Games of power in Northern Estonia 1219-1238: aspects of historical sociology/Voimumangud Pohja-Eestis Aastail 1219-1238: ajaloolis-sotsioloogilisi aspekte.

Andersen, Tyge ; Raudkivi, Priit

UHISKONDLIKUST VOIMUST JA KESKAEGSEST RIIGIST

Kaesolev artikkel voib tunduda oma kompositsioonilt ebatraditsiooniline ja jatta esmapilgul mulje, et tegemist pole tervikuga. Autorid annavad sellest endale aru, kuid seesugune ulesehitus on taotluslik. Nimelt on lahtutud uldtunnustatud arusaamast, et aeg-ajalt on vaja vanadele, justkui juba detailideni labi uuritud ajalookontekstidele esitada uusi kusimusi. Eriti muidugi sus, kui arusaamad ajaloolase poolt pidevas kasutuses olevatest baasmoistetest--artikli aktsentueeritust silmas pidades naiteks voim ja riik--on teisenenud.

Eelnevalt vaidetuga tahaks ekskursi korras juhtida tahelepanu ajaloolaseameti koogipoolele voi oieti vanu todesid ule korrata. Millises keskkonnas ajaloolane ajalugu "produtseerib" ja kuidas historiograafia ladestub? Michel de Certeau, 20. sajandi uks vaimukamaid intellektuaale, on vaitnud, et historiograafia ladestub kolmnurgas, mille esimese kulje moodustavad kumned voi sajad eelhaalestuslikud hoiakud, millel pole mineviku teadusliku tunnetamisega just eriti palju uhist. Need jalitavad ajaloolast igal sammul ja parinevad keskkonnast, milles ta on ules kasvanud. Rahvuslik ja uhiskondlik kuuluvus, igapaevaselt kaasa antud arusaamad "ajaloo toimemehhanismidest" jne--koik need asjaolud mojutavad ajaloolase loomingut. Kolmnurga teisel kuljel asub omandatud protseduuriliste reeglite kogum, ajaloolase "instrumentaarium", millega ta mond probleemi uurima asub, ja kolmanda kulje moodustab tema poolt loodud "lugu", tekst ehk diskursus. Kolmnurga sees kaib mineviku tapsema tunnetamise nimel igavene voitlus, sest koik kolm kulge on pidevas muutumises. Koige Belle taustal, kuidas ajalooteaduse koogipoolt vumasel poolel sajandil avatud on (1), tundub de Certeau pooh vaidetu lihtne ja loogiline ning ilmselt noustuvad sellega ka konservatuvsed kolleegid. Samas on kolmnurga toimemehhanism aarmiselt komplitseeritud, eriti siis, kui teha katset tabada diskursus(t)e moodustumise allhoovusi. (2)

Eelnev tahelepanu juhtimine baasmoistetele nagu voim ja riik pole juhuslik. Kui teha statistikat, siis voib sucre toenaosusega arvata, et need kaks sona, resp. moistet, korduvad diskursustes vast koige sagedamini. Taiesti omaette probleemiks on aga see, kas sonad voim ja riik on lihtsalt valtimatu osa metatekstist voi on nende eri ajastutele omane sisu labi tunnetatud.

1986. aastal ilmus esimene koide Michael Manni triloogiast, milles autor on uurinud voimu toimemehhanisme uhiskonnas. (3) Teadaolevalt on esimesed kaks koidet praeguseks tolgitud vahemalt saksa, hispaania, jaapani ja hiina keelde. See on igatahes konekas fakt, mis naitab, et Manni uhiskondliku voimu kasitlusel on midagi olulist oelda vagagi erineva ajaloolise kogemuse ja kultuuriga rahvastele. Sotsiaalteadlaste jaoks on Mann juba aastaid klassikustaatuses. Arvukatest retsensioonidest tostaksime sunkohal esile uhe parima praktiseeriva varakeskaja tundja Chris Wickhami motte: Manni kasitlus uhiskondliku voimu allikatest ja toimemehhanismidest on tegelikult maailmaajalugu 1760. aastani. (4)

Meie teoorialeiges ajalooteaduses vajab kindlasti selgitust, et Mann kvalifitseerub angloameerika uhiskonnateadustes prominentseimate ajaloolise sotsioloogia esindajate hulka, kuuludes Belle neoweberiaanlikku suunda. (5) Mis on aga ajaloolise sotsioloogia? Arvukatest definitsioonidest on ehk koige arusaadavam: sotsioloogiale omaste analuusimeetodite kasutamine ajaloolise materjali tootluses. Milline on siis aga ajaloolise sotsioloogia ja n-o klassikalise ajalooteaduse vahekord, kui molemad tegelevad uhiskonna uurimisega? Siingi leiab seinast seina arvamusi. Fernand Braudel, keda ajaloolased peavad ikka enda leeri kuuluvaks, on vaitnud, et ega vahet polegi ja et tegemist on uhe ja sama "asja" ajamisega. (6) Siiski on sotsioloogid ja ajaloolased jatkuvalt ikkagi kaks selgete eritunnustega tsunfti. (7) Ajaloolased heidavad sotsioloogidele ette, et viimased kasutavad ajaloolaste uurimistulemusi ebakriitiliselt ja valikuliselt, arvestamata sellega, et need on enamasti kirjutatud historiograafilise diskussiooni raamistuses, mille lopptulemused jaavad konsensusest kaugele. Seega ei saa sotsioloogide tehtud uldistused, nende konstrueeritud mudelid ja teooriad, olla vastavuses ajaloouurimise tulemustega. Erinevalt ajaloolastest iseloomustab aga sotsiolooge tahe uldistada, ehitada silda, mida mooda liikudes saab vorrelda eri uhiskondi ja ajastuid. Ajaloolased on seevastu reeglina oma uurimustes suuremate uldistuste tegemisel ettevaatlikud. (8) Vast koige suurem vahe on aga selles, et ajaloolased ja sotsioloogid ei esita minevikule samu kusimusi. Nende professionaalne "instrumentaarium" on erinev. Siinkohal ei ole paris oige koht astuda pikemasse arutellu ajaloolise sotsioloogia ja ajalooteaduse vahekorra ule, mis seda aga kindlasti vahemalt tutvustuse korras vaariks. Ometi tuleb tunnistada, et tegemist on teineteisele vaga lahedaste valdkondadega, ja mitte ainult seda. Praktiseeriva ajaloolase vaatekohast lahtudes tahaksin kull soovitada ajaloolise sotsioloogia tulemuste krutilist rakendamist, sest see aitab kindlasti minevikku paremini moista. Voi vahemalt voib ajaloolise sotsioloogia tunnetuslikust arsenalist leida uusi voimalusi uhiskonnaprotsessidest arusaamiseks.

Miks on kaesolevas kirjatukis esile tostetud just nimelt Manni teaduslik looming? Peamine pohjus on selles, et tema uhiskondliku voimu teooria pakub uhe voimaluse seletada ka keskaja uhiskondade ulesehituse mehaanikat ja toimemehhanisme. Seetottu voib Manni pakutud voimaluste rakendamine, nende labimangimine mones konkreetses ajaloolises kontekstis, anda kindlasti tunnetuslikku lisavaartust. Autorid on valinud prooviks perioodi 1219-1238 Eesti ajaloos rohuga Taani vallutusel ja sellega kaasnenud Taani-Saksa rivaliteedil. See on suhteliselt luhike periood, kuid voimusotsioloogilisi aspekte silmas pidades muutuste poolest aarmiselt tihe. Nimelt jaab sellesse ajajarku uleminek eelajaloolisest ajajargust keskaega. Sel perioodil hakkasid Eestis juurduma feodaalsuhted, muistset uhiskonda hakati umber "konstrueerima" uute voimumehhanismide alusel. Kujunema hakkas nahtus, mida nimetatakse feodaalseks riigiks. Tuletades meelde de Certeau kolmnurkade toimemehhanisme, voimaldab 20. sajandi vumase kolmandiku historiograafia, ajaloolise semantika ja ajaloolise sotsioloogia kogemus vaadelda perioodi 1219-1238 uue nurga alt. Nimelt on viimasel kolmekumnel aastal ka terve rida baasmoisteid, nagu feodalism ja riik, sattunud poleemilise diskursuse objektiks ning mottevahetus kaib edasi. (9) Toodagu siinkohal pogusa arutluse alla seesugune moiste nagu riik keskajal. Mille poolest erineb naiteks Euroopa keskaegne riik sellele eelnenud uhiskonnakorraldusest voi industriaaluhiskonnale omasest riigist? Mida uldse on riigi all moeldud? Kahtlemata on tegemist jarjekordse moistega, mis kuulub ajaloolase igapaevasesse leksikasse ja mine sisu ule just eriti palju pead el vaevata. Marksistlikule arusaamale, mine alusel kujutab riik endast vagivallaaparaati, mis on ellu kutsutud uhe klassi vahendina teiste rohumiseks, lisaks on veel kaks peamist teooriat. Esimene on algselt sonastatud John Locke'i pooh ja hilisematest tuntud autoritest on temaga uht jalga astunud naiteks Talcott Parsons. Nende arvates on riik uhiskondliku kokkuleppe tulemus. Kolmandale suunale pani aluse Herbert Spencer ja selle edasiarendusega joudis koige kaugemale Franz Oppenheimer. Viimased olid seisukohal, et eelindustriaalse riigi tekkes on peamisteks teguriteks vallutus ja sojaline tegevus. Koiki kolme arusaama on voimalik kritiseerida aga juba lahtepositsioonilt. Esiteks tekib kusimus, miks on uldse uurijad, kes on keskendunud ennekoike moodsale ajale, otsinud tuge nende tegelikust uurimisobjektist ajaliselt nii kaugete nahtuste seletamisest. Seega on koik need teooriad reduktsionistlikud ja valistavad riigi tekkemehhanismide paljususe. Edasi kritiseerides: koigis teooriates panustatakse riigi tekke seletamisel liialt uksikfaktorile.(10)

Mann juhib tahelepanu, et riikide tekkimist on seletatud nii ja naa ning mitte uhegi teooria pohjenduslik pool el ole perfektne. Claessen ja Skalnik korraldasid huvitavaid eksperimente, mine kaigus paluti varast riiki defineerida kahekumnel oma ala asjatundjal. Tulemused voeti kokku ja formuleeriti varase riigi kohmakas deimitsioon, mine toome sunkohal tolkimata ara:

   The early state is a centralized socio-political organization for
   the regulation of social relations in a complex, stratified society
   divided into at least two basic strata, or emergent social
   classes--viz, the rulers and the ruled--, whose relations are
   characterized by political dominance of the former and tributary
   obligations of the latter, legitimized by a common ideology of
   which reciprocity is the basic principle. (11)

Eelnevat lahti seletades Saab valja tuua jargmised varase, s.o industriaaluhiskonnale eelnenud riigi tunnused. Esiteks tahendab moiste varane riik seesugust uhiskonna formeeringut, mil seniste hajusate, klanni- ja sugulussidemetel pohinevate voimustruktuuride asemel tekivad jatkusuutlikud tsentraalsed poliitilised institutsioonid. Samaaegselt kujuneb ka uhiskonna polariseerumine: osast uhiskonnalukmetest saavad valitsejad ja teised on need, kelle ule valitsetakse. Pole selge, kumb kumma pohjustab, kas riik uhiskonna kihistumise voi vastupidi. Valitsejate monopoliks on domineerimine valitsetavate ule, kelle parisosaks jaavad kohustused esimeste ees. Kas tegemist on jaotumisega tootjate ja mittetootjate vahel ning kas mangu tuleb ka eraomandus, nu nagu seda a priori eeldab F. Engelsi arusaam, sellele kusimusele uhest vastust pole. Mann juhib oma analuusis varase riigi definitsiooni kohta tahelepanu veel jargmistele seikadele. Esiteks el ole meil piisavalt toestusmaterjali, et seletada, kuidas suudab uks uhiskonnakiht ennast teise ule kehtestada juhul, kui tegemist on riigi tekkimisega n-o sisemiste reservide baasil. Teiste sonadega on varases riigis inimeste omavahelise ebavordsuse aste veel kullaltki vaike, et tagada uhe uhiskonnakihi voime rakendada teiste ule kontrolli. On vaga raske uskuda, et valitsev kiht leiab seesugused vahendid, et kohe luua riik kui hasti funktsioneeriv repressuvorgan. Teiseks juhib Mann kogumikus esitatud uksikjuhtumite analuusis tahelepanu sellele, et paljude riigitekete puhul pole tegemist puhtalt sisearengu tulemusega. Kolmandaks: varase riigi tekkimisel on mitmel juhul margata, et nu kollektuvsed kui erahuvid aitasid sellele kaasa. Manni tahelepaneku pohjal Saab riigi tekkimist seostada ka valiste faktoritega, mine all peab to silmas soda. Vahel tekivad riigid vallutuse tulemusena, monel juhul Saab seda seostada aga vajadusega seista koordineeritult vallutajatele vastu. Andmata varase riigi tekkele omapoolset votit, juhib Mann tahelepanu sellele, et uhefaktoriliste seletuste aeg peaks moodas olema, kuid paraku panustab enamik kogumiku autoreid oma arusaamades enamasti uhele mojurile. Kull aga peab Mann 1978. aasta kogumikku aarmiselt oluliseks, Best kokkuvottev definitsioon viitab selge sonaga atribuudile, mida riigieelsetes uhiskondades pole--nimelt tsentraliseeritusele. Tanu sellele hakkab riik parast tekkefaasi uletamist tema arvates n-o iseseisvat elu elama. Mann kasutab Belle kohta valjendit autonomous power of the state, mida oleks sobilik tolkida kui riigivoimu autonoomsus, alternatiivina ehk ka enesereguleerumisvoime. (12)

Nagu selgelt oeldud, eeldab riik tsentraliseeritust. Kui tohusalt suudab riigivoim ennast kehtestada, see soltub oige paljudest asjaoludest. Ennekoike tuleks aga heita analuusiv pilk valitseva kihi suunas ja selgitada, millised on selle voimalused alamate ule kontrolli teostamiseks. Eelindustriaalsetes uhiskondades on riigivoimu enim levinud vormiks monarhia. (13) Monarhiad jagunevad riigivoimu jagamist silmas pidades laias laastus kaheks: 1) patrimoniaalsed (autokraatsed, despootlikud, imperiaalsed); 2) feodaalsed. Voimu jagamist silmas pidades on feodaalne monarhia patrimoniaalsega vorreldes tunduvalt liberaalsem. Voimuhierarhias kuningast allpool asuvad usaldusisikud saavad poliitilise ja majandusliku voimu teostamiseks teatud autonoomia. Sellega kaasneb muidugi oht, et autonoomsuse kasvades voivad feodaalid kui monarhia agendid kuningavoimul kaest libiseda ja nende isiklik huvitatus hakkab varjutama kroonitud pea huvisid ning see areng voib vua koguni polutilise iseseisvuseni. (14) Eriti komplitseerituks muutub olukord nenddl juhtumitel, mil riigile on pandud alus vallutusega, sest aja moodudes (olukorra stabiliseerudes, vallutuse kinnistudes) on kuningavoimu agentidel tendentsiks sukelduda "tsiviilellu". Keerulistes olukordades, mil naiteks laheb uuesti vaja kuninglike voimuagentide sojajoudu, ei pruugi nad enam endisel vusil organiseeruda. Patrimoniaalne monarhia aga hoiab kuninglikke agente tugevalt enda kuljes, laskmata tekkida olukorral, kus erahuvid voiksid areneda keskvoimule ohtliku piirini.

Keskaegses Euroopas oli riigi kujunemisprotsess aeglane ja seda iseloomustas voimuinstrumentide ebakupsus. Et seletada riigivoimu toimemehhanismi, jaotab Mann selle osadeks, eristades a) ideoloogilist, b) majanduslikku, c) sojalist ja d) poliitilist voimu. Ideoloogilise voimu all tuleks moista kas siis uksikisiku voi grupi kaitumisprintsupe, mida puutakse uhiskonnas kehtestada selle liikmetele omase omavahelise suhtluse keelena. Euroopa keskaega silmas pidades on selleks kahtlemata ristiusk, mille keskmes on paavsti kuuria kui uldkehtivate kaitumisnormide kujundaja. Majanduslikku voimu tuleb moista kui uksikisiku voi grupi kehtestatud reeglistikku, mille rakendamine tagab kontrolli uhiskonnas toodetavate vaartuste ja ka nende jaotamise ule. Sojalise voimu esmaulesandeks on territooriumi kaitse, vajadusel ka piire uletav ofensiiv. Kuid sojajoud peab tagama voimaluse ka uhiskonnasiseselt selle liikmeid korrale kutsuda, et tagada ideoloogiliste, majanduslike ja polutiliste normide taitmine. Poliitilise voimu all tuleb moista voimet hoida kogu uhiskondlik korraldus territooriumi pures koos. Nende nelja voimuelemendi koostoo annab uhele territooriumile tunnused, mille alusel saab seda riigiks pidada. Kui vordleme kesk- ja uusaegset ruki, sus on nende koige suuremaks erinevuseks nelja voimu integreerituse ning burokratiseerumise aste. Euroopa keskajast pole teada autohtoonseid riike, kus koik neli riigivoimu elementi tekivad ja arenevad vastastikustes mojudes, ilma et nad saaksid valjastpoolt arengulisi impulsse. Manni arvates on just ideoloogiline ja militaarne voim riigipiire uletava iseloomuga (sociospatially transcendent). Tapsustavalt olgu oeldud, et ideoloogilise voimu tsentrum voib asuda tema mojupurkondadest geograafiliselt vaga kaugel, kuid terra pooh satestatud reeglistik on kaitumisjuhiseks kohtadel voi puutakse seda eksportida kui ainuoiget kaitumisreeglistikku. Ideoloogiline voim evib ka voimet kontrollida terra pooh kehtestatud reeglite taitmist ja anda taitjate tegevusele hinnangut, mojutades oluliselt naiteks konkureerivate osapoolte kaitumist. Riigi arengu seisukohalt on vast koige olulisem, kui tihedaks on suudetud teineteist toetav majanduslik ja polutiline vorgustik ajada. Seega on kusimus voimu geograafiast. Mida tihedam on voimuvorgustik, seda tugevam on riik. Uheks Manni teeneks tuleb lugeda seda, et to toi keskaegse riigi kvaliteetide kupsuse voi ebakupsuse--ule otsustamisel faktorina sisse geograafilise dimensiooni, mida to nimetab voimu vorgustikeks (power networks). (15)

VOIMUMANGUD POHJA-EESTIS AASTAIL 1219-1238

Millest tuleks alustada, et analuusida Taani vallutust ja selle iseloomu Eestis? Milliseid omadusi voiks Taani taotlustele omistada ja mida eeldada? Formuleerides probleemi voimusotsioloogilisest aspektist, tuleks kusida: kuidas kavatses Taani ennast Eestis kehtestada? Esmalt el tohi unustada, et Taani oli kuningruk. Kuningainstitutsioon, uhe kroonitud pea juhitud invasioon, annab 1219. aasta sundmusele kindlasti lisavaartuse. Tegemist oli ikkagi uhe tsentraliseeritud riigi korraldatud vallutusega ja Taani kuningas oli autoriteet. Terra ideoloogiline voim toetus otseselt paavstivoimule ja vois sealt oma tegevusele lisatuge ring oigustust saada. Veelgi enam suurendas Taani kuningavoimu autoriteeti asjaolu, et paavsti ja keisri vastasseisus hoidis kuningas esimese poole. Taani kuningainstitutsioon oli Seega paavsti tugi Pohja-Euroopas, millele Rooma kuuria panustas. Kui vorrelda seda 12. sajandi lopul esimese Rua (Ukskula) puskopi ja varahansa kaupmeeskonna alustatud n-o Saksa ekspansiooniga, sus oli neil suur vahe. Uliaktuvse, suureparaste organisaatorivoimetega ja vaieldamatult karismaatilise puskopi Albert von Buxhovdeni kaed el ulatunud kogu terra ambitsioonikuse juures paavsti kuuriani--peamise uleeuroopalise ideoloogilise voimu allikani--sedavord, et teda oleks koheldud vordvaarselt kuningas Waldemar II-ga. Peapiiskopi positsioon jai tal saavutamata ja kui Liivi- ning Preisimaa jaoks aastaid parast Alberti surma vastav institutsioon loodi, sus ei olnud see sugugi Riia piiskoppide Meinhardi, Bertholdi ja Alberti loodud kirikliku struktuuri otseseks arengujatkuks. See, mida 1255. aastast tunneme Rua peapuskopkonnana, oli uus moodustis, haarates oma voimkonda Liivimaa territooriumi, uletades ka sootuks teistsuguse kujunemisloo ja voimustruktuuriga alasid, nagu need olid naiteks Preisimaal. Sealjuures on tahelepanuvaarne, et Taanile kuuluvat Pohja-Eestit sellesse ei lulitatud. Tallinna puskopile reserveeriti paavst Innocentius IV poolt soltuvus Lundi peapuskopkonnast. Sunkohal ei ole tahtis, milliseks Lundist soltuva Tallinna puskopkonna areng ajalooliselt kujunes. Tahis on see, et korgeima ideoloogilise voimu allikas ehk Rooma paavst ei votnud Tallinna puskopitooli oma otsese kontrolli alla. Viimane asjaolu--paavsti kuuria viimseinstantsioigus Liivimaa piiskoppide maaramisel--oli aga Vana-Liivimaa ebastabulse sisearengu pohjuseks. Voitlus piiskopitooli taitmise umber oli uhtlasi ka voitlus liidrirolli parast maistes asjades, sest piiskopid olid uhtlasi ka maaisandad. Tasuks seega veel ule korrata: paavstivoimu silmis oli Taani kindlasti veel 13. sajandi keskel eriseisundis. (16)

Robert Bartlett on oma klassikastaatuses kasitluses Euroopa laienemisest puudnud tabada selle nahtuse allhoovusi. (17) Ladinakristluse levimine oli seotud uhiskondlike ja majanduslike protsessidega Vanas Maailmas. Vorreldes laienemist jaamaega, on selle nahtav osa poliitiline ajalugu. Uldaktsepteeritava diskursuse jargi tuli kuningas Waldemar II 1219. aastal suure laevastikuga Lindanise alla, peeti lahing eestlastega ja alustati kohalike ristimist, mis kujunes mone aja parast voiduristimiseks sakslastega. Moningaid ajaloolisi paralleele voiks naiteks tommata 1066. aasta sundmustega Inglismaal, mil Normandia hertsog tuli, voitis anglosaksid Hastingsi lahingus ja pooras saareriigi arengus ette uue lehekulje. Mis pohjuseks normannide invasiooni? Poliitilise ajaloo aktsendiga kasitlustes on uheks pohjuseks toodud naiteks segaseid pariluskusimusi ehk probleem, kellele kuulub Inglise kroon parast Edward Usutunnistaja surma. Kas seesugusest seletusest pusab? Kas William Vallutaja karismaktilisest natuurist oli kullalt, et koondada oma lipu alla tuhandeid mehi mitte ainult hertsogkonnast endast, vaid ka naiteks Prantsusmaklt ja Flandriast? Muidugi: William vajas invasiooni ettevalmistamisel ka korgeima ideoloogilise voimu ehk pakvsti tuge. Alexander II andis hertsogile oma onnistuse, saates talle kalli reliikvia--puha Peetruse juuksekarva. Kahtlemata motiveeris pakvsti onnistus nii hertsogi enda kui ka nakberalade sojamehi Williami lipu alla koonduma. Ideoloogilise poolega, invasiooni oigustusega, oli sus koik justkui korras, olgugi et ristisodade aeg polnud veel alanud. Kuid kas meil on voimalik veel sugavamale minna ja seletada Normandia hertsogi aktsiooni uhiskondliku arenguga? Kindlasti on see voimalik. Nimelt annab 1066. aasta vallutuse eellugu seletada Normandias ja selle naabruskonnas kujunenud uhiskondlike pingetega, mis vajasid lahendust. Maapuudus kummitas, voimalus laane saada oli ahtaks muutunud ja tookasi nappis. Lisaks oli Prantsusmaa uhiskonda kooshoidev autoriteet lagunenud ja see survestas Normandiat. Taiendava faktorina tuleb arvesse Taanist Normandiasse saabuvate uute asunike soov leida endale hertsogkonnas lahedamat araelamist ja tagatipuks olid parilustavad muutunud. Sisuliselt oli paljude tegurite koosmojul tekkinud uhiskondlik pinge, mis vajas Lahendust--ja see vus normanni vallutuseni. (18) Eelkirjeldatud taust sobib hasti kokku ka Bartletti seletusega Euroopa laienemise allhoovustest. (19)

Eelneva taustal tahaks kusida, kas 1219. aasta Taani vallutuse taga vois olla samasugune uhiskondlik pinge, nagu see oli tekkinud mandril vastu Suur-Britannia saart 11. sajandi esimesel poolel? Kas invasiooniarmee moodustasid maanaljas ruutlid, kes ainult ootasid hetke, mil saaksid ennast poliselanike ule maksma panna, et paaseda lopuks ometi emamaal valitsevast uhiskondlikust surutisest? Sellele kusimusele valjapeetud ja tosiselt voetavat vastust pole. Kull aga on enne taanlasi Laanemere idakaldale edenemist alustanud Saksa ekspansiooni seletatud uhiskonna sisemise vajadusega leida endale valjund uute asualade hoivamisega, voi oli see uheks oluliseks faktoriks teiste korval. (20)

Taanlaste 1219. aasta invasiooni veepealse osa vaatlus ei jata kahtlust, et see oli suursugune aktsioon. Taani kuningas tuli, et votta, mida ta arvas endale kuuluvat. Poguski pilk ekspeditsiooni koosseisule kinnitab, et mitte kordagi polnud sunsel maalapil vubinud korraga nu palju korgeid ilmalikke ja vaimulikke ametimehi: peapuskop Anders Sunesen, kes polnud lihtsalt Lundi kiriku korgeim hingekarjane, vaid paavst Innocentius III poolt maaratud legaat Pohjamaades (21), kolm piiskoppi, kuningas Waldemar II ise ning tema vasall, slaavlaste vurst Wizzlaus. Tahelepanuvaarseks ja sojakaigule kaalukust lisavaks faktoriks tuleb lugeda Eestimaa piiskopi Theoderici osalemist, kes oli Riias piiskopiks puhitsetud ning "...hoidis kuninga poole". (22) Theoderic oli vaieldamatult parim Liivimaa olude tundja. Vahemalt viis-kuus korda oli ta Roomas Liivimaa-asjus paavsti kuuriat kulastanud ja tema leerivahetusse peab suhtuma taie tosidusega, otsides sellest tulevikku silmas pidades margilise tahtsusega sonumit. Tsistertslase Theoderici intuitsiooni tuleb usaldada. Waldemar II tagataskus pidid Theoderici arvates olema vaga tugevad kaardid ja Eestimaa puskop teadis, kelle poole hoida. (23) Pole sugugi valistatud, et tsistertslane oli ise Waldemarile invasiooni ettevalmistamisel tubliks toeks. Paavst Honorius III 19. oktoobri 1218. aasta bulla andis kuningale oiguse liita oma valdustega ja allutada kiriklikult koik alad, mis tema relvadega voidetud. (24) Igatahes on taiesti arusaadav, et Theoderic jagas ara: Alberti tegevus nais nokitsemisena Taani kuninga laia joone korval, kellele oli Jumala maapealse asemiku poolt antud peaaegu piiramatu voli oma heaksnagemise jargi toimetada. (25) Eelneva taustal ei tohi siiski hetkekski unustada, et taanlaste tulekule eelnesid 1218. aasta juulis labiraakimised Schleswigis, kus Riia piiskop Albert ja Theoderic esitasid Waldemar II-le palee tulla sakslastele Liivimaale appi. Kahjuks ei ole selgemat ulevaadet, milles tapsemalt veel kokku lepiti. (26) Schleswigi lepingul on siiski veel uks kulg, mida tasub kindlasti kujuneva Liivimaa siseolusid silmas pidades tahele panna. Nimelt ei ole seal Moogavendade Ordu esindajaid. Viimased olid aga juba aastaid vallutuse edenemise votmetegelasteks. Ordu kujutas endast militaarset joudu ja selle liikmed olid vagagi teadlikud oma erilisest seisundist kohalike ule domineerimise saavutamisel. Vahe sellest: juba moni aasta parast asutamist oli ordu hakanud ules naitama tungivat soovi olla mitte ainult tooriistaks, vaid iseseisvaks valitsejaks piiskopivoimu korval. Kui Albert ja Theoderic ordu reaalset positsiooni ja erihuve eirasid ega arvestanud ordu kui omaette joufaktoriga, siis oli see kindlasti valearvestus. Kui vaadata aga Schleswigi kokkuleppele Taani kuninga silmade labi, arvestades tema uhiskondlikku positsiooni Liivimaa sakslastega vorreldes, ei pidanudki Waldemar II vaga muretsema. Torksate eestlaste ja vaenulike venelastega ha,das sakslased ei pruukinud olla taanlaste jaoks uldsegi tosiselt voetavateks lepingupaxtneriteks, kelle huvidega pidi arvestama. Ja veel vahem oskas kuningas ette naha, et parast abistava kae ulatamist saab Taanist hoopis sakslaste konkurent.

Mida taanlased saavutasid? Periood, mille jooksul saame jalgida taanlaste tegevust ja mida voiksime interpreteerida kuningriigi taktikana enese kehtestamisel, on luhike. Tinglikult saab pidada n-o esimese Taani voimuperioodi lopuks 1227. aastat, mil tuli Revala linnus maha jatta. Oma plaani segamatu elluvumise periood oli aga veelgi luhem. Selle lopuks Laanemere idakaldal oli 1222. aasta teine pool, mil puhkes eestlaste ulestous, ja Taanis endas 1223. aasta mai, mil kuningas langes oma vasalli, Schwerini krahvi Heinrichi katte vangi. Need kaks sundmust naitavad selgelt, et sakslaste silmis oli Taani samahasti kui mangust valjas.

Selleks et vallutus ehk teisisonu voim kindlustuks, on vaja luua infrastruktuur, kindlustada voimupesad, mille vahendusel saaks ennast teostada. Sellest ei paase mooda mitte ukski vooras voim, juhul kui tal on kavas tulla, et jaada. Vallutuse sojaline pool voib ju edukas olla, kuid omaette probleemiks on see, kui osavalt suudetakse ennast kehtestada. Keskaegses uhiskonnas oli tavaks domineerimise tagamiseks luua kindlustatud sojalisi tugipunkte, millel on taita olulisi funktsioone: esmalt on need sojalise voimu keskused, et tagada poliitilise voimu teostamine allutatute ule, juhul kui kontroll lahiumbruse ule voib ohtu sattuda. Teiseks voivad neist kujuneda ka majandusliku voimu teostamine keskused. Heaks naiteks selle kohta, kuidas vallutus pidas esmavajalikuks tugeva sojalise tugivorgustiku loomist, on normanni vallutuse jargne Inglismaa ja eriti Inglise Walesi puriala. Seal rajatud kindluste voond teenis korraga kaht eesmarki: esmalt kontrolli tagamine sojajouga anglosaksidelt haaratud territooriumi ule ja teisalt olid tugevad kivikindlused heaks platsdarmiks edasisele edenemisele laanesuunal.

Iga vallutus katkeb endas veel uhe olulise kulje, mis on otseselt seotud voorvoimu kehtestamisega. Brutaalse sojajou kasutamine kohalike vastu, kelle ule tahetakse voimu teostada, voib olla edukas, kuid sellel on siiski oma piirid. Mingil ajahetkel voib vagivalla kasutamine ammenduda, sest see voib havitada ressursi, mille ule kontrolli kehtestamine ongi eesmargiks. Seda muidugi juhul, kui vallutuse eesmargiks pole kohalike sihiparane havitamine ja uute kolonistide maaletoomine. (27)

Taanlaste tulekut silmas pidades voime uhes asjas kull kindlad olla: nimelt ei ole voimalik tuvastada seda, et Waldemar II oleks seadnud oma eesmargiks luua Pohja-Eestis n-o teist Taanit. See tahendab, et eesmark vahetada kohalik elanikkond Taani oma vastu valja, langeb kindlasti ara. Ka ei ole margata, et taanlased oleksid tegelnud kohalike umberasustamisega, nagu see oli tavaks naiteks laaneslaavlaste juures Saksa kolonisatsiooni ajal. (28) Seega tuleb silmas pidada: Taani oli arvestanud sellega, et tal tuleb ennast kohalike ule kehtestada. Teiste sonadega: taanlaste domineerimistaktikal olid mingisugused erijooned, kuid neid jooni tuleb valja lugeda taanlaste tegevusest kohapeal. Sun on uheks votmekusimuseks, milliste ressurssidega Waldemar II uldse opereerida sai. Sojameeste hulk, millega kuningas Lindanise alla saabus, ei saanud olla suurem kui 3000 sojameest. (29) Aarmiselt oluline oleks teada, millised uhiskonnakihid olid Waldemar II vallutusse kaasa haaratud ja kuidas komplekteeriti kuninga armee. Tuues uuesti paralleeli umbes 150 aastat varem William Vallutaja korraldatud vallutusega, oleme Taani kuninga sojavae koosseisu moistmisel usna noutud. (30) Suur-Britannia saarele astunud normanni sojameeste koorekiht on tunduvalt tapsemini tuvastatav, kusjuures nende paritolu aitab moista ka hertsogi lipu alla koondumise motiive. (31) Pealegi oli Waldemar II ise Eestimaa pineal koigest mone kuu ja septembri teisel poolel oli ta Taanis tagasi. Kui palju sojamehi temaga koos kodumaale purjetas ja kui palju Lindanise lahingus langes, selle kohta puudub umbkaudnegi ulevaade. (32) Veelgi enam kurvaks teeb aga tosiasi, et me ei tea, kui palju sojamehi--potentsiaalseid laanimehi, ametnikke ja vaimulikke--siia ikkagi jai. Selle teadmisega oleks aga nu mondagi peale hakata, selgitamaks taanlaste domineerimistaktikat.

Taanlaste tegevuse ule saab otsustada peamiselt kahe allika vahendusel. Esimeseks on Paul Johanseni "Taani hindamisraamatu" interpreteering ja teiseks preester Henriku Liivimaa kroonika. Esimene allikas on, nagu juba oeldud, interpreteering. Selle hoolikal lugemisel saab selgeks, et Johanseni arusaamad voimumehhanismide kehtestamisest on saksakesksed. See tahendab eelkoige, et vallutuse kinnistumisel oleksid taanlased pidanud tema arvates sakslaste moodi kaituma. Allpool on sellele tahelepanu juhitud. Henriku kroonika omakorda vaatleb sundmusi Riia kiriku seisukohalt ja ainult ridade vahelt saab aimu taanlaste tegelikest taotlustest.

Voime suure toenaosusega arvata, et voimu hoidmise ja laiendamise seisukohast oli Toompeal asunud ravalaste linnuse hoivamine koige olulisem. Waldemar II tuleku kohta utleb Henrik, et parast randumist asuti ravalaste linnuse asemele Toompeale uut ehitama. Siena jaid parast kuninga lahkiimist "... puskopid koos kuninga meestega". (33) See kindlus jai taanlaste katte kuni 1227. aastani. Kivilinnuse ehitamiskavast, mis pidi ilmselt voimupesa ulesannet taitma, raagib kroonik Waldemar II 1222. aasta Saaremaa retkega seoses. (34) Kuid taotlus luua pusiv tugipunkt loppes fiaskoga, sest sakrlased sundisid kuninga poolt linnusesse jaetud meeskonna alistuma ja lahkuma ning tegid kivikantsi maatasa. (35) Suuremate forti-fikatsioonide ehitamisest taanlaste poolt lisaks neile kahele jalge pole.

Taanlaste peamiseks ulesandeks oli kohalike ristimine. See oli kindlasti vusiks voimupurkonda margistada. Huvitaval kombel on taanlasee ja kohalike sojalisest vastasseisust ristimisel suhteliselt vahe andmeid. Henrik utleb kull, et parast Waldemar II lahkumist "...siena jaid maha puskopid koos kuninga meestega, kes terve selle aasta labi voitlesid ravalastega, kuni need vumaks ristimise sakramendi vastu votsid". (36) Johansen on oletanud, et 1219. aasta lopul vois aset leida suurem lahing Raasiku umbruses. (37) Seda koike on aga hammastavalt vahe, kui vorrelda lounast pohja suunas edenenud ordu ja puskop Alberti leeri voitlusi kohalikega ristiusu nimel. Kuidas preestrite liikumist ja sucre Eestimaa nimistu algmaterjali koostamist praktiliselt ette kujutada? Meil ei ole poolt- ega ka vastuargumente, et ristijate liikumine toimus naiteks sojajou toetusel. Kui kuningas oli markimisvaarse hulga sojameestega Taani tagasi lainud, sus frontaalse sunni rakendamine tuleb vaevalt kone alla. Andmeid pole ka selle kohta, et Taanist oleks Eestisse saabunud n-o varsket verd sojameeste naol. Kuidas seda fenomeni seletada? Juri Uluotsa poolt valja kaidud voimalusega--eestlaste alistumine voorastele toimus valdavalt lepingulisel alusel--noustumine tundub olevat liialt riskantne. (38) Samas ei saa valistada, et paikkonniti vois parismaalaste allutamine olla erinev. Ja mis peamine: olgugi et allikaline baas muistse Eesti uhiskonna kirjeldamiseks on kahetsusvaarselt napp, oleks vaar selle voimusotsioloogilist struktureeritust alahinnata. Tuletagem meelde kas voi kroonikakirjutaja Henriku kirjeldust kuningas Waldemar II tulekust ja esmastest kokkupuudetest eestlastega. Koigepealt vahetati kinke ja seejarel peeti lahingut, millest taanlased hadavaevu terve nahaga valja tulid. Muide me ei tea ju uldse, kellega kuningaleer kinke vahetas ja kellega lahingut peeti. Oli see ulepea sama seltskond eestlasi? Henrikki eristab ju eestlasi maakondade kaupa, millest saab eeldada, et neil struktuuriosadel oli kindlasti omaette ulesehitus. Kindlasti soltus palju ka sellest, milliseid tingimusi taanlased kohalikele pakkusid voi millised olid kokkulepped voimu loovutamisel.

Omaette voimupesa naib olevat Varbola. Seal tapeti saarlaste, harjulaste ja mereaarsete eestlaste uhisaktsiooni tulemusel 1222. aastal taanlasi. Henriku sonadest voib jareldada, et sealsed eestlased ja taanlased elasid linnuses koos:

   ...kogunesid nad /.../ Varbola linnusesse kokku, tapsid moningad
   taanlastest ja nene preestritest, kes nendega koos elasid ... (39)

Et taanlaste ja varbolaste suhted polnud teravale konfrontatsioonile ules ehitatud, voib valja lugeda Henriku lausest, milles on oeldud, et moned saarlased olid kainud uudistamas paterelli ehitamise kunsti, "... mille taanlased olid kinkinud varbolastele kui oma alamatele". (40) Usna irooniliseks muudab selle seiga aga asjaolu, et taanlastelt kopeeritud masinate abil havitasid saarlased 1222. aastal taanlaste poolt Saaremaale ehitatud kivilinnuse. (41)

Taanlastel oli suski moningane kontroll Virumaa ule. Pole vahimatki aimu, mida tohib jareldada taanlaste voimu kohta Henriku sonadest:

   ... sakslased /.../ tulid virulaste vaneinate kutsel Virumaale ja
   hoivates Virumaa linnused, loid taanlased valja ... Ja nad hakkasid
   valitsema koigis Virumaa kihelkondades ja linnustes. (42)

Kuigi paavsti legaat vottis jargnevalt Taani-Saksa vaidlusalused maad oma kontrolli alla, vutab asjaolu ometi sellele, et taanlased olid kohal. Varbola analoogiat voiks ju rakendada--taanlased olid linnuses koos kohalikega--, kuid Henriku kroonika ei anna selleks paraku voimalust. Jarvamaal oli Henriku sonade jargi taanlastel ametis foogt (advocatus), kes sakalaste poolt rituaalselt tapeti. (43) Millised voisid olla uhe advocatus'e kohustused, pole koige vahematki aimu.

Modena Guillelmuse kaigust Pohja-Eestisse saab jalle teha moningaid jareldusi esimese Taani aja voimuvorgustiku kohta. Voib ju eeldada, et paavsti legaat ei kainud mooda nurgataguseid kohti, vaid teda juhatati koige olulisematesse kohalikesse voimukeskustesse. Kareda kula oli esimese, kuhu ta joudis. Seejarel "...laks edasi Virumaa esimese linnuse juurde, mida kutsutakse Agelindeks" (44) Edasi oli suurem kokkusaamine Tarwanpelsis, mis oli suure toenaosusega tulevane Rakvere. Sealt mindi edasi Tabellini kihelkonda ja tagasi Tharwanpele. PohjaEesti ringkaigu kulminatsiooniks oli taanlasee linnuse kulastamine Revalas ja sealt lukus ta edasi Laane-Eestisse. (45)

Guillelmuse tegevuse tulemusel solmiti taanlaste ja sakalaste vahel rahu, mis oli aarmiselt habras. See on ometi hea naide ideoloogilise voimu omadusest sekkuda oma autoriteediga uhe ja sama eesmargi nimel tegutsevate konkurentide tegevusse. Kuid mille parast tuli tekkis? Ei millegi muu kui domineerimise parast. Paavsti legaadile hetkeks kull kuuletuti, mis aga ometi ei tahendanud, et Guillelmuse korraldused oleksid jaanud pusivaks kaitumisjuhiseks. Juba siis, kui paavsti legaat alles Riias tagasi purjetamiseks soodsat tuult ootas, laks konkureerivate poolte vahel uuesti relvavoitluseks. Magister Johannes, kelle olule jai kontroll paavstile allutatud alade ule, asus selles sakalaste poolele ja legaat ise lakitas "... oige palju sakslasi Virumaale sellesinasele Johannesele appi nuhasti taanlaste kui sakalaste maratsemise vastu". (46) Henrik vaidab, et magistri sulased ajasid Ridalat riisuvaid ja poletavaid taanlasi taga ning loid viiskummend neist maha. Sama palju taanlasi oli pogenenud Maianpata linnusesse, kus viimased kolme paeva parast seetottu, et nad kristlased olid, lahkuda said. (47) Me ei oska arvata, kas taanlaste pogenemine Maianpatasse tahendas selle kuulumist Taani voimupesade hulka, nagu naiteks vois seda oletatavalt olla Varbola. Henriku vaitel toimetas seal ristimist kull Peter Kaikiwalde, vues osalise ristimise lopule (48), kuid pagemistest kohalike linnusesse voiks ometi jareldada, et kestis mingi kokkulepe. Taanlased ei saanud ju sakslaste eest n-o karukoopasse pogeneda.

Korrakem ule: koos kuningas Waldemar II-ga saabus Eestisse markimisvaarselt suur hulk vaimulikke Lundi peapuskopi ja paavstliku Pohjamaade legaadi Anders Suneseniga eesotsas. Et kirikliku struktuuri kehtestamine oli taanlaste jaoks aarmiselt oluline, sellest annab tunnistust Johanseni LCD analuus. Toompeale planeeritud katedraali ehitamist alustati kindlasti juba 1219. aasta suvel. Jargmisel aastal ehitati Saha, mis aga eestlaste ulestousu kaigus ilmselt havitati, nagu pakub Johansen. Ka Keila, Joelahtme ja Kuusalu kiriku rajamine jai samasse aastasse. Hageri ja Kose kirik rajati ilmselt 1221. aastat ning Haljala ja Viru-Jaagupi kirik 1221/22. aastat. Sama ajaga voib dateerida ka Virumaa puskopkonna katedraali rajamise katse Rakvere kulje alla Tormasse. Vaskjala, Juri ja Simuna kiriku ehitamine algas 1224. aastat. Mahu ja Kadrina oma jaid aga perioodi 1225-1238. (49) Kui Johanseni dateeringud paika peavad, annab see selget tunnistust, et kirikute rajamine oli taanlaste jaoks prioriteediks ja selle nimel pingutati. Nagu oeldud, planeeriti Tormasse Virumaa piiskopkonna keskust, mille ulemvaimulikuks puhitseti Lundi peapiiskopi poot Ostradus. (50)

Johansen on vaitnud, et vasallide kihi kujundamise au Pohja-Eestis kuulub magister Johannesele, kuna vumane pidi suutma mingite vahenditega motiveerida legaadi poot varvatud ristisodijaid, ja vahetult enne Ruast lahkumist uuesti puhkenud Taani-Saksa vaenukoldesse Virumaal lakitati "... oige palju sakslasi". (51) Seega: Waldemar II leer ei teinud vasallide kihi moodustamiseks joulist katset. Johansen toob pohjuseks, et aeg oli selleks liialt luhike: Virumaal ja Jarvas kestis esimene Taani aeg kolm ja pool ning Harjus viis aastat. Vastasseisud olid pingelised ja laanistamiseks polnud aeg kups. (52) Teistsugusena naeb Johansen aga arenguid Ravalas. Taani aeg kestis seal kaheksa aastat ja pealegi oli tegemist voimutsentrumi lahiumbrusega. Seal polnud laanistuste labiviimiseks suuremaid takistusi. Johanseni arvates oli aga laanistuste vorm teistsugune, kui Riiast lahtunud sakslased seda praktiseerinud olid. Taanis endas oli sel ajal kasutusel n-o ametilaan, mis ei olnud paritav. (53) Noutuks teeb aga Johanseni jareldus: kuna Waldemar II oli vallutanud Saksa alasid ja laanistanud seal saksa kombe kohaselt ning temaga koos saabus sua kindlasti mitte vahe saksa soost rahvast, sus pidid laanistused ka Eestis toimuma nu nagu Saksamaal. (54) Tuletagem sunkohal uuesti meelde de Certeau kolmnurga toimemehhanismi. Ilmselt ei ole Johanseni arvates n-o saksalikule laanikorraldusele alternatiivi ja seetottu otsib ta selle kehtestamise tunnuseid ka Waldemar II tegevusest. Miks pidi aga kuningas laanide andmisel lahtuma potentsiaalsete vasallide paritolumaa tavadest?

Hinnates taanlaste tegevust perioodil 1219-1223--ajal, mil peaks koige selgemini eristuma Waldemar II taktika voimuvorgustike kujundamisel--, selgub, et pingutused kirikliku struktuuri valjaehitamiseks olid esiplaanil. Kuid nii nagu ristimisegi puhul jaab vaid imestada, kui valmid olid eestlased laskma sellel koigel toimuda.

Eelneva taustal on raske moista, miks valisid taanlased just nusuguse taktika. Koige enam paneb imestama see asjaolu, et vallutusega traditsiooniliselt kaasaskaiva sojalise infrastruktuuri valjaehitamisel, mille eesmargiks on oma kohaloleku demonstreerimine ja eelduste loomine nii majandusliku kui poliitilise voimu teostamiseks, naitas kuningruk ules arusaamatut abitust. Eelnevast saab teha jarelduse: kuigi me ei tea Schleswigi lepingu tapset sisu, voib ometi eeldada, et taanlased ei olnud valmis sojaliseks konfrontatsiooniks sakslastega. Viimased omakorda aga ei suutnud leppida asjaoluga, et taanlaste oiguste hulka kuulus ka maa hoivamine ja Taani krooni alla koondamine. Teisisonu ei arvestanud sakslased sellega, et taanlastest said nende konkurendid. Saksa-Taani vastuolu on sellisel juhul printsipiaalset laadi ja taandub domineerimisele maa ning poliselanike ule. Mis sus ikkagi oli pohjuseks, et sakslased taanlasi appi kutsusid? Kullap ei miski muu kui soov Taani abile oma tahte saavutamisel. Domineerimisvoimaluste jagamisest pole juttugi.

Seetottu pole imestada, et 1227. aastal tegi Taani vastaspool moogavendade eestvedamisel tugevama oigust rakendades Pohja-Eestis n-o puhta too. Kui lalituda voimusotsioloogilisest kuljest, siis Taani voim kohapeal likvideeriti. Sumptomaatiline on sealjuures see, et konkureeriv pool kasutas oskuslikult ara koik Taam norgad kohad: Waldemar II vangistamise tema vasalli poolt, kaotuse Bornhovdeni lahingus, magister Johannese abituse puhverriigi haldamisel ja hertsog Knudi kogenematuse positsioone hoida. Magister Johannes andis lahkudes Ravala, Harju, Laanemaa, Jarva ja Virumaa Rooma kiriku kaest ajutiseks haldamiseks ule oma abimeestele, s.o ordule ning puskoppidele. (55)

Puudub tapsem arusaam, mida voisid ajutised haldajad nende katte usaldatud maal ette votta. Sajaprotsendilist kindlust, et Pohja-Eesti oligi nuud nende oma, neil kindlasti polnud. Seetottu ei saa me kujundada ka tapsemat pilti, millele ordu Pohja-Eestis oma voimu kindlustamisel panustas. Taiesti selge on aga see, et ruutelvennad ei saanud sun tegutseda kui alal, mis oli nende katega paganate kaest voidetud. Magister Johannes oli alustanud laanistusega ja vaevalt soandas naiteks ordu midagi radikaalset ette votta, et Rnoma kiriku vasallide kaest maad enda katte haarata. Ent ordul oli ometi pikaajaline kogemus, kuidas maad oma kontrolli all hoida. Strateegiliselt esmatahtis oli Toompea, kuhu asuti nn vaikest linnust ehitama, ja sellega jouti valmis kahe aastaga. Toompea jaotati neljaks: ordu sai uhe osa ja 3/4 laks vasallidele. (56) Ordufoogtid seati ametisse Harjusse ja Jarvasse. (57) Virumaa seisund oli teine. Pole andmeid, et ordu oleks sinna oma foogti paika pannud. Modena Guillelmuse siinviibimisest teada Virumaa oletatavatest voimukeskustest oli Tarvanpaa vasallide kaes ja Agelinde maha jaetud. (58) Ordu kasutas oma positsioonide kindlustamiseks uut taktikat. Nimelt kutsuti Ojamaalt Tallinna 200 kaupmeest ja neist 40 said igauks 20 adramaad Jarvas. (59) Johanseni arvates toimus nende maaletulek 1230. aastal. (60)

Piiskop Alberti surm 1229. aastal vallandas Liivimaal suure sisepolutilise konflikti, mille klaarimine jai paavsti legaadi Alna Balduini hooleks. Paavst Gregorius IX laiendas oma voliniku tegevusala oluliselt. 1232. aasta algul saavutas ta kogu Laanemere regioonis positsiooni, mis andis talle voli kujundada oma aranagemist mooda umber faktiliselt koik senised voimusuhted. Pohja-Eestikusimus tousis teravalt paevakorrale 1233. aastal. Esmalt huvitus legaat Virumaast, Jarvast ja Laanemaast. Sealsed vasallid vandusid talle truudust. Uhtlasi laanistas ta ka ise, kusjuures uute vasallide seas oli ta oma vend. (61) Vanadest voimupesadest vottis ta uuesti kasutusele Agelinde, mida ta ka kindlustas, samuti Laanemaal Kullamaa. (62) Jarvamaal tuhistas ta Ojamaa kaupmeestele tehtud laanistused, voites selle sammuga kohalikud eestlased enda poole. Samuti hoidsid legaadi poole Viru- ja Laanemaa eestlased. (63) Harjumaa ja Ravala ule talle siiski paavsti poolt tait voli ei antud. (64) Kull pidi ta aga hoolt kandma Ravala, Virumaa ja teiste puskopkondade vaimuliku kulje eest. (65) Millisesse positsiooni suruti Alna Balduini tegevuse tagajarjel ordu poolt Pohja-Eestis ametisse seatud foogtid, selle kohta ulevaade puudub.

Kui heita motteline pilk kaardile, siis selgub, et taieliku kontrolli kehtestamisest Pohja-Eestis lahutas paavsti volinikku vaid moni samm. Alna Balduin noudis enda katte kogu Toompead. Voimugeograafiliselt oleks ka vaikese nn linnuse loovutamine tahendanud strateegiliselt olulisima positsiooni araandmist ja ordu domineerimisvoimaluste kahandamist kogu kujuneval Liivimaal.

1233. aasta varasugisel ordu ja legaadimeelsete vahel peetud Toompea lahing ning sellele jargnenud ruutelvendade tegevus (66) veenab, et ordu oli valmis kasutama oma positsioonide hoidmiseks koige aarmuslikumaid voimalusi. Siinkohal tuleks rohutada ordu otsustavust mitte alluda ka korgeima ideoloogilise voimu tahtele, kui see peaks vaarama ruutelvendade huve. 1234. aastast parit paavst Gregorius IX kiri, milles ta kutsub vastust andma legaat Balduini ja kiriku vastu korda saadetud kuritegude eest Riia piiskopi Nicolausi, moned moogavennad, ordu tervikuna ning Rua linea esindajad, ei pruugi sisaldada muidugi sajaprotsendilist tott. Kull aga ei muuda see paris kindlasti tervikpilti vastuoludest eri konlcureerivate poolte vahel domineerimise kindlustamisel. Oigupoolest on tegemist unikaalse allikaga, et moista vallutuse kinnistumise ja keskaegsete voimustruktuuride kujunemise keerukust. Kui palju langes Toompea lahingus ordu kae labi Balduini poolehoidjaid, kui palju vangistati ja parast lunaraha eest vabastati, sellele kusimusele pole tapse vastuse andmine voimalik. Dokumendis pakutud 100 langenut ja 200 vangistatut on ilmselt ule pakutud arvud. (67) Samas on taiesti selge, et kui ka pooled orduvastased vasallid hukkusid, tahendas see ikkagi maa vabaks jaamist ja ruutelvendadele voimaluse andmist kaituda omanikuta maaga vastavalt oma aranagemisele. Suudistuskirjas vaidetakse, et ka need vasallid Harjus, Virus ja Ravalas, kes ellu jaid, pidid Rooma kirikule, s.o paavstile, antud vasallitootusest lahti utlema, ning need, kes seda ei teinud, jaid valdustest ilma. (68) Ka Alna Balduini poolt uuesti mehitatud Agelinde ja Kullamaa vallutati ning havitati ordu poolt. Vastristitud ja vasallid maksustati rangalt. (69) Ka Ojamaa kaupmehed said oma Jarvamaa valdused tagasi. (70) Ent vast koige olulisemaks, mida saab Tnompea lahinguga seoses jalgida, on ikkagi ordu kaitumisviis domineerimise tagamisel. Ruutelvennad kasutasid territooriumi ule kontrolli kehtestamiseks brutaalset joudu. Voimusotsioloogiliselt saab seda kvalifitseerida poliitilise voimu vagivaldseks manifestatsiooniks, kontrolli kehtestamiseks (voi ka taaskehtestamiseks) territooriumi ule, mida arvati kindlalt oma voimkonda kuuluvat. Pole kull konkreetset toestusmaterjali, kuid ometi voib oletada, et konkurentsis domineerimise parast Pohja-Eestis vois ordu kasutada oma sojalist uleolekut ka varem. Eriti voib see kehtida perioodi kohta, mil Modena Guillelmus siinmail tegutses ja uritas neofuutide oiguslikku seisundit parandada. Niisugune legaadipoolne korralekutsumine ei sobinud ordu domineerimistaktikaga ja olukorra pooramiseks enese kasuks oli vaja leida pohjus voi isegi kriitilisi olukordi lavastada. Vastristitute suudistamine konspireerimises andis jouliseks tegutsemiseks piisava pohjenduse, mis kulmineerus taanlaste lahkumisega 1227. aastal. (71)

Ordu poolt uuesti katte voidetud poliitilist domineerimist Pohja-Eestis tuleb pidada raamistuseks. Taiesti selge on see, et jouga enese taaskehtestamine ei saanud tahendada taielikku senise olukorra muutmist raamide sees. Johansen on LCD analuusist jareldanud, et parast 1233. aastat pidi ordu minema Pohja-Eesti vasallidega ikkagi koostoole ja neid endaga siduma. Sumptomaatiliseks tuleb pidada asjaolu, et Virumaa suurvasallid said parast Toompea lahingut Tallinna umbruses valdusi. (72) Suure toenaosusega ei tegelnud ordu mitte ainult Toompea lahingus langenud laanimeeste maade umberjagamisega, vaid ka uute laanistustega. (73)

Periood Toompea lahingust 1233. aastal kuni 1238. aastani, mil solmiti Stensby leping, on suhteliselt luhike ja ordu taktika tapsemaks kirjeldamiseks allikatega vahe kaetud. Sellesse ajavahemikku jaab aga terve rida sundmusi, mis toovad Pohja-Eesti uuesti Taani voimu alla. Milliste vahenditega Waldemar II selle saavutas? Voimusotsioloogilisest aspektist lahenedes oli korgeim ideoloogiline voim ehk paavsti kuuria jarjekordselt selleks instantsiks, kelle otsused olid maaravad. Tosi: paavsti kuuria otsuste realiseerimist toetas rida sundmusi kohapeal, nagu naiteks orduvendade luuasaamine Saule lahingus ja selle rusmete uhendamine Saksa Orduga. (74)

Eelnevaga seoses tekib aga terve rida uusi probleeme, mida autorite arvates tuleb aastail 1238-1346 kestnud Taani aja olemuse lahtimotestamisel arvestada. Esmalt kusimus: kas Taanil oli vaja Pohja-Eestit tagasi lihtsalt pohimotte parast voi olid sun mangus mingid muud motuvid? Selge vastus jaab selles osas andmata. Mida leping Taanile andis? Kindlasti legaliseeriti Steresby lepinguga Taani polutiline domineerimine. Ent millisteks muudatusteks oli Taani voimeline kohapeal? Ei tohi unustada, et Steresby leping koigest loi eeldused polutiliseks domineerimiseks. Hetkekski ei tohi meelest lasta ka seda, et 1227. aastal oli kuningruk kaotanud Eestimaaga faktiliselt koik sidemed. Ainus, mis alles jai, oli pretensioon aladele, mis olid kaest libisenud. Stensby lepinguga said taanlased aga endale perioodist 1227-1238 paranditombu, mille moodustamisega polnud Taanil suuremat seost. Seega oli kuningruk silmitsi keerulise probleemiga: millisel maara oli uldse voimalik peamiselt ordu dikteerimise all kujundatud infrastruktuuri muuta? Johanseni "Taani hindamisraamatu" interpretatsioon annab meile kullalt usutava ulevaate keskvoimu suhtumisest enne Steresby lepingut aset leidnud laanistustesse ja puuetest vahetada kuningriigivaenulikud vasallid lojaalsete vastu valja. (75) Kusimus, mil maaral suures Eestimaa nimistus puskop Thorkelli poolt 1241. aastal kirja pandud vasallide klassifitseerimise pohimotted ellu viidi, jaab aga tapsema vastuseta. Meil lihtsalt puudub allikaline baas, et vorrelda Johanseni interpretatsiooni hilisema perioodi andmestikuga. Uhe asjaoluga tuleb suski veel arvestada. Nimelt ei olnud Taani ja Saksa Ordu kui moogavendade mantliparija suhted parast Stensby lepingut enam kui otseste konlcurentide suhted. Pigem oli tegemist liitlastega, kes pidid uhiste joududega paganate vastu voitlema. (76) Sellest tulenevalt ei tundu reaalne, et Taanil oleks olnud otstarbekas puhastada kogu uuesti katte saadud Pohja-Eesti sun juba kanda kinnitanud vasallidest.

Millises ulatuses orduaegsed maaomanikud valja vahetati voi nende olemasoluga lepiti,--koik see ei anna meile ometi vastust kusimusele, mis toimus tasandil laanimees-talupoeg. Esitagem kusimus praktilist kulge silmas pidades: kuidas suutis suhteliselt vaikesearvuline laanimeeste kiht (114-139) hoida ohjes kumneid tuhandeid talupoegi? Brutaalne domineerimine relea ja vagivallaga ahvardades ning igal ajahetkel kohal olles ei tundu olevat reaalne. Pigem voiks eeldada, et keskmise talupoja ja laanimehe vahel oli omakorda kohalikest koosnev vahekiht, omamoodi agentide vorgustik, mille kohta puudub meil selgem ulevaade.

Liivimaa polisrahvaste allutamine kais ristiusustamise egiidi all. Ometi on selgelt naha, et Taani-Saksa konfrontatsiooni olukorras kais prioriteedivoitlus eelkoige polutilise domineerimine parast. Kui taanlased ehk toesti puudsid luua kiriklikku struktuuri ja pidasid seda parast 1219. aastat oma peamiseks ulesandeks, sus ordu domineerimine perioodil ei ole meil teada mitte uhtki sammu, mida voiks tolgendada kui katset tuua ristiusku kohalikele lahemale. Alles parast Stensby lepingut naeme, et taanlased votsid ordult tagasi saadud maadel kirikute rajamise uuesti kasile. (77)

Kokkuvotvalt voib todeda, et Pohja-Eestis porkus parast 1219. aastat mitu erinevat domineerimispraktikat. Suure toenaosusega keskendus Taani 1219. aasta invasiooniga seoses eelkoige ristiusustamisele ja kiriklike struktuuride loomisele. Kui Johanseni interpretatsioon on oige, sus peeti esmavajalikuks kehtestada domineerimine ristimise labi, mis vudi labi susteemselt. Paraku on taanlasee esimese Eentis viibimise kohta kaiv andmestik liialt lunklik, et saada selgust, kas ristimisega koos suudeti vastristitutele kohe peale panna ka naiteks majanduslikud kohustused. Laanistamisest ilmalikele vasallidele kuningas hoidus. Kui uldse, sus tulevad arvesse ainult ametilaanid. Samas olid kuningriigi agendid, kelle ulesandeks oli teostada poliitilist voimu, kohal. Andmeid on foogtist Jarvamaal ja Henriku kroonikas on mitmel korral raagitud eestlaste ning taanlaste kooselust linnustes.

Saksa-Taani domineerimiskonkurentsis olid sakslased edukamad. Ilmselt on pohjus selles, et nende kasutada olnud ressurss ja kahtlemata ka kogemus mangisid taanlased ule. Sealjuures oli sojajou kasutamine domineerimine kehtestamisel tavaline praktika. Ometi pole aastail 1227-1238 ordu katte jaanud Pohja-Eestit pohjust kasitleda kui territooriumi, kus osutus voimalikuks rakendada oma domineerimisprintsupe sajaprotsendiliselt. Esmaseks takistuseks oli Rooma kuuria kui korgeima ideoloogilise voimu sekkumine Taani-Saksa koi~ikurentsi. Esimesed laanistused tehti Rnoma kiriku legaadi Modena Guillelmuse kohusetaitja magister Johannese ajal ja ordu ei soandanud neid vaidlustada. Samas hakkas ordu ka ise laanistama ja kutsus oma toetajaskonna kindlustamiseks Pohja-Eestisse kaupmehi Ojamaalt. Polutilise domineerimine kindlustamise eesmargil seadis ordu Harjusse ja Jarvasse ametisse foogtid.

Paavsti legaadi Alna Balduini tegevus polutilise domineerimine tagamisel laks vastuollu moogavendade huvidega. Krutiline vastasseis kulmineerus 1233. aastal Toompea lahinguga, sest legaat noudis koige olulisema strateegilise keskuse loovutamist ja seda ei saanud ordu endale lubada. Moogavendade domineerimiskava on voimalik Toompea lahingu jargselt jalgida. Esiteks asuti laanistama Tallinna umbruses. Teiseks havitati Alna Balduini pooh uuesti kasutusele voetud Agelinde ja Kullamaa karats. Kolmandaks maksustati rangalt vastristitud ja vasallid. Tahelepanuvaarne on seejuures, et korgeima ideoloogilise voimu tahtest vaadati mooda. Stensby lepingut, millega kuningruk Pohja-Eesti (Harju ja Viru) tagasi sai, tuleb pidada mitmete asjaolude (Saule lahingu katastroof, Saksa Ordu kui moogavendade mantliparija ettevaatlikkus suhetes Taaniga) kokkulangemisest tingituks, kusjuures suunavaks jouks oli paavsti kuuria. Tundub suski, et parast Stensby lepingut el pidanud Taani kuningruk vajalikuks loobuda taielikult moogavendade parandist. Eelkoige kehtis see vasallunstitutsiooni kohta.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi toetusel (grant nr 6111).

Tyge ANDERSEN ja Prut RAUDKIVI

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; tyge.andersen@ai.ee, raudkivi@tlu.ee

(1) Vt nt Iggers, G. G. Historiography of the Twentieth Century. From Scientific Objectivity to the Postmodern Challenge. Wesleyan University Press, 2005.

(2) Certeau, M. de. The Writing of History. Coluinbian University Press, New York, 1988, 56-114.

(3) Mann, M. The Sources of Social Power. Vol. I: A History of Power from the Beginning to 1760 A.D. Cambridge University Press, New York, 1986.

(4) Wickham, C. Systactic structures: social theory for historians.--Past and Present, 1991, 132, 188-203; vt ka Wickham, C. Historical materialism, historical sociology.--New Left Review, 1988, I, 171, 63-78.

(5) Max Weberi sotsioloogia korval on jatkuvalt au ees ka naiteks marksism. Siinkohal tuleb teha tapsustus: mitte marksism-leninism, mida noukogude ajal serveeriti kui kuldvotmekest, millega sai avada nu mineviku, oleviku kui ka tuleviku uksed, vaid klassikaline marksism. Prominentseimatest nimedest, kelle loomingut ajaloolased sageli kasutavad, voiks sunkohal esile tuna Perry Andersoni, Eric Hobsbawni ja Immanuel Wallersteini.

(6) Vt nt Smith, D. The Rise of Historical Sociology. Polity Press, Cambridge, 1991, 3-4; Calhoun, C. The rise and domestication of historical sociology.--Rmt: The Historic Turn in the Human Sciences: Essays on Transformations in the Disciplines. Ed. T. MacDonald. Ann Arbor University of Michigan Press, 1996, 305-338.

(7) Peter Burke on ajaloolaste ja sotsioloogide suhtlust nimetanud kurtide dialoogiks (Burke, P. Sociology and History. (Controversies in Sociology, 10.) George Allen and Unwin, London, 1980, 13-14. Veerand sajandit hiljem ilmunud kordusvaljaannet, mis tegelikult on mahult kaks korda suurem ja probleemiasetuselt tunduvalt avaram, alustab autor uuesti alapealkirjaga "Kurtide dialoog". Ometi leidub raamatus osi, mis annavad lootust, et ajuti saadakse uksteisest aru, sest dialoogi on voimalik pidada ka kirjalikult. Vt Burke, P. History and Social Theory. Polity, Cambridge, 2005, 2jj.

(8) Vt nt Bonnell, V. E. The uses of theory, concepts and comparison in historical sociology. Comparative Studies in Society and History, 1980, 22, 2, 156-173; Jones, G. S. From historical sociology to theoretical history.--British Journal of Sociology, 1976, 27, 3, 295-305; Skocpol, T. Social history and historical sociology: contrasts and complementarities.--Social Science History, 1987,11, 1, 17-30.

(9) Poleemilise kirjanduse maht on suur ja oma aktsendiasetustelt erineb see ka historiograafiliste traditsioonide loikes. Arusaadavalt pole siinkohal voimalik pohjalikku ulevaadet anda. Poleemikale argitanud toodest, mis on oma vastukajalt "transhistoriograafilised", tahaks suski esile tosta: Reynolds, S. Fiefs and Vassals: the Medieval Evidence Reinterpreted. University Press, Oxford, 1984. Teine valdkond, mis on feodalismiproblemaatika ja kaesoleva uuriinusega otseselt seotud, puudutab riigi kui institutsiooni olemust. Korraliku kokkuvotva historiograafilise ulevaate tipptasemel medievisti sulest saab: Reynolds, S. The historiography of the medieval state.--Rmt: Companion to Historiography. Ed. M. Bentley. Routledge, London, 1997, 117-138. Paraku el hohna kasitlus vumase kumne aasta ajalookirjutust. Ka sun on hulgaliselt varskemat poleemilist kirjandust, millele on jargnevas puutud osundada. Tahelepaneku korras olgu suski oeldud, et mingil pohjusel el tutvusta Reynolds Henri J. M. Claesseni ja Peter Skalnnki algatatud suurprojekti tulemusi, mine raames on eelindustriaalset ruki vaga pohjalikult ning selle artikli autorite arvates loovalt analuusitud. Vt Claessen, H. J. M., Skalnik, P. (eds). The Early State. New Babylon. (Studies in the Social Sciences, 32.) The Hague, Mouton, 1978. Reynooddi keskaegse riigi historiograafiline analuus, mis naib olevat kirjutatud konservatuvsetelt positsioonidelt, kutsus esile huvitava mottevahetuse autori ja Rees Daviese vahel. Vt Davies, R. The state: the tyranny of a concept?--Journal of Historical Sociology, 2002, 15, 1, 71-74; Davies, R. The medieval state: the tyranny of a concept?--Journal of Historical Sociology, 2003, 16, 2, 280-300; Reynolds, S. There were states in medieval Europe: a response to Rees Davies.--Journal of Historical Sociology, 2003, 16, 4, 550-555.

(10) Mann, M. The pre-industrial state.--Political Studies, 1980, 28, 2, 297-304.

(11) Claessen, H. J. M., Skalnik, P. (eds). The Early State. New Babylon, 640.

(12) Mann, M. The pre-industrial state, 287-304; Mann, M. The autonomous power of the state: its origins, mechanisms and results.--Archives europeennes de sociology, 1984, 25, 185-213; Jacoby, T. Method, narrative and historiography in Michael Mann's sociology of state development.--The Sociological Review, 2004, 52, 3, 404-421.

(13) Kuningavoimu kujunemise kohta eri kultuurikontekstides annab hea ulevaate: Bendix, R. Kings or People. Power and the Mandate to Rule. University of California Press, Berkeley, 1978, 21-243.

(14) Klassikaliseks naiteks on Frangi riigi suhteliselt kure lagunemine parast Karl Suure surma.

(15) Mann, M. The Sources of Social Power, 22 28; vt ka Mann, M. Putting the Weberian state in its social, geopolitical and militaristic context: a resopnse to Patrick O'Brian.--Journal of Historical Sociology, 2006, 19, 4, 364-373; Manni arusaam voimuvorgustiku tihedusest kui uhest olulisest riigi moodikust riigi kupsuse ule otsustamisel on leidnud posituvset resonantsi. Vt Jones, R. Mann and men in a medieval state: the geographies of power in the Middle Ages. Transactions of the Institute of British Geographers, 1999, 24, 1, 65-78; Jones, R. Early state formation in native medieval Wales.--Political Geography, 1998, 17, 6, 66782; Jones, R. Changing ideologies of Medieval state formation: the growing exploitation of land in Gwynedd c. 1100-1400.--Journal of Historical Geography, 2000, 26, 4, 505-516; Harris, C. Power, modernity, and historical geography.--Annals of the Association of American Geographers, 1991, 81, 4, 671-683.

(16) Luhiulevaate saab: Raudkivi, P. Liivimnaa maapaev. Uhe keskaegse struktuuri kujunemislugu. Argo, Tallinn, 2007, 28-35.

(17) Bartlett, R. Euroopa sund. Vallutused, koloniseerimine ja kultuurivahetus 950-1350. Kunst, Tallinn, 2001, 73 jj.

(18) Searle, E. Predatory Kingship and the Creation of Norman Power, 840-1066. Berkeley, California, 1988, 12-26.

(19) William Vallutaja tegevuses langeb usuline motuv loomulikult ara, sest Inglismaa oli ristiusuline juba sajandeid. Paavst Alexander II onnistus aktsioonile oli rohkem sumboolset laadi, sest ristisodade ajastut polnud Urbanus II poolt veel "valja kuulutatud". Aga see oli ikkagi paavstlik onnistus.

(20) Piskorski, J. M. The medieval colonisation of Central Europe as a problem of world history and historiography.--German History, 2004, 22, 3, 323-343; vana diskussioon Saksa Liivimaa ekspansiooni tagamaadest on hiljuti uuesti iiles voetud. Vt Munzinger, M. R. The profits of the cross: merchant involvement in the Baltic Crusades (c. 1180-1230).--Journal of Medieval History, 2006, 32, 163-185.

(21) Vt tema kohta nt Rebane, P. P. Archbishop Anders Sunesen and the Danish conquest of Estonia.--Rmt: Yearbook of the Estonian Learned Society in America, V (1968-1975), 1976, 24-38.

(22) Henriku Liivimaa kroonika (HK). Eesti ltaamat, Tallinn, 1982, XXIII, 2.

(23) Theoderici piiskopkond ei olnud allutatud uhegi metropoli voimule. Paavsti legaat Pohjamaades, Lundi piiskop Anders Sunesen oli too, kellega Theodericil arvestada tuli: Liv-, Esth- und Curlandisches Urkundenbuch nebst Regesten (LUB). Hrsg. von Dr. F. G. v. Bunge. Ester Band. 1093.1300. Kluge und Strohm, Reval, No 37.

(24) LUB, III, nr 46a. Vt Rebane, P. Denmark, the papacy and the christianization of Estonia.--Rmt: Gli inizi del cristianesimo in Livonia-Lettonia. Atti del Colloquio Internationale di Storia Ecclesiastica, in occasione dell. VIII centenario della Chiesa in Livonia (1186-1986). Roma, 24.25 Giugno 1986. Libreia Editrice Vaticana. Citta del Vaticano, 194-195.

(25) Nt Jorgensen, A. D. Om Danebroges Oprindelse.--Dansk Historisk Tidskrift, 1875-1877, R. 4, 5, 457.

(26) Vt lahemalt Rebane, P. P. Denmark and the Baltic Crusade, 1150-1227. Michigan State University, 1969, 117 jj.

(27) Moiste kolonisatsioon kasutamisel tuleb keskaja kontekstis olla siiski aarmiselt ettevaatlik, sest varitseb oht uusaja kolonialismi tunnuseid keskaega ule kanda. Vt West, F. J. The colonial history of the Norman conquest?--History, 1999, 84, 274, 219 236.

(28) Glaster, M. De efterlevende slavere. Venner og fjender: dagligliv ved 0stersoen 700-1200. 1. Auft. Schmidt-Romhild, Lubeck, 2004, 94-98.

(29) Benninghoven, F. Der Orden der Schwertbruder. Fratres Milicie Christi de Livonia. Bohlau, Koln, 1965, 157.

(30) Henriku jargi (HK, XXIII, 2) koosnes kuninga sojavagi taanlastest, sakslastest ja slaavlastest. 1219. a Lindanise lahinguga seoses raagib kroonikakirjutaja: "Ja kogunesid koik taanlased uhes kuningaga ja moned sakslased, kes olid koos nendega, ja asusid eestlastele vastu, voideldes vapralt nendega." Et slaavlaste vage juhtis Wizzlaus, kelle sekkumine toi lahingusse poorde, see paistab selge olevat. Teadmata selle suurusest koige vahematki, voib siiski eeldada, et slaavlasi oli arvestatav hulk. Kuidas interpreteerida aga krooniku lausekatket moned sakslased? Tuleb pidada vaheusutavaks, et sel kriitilisel hetkel hoidis osa sakslastest lahingust korvale. Pigem voiks ehk jareldada, et sakslasi ei olnudki kuigi palju ja nende sojajoud ei moodustanud kuninga sojavaes mingit eraldi lipkonda nagu slaavlastel. Aga koik see on vaid oletus.

(31) Olgugi et "Roll of Battle Abbey" kui peamine ajalooallikas Williami meeskonna koosseisu kohta on saanud kova krutika osaliseks ja see on lausa voltsinguks tembeldatud, sisaldab see ometi ligi kolmkummend nime, kelle kohta voib surinkindlalt oelda, et nad toesti voitlesid hertsogi lipu all. Vt Corbett, W. J. The development of the duchy of Normandy and the Norman conquest of England.--Rmt: Cambridge Medieval History. Cambridge, 1968, 505-513.

(32) genrik utleb, et eestlasi langes enam kui tuhat. HK, XXIII, 2.

(33) HK XXIII, 2.

(34) HK XXVI, 3.

(35) Samas, 3-4.

(36) HK, XXIII, 2.

(37) Johansen, P. Die Estlandliste des Liber census Daniae (LCD). Kopenhagen, 1933, 67. Johanseni vaide toetub LCD analuusile ja suulisele traditsioonile.

(38) Uluots, J. Eestlaste lepingud voorastega XIII sajandil.--Eesti Muinsuskaitse Seltsi Toimetisi, 1989, 1, 9-22.

(39) HK XXVI, 5.

(40) Samas, 3.

(41) Samas, 3.

(42) HK, XXIX, 6.

(43) HK, XXVI, 6.

(44) HK, XXIX, 7.

(45) Samas.

(46) HK, XXX, 2.

(47) Samas.

(48) HK XXIX 7.

(49) LCD, 193-211.

(50) HK XXIII 2; XXIV, 2.

(51) LCD, 705; HK, XXX, 2.

(52) LCD, 711.

(53) Samas, 712.

(54) Samas.

(55) LUB, I, nr 147.

(56) Hildebrand, H. Livonica, vornahmlich aus dem 13. Jahrhundert, im Vaticanischen Archiv. Riga, 1887, nr 21, [section] 14.

(57) LCD, 713.

(58) Hildebrand, H. Livonica, nr 21, [section] 18.

(59) Samas, [section] 11.

(60) LCD, 719.

(61) Hildebrand, H. Livonica, nr 21, [section] 13, 19, 20.

(62) Samas, [section] 18.

(63) Samas, [section] 13, 18, 24.

(64) LUB, I, 116, 117; LCD, 728.

(65) LUB, I, 118.

(66) Vt Benninghoven, F. Der Orden der Schwertbruder, 287-301.

(67) LCD, 727, markus 6.

(68) Hildebrand, H. Livonica, nr 21, [section] 20.

(69) Samas, [section] 18.

(70) Samas, [section] 21.

(71) Donnert, G. A. Kardinal Wilhelm von Sabina, Bischof von Mndena 1222-1234. Papstlicher Legat in den nordischen Landern (([dagger]) 1251). (Societas Scientiaruin Fennica. Coininentationes Humanarum Litterarum, 2/5.) Helsingfors, 1929, 133 jj; LCD, 707-708.

(72) LCD, 730-732.

(73) LUB, I, 145.

(74) Skyum-Nielsen, N. Estonia under Danish rule.--Rmt: Danish Medieval History. New Currents. Ed. N. Skyum-Nielsen. Lund, 1981, 112jj.

(75) LCD, 676-701.

(76) Vt Selart, A. Liivimaa ja Vene 13. sajandil. Uurimus polutilisest ajaloost. (Dissertationes historiae Univesitatis Tartuensis, 5.) Tartu, 2002, 126 jj.

(77) LCD, 103 211.