Voluntary and forced migration dichotomy on the background of migration macro and micro theories/Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomiast migratsiooni makroning mikroteooriate taustal.

Jurgenson, Aivar

SISSEJUHATUS. RANNE: AJALOOLIS-KULTUURILINE FENOMEN JA METAFOORNE KUJUND

"Kui demograafia on saatuseks, sus rahvastiku ranne on ajaloo mootoriks," kirjutab Samuel P. Huntington oma "Tsivilisatsioonide kokkuporkes". (1)

Migratsiooni puhul on tegemist vaga mitmekesise nahtusega--see toik sunnib kusima, kas ja kuivord on voimalik migratsiooni susteemselt seletada, st kas on voimalik sonastada teooria, mis holmaks ning seletaks niihasti migrantide gruppide koosseisu, randeotsustuste pohjusi, sihtpaiga valikut, sotsiaalse integratsiooni vorme sihtkohas ja tagasirannete pohjusi. Kusimusele vastamist alustagem rande olemuslike tunnuste ja peamiste ajendite valjatoomisest.

Moiste ranne seostub geograafilise mobiilsusega: kas uksi, vaikese ruhmana voi suurte massidena lahkutakse kodumaalt ja siirdutakse mujale. Nu kaugele kui saame ajaloos tagasi vaadata, on see tais veetud jooni, mis tahistavad randeid. Pole sugugi pohjendamatu kusimus, kumb oli inimliigi varasem eluviis, kas paikne voi randav. Kui muistne inimene oligi seotud mingi enam voi vahem selgepiirilise territooriumiga, labiti toiduotsinguil suuri vahemaid. Paikne eluviis sellisena nagu me seda tanapaeval tunneme, on suhteliselt hiline nahtus ja sugugi mitte iseenesestmoistetav ning ainuvoimalik inimeksisteerimise vorm. Paikseks muutumist, mis toimus arvatavasti neoliitikumi algul, on hakatud nimetama neoliitiliseks revolutsiooniks. See toi kaasa olulise muutuse inimkonna suhetesse keskkonnaga. Tanapaeval on raske selle tohutu huppe maailmaajaloolist tahtsust tajuda, kuid ilmselt pole pohjust vastu vaielda vaitele, et kui peaks maailma ajaloo kuni tanase paevani jagama kahte peamisse ossa, asuks piir just neolutikumi algul. (2) Inimese muutumine kutist-korilasest polluharijaks tegi ta paikseks, kuigi soja- ja rannuretked on jaanud oluliseks osaks inimkonna ajaloos ka edaspidi.

Randel on ajastuti ja kultuuriti eri ajendid ning funktsioonid. Naide randrahvaste randamisest, sest nende majandamisviis nouab seda enda edasikestmise tagamiseks, voib tunduda triviaalsena, ka otsituna oma mitteuniversaalsuses: pole ju randav eluviis vahemalt laanelikus kultuuriruumis ammu enam mootuandev. Ometi, nagu vaidab John Durham Peters, asub mobiilsuse kontseptsioon ka Laane kaanoni keskmes, nonda et suurt osa ohtumaise kultuuri arengust voib vaadelda labi rande prisma. (3)--Kodumaalt pagendatud Oidipus, igavene juut, ja muidugi Odysseus, kelle nimest tuletatud odusseia on saanud randamise metafooriks; muinasjuttude kangelased, kes laia ilma onne otsima lahevad ja eesmargi saavutamiseni pika ning ohtuderikka tee peavad labima.

Aadamat ja Eevat on nimetatud maailma esimesteks migrantideks, kes karistuseks keelust uleastumise eest eksiili aetakse. (4) Jumala kutse peale lahkus Aabram oma kodumaalt ja randas valja, et otsida tootatud maad. Konfliktid migrantide ja poliselanike vahel on piiblis levinud teema (naiteks 1 Ms 19: 9). Juutide siirdumine Joosepi kutse peale Egiptusesse voi sealt tagasipoordumine Moosese juhtimisel, Joosepi ja Maarja lahkumine koos Jeesusega Egiptusesse eksiili, kristlase elu kui maine rannak taevase kodumaa poole--rande teema on pusinud muutumatult aktuaalsena sajandeid ning aastatuhandeid. Mustlased, boheemlased, vagabundid, randnaitlejad, inimesed tanavalt, meremehed, sodurid, seiklejad, koikvoimalike piiride uletajad, palverandurid, ristisodijad, trubaduurid, hunnid, vandaalid, goodid, mongolid, berberid, beduiinid, turistid, hadzid, pogenikud, siirdlased, kodutud, randtoolised--eeltsiteeritud Petersi sonul naeks uhiskonna struktuur mobiilse kontingendita valja hoopis teistsugune. (5) Nomaadlus on vahemalt terve sajandi olnud uheks Laane uhiskonna eksootiliseks magnetiks ja vaimse kolonialismi objektiks. Uhelt poolt kodumaa-armastus oma valjundiga patriootilistes lauludes ja konedes, truudus kodumaale kui kultuuriline diktaat, teisalt loosungi ubi bene, ibi patria realiseerumine eri situatsioonides on Euroopa viimaste sajandite uks pohilistest vastuoludest. (6)

Randamine ei iseloomusta uksnes teatavaid uksikisikuid voi inimgrupeeringuid, ta on potentsiaalina inimliigile uldiselt omane fenomen, mis vastavate tingimuste olemasolu korral voib aktualiseeruda meis koigis. Randamise universaalne loomus on see, mis on monedele teadlastele andnud impulsi siduda nahtus inimliigi kui tervikuga--vordle kasutusele voetud moisteid homo migrans (7) voi homo viator (8).

RANDED JA NEID AJENDAVAD TEGURID

Varasemas migratsioonialases kirjanduses kasutati rannete klassifitseerimiseks lihtsaid tupoloogiaid. Naiteks H. P. Fairchild (9) eristas immigratsioonist invasiooni, vallutust ja kolonisatsiooni. Uhiskonnad jagas ta rahumeelseteks ja sojakateks.

Territooriumide hoivamine teistelt on toesti olnud uks varasemaid sodade ajendeid. Hoimud ja kulakogukonnad pidasid ja peavad sodu, sest konkureerivad looduslike ressursside parast nagu maa, metsad, metsloomad, st selle parast, millest soltub toitumine. Konfliktid puhkevad, kui need ressursid on napid kas siis ulima ekspluateerituse voi rahvastiku tiheduse kasvu, sageli aga molema faktori koosesinemise tottu. (10)

Sajandeid on ida suunas rannanud indialased, kes varasematel sajanditel toid Kagu-Aasiasse hinduistlik-budistlikke elemente ja uuemal ajal toojoudu, hiinlaste lounasse rannu tagajarjel on tekkinud uued kolooniad Kagu-Aasias. Euroopa ajalugu on oluliselt mojutanud nomadiseerivate rahvaste laanesuunaline rand (rahvasterandamine) Rooma impeeriumi varisemise ajal. Ajalooliselt ehk kaalukamadki on migratsioonid Euroopast ja Aafrikast Pohja- ning Louna-Ameerikasse ja Okeaaniasse.

Valjarannu pohjusena on sageli nimetatud ulerahvastatust. Tegemist on inimese ja ruumi suhte hairitusega. Ulerahvastatuseni viib tavaliselt rahvaarvu kasv. Nii vahenes Euroopas alates 18. sajandi II poolest suremus ilma olulise sundimuse vahenemiseta, mille tulemuseks oli ulerahvastatus ja masside vaesumine. Paljudel juhtudel on siiski mottekas kasutada terminit suhteline ulerahvastatus--mitte reaalne rahvastiku tihedus, vaid sellele rahvastiku tihedusele vastav elatusvahendite hulk maarab inimeste voimalused edukaks toimetulekuks. Seosed majandamisviisi ja rahvastiku tiheduse vahel on ilmsed. Suhtelise ulerahvastatuse pohjuseks on rahvastiku ja toitumisruumi suhte muutumine ule kriitilise piiri--suur osa rahvastikust ei saa enam oma elukohast eluks vajalikke ressursse. Sotsiaalsed muutused, nagu talupoegade vabastamine, voivad kaasa tuua ulerahvastatuse. Selle kahanemiseks on vajalik pusiv inimese ja ruumi tasakaalu taastamine--majandamisviisi vahetumine. Naiteks anastavalt viljelevale majandamisele uleminek toi kaasa voimaluse toita ara suurem hulk inimesi, industrialiseerimine toi juurde palju uusi tookohti. Luhiajaliselt voib suhtelist ulerahvastatust vahendada ka ranne. Industrialiseerimise perioodil randas osa maarahvastikust linnadesse, millega kaasnes suurlinnade teke 19. ja 20. sajandil. 1960. aastatel kasvas voortooliste lukumine Kagu- ja Louna-Euroopast, Turgist ning Pohja-Aafrikast, mis rahuldas Kesk- ja Kirde-Euroopa vajadust toojou jarele. (11)

Juba paar tuhat aastat on valdav osa Euroopa rahvastikust elanud paiksena. Elukoha vahetust ei voeta ette ilma tungiva vajaduseta. Need vajadused voivad olla vaga erinevad. 17. ja 18. sajandil, kui arvukaid Euroopa pisivurste tabas maania jaljendada Prantsuse oukonna hiilgust, tahendas see alamate rahvastikukihtide majandusliku olukorra jarsku halvenemist. Luksus oli vaja millegagi valja teenida ja nii suurenesid koormised talurahvale ning teistele alamatele kihtidele. Valjapaasuna nahti valjarandamist. Samasse ajajarku jaab ka religioosse tagakiusamise lainetus, mis sundis suuri rahvahulki oma kodupaikadest lahkuma.

Majandusliku ja religioosse rohumise korval on valjarandamist mojutanud ka muutused poliitilisel maastikul. Suure Prantsuse revolutsiooni vabadusideed olid peamiselt need, mis ajendasid suuri inimhulki Ameerikasse randama. Muutunud ideoloogilised pohimotted nagu rahva suveraansus, valitseja voimu ulekantavus ja vurstide voimu jumalikkuse mittetunnustamine olid ideaalid, millest taheti osa saada. Ja nendele ideaalidele ei vastanud ilmselt ukski maa paremini kui Pohja-Ameerika unioon, liit, mis nendele ideedele tuginedes ju tekkiski. Demograafilise invasiooni meistriklassiks nimetab Huntington 19. sajandi eurooplasi: ajavahemikul 1821-1924 kolis ulemeremaadesse umbkaudu 55 miljonit eurooplast, neist 34 miljonit USA-sse. (12) Voimatu oleks taoliste massirannete puhul valja tuua uht voi paari randeajendit.

Nii on siis muinasjuttudes rannakutele tiivustajaks seiklushimu, kuulsuse jahtimine voi kohusetunne, sama kehtib enamasti ka suurte maadeavastuste puhul, enamik randeid on ajendatud aga argisematest vajadustest. Kui muinasjutukangelasi sunnib enamasti takka seikluskirg, siis sajandite jooksul teistele mandritele rannanud 60 miljoni eurooplase (13) puhul seda uldjuhul vaita ei saa. Igal ajastul on eri motiividel valja rannatud: ulerahvastatus, nalg, ahvardav genotsiid, religioosse intolerantsus, vabaduse ihalus. Kuid nii muinasjuttude motiiv minna laia maailma onne otsima kui ka valja randama sundiv nalg on konkreetsed vajadused, toukavate ja tombavate joudude koosmojust ajendatud vajadused.

Migratsiooni pohjuste kohta on kirjutatud palju teoseid, millest ulevaate andmine laheks siinkohal pikale. (14) Randeuurimise ees seisavad aga mitmed kusimused: miks votavad inimesed randeid ette? Miks nad randavad just neisse ja mitte teistesse paikadesse? Missugused on need faktorid, mis sunnivad inimest kas lahkuma voi paigale jaama?

MIGRATSIOONIMUDELID JA NENDE KARAKTERISTIKUID

Makroteoreetilised mudelid

Randele on esitatud umbes 50 erinevat definitsiooni (15), uldiselt moistetakse aga rande all asukoha muutmist elupaiga vahetamise eesmargil, mis kulgeb lahtepaigast saabumispaika (16). Moistena holmab ranne suurte rannete korval ka linnasisest umberkolimist, igapaevaseid pendelrandeid, luhiajalisi hooajarandeid ja voortoolise moistega seostuvat uude keskkonda toole siirdumist. Kui pidada rande definitsioonis oluliseks elupaiga vahetamist, siis tuleb raakida ka randesarnastest aktiviteetidest, mille puhul puudub kindel elupaik (vagabundid, nomaadid). (17) Kitsam rande definitsioon eeldab aga kestvat elupaiga muutmist. Selles seoses saab raakida randest, mis holmab naiteks maatooliste umberasumist naaberpiirkonda ilma sotsiaalse staatuse voi keskkonnatingimuste muutumiseta, aga ka valjarandamisest, mis umberasumisel teisele mandrile toob kaasa elukutse ja sotsiaalse positsiooni vahetumise.

Niisiis on migratsioon vaga mitmekesine nahtus ja kusimus migratsiooni susteemse seletamise voimalustest, millele viitasin artikli algul, on siiani aktuaalne. Ehkki kuni tanaseni taolist koikeholmavat teooriat sonastatud pole, on selle poole puueldud juba rohkem kui saja aasta jooksul.

Mitte koiki seniseid mobiilsuse seletamise katseid ei saa nimetada teooriateks: paljude taoliste puhul on tegemist pigem tupoloogiatega (sucre hulga mobiilsust puudutavate fenomenide ruhxnitamised) voi mudelitega (seadusparasuste sonastamine tupoloogiate alusel). Varaseim sustemaatiline katse formuleerida migratsiooni (statistilisi) seadusparasusi parineb geograaf Ernest George Ravensteinilt aastast 1885. Konkreetse tupoloogia korval (18) sonastab ta jargmised seadusparasused: inimesed liiguvad tihedasti asustatud purkondadest horedamini asustatutesse, vaesematest piirkondadest rikkamatesse. See oli suur uldistus, mis ei rajanenud uhelgi konkreetsel migratsioonilukumisel, olles oma iseloomult ebaajalooline. Samas on see traditsioon pusinud ka 20. sajandi demograafide, monede geograafide ja majandusteadlaste toodes. Ravensteini tahelepanekust, et liikumine kahe linna vahel on vordeline linnade elanike arvuga ja poordvordeline linnadevahelise kaugusega, on aluseks gravitatsioonimudelile migratsiooniuurimises. Teine, tombe- ja toukejoudude mudel (pull push-mudel), erineb gravitatsioonimudelist vaid selle poolest, et tuuakse valja rohkem rande pohjusi, naiteks majandusolud lahte- ning sihtkohamaal. Sellest mudelist lahtuvaid teooriaid on nimetatud pull push-teooriateks seetottu, et neis nahakse migratsiooni pohjusi Touke- ja tombefaktorite kombinatsioonis. Toukefaktoritena tuuakse valja rahvastiku juurdekasv, madal elatusstandard, majanduslike voimaluste puudumine ja polutiline surve; tombefaktoritena toojoupuudus, vaba maa olemasolu, head majanduslikud tingimused ja poliitilised vabadused. (19)

Touke- ja tombejoudude teooriate orienteeritus eelkoige majanduslikele faktoritele jatab sageli vaatluse alt korvale sotsiaalsed, kultuurilised, ajaloolised voi psuhholoogilised mojurid randeotsustuse tegemisel. Need on kohaldatud peamiselt 20. sajandi suurte randevoogude seletamisele, kuid paljudel juhtudel ei ole need suutelised seletama konkreetseid arenguid. (20) Prevaleerib tulude-kulude ratsionaalne vordlus. Touke- ja tombejoudude mudelil on uhist neoklassikaliste tooturuteooriatega, mida esitavad peamiselt majandusteadlased. Neid teooriaid on sarnaselt touke- ja tombejoudude teooriatega suudistatud tegelike protsesside lihtsustamises ning voimetuses selgitada konkreetseid lukumisi voi ennustada tulevikku.

Vahel pole kusimus selles, miks inimesed randavad, vaid pigem selles, miks nad seda ei tee--naiteks USA lounaosariikide mustanahalised, kes jaid oma elupaikadesse, vaatamata lintsimistele parast Ameerika kodusoda. Touke- ja tombe joudude, samuti neoklassikaliste tooturuteooriate eelduseks on universaalne paiksus (21), kuid see ei ole nende ainus norkus. Peamiselt majanduslikele faktoritele orienteeritud teooria, mis lahtub rande seletamisel makrotasandist, poliitilistest ja majanduslikest tingimustest, ei lase valja tuua rande motiivide kompleksset iseloomu.

Empiirilised uurimused naitavad, et valja ei randa sugugi mitte koige vaesemad elanikkonna kihid (22), samuti ei rannata mitte niivord koige vaesematest maailma piirkondadest rikastesse--hoopis sagedamini randab valja keskklass ja pigem piirkondadest, mis ei kuulu vaeseimate maade kategooriasse (least-developed countries), vaid pigem maadest, milles leiavad aset majanduslikud ning sotsiaalsed arengud. Samuti ei rannata tegelikult mitte eelkoige horedasti asustatud piirkondadesse, vaid Euroopa kontekstis naiteks Saksamaale voi Hollandisse--riikidesse, mille asustustihedus on vaga suur. Touke- ja tombejoudude mudel ei seleta ka ara, miks alzeerlased randavad eelistatult Prantsusmaale ning mitte Saksamaale. Naeme taas vaatlusaluse migratsioonimudeli vajakajaamisi eri randefaktoritega arvestamisel. Oluliselt paremad pole selles plaanis ka teised makrotasandi teooriad, kuivord need keskenduvad ikkagi peamiselt vaid majanduslikele faktoritele: tombe- ja toukejoudude teooria edasiarendusena tekkinud nn segmented labour market theory, world-system theory (23). Seetottu rohutavad paljud teadlased vajadust integreerida migratsioonimudelitesse poliitilised, sotsiaalsed ja kultuurilised faktorid. (24)

Mikroteoreetilised mudelid

Varasemad makroteoreetilised moisted nagu tombe- ja toukefaktorid, st laiaulatuslikud institutsionaalsed faktorid, asendusid 1960. aastate randeuurimises argipraktikatest lahtuvate moistetega, individuaalsete randeotsustuste personaalsete ning situatiivsete faktoritega. Uritamata esitada siinkohal taielikku ulevaadet mikrotasandi teooriatest (uusklassikaline majandusmudel, inimkapitali teooria, sotsiaalse vorgustiku teooria jt), mainitagu vaid, et mikroteooriate pooldajate peamine etteheide makroteoreetikutele on olnud see, et nad ei poora oma strukturaalsetes seletustes piisavat tahelepanu situatiivsete konteksttingimuste mojul randest huvitatud isikute vaartushinnangutele. Mikrotasandi teooriates rohutatakse uksikisiku tahtsust rande vallandumisel--see on uksikisik, kes votab vastu otsuse minna voi jaada. Lahtutakse sellest, et inimesed randavad puuduse mojul sihtkohta, et seal puudusest vabaneda. Kui makroteooriates oli eelduseks, et inimesed reageerivad keskkonnaimpulssidele sarnaselt, siis mikroteooriates lahtutakse sellest, et inimeste reageerimine keskkonnaimpulssidele on erinev. (25)

Alates 20. sajandi viimastest kuxnnenditest on migratsiooniuurimises haaratud konkreetsete rannete analuusimisse immigrandi enda praktikaid, hoiakuid ja arvamusi, tahendust on omistatud psuhholoogilisele kohanemisele, isiklikele suhetele, peremustritele, soprus- ning kogukonnasuhetele. See informaalne vorgustik seob migrandid ja mittemigrandid sotsiaalsete rollide ning isikutevaheliste suhete kompleksesse vorgustikku. Need sidemed on kahetised: nad seovad migrante ja mittemigrante paritolumaal, aga samuti (kooperatsiooni, konkurentsi ning konflikti suhetes) immigrante vastuvotva maa rahvastikuga. (26)

20. sajandi viimastel kuxnxienditel sonastati terve rida nn mobiilsuse elutsukli mudeleid: migrandid jagati vanuseklassidesse ja naidati, et eri vanuseruhmades on migratsioonisagedus erinev. Kui vanuseruhmas 20-25 (voi moningates mudelites ka 20-30) eluaastat on see koige korgem, siis hiljem hakkab see langema, tehes veel vanuseruhmas 45-50 eluaastat labi kerge tousu. Vanuseruhmi moodustades on voimalik eristada elufaase, millel on otsustav moju muutustele migreerumissageduses. Samas moondakse enamasti, et elutsukli mudel(id) pole uldkehtiv(ad) see (need) on seotud konkreetse ajastu, paiga ja uhiskonnatuubiga, st vanuseruhmade piirid voivad varieeruda. (27)

Migratsioon ja paigaseosed

Mikroteooriates ja komplekssetes (28) mudelites rohutatakse inimese subjektiivseid otsuseid. Samuti rohutatakse neis inimterritoriaalsuse faktorit. Migratsioonide vallandumise oluline tegurina tematiseeritakse paiga tahendust ja inimese seoseid paigaga. Selles nahakse votmetegurit, mis selgitab inimeste randekaitumist: seostel konkreetse paigaga on oluline tahendus inimeste otsuses paigale jaada voi valja rannata.

S. Shumaker, A. Gerald ja J. Conti votavad paigalejaamise eelistuskomponendid kokku koondnimetusse paigaseos (attachement to place). Indiviidi voi grupi ja ta asumiskeskkonna vahel areneb valja positiivne afektiivne side, mille faktoritena esitatakse: 1) fiiusiline meeldivus ja ressursside rohkus, mis tagab suurema hulga inimeste vajaduste rahuldamise; 2) vabadus valja valida vajadusi enim rahuldav elupaik. Nimetatud autorid toonitavad individuaalsete aspektide olulisust paigaseose tekkel; 3) inimeste loodud sotsiaalne vorgustik seob mingi paigaga ja voib olla oluline paigaseose tekkel; 4) paigaseose tekkimist mojutab ka uue elupaiga vordlus eelmistega. (29)

Analoogne on Wolperti teooria, kus on oluline kaal moistel paiga kasulikkus, st vaartus, mille inimene omistab teda umbritsevale keskkonnale. Paiga kasulik kus on inimese antud hinnang, mis maarab, kas inimene on umbritsevaga rahul voi mitte. Kui paiga kasulikkus vaheneb arrituslaveni, viib sellest tulenev rahulolematus randeotsuseni. Koha kasulikkus voib vaheneda nii keskkonna muutudes kui ka seoses elutsukliga. (30)

Ara tasub nimetada ka Shumakeri mobiilsuse kontekstuaalset mudelit, milles rohutatakse inimese eri vajadusi, millest osa leiab rahuldamist oma koduses keskkonnas. Kui keskkond ei rahulda vajadusi, tunnevad inimesed end ebamugavalt ja on motiveeritud muutma situatsiooni nii, et vaheneb rahulolematus. Voimalusi selleks on mitmeid, uhena tuleb kone alla paiga vahetus. (31)

Viimati nimetatud mudelitega kooskolas on autor koostanud uurimuse Siberi eestlaste identiteedist ja paigaseostest. (32)

MUDELITEST DIHHOTOOMIATENI: VABATAHTLIK JA SUNNIVIISILINE VALJARAND

Paigaseoste rohutamine on uks olulisi sumptomeid 20. sajandi lopu migratsiooniteooriates. Selle uheks ajendiks on olnud vajadus korrastada vaga eripalgelisi migratsioonitupoloogiaid: migratsiooni kohta on viimastel kuxnnenditel ilmunud rohkem kirjandust kui kunagi varem, samuti on teadlased avardanud oma uurimisteemade kontseptuaalset, geograafilist ja ajalist haaret. Migratsiooni kui uurimisteema jarjest suurenev "haralisus" on viinud selleni, et uurijatel on jarjest raskem uksteise tegemistega kursis olla. See, et uldistavate teooriate sonastamise voimaluste osas ei tunta just suurt optimismi, tuleb valja jargnevast Myron Weineri tsitaadist:

   Kui on olemas uks ja ainus "seadus" migratsiooni kohta, siis on see
   see, et migratsioonivoog, kui ta kord alguse on saanud, tekitab
   omalt poolt taiendava voo. (33)

Frustreeriv aratundmine ei ole siiski piisav pohjendus, loobumaks jarjest suureneva mudelite hulga korrastamisest. Migratsioonimudelite jarsul vahendamisel on aga oma miinuspool: mudelite redutseerimine konkreetseteks dihhotoomiateks toob kaasa analuutilise raamistiku potentsiaali isoleerimise, st vaheneb mudelite seletav/selgitav potentsiaal. Paiksuse ja mobiilsuse dihhotoomia korval on uheks peamiseks diskuteeritavaks dihhotoomiaks sunniviisilise ning vabatatahtliku migratsiooni eristamine. Nii vabatahtlik kui sunniviisiline ranne voivad puudutada kas uksikisikut voi suuri rahvamasse. Roomlaste pogenemine Pohja-Aafrikasse ja Vaike-Aasiasse parast Rooma vallutamist Alarichi poolt 410. aastal, pogenevad massid, kes vandaalide ning hunnide eest pakku laksid, Tsingis-khaani eest pogenejad, 30-aastase soja jalust pagejad, hugenottide ja mennoniitide pagemine, Prantsuse aadli ning vaimulikkonna pagemine Suure Prantsuse revolutsiooni paevil, sakslaste pagemine Teise maailmasoja ajal n-o idaaladelt, sh Baltikumist, on tahised, mida sageli sunniviisilisest migratsioonist koneldes valja tuuakse. Sageli paigutatakse taolised randed samasse kategooriasse nn sundumberasustamisega: sundumberasustamised Karl Suure ajal; aastail 1947-1950 sunniti valitsuste poolt religioossetel pohjustel lahkuma Pakistanist Indiasse 10 miljonit ja Indiast Pakistani 7 miljonit inimest. (34) Kuid kas sundumberasustamine ja pogenemine on sama kategooria nahtused? Kui paritolumaa vallutatakse voorvoimu poolt, mis suure toenaosusega hakkab paiga elanikke represseerima, kas siis okupatsiooni eest pogenemine on sunnitud voi vabatahtlik?

Euroopa migratsiooni ulevaated tavaliselt ei puuduta juutide, mustlaste jt ohvrite transportimist kontsentratsioonilaagritesse, GULAG-i ei vaadelda toomigratsiooni kontekstis--ja taiesti oigustatult, sest inimestel puudus igasugune valikuvabadus. Kuid kas need mobiilsused kuuluvad pagemisega samasse kategooriasse? Kas ei peaks eristama randeid, mille puhul puudub migrandil vaba valik taiesti, rannetest, kus vahemalt tinglikult saab raakida migrandi enda otsusest valja rannata?

Kui rannatakse kahe vordvaarse paiga vahel, kus elutingimused on head, naib tegemist olevat vabatahtliku valjarandega. Kui aga pagetakse naljahada eest, siis kuivord on taoline pagemine vabatahtlik? Voi kui paritolumaal puudub toovoimalus voi kui leidub tood vaid naguripalga eest, kas siis on valjarand vabatahtlik voi sunniviisiline?

Mitmed autorid on oigustatult viidanud vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni eristamise problemaatilisusele. (35) Sageli on soovitatud sunniviisiline ranne (kusjuures varasemates tekstides on nii pagendamine, evakueerimine kui pogenemine sageli ikkagi uhise nimetaja alla viidud) rande kitsamast defmitsioonist hoopis valja jatta. (36) Sojavangide ja uldse vangide migratsiooni ei peeta migratsiooniks. Esineb ka vastupidist tendentsi: autorid, kes fookustavad oma tahelepanu sunniviisilisele randele, vaadates sageli vabatahtlikust migratsioonist ule. Naiteks Kolmanda Maailma migratsiooni kasitlevad uurimused jatavad sageli mulje, et seal on vabatahtlik migratsioon praktiliselt tundmatu (v.a Aasia voortoolised). (37)

Vabatahtliku valjarannu puhul peetakse tavaliselt silmas toomigratsiooni: minnakse majanduslikel, st parema paiga vms majandusliku kasu saamise eesmarkidel. Vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomia pohineb eeldusel, et vabatahtlikke (too)migrante peletab kodunt voorsile majanduslik motivatsioon, sundmigrante/pogenikke aga soda, jalitamine/tagakiusamine, loodusonnetused vms. Ehkki pogenike ja vabatahtlike (too)migrantide migreerumise motiivid pohimotteliselt erinevad, on praktikas erinevused tegelikult vaiksemad, kui uldiselt arvatud. (38) Jargnevalt illustreerin molemat--vabatahtlikku ja sunniviisilist valjarandu konkreetsete naidetega ning esitan kusimuse: kui vabatahtlik on vabatahtlik ja kui sunniviisiline on sunniviisiline migratsioon?

KUI VABATAHTLIK ON VABATAHTLIK MIGRATSIOON?

Mida tahendab migratsiooni vabatahtlikkus? Jan Lucassen esitab ajaloolise naide Itaaliast. Igal aastal siirdusid hooajatoolised Appenniinidelt Campagna Romanasse vilja koristama. Uhelt poolt on kahtlemata tegemist vabatahtliku toomigratsiooniga, kuivord keegi otseselt inimesi selleks ei kohustanud. Lahemal vaatlusel selgub aga, et need toolised, trotsides koikvoimalikke ohte, k.a malaariat, olid selleks hooajatooks sunnitud--neid sundisid volad suurmaaomanikele. Nende teenistuses olevad agendid hoolitsesid selle eest, et magilastel oleksid talve loppedes varud otsas ja nad elaksid puuduses, mis sunniks neid laenu votma. Volgade katteks tuli neil aga suvel Campagna Romanasse toole siirduda, millest suurmaaomanikud olid otseselt huvitatud. (39)

Teine naide on Siberist. 19. sajandil randas Siberis ringi tuhandeid ilma kindla elu- ja tookohata inimesi (nn bradjaagad), enamasti oli tegemist suuremate voi vaiksemate kuritegude eest Siberisse asumisele saadetutega, kes olid pagenud neile asumiseks maaratud kuladest. Uks nende tootamisvoimalusi oli palgatoo talunike juures, eriti heinateol. Neile anti suua ja pisut raha, mille nad sageli maha joid. Sulastena tegutsesid vahesed, sest talunikel oli komme valjasaadetuid ebainimlikult kurnata ja volgade eest ikkesse panna. Lisaks pollutoole leidsid valjasaadetud rakendust kaevandustes, kullapesul ja muudes ettevotetes. Nende tootingimused polnud oluliselt paremad sunnitooliste omadest, erinevus nende kahe kategooria vahel oli kohati nii vaike, et raske on tagantjarele identifitseerida, kes oli sunnitooline ja kes palgatooline. (40) Nii oli siis tegemist inimestega, kes uhes taustsusteemis on sunniviisilised migrandid (valjasaatmine Euroopa-Venemaalt), teises vabatahtlikud migrandid (hulkurlus mooda Siberit) ja kolmandas taas sunniviisilised (parisorjusesarnased tingimused kaevandustes).

Kolmas naide: "vabatahtlikud", kes varvati pogenikelaagrites Saksamaal ja Austrias parast II maailmasoda, siirdusid oma varbajate poolt maaratud tookohtadesse kull vabatahtlikult, kuid nende too- ning elutingimused meenutasid moningatel hinnangutel parisorjust. (41) Analoogne on paljude Kolmandast Maailmast parit voortooliste olukord Laane toostusriikides tanapaeval. Migrantide n-o vahelduvate staatuste kohta praegusajal toob naited ka Susan F. Martin. (42)

Niisiis pole alati voimalik selgelt eristada vabatahtlikku ja sunniviisilist (too)migratsiooni.

Rande vabatahtlikkusel voi sunniviisilisusel on mitmeid karakteristikuid, kuid peamine on kusimus valikuvoimalustest. Kui raakida pogenikest kui sundmigrantidest, siis voib kusida: kas pealtnaha vagivaldne olukord ei jata inimesele voimalust koigele vaatamata paigale jaada? Voi kui raakida vabatahtlikest valjarandajatest, voib kusida vastupidi: kas normaalsed valised tingimused ei voi varjata peidetud sisemisi ajendeid, mis sunnivad inimest kodupaigast lahkuma? Votkem kas voi artikli alguses toodud piibli naide Aabrami lahkumisest Jumala kutsel Kaananimaale--siingi voib kusida: oli see minek vabatahtlik voi sunniviisiline?

Voi kui kusida konkreetsemalt: kas uks voi teine isiksusetuup voib "sundida" valja randama? Psuhholoogiline migratsiooniuurimine on oma varasemas ajaloos selle kusimuse ule vahemalt juurelnud. Naiteks vaitis juba sada aastat tagasi G. S. Hall, et lapses esinevad kaks tendentsi: uks tsentripetaalne, mis kallutab teda kodu poole, ja teine tsentrifugaalne, mis kallutab kodunt valja. 1950. aastatel toodi erialakirjanduses valja kaks taiskasvanute tuupi suhtumises kodusse: seotud (attached) ja soltumatud (independent). (43) Lahtudes suhtest randesse, eristas Michael Balint (1959) kaht kalduvust: oknofiilia ja filobatism. Oknofiil kaldub kinni hoidma kindlast ja stabulsest--ta soltub paikadest, asjadest ning kaasinimestest. Tal on tavaliselt palju sotsiaalseid kontakte ja ta vajab enda laheduses pidevalt kedagi, kes teda moistab. Filobaat aga valdib sidemeid ja kaldub soltumatuse poole. Ta otsib seiklusi, reise ja eriti uusi emotsioone. Inimesed ja asjad takistavad teda ning ta eemaldub neist kerge sudamega. Niisiis on oknofiil rohkem seotud paiga ja inimestega ega kaldu migreeruma, filobaati aga loomusund lausa kallutab selle poole. (44)

Hilisematel kumnenditel on moned autorid vaitnud, et kalduvus randele on skisoidsetel isikutel suurem, kuna neis polevat valja arenenud paigasse juurdumist. Teiste meelest sobivad randeks paranoilised ja ebastabiilsed tuubid, keda jalitusmaania sunnib kodupaika maha jatma. Kolmandate meelest sobivad valja randama aga tugeva egoga inimesed, sest nad on voimelised riskima. (45)

Psuhholoogilise randeuurimise oht on jatta arvestamata rande isiksusevalised tegurid, mis tulenevad asukohamaa kogu uhiskonna ajaloolisest, uhiskondlikpoliitilisest ja majanduslikust arengust ning siirdemaa konkreetsetest tombavatest teguritest--tanapaeva randeuurimine on taolistest spekulatsioonidest ka uldiselt loobunud, kuid kusimus vabatahtliku rande ajenditest pole kaugeltki loplikult lahendatud.

KUI SUNNIVIISILINE ON SUNNIVIISILINE NIIGRATSIOON?

Sarnaselt vabatahtliku migratsiooniga tekitab kusimusi ka sunniviisilise migratsiooni n-o puhas tuup. Nii kujutab Pieter Emmer uhes oma artiklis paljude naidete varal (46) sundmigrante mitte eelkoige ohvritena, vaid naitab, et ka sundmigrantidel on oma isiklikud motiivid migreerumiseks ja et nad taotlevad aktiivselt enda ning oma perekonna (majandusliku) olukorra parandamist. Seda suhteliselt uut paradigmat toetab ka naiteks David Elfis (47), kes viitab vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni omavahelisele soltuvusele ja ei poolda nende vaatlemist dihhotoomiana.

Esimene naide on 16. sajandi Hollandist. Tollal immigreeruti massiliselt LounaHollandist--tegemist oli pogenikega, sest protestantidena olid nad katoliiklastest Hispaania valitsejate surve all. Teisalt oli aga migreerumise otsuse langetamisel talitis ka majanduslik mojur: Louna-Hollandi tekstiilitoostus kiratses, paremaid voimalusi nahti vastselt soltumatuks saanud Hollandi Vabariigis. On rohutatud, et pea koikidel tollastel pogenikel olid olulised poliitilised ja majanduslikud motiivid kombineeritult. (48)

Oluline probleem pogenikega on, et vastuvotvate maade valitsused defineerivad neid pogenikena sageli kas ideoloogilistel voi majanduslikel kaalutlustel. Naiteks ajavahemikul 1981-1987 (Ronald Reagani presidendiks oleku ajal) parines 91,3% USA-sse vastu voetud pogenikest kommunismileeri maadest (49)--nahtust saab vaadelda selgelt kulma soja instrurriendi ja tagajarjena. Moneti sarnane on olnud olukord Venemaa sakslastega. Parast II maailmasoda taotles Saksamaa Liitvabariik nende tagasipoordumist Saksamaale kompensatsiooniks--soja puhkemise jarel olid Venemaa sakslased kuuditatud Siberisse ja Kesk-Aasiasse. (50) Tanapaeval kulgeb aga sakslaste migratsioon Venemaalt Saksamaale pigem majanduslikel motiividel kui jalitamise vms tottu (nagu kolas algselt kutsumise argurrient). (51)

Naitena sobivad siin ka Venemaalt/Noukogude Liidust peamiselt 1980. aastatel Iisraeli emigreerunud juudid: nende teadmised juudi kultuurist ja Iisraeli riigist olid kesised, samas, nagu kirjutavad Maria N. Yelenevskaya ning Larisa Fialkova, "demonstreerisid nad tugevat seotust vene ja noukogude kultuuriga ..." (52) Neist enamiku motiiv migreerumiseks polnud etniline jalitamine, vaid sotsiaalsed ja majanduslikud voimalused. (53)

1944. AASTA SUURPOGENENIISE NAIDE

Pikemalt peatun siinses vagagi problemaatilises kontekstis suurpogenemise naitel Eestist 1944. aasta suvel-sugisel, mil kumned tuhanded eestlased pagesid Laande--teema, mida on Valis-Eestis aastakuxnneid ja taasiseseisvumise jarel ka Eestis rohkelt reflekteeritud. Pogenemise peamiste pohjustena on kirjanduses valja toodud hirm venelaste ja uute repressioonide ees: inimestel olid selgelt meeles 1940/41. aasta arreteerimised, mahalaskmised ning kuuditamised, mille kordumist kardeti. (54) Kas tollased minejad olid vabatahtlikud voi oli see sunnitud minek?

On inimlikult arusaadav, et taolist kusimuseasetustki peetakse Valis-Eesti ringkondades ketserlikuks. Moistetav on valiseesti literaadi, omal ajal pogenemistee labi teinud Hellar Grabbi reaktsioon, kui ta kirjutab:

   Mulle on jaanud mulje, et Eestis ei moisteta alati selle sucre
   pogenemise olemust ja pohjusi. Naiteks on uue iseseisvusaja
   teatmeteostes, kaasa arvatud "Eesti entsuklopeedia", paljude sellel
   ajal lahkunute kohta sageli oeldud "siirdus Saksamaale",
   "emigreerus Rootsi", voi koguni "asus Poola kaudu elama
   Saksamaale". (55)

Eriti naib Grabbit arritavat Aili Aarelaiu seisukoht seoses Siim Kallase ahvardusega, et nn Esimene Eesti lahkub kodumaalt, kui Teine Eesti nouab sotsiaalseid oigusi. Aarelaid kirjutab:

   Olen pidanud palju motlema pagulusest ja 1944. a. paadipogenikest.
   Vahel on mul tonne, et siis ju laskiski uks Esimene Eesti
   (poliitikud, pangaharrad) jalga.

Vordlus on Grabbi meelest kohatu (56): uhel juhul oli tegemist pogenemisega ahvardava ohu eest, teisel juhul lahkuks eliit vabatahtlikult n-o parematele jahimaadele. Grabbi argumendid on konteksti arvestades moistetavad. Ta lahtub a priori eeldu sest, et tollased pogenikud lahkusid Eestist sunniviisiliselt. Valiseesti pogenemisloo retseptsioonis ja malestustes kohtab suuri uldistusi, mis justkui ei annagi voimalust kaksipidi motlemiseks. Naiteks:

   Koik [autooi sorendus--A. J.] eestlased teadsid, mille eest nad
   pogenesid. (57)

Pogenemise retseptsioon Valis-Eestis (ja selle mojul ka taasiseseisvunud Eestis) on olnud suhteliselt uhtlane, muid pogenemise pohjusi peale represseerimise hirmu on valja toodud aarmiselt harva. Iseenesest on see ju ka moistetav: pogenemislugu on Valis-Eesti kogukondades pohjapanev jutustus, millele ongi suuresti rajatud Valis-Eesti essentsiaalne missioon: eesti kultuuri sailitamine, edasikandmine ja vabadusvoitlus. Seetottu eristusid pagulasajakirjanduses jm oige ruttu need versioonid pogenemisloost, mis koige paremini neid eesmarke teenisid, kujunedes arhetuupseteks skeemideks. (58) Oluline on siinkohal poorata tahelepanu protsessidele "uhiskondlikus malus", mille kaigus inimeste poolt erinevalt kogetud sundmused muutuvad poliitiliselt "kasulikuks" ja muudistuvad. Seega leiab aset sundmuste "traumatiseerimine" uhiskondlikus malus kanooniliseks kannatus-looks. (59)

Kuigi enamasti domineerivadki suurt pogenemist puudutavates kirjutistes, sh pogenike malestustes, lahkumise polutilised ajendid, koorub naiteks Tiina Kirsi koostatud malestuste kogumikus "Randlindude pesad" kohati valja lahkumise pohjuste mosaiiksus, milles naiteks majanduslikud ajendid pole sugugi viimasel kohal. Nii kirjeldab kogumiku esimese malestusteksti autor majanduslikke probleeme 1940. ja 1941. aastal: kinnisvara riigistamise jarel kaotas pere sissetuleku, tood oli raske leida ja see ei vastanud prestiizile. Lisandus ka perekondlik moment: isa ja ema olid lahku lainud. (60) Lugejal ei jaa ule muud, kui jareldada, et antud juhul oli randeotsuse tegemisel majanduslikel ja perekondlikel pohjustel vaga kaalukas osa. Seega ei ole ilmselt oige vaita, et koik tollased pogenikud lalitusid uhest ja samast ajendist.

Hilisema kaanonikujundamisprotsessiga saab tolgendada ilmselt ka seda vaidet, et koik lootsid peagi koju tagasi poorduda. Naiteks:

   ... oli ju kodumaa mahajatmine meie koigi [autooi sorendus--A. J.]
   meelis ja motteis ajutise nahtusena; kullap varsti oleme jalle
   kodus tagasi. (61)

Voib leida naiteid selle kohta, et sugugi koik ei moelnud, et minnakse vaid ajutiseks:

   Vend Oskar sonas katt ulatades: "Kallis ode, meie vist kull enam
   teineteist ei nae." (62)

Voi teine naide:

   Saksamaale mineku kohta teadsin, et see on jaadav. (63)

On kirjutatud ka sellest, et inimesed ootasid viimase hetkeni olukorra muutumist, seda, et venelased Eestisse siiski ei joua, ja lahkusid alles siis, kui sai selgeks, et imet ei sunni. Kuid lahkutud oli terve sojaaja jooksul: juba soja algul laks baltisakslaste Umsiedlung'iga kaasa umbes 4000 eestlast, osalt oma eesti paritolu maha salates ja sakslastena esinedes. (64) Kui votta taustaks 1944. aasta massipogenemine, siis kas kvaliiitseerida Umsiedlung'iga kaasa lainud eestlasi vabatahtlike migrantide voi pogenikena? Uhest vastust pole voimalik ilmselt anda. Esitan naitena uhe eesti mehe pohjenduse 1941. aasta Umsiedlung'iga kaasaminemise kohta, mida ta alustab nii:

   Mis pohjusel lahkusin koduinaalt: Arvan, et see oli minu kristlik
   tagapohi ja tegevus.

Vastus voib ullatada, kuid mees kirjeldab pikalt seda, kuidas ta 1940. aasta oktoobris toolt vallandati. Konkreetset pohjust ei tea ta tanaseni, kuid oletab, et ajendiks vois saada see, et ta too juures lounatunnil soogipalvet luges. (65) Niisus retrospektiivselt naeb tollane umberasuja pohjuste jada, mis viis otsuseni valja rannata. Ja kuigi otsene ajend kodumaalt lahkumiseks vois olla tookoha kaotus, interpreteerib ta aastakuxnneid hiljem oma lahkumist ideoloogilise konfliktiga. Seega voiks kusida, kas tema puhul olid Eestist lahkumise pohjused majanduslikud voi poliitilised. Kusimus on kaesoleva artikli probleemiasetuse seisukohalt oluline, sest vastusest soltub, kas tegemist on (too)migrandi voi poliitilise pogenikuga.

Kui 1944. aasta suvel evakueeriti ametlikus korras Rootsi 3700 eestirootslast, laks ka siis nendega kaasa paar tuhat eestlast, paljud neist toestasid ametivoimudele oma rootsi paritolu voltsitud dokumentidega. (66) Ka nuud voiks samamoodi kusida--veel ei olnud venelased Eestisse joudnud, veel ei ohiud massiline pogenemine alanud--kas olid need RootSi lahkunud vabatahtlikud migrandid voi pogenikud? Kusimus on tegelikult ju ka selles, kas on voimalik II maailmasoja kontekstis tommata ajalist piiri vabatahtlike migrantide ja pogenike vahele, ning kui on, siis kuhu? 16. septembril 1944 andis Hitler korralduse Saksa vaed Eestist valja viia ja avalikkust teavitati Eesti loovutamisest--see daaturri puudutas kull eelkoige Saksa mundris voidelnud eesti soost sodureid, tsiviilelanikke aga otseselt mitte.

Ellen Liiv, hiljem Argentinas elanud kirjanik, kirjutab oma malestusteraamatus, kuidas ta 1944. aasta septembris Vene vagede lahenedes Louna-Eestist ranniku poole liikus:

   Too ilus varasugisene oo. Rongi kihutades labi lainja Kesk-Eesti
   maastiku tuli korraks meelde vana tuntud marls "Karksi magedel".
   Olime tollal kull vist liiga noored oskamaks votta midagi paris
   traagiliselt. (67)

Ka see tsitaat ei ole pariselt kooskolas hilisema kaanoniga, milles lahkumist kujutati eelkoige traumana.

1998. aastal koostas Eesti Rahva Muuseumi teadur Edgar Saar kusimuslehe "Pogenemine kodumaalt. Esimene aastakumme paguluses", mis oli adresseeritud valiseestlastele ja mulle esimene kusimus puudutaski Eestist lahkumise motiive. (Mis pohjusel lahkusite kodumaalt?) Uleskutsele reageeriti innukalt, aastaks 2000 oli Eesti Rahva Muuseumile laekunud 130 ankeedivastust, lisaks saadeti ka kasikirjalisi ja juba trukis ilmunud malestusi, fotosid, dokurriente jm. (68) Allikakriitilise markusena olgu mainitud, et enamik ankeedivastustest peegeldab Eestist lahkumise motiivide osas Valis-Eesti aastakuxnnetepikkust poliitiliselt korrektset kaanonit: kardeti, et kordub 1940/41. aasta vagivald. See kollektiivselt aktsepteeritud tolgendus on aastakumnetega justkui hermetiseerunud - seda kusimuse alla seada pole korrektne. Naiteks kirjutab keegi vastanutest justkui arrituriult:

   Kusimuslehe esimene punkt tundub mulle kohatuna, sest arvan, et
   siin ainult uks vastus voimalik: me ei lahkunud koduinaalt, vaid
   pogenesime kommunistide eest. (69)

Jargmine vastaja rohutab eriti 1941. aasta juunikuuditamist, kuid tema vastusest koorub valja veel uks oluline moment, mis puudutab malu, maletamist ja mineviku tolgendamist:

   Morvad ja veelkord morvad ning piinamised olid venelaste
   meelelahutuseks 1940-1941 Eestis. Ma polgasin ja kartsin neid.
   Voorastav on pagulasele kuivord tolerantne on eestirahvas paale
   viikumment aastat okupatsiooni venelase ja kommunistide suhtes.
   Nagu tonaa, samuti nuud, valitsevad ja jagavad raha sainad
   inimesed. Kasvas uusuliiskond, patud iuuistati, Heino, minu oepoeg
   lausus toredalt: tuu 1941 aasta kuuditamine olle nii ammu, tollest
   ei massa koneldagi! Vot sulle. Meile 14. juuni oli tosine
   Leinapaev, koosolekud ja kirikud. Tollel paeval puudsime maihnale
   jalle teadaanda mis tehti ja mida tehakse vaikese Eesti rahvaga.
   (70)

Vastajast (ja paljudest teistest tema saatusekaaslastest) voib aru saada: juunikuuditamine kallutas paljusid Eeltist lahkumise kasuks otsust langetama. Olulisem on aga see, et hilisematel aastatel on see aidanud tollast otsust nii enda kui kogukonna ees oigustada, iseenda pagulusse maaramist pohjendada.

Uks naine kirjutab lakooniliselt:

   Kodumaalt lahkumise pohjus oli sama mis kumnetel tuhandetel teistel
   saatuskaaslastel - ara kommunistide eest. (71)

Kuigi sellest kanoonilisest dogmast lahtub enamik vastanuist, on siiski ka teistsuguseid vastuseid, millest koorub valja toik, et pogenemine sisaldab endas ikkagi ka valikuid. Ja kui monel oli toesti vaja langetada kiire otsus lahkumise poolt voi vastu (72), siis oli ka neid, kes kaalusid mineku plusse ja miinuseid pikemat aega. Igatahes ei olnud see paris une pealt tehtud otsus, nagu tunnistavad jargmised vastused:

   Kui sakslased tulid soja ajal, utles minu ema (parit Pussist):
   "Ukskoik kumb pool voidab soja, meil siin piiri aares ei ole
   tulevikku." (73)

   Kodumaalt lahkumise ule hakkasin juba varakult pead murdma, peale
   Stalingradi lahingut. Oli selge, et sakslased soda voita ei saa,
   selle ule ma ei muretsenud, sest olin tollal "kolmanda voimaluse"
   mees. (74)

Sama vastanu tekst erineb ka oluliselt n-o kaanonist - venelased pole siin hirmu peamine objekt:

   Ega ma venelasi nii vaga kartnudgi, esimesel sojasuvel olin
   leidnud, et oma puruvigase vene keele peale vaatamata oli
   venelastega kergem labi saada kui oma rahvusest punastega. Peale
   selle, kui need kes lahingutegevuse tottu surina said ja need kes
   Siberisse veeti valja arvata, tapeti umbes kumme inimest, keda mina
   tundsin. iJks neist lasti maha sakslaste poolt ja ulejaanud tapeti
   oma punaste poolt, venelased ei tapnud uhtegi.

      Mida ma koige rohkem kartsin oli kolhoos, minu arust oli see
   koige suurem kuritegu mis kommunistid inimsoo kallal toime
   saatsid. Orja ja surinalaagrid olid kull hullemad, aga seal ei
   ohiud sama palju inimesi. Et minu kartused pohjendatud olid, seda
   said mahajaajad varsti oma naha peal tunda. Minu isa joi
   kollioosist saadud kahe inimese aastapalga uhe ohtuga maha ega
   jaanud oieti purjugi. Nuud raugaeas voin ma komudele palju patte
   andeks anda, aga uhte ma neile kunagi andestada ei saa, nad viisid
   mu lapsepolve koige parema sobra kolhoosi johkartite pesaa ja
   naljutada. See oli minust kaksteist aastat noorem, ta nimi oli Arlo
   ja ta oli tori tougu hobune. (75)

Seega naib selle vastaja puhul olevat kaalukausi lahkumise kasuks kallutanud mitte niivord hirm poliitiliste kui just majanduslike repressioonide ees.

Naiteks uks vastanu, kes pogenes Eestist 1944. aastal ja repatrieerus parast soda, kirjutab:

   Lahkusime Eestist mitmete asjaolude kokkulangemise tottu.

Neid asjaolusid lahemalt kasitledes ei nimeta ta hirmu kuuditamise ees vms, vaid seda, et isa oli mobiliseeritud Punaarmeesse ja ema isakodu oli natsionaliseeritud. (76) Natsionaliseerimine tahendas inimestele uldjuhul majandusliku olukorra muutumist.

Kohati on vastused lakoonilised, toovad aga ometi valja Eesnst lahkumise motuvide variaabluse, milles majanduslikud motuvid on olulisel kohal:

   Olin nainud esimese okupatsiooni tegusi. Kaotanud tooandja. (77)

Majanduslikud ajendid tulevad valja ka jargmistest malestustest, mille on Eesti Rahva Muuseumile saatnud abielupaar USA-st:

   Augustikuu hakkas lopule joudma ja rinne lahenes Parnule. Oli
   kuulda nii uhe kui teise tuttava lahkumisest. Meie aga ehitasime
   oma pesakest. Paar kuud tagasi olime saanud endale esimese ilusa
   korteri ja meil pohiud veel motet kuhugi minna. Siis aga lahkus
   Viktori tooandja Jakob Kembi, kelle bussiliinil Viktor soitis. See
   pani ka meid otsust muutma. Viktor sai Siina Kembi isalt kalapaadi
   ja hakkas sellele bussi mootorit sisse seadma. (78)

Hilisematel kuxnnenditel on pogenike kategooriasse justkui iseenesest inkorporeeritud ka tooteenistuslased, kelle lahkumise motiivid voisid ometi olla majanduslikud:

   Osa Eesti naisi tulid vabatahtlikult Saksamaale toole nii 43.
   aastal, kuna nad kuulusid soja ajal too kohustuse alla ja arvasid,
   et Saksamaal on paremaid too voimalusi, kui Eestis tol ajal. (79)

Keegi teine pohjendab tooteenistusse minekut hariduse taotlusega:

   Ulikooli ei saanud, kui ei olnud teinud Saksamaal tooteenistust.
  (80)

Isiklikke motiive lahkumiseks ei varja jargmine vastanu:

   Minu tahtmine oli valjaspool Eestit meremehe ametit oppida. Selle
   taideviimiseks oli keeruline moodus vajalik. Pidin vabatahtlikult
   saksa lennuvae abiteenistusse minerva. (81)

Kahtlemata nouab sucre pogenemise teema kasitlemine poliitilist taktitunnet, samas ka julgust teema kanooniliste tolgenduste kusimuse alla seadmisel. Kaesolevate ridade autor ei ole kindlasti seadnud eesmargiks pogenemise traagikat pisendada--teades, et paljud kaotasid pogenemise kaigus elu, et pohja laksid paadid ja laevad, kus terved perekonnad sees, et inimeste elusaatused poorati kodumaalt lahkumisega loplikult teiseks. Samuti ei anna siin esitatud naitetekstid alust sucre pogenemise senist tolgendust kahtluse alla seada--muidugi ajendas tuhandeid inimesi lahkuma hirm venelaste ja esimese okupatsiooni vagivalla kordumise ees. Ometi veenavad esitatud naited, et poliitiliste motiivide korval ei saa maha vaikida ka muid, sh majanduslikke--mitmete vastanute puhul nais see olevat peamine argurrient lahkumiseks. Ja veel: kui kaanonisse kuulub vaide, et loodeti peatsele tagasipoordumisele kodumaale (82), siis seegi kuulub sageli toenaoliselt n-o " jarelmaletamise" repertuaari. See on moistetav: oma pogenemise motiivide retrospektiivne hindamine peab olema halastav, pogenemisele otsitakse voimalikult tugevat oigustust, et oma tollast otsust oige ja vajalikuna teadvustada, selleks et endaga rahu leida. Minevikusundmuste esitamise uheks funktsiooniks ja pohjenduseks on iseenda saatuse selgeksraakimine.

Kindlasti voib vaita, et eri pogenemislood naitavad pogenemise kogemuslikku mitmekulgsust ja selle maletamise eri voimalusi. (83) Seejuures pole nende motiivide tagantj arele kindlakstegemine sageli enam voimalik--aastakumnetepikkusel malestuste selekteerumisel on siin oma osa. Oigus on Kaja Kumer-Haukanommel, kui ta kirjutab:

   Kusimus "miks ma lahkusin/pogenesin?" esitati endale voib-olla
   alles voorsil viibides, kui pogenikelt hakati am parima pogenemise
   pohjuste kohta. (84)

Kindlasti pole pohjust nimetada sellist kusimust kohatuks (nagu arvas uks siinses artiklis tsiteeritu Eesti Rahva Muuseumi kusimuskava esimese kusimuse kohta) ega ole ka lopuni pohjendatud vanema pagulaskonna torjuv suhtumine sellesse, kui Eestis on tollast pogenemist kohati "Eestist lahkumiseks" nimetatud. (85)

Lisaks omaaegsetele pogenikele peaksid sucre pogenemise jarele kusima (ja kusivadki) ka teadlased - ajaloolased, etnoloogid, kirjandusteadlased, sotsioloogid ning psuhholoogid: et paremini moista uht eesti rahva ajaloo koige poordelisemat sundmust.

Kaesolevas peatukis on olnud juttu migrandi isiklikust migreerumise motivatsioonist. Raakida saab aga ka siirdemaa huvist migrantide vastu. Ja nagu ajaloost nahtub, on siingi sageli tahtsad majanduslikud motiivid. On rohutatud seda, et inimesed, kes pogenesid kulma soja aastatel raudse eesriide tagant (eriti 1956. aastal Ungarist ja 1968. aastal Tsehhoslovakkiast), olid deklaratiivselt (ideoloogilistel ning humaansetel pohjustel) Laanes koik kull teretulnud, praktikas aga uritas iga pogenikke vastu vottev riik ometi voimekamad ja haritumad valja valida. (86) Ka Eestist uritasid eri rugid II maailmasoja ajal, 1943-1944, evakueerida eelkoige poliitikud, majandus- ja kultuuritegelased ning haritlased. (87) Samuti teostati parast II maailmasoda pogenikelaagritest laaneriikidesse edasi randavate pogenike seas majanduslikel motiividel selektsiooni: valja valiti parimad, enamasti noored, vallalised, terved, toojoulised inimesed. (88) See on jallegi naide selle kohta, kuidas majanduslikud faktorid lahendavad vabatahtlikku migratsiooni sunniviisilisele ja muudavad nende kahe eristamise tupoloogilisel tasandil probleemseks.

RANNE JA TURVARUUMI MOISTE

Majanduslikud motiivid voivad niisiis indikeerida rande pohjuste variaablust ja anda pohjust seada kusimuse alla sunniviisilise rande n-o sunniviisilisust, st majanduslikel aspektidel on oma roll vabatahtliku ning sunniviisilise rande maaaa ratlemisel. Ometi peituvad randekaitumise seletamises ainuuksi majanduslike motiividega puudused, millistele viitasin eespool seoses migratsiooni makroteoreetiliste mudelitega.

Kuigi majandusliku heaolu saavutamise voimalus voib konkreetsete rannete puhul sageli maarava tahtsusega olla, peitub selle rohutamises oht isoleerida randeotsustuse kompleksne iseloom. Poorduksin siinkohal minu meelest otstarbekama strateegia poole ja nimetaksin peamiseks randeotsustuse motivaatoriks turvaruumi moiste, inimese paigaseoste sotsiokultuurilise manifestatsiooni. Olen paigaseoste historiograafilist tausta ja funktsioone kasitlenud varem (89), siinkohal mainin vaid, et selle all tuleb moista kaitset ning identifikatsiooni pakkuvat ruumi, inimese eksistentsiaalset vajadust turva- ja tegutsemispiirkonna jarele rahuldavat territooriumi, st kodumaad/kodupaika selle nii fuusilisel kui mentaalsel kujul. Oluline on rohutada, et niipea, kui turvaruurri enam kaitset, identifikatsiooni ega tegutsemisvoimalusi ei paku, hakkab ta oma atraktiivsust kaotama--selle uheks tagajarjeks voib olla uue turvaruumi taotlemine, st valjarand. Mehhanism on konkreetsete motivaatorite voimalikule erinevusele vaatamata vabatahtliku ja sunniviisilise valjarannu puhul siiski sama: kuigi esimeses on tavaliselt maarav tahtsus majanduslikel ning teises poliitilistel vms faktoritel, reageeritakse molemal juhul just turvaruiuni atraktiivsuse kadumisele, paigaseoste norgenemisele.

On selge, et samades tingimustes elavad inimesed reageerivad muutustele erinevalt: uhed randavad turvaruumi atraktiivsuse vahenedes valja, teised mitte. See annab tunnistust sellest, et turvaruiuni puhul peavad inimesed kriitiliselt oluliseks selle eri komponente. Siin tasub tagasi tulla mobiilsuse elutsukli mudeli juurde, mida iseloomustasin eespool: indiviidi elus on kriitilisi hetki randeotsustuse tegemiseks. Pohiargument selles mudelis on, et inimese noudmised elupaigale muutuvad eri eluetappides.

Mis tahendus on sellel mudelil vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomias? Naib, et koige otsesem. Nii vabatahtliku kui sunniviisilise valjarannu puhul on peamiseks valjarandajate kontingendiks noored, majanduslikult aktiivses eas inimesed, pigem vallalised ja pigem mehed. Nii on see olnud labi 19. ja 20. sajandi. (90) Seega on eluiga uks mobiilsuse elutsukli komponent ja rande ennustaja.

Tulles veel kord 1944. aasta sucre pogenemise juurde, mainigem, et tanaseni puudub meil koikeholmav demograafiline statistika eesti sojapogenike kohta. (91) Uht-teist on voimalik valja tuua naiteks Rootsi pogenenute kohta. Roofsi statistika ja eestlasest sotsioloogi Heino Tarm-Tombachi ankeedi andmete pohjal nahtub, et Eestist pogenenute vanusejaotus on ebauhtlane kahe selge tipuga: esimene vanuses 19-23 aastat (1944. aastal) ning teine vanuses 38-40 aastat. Pogenike hulgas on tugev meeste ulekaal ja seda just noorte hulgas, samuti on palju vallalisi. (92)

1950. aastal elas Rootsis 18 217 Eestis sundinud inimest, kes polnud Rootsi kodanikud (toenaoliselt siis eestlastest pogenikku). Neist suurima vanuseruhma moodustasid nii meeste kui naiste arvestuses 25-29-aastased (vastavalt 1418 meest ja 954 naist). (93) Seejuures uletas 25-29-aastaste mobiilsusfaktor 75-79-aastaste oma naistel 13-kordselt ja meestel koguni 49-kordselt! (94) Meeste puhul tuleb loomulikult arvesse sojavaes teenimine: Saksa sojavakke mobiliseeritud, samuti Soome sojavaes voidelnud tostsid oluliselt nooree meeste osakaalu Eesti pogenike hulgas. Kuid ka nooree naiste osakaal oli ebaproportsionaalselt suur - seda aga mobilisatsiooniga pohjendada ei saa.

Siit jouame olulise punktini vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomias: kuna ei saa eitada, et naised ning vanurid kannatavad rohumise all samamoodi kui mehed ja noored, peab taolise statistika tagant otsima selektiivseid protsesse, mis lahendavad sunniviisilist migratsiooni vabatahtlikule. Uks voimalus oleks seletada taolist jaotust puhtalt majandusliku motivatsiooniga (95), minu meelest naib aga tulemuslikum olevat seadusparasuse seletamine eelkirjeldatud moistega turvaruum--kompleks, mis lisaks tegutsemisvoimalustele peab pakkuma ka identifikatsiooni ja kaitset ning voimaldab seega raakida ka sotsiokultuurilistest ja psuhholoogilistest randeteguritest, mida mainisin eespool.

Eesti kui turvaruumi funktsioon oli II maailmasoja kaigus drastiliselt langenud. Ehk nagu utleb uks tollane pogenik, raakides soomepoistest, kes 1944. aastal, rely kaes, kodumaale appi tulid ja keda venelaste poolt ootas represseerimine:

   Karistus oli 25 + 5 aastat sunnitood "isamaa reetmise eest".
   Millise isamaa eest? Meie isamaa kadus koos venelaste tulekuga,
   siis oli koik "suur ja lai" Noukogude Liit. (96)

Turvaruumi ja paigaseose moistetega haakub ka Hellar Grabbi seletus sellele, et enamik taluperedest jai sucre pogenemise ajal paigale ja et see ei olnud uksnes pikk tee mere aarde, mis neid tagasi hoidis:

   See oli maainimese, polluinehe vastuineelsus oma talu ja loomi, oma
   polvkondade jooksul haritud maad maha jatta. (97)

Erialakirjanduses on paigaseoste puhul viidatud nende ajalisele mootmele. (98) Kodupaik on ajalooliselt kujunenud traditsiooniruum, ruum, kus ollakse "sundinud ja kasvanud", turvaruurri, mille sotsiaalseid ning kultuurilisi struktuure aktsepteeritakse ja vaartustatakse. Kirjanduses on samuti viidatud sellele, et paigaseoste maar soltub asustustuubist--kulauhiskonna puhul on neid peetud olulisemaks kui linnauhiskonnas. (99) Majanduslik argumentatsioon, milles maa on pelgalt tootmisvahend, ilmselt ei voimaldaks suurema osa maainimeste paigalejaamist 1944. aastal veenvalt seletada.

Kompleksseid paigaseoseid ja nende moju rohutab suurest pogenemisest kirjutades Ferdinand Kool. Ta esitab sisutiheda pogenemise apoloogia, milles naitab paigaseoste norgenemist ja turvaruumi atraktiivsuse vahenemist seoses poordeliste sundmustega II maailmasoja paevil:

   Meie esivanemad on maletamatuist aegadest asunud Maarjamaal ja
   eestluse juured seal on sugaval koduinullas. Eestlane on arenenud
   tihedas seoses tolle maa looduse ja koigi avaldumisvormidega. /.../
   Eestlased suures enamuses ei moehiud kunagi lahkumisele koduinaalt.
   Need uksikud, kes sooritasid valisreise voi veeresid voorsile onne
   otsima, tundsid koikjal igatsust kodumulla, isamaa nurinede,
   kirevate nutude, kaugustes motisklevate metsade ja koduinaa
   taevasina jarele. /.../ Teadmine, et oled killukene kodumaast
   enesest, ivakene pmunistunud viljapollust, maast ja metsast,
   lapikene sinitaevast ja raasukene valendavast kasest. (100)

Kool kirjeldab sojaaja koledusi ja okupatsiooniaastat 1940/41, oigustades selle koigega kodumaalt lahkumist, kuid tuues uhtlasi esile paigaseoste tahenduse ning andes marku nende norgenemisest (101)--kuigi ei tema ega ilmselt enamik pogenikest poleks seda otsesonu nii sonastanud.

Kodumaa moiste on oma iseloomult kompleksne. Tegemist on mosaiigiga, mille eri elemendid esinevad indiviidi elus, aga ka teadlaste poolt modelleeritud struktuurides eri konfiguratsioonides. Kodumaa on geograafiline, aga ka sotsiaalne ja ajalooline, ta on kognitiivne, aga ka psuuhilis-emotsionaalne. Enamgi veel, kodumaa on midagi reaalset, tal on oma pindala ja piirid, aga ta on ka imaginaarne, selekteeritud ning idealiseeritud loige maailmast. Kodumaa--ja vaiksemas mahus kodupaik--on ruum, millega inimesel on meeleline side. See on ruum, mille elemendiks on korgem ja vaartustaturri, turvaala, mis eksisteerib sageli vaid ideaalkujundina, vastandudes sellisena uhel voi teisel viisil puudulikule argisele. Kui lohe ideaali ja reaalsuse vahel kasvab ule kriitilise piiri, ahvardab see paigaseosed katkestada ning viia migreeiumiseni. Kuid nagu vaidavad mobiilsuse elutsukli mudelid, eksisteerib korrelatsioon randeotsustuste sageduse ja elutsukli vahel.

LOPETUSEKS

Anthony H. Richmond vaidab 1988. aastal ilmunud ja hiljem paljude autorite poolt tsiteeritud artiklis:

   ... migratory decisions, even those taken under conditions of
   extreme stress, do not differ from other kinds of decisions
   govering social behaviour. The same sociological model of
   motivation is applicable. Second the distinction between "free" and
   "forced" or "voluntary" and "involuntary", is a misleading one. All
   huinan behaviour is constrained. (102)

Analuusides migratsiooniprotsesse ja nende mojusid vastuvotvale uhiskonnale, vaidavad ka Jan ning Leo Lucassen, et on vahe pohjust eristada pogenkke toomigrantidest. (103)

Usun siiski, et lisaks majanduslikele argumentidele tuleb randeotsustuste analuusimisel oluliselt arvestada ka muude, sh personaalsete ja situatiivsete faktoritega, inimeste vaartushinnangutega ning mitte viimases jarjekorras ka paigaseoste kognitiivsete ja afektiivsete tahendustega. Olen uldiselt nous Raimo Raagiga, kes kirjutab, et ka need, kes Saksamaalt voi Rootsist laksid parast soda USA-sse jt riikidesse, olid ikkagi pogenikud ja mitte majandusmigrandid, kes otsivad suuremat isiklikku heaolu. Ilmselt on Raagil oigus selleski, et poliitilise pogeniku staatus maaras nende suhtumise elamisse valismaal, (104) kuigi see teema--kohanemise kasitlemine migratsiooniuurimises vabatahtliku ja sunniviisilise migratsiooni dihhotoomia valguses--on eesti hajala kontekstis seni pohjalikumalt uurimata. Kohanemist mojutavad lahkumise ajendite iseloomu korval teisedki faktorid.

Kuigi kaesolevas artiklis esitatud naitetekstid veenavad, et majanduslikud argumendid voisid paljudel juhtudel Eestist lahkumise otsust mojutada, ei nae ma pohjust Richmondi voi Lucassenide stiilis makroteoreetiliselt nivoolt lahtudes samastada pogenemist vabatahtliku (too)migratsiooniga. Kull aga tahaksin tahelepanu juhtida asjaolule, et sunniviisilise migratsiooni puhul tuleks eristada eri sundmigrantide kategooriaid, Eesti 1940. aastate kontekstis naiteks Laande pogenenuid Siberisse kuuditatutest. Kuigi molemat marksona iseloomustab traurria, sageli kogu eluks saadud valus ja destruktiivne kogemus, ei ole need kindlasti uhe kategooria moisted. Kuuditamise puhul pole inimesel mingit valikut, teisel juhul on valik, kuigi kahe halva vahel, siiski olemas: kas paigale jaada voi voorsile pogeneda. Voi nagu kirjutab Kumer-Haukanomm:

   Loppotsuse--minna voi mitte minna [jutt kaib pogenemisest--A.
   J.]--langetas iga inimene voi perekond ise, ilma pussimehe
   korvalseismiseta, nagu see oli ohiud kuuditamise ajal. (105)

Valik oli olemas ja siin on vabatahtliku valjarandaja ning pogeniku lalitepositsioonid mingil tasandil vorreldavad: kui inimene lahkub majanduslikel ajenditel, teeb ta enda jaoks eksistentsiaalse otsuse, vaadates tulevikku. Sama kehtib pogeniku puhul.

Kui makroteoreetiliselt tasandilt lahtuv analuus naeb randevoogusid ja neid ajendavaid poliitilis-majanduslikke pohjusi ning oma korge uldistusastmega jatab sageli tahelepanu alt valja rande personaalsed psuhholoogilis-mentaalsed motiivid, siis kaesolevas artiklis esitatud naited veenavad, et valjarannu otsus ja motiivid voivad olla individuaalsemad, kui teooriates valja tuuakse. Seeparast voib randeteooriate ja -mudelite praktilisest kasutusvaartusest raakida vaid tinglikult. Kui loodusteadustes on seletus ja prognoos identsed, siis uhe mudeli tundmine ei garanteeri humanitaarias ning sotsiaalias konkreetse inimese kaitumise ennustamist.

Seetottu pole uldkehtiva mudeli loomine ilmselt voimalik--ehk vaid siis, kui mudeli komplekssuse aste on maksimaalne. Sellisel mudelil puudub aga fookus ja kogu model kaotab oma motte. Teaduslikud mudelid randekaitumise seletamiseks on loodud post factum jarelduste teel uldistamiseks ja prognoosimiseks, kuid inimene on kreatiivne olend ning taolised prognoosid el ole kunagi sajaprotsendilised. Moeldav on kull prognoosida voimalikkust. Mikrotasandi ja komplekssed teooriad toovadki valja subjektiivsuse rolli randeotsustuse langetamisel. Uheks oluliseks faktoriks randeotsustuseni joudmisel on komplekssete ja samas individuaalsete paigaseoste intensiivsus.

TANUAVALDUS

Artikkel on seotud Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi grandiga ETF 6856 ja projektidega SF 0130033x07, SF 1130057x07, ETF 7335 ning ETF 7010.

Aivar JURGENSON

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinxi, Eesti; aivar20@mail.ee

(1) Huntington, S. P. Tsivilisatsioonide kokkuporge ja maaihnakorra umberkujunemine. Fontes, Tartu, 1999, 253.

(2) Sachse, H. Anthropologie der Technik. Viewag, Braunschweig, 1978, 69.

(3) Peters, J. D. Exile, nomadism, and diaspora. The stakes of mobility in the Western canon.--Rmt: Home, Exile, Homeland. Film, Media, and the Politics of Place. Koost H. Naficy. Routledge, New York, 1999, 17.

(4) Grinberg, L., Grinberg, R. Psychoanalyse der Migration und des Exils. Verl. Internat. Psychoanalyse, Munchen, 1990, 1.

(5) Peters, J. D. Exile, nomadism, and diaspora, 18.

(6) Jurgenson, A. Valjarandamisest kodumaa moiste taustal.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Koost A. Jurgenson. Ajaloo Instituut, Tallinn, 2000, 49-64.

(7) Bade, K. J. Homo migrans--Wanderungen aus und nach Deutschland. Klartext Verlag, Essen, 1994.

(8) Le Goff, J. Introduction: medieval man.--Rmt: Le Goff, J. (ed.). Medieval Callings. University of Chicago Press, Chicago, 1987, 7; cit. Gross, T. Ameerika vallutamine: kohtumise anatoomia. (Eesti Itahva Muuseumi aastaraamat, XIIL) Tartu, 1998, 142.

(9) Nt Fairchild, H. P. Immigration: A World Movement and its American Significance. New York, 1925.

(10) Harris, M. Kulturanthropologie. Ein Lehrbuch. Campus, Frankfut am Main, 1989, 281 jj.

(11) Grinberg, L., Grinberg, R. Psychoanalyse der Migration und des Exils, 17; Horstmann, K Zur Soziologie der Wanderungen.--Rmt: Handbuch der empirischen Sozialforschung. Bd. 5. Koost R. Konig. Ferdinand Enke Verlag, Stuttgart, 1976, 107.

(12) Huntington, S. P. Tsivilisatsioonide kokkuporge ja maailmakorra umberkujunemine, 253.

(13) Grinberg, L., Grinberg, R. Psychoanalyse der Migration und des Exils, 17.

(14) Vt Boyle, P., Halfacree, K., Robinson, V. Exploring Contemporary Migration. Longman, Harlow, 1998; Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration: International Population Movements in the Modern World. Macmillan, London, 1998; Castles, S. International migration at the beginning of the twenty-first century: global trends and issues.--ISSJ, 2000, 165, 271 jj.

(15) Hirschfelder, G. Die Auswirkungen der Amerikaauswanderung auf die rheinischen Lebenswelten des 19. Jahrhunderts.--Rheinisch-westfalische Zeitschrift fur Volkskunde, 2000, 154.

(16) Marschalck, P. Deutsche Uberseewanderung im 19. Jahrhundert. Ein Beitrag zur soziologischen Theorie der Bevolkerung. Ernst Klett Verlag, Stuttgart, 1973, 9; vt ka Lee, E. S. Eine Theorie der Wanderung.--Rmt: Regionale Mobilitat. Koost G. Szell. Nymphfenburger Verlagshandlung, Munchen, 1972, 117; Castles, S. International migration at the beginning of the twenty-first century: global trends and issues, 269.

(17) Horstmann, K. Zur Soziologie der Wanderimgen, 105; Marschalck, P. Deutsche Uberseewanderung im 19. Jahrhundert, 9.

(18) Ravenstein, E. G. Die Gesetze der Wanderung, I, II.--Rmt: Regionale Mobilitat. Koost G. Szell. Nymphfenburger Verlagshandlung, Munchen, 1972.

(19) Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration. International Population Movement in the Modern World. The Guilford Press, New York, 1993, 19.

(20) Vt Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Tallinna Pedagoogikaiilikool, Tallinn, 2002, 61.

(21) Petersen, W. Eine allgemeine Typologie der Wanderung.--Rmt: Regionale Mobilitat. Koost G. Szell. Nymphfenburger Verlagshandlung, Munchen, 1972, 97.

(22) Vt Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 80-81.

(23) Morawska, E. International Migration: Its Various Mechanisms and Different Theories That Try to Explain It. Willi Brandt Series of Working Papers in International Migration and Ethnic Relations. No 1. Malmo University, Malmo, 2007.

(24) Vt Castles, S. International migration at the beginning of the twenty-first century: global trends and issues, 271 jj; Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration. International Population Movement in the Modern World, 20-21.

(25) Nauck, B. Sozialstrukturelle und individualistische Migrationstheorien.--Kolner Zeitschrift fiir Soziologie und Sozialpsychologie, 1988, 40, 22; Kulu, H. Eestlaste tagasiranne 1940-1989. Laane-Siberist parit eestlaste naitel. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1997, 48.

(26) Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration. International Population Movement in the Modern World, 22.

(27) Vt Hansen, G., Wenning, N. Migration in Vergangenheit und Zukunft. Hagen, 1991, 20.

(28) Mikro- ja makrostruktuure sunteesivates, vt Morawska, E. International Migration: Its Various Mechanisms and Different Theories That Try to Explain It, 11.

(29) Shumaker, S., Gerald, A., Conti, J. Understanding mobility in America.--Rmt: Home Environments. Koost I. Altman, C. M. Werner. Plenuin Press, New York, 1985, 241 242.

(30) Cit. Kulu, H. Eestlaste tagasiranne 1940-1989. Laane-Siberist parit eestlaste naitel, 49-50.

(31) Shumaker, S., Gerald, A., Conti, J. Understanding mobility in America, 244-245.

(32) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet.

(33) Cit. Huntington, S. P. Tsivilisatsioonide kokkuporge ja maailmakorra umberkujunemine, 253.

(34) Nt Grinberg, L., Grinberg, R. Psychoanalyse der Migration und des Exils, 20.

(35) Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration. International Population Movement in the Modern World, 26; Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigins and new perspectives. - Rmt: Migration, Migration History, History. Koost J. Lucassen, L. Lucassen. Peter Lang, Bern, 1997, 10; Hansen, G., Wenning, N. Migration in Vergangenheit und Zukunft, 20.

(36) Nt Marschalck, P. Deutsche Uberseewanderung im 19. Jahrhundert. Ein Beitrag zur soziologischen Theorie der Bevolkerung; Bade, K. J. Vom Auswanderungsland zuin Einwanderungsland. Deutschland 1880-1980. Colloquium-Verlag, Berlin, 1983.

(37) Nt Potts, L. The World Labor Market: A History of Migration. Zed Books Ltd, London, 1990.

(38) Vt Richmond, A. H. Sociological theories of international migration: the case of refugees. Current Sociology, 1988, 36, 2, 19-20.

(39) Vt Lucassen, J. Migrant Labour in Europe 1600-1900: The Drift to the North Sea. Croom Helm, London, 1987, 118.

(40) Jurgenson, A. Siber-vabaduse ja vangiahelate vahel. Argo, Tallinn, 2008, 168.

(41) Vt Kay, D., Miles, R. Refugees or Migrant Workers? European Volunteer Workers in Britain 1946-1951. London, 1992, 145.

(42) Martin, S. F. Forced migration and professionalism.--IMR, 2001, 35, 1, 231.

(43) Malmberg, T. Human Territoriality. Mouton, Paris, 1980, 110.

(44) Balint, M. Thrills and Regressions. The Hogarth Press and the Institute of Psycho Analysis, London, 1959; cit. Grinberg, L., Grinberg, R. Psychoanalyse der Migration und des Exils, 21-23.

(45) Grinberg, L., Grinberg, R. Psychoanalyse der Migration und des Exils, 24.

(46) Emmer, P. C. Was migration beneficial?--Rmt: Migration, Migration History, History. Koost J. Lucassen, L. Lucassen. Peter Lang, Bern, 1997.

(47) Elfis, D. Seventeenth century migration and the slave trade: the English case in comparative perspective.--Rmt: Migration, Migration History, History. Koost J. Lucassen, L. Lucassen. Peter Lang, Bern, 1997, 87 jj.

(48) Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigms and new perspectives, 15.

(49) Samas, 14.

(50) Vt Meissner, B. Die Deutschen in der sowjetischen Nationalitatenpolitik und ihre Stellung in den deutsch-sowjetischen Beziehungen.--Rmt: Die Russlanddeutschen gestern und heute. Koost B. Meissner, H. Neubauer, A. Eisfeld. Markus Verlag, Koln, 1992, 16-17.

(51) Vt Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 57.

(52) Yelenevskaya, M. N., Fialkova, L. My poor cousin, my feared enemy: the image of Arabs in personal narratives of former Soviet in Israel.--Folklore, 2004, 115, 78.

(53) Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigms and new perspectives, 14.

(54) Nt Kool, F. DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951. Eesti Arhiiv Uhendriikides, Lakewood, New Jersey, 1999, 6; Jogi, M. Lumanda ja Kihelkonna valla paadipogenikud 1944. aastal. (Saaremaa muuseum. Kaheaastaraamat 1999-2000.) Kuressaare, 2001, 270; Papp, D. Pogenemine Laande. (Saaremaa muuseum. Kaheaastaraamat 1999-2000.) Kuressaare, 2001, 281; Grabbi, H. Suur pogenemine: markmeid, motteid, malestusi.--Looming, 2004, 9, 1369; Saar, E. Pogenemine Rootsi 1944. aasta hilissuvel ja sugisel.--Tuna, 2004, 3, 66; Saar, E. Suur pogenemine Laande.--Lee, 2005, 11, 47; Eelmae, U. (koost). Pogenemine kodumaalt 1943-1944.--Harjumaa Uurimusi, 2005, 7, 150jj.

(55) Grabbi, H. Suur pogenemine: markmeid, motteid, malestusi, 1371.

(56) Samas, 1372.

(57) Aro, J. Suur pagu 1944. Lehekulgi "Eesti Kroonikast", I.--Rahvuslik Kontakt, 1994, 3-4, 50.

(58) Kirss, T. Eessona.--Rmt: Randlindude pesad. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006, 11; Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood.--Rmt: Randlindude pesad. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006, 624.

(59) Vt Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood, 617.

(60) Randlindude pesad. Koost T. Kirss. Eesti Kirjandusmuuseum, Toronto Ulikooli Eesti Oppetool, Tartu, 2006, 19 jj.

(61) Vaigur, A. Suur seiklus.--Rmt: Marley, R. H. (koost). Oigus ja tode. Town Press, Kanada, 1987, 20.

(62) Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood, 638.

(63) Randlindude pesad, 131.

(64) Raag, R. Eestlane valjaspool Eestit. Ajalooline ulevaade. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1999, 61.

(65) Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide kirjad (KV) 1011: 372, mees, sund 1909, USA.

(66) Raag, R. Eestlane valjaspool Eestit, 61.

(67) Liiv, E. Pohjast lounasse. Malestusi ja kommentaare. Kirjastus Valis-Eesti & EMP, Stockholm, 1992, 11.

(68) Saar, E. Eesti Rahva Muuseum pagulaseestlaste materjali kogumas.--Lee, 2000, 6, 54.

(69) KV 1013: 102, naine, sund 1923, USA.

(70) KV 1006: 212, mees, sunniaasta ja praegune elukoht markimata.

(71) KV 1013: 282, naine, sund 1921, Rootsi.

(72) Vt nt Randlindude pesad, 193.

(73) KV 1009: 309, mees, sund 1929, Rootsi.

(74) KV 1010: 69, mees, sund 1927, Austraalia.

(75) Samas.

(76) KV 1009: 102, naine, sund 1938, Poola > Eesti.

(77) KV 1006: 188, naine, sund 1915, Rnotsi.

(78) KV 1006: 15, USA.

(79) KV 1012: 42, naive, sund 1928, Inglismaa.

(80) KV 1012: 12, mees, sund 1925, USA; vt ka KV 1009: 192, naive, sund 1922, Rootsi.

(81) KV 1011: 293, mees, sund 1931, Austraalia.

(82) Raag, R. Laanes elavate eestlaste rahvuslik identiteet ja kultuur 1944-1991.--Rmt: Eesti identiteet ja iseseisvus. Koost A. Bertricau. Avita, Tallinxi, 2001, 181.

(83) Vt Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood, 612-615.

(84) Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste Teisest maailmasojast tingitud pogenemine laande.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ning selle mojud. Toim K. Kuiner-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 21.

(85) Vt Kirss, T. Pogenemisteekonnad ja pogenemislood, 613.

(86) Vt Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigms and new perspectives, 17.

(87) Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste Teisest maaihnasojast tingitud pogenemine laande, 20; Reinans, A. Eesti pogenikud Rootsi statistikas.--Rmt: Suur pogenemine 1944. Eestlaste lahkumine laande ning selle mojud. Toim K. Kumer-Haukanomm, T. Rosenberg, T. Tammaru. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2006, 145; Aro, J. Suur pagu 1944, 47.

(88) Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste Teisest maaihnasojast tingitud pogenemine laande, 36.

(89) Vt Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 26 jj.

(90) Castles, S., Miller, M. J. The Age of Migration: International Population Movements in the Modern World, 24; Hatton, T., Williamson, J. G. The Age of Mass Migration. Causes and Economic Impact. Oxford University Press, New York, 1998, 11.

(91) Vt Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste Teisest maaihnasojast tingitud pogeneinine laande, 17.

(92) Reinans, A. Rootsi eestlased 1953. aastal.--Akadeeinia, 2008, 5, 1043, 1045.

(93) Vt Reinans, A. Eesti pogenikud Rootsi statistikas, 134.

(94) Ka Taani umberasunute vanusejaotuses on noored selges ulekaalus: 20-29-aastased moodustavad koikidest 1945. aastal Taanis olnud eestlastest ule kolmandiku: Kumer-Haukanomm, K. Taani pogenenud eestlaste andmete analuus. Avalik esinemine Tartu Ulikooli ajaloodoktorantide kevadkonverentsil 14.5.2008 Tartus.

(95) Vt nt Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigms and new perspectives, 16.

(96) Cit. Randlindude pesad, 67.

(97) Grabbi, H. Suur pogenemine: markmeid, motteid, malestusi, 1372.

(98) Jaago, T. "Esiisa tuli..." Kodukoha moiste paritolujutustustes.--Rmt: Eestlane ja tema maa. Koost A. Jurgenson. Ajaloo Instituut, Tallinn, 2000, 173 jj.

(99) SamaS, 181.

(100) Kool, F. DP Kroonika. Eesti pagulased Saksamaal 1944-1951, 5.

(101) Samas, 6.

(102) Richmond, A. H. Sociological theories of international migration: the case of refugees, 17.

(103) Vt nt Lucassen, J., Lucassen, L. Migration, migration history, history: old paradigms and new perspective, 16.

(104) Raag, R. Laanes elavate eestlaste rahvuslik identiteet ja kultuur 1944-1991, 181.

(105) Kumer-Haukanomm, K. Eestlaste Teisest maailmasojast tingitud pogenemine laande, 21.