The formation of the Siberian identity and one of its political manifestations--the regionalist (oblastniki) movement/Siberlaste identiteedi kujunemine ja selle uks poliitilisi avaldumisvorme--oblastnike liikumine.

Jurgenson, Aivar

VENE KOLONISTIST SIBERLASEKS

Oblastnike hikumise uheks lahtepunktiks oli kahtlemata Siberi subetnose valjakujunemine sisserannanud venelaste jt baasil. Siberi koloniseerimise lugu on eelkoige Venemaa laienemise lugu. Venelased vallutasid Siberi Venemaale. Kui Jermak oma kasakatega 1581. voi 1582. aastal ule Uurali j6udis ja Siberi khaaniriigi (2) purustas, algas Vene riigi kolonisatsioon teisel pool Uuraleid, mis on tanaseks kestnud jarjepanu neli sajandit. Siberi polisrahvad, keda vallutuse algul oli hinnanguliselt kokku koigest 200 000, torjuti aarealadele, maksustati voi havitati. Riigi Euroopa-osast lisandus jarjest uut elanikkonda ja nuudseks on Siber venekeelne. (3)

Samal ajal kujunes ka Siberis sajandite moodudes valja orna identiteet, siberlase identiteet, millele andsid toitu klassikalised emamaa ja koloohia suhted: Venemaa kasitas Siberit kolooniana, st toorainebaasina, mille infrastruktuure arendati vaid niivord, kui neid oli vaja loodusrikkuste (esimestel sajanditel peamiselt karusnahad, hiljem vaariskivid ja -metallid) ekspluateerimiseks. Majanduslik ja kultuuriline mahajaamus tekitas Siberis elavates Vene riigi alamates regionalistliku eneseteadvuse. Vene paritolu Siberi elanikel ei piisanud enam enda samastamisest venelastega ja orna identiteeti otsiti asukohamaalt Siberist. Hakati end siberlasteks ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]) nimetama. On iseloomulik, et Siben polisrahvaid pole peaaegu kunagi uhtse tennini siberlased alla kokku viidud. Aafrika rahvad on aafriklased, Ameerika rahvad indiaanlased, Aasia rahvad on asiaadid, kuid Siberi rahvaste jaoks koondtennin puudub. Siberlane tahistab ikka vaid Euroopa (peamiselt vene) paritolu Siberi elanikku (4)

Siberi identiteedi valjakujunemisel on erihevate autorite hinnangul olnud mitmeid lahtekohti. Koigepealt Siberi karm loodus, millega voitlus on vohninud siberlase jouliseks ja pisut robustseks. (5) Teiseks on rohutatud Siberi kui riigi uhe olulisema valjasaatmispiirkonna staatust: siberlaste vaidetav suurem soltumatus ja moraalhe laostumus olevat osalt seletatav sinna saadetud kurjategijatega. (6) Kolmandaks on rohutatud Siberi poliselanike moju siberlaste kultuurile ja koguni fiiusisele. (7)

Jargnevalt moned naited Siberi literaadi Boriss Andjusevi poolt kogutud tsitaatidest erinevatelt 19. sajahdi autoritelt, kes on puudnud motestada siberlase mentaliteeti. Kuigi Andjusev pole kasutanud viitamist, on tsitaadid niivord konekad, et moned neist tasub siinkohal ara tuua.

   Siberlase moistus valitseb suurel maaral tema tunnete ife. Tat
   on kalduvus reaalsele motlemisele, ta on vahem mustiline ja
   religioosne. Paljudele asjadele vaatab siberlane vabamalt, julgemalt
   voi vabameelsemalt...

   Esineb teatud tahumatust, metsikust, kuid suur on ettevotlikkus
   ja teadrnishimu.

   Alamates klassides on levinud kirjaoskus, administratsioon soltub
   siin mitte moisnikust, vaid
   riigist. Elanikkond on vahem allasurutud ja on jultunud, enesekindel.

   Siberlasi huvitavad dsna vahe administratiivasutused ja neil on
   kalduvus elada ilma voimude ja seaduse vahelesegamiseta.

   Siberlasi pole kasvatatud talupoeglikus orjuses, nad on vabamad,
   tunnetavad isikuoigusi, ei vota alati mutsi harrade ees maha ja
   raagivad tihti julgelt neile vastu, nad on jultunud ... (8)

Moni polvkond parast Siberisse saabumist hakkasid Euroopa-Venemaalt parit inimesed end siberlasteks pidama. Tanu parematele voimalustele (puudus parisorjus) saavutasid paljud elatustaseme, millest Euroopa-Venemaal vois vaid unistada. Kohati on siberlasi vorreldud ameeriklastega: uusi elutingimusi iseloomustas nii Siberis kui Ameerikas voitlus looduse ja poliselanikega, piiriala kaitsetus, sarnas aga vabadus ja demokmatlikumad sotsiaalsed suhted kui emamaal. (9) Inimesed juurdusid majanduslikult, tekkisid sugulussuhted varem saabunutega, katkes side emamaaga--psuhholoogiliselt ei tundnud inimesed end enam "vene inimestena", vaid esmajarjekorras siberlastena.

Siberlaste jaoks polnud Siber Venemaa. Nad nimetasid inimesi teisel pool Uuraleid poccuuckue ja maad, kust nad tulid, Venemaks. Samuti ei tuntud suuremat huvi selle vastu, mis seal kauges kandis toimus. 19. sajandi Siberit puudutavas kirjanduses toodi sageli valja karakteristikud, mis eristavad venelast siberlasest. Venelane olevat vaimselt arenenum, tema empiirilised teadmised ja analuusivoime olevat suuremad, jutustamisviis elavam, kone ladusam ning valjendusrikkam, siberlane seevastu olevat primitiivsem, tema loogiline motlemisvoime olevat vahem arenenud. Siberlased olevat pmktilised, kalkuleerivad ja vahem mustilised ning religioossed kui vene inimesed. Siberlased olevat jamedad, tahumatud, karmid ja habelikud, kuid sarnas uudishimulikud. (10)

Siberlane nagevat Venemaalt tulnus taiesti voorast. (11) Siberi venelased pidavat Euroopa-Venemaad Ailismaaks, vooraks maaks, samuti nagu Euroopa-Venemaa elanikud peavad Laane-Euroopa maid. (12)

Anton Tsehhov kirjutas:

   ... mu jumal, kui kaugel on siinne elu Venemaalt!/.../ Kui ma
   soitsin laevaga mooda Amuuri alla, oli mul tunne, et ma pole
   uldse Venemaal, vaid kusagil Patagoonias voi Texases. Kiillalt
   eemal vooras, mitte-vene maastikus, oli mul pidevalt tunne, et
   meie Venemaa elustiil on taiesti teistsugune kui Amuuri
   vanaasukatel ... ja et meid, kes me tuleme Venemaalt, koheldakse
   siin kui valismaalasi. (13)

Ja nagu nahtub uhest Tsehhovi kirjast sobrale, pidas kirjanik voimalikuks Siberi eraldumist Vene riigist. (14)

Erinevust siberlaste ja Euroopa-Venemaa elanike vahel teadvustasid ka Siberit kulastanud Ailismaalased. 1861. aastal soitis uks inglane Pekingist Kjahta kaudu Peterburi ja kirjeldas hiljem erinevust Siberi talupoegade ning Euroopa-Venemaa talupoegade vahel. Siberlased kiirgavad tema sonul eneseteadlikkust, nad austavad ennast, Siberi kulades valitsevat "monus hubasus" ja seal on marke erainitsiatiivist, mida Euroopa-Venemaal esinevat vaid harva. (15)

REGIONALISTIDE EELKAIJAD

Kultuurilised erinevused Siberi ja Euroopa-Venemaa vahel on niisiis olnud kullalt suured ning siberlase identiteet on usna selgepiiriline ilming. Maailma ajaloost on teada, et asumaade eneseteadvuse tous viib varem voi hiljem nende poliitilise eraldumiseni emamaast. Siberis pole asi aga uksikutest apardunud eraldumiskatsetest kaugemale joudnud. Kui Siberi kuberner vurst M. Gagarin 1719. aastal keskvoimuga pahuksisse sattus ja Siben Venemaast eraldunuks kuulutas--selle eest on teda kohati ka Siberi separatismi isaks tituleeritud--, poodita Peeter I kasul Sankt-Peterburgis laternaposti otsa. (16)

Kui 1760. aastatel "asutas" Katariina II Siben tsaaririigi (Cuopckoe uapcmeo), isemajandava dominiooni, orna rahaga, loobuti sellest juba 1781. aastal ja edaspidi pole ukski Venemaa isevalitseja Siberi eristaatusest enam juttu teinud. (17)

Teine lugu oli Siberi enda avaliku arvamuse ja seda kujundanud arvamusliidritega, kelle uhiskondlik mote eksis edaspidigi sageli regionalistlikele, kohati ka separatistlikele radadele. 19. sajandil hakati uha rohkem raakima Siberi erilisest positsioonist Venemaal, hakati raakima ja kirjutama Siberi autonoomiast, isemajandanmisest, isegi Venemaast eraldumisent. Siberi uhiskondlikku motet turgutasid 19. sajandi esimesel poolel aktiivselt sinna asumisele saadetud dekabristid. Neid ei olnud palju--Siberisse saadeti 121 dekabristi, kuid arvestades Siberi pea olematut intelligentsi, oli tegemist siiski mojuka jouga. Dekabristid, kes olid eluks ajaks Siberisse saadetud, sailitasid oma veendumused ja ptopageerisid oma vaateid edasi ka uues elupaigas. Ja kuna nad hajutati vaga suurele maa-alale--vanemad ohvitserid Louna-Siberisse ja nootemad metsikumatesse ning korvalisematesse paikadesse--, siis oli nende moju ka geograafiliselt laialdane. Siberist sai nende teine kodumaa. Neil oli keelatud tegelda poliitikaga, seeparast arendasid nad pigem kultuuri ja majandust, opetasid koolides ning tegelesid agronoomiaga. Linnades asutasid nad uhiskondlikke tinge, mamatukogusid ja ajalehti. Dekabristide meelest olid siberlased vabamad, nutikamad, haritumad ja egalitaatsemad kui Venemaa talupojad. On vaidetud, et dekabtistid polnud separatistid, sest nad pidasid Siberit Venemaa osaks. (18) Sarnas on teada, et monedki neist oleksid hea meelega nainud Siberit slaavi foderatsiooni eraldi osana hidus, mille koosseisu kuuluksid Venemaa ja Kesk-Euroopa slaavi maad. (19)

Kuid mitte ainult dekabristid. Suurt moju oblastnike ideedele avaldas Afanassi Stsapov, poolenisti burjaadi paritolu litemat, "oiguse ja teaduse apostel", nagu kaasaegsed teda nimetasid. Oblastnikud votsid suures osas We Stsapovi ideed rahvalikust maa koloniseerimisest, kogukonna rollist talupoegliku demokraatia arengus, foderaalsest printsfbist riigi ulesehituses jne. (20)

Teame, et 19. sajandi esimesel poolel kogus Venemaal joudu slavofiilsus--suur osa, kui mitte enamik vene intellektuaalidest kritiseeris Venemaa Euroopasse tottamist ja rohutas Venemaa eripara ning kultuurilist soltumatust Euroopast, "vene ideed". Slavofiilist Dostojevski ulistas rahvast kui jumaliku vae kandjat ja nagi tema tulevast missiooni Jumala huljanud Euroopas. (21) Slavofiilne ideoloogia tekkis parast Napoleoni sojakaiku, mis esimest korda aratas venelaste rahvustunde. Slavofiilide jaoks ei olnud Laas eeskuju, kultuuriline norm, vaid midagi vene rahvale voorast ja vaenulikku. Laas, mille institutsioonid olid enne Peetrit Venemaal tundmatud, muserdas nende meelest vene rahva alguparast "puhtust", orgaanilist religioossust ja puhadust. Et oma autentsele vene teele tagasi poorduda, tuli loobuda Laane matkimisest. (22)

Venemaa ulistamine tahendas aga oma regiooni ulistamist. Uks neist regioonidest oli ka Siber. Jermaki vallutust hakati vordlema eurooplaste vallutustega Uues Maailmas, territoriaalses ekspansioonis nahti midagi puha. Siberist sai venelaste jaoks "meie Peruu ja Mehhiko", ilukirjanduses hakati i listama kangelaslikke kasakaid, kes toid Siberi paganlikele metslastele riStiusu. (23) N. Karamzin on vorrelnud Jermakki Cortesi ja Pizarroga. (24)

Puskinil oli plaan kirjutada Siberist poeem voi eepos, milleks teda inspireeris kirjavahetus dekabristist sobra W. Kuchelbeckeriga. Slavofiilide kaes muutus kulm ja eluks kolbmatu Siber imekauniks Siberiks. Siberi 19. sajandi ilukirjanduses kujutatakse sageli valjasaadetute elu, kellele mojub oilistavalt Siberi loodus ja uhiskond, elu lihtsate ning puhta sudamega siberlaste hulgas aitab neil ka karmides tingimustes oma inimlikku loomust sailitada (naiteks N. Polevoi jutustus [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]). N. Stsukini jutustuses "Asunik" muudab Siber vurst V-d taielikult. Kasvanud valismaal, on ta oppinud polgama vene elu, vene keelt, Vene seadusi -uhesonaga, kogu vene rahvast, kaasa arvatud tema usku. Valjasaatmine muutis ta aga ausaks kodanikuks ja kristlaseks. Sama teema teine variant esineb sama autori jutustuses "Angara karestik". (25) 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul domineeris Siberi kirjanduses kulaidulli kujutamine, eriti sellises zanris nagu [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. Kangelane rebib end kodukohast lahti, laheb linna ja kas sureb seal voi tuleb tuhka pahe raputades tagasi. Siin on tegu usna konkTeetse suzeelis-zanrilise kontekstiga, mis iseloomustab Siberi regionaalset ja idullilist kirjandust. Domineeriv on kohaliku koloriidi kusimus. Rohutatakse konkTeetset, individuaalset, palju esineb loodusesteetikat ja etnograafilist kirjeldust--seda nii Siberisse valjasaadetud kui Siberis sundinud kirjanikel. (26)

Kohaliku koloriidi korval voi selle taga hakati aga otsima ka Venemaad ja venelikku. Vahemarkusena olgu oeldud, et alles nuud, rohkem kui kaks sajandit parast vallutamist, hakati ka emamaal Venemaal nagema Siberis Venemaa osa, "Venemaa Pohja-Aasiat".Varem oli Siber tugevalt assotsieerunud Kutshumi khaaniriigi ja eksootiliste tundra hoimudega. (27) Jermak Timofejevits, kasakapealik ja roovel, kelle nimega Siberi vallutamine eelkoige seostub, oli venelane, keda on hilisemas historiograafias seostatud eelkoige Venemaa ittatungi ja laienemisega teisele poole Uuraleid. Che A. Homjakovi naidendi 16pus utleb Jermak: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] ("Enam ei ole Siberit: nuudsest peale on siin Venemaa!"). (28) Niisiis muutus Siber 19. sajandi Vene uldsuse silmis Venemaaks ja enamgi veel--siberlastes hakati nagema venelasi par excellence, siberlastes oleksid justkui sailinud moned ehtvenelikud jooned, mis Euroopa-Venemaal on juba ammu kadunud. S. Kapustin kirjutas, et Siberi talupoeg kehastab vene inimest sellisena, nagu see oli Venemaal varem, enne parisorjuse tulekut. (29)

Seeparast pole midagi imestada, et Siberi regionalistlik-oblastlik liikumine hakkas idanema just slavofiilsel pinnasel. Venemaa jaoks oli Siber muutunud kull osakeseks Venemaat, kuid ometi oli ta jatkuvalt koloonia, teda oli vaja eelkoige toorainebaasina. Siberi marksonaks oli kuld: pehme kuld (karusnahad) Siberi vallutamise tegeliku pohjusena, seejarel tulid kova kuld (metallid), kuiv kuld (vili), maaritav kuld (voi) ja must kuld (nafta, gaas). 17. sajandil andis Siberist toodud karusnahkade muiik i1he kiimnendiku Vene riigi sissetulekust. Siberis hakati nagema El Doradot, Califomiat, kullaauku. 1850. aastatel laks Siberi arvele file 70% Venemaa kullatoodangust. (30)

Laanlased pidasid Siberit aga mahajaanuks, robustseks ja vahevaartuslikuks. Selle oluliseks lahtekohaks oli laanelik orientatsioon ja soov leida Venemaalt patuoinas, kelle kaela lfikata kogu see mahajaamus, barbaarsus, metsikus ning kultuuritus, mis venelaste Euroopast peegeldatud eneseimagos tooni andis. Inimlikult on see ju moistetav: parandades need epiteedid Siberile, muutub Venemaa ise Laanele lahedasemaks. See, et selleks patuoinaks sai just Siber, pole ka imekspandav: Siber oli suhteliselt uus Venemaa osa, ta asus kaugel, seal elasid venelased, kelle juurdepaas kultuurilistele vaartustele oli juba ainufiksi vahemaa tottu vahene. Kultuur seostus aga Laanega. Laanlaste silmis maaras siis ka geograafiline suund justkui kultuuri kontsentratsiooni--mida hidne poole, seda rohkem kultuuri, mida ida poole, seda vahem. Venemaa Metsik Ida oli ekvivalent Ameerika Metsikule Laanele. Selline pejoratiivne Siberi-pilt kutsus aga esile siberlaste reaktsiooni -just samuti nagu Euroopa negatiivne Venemaa-pilt slavofiilsuse: oleme jah teistsugused, kuid see, milles te meid sfifidistate, pole mitte meie pahe, vaid meie voorus.

Uks Aigevamatest kiidukonedest Siberile tuli 19. sajandil mehelt, kes polnud tegelikult Vjatkast, mitusada kilomeetrit Siberist laane pool asuvast kandist, kaugemale itta joudnudki--Aleksandr Herzenilt (1812-1870). Just Herzeni visioonis oli Siber Venemaa tulevik ja Vaikne ookean tuleviku Vahemeri. Siberi elanikkond oli tema meelest Pohja-Ameerika elanikkonna vene versioon, energiast pulbitsev vaba ja soltumatu rahvas. Kraadi vorra radikaalsemalt kui Herzen voi dekabristid votsid Siberi teemal sona Mihhail Bakunin ja M. Butasevits-Petrasevski, kes toetasid avalikult Siberi vabastamist ja omavalitsust. Naiteks kirjutas Bakunin 1860. aastal Irkutskist Herzenile kirja, milles teatas, et Siberi eraldamine Venemaast on vaid aja kusimus. (31)

Siinkohal tasub ara nimetada ka Siberi poolakad ja nende mone ideoloogi taotlused. Siberis oli tuhandeid poolakaid, kes olid sinna saadetud 1863. aasta Poola filestousust osavotmise parast. Paljud neist kufiditatutest tahtsid Siberis ifestousu organiseerida, et Poolat aidata. Ulestous, mida nad plaanisid, ei valistanud Siberi lahkuloomist Venemaast. 1891. aastal avaldas naiteks fiks endine Siberisse kuuditatu, Wikenty Zorawski, Londonis brosfifiri "Poland, Siberia, America", mis kutsus files vabastama nii Poola kui Siber. Autor arvas, et 10 000 poola immigranti Ameerikas iihinevad voitluses Siberi eraldamise eest Venemaast ja Poola vabastamise eest. Siberi poolakate seas levis ka arvamus, et Siberist voiks saada USA osariik. (32)

SIBERI REGIONALISTLIK (OBLASTNIKE) LIIKUMINE JA N. JADRINTSEV

1860. aastatel oli Siberi autonoomia idee populaame Peterburi ulikooli Siberist parit tudengite seas. Neid oli 1850. aastatel saabunud Peterburi oppima hulgaliselt--nad kandsid habet, pikki juukseid, suitsetasid pidevalt, kritiseerisid uhiskondlikke olusid Venemaal, osalesid demonstratsioonidel ja uldse erinesid teiste tudengite enamikust. Nad pooldasid Herzenit, kes kritiseeris tsentraliseeritud burokmatiat, poolakate separatistlikke taotlusi, Ukraina autonoomia-noudeid ja panslaavi "hoimufoderalismi". Kriitiliselt esitasid nad endale kusimusi: mis on venelastel, valgevenelastel ja siberlastel ilhist? Kas Poolal ja Kamtsatkal on midagi uhist? Lopuks avastasid noored siberlased enda jaoks Ameerika, mis tundus neile sarnanevat nende oma kodumaaga--see on kull oma kultuurilistelt juurtelt osa Euroopast, kuid ilma selle keskajata. Ameerika eeskujud andsid noortele siberlastele ideid, kuidas peaks Siber arenema--nii majanduslikult kui kultuuriliselt. (33)

Peterburis oppivate Siberi tudengite organisatsiooni Noor-Siber programmis oli Siberi majanduse iseseisvumine, ulikooli asutamine Siberisse, mis piiraks andekate noorte lahkumist metropolidesse, ja Siben polisrahvaste olukorra parandamine. Organisatsiooni kandepind laienes ja varsti olid noorsiberlusest haaratud ka mitmed Siberi linnad. Osa Noor-Siberi liikmetest raakis iseseisvast Siberi vabarugist--ja see riigivastane hoiak ei jaanud karistamata. Mais 1865 avastas politsei Omskis juhuslikult kasikirjalise uleskutse "Siberi patriootidele", milles sisaldus idee organiseerida Siberis ulestous eesmargiga eralduda Venemaat. Parast seda algatati kohtuasi "Siberi separatismis". Omski kadetikorpuse kasvandikult L. Samsonovilt, kelle juurest uleskutse leiti, saadi teada veel mone asjaosalise nimi, neilt omakorda jargmised ja nii jargnesid rohked arreteerimised. Eeluurimise all olnud 40 isikust vabastati 19 suutoendite vahesuse tottu, uht karistati muu uleastumise parast ja ulejaanutele kohaldati suuremaid voi vaiksemaid karistusmaarasid. G. Potanin saadeti viieks aastaks sunnitoole Soome (oli seal kolm aastat) koos jargneva asumisega Euroopa-Venemaa pohjakubermangudes. (34) Pohja saadeti asumisele ka N. Jadrintsev, S. Saskov, vennad Fjodor ja Grigon Ussovid, L. Saitanov jt. Hiljem on seda kohtuasja oblastnike liikumise historiograafias nimetatud "imelikuks": karistati koolipoisse, kellel polnud tegelikult mingeid valjavaateid oma idealistlikke eesmarke teostada. (35)

Oblastnike liikumise (Jadrintsevi juurutatud termin) kupsedes loobuti kull iseseisvuse noudest, kuid pusima jai soov vabaneda kolooniastaatusest. Eeskuju nahti Kanada dominioonis, mis loodi 1867. aastal Briti impeeriumi sees. (36)

Siberi oblastnike liikumise peamised ideoloogid olid kogu liikumise ajal (1850.-1920. aastad) N. Jadrintsev (1842-1894) ja G. Potanin (1835-1920). Tege33 likult rajaneski liikumine neil kahel mehel--Jadrintsevi surma jarel jai selle ideoloogiline suunamine Potanini olule, parast tema surma liikumine haabus. Midbumisel oli kull ka teisi pohjusi, millel peatume allpool, kuid Siberi regionalismi puhul oli liidrite grupi vaiksusel oluline tahendus.

Jadrintsevi meelest oli piisavalt pohjusi pidada siberlasi eraldi rahvuseks. Jadrintsevi Siber oli tema visioonis lahemal Ameerikale ja Aasiale kui Suda-Venemaale. A. gedalt kritiseeris ta Siben ressurssidest tuhjakspumpaniist--puhtkolonialistlikku strateegiat, mida Venemaa oli Siberi puhul rakendanud selle vallutamisest alates.

Nikolai Jadrintsev sundis 1842. aastal Omskis ja sai hariduse Tomski gumnaasiumis ning Peterburi ulikoolis. Peterburis oli ta uks Noor-Siberi juhtidest. 1864. aastal, kohe parast Peterburist tagasipoordumist, avaldas ta Tomski kubermanguajalehes artikh, milles kutsus ules Siberisse ulikooli asutama.37 Selle eest suudistati teda separatismi ohutamises.38 Ulikooli noudest ei loobunud oblastnikud aga ka edaspidi ja nende kampaania kandis lopuks vilja: kuigi mitte kohe, aga 1888. aastal asutati Tomskisse ulikool ning Siberi noortel tekkis voimalus omandada korgharidus Siberist lahkumata. Sellega astuti oluline samm Siberi oblastnike uhe eesmargi suunas--muuta haridus Siberis kattesaadavaks koigis astmetes.

Oblastnikud tajusid orna rolli Siberi valgustajatena. Nad kritiseeritud Siberi koloniaalstaatust selle koikidel tasanditel. Oblastnikke on kntiseeritud selge poliitilise ja sotsiaalse platvormi puudumise parast. Ometi voib nende kirjutistest valja tuua viis peamist rubriiki, milles nad eeldasid radikaalseid reforme. Hariduskusimus oli uks nendest. Teiseks noudsid oblastnikud eksiilsusteemi kaotaniist--mitte ainult selle ebahumaansuse ja vahese majandusliku kasuteguri tottu, vaid ka seetottu, et see ohustas Siberi vaba elanikkonda, kes elas vabanenud voi vanglast pogenenud vangidest moodustunud vandaalitsevate kampade pideva terrori all. Kolmandaks panid oblastnikud suurt rohku Siberi majanduse arendaniisele. Nende arvates eksisteeris Siberis klassikaline koloniaalsusteem, kus metropol kurnab provintse ja kasutab ebaperemehelikult nende toormeressursse. Neljandaks leidsid oblastnikud, et Siber vajab arukalt valjatootatud migratsiooniprogrammi, et arendada Siberi pollumajandust. Viiendaks oli polisrahvaste kusimus. See oli eriti sudamel Jadrintsevil, kelle meelest kolm sajandit kolonisatsiooni oli Siberi polisrahvaid kohutavalt kurnanud ja toonud neile haigusi, mille tottu olid moned rahvad valjasuremise aarel. Selle valtimiseks vajas Siber polisrahvaste integreerimise programmi. (39)

Jadrintsev kirjutas haigetest, naljastest, paljastest, tundra ja taiga purjus ning hooletusse jaetud elanikest. Ta leidis, et Siben venelaste kohus on nende eest hoolt kanda. OR see ju venelaste vallutus, venelaste kaubanduspoliitika ja valitsemine, mis viisid poliselanikud valjasuremise aarele. Venelased olid ajaloos naidanud, et nad oskavad olla sama edukad kolonistid kui hispaanlased voi inglased. Nuud on nende kohus naidata, et nad on neist humaansemad. See, mis oli juhtunud Ameerika indiaanlaste voi tasmaanlastega, ei tohi juhtuda Siberi poliselanikega. (40)

Kas polisrahvad oleksid voimelised kultuuriliselt arenema? Jadrintsevi meelest kull, kuigi moned teised oblastnikud olid selles osas kahtlevad.

Ukskoik mida polisrahvaste tulevikust ka moeldi, arvasid koik, et nende arengutase on vaga madal. Nii madal, et see mojub halvasti ka vene asunikele. Jadrintsev kirjutas, et venelased muutuvad parismaalasteks--selle valtimiseks on vaja suurendada sisserandu Euroopa-Venemaalt (41)

Ka see Jadrintsevi soov taitus: Vene rugi Euroopa-osast algas massiline rande Siberisse 1890. aastatel, mil riik kaotas umberasumise teelt mitmed takistused. (42) Kuid sellise rande tagajarjed ei olnud paris need, mida oblastnikud olid lootnud. Tekkis toostus ja uustulnukad toid Siberisse uued huvid ning vaated, kasvas vasakpoolsete moju. Oma aadetele truuks jaanud oblastnikud loid hairekella ja kurtsid naiteks, et regionalistlikke ideid seni akuivselt propageerinud ajakiri [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] on rohkem huvitatud Belgia proletariaadist kui Siberi autonoomiast. (43)

Vene rugi jaoks teenis massiline migratsioon Siberi venestamist. Selle instrumendiks sai transsiberi raudtee, mis valmis 1900. aastaks, kuid juba 1894. aastaks oli joutud lopule Moskva-Omski-vahelise loiguga. Seda mooda saabus Siberisse kumnete ja sadade tuhandete kaupa rahvast, kelle jaoks Siber oli vooras ja tundmatu. Oblastnikud olid tegelikult oodanud tasakaalukamat Siberi arendamist, raudteest sai nuud nende sumboolne vaenlane, mis vois kahjustada Siberi traditsioonilist kultuuri ja teenida kolonisatsiooni huve. Seda silmas pidades utles Jadrintsev: "Raudtee esindab minu jaoks raudkatt, mis surub end meie maale, et paremini seal kokku kraapida koiki rikkusi." (44) Peterburi konservatiivsete ringkondade jaoks oli raudtee hea voimalus vahendada oblastnike moju Siberis. Siber tuli taita Venemaalt parit hordidega, luua vene sulatustiigel, mis neelaks alla Siberi polisrahvad ja regionalistid.

OBLASTNIKE LIIKUMINE SIBERIS PARAST JADRINTSEVI SURMA

Parast Jadrintsevi surma 1894. aastal sai regionalistide hidriks tema lahedane sober ja voitluskaaslane G. Potanin--mees, kes omandas sellise populaarsuse, et elu viimasel kumnendil (1910-1920) peeti teda "Siberi isaks".

Potanini tee oblastnike etteotsa algas samuti Peterburist Noor-Siberi ruhmitusest, mille uhiskondlik-polutilisi vaateid ta koos Jadrintseviga suunas. Suudistuse parast separatismis veetis ta aastad 1865-1867 sunnitool. (45) Parast vabanemist jatkus Potaninil Jadrintseviga tihe koostoo. Nende kahe mehe tihedast intellektuaalsest labikaimisest koorus valja Siberi regionalismi peamine ideestik--Siberi vastandamine Euroopa-Venemaale. Potanini ja Jadrintsevi kirjavahetuses rohutatakse pidevalt motet, et Siberi huvid ei sobi uldriiklikega ja Siberis on olemas voimalused ning ressursid, et kindlustada regiooni iseseisvat arengut. Kohalikke huve vastandati koiges uldriiklikele, kirjad ohkuvad vaenulikkusest nende siberlaste vastu, kes olid otsustanud jaada laane poole Uuraleid. Jadrintsev nimetab neid parasiitideks, lurjusteks ja reeturiteks. Oblastnikud vastandasid Siberit koigele "venemaalikule" (poccuiicuuu7) ja noudsid mottekaaslastelt tegelemist uksnes "Siberi asjadega" ning mitte ignoreerima Venemaa Euroopa-osas populaarseid vaenulikke teooriaid. Koik, mis lahendas Siberit ulejaanud Venemaale, kutsus esile oblastnike juhtfiguuride varjamatu rahulolematuse--raudteest oli juba juttu, kuid nad kritiseerisid ka kirjanduslikke ja teaduslikke sidemeid, mis valjusid kitsalt Siberi raamidest, ning siberlaste osalemist ulevenemaalistes uhiskondlikes liikumistes. (46)

Sarnaselt Jadrintsevile kritiseeris Potanin neid siberlasi, kes Siberist lahkuvad, neid, kes pole pusavalt kodupaigas juurdunud. Oma artiklis [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] B CH6HpH" (1876) toob Potanin valja rea pohjusi, miks kirjanikel I. FjodorovOmulevskil ja I. Kustsevskil esineb "ideede puudumist" "suhtumises regiooni": nendeks pohjusteks on kohaliku intelligentsi arenematus, see, et noori kirjanikke ei innustata provintsist "kogukonda" otsima; samuti ka nendesamade kohalike belletristide soovimatus huvituda tosiselt sellest, mis toimub provintsis. Samas artiklis kirjutab Potanin "volatundest" suhtumises kodupaika, mis kasvab inimesse n-o fiisioloogiliselt. "Kodumaa-armastus" on Potaninil "inimeelse, loomaliku" instinkti variatsioon. Pohjuseks, miks pole margata progressi kiijanike juures, kes soidavad pealinna, nimetab Potanin lahtirebitust oma territooriumist, maast, kus kirjanik "sundis ja kasvas". 30 aastat hiljem kirjutab Potanin kirjatukis [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] T(1907), et eelkoige leidub siberlase maailmavaates jalgi "regionalismist" ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]), "kaugusetunnetusest", mida kohalik talupoeg poeb "teadvustamatult". 1919. aastal ilmunud artiklis [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] eristab Potanin selgelt kaht inimtuupi: internatsionalisti ja paigaga seotut, parismaist. Internatsionalist ehk "eksterritoriaalne inimene" on lapsepolves vanemate poolt ara viidud maalt, millega ta on harjunud ja mida ta armastab. Nii kasvab ules inimene, "kellel pole kodumaad ja kes kodumaa all moistab tervet Venemaad voi koguni tervet maailma". Sellega vihjab Potanin muidugi bolsevikele ja nimetab "bolsevistlikku episoodi Siberi ajaloos taiesti uleliigseks". Parismaise temperamendiga inimene on aga kasvanud, ilma et lapseeas oleks tema loomulikku arengut takistatud, ta on tihedalt seotud kodukoha looduse ja inimestega (47)

Parast Jadrintsevi surma tekkis Potaninil avalik konflikt Irkutskis asuva ajakirja [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] toimetusega. Kunagine oblastnike haaletoru oli minetanud oma algse orientatsiooni, Potanini meelest polnud sellel regionalismiga enam mingit pistmist. Puhkes avalik sonasoda Potanini ja ajakirja toimetaja, endise narodnikust valjasaadetu I. Popovi vahel. Potanin uritas kaima panna puhtalt regionalistlikule liikumisele orienteeritud ajalehte [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], kuid see jai alluma ajakirja [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] toimetusele, kes tegi takistusi oblastnike hidri motteavalduste avaldamisele. Solvatud Potanin lahkus Irkutskist, elas monda aega Krasnojarskis ja asus 1902. aastal Tomskisse. 1904. aastal innustus ta ideest luua Siberi humn ja ohutas sellele heliloojat N. Rimski-Korsakovi, kuid edutult. (48)

OBLASTNIKE LIIKUNIINE 20. SAJANDI ALGUL

20. sajandi algul oli Siber endiselt Venemaa seisukohalt koloonia, kust ressursse valja pumbata. Kui 17.-18. sajandil olid nendeks ressurssideks peamiselt karusnahad ja 19. sajandil vili, sus nuud ka voi. Siberi voi muuk toi 1900. aastal rugile rohkem sisse kui kogu Venemaa aastane kullaeksport. (49)

Oblastnikud astusid valja Tseljabinski tariifide vastu, mis votsid talupoegadelt suure osa sissetulekust. 20. sajandi algul veeti Siberist aastas valja 40-45 miljonit puuda valja, head ja odavat vala, mis ujutas ule Venemaa turu. Suures osas laks see Laanernere ja Valge mere sadamate kaudu valismaale. Et kaitsta Venemaa Euroopa-osa pollumajandust odavama Siberi va1ja konkurentsi eest, kehtestati viljale, mis veeti Tseljabinskist edasi laande, maks 9,5 kopikat puuda pealt. See halvendas Siberi valja konkurentsivoimet. Oblastnike idee oli nuud avada sadamad Obi ja Jenissei suudmes, kust valja otse laande toimetada. Tsaarivalitsus tegi sellele aga takistusi. (50)

Siberi administratiivne juhtimine oli oblastnike sonul olnud seni vaga kaootiline, kubermangude eesotsas olid kubernerid orna asekuberneridega ja terve hordi ametnikega, susteem oli aarmuslikult burokraatlik. (51)

Siberi majandusliku iseseisvuse noudega kais oblastnikel kaasas administratiivse omavalitsuse noue, milles olulist osa pidid etendama kogukonnad, semstvod. Kogukond polnud Siberis kunagi olnud nii tugev kui Euroopa-Venemaal, kuid oblastnike kavades oli tal suski kindel koht. A. Stsapov oli 1860. aastatel valjendanud arvamust, et Siberi moderniseerimine peab kaima labi semstvote. Ka Jadrintsev ja Potanin noudsid korduvalt semstvote reformi labiviimist. Taheti taielikku omavalitsust labi valla-, maakonna- ja kubermangusemstvote ning kohalikku oiguskaitset. Etteruttavalt olgu oeldud, et kuigi 1905. aasta aprillis lubas tsaarivalitsus labi viia semstvote reformi Venemaal, jai see siiski loodetud kujul teostamata--ja uheks pohjuseks oli siin ilmselt just keskvoimu hirm rugi lagunemise ees. (52)

Kui 1860. aastatel kiijutasid moned oblastnikud Siberi eraldumisest Venemaast uldrahvaliku ulestousu teel ja demokraatlfku vabarugi rajamisest USA eeskujul, olid uleval loosungid, nagu "Siberlase saatus ja elu peavad erinema venelaste omadest" ning "Siberi huvid ei uhti kunagi Venemaa huvidega", sus hiljem loobuti Venemaast eraldumise soovist. 1870.-1890. aastatel panid oblastnike hidrid lootusi valitsuse reformidele ja pfdasid voimalikuks saavutada Siberi oitseng labi semstvote. (53) Ka hiljem ei voetud Venemaast eraldumist enam tosiselt. Potanin kirjutas 1906. aastal, et polutiline separatism ei kuulu oblastnike programmi. Oblastnikud tootasid valja Siberi arengu programmi, mis nagi ette valitsemise ja finantside detsentraliseerimise, vahendite Siberist valjavedamise keelamise, toormebaasi sihtotstarbelise kasutamise, looduskaitse, maksude alandamise ning teaduse ja kultuurf arendamise. (54)

Kellele aga oma rahulolematuses toetuda? Kelles naha liitlasi? Kuna oblastnike liikumine rajanes vaga vaikesel ideoloogide ringil ja ka toetajaskond polnud suur, koosnedes peamiselt Siberi intelligentsi esindajatest, oli hifaste leidmine hadavajalik. Potanini polutiliste vaadete kohta on oeldud, et need olid koikuvad--lualt koikuvad, et regfonalismi pinnalt voinuks kujuneda uldrahvalik liikumine. Teda huvitas eelkoige Siberi saatus ja sellest lahtuvalt valis ta ka oma polutilisi liitlasi. Paljud Potanini lahedased tuttavad Tomskis olid esseerid, paritolult siberlased. Esseere lahendas Siberi talupoja ja ta kogukonna idealiseerimine, tema huvide kaitse ning uhised juured narodniklusest. (55) Teine osa Potanfni tuttavatest olid liberaalid, kes 1905. aastal uhinesid kadettide kohaliku organisatsiooniga. Liberaalide vaadetest jai Potanin siiski vordlemisi kaugele, sest esiteks polnud nende enamik Siberist parit ja tefseks pooldasid nad laiaulatuslikke majandussidemeid Euroopa-Venemaaga. (56)

Potanini ja ta oblastnikest mottekaaslaste lift esseeridega ei kestnud kaua. 1905. aastal puhkenud revolutsiooni kaigus sai Potaninile selgeks, et Sfberi autonoomiat ja omavalitsust saab taofeda uksnes labi Rfgiduuma, mille valimisi aga olid esseerid otsustanud boikoteerida. Nuud kaldus Potanin kadettide poole. Hiljem selgus siiski, et ei esimene, teine ega kolmas duuma teinud midagi Siberi kogukondade ega autonoomia heaks. (57)

Enne 1917. aasta poordelisi sundmusi oli Siberi autonoomia kusimus sage teema Siberi ajalehtede veergudel, kus sona votsid uhelt poolt uhtse Venemaa pooldajad ja teisalt regionalistid.

Siberi regionalismi viimane, dramaatiline vaatus algas 1917. aasta kaoses. Maikuus organiseerisid Siberi oblastnikud maarahva assamblee, mis tuli kokku Tomskis. Delegaadid kiitsid uksmeelselt heaks deklaratsiooni, milles taotleti Siberi omavalitsust ja Siberi duuma kokkukutsumist. Kiideti heaks Siberi valgeroheline lipp, mis sumboliseeris lund ja metsi. Ametisse nimetati taidesaatev komitee, mis pidi organiseerima asutava kongressi kokkukutsumise kolme kuu parast. Komitee etteotsa valiti Potanin. Augustis tuligi Tomskis kokku kongress, kuid oli nii vahese esindatusega, et Potanin nimetas selle umber konverentsiks. Seal suuri polutilisi otsuseid ei langetatud, kui mitte arvestada rahvuskusimuste programmi vastuvotmist, mis muide oli sarnane esseeride rahvusprogrammiga ja kajastas oblastnike ning esseeride taaskordset uksteisele lahenemist. (58) Peamiselt kulus konverents aga raportite kuulamisele Siberi majandusest. Konverentsil otsustati organiseerida jargmine suurkogunemine oktoobris. Nadal enne oktoobripooret tuligi kokku Esimene Siberi Purkondlik Kongress, kus oli delegaate koikidest Siberi osadest, samuti rahvusvahemuste esindajad. Ule poole delegaatidest olid esseerid voi nende pooldajad, 25 delegaati kuulusid sotsiaaldemokraatide hulka, 3 olid kadetid ja 20 parteitud. Kongress pidi valja tootama regionaalse valitsuse raamistiku ja moodustama komiteed valitsuse organiseerimiseks. Kongressi tood segasid aga tosised eriarvamused erinevate grupeeringute vahel, mis paadisid uhelt poolt sotsiaaldemokraatide lahkumisega, kes suudistasid kongressi "liigses kodanlikkuses", teiselt poolt aga kadettide lahkumisega, kelle meelest oli kongress "liiga vasakpoolne". Lopuks jaid kohale vaid 25 esseeri ja oblastnikku. Parast oktoobripooret jagunesid regionalistid kahte leeri: uhed Potanini juhtimisel, kelle meelest regionaalne valitsus peaks kaasama koiki polutilisi joude, ja teised Odessas sundinud esseeri Pjotr Derberi juhtimisel, kes leidis, et valitsuses peaksid olema vaid sotsialistid. Potanini juhitud taidesaatev komitee otsustas jaanuaris 1918 kutsuda Tomskis kokku Siberi Oblastiduuma. Sus aga kuulutasid bolsevikud duuma kontrrevolutsiooniliseks ja arreteerisid sajast duuma delegaadist kuuskummend. Ulejaanud nelikiimmend moodustasid uue taidesaatea komitee, mille liikmed vandusid truudust Autonoomse Siberi Ajutisele Valitsusele ja Derberile kui riigijuhile. Varsti parast seda pogenes aga Derber koos kahekumne lahema mottekaaslasega Harbiini. (59) Sellega olid oblastnikud edasistest polutilistest arengutest Siberis valja lulitatud.

OBLASTNIKE LABIKUKKUNIINE JA LIIKUNIISE HAABUNIINE

Tagantjarele on ajaloolased avaldanud arvamust, et uheks oblastnike labiporumise peamiseks pohjuseks oli rahva laialdase toetuse puudumine. Naiteks 1917. aasta sugisel kogusid oblastnikud Jenissei kubermangu asutava kogu valimistel vaid 0,7% haaltest. (60) Rahva toetuse puudumine kill, kuid missuguse rahva? Nagu eespool nagime, olid oblastnike peamised ideoloogid Jadrintsev ja Potanin orna ideoloogia i les ehitanud peamiselt siberlusele, nende vaadete oluliseks lahtepunkfks oli vana siberlase, nn sibirjaki identiteet. Kuid alates 19. sajandi lopust oli Siberi demograafiline situatsioon varasemaga vorreldes pea peale pooratud. Raudtee valmimisega vallandus tohutu migratsioon Siberisse, millest sai Vene riigi peamine valjarannupfrkond. Uute asunike osakaal Siberi rahvastikus kasvas pidevalt: 1897. aastal moodustasid nad sellest 27%, 1914. aastal aga juba 49%. 1917. aastal olid pea pooled Siberi asulatest rajatud aastatel 1880-1914, seega siis uusasukate poolt. (61) 1917. aastal oli Siberi elanikkond umbes 9 miljonit, neist 5 miljonit olid saabunud alates 1897. aastast. (62) Sibirjakid olid jaanud omal maal vahemusse.

Keskvoimu plaan tuua mooda raudteed Siberisse massiliselt uut elanikkonda ja vahendada sellega oblastnike moju Siberis oli taitunud. Vanad siberlased, kellele oblastnikud orna ideoloogia rajasid, neelati uute migrantide poolt sisuliselt alla.

Oblastnikke norgestas ka sisemine killustatus. Jah, koik nad pooldasid Siberi autonoomiat, kuid selle saavutamise teedes ei suudetud lopuni sfski kokku leppida. Nii orienteerusid uhed oblastnike liikumise aktivistid (M. Saflov, V. Anutsin, K. Dubrovski, P. Vologodski jt) esseeridele, teised (A. Adnanov, G. Patusinski, N. Sokolov jt) toetusid Asutava Kogu valimiste perioodil rahvasotsialistidele. (63) See hajutas oblastnike haale.

Ka eespool valja toodud faktor--Potanini poliitiliste vaadete heitlikkus--mojus kindlasti negatfvselt liikumise kandepinna laienemisele, eriti kui arvestada tema suurt autoriteeti regionalistlikult meelestatud Siberi intelligentsi seas. Kuid ehk oli selle heitlikkuse uks pohjus ka Siberi intelligentsi enda vaga vaike kandepind. Meenutame, et esirnene ulikool Siberis, Tomski ulikool, asutati alles 1888. aastal.

Tegusa intelligentsi valjakujunemiseks puudusid seni Siberis aga eeldused--oli ju Siber klassikaline koloonia, mille rahvastiku struktuuri maarasid emamaa majanduslikud vajadused. Lisaks intelligentsi nappusele iseloomustasid naiteks Siberi fnnade rahvastiku struktuuri muuseas teisedki nahtused, mis on iseloomulikud kolooniatele ja aareprovintsidele. Kirjanduses on juttu Siberi fnnpde korgseltskonna aarmisest vaikesearvulisusest, sellest, et seltskondlikel uritustel osalesid ikka uhed ja samad isikud: kuberner, linnapea, ohvitserid, korgametnikud, kaupmehed, vabrikandid ja moni korget paritolu valjasaadetu. (64)

Kui veel raakida Siberi inimfaktorist, siis oli tegemist aarmiselt horedalt asustatud pfrkonnaga. 1897. aasta rahvaloenduse andmeil oli Siberis (sh Kaug-Ida) 5 758 822 elanikku 12 479 439 ruutkilomeetril. Asustustihedus oli seega 0,5 inimest ruutkilomeetri kohta. Impeeriumis tervikuna (v.a Soome, Hfva ja Buhhaara) oli keskmine asustustihedus aga 5,8 inimest ruutkilomeetri kohta. (65)

Seega olid demograafilised ressursid nfvord ulatusliku territooriumi iseseisvaks haldamiseks Siberis napid. Rolli mangis ilmselt ka see, et oblastnikud jaid puhtalt regionalistlikule pinnale ega arendanud lopuni Jadrintsevi ideid siberlase etnifse tuubi erijoontest: parimal juhul moodustasid siberlased Potanini hinnangul subetnose vene etnose sees, kuid mitte omaette rahvust. Rahvusekaardile mangimine oleks ehk oblastnike autonoomiataotlustele mingisuguse legitfmse aluse loonud (vrd ukrainlased, keda Tsaari-Venemaal peeti ametlikult osaks vene rahvast). Kuid apardunud oleksid oblastnikud ilmselt sfski: nad ei suutnud konkureerida ei vene monarhistliku patriotismi, vene rahvusluse ega vasakpoolsete ideedega, sest voistlevatel ideedel olid taga palju paremad ressursid. Ja rohutagem veel kord: vanad siberlased, kellele oblastnikud oma ideoloogia rajasid, olid mone aastakumnega jaanud Siberis vahemusse. Uutele migrantidele olid oblastnike ideed aga voorad.

Nii voi teisiti katkesid uhiskondlik-poliitilised arengud Siberis parast bolsevike voimuhaaramist ja selle jarel puhkenud kodusoda. (66) Oblastnikud valistasid koostoo bolsevikega, kelle kohta vaifs Potanin juba juulis 1917: "Siberi oblastnike ees seisab voitlus bolsevikega." Hiljem, kui bolsevkkud olid juba voimu haaranud, nimetas Potanin neid usurpaatoriteks. (67) Muidugi--bolsevikega, kelle sihid olid koike muud kui regionalistlikud, ei saanudki oblastnikel midagi uhist olla.

Kodusoja aeg oli uhelt poolt kull ainus periood Venemaa ajaloos alates Siberi vallutamisest, mil Siber faktiliselt ei allunud Moskvale voi Peterburile. Voitlus kifis siis Koltsaki valgekaartlaste ja bolsevike vahel, kellest kummagi poliitifses programmis ei olnud kohta Siberi autonoomiale.

LOPETUSEKS

Mida oelda kokkuvotteks oblastnike liikumise kohta? Kahtlemata ei tekkinud see tuhjale kohale. Siberi kolooniapositsioon Venemaal, Siberi identiteedi teke ja areng eemale Vene identiteedist, Siberi mentaliteedi teadvustumine nii argimiljoos kui oma- ning vooramaises kirjanduses--koik see kokku sunnitas Siberi intellektuaalsetes ringkondades hikumise, mis ulatus kaugemale kitsalt kultuurilisfilosoofilisest Siberi identiteedi motestamisest. Oblastnike hikumise juhid olid uhelt poolt rahvavalgustajad, teisalt aga poliitikud, kes votsid aktiivselt sona Siberi majandus-, haridus- ja sotsiaalpoliitilistes kusimustes ning aitasid kaasa nii monegi Siberile kasuliku riikliku otsuse sunnile. Ometi jai oblastnike hikumine suhteliselt kitsa intellektuaalide ringi harrastuseks ega muutunud uleuldiseks rahvaliikumiseks. Liikumise nork kandepind seletub suurel maaral tosiasjaga, et 19. sajandi 16pul ja 20. sajandi algul saabus Siberisse hulgaliselt uusmigrante, kellele Siberi identiteet j ai vooraks.

Kuid Siberi regionalismil on ka jarellugu. Kui noukogude ajal tegi Siber labi praktiliselt samu arenguid koos i lejaanud riigiga (NEP, kollektiviseerimine, industrialiseerimine, viisaastakuprogrammid) ja regionalistlikud liikumised olid Ailistatud, siis parast Noukogude Liidu lagunemist on Siberi regionalism taas pead tostmas. Siberi rohevalgeid lippe lehvitades kolasid 1990. aastate algul loosungid stflis "Siber siberlastele!", 1992. aasta martsis esines Siberi viivitamatu iseseisvumise uleskutsega Boriss Perov, vaikese Siberi Soltumatuse Partei juht. (68) Uheks suureks Siberi regiooni huve kaitsvaks organisatsiooniks kujunes nn Siberi Lepe ([TEXT NOT REPRODUCILE IN ASCII.]), mis moodustati 1990. aastal ja mis on tegutsenud tanini. 1990. aastate esimesel poolel oli organisatsioonil Venemaa sisepoliitikas usna oluline roll. Naiteks kui 1993. aastal saatis president Jeltsin Venemaa parlamendi laiali, astus Siberi Leppe juht Vitali Muhha Jeltsini presidendivoimule avalikult vastu ja ahvardas blokeerida transsiberi raudtee. Rahvas tuli tanavatele plakatitega "Sotsialistliku Siberi eest!" ja "Kogu voim noukogudele!". Ohe hetkega oli Siber joudnud usna lahedale oblastnike saja aasta tagusele unistusele iseseisvast Siberist.69 Samas oli Siberi Leppes aga ka Jeltsini-meelseid poliitikuid ja Muhha pidi oma radikaalsetest noudmistest loobuma. Hiljem on Siberi Lepe uleriiklikust poliitikast jark jargult taandunud ja muutunud lokaalseks majandusorganisatsiooniks.

Nuudisaegse regionalismiga seoses voib mainida ka 1992. aastal asutatud Kaug-Ida Majandusliku Koostoo Assotsiatsiooni, mis samuti esitas 1990. aastate algul Venemaale separatistlikke valjakutseid. (70)

Vaatamata agedatele ja vahem agedatele uleskutsetele Siberi iseseisvusest voi ulatuslikust majanduslikust autonoomiast, on tanane Siber jaanud endiselt Vene riigi lahutamatuks osaks. Venemaa praegune president Vladimir Putin el salli Venemaal venekeelset separatismi rohkem kui rahvuslikku. Ta surub iseseisvuslaste taotlused maha niihasti Kaukaasias, Tatarstanis kui ka Siberis. Kuberneride valimised kaotati ja nuud maarab kubernere president. Seejuures muidugi endale ustavaid isikuid--uhelt poolt selleparast, et tsentraliseerida majandust, kuid teisalt ka selleks, et lammatada poliitilist separatismi.

(1) Watrous, S. The regionalist conception of Siberia, 1860 to 1920.--Rmt: Between Heaven and Hell. The Myth of Siberia in Russian Culture. Toim G. Diment, Y. Slezkine. St. Martin's Press, New York, 1993, 118.

(2) Kuldhordi lagunemise jarel Laane-Siberis 15. sajandil tekkinud riik, mis koosnes mitmest norgalt uhendatud ulussist.

(3) Neid inimesi on sageli nimetatud venelasteks, kuid korrektsuse huvides olgu oeldud, et koloniseerimise kaigus saabus erinevatel perioodidel Siberisse lisaks venelastele ka ukrainlasi, poolakaid, leedulasi, komisid, Volga tatarlasi jne, samuti sojavangidena kullaltki arvestatav hulk LaaneEuroopast parit inimesi, kelle kohta kaibis koondtermin [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] (sakslased). Ida-Euroopast parit inimeste tahistamiseks kasutati kohati koondterminit [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] (leedulased). Vt [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] XVII-Hagano XVIII B. Hayxa, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1992, 54; Drnytryshyn, B. The administrative apparatus of the Russian colony in Siberia and Northern Asia. - Rmt: The History of Siberia. From Russian Conquest to Revolution. Toim A. Wood. Routledge, London, 1991, 28; Rezuh, D., Zuev, A. "Nemcy" im Staatsdienst in Sibirieh. Ende des 16. his Ende des 17. Jahrhunderts. (Berliner Jahrbuch fiir osteuropaische Geschichte, 2.) Berlin, 1996, 58 jj.

(4) Anderson, D. G. Identity and Ecology in Arctic Siberia. Oxford University Press, Oxford, 2002, 103.

(5) Jadrinzew, N. Sibirieh: geographische, ethnographische und historische Studien. Jena, 1886, 62, 80; Rasputin, V. Sibirieh ohne Romantik. C. Bertelsmann Verlag, M inchen, 1987,135-136.

(6) Jadrinzew, N. Sibirieh: geographische, ethnographische und historische Studien, 67; Nahsen, F. Sibirien--ein Zukunftsland. F. A. Brockhaus, Leipzig, 1914, 204.

(7) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1997, 242/243, 10; Rasputin, V. Sibirieh ohne Romantik, 130, 131; Jadrinzew, N. Sibirieh: geographische, ethnographische und historische Studien, 13, 43, 51, 64.

(8) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(9) Forsyth, J. A History of the Peoples of Siberia. Russia's North Asian Colony 1581-1990. Cambridge University Press, Cambridge, 1992, 115.

(10) Jadrinzew, N. Sibirien: geographische, ethnographische und historische Studien, 70, 73, 74; vt ka [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(11) Jadrinzew, N. Sibirien: geographische, ethnographische und historische Studien, 73.

(12) Samas, 76.

(13) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1903, 6-7.

(14) Lincoln, B. W. Die Eroberung Sibiriens. Piper, Zurich, 1996, 473.

(15) Michie, A. The Siberian Overland Route from Peking to Petersburg. London, 1804, 320.

(16) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1992, 89, 5.

(17) Mote, V. Siberia. Worlds Apart. Westview Press, Colorado, 1998, 64; Forsyth, J. A History of the Peoples of Siberia, 199.

(18) Mote, V. Siberia, 61.

(19) Forsyth, J. A History of the Peoples of Siberia, 199.

(20) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1985, 38.

(21) Margolina, S. Russland: Die nichtzivile Gesellschaft. Reinbeck, 1994, 26.

(22) Samas, 36.

(23) Slezlkine, Y. Arctic Mirrors. Russia and the Small Peoples of the North. Cornell University Press, Ithaca, 1994, 77; Mote, V. Siberia, 62; Rasputin, V. Sibitien ohne Romantik, 108.

(24) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1989, 227.

(25) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1999, 9, 11.

(26) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 1999, 20.

(27) Slezldne, Y. Arctic Mirrors, 74-75.

(28) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1969, 277.

(29) Rasputin, V. Sibirien ohne Romantik, 145.

(30) Mote, V. Siberia, 59.

(31) Samas, 64.

(32) Watrous, S. The regionalist conception of Siberia, 121.

(33) Slezkine, Y. Arctic Mirrors, 113, 114.

(34) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1983, 226 jj.

(35) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1987,39-40.

(36) Forsyth, J. A History of the Peoples of Siberia, 200.

(37) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 298-299.

(38) Petri, E. Vorwort. -Rmt: Jadrinzew, N. Sibirien: geographische, ethnographische und historische Studien, XI.

(39) Wood, A. Siberian regionalism resurgent?--Sibirica. The Journal of Siberian Studies, 1993/94, 1, 1, 72.

(40) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1882, 95, 157.

(41) Slezkine, Y. Arctic Mirrors, 118-119.

(42) Vt Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. TPU Kirjastus, Tallinn, 2002, 78-79.

(43) Slezkine, Y. Arctic Mirrors, 123.

(44) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(45) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1978, 110.

(46) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 134-135.

(47) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 21-24.

(48) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 111, 112.

(49) Watschnadse, G. Russland ohne Zensur. Zweitausendeins, Frankfurt am Main, 1993, 55.

(50) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 38; Watschnadse, G. Russland ohne Zensur, 53.

(51) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 41.

(52) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1993, 134, 4; Jadrinzew, N. Sibirien: geographische, ethnographische und historische Studien, 97-98.

(53) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1981, 112-113.

(54) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 44.

(55) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 113.

(56) Samas, 114.

(57) Samas, 125.

(58)[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1985, 169.

(59) Mote, V. Siberia, 80-81; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.].

(60) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.].

(61) Goryushkin, L. M. Migration, settlement and the rural economy of Siberia.--Rmt: The History of Siberia. From Russian Conquest to Revolution. Toim A. Wood. Routledge, London, 1991, 142-144.

(62) Snow, R E. The Bolsheviks in Siberia 1917-1918. Associated University Presses, Inc., Cranbury, 1977,22-23.

(63) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 171.

(64) Lincoln, B. W. Die Eroberung Sibiriens. Piper, Munchen, 1996, 308.

(65) Bauer, H. jt. Die Nationalitaten des Russischen Reiches in der Volkszahlung von 1897. Bd. B. Ausgewahlte Daten zur sozio-ethnischen Struktur des Russischen Reiches. Erste Auswertungen der Kolner NFR-Datenbank. Steiner Verlag Wiesbaden, Stuttgart, 1991, 34.

(66) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.].

(67) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 170-172.

(68) Wood, A. Siberian Regionalism Resurgent?, 82-83.

(69) Mote, V. Siberia, 148-149; Zhdanov, V. A. Contemporary Siberian regionalism.--Rmt: Rediscovering Russia in Asia. Toim S. Kotkin, D. Wolf. M. E. Sharpe, Armonk, New York, 1995, 123.

(70) Mote, V. Siberia, 168-171.

Aivar JURGENSON

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; aivar20@mail.ee