetmed ei andnud oodatud tulemusi, hariduse alal aga saavutati selge, ehkki peamiselt vormiline voit: koolid viidi luhikese ajaga--vahemalt ametlikult taielikult voi osaliselt vene oppekeelele.

Tsaariametnikud pidasid 1880. aastatel eestlasi ja latlasi vahearenenud talupojarahvasteks, kel puudub tugev tahe ning ideoloogia omakeelse kooli sailitamiseks. Seeparast ei kardetud takistusi vene keele juurutamisele mitte niivord opilaste ja lapsevanemate, kuivord opetajate poolt. Moisteti, et koige kiiremini muudaks kooli kultuurilist ohkkonda vene rahvusest opetaja. Nuud asutatud riiklike opetajate seminaride ulesandeks seati "vene opetajate" (pyccKUX ynumeneu) koolitamine Laanemere provintside (vpau) rahvakoolidele. (84) Tegelikult ei leitud Venemaalt siinsetesse seminaridesse piisavalt kasvandikke, tuli leppida kohalikega, sh isegi luterlastega. Ka opetajaid ei suudetud sisemaalt "lahendatavate" aaremaade rahvakoolidesse kuigi palju suunata. Et endisi "saksa hariduse" saanud koolmeistreid hulgaliselt vallandati, tuli need asendada ikkagi peamiselt vene keelt valdavate eestlaste ja latlastega.

Tsaarivoimud ei osanud Baltimaade uhiskonnas toimuvat oigesti hinnata. Kui vene keele opetamist rahvakoolis olid eestlased oma palvekirjades ja poordumistes voimudelt ikka soovinud, siis vene keele algkooli oppekeeleks muutmist ei suudetud lihtsalt uskuda. (85)

Tegelikult leidis kinnitust tosiasi, et kui eemale ka ei oleks uhiskond hariduse korraldamisest surutud ja kui vooras haridussusteem ka ei oleks, peegeldub viimases tingimata rahvuslik karakter. (86) Kool ei muutunud isegi 20. sajandi totalitaarsete reziimide all taielikult voimu atribuudiks, saati siis 19. sajandi Vene impeeriumis.

Voimud tahtsid kindlasti tuua siinsesse rahvakooli voimalikult palju venelikkust. Osalt saavutatigi edu, naiteks paljudes linnades asuvates algkoolides, kus usna sageli puudsid eestlastest opetajad oma rahvust varjata, maal monevorra ministeeriumikoolides, eriti seal, kuhu onnestus maarata venelastest opetajaid. (87) Talurahvakoolist aga ei torjutud eesti keelt kunagi taielikult valja. Miks jaeti luterliku emakeelse usuopetuse korval koigis talurahvakoolides alles ka eesti keele tunnid, pole veel pohjalikult eritletud. Voib aga konstateerida, et talurahvapoliitikas sailitati nii administratiivse kui kultuurilise venestamise osas teatav tasakaal ja vastavus: nii nagu vallavalitsuste asjaajamine vois toimuda eesti keeles, nii lubati ka talurahvakoolis ametlikult ning eritasuta opetada eesti keelt selleks ettenahtud tundides. 19. sajandi lopul oli Laanemere provintside talurahvastki saamas riigipoliitikas subjekt.

Gustav Ranga malestuste jargi kais 20. sajandi algul Karja kihelkonnakoolis oppetoo kahes keeles, kusjuures eesti ja vene keele vahele oli voimatu taiesti sirget piiri tommata. (88)

Johan Kopp, kes oppis Valgas Peetri kirikukoolis (juhataja Hans Einer), kirjutas:

   Siiski vene kooliks meie kool ei muutunud, vaid ta oli ja jai ikka
   eesti kooliks vaimselt ja uldlaadiliselt. Selle eest hoolitsesid
   nii koolijuhataja kui abikooliopetajad. (89)

Venestuse korgajal (1880. aastate lopul ja jargmise kumnendi esimesel poolel) Orge vallakoolis oppinud Mait Metsanurgale meenus koolituba, kus

   moni suurem tutarlaps loeb peast Koidula sonu "Eestimaa, Eestimaa,
   kes mind votnud ules kasvata!". Moni kohmakas poiss ajab end
   pingilt sirgu ja algab C. R. Jakobsoni lugemikust mehiselt: "See
   maa, kus sa elad, kus sa sundisid ja ules kasvasid, see maa on sinu
   isamaa." (90)

Malestused kinnitavad, et emakeele tundides oli voimalik rahvuspoliitiline kasvatus ja sageli seda tehtigi. Meenutatakse, et inspektoreid eesti keele tunnid vahimalgi maaral ei huvitanud. (91)

Kindlaks kaotajaks oli venestuse ajal rahvakoolis saksa keelt tahtsustav suund. Eesti rahvuslikku kultuurisfaari ei saadud taielikult valja torjuda, ehkki seda suruti oluliselt alla ja kooli ning venestusegi perioodil joudsalt arenenud eesti kirjakultuuri vaheline side norgenes. P. Pollu jargi:

Pedagoogiline huvi langes. Eesti kasvatusteadusliku ja koolikirjanduse arenemisse tuli seisak. (92)

Kui aga arvestada suurenenud tahelepanu koduopetusele ja toetust eestlusele koolis, tuleb noustuda Toivo Ulo Raunaga, kellele

naib eesti elanikkonna seas olevat olnud teadlik kokkulepe emakeelset opetust elus hoida. (93)

Eestlased pidasid kula- ja kihelkonnakoole, ulatuslikult sisse viidud vene oppekeelest hoolimata, oma koolideks. Seda kinnitab vordlemisi ulatuslik vastuseis ministeeriumikoolidele ja riiklikule koolivorgule maal. Kooli tegi rahvale lahedaseks eeskatt opetaja, keda vallakoolile sai valida vald, ministeeriumikoolile aga mitte. Heinrich Rosenthal kasutab huvitavat moistet "vene oppekeelega eesti koolid". (94)

Ka P. Pold jagas seisukohta, et oppekeel uksi ei maara veel kooli rahvuslikku iseloomu, kui sellele ei anta ideoloogilist ja poliitilist suunitlust. Tema kooliajalooalases peateoses on peatukis "Eesti rahvusliku kooli tekkimine" kasitletud ka neid 20. sajandi alguse haridusseltside ja eraisikute erakoole, kus oppekeeleks oli valdavalt vene keel, kuid kus opetajaskond komplekteeriti voimalikult suures ulatuses eestlastest ning kus opetati eesti keelt ja kirjandust. (95)

KOKKUVOTE

Tupoloogiliselt moodustasid 19. sajandi esimesel poolel ja keskel Eesti- ning Pohja-Liivimaa eestikeelsed ja Louna-Liivimaa ning Kuramaa latikeelsed talurahvakoolid balti talurahvakooli. Seda koolituupi iseloomustas vahene seotus riigi keskvoimuga, riigi ainelise abi puudumine, tugev etnilis-keeleline ja seisuslik isoleeritus ning toetumine hasti organiseeritud koduopetusele. Tegemist oli nii Vene impeeriumi kui Pohja-Euroopa taustal omaparase haridusinstitutsiooniga, mis jattis eestlaste ja latlaste kultuurilisele arengule sugava jalje. Balti talurahvakool kujunes valja valgustusaja mojudel, ja kuigi haritud kihtides see kultuuriline ning uhiskondlik liikumine 19. sajandi esimesel veerandil haabus, kestis omaparane balti talurahvavalgustus veel mitu aastakummet edasi. Baltisaksa korgkihtide ja haritlaste vaimses elus andis endast marku juba romantilis-rahvuslik motte- ning tundelaad, kuid selle sustimist talurahvasse ei peetud esialgu vajalikuks.

Uusaja hariduse pohijooni oli seisuslikkuse taandumine ja rahvuslikkuse esiletous. Laanemere provintside uhiskond organiseerus 19. sajandi jooksul rahvuspohiselt ja kool ei saanud sellisest arengust korvale jaada. 19. sajandil Laanemere provintsides aset leidnud transformatsioonide sugavaim sisu oli liikumine seisusuhiskonnast kodanikuuhiskonna suunas. Rahvahariduses vastas sellele areng seisuslikult koolilt kodanikuuhiskonna kooli poole. Kodanikuuhiskonna kool oli sellal aga rahvuskool. Kodanikuuhiskonna tousud ja moonad peegeldusid kooli rahvuslikul skaalal. Rahvuskooli voib defineerida ka kui kodanikuuhiskonna kooli, mis on omandanud rahvusliku kultuurilise ja ideoloogilise ilme. Rahvusliku liikumise faasis B (M. Hrochi jargi) tungis rahvuslus aegamisi talurahvakooli. Eesti rahvuslus ja noor kirjakultuur vajasid kinnistumiseks institutsioone ning uheks selliseks sai talurahvakool, mis oli, erinevalt enamikust linnades asuvatest koolidest, monoetniline. Erinevad joud (baltisaksa ja tarkav eesti uhiskond, Vene riigivoim) mojutasid kooli rahvusliku tagamottega, kuid taielikult ainumaksvusele ei paasenud tsaarivoimu lopuni neist ukski.

Kaesolevas toos on vaadeldud kooli rahvusluse ajajargu mitmesuguste tegurite kokkupuutepaigana. On hoidutud usna levinud arusaamast, et rahvuskool on kas uhe rahvusluse parusmaa, taielik ja ainuomane, voi teda ei ole uldse. Voistlevatest rahvuslustest taiesti puhas rahvuskool on Eesti uuema aja haridusloos pigem erand kui reegel. Rahvuskooli uks kindel tunnus on, et kool peab kandma rahvuslikku sonumit kasvava polvkonna teadvusse. 19. sajandi teise poole Eesti talurahvakoolid edastasid nii eesti, saksa kui vene rahvuspoliitilist sonumit. Kas voi juba seetottu, et nad tuginesid nuud erinevatele rahvuskeeltele ja kirjakultuuridele, mida ei opetatud neutraalselt, vaid rahvuspoliitilise sihiseadega. Kooli ambivalentsus, kokkupuude erinevate rahvusluse mojuvaljadega stimuleeris paljude noorte uhiskondlikku motlemist ja laiendas nende kultuurilist horisonti.

Tupoloogiliselt voib eesti talurahvakooli alates 19. sajandi keskpaigast pidada omaparaseks, umbes 60 aastat kestnud uleminekuvormiks seisuslikult koolilt kodanikuuhiskonna koolile. Rahvuskooli jooned avaldusid selgelt kasvatus- ja oppetoos. Seisuskooli ilmet sailitas tuginemine talurahvaseadustele ja mitmesugustele seisuslikele intstitutsioonidele, sh seisuslikule vallale. Samas tugevnes 1880. aastatest side oigeusu, vene keele ja kultuuri alusel nivelleerimist taotleva riigiga.

Eestikeelses balti talurahvakoolis ei olnud eesti keele tunde. Need voeti oppeplaani arkamisajal, pusides seal kindlalt ka venestuse kumnenditel, otsekui sumboolselt kinnitades eestluse nisi pusimist isegi jouliselt venelikkust taotlevates oppeasutustes, nagu seda olid moned oigeusu koolid ja ministeeriumikoolid. Paljudes koolides opetati arkamisajal ka saksa keelt (osalt kasutati seda oppekeelenagi), mis moneti toetas juba langustrendile suunduvaid saksastumisprotsesse ja pahandas eesti rahvuslasi, samas tahendas talurahvakooli kui tupikkooli suletuse norgenemist. Eesti rahva laiaulatuslikku saksastamist saksa keele opetamise kaudu pidas J. Hurt voimatuks ja ka C. Schirren suhtus selle teostatavusse skeptiliselt. Et aga aadel ja baltisaksa haritlased ei olnud iseseisvate vaikepollumeeste tugevneva kihi suhtes sugugi ukskoiksed, puudsid nad ka saksa keele opetamisega mojutada viimase arengut endale soodsas suunas.

Uhtlasi hakati nuud talulastessegi sisendama piirkondlikku kultuurilist teadvust (mida oli voimatu teha geograafiat ja ajalugu opetamata) ning romantilist koduja isamaatunnetust (C. R. Jakobsoni ning C. E. Malmi lugemikud). Kihelkonnakoolis voimaldas oppeplaan isegi eesti kirjanduse opetamist.

Keelte ja isamaa moiste tahtsustamisega avasid baltisakslased otsekui Pandora laeka. See oli neile riskantne samm, samas ei olnud kahtlust, et Vene voim oli juba sedasama vene keele ja suurriigi ideoloogia alusel tegema asunud. Eestlasi ei olnud enam voimalik kasitada seisuslikus votmes ja etnograafilise materjalina. Nagu Eesti arkamisliikumise tegelased, ei nainud ka baltisaksa haridusjuhid maakooli opilastes enam pelgalt tulevasi talupoegi. See oli molema poole vaadete uhisosa. Lahendas ka kodumaatundmise vajalikkuse moistmine. Uldiselt aga oldi teine-teise suhtes valvsad, umbusklikud ja kriitilised. Liialt vahe rakendati eesti haritlasi kooli juhtimis- ja jarelevalvesusteemis. Talurahvakooli tahenduse parast kais ikkagi voitlus, millesse sekkus Vene valitsus.

Eestlased olid kolmest konkureerivast joust koige norgemal positsioonil. Eesti tegelaste trump oli aga opetajaskond, kelle hulka suur osa neist ka ise kuulus. Baltisaksa ulemkihid moistsid, et opetajaskonna rahvuslikku koostist ei saa muuta. Vene voimu vastavad puudlused kandsid aga--vahemalt talurahvakooli osas--vahe vilja. Eestlaste koostatud kooliopikud voitsid kiiresti populaarsust. Kooli moderniseerumist, mille uheks tulemiks oli ka rahvusluse mojulepaas, tuleb seletada nii valitsuse ja baltisakslaste vastuoludega kui ka viimaste ning eestlaste koostooga voi paralleelse tegutsemisega. Isamaa moistele oli voimalik anda erinevaid tahendusi nii baltisaksaliku regionaalpatriotismi kui eesti rahvusluse alusel. Voimetuna paljudes kusimustes uksteisemoistmisele lahedalegi jouda, andsid nii sakslased kui eestlased oma panuse talurahvakooli venestuseelsesse suurde edukaiku. Tollastes oludes olid nad molemad conditio sine qua non. Rahvuslus joudis kooli niisuguste uuenduste teel, nagu ilmalik laul, uued opikud, oppetoo mitmekesistamine (geograafia, ajalugu) ja opetamise lasteparasemaks muutmine, mis lisas kooliellu emotsionaalsust.

Vene voimud osalesid selles protsessis nii otseselt (seadusandlus) kui kaudselt. Naiteks eesti kirjakultuuri, sh opikute trukkimise ule, ei olnud kohalikel voimudel tait kontrolli, sest eesti raamatute ja noodikirjanduse avaldamine soltus tsensuurist, mis oli riigi alluvuses. Hariduse pohisonum tuli 1860. aastatest uha enam eesti kultuuriruumist. Venestuslik koolireform oli tosiseks tagasiloogiks. Aga tol ajal oppinud kultuuritegelaste arvates said ka parast seda vallakooli opilased suurema osa oma teadmistest eestikeelsetest usuopetus- ja emakeeletundidest, eriti eesti koolilugemikest. Talurahvakooli administratiivne ja korralduslik kulg jaid nii eestlaste kui latlaste asualal endiselt sarnasteks. Uhtsest balti talurahvakoolist aga enam raakida ei saa, sest hoolimata valitsuse rangast tsentraliseerivast survest vormisid opetajad nuud laste isiksust ja maailmapilti ikkagi pohiliselt kahe iseseisva rahvuskultuuri alusel.

Rahvuskooli kujunemise algusajaks Eestis ei saa votta 20. sajandi alguse haridusseltside koole voi eestimeelsete tegelaste erakoole samast ajast. Viimaseid oli ju varemgi--naiteks Lilli Suburgi tutarlastekool (1882-1892). Rahvuskooli kujunemise protsessi valjendusi tuleb otsida 19. sajandi teisest poolest, nii linnades asunud koolidest kui ka talurahvakoolist. Rahvusluse probleemist talurahvakoolis huvitusid nii baltisaksa juhtivad kihid, eesti tegelased kui ka Vene valitsus. Nende joudude mojuvaljas omandas talurahvakool rahvusliku varvingu, mida sel varem ei olnud, kuid ei kujunenud veel eesti rahvuskooliks.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud HTM-i sihtfinantseeritava teadusteema SF0130038s09 raames.

FROM THE BALTIC PEASANT SCHOOL TO THE THRESHOLD OF NATIONAL SCHOOL

A terminological and typological observation

In order to describe the peasant education in the Baltic provinces of the Russian Empire in the 18th century and the first half of the 19th century the author of this article took into use a more general term the Baltic peasant school. Accordingly with the ethnic composition of the peasant population in the provinces Estland, Livland and Kurland this school was either Estonian or Latvian school. Peasant school was mainly an autonomous domestic matter of the Baltic provinces, which was weakly tied with the state machinery of the Russian Empire and did not get any material aid from the state. Characteristic of the Baltic peasant school was also clear linguistic isolation (almost all the rest of the educational system used German or Russian as the language of instruction) and connection with well organized home teaching. The goals and content of teaching in the Latvian and Estonian peasant schools were very close, determined for peasants as an estate without any national connotations. The Baltic peasant school was an original phenomenon, a peculiar type of school in the Russian Empire with no equivalent in North Europe either.

In the 1840s in Livland conversion from the Lutheranism to Russian Orthodoxy took place and about 65 000 Estonians changed their religion. For the converts new schools--partially funded by the state--were established. In these schools foundations of Orthodoxy and the Russian language were taught. By actions of the Orthodox Church and state the first Russian national nuances--as the first national nuances--soaked into the peasant school of the Baltic provinces. Children from Lutheran families were also admitted to Orthodox schools, which in particular irritated the Baltic upper strata.

In the 1850s and 1860s national consciousness spread among Latvians and Estonians, and Latvian and Estonian national ideas penetrated into the Baltic peasant school. Many peasant school teachers grew into national agitators (according to M. Hroch's theory). The Baltic upper strata now laid stress upon local patriotism and regional studies, as well as on teaching the German and Estonian languages in the peasant schools. Educated Estonians wrote textbooks for peasant schools, which promoted romantic home and homeland feeling and defined homeland as the ethnic location of the Estonians (C. R. Jakobson's book for reading at school, 1867). New textbooks awakened national self-awareness and self-esteem in the Estonian youth. The Russian authorities tried to implant Russian and imperial mentality, for which the best conditions were found in the Orthodox peasant schools.

In peasant schools of the Baltic provinces various national influences developed, but none of them predominated. In the 1880s Russian became the language of instruction in all peasant schools, while German was eliminated from the study plans. Limited conditions for the development Estonian nationalistic sentiments nevertheless remained, since Estonian was still taught in spite of the fact that the number of native language lessons decreased.

The peasant school in the 19th century and at the beginning of the 20th century can be typologically regarded as a transitional form from the estate Baltic peasant school to public primary school of civil society. In the tsarist times different national ideologies rivaled in these schools. National school may be defined as a phase of development of school that corresponds to the era of nations and to which a national cultural and ideological aspect is given. National school cultivates national identity and guarantees its survivval and dissemination in modern society.

doi: 10.3176/hist.2010.1.03

Vaino SIRK

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; vsirk@hot.ee

(1) Jansen, E. Muutuva aja vaimsus ja Kreutzwald.--Rmt: 39. Kreutzwaldi paevad. Ettekannete teesid. 21. ja 22. detsembril 1995. a. Toim S. Olesk. Eesti Teaduste Akadeemia Kirjandusmuuseum, Tartu, 1995, 9-10.

(2) Undusk, J. Saksa-eesti kirjandussuhete tupoloogia.--Keel ja Kirjandus, 1992, 10, 583.

(3) Sirk, V. Koolitatud koolmeister ja tarkav eesti intelligents.--Forseliuse Sonumid, 2005, 12, 18.

(4) Lukas, L. Balti kirjakultuuri mitmekeelsest loomust.--Rmt: Rahvuskultuur ja tema teised. Toim R. Undusk. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2008, 30.

(5) Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koost A. Liim. Rahvusarhiiv, Tartu, 1999, 15.

(6) Eesti kooli ajalugu. 1. koide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoim E. Laul. Valgus, Tallinn, 1989, 352.

(7) Vt lahemalt: Jaats, I. Etnilised protsessid Vene impeeriumi siseperifeerias 1801-1904. Komi rahvusluse sund. (Dissertationes ethnologiae Universitatis Tartuensis, 2.) Tartu University Press, 8 Tartu, 2005, 47-68.

(8) Ulevaadet lati talurahvakoolist vt Kestere, I. Development of general education in Latvia until 1940.--Rmt: History of Education and Pedagogical Thought in the Baltic Countries up to 1940: An Overview. Toim A. Krflze, I. Kestere, V. Sirk, O. Tijuneliene. Izdevnieciba RaKa, Riga, 2009, 175-177; ainet kolme provintsi talurahvakooli vordlemiseks vt Das Volkschulwesen in Liv-, Estund Kurland. Baltische Monatsschift. 21. Bd. Riga, 1872, 529-557.

(9) Tobien, A. v. Die livlandische Ritterschaft in ihrem Verhaltnis zum Zarismus und russischen Nationalismus. Verlag der Buchhandlung G. Loffler, Riga, 1925, 245.

(10) Arnold Kase jargi kujunes 1870. aastateks pohjaeesti keskmurde baasil valja uldrahvalik eesti rahvuskeel (Kask, A. Eesti kirjakeele ajaloost, II. Tartu Riiklik Ulikool, Tartu, 1970, 188). Rahvuslik kirjakeel arenes pohjaeesti kirjakeelest, torjudes valja lounaeesti kirjakeele.

(11) Pold, P. Eesti kooli ajalugu. Akadeemiline Kooperatiiv, Tartu, 1933, 141-161.

(12) Kinkar, F. Eesti haridusseltside ajaloost. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1996, 203.

(13) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III. Koolireformid ja venestamine (1803-1918). Avita, 2002, 298-317, 364-366. Samas teoses (lk 168-169) on oeldud, et 1860. aastatel "Eesti rahvuskool astus uude ajajarku...", kuid siin on tegemist loomulikult napuveaga: moeldud on "rahvakooli".

(14) Samas voib kindlasti vaita, et Eestis kujunesid eesti rahvuslik kool ja rahvaharidussusteem valja ikkagi alles esimesel iseseisvusajal: vrd Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, IV. Iseseisvusaeg 1918-1940. Avita, 2007, 7. Vene tsaaririigi rahvuspoliitika ei andnud selleks lihtsalt voimalust.

(15) Leppik, L. Rektor Ewers. Monograafia. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2001, 15.

(16) Laur, M. Eesti ajalugu varasel uusajal 1550-1800. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 1999, 149.

(17) Andresen, L. Eesti Aabits reformatsioonist iseseisvusajani. Koolibri, Tallinn, 1993, 48-51.

(18) Eesti biograafiline leksikon. Peatoim A. R. Cederberg. Loodus, Tartu, 1926-1929, 464.

(19) Jurjo, I. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel 1737-1819. Riigiarhiiv, Tallinn, 2004, 482.

(20) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas. Seisusuhiskonnast kodanikuuhiskonda. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007, 116.

(21) Eesti kooli ajalugu. 1. koide, 392.

(22) Jurjo, I. Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hupel, 190-191.

(23) Anvelt, L. O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks. Eesti Raamat, Tallinn, 1979, 72-74.

(24) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III, 253.

(25) Nirk, E. Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Monograafia. Eesti Raamat, Tallinn, 1968, 186.

(26) Vt lahemalt: Jansen, E. Faehlmanni aeg.--Rmt: Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse. Toim S. Ombler. Ilmamaa, Tartu, 2004, 137-142.

(27) Anvelt, L. O. W. Masing ja kaasaegsed, 74.

(28) Laar, M. Aratajad. Rahvuslik arkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2005, 121, 381.

(29) Hroch, M. The Social Interpretation of Linguistic Demands in European National Movements. European University Institute, Florence, 1994, 4-5.

(30) Eesti rahvaharidustoo vaatekohalt ja isikute tasandil hiline balti rahvavalgustus ning estofiilsus kattusid, kuid siiski mitte taiesti. Naiteks O. W. Masingut peetakse nii estofiiliks kui valgustajaks. Samas ei ole J. G. Schwartz estofiilina tuntud, eelarkamisaja ullaid ideid genereerinud Georg Julius von Schultz-Bertram aga ei kirjutanud eesti koolile uhtki opikut.

(31) Sirk, V. Eesti rahvusliku haritlaskonna kujunemise algus. 1850.-1860. aastad.--Rmt: Seltsid ja uhiskonna muutumine. Talupojauhiskonnast rahvusriigini. Artiklite kogumik. Toim E. Jansen, J. Arukaevu. Eesti Ajalooarhiiv, TA Ajaloo Instituut, Tartu, 1995, 76.

(32) M. Hrochi teooria rakendamisest eesti rahvusliku liikumise periodiseerimisel vt Karjaharm, T. Eesti rahvusliku liikumise mudelid uusimas historiograafias.--Acta Historica Tallinnensia, 2009, 14, 146-171.

(33) Vt lahemalt: Karjaharm, T., Sirk, V. Eesti haritlaskonna kujunemine ja ideed 1850-1917. Eesti Entsuklopeediakirjastus, Tallinn, 1997, 115-117, 127-130, 301-302.

(34) Laar, M. Aratajad. Rahvuslik arkamisaeg Eestis 19. sajandil, 308, 325, 337-338.

(35) Rebane, K Kooli-teadus Tartu seminaris 1882 [F. Hollmanni pedagoogikaloengute konspekt], 43, 66 (koopia TLU Akadeemilises Raamatukogus).

(36) Sirk, V. Uks episood voitluses uhise kirjakeele eest.--Keel ja Kirjandus, 1984, 12, 736-738.

(37) Pold, P. Eesti kooli ajalugu, 111-113.

(38) Eesti kooli ajalugu. 1. koide, 382.

(39) Ernits, E. Eesti talurahvakool 19. sajandi keskpaiku.--Rmt: Hariduse ja kooli ajaloost Eestis. Koost ja toim E. Laul. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Tallinn, 1979, 28-29.

(40) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII].

(41) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III, 122, 151.

(42) Vt lahemalt: Kildema, K. Markmeid esimestest eestikeelsetest geograafiaopikutest.--Rmt: Eesti Geograafia Seltsi aastaraamat 1975/1976. Toim L. Merikalju. Valgus, Tallinn, 1977, 228-235.

(43) Vt lahemalt: Haridusinstitutsioonid Eestis, 15-16.

(44) Raun, T. U. Venestamine Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul.--Rmt: Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, I. Koost T. Tannberg, B. Woodworth. (Eesti Ajalooarhiivi toimetised, 16 (23).) Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2009, 140.

(45) Louna-Eesti valdade suur margukiri 1864. aastast.--Rmt: Eesti NSV ajaloo lugemik. II koide. Valitud dokumente ja materjale Eesti ajaloost XIX sajandi keskpaigast kuni 1917. aasta martsini. Toim E. Laul, A. Traat. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964, 46.

(46) Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide opetuse plaanid. Viljandi, 1877, [section] 16-2b, 5.

(47) Samas, [section] 18-1, 7.

(48) Samas, [section] 18-2, 7.

(49) Kuidas oppetoo talurahvakoolide uldiste regulatiivdokumentide ilmumise jarel taiustus ja arenes, vt Andresen, L. Eesti rahvakoolid 19. sajandil kuni 1880-ndate aastate koolireformini. Valgus, Tallinn, 1974, 123-153.

(50) Jakobson, C. R. Kooli Lugemise raamat. 1. jagu. Kolmas trukk. H. Laakmann, Tartu, 1875, 153.

(51) Pold, P. Eesti kooli ajalugu, 124.

(52) Samas, 139.

(53) Undusk, J. Saksa-eesti kirjandussuhete tupoloogia.--Keel ja Kirjandus, 1992, 11, 650-652.

(54) Paatsi, V. Eesti talurahva loodusteadusliku maailmapildi kujunemine rahvakooli kaudu (1803-1918). (Tallinna Pedagoogikaulikooli sotsiaalteaduste dissertatsioonid, 5.) Tallinna Pedagoogikaulikooli Kirjastus, Tallinn, 2003, 41.

(55) Heimathskunde. Stofflich begrenzt und methodisch bearbeitet von G. Blumberg. Glaser, Dorpat, 1869; Juhataja Kodu- ja isamaa tundmisele. Lastele opetuseks kokku pannud G. Blumberg. H. Laakmann, Tartu, 1871.

(56) Jansen, E. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Markmeid, piirjooni, motteid. Eesti Raamat, Tallinn, 1987, 138.

(57) Laul, E. Opiku kohast rahvuslikus kultuuris.--Rmt: Kooliraamatu arengust Eestis. 12.-14. martsini 1992 Tartus toimunud Eesti kooliajaloo V konverentsi materjalid. B. G. Forseliuse Selts, Tartu, 1996, 20.

(58) Whelan, H. W. Adapting to Modernity, Family, Caste and Capitalism among the Baltic German Nobility. (Ostmitteleuropa in Vergangenheit und Gegenwart, 22.) Bohlau, Koln, 1999, 9, 183, 211.

(59) Ernits, E. Eesti talurahvakool 19. sajandi keskpaiku, 43, 47-50.

(60) Eesti kooli ajalugu. 1. koide, 383.

(61) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III, 271.

(62) Ka vene keele opetamine soltus kogukonna soovist (Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide Saadus. F. Feldt, Viljandi, 1875, [section] 20, 4).

(63) Sitzungsberichte der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat 1863. Dorpat, 1864, 6.

(64) Undusk, J. Saksa-eesti kirjandussuhete tupoloogia.--Keel ja Kirjandus, 1992, 10, 647.

(65) Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide opetuse plaanid, [section] 29.

(66) Lembit Andresen leiab pohjendatult, et "1870. aastate keskpaigast kujunes kihelkonnakoolist teise astme rahvakool, kust vajadusel vois haridusteed jatkata ka linnakoolis" (Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III, 231).

(67) Iseloomulik on Liivimaa koolinouniku Johann Heinrich Guleke reaktsioon Atis Kronvaldsi latikeelsele kirjale: "Wenn aber ein studirter Mann lettisch an einen Deutschen schreibt, dann beweist er dadurch entweder Bornirtheit oder Fanatismus. In beiden Fallen war er fur uns unbrauchbar" (Guleke, J. H. Geschichte des livlandischen Volksschulwesens herausgegeben von Detlef Kuhn und Vija Daukste. Beitrage zur Schulgeschichte. 6. Bd. Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, Luneburg, 1997, 164).

(68) Paguluses kirjutas Theodor Kunnapas: "For the first time the teaching at village schools included the Estonian language instead of the hitherto elementary reading and writing lessons" (Kunnapas, T. Schools and vocational training.--Rmt: Aspects of Estonian Culture. Acting editor E. Uustalu. Boreas Publishing CO, London, 1961, 86).

(69) Jakobson, C. R. Meie kula- ja kihelkonnakoolid.--Rmt: Jakobson, C. R. Valitud teosed, II. Koost R. Poldmae. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1959, 21.

(70) Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide opetuse plaanid, [section] 14, 3.

(71) Samas, [section] 16-3, 6.

(72) Samas, [section] 34, 10.

(73) Raag, R. Talurahva keelest riigikeeleks. AS Atlex, Tartu, 2008, 45, 71; Tomingas, S. Eduard Ahrens ja uus kirjaviis.--Keel ja Kirjandus, 1979, 12, 739.

(74) Seda naitab Anna Haava elulugu. Vt ka Haava, A. Malestusi Laanekivi Manni lapsepolvest. Ilmamaa, Tartu, 2006, 268, 381, 383.

(75) Hennoste, T. Eesti keele olevik ja tulevik.--Rmt: Eestlane olla... Eesti keele ja kultuuri perspektiivid. Toim H. Kulu, K. Metsis, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1997, 106, 110.

(76) Speer, H. Das Bauernschulwesen im Gouvernement Estland vom Ende des achtzehnten Jahrhunderts bis zur Russifizierung. Tartu, 1936, 481.

(77) Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide opetuse plaanid, [section] 36-1, 11.

(78) Eesti arkamisaja tegelaste koosoleku protokoll (11. september 1878).--Rmt: Venestamine Eestis 1880-1917. Dokumente ja materjale. Koost T. Karjaharm. Tallinn, 1997, 133-136.

(79) Rannut, M., Rannut, U., Verschik, A. Keel, voim, uhiskond. TPU Kirjastus, Tallinn, 2003, 13, 16.

(80) Hurt, J. Looja ees. (Eesti mottelugu, 66.) Ilmamaa, Tartu, 2005, 192-193.

(81) KanTepeB n. <&. HcTopna pyccKOH negarorini. (EiiOJnioTeica PyccKOH negaroriiKii.) Ajrreici, CaHKT-IleTepoypr, 2004, 295.

(82) Ka Theodore R. Weeks on juhtinud tahelepanu aaremaade venestuspoliitika raskustele: "... the Russian state never had the resources to launch a thorough-going program of cultural russification." Ta osutab eeskatt valitsuse poliitikale Valgevene-Leedu alade (the Northwest Provinces) suhtes: "In fact... while the government never repudiated russification as a long-term goal, it did not devote significant resources to this goal" (Weeks, T. R. Russification: word and practice 1863-1914.--Proceedings of the American Philosophical Society, 2004, 148, 4, 476, 478).

(83) Bruggemann, K "Venestamine" kui Vene impeeriumi ulemvoimu representatsioon Balti provintside naitel.--Vikerkaar, 2009, 7-8, 119.

(84) nojmoe Coopamie 3aKoHoB Pocchhckoh PlMnepini (1C3). Co6p. BTopoe. T. XLV, oTgenemie nepBoe. C16., 1874, nr 48078.

(85) Jansen, E. Aleksander III venestusreformid ja Eesti avalikkus.--Rmt: Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse. Toim S. Ombler. Ilmamaa, Tartu, 2004, 304.

(86) KanTepeB n. <&. HcTopira pyccKoft negarorini, 417.

(87) Mones koolis toimus paralleelne, isegi voistluslik eesti ja vene rahvusluse sisendamine. Paiguti viis see vagikaikavedamiseni kooli pedagoogide vahel, nagu Johvi 2-klassilises ministeeriumikoolis. Seal loppes vastasseis 1910. aastal eestimeelse pedagoogi Peeter Taltsi lahkumisega ja range venestaja juhatajaks maaramisega (Majak, R. Tee tuli endal leida. Eesti Raamat, Tallinn, 1975, 25).

(88) Rank, G. Sest ummargusest maailmast. Ilmamaa, Tartu, 1995, 182-183.

(89) Kopp, J. Malestuste radadel, 1. Kodu ja kool. Eesti Raamat, Tallinn, 1991, 96.

(90) Metsanurk, M. Tee algul. Malestused, I. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1946, 174.

(91) Tuglas, F. Kogutud teosed, 6. Noorusmalestusi. Eesti Raamat, Tallinn, 1990, 36. Noukogude haridusjuhtide suhtumine oli vastupidine. Enim ideoloogilisteks peeti eesti keele ja ajalootunde, eesti kirjanduse opetamist kontrolliti koige pohjalikumalt (Raudsepp, A. Ajaloo opetamise korraldus eesti oppekeelega uldhariduskoolides 1944-1985. (Dissertationes historiae Universitatis Tartuensis, 10.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2005, 27-28).

(92) Pold, P. Eesti kooli ajalugu, 157.

(93) Raun, T. U. Venestamine Eestis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul, 141.

(94) "... in den estnischen Schulen mit russischen Unterrichtssprache" (Rosenthal, H. Kulturbestrebungen des estnischen Volkes wahrend eines Menschenalters (1869-1900). Verlag von Cordes & Schenk, Reval, 1912, 354).

(95) Pold, P. Eesti kooli ajalugu, 159.