Unemployment in the Republic of Estonia 1918-1940/ Toopuudusest eesti vabariigis aastail 1918-1940.

Pihlamagi, Maie

TOOBORSIDE JA NEIS REGISTREERITUD TOO0TSIJATE ARV

Toopuudus tekkis koos turumajandusega. Majandusleksikonis defineeritakse toopuudust kui toota olekut iihiskondliku nahtusena, mis valjendub tootamisvoimaluste puudumises inimestel, kes voivad ja tahavad tootada. (1) Kuna turumajanduse areng toimub tsfiklifselt, voib noudlus toojou jarele teatud tingimustes (kriisid, tehnifne progress) jarsult vaheneda ja siis paisatakse toojouturule taiendavalt suur hulk inimesi, kes on ilma jaanud orna elatusallikast. Kuid ka majanduse tousuaastail esineb monel perioodil tootuse ajutist suurenemist ja see on tingitud teatud tootmisharude sesoonsusest. Elanikkonna kiire juurdekasv aga pohjustab tootute alatise armee tekkimise, sest majanduse erinevad sfaarid ei suuda neid tooga hoivata.

Toopuuduse vastu alustasid esmalt voitlust ametifihingud, kes asutasid Suurbritannias juba 19. sajandi keskel orna toota liikmeile toovahendamiseks tooborsid ja toetasid tootuid ka vaikese abirahaga. Alles 20. sajandi algul, kui toopuudus oli juhtivates toostusriikides muutunud teravaks sotsiaalseks probleemiks, sekkus selle lahendamisse ka rfk. Peamine tootute "tootja" oli toostus, kuid seoses elanikkonna kiire juurdekasvuga oli toohoive probleem muutunud fildiseks. Esimene riik, kes asus valitsuse tasandil toopuudusega voitlema, oli Suurbritannia, kus 1909. aastal voeti vastu tooborside seadus ("Labour Ecxhange Act"), mis joustus 1. jaanuaril 1910 ja mille alusel loodi toovahendamiseks 61 toobfirood file kogu riigi. (2) Suurbritannia oli samuti esimene rfk, kus 1911. aastal voeti vastu kohustuslik tootuskindlustusseadus. See holmas vaid kahe koige enam kriiside kaes vaevleva toostusharu--metalli- ja ehitustoostuse toolisi. Paralleelselt osalise kohustusliku kindlustusega eksisteeris vabatahtlik tootuskindlustussusteem. (3)

20. sajandi algul oli Suurbritannia valitsuse tegevus tooturu reguleerimisel erandnahtus. Enamik rfke uskus nii majanduse kui ka tooturu iseregulatsiooni. Kuna toopuudus ei mojutanud otseselt majanduse uldist seisundit, siis ei peetud rfgi tasandil vajalikuks poorata toopuudusele tahelepanu. Vaid mones uksikus riigis nagu Austria, Holland ja Saksamaa tegelesid omaalgatuslikult toopuuduse probleemidega suuremad kohalikud omavalitsused. Voitlus toopuudusega oli aga koikides riikides suuremal voi vaiksemal maaral kutseilhingute tegevuse keskmes.

Tsaari-Venemaal, kus teiste Euroopa riikidega vorreldes algas industrialiseerimine suhteliselt hilja, ei pidanud keskvalitsus samuti vajalikuks toopuudusele tahelepanu poorata. Moni uksik linnaomavalitsus, mille territooriumil asusid suured toostus- ja kaubandusettevotted ning ametiasutused, selle probleemiga sfski tegeles. Riia ja Helsingi linnavalitsus avasid tooborsid toootsijate ja vabade tookohtade registreerimiseks 1903. aastal. (4) Tallinna linnavalitsus avas tooliste 1905. aasta streigivoitluse survel 1907. aastal tooburoo ehk nagu seda tol ajal nimetati--Too Kattejuhatamise Kontor. 1911. aasta algul voeti toobilroos kasutusele Helsingi linna tookontori susteem, st registreeritud toootsijad ning toopakkumised sustematiseeriti kutsealade jargi ja kanti registreerimislehtedele, mis voeti kasutusele raamatute asemel. Toootsijatelt nouti passi ja viimasest tookohast tunnistust. Buroo noudis, et toootsija teatab talle ka buroo vahenduseta leitud tookohast. (5)

Paralleelselt tegelesid tootuse probleemiga ka Eesti ametiuhingud, mille asutamisele avas tee 1906. aasta seadus uhingute kohta. Koigi ametiuhinguue juurde loodi oma tooburoo, kes tegeles aktiivselt toootsimisega tootuile ametiuhinguliikmeile, samuti toetasid ametiuhingud tootuid liikmeid ka vaikese abirahaga. Kuna ametiuhingulfkumine Eestis nagu Tsaari-Venemaal tervikuna oli suhteliselt tagasihoidlik--sellega oli hoivatud maksimaalselt kuni 3000 inimest--, siis ei suutnud ametiuhingud tootuse vahenemist oluliselt mojutada. Enamasti tuli tootuil ise toopakkumiskuulutuste kaudu too leidmiseks vaeva naha. Alles Esimese maailmasoja ajal, kui i1helt poolt too- ja teisalt tookate puudus muutus teatud toostusharudes ja pfrkondades teravaks probleemiks, kehtestas Vene Ajutine Valitsus 1. augustil 1917 maaruse (6) tooborside asutamise kohta. Maarus nagi ette tooborside avamise keskvalitsuse (tooministeeriumi) kontrolli all ja fmantseerimisel koigi omavalitsuste juures, mille territooriumil elas vahemalt 50 000 inimest. Tooborsi ulesanne oli registreerida nii toootsijaid kui ka vabu tookohti, pidada arvestust toojou ning tookohtade liikumise ule ja koguda infot tooturu seisukorra kohta. Registreerumine tooborsil oli vabatahtlik ja tasuta.

Koos teiste Eesti territooriumil enne 25. oktoobrit 1917 kehtinud oigusaktidega kuulutati 1918. aasta novembris Eesti Vabarugis maksvaks ka eelnimetatud maarus. Selle alusel hakati 1918. aasta detsembris too- ja hoolekandeministeeriumi (7) juhtimise ja jarelevalve all omavalitsuste juures tooborse avama. Esimesena alustas tegevust 19. detsembril 1918 Tallinna linnavalitsuse toobors (8) Tartu toobors alustas tegevust 1919. aasta veebruaris, Kuressaare toobors aprillis. Aasta lopuks vahendasid tood ka Narva, Valga ja Pamu linnavalitsuse toobors (9)

1925. aasta algul tegutsesid tooborsid 8 omavalitsuse juures. Aastail 1925-1929, kui Eesti majandus oli tousuteel ja vajati uusi tookasi, avati rugi erinevates purkondades toovahendamiseks veel 7 uut tooborsi. Nii vahendas 1929. aastal tood 15 tooborsi, millest aastaringselt tegutsesid 8 linnaomavalitsuse tooborsid, maavalitsuste juures tegutsesid tooborsid ainult sugis-talvel ja esimestel kevadkuudel, ajal, mil pollutoid ei tehtud. 1933. aastal oli tooborse kokku 28, neist 12 linna, 5 linna ja maakonna, 3 maakonna ja 8 alevi tooborsi. (10) 1934. aasta algul tegutses Eestis 31 tooborsi. Sama aasta suvel labi viidud tooborside reformi tulemusena jai tegutsema 17 tooborsi, mis asusid koik linnaomavalitsuste juures ja teenindasid linna ning selle lahiumbruskonna elanikke.

Lisaks omavalitsuste tooburoodele vahendasid 1920. aastail vaikese tasu eest tood, peamiselt majateenijatele, kolm eratookontorit, mis asusid Tallinnas. 1930. aastate lopul oli selliseid erakontoreid 6, neist viis tegutses Tallinnas ja uks Tartus. (11) Peamiselt majateenijate toovahendusega tegeles 1936. aastast ka Tallinna Kristlike Noorte Naisuhingu kohakuulamis- ja teadeteburoo.

Toovahendamiseks meremeestele avati 1928. aastal spetsiaalne meremeeste tooburoo. Kui 1937. aasta kevadel nappis pollutoolisi mitmes maapurkonnas, sus avati tooturu paremaks korraldamiseks maal Pollutookoja juures tooburoo ja kohalikud tooburood 72 konvendi juures. (12)

Tooborside 1919. aasta statistilised andmed (13) naitavad, et Tallinna linnavalitsuse tooburoos, mis avas uksed 19. detsembril 1918, oli 10. jaanuariks 1919 registreeritud 3458 tootut, neist 1535 naist ja 1923 meest. Sellel ajavahemikul oli tooburoo kaudu tood saanud 183 meest ja 28 naist, kokku 211 tootut. Tood oli saanud suh teliselt vaike osa, vaid 6% registreentud tootutest. Kevadel, kui algasid hooajatood, vahenes toootsijate arv rohkem kui poole vorra. Samal ajal suurenes toopakkumiste arv. 1919. aasta juunis oli Tallinna tooborsil registreeritud 1184 tootut, kellest 539 ehk 45% leidis tooborsi vahendusel tookoha. (14) Tartu tooborsil registreeriti esimese tegevuskuu (1919. aasta veebruari) jooksul 2312 tootut, kellest tood sai vaid 140 ehk 6%. Juunis Tartu tooborsil registreeritud 831 toota toolisest leidis 823 endale maakonnas tookoha peamiselt pollutoodel. Kuressaare tooborsil registreeriti esimesel tegevuskuul, 1919. aasta aprillis veidi file 1300 tootu. Neile polnud tooborsil tood pakkuda. Mais, kui maatood algasid taie hooga, jai tooborsil arvele vaid 193 tootut, kellest 62-le ehk kolmandikule muretses toobors tookoha. 1919. aasta juunis oli 5 linnavalitsuse--Tallinna, Tartu, Narva, Valga ja Kuressaare--tooborsil kokku registreeritud 5386 tootut, kellest 1517 ehk 28% said tood tooborsi vahendusel.

Andmeid tooborsil registreeritud tootute kohta hakati regulaarselt avaldama 1922. aastal, kui loodi Riigi Statistika Keskbfiroo, kelle filesannete hulka kuulus tooborside statistiliste aruannete kogumine, tootlemine ja avaldamine. Statistika pidamine tootute kohta voimaldas ka Eestl fihineda 1922. aastal Rahvusvahelise Too Organisatsiooni (International Labour Organization) konventsiooniga toopuuduse kohta (15), mis oli vastu voetud Washingtonis esimesel rahvusvahelisel tookonverentsil 29. oktoobril 1919. Konventsioon tugines suuresti Suurbritannia 1909. aasta tooborside seadusele, mida sooviti konventsiooni kaudu muuta fildiseks standardiks. (16) Konventsiooniga fihinemisega vottis Eesti endale kohustuse saata rahvusvahelisele tootoimkonnale jarjekindlalt teateid registreeritud tootute ja toopuuduse vahendamiseks rakendatud abinoude kohta ning fihtlustada omavalitsuslike ja eratoobfiroode tegevust.

Tabelist 1 nahtub, et 1922. aastaga vorreldes suurenes 1924. aastal tooborsidel registreeritud tootute arv 2,4 korda, 1923. aastaga vorreldes aga kolm korda. Huvi suurenemine tootuks registreerimise vastu oli tingitud kahest pohjusest: toojou noudluse vahenemisest seoses majanduskriisiga ja riigipoolse abi kaivitumisest tooborsidel registreeritud tootuile.

Kuni 1931. aastani oli tooturu seisukord suhteliselt stabiilne. Omavalitsuse tooborsidel registreeriti kuus keskmiselt 2000-3000 toootsijat (tabel 1). Suvekuudel (juunst septembrini) oli registreeritud toootsijate arv koige vaiksem ja koikus 500-1900 vahel, sfigis-talve- ja kevadkuudel (oktoobrist maini) aga suurenes mitmekordseks, ulatudes monel kuul koguni 8000-ni. Suurema osa nendest moodustasid hooajatoolised, kes parast pollu- ning ehitustoode ja sesoonsete toode loppu turbatoostuses, kaevandustes, lubja- ja telliskivitehastes ning saeveskites registreerisid end tootuna tooborsil lootuses leida rakendust hadaabitoodel kuni jargmise aasta hooajatoode alguseni. Nii oli toopuudus Eestis pohiliselt hooajalise iseloomuga.

Erinevalt omavalitsuste tooborsidest majateenijatele tood vahendavates erakontorites registreeritud tootute arv selliseid muutusi labi ei teinud ja pusis aastaringselt 250 ja 400 vahel kuus. (17)

Tooturg hakkas jarsult muutuma ulemaailmse majanduskriisi mojul 1931. aastal, kui tegevus ahenes koigis majandusharudes. Toojou noudluse vahenemise tagajarjel suurenes 1931. aasta septembrist alates omavalitsuste tooburoodes registreeritud toootsijate arv kuresti ja tousis detsembri lopuks 9100-ni, uletades 1930. aasta lopu seisu 2600 inimese vorra (tabel 1). 1932. aasta esimeste kuude tootute arvuks (koos perekonnaliikmetega) prognoositi 45 000 inimest. (18)

Kuna majanduskriis aina suvenes, muutus olukord tooturul uha raskemaks ja joudis madalseisu 1932. aasta lopul. 1933. aasta jaanuaris tousis registreeritud toootsijate arv 16 500-ni. Ka jargmised kuud pusis see vaga korgena: 14 500-15 400 piirimail. Olukorda toojouturul aitas parandada hooajatoode aluss, peamiselt aga krooni devalveerimine 1933. aasta juunis, mis pani aluse majanduse elavnemisele ja uhtlasi toojou noudluse suurenemisele. 1933. aasta lopul, kui hooajatood nii toostuses kui pollumajanduses olid loppenud, ruttasid toost ilma jaanud taas end tooborsil registreerima. Omavalitsuste tooborsidel ja toovahenduse erakontorites oli 1933. aasta detsembri lopul arvel vastavalt 9200 ja 340 tootut, seega kokku 9540 tootut. (19) See arv oli 4550 vorra vaiksem 1932. aasta detsembris tooburoodes registreeritud tootute arvust.

1934. aasta algul jatkus tootuse vahenemise tendents ja martsi lopul, enne hooajatoode algust oh omavalitsuste toobilroodes registreeritud 6000 tootut--3200 tootut ehk 35% vahem kui eelmise aasta detsembris.

Suvekuudel vahenes registreeritud tootute arv veelgi ja koikus 500-900 vahel. Traditsiooniliselt kasvas toootsijate arv parast hooajatoode loppu. 1934. aasta detsembri lopul oli omavalitsuste tooborsidel arve14900 tootut (koos hadaabitoolis tega) (20) Eesti Pank hindas aasta teisel poolel kujunenud olukorda tooturul rahuldavaks. (21)

Tooborsidel registreeritud tootute arvu vahenemise peamiseks pohjuseks oli majanduse seisukorra paranemine, kuid orna moju oli ka valitsuse maarusel (22), mis kehtestas tootute registreerimise uue, range korra.

Kuni 1934. aasta augustini kehtivate eeskirjade jargi pidid maatootud end tooborsil registreerima iga kuu uuesti, linnatootud aga iga kahe nadala tagant. Juhul, kui tootu eeskirjast kinni ei pidanud, kustutati ta tootute nimekirjast. (23) Vastavalt 3. augustil 1934 kehtima hakanud uuele korrale lopetati maatootute registreerimine. Tooborsidel voisid end tootuna registreerida 16-60-aastased Eesti Vabarugi kodanikud, samuti kodakondsuseta isikud, kes olid Eesti Vabariigis elanud vahemalt 10 aastat voi votnud osa Vabadussojast. Tootuks registreeritav isik pidi olema elanud kohaliku tooborsi tegevuspiirkonnas vahemalt kaks aastat. Tootuks ei registreeritud isikuid, kel oli oigus saada elatist teistelt isikutelt voi kes oli kaotanud oma toovoimest file 60%. Samuti ei tohtinud tootuks registreerida vallalisi, kel oli kuus 25-kroonine voi suurem sissetulek, ja perekonnainimesi sissetulekuga vahemalt 35 krooni kuus. Tootuks registreeritu oli kohustatud talle pakutud too vastu votma, vastasel korral kustutati ta kaheks aastaks tootute nimekirjast. Tootuks registreerimine j ai endiselt vabatahtlikuks.

Maaruse ideoloogia lahtus seisukohast, et kuna tooborsil registreeritud tootuile, kes pole vabal tooturul suutnud endale tood leida, organiseeritakse riigi ja omavalitsuse kaasabil hadaabitoid, tuleb kindel olla, et need on isikud, kes tegelikult abi vajavad.

1935. aastal koostas valitsus majanduse arengukava, mis nagi ette loodusvaradel pohineva toojoumahuka kriisidele vastupidava toostuse forsseeritud arengu ja asundustegevuse. Selle eesmargiks oli saavutada Eestis maksimaalne toohoive. hirgnevatel aastatel toimus selle kava elluviimine. Majanduse fildine aktiviseerumine 1936. aastast ja seoses sellega toimunud toomahu laienemine hoivas majanduskriisi aastail rakendamata toojou. Vahe sellest, tanu toostuse ja pollumajanduse intensiivsele arenemisele tekkis tookate puudus. Eriti suuri probleeme oli toojouga pollumajanduses ja seetottu sai Pollutookoda 1937. aastal seadusliku oiguse avada kohalike konventide juures toobfirood. Nende filesanne oli registreerida pollumajanduse alal toopakkumisi ning toonoudmisi ja korraldada toovahetalitust koostoos linnade tooborsidega. (24) Tookate defitsiiti suvekuudel leevendati pollutooliste sissetoomisega Poolast ja Leedust.

Hooajatoode vaheajal, kui toomaht aastas oli koige vaiksem, oli omavalitsuste tooborsidel ja eratoobfiroodes registreeritud nii 1937. kui ka 1938. aastal veidi alla 2000 toootsija. (25) See ei tahendanud, et filejaanud toovoimelised isikud Eestis olid koik tooga hoivatud. Toootsijate arv oli suurem kui tooborsidel registreeritute arv. Teatud rakendamata toojou reservi olemasolu on igati normaalne. Praktikas ei ole voimalik saavutada riigis 100%-list toohoivet ja see pole ka ratsionaalne. Iga hetk voib vaba toojoudu vaja minna kas seoses tootmise laiendamise voi uute ettevotete avamisega. Selleks et ettevotjad saaksid palgata parimad tootajad, peab olema valikuvoimalus, seega konkurents toojouturul. Teatud toojou reserv mingil ajahetkel on paratamatult seotud tookoha vahetusega. 1938. aasta lopul moodustasid tooborsil registreerituist 40% tookohta vahetada soovijad ja 60% need, kes polnud pikema aja jooksul suutnud endale tood leida ehk tootud. (26)

Tootute arvu vaike suurenemine 1938/39. aasta kevad-talvel oli tingitud kulmast, mis takistas hadaabitoode korras tehtavaid ehitus- ja kanalisatsioonitoid. (27) Seevastu suvekuudel leidis enamik toootsijaist endale tookoha: tooborsidel oli arvel alla 100 toootsija. Olulise muutuse tooturul toi kaasa Teise maailmasoja vallapaasemine 1939. aasta septembris. Sojategevus Euroopas pohjustas raskusi toostusliku tooraine hankimisel ja toodangu muugil valisturul, mille tulemusena tuli tootmist kokku tommata. 1940. aasta esimese viie kuu jooksul oh tooborsil registreeritute arv 200-300 toootsija vorra suurem kui 1939. aasta samal perioodil. (28) 1940. aasta 1. juuni seisuga oh omavalitsuste tooborsil registreeritud 507 toootsijat, ligi neli korda rohkem kui 1939. aastal ja seda olukorras, kus hadaabitoodega oli hoivatud ligi 1000 tootut. (29) Reeglina lopetati hadaabitood aprillis.

Tootute arv Eestis oh tooborsidel registreeritud tootute arvust markimisvaarselt suurem, mida naitavad loenduste materjalid. Tootuid loendati 1922. ja 1934. aasta rahvaloenduse ajal, 1926. aasta aprillis Tallinnas ja 1927. aasta veebruaris Tartus korraldatud korterite loenduse kaigus. Lisaks toimus maatootute vabatahtlik registreerimine 1932. aasta veebruaris.

1922. aasta 28. detsembri rahvaloenduse andmeil oli majanduslikult aktiivsete elanike hulgas 11 944 tootut: 7714 meest ja 4230 naist. (30) See tahendas, et Eesti majanduslikult aktiivsest elanikkonnast oli 2,7% toota, mis on suhteliselt madal tase. Riigi Statistika Keskburoo tootaja Richard Sormuse andmeil olid loendusest valja jaanud rahvaloenduse ajal tooua olnud 15 000 hooajalist pollutoolist. Kui pollutoolised arvesse votta, oh toota 6% majanduslikult aktiivsest elanikkonnast. (31) Eestis oli toopuudus monevorra suurem kui Soomes, kus tootute osatahtsus tooealise elanikkonna hulgas oli kuni 1928. aastani 2%. (32)

Rahvaloenduse ajal vahendasid Eestis tood 7 omavalitsuse tooborsi (Tallinna, Tartu linna ning maakonna, Valga, Parnu, Viru maakonna, Narva ja Kuressaare ning Saaremaa) ja kaks erakontorit. 31. detsembril 1922 oli omavalitsuste tooborsil registreeritud 793 ja erakontorites 186 tootut, seega kokku 979 tootut. (33) Kolm paeva varem toimunud rahvaloenduse jargi oh nende tooborside tegevuspiirkonnas 6490 tootut. Seega moodustas tooborsidel registreeritud tootute arv vaid 15,1% tegelikust tootute arvust. Tallinnas ja Tartus oh see naitaja korgem. Rahvaloenduse andmeil oli Tallinnas 2890 tootut, tooborsidel oli registreeritud aga 647 tootut ehk 22,4% tootutest. Tartus oli 1877 tootust registreerinud end tooborsil 296, mis moodustas 16% koigist tootutest. Narvas oli 638 tootust registreerinud end tooborsil 12 ja Parnus 527-st vaid 8. Saaremaal loendati 81 tootut, neist polnud ukski end tooborsil registreerinud. (34) Sellest nahtub, et huvi tooborsil registreerimise vastu oli vaga vaike, seda vois taheldada uksnes kahes suuremas majanduskeskuses--Tallinnas ja Tartus. Vaikese huvi peamiseks pohjuseks oli see, et tooborside vahendusel leidis tood vaid 20-30% registreerituist. (35) Suuremaid voimalusi too leidmiseks pakkusid ajalehekuulutused.

Tallinna korterite loenduse kaigus voeti 1926. aasta 8. aprilli seisuga arvele 2290 tootut: 1242 meest ja 1048 naist. (36) Rahvaloendusega vorreldes oli tootute arv Tallinnas 600 vorra vaiksem. Sellest ei saa suski jareldada, et toopuudus oli Tallinnas vahenenud. Vastupidi, kuna 1922. aasta detsembris toimunud rahvaloenduse ajal olid hooajatood loppenud, 1926. aasta korteriloenduse ajal aga nende kaivitamisega algust tehtud, voib jareldada, et Tallinna toojouturul polnud olulisi muutusi paremuse poole toimunud. Pealegi jai R. Sormuse vaitel usna suur arv tootuid 1926. aastal arvele votmata. Nii registreeriti loenduse ajal tootuna 8. aprillil hadaabitoodel viibinud 839 tootust vaid pooled ja tooborsil registreeritud 617 toootsijast vaid 480. Selle pohjuseks oli loenduse pikk kestus--8. aprillist juuni keskpaigani--, mille jooksul osa 8. aprillil toota olnud isikutest oli endale tookoha leidnud ja ei pidanud vajalikuks lasta end tootuna loendada. (37) Meessoost toootsijate hulgast kasutasid tooborsi vahendust koige rohkem liht- ja ehitustoolised, kellest oli tooborsil registreeritud vastavalt 40,2% ja 35,9%. Kolmanda suurema grupi moodustasid metallitoolised, kellest 33,9% soovis tood leida tooborsi abiga. Naissoost toootsijatest kasutasid tooborsi vahendust samuti koige enam lihttoolised (38,5%), neile jargnesid kehakattetoolised (26,9%) ja kolmanda suurema grupi moodustasid majateenijad (20,9%). (38)

Tartus loendati tootuid 16. veebruaril 1927. Loenduse kaigus voeti arvele 3186 tootut: 1023 meest ja 854 naist. (39) 28. detsembri 1922. aasta rahvaloendusega vorreldes oli tootute arv 1214 vorra suurem. Nii nais- kui meestootute hulgas olid enamikus lihttoolised, kelle osatahtsus oli vastavalt 76,0% ja 57,4%. Teise suurema grupi moodustasid naistootute hulgas tekstiilitoolised (10,9%), meestootute hulgas aga ehitustoolised (9,7%). Kolmandal kohal olid meestootute hulgas metallitoolised (4,9%), naistootute hulgas aga kantselei- ja kontoriametnikud (5,5%). Loenduse andmeil oli 6,9% tootuist toota olnud kuni uks kuu, 26,6% 1-2 kuud, koige suurem osa--42,3% tootutest 2-6 kuud, 11,6% 6-12 kuud ja 12,6% tootutest oli toota olnud aasta voi rohkem (40) Korvutades loendusandmeid tooborsil registreeritud tootute arvuga, selgub, et tooborsil oli registreeritud ligikaudu 50% tootutest. (41) Oma artiklis korrigeerib Salme Ahelik seda protsenti, hinnates tooborsil registreeritud tootute osa 30%-le koigist Tartu linna ja maakonna tootuist (42)

Abinoude valjatootamine toopuuduse vahendamiseks ei olnud voimalik, omamata filevaadet toopuuduse ulatusest riigis. Kui tooborsidel registreeritud tootute arv oli toopuuduse indikaatoriks linnades, siis info maatootute kohta puudus. Seetottu korraldati 1932. aasta veebruaris maal tootute registreerimine, mille kaigus taideti 16 856 registreerimislehte. Viimaste tootlemisel Riigi Statistika Keskbfiroos jaeti korvale nende isikute lehed, keda ei loetud tootuteks. Maatootute 16plikuks arvuks saadi 16 195 inimest. (43) Oleskirjutus ei taitnud taielikult oma eesmarki, sest valla- ja alevivalitsustes registreeriti vaid need isikud, kes tulid end ise vabatahtlikult registreerima. Osa tootuist hoidis end registreerimisest korvale, sest suhtus sellesse umbusklikult.

Jargmine tootute loendus toimus 1. maAsil 1934. aasta rahvaloenduse kaigus. Loenduse andmeil oli Eestis 40 768 tootut, kellest pooled--20 420--elasid linnades. (44) Tootute osatahtsus toovoimeliste elanike hulgas oli 3,6%. (45) Soomes oli majandus paremal jarjel kui Eestis, tootud moodustasid vaid 1,1% toovoimelisest elanikkonnast. (46)

1934. aasta 1. martsi seisuga oli omavalitsuste tooborsidel ja toovahenduse erakontorites registreeritud tootute arv koos hadaabitoolistega 11 861. (47) Seega oli end registreerinud vaid 29,1% tootuist.

Andmed tootute tegeliku arvu kohta puudusid ka teistel riikidel. Suurem osa riikidest opereeris nii nagu Eestigi tooborsidel registreeritud tootute arvuga voi siis tootute arvuga toopuuduse vastu vabatahtlikult voi kohustuslikult kindlustatute hulgas. Ladina-Ameerika, Aafrika ja enamikus Aasia riikides ja isegi Ameerika Uhendriikides ei peetud tootute kohta fildse mingit arvestust. (48)

Eesti suuremateks tooborsideks kujunesid nende loomisest alates Tallinna ja Tartu linnavalitsuse tooborsid. Eesti toostus- ja kaubanduskeskuse Tallinna tooborsil registreeriti tavaliselt file poole, suurema pollumajandusliku piirkonna keskuses Tartus 1/3 toootsijaist.

Ametialaselt oli tootute koosseis kirju. Arvukuselt koige suurema ruhma moodustasid nii meeste kui naiste hulgas lihfoolised ehk ilma kindla kvalifikatsioonita isikud. Siiski oli siin ka oma "aga": nimelt oppinud toolised, kel polnud lootust oma erialal tood leida, registreerisid end viimases hadas tooborsil lihttoolisena. (49) Lihttooliste jarel oli teine suurem kategooria toootsijaid tavaliselt ehitustoolised, kelle too oli sesoonse iseloomuga. hirgnesid pollu- ja aiatoolised. Kvalifitseeritud toostustoolised enamasti tooborsilt tood ei otsinud. Tooborsidel polnud 1934. aastani ka erilist autoriteeti ei toootsijate ega ka toopakkujate hulgas eelkoige selle tottu, et lootus tooborsi kaudu alatist tood saada oli imevaike. Tooborside tegevus oli taandunud peamiselt tootute registreerimisele ja nende saatmisele hadaabitoodele ehk teisisonu: neile hoolekandelise abi osutamisele. Toopakkumiste registreerimine ja toootsijate teavitamine too leidmise voimalustest oli jaanud taielikult tagaplaanile. Toopakkujate silmis oli toobors koht, kus registreeriti iihiskonnaheidikuid, ja seetottu ei rutanud nad toopakkumisi borsil registreerima.

Madal maine ja toovahendamise unarusse jatmine olid pohjuseks, miks tooborsid 1934. aastal reformiti. Selle tulemusena hakati eraldi registreerima tootuid ning tookohta vahetada soovijaid ja alustati kutsenoustamisega. Loomulikult ei toonud see fileoo kaasa tooborside prestiizi kasvu, kuid Eesti tooborside tegevus iihtlustati teiste Euroopa riikide tooborside tegevusega.

TOOPUUDUSE VASTU VOITLENIISE ABINOUD

Kahe maailmasoja vahelisel perioodil puudus Eestis tootuskindlustus. Siiski ei saa oelda, et see kusimus poleks fildse paevakorras olnud. Soovides jargida Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni soovitust riikidele rajada efektiivselt toimiv tootuskindlustuse sfisteem, lubas Otto Strandmani valitsus 1919. aasta mais valja tootada ja maksma panna seaduse koigi palgatooliste riiklikust kindlustamisest toopuuduse vastu ja korraldada avalikke toid toopuuduse leevendamiseks. (50) 1922. aasta novembris Riigikogu Sotsialistliku Toopartei ruhma esitatud "Vanaduse, toovoimetuse ja tootaoleku vastu kinnitusseaduse" (51) eelnou takerdus tookaitsekomisjonis, kes pidas seaduse kehtestamist enneaegseks ja rahanappuse tottu Eestile ka file jou kaivaks. Tootuskindlustuse sisseviimine muutus uuesti aktuaalseks filemaailmse majanduskriisi aastail, kui toovoimalused jarjest ahenesid ja toopuudus suurenes. Tootuskindlustuse sisseseadmist noudsid valjuhaalselt nii tootud, kohalikud ametiiihingud kui Eestimaa Toolisiihingute Keskhit. (52)

Jargmine tootuskindlustuse seaduse eelnou tootati valja haridus- ja sotsiaalministeeriumis. Toopuuduse vastu voitlemise komitee arutas 27. veebruanl 1933 tootuskindlustuse seaduse eelnou ja otsustas selle tagasi liikata kaalutlusel, et Eestil pole kriisiajal seaduse rakendamiseks ressursse ega pole neid ka tulevikus ette naha. (53) Majandusministeerium ei toetanud samuti tootuskindlustuse kehtestamist ja pidas rahvamajanduse seisukohalt produktiivset tood koige otstarbekamaks viisiks toopuuduse vastu voitlemisel. (54)

Samal ajal laienes Euroopas joudsalt nii kohustuslik kui ka vabatahtlik tootuskindlustus. 1919. aastal oli kogu maailmas toopuuduse vastu kohustuslikult kindlustatud 4,5 miljonit toolist, neist 3,7 miljonit Suurbritannias, ja vabatahtlikult ligi pool miljonit toolist. Parast Esimest maailmasoda jargnesid Suurbritannia eeskujule Itaalia (1919), Austria (1920), Venemaa (1922), Poola (1924), Bulgaaria (1925), Saksamaa (1927) ja teised riigid. 1930. aastaks oli maailma 10 riigis kohustusliku tootuskindlustusega holmatud veidi file 36 miljoni toolise. Arvesse ei ole voetud 10 miljonit NSV Liidu toolist, sest 1930. aasta 9. oktoobril suleti NSV Liidus koik tooborsid ja lopetati tootu abiraha maksmine seoses toopuuduse taieliku likvideerimisega. Ainufiksi Saksamaal holmas kohustuslik riiklik tootuskindlustus 15,6 miljonit toolist, Suurbritannias 12,4, Itaalias 4,5, Austrias 1,2, Poolas 1,0 miljonit jne. Paralleelselt kohustusliku tootuskindlustusega arenes ka vabatahtliku kindlustuse sfisteem, mida riigivoimud toetasid subsiidiumidega. Kui Esimese maailmasoja eel olid Belgia, Taani, Prantsusmaa ja Norra ainukesed, kes toetasid riigi tasandil vabatahtlikke tootufonde, siis parast soda lisandusid neile Holland, Soome, Hispaania, Tsehhoslovakkia ja Sveits. Neis 9 riigis oli 1930. aastal vabatahtliku kindlustusega holmatud ligi 3 miljonit toolist. (55)

Eestis oli esialgu tootuse vahendamiseks ainuke abinou too vahendamine tootutele hibi tooborside. Tooborside filesanne oli registreerida nii toootsijaid kui ka vabu tookohti, pidada toojou ja tookohtade hikumise file jooksvat arvestust ja koguda infot tooturu seisukorra kohta. Registreerumine tooborsil oli vabatahtlik.

1924. aastal, kui majanduskriisi tagajarjel vahenes toojou noudlus jarsult, teadvustas valitsus probleemi tosidust ja pani aluse tootutele abiandmise sfisteemile. 1924. aasta riigieelarvest eraldati too- ja hoolekandeministeeriumile tootute abis tamiseks 25 miljoni marga suurune krediit. (56) Raha kasutati peamiselt tasuta lounate ning toiduainete ja riiete ning jalanoude jagamiseks abivajajatele, samuti hadaabitoode organiseerimiseks. Selles osas jargiti Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni 1919. aasta soovitust organiseerida toopuuduse perioodil avalikke toid. Petseri maavalitsus ja Valga linnavalitsus abistasid tootuid neile hadaabitoode korraldamisega 1924. aasta kevadel. Tallinnas alustati hadaabitoid 16. juulil 1924. Nende organiseerijaks oli Raudteevalitsus ja toid teostati hirve jaama ehitusel. Aasta lopul korraldasid esmakordselt hadaabitoid ka Tartu, Narva ja Parnu linnavalitsus. (57)

Toopuuduse probleem leevendus, kui algasid hooajatood toostuses ja pollutood maal. Kuna sfigisel, parast hooajatoode 16ppu oli taas oodata toootsijate arvu suurenemist, moodustas valitsus 26. novembril 1924 toopuuduse vastu voitlemise komisjoni, mille koosseisus olid t66-hoolekande-, raha-, teede- ja pollutoominister. Komison filesanne oli valja tootada abinoud toopuuduse vahendamiseks. Esimesel koosolekul 9. detsembril 1924 asus komisjon seisukohale, et toopuudusega ei ole voimalik voidelda, toetades tootuid materiaalselt toiduainete, riiete ja jalanoudega. Ainuke tohus abinou on hadaabitood, mis annavad tootuile voimaluse ise elatist teenida. (58) Toopuuduse vastu voitlemise komisjon oli hadaabitoid korraldavaks kes kuseks kuni 1926. aasta oktoobrini, mil valitsus tegi hadaabitoode korraldamise, jarelevalve ja vastavate krediitide taofemise ja jagamise ulesandeks teedeministeeriumile. (59) Hadaabitoode organiseerimine oli kohalike omavalitsuste ulesanne.

Toopuuduse vastu voitlemise domineerivaks abinouks muutusidki omavalitsuste ning rugiasutuste ja vahesel maaral ka erafirmade poolt korraldatud hadaabitood. Neid organiseefti novembrist aprillini, perioodil, mil toopuudus oli koige suurem, sest pollumajanduses, ehituses ja teatud tootmisharudes (telliskivi-, lubaa-, tsemenditoostus, saeveskid) oli hooajatoode vaheaeg.

Kuna rugil puudusid vahendid hadaabitoode organiseerimiseks sellises ulatuses, et tooga oleks saanud hoivata koik tooborsil registreeritud toootsijad, maarati kindlaks toole paigutamise jarjekord. Selleks lugitati tootud kolme kategooriasse. Esimesse kuulusid mees- ja naistootud, kellel oli perekond ulal pidada. Teise kategooriasse lugitati uksikud nais- ja meestootud, kelle ulalpidamisel oli abikaasa. Kolmanda kategooria moodustasid uksikud meestootud ja abielunaised, kelle abikaasa oli toovoimeline. (60) Esmajarjekorras voimaldati tood esimesse kategooriasse kuuluvatele tootutele. Juhul kui toomaht seda lubas, nahti ette teise ja kolmandasse kategooriasse kuuluvate tootute toole paigutamine. Praktikas oli kahe vumase kategooria tootute jaoks too saamine hadaabitoode vaikese mahu tottu nullilahedane.

1925. aasta detsembrist kehtis hadaabitoodele paasemiseks paiksustsensus: hadaabitoodele vois paigutada vaid neid tootuid, kes olid "vahemalt uks aasta linnas korterit pidanud". Uksikuid ja neid, kelle ulalpidamisel kedagi polnud, soovitas toopuuduse vastu voitlemise komisjon uldse mitte toole votta. (61)

Need noudmised ahendasid niigi ahtaid too saamise voimalusi labi tooborside veelgi. 1925. aastal (jaanuarist maini) sai hadaabitoode keskmiselt 51,7%, 1926. aasta samal perioodil 37,9% ja 1927. aastal 34,2% tooborsidel registreeritud toootsijate uldarvust. (62) Seega jai suurem osa toosooviavaldustest suski rahuldamata. Kuna hadaabitoodena tehti peamiselt mullatoid, sus leidsid seal rakendamist pohiliselt mehed.

1927. aasta detsembris ametisse astunud rugivanem Jaan Tonissoni valitsus pidas uheks oma prioriteediks elanike toohoive tostmist majanduse arendamise kaudu. (63) Selleks et valja selgitada, millised voimalused on majanduse erinevate sfaaride arenguks ja uute tookohtade loomiseks, kutsus rugivanem 12. jaanuaril 1927 kokku laiapohjalise noupidamise. Sellest votsid osa valitsuse ning Rugikogu liikmed, kaubandus-toostuskoja, pollumeeste ning linnade esindajad ja teised. Noupidamisel jaid kolama motted, et toovoimaluste laiendamiseks ja toojou paremaks rakendamiseks tuleb purata importkaupade sissevedu ja sama kaupa voimaluse korral Eestis toota, suurendada eksporttoodangut, anda riiklike tellimuste taitmine Eesti ettevotetele, korraldada umber tooborside tegevus, panna suuremat rohku kutseharidusele jms. (64) Konkreetsete abinoude valjatootamiseni suski ei joustd. Tutvumaks teiste riikide tooborside tegevusega ja toopuuduse vahendamiseks rakendatud meetmetega kulastasid too- ja hoolekandeministeeriumi ametnikud 1929. aasta suvel Latit, Poolat, Austriat, Taanit ja Saksamaad.

1920. aastate teisel poolel maailmaturul valitsenud korgkonjunktuur voimaluss Eesti toostuslikku ja pollumajanduslikku eksporti tunduvalt suurendada, andes voimaluse uute tookohtade loomiseks. Seetottu polnud vajadust ka erilisteks abi noudeks peale traditsiooniliste hadaabitoode korraldamise kevad-talveperioodil. Kui 1930. aastal hakkas ulemaailmne majanduskrus Eesti majandust mojutama ja tootmise kokkutombamise tagajarjel suurenes kiiresti tooborsil registreeritud tootute arv, suurendas riik summasid hadaabitoode korraldamiseks, kuid samas muutis ka karmimaks hadaabitoodele paasemise tingimused. Haridus- ja sotsiaalministeeriumi 26. novembri 1930. aasta ringkirja (65) kohaselt voisid tooborsid hadaabitoodele saata vaid neid tootuid, kes olid Eesti Vabarugi kodanikud, elanud tooborsi purkonnas vahemalt aasta ja teinud viimase aasta jooksul vahemalt 12 nadalat palgatood (valja arvatud hadaabitood) ning olnud ilma toota vahemalt uhe kuu. Juhul kui tootu oli abielus, ei tohtinud abikaasa sissetulek kuus uletada 25 krooni. Hadaabitoode puratud mahu tottu olid toole paigutamisel eelistatud tootud, kelle ulalpidamisel olid alaealised lapsed ja toovoimetud perekonnaliikmed.

Ministeeriumi kehtestatud satted mojutasid toojouturgu tervikuna, eriti aga Narva purkonda, kus 15-20% registreeritud toootsijaist oli kodakondsuseta. Et hadaabitoodele paasemist kitsendava ministeeriumi ringkirja vastu saabus hulgaliselt protestikirju, pehmendas ministeerium eeskirja, lubades teha erandeid Eestis vahemalt 10 aastat elanud kodakondsuseta isikute suhtes. (66)

Uheks toopuuduse leevendamise abinouks oli tooaja luhendamine toostusettevotteis 8 tunnini paevas alates 1. septembrist 1931. (67) Selle sammuga loodeti tosta toohoivet, sundides toostureid palkama lisatoojoudu, et koigi vajalike toodega toime tulla. Usna drastiliseks abinouks kujunes aga 1932. aasta 1. aprillil joustunud "Toopuuduse vastu voitlemise otstarbel teenistusvahekordade korraldamise seadus" (68), mis nagi ette, et kui rugi- voi omavalitsusasutuses, kaasa arvatud oppeasutuses, tootavad molemad abikaasad, tuleb vallandada naine, juhul kui tema abikaasa teenib linnas vahemalt 140 kmoni ja maal 80 kmoni kuus. Keelati uhe isiku tootamine rugi- voi omavalitsusasutuses voi ettevottes kahel kindlapalgalisel ametikohal. Samuti andis seadus oiguse vallandada rugi- ja omavalitsuse teenistusest pensionioiguslikke isikuid, kes olid vanaduspensioni valja teeninud.

1932. aasta alguseks kujunenud muret tekitav olukord sundis hetkeseisu pohjalikult analuusima ja valjapaasuteid otsima. Eesti Majandusteadlaste Selts kuulutas valja voistlustoode konkursi teemal "Tootaolu ulatus, iseloom ning lahenda misvoimalused Eestis". 15. maiks 1932 laekunud kaheksast toost kaks--Richard Sormuse ja August Gutmani too--hinnati teise auhinna vaariliseks ja avaldati raamatuna (69) haridus- ja sotsiaalrninisteeriumi, majandusministeeriumi, kaubandustoostuskoja, konjunktuuriburoo ja Eesti Majandusteadlaste Seltsi uhiste rahaliste vahenditega. Samal ajal tellis valitsus analuusi Eesti majanduse seisukorra ja arenemise voimaluste kohta konjunktuuriburoolt, kes usaldas selle ulesande J. Janussonile. (70) Mitme analuusi pohjal jouti jareldusele, et Eestis on toopuudus muutunud alatise iseloomuga nahtuseks ja selle peamiseks allikaks ei ole toostus, nagu see on tavaliselt toostusriikides, vaid pollumajandus. Maareformi pohjustatud struktuurse muutuse tagajarjel oli maalt valja torjutud ligi 46 000 inimest, kes suundusid linnadesse. Linnamajandus polnud aga sel maaral kasvanud, et seda rahvahulka tooga hoivata. 1932. aastal linnade tootute hulgas labi viidud uurimus naitas, et ligi 1/3 neist oh hiljuti maalt tulnud. (71) Majanduskriis suurendas tootaolu veelgi ja mitte ainult linnades, vaid ka maal.

Teine oluline jareldus, milleni jouti, oli see, et Eestis puuduvad eeldused tooturu kusimuse positiivseks lahendamiseks eramajanduse vaba arengu teel. Pollumajandus polnud suuteline tootmisbaasi laiendama ja toomahtu suurendama ei kriisi ajal ega ka parast seda. Toostusliku tootmise kasvuks nahti potentsiaah, kuid mitte lisatoojou palkamise, vaid tootmise ratsionaliseerimise ja olemasoleva toojou parema kasutamise teel. Kaubandus oli ulekullastatud nii inimtoojou kui ka sisseseadete ja kaupade alla investeeritud kapitali poolest. Sama kehtis ka transpordi kohta. Selline arutluskaik viiski jareldusele, et Eestis puuduvad vabaturumajanduse tingimustes eeldused toojoumahu suurendamiseks toostuses voi teistes rahvamajanduse sfaarides. (72)

Toojouturu normaliseerimise konkreetsete abinoude valjatootamiseks moodustas valitsus orna otsusega 1. septembrist 1932 komitee, mille koosseisus olid teede-, haridus- ja sotsiaal-, majandus- ning pollutooministeeriumi, kaubandustoostuskoja, pollutookoja, Eestimaa Toolisilhingute Keskliidu (Tooliskoja), Linnade Liidu ja Maakondade Liidu esindajad. (73) Parast pikki arutelusid ja vaidlusi joudis komitee ilksmeelsele otsusele, et toopuuduse vastu voitlemisel tuleb rohk asetada elamis- ja toovoimaluste laiendamisele maal. Komitee tootas valja ja esitas valitsusele jargmised soovitused: (74)

riigi- ja omavalitsusasutused peaksid korradama avalikke toid majanduslikku kasulikkust silmas pidades hooajatoode vaheajal--kevad-talve- ja sugis-talvekuudel, mil tootus on koige suurem;

hadaabitoid tuleks korraldada kavakindlalt;

avalikele toodele ja hadaabitoodele tuleks palgata toolisi tooborsidel;

toopuuduse ulatusest ulevaate saamiseks ja tooturu paremaks organiseerimiseks tuleks tooborsid umber korraldada, luues uleriigilise tooborside vorgu koos kutsenoustamisega;

tooborsid tuleks muuta passiivsetest toootsijate registreerijatest aktiivseteks toovahetalitajateks ja toovoimaluste otsijateks;

toopuuduse ulatuse selgitamiseks tuleks korraldada rahvaloendus tootute haritlaste toojouga;

toojou maalt linnadesse voolamise takistamiseks tuleks keelata parast 1. jaanuari 1932 linnadesse elama asunud tootute paigutamine hadaabitoodele;

koikidele toolistele tuleks valja anda tooraamat, kuhu oleks sisse kantud nende ametikaik ja tootasu;

toopuuduse vastu voitlemiseks tuleks luua erifond, kelle ulesanne oleks avalike toode korraldamine;

tuleks selgitada toostuse toomahu suurendamise voimalusi;

tuleks arendada asundustegevust, mis annab elatist suurele hulgale inimestele;

toolube valismaalastele tuleks valjastada vaid aarmisel vajadusel;

tuleks luhendada toopaeva pikkust hadaabitoodel, mis annaks voimaluse suurendada hadaabitooliste arvu.

Need soovitused olid uldjoontes valitsusele vastuvoetavad, millest annab tunnistust 21. detsembri 1932. aasta otsus. (75) Sellega tegi valitsus haridus- ja sotsiaalministeeriumile ulesandeks kaaluda tooborside umberkorraldamist eesmargiga muuta need passiivsetest toootsijate registreerijatest aktiivseteks vahetalitajateks ning toovoimaluste otsijateks ja luua nende juurde kutsenoustamine, mis teeks tihedat koostood koolidega. Majandusministeerium sai ulesande uurida toostusettevotete toomahu suurendamise voimalusi. Molemale ministeeriumile tehti ulesandeks valja selgitada tooaja luhendamise voimalused riigi- ja eraettevotetes.

Esimesena viidi ellu soovitus luua avalike toode korraldamiseks erifond. See loodi valitsuse otsusega 13. jaanuarist 1933 teedeministeeriumi juurde. (76) Fondi summad olid ette nahtud uute toovoimaluste loomiseks ja puudust kannatajate abistamiseks. Erifondi summad saadi kaubanduslikele ning toostuslikele ettevotetele ja isikutele kehtestatud erimaksust, lobustusmaksust, riigi eelarve korras erifondi taiendamiseks maaratavatest summadest ja annetustest ning kingitustest. Erifondi kasutamiseks moodustati teedeministeeriumi juurde komitee teede-, majandus-, haridus-, sotsiaal- ja kaitseministeeriumi esindajaist Riigikontrolli esindaja osavotul. Alates 1. veebruarist 1933 korraldati avalikke toid erifondi summadest. Selleks et fondist raha saada, tuli avalike toode korraldajal esitada toode kava ja pohjendada selle vajalikkust, samuti ara naidata toode teostamiseks vajalik t66liste arv.

1932/33. aastal, kui toopuudus oli saavutanud haripunkti, tehti hadaabitoid 2,4 miljoni krooni eest. See summa oli ligi viis korda suurem 1930/31. aastal hadaabitoodeks kulutatud summast (419 000 krooni (77)). Sellele vaatamata suudeti hadaabitoodele paigutada maksimaalselt 30-40% tooborsidel registreeritud toootsijatest. (78)

Tootute abistamisega ei tegeldud mitte ainult riigi- ja omavalitsustasandil. Kodanikualgatuse korras moodustai 1931. aasta novembris organisatsioon Uhisabi, kes korraldas tootute abistamiseks mitu riide- ja rahakorjandust. Samuti saadi tootute abistamiseks vahendeid heategevuskontsertide ja pidude organiseerimisest ning annetustest. (79)

1933. aasta 18. mail ametisse astunud riigivanem J. Tonissoni valitsuskabinet pidas peamiseks toopuuduse vahendamise abinouks tootmistegevuse elustamist ja arendamist, mitte aga sotsiaalhoolekande iseloomu omavate hadaabitoode organiseerimist. (80) Eesti krooni devalveerimine 1933. aasta juunis avaski tee toostuse ning pollumajanduse elavnemisele ja koos sellega toohoive suurenemisele, mille tulemused olid naha juba 1933. aasta teisel poolel. Kui 1932. aasta 31. detsembril oli tooborsidel registreeritud toootsijaid ligi 14 000, siis aasta hiljem, 31. detsembnl 1933 oli neid 9200 ehk 35% vahem (tabel 1). Valitsus karpis tunduvalt ka hadaabitoodeks ettenahtud summasid. 1933/34. aastal eraldas tookorralduse fond avalike toode korraldamiseks vaid 948 000 krooni. (81) Majanduse olukorra paranedes kadus vajadus korraldada hadaabitoid eelmiste aastate mahus.

Jargmise valitsuse, riigivanem Konstantin Patsi valitsuse majandusminister Karl Selter jagas seisukohta, et valitsuse esimeseks mureks peab olema toopuuduse likvideerimine ja et riiklike ressursside kasutamine avalike toode organiseerimiseks ainult toopuuduse likvideerimise eesmargil, pidamata silmas majanduslikku kasu, on ebaefekaivne. 16. jaanuaril 1934 Riigikogus peetud kones seadis majandusminister toopuudusega voitlemise abinouna esiplaanile laiaulatusliku sisekolonisatsiooni, uute maa-alade kasutuselevotmise, et avada uued voimalused elamiseks ja pusivaks tooks maal. Minister rohutas, et rahvamajanduse seisukohalt on otstarbekas suunata viimastel aastatel linna valgunud toojoud, kes polnud suutnud endale tood leida, tagasi maale. (82) Selter markis, et seadnud prioriteediks asundustegevuse, plaanib valitsus luua aastas keskmiselt 800-1000 uut majapidamist, mis rahva juurdekasvu arvestades tagab normaalsed t66- ja draelamisv6imalused. 83 Teisele kohale toopuuduse vastu voitlemisel seadis valitsus toostuse ratsionaliseerimisega seotud tellimuste ja toode algatamise.

Oma kones peatus minister ka probleemil, mis seisnes selles, et suur hulk tootuid saboteeris tood. Lahendustena pakkus ta valja tooraamatu sisseseadmist ja radikaalse abinouna toosundust. Ta markis, et kui riik peab toitma isikuid, kes ei taha toost kinni haarata, peab riigil olema oigus neid toole sundida. (84)

Kiiret lahendamist vajavaks teravaks probleemiks pidas minister haritlaste uletootmisest pohjustatud toopuudust nende hulgas. Rfgi- ja rahvamajanduse huvidest ja puht inimlikust seisukohast lahtudes kavatses valitsus panna haritlaste uletootmisele kindla puri. Selleks kavatseti tunduvalt vahendada rugitoetust keskkoolidele ja tosta oppemaksu, et kiirendada keskkoolivorgu koondamist, samuti kohustada ulikoole kulutusi karpima; ka kutsehariduse vork kavatseti valja arendada. (85) Neid kavasid hakati realiseerima juba 1934. aastal.

Pohjalik uuendus voeti ette ka tooborside suhtes, et tosta nende prestiiii ja tugevdada riiklikku jarelevalvet. 1934. aasta 20. juuli 'Tooborside ja riiklikkude, kogukondlikkude ning uhiskondlikkude toode korraldamise seadus" (86), mis vahetas valja Vene Ajutise Valitsuse 1917. aasta 1. juuli tooborside korraldamise maaruse, satestas tooturu korraldamise alused ja tooborside tegevuse uued pohimotted. Omavalitsuste tooborside tegevus allutati teedeministeeriumi juhtimisele ja kontrollile. 1. maist 1934 tegeles sellega teedeministeeriumi uus osakond--avalike toode osakond. Tooborsi tegevuses eraldati selgelt kaks suunda: tootute registreerimine ning nende suunamine hadaabitoodele ja tookohta vahetada voi tooborsi vahendusel alatist tood leida soovijate (toovotjate) registreerimine ning nendele too vahendamine avalikel voi eratoodel. Toovotjalt, kes soovis registreerida end kutsetoolisena, nouti kutsetunnistust voi viimasest tookohast toendit kutseoskuse kohta. Sel moel oli voimalik tagada, et tooandja sai soovitud oskusega toolise. See omakorda tostis tooandjate usaldust tooborsi vastu ja suurendas vabade tookohtade ehk toopakkumiste registreermmnnt tooborsil.

Seadus eristas avalikke ja ainult talvel organiseeritavaid abistava iseloomuga hadaabitoid. Avalikke toid tehti rugihangetena rugiasutustes ning -ettevotetes ja rugi toetusega omavalitsusasutustes ning ka eraettevotetes. Tootasustamine toimus teedeministri kehtestatud tariifide alusel. Oluliseks uuenduseks oli kutsenoustamine tooborside juures.

Tooborsil registreeritu oli kohustatud talle pakutud too vastu votma. Keelduda vais ainult mojuvatel pohjustel. Kui toou keeldus ilma mojuva pohjuseta tood vastu votmast, ei ilmunud hadaabitoole voi rikkus toodistsipliini, kustutati ta tootute nimekirjast kuni kaheks aastaks. Avalikk1t toodelt lahkumine ilma ette teatamata, toodistsipliini rikkumine voi tooandja vara rikkumine toi kaasa toolt korvaldamise ja keelu registreerida end kahe aasta jooksul tooborsil toootsijana. Isik, kes oli aastas tootanud avalikel toodel vahemalt 8 kuud, vais Usiibiirsil end uuesti tootuks registreerida parast 12 kuu moodumist.

Seaduse V peatukk (sunduslikud tood) satestas, et tooborsi poolt pakutud tood mojuva pohjuseta mitte vastu votnud ja avalikelt voi hadaabitoodelt korvaldatud isikud moistetakse rahukohtuniku otsusega sundkorras toole uhest kuni kuue aastani. Sundtoode teostamiseks nahti ette toolaagrite asutamine hadaabitoode krediitide arvel.

Kuna aga Eestis toolaagrid puudusid, ei olnud voimalik seaduse satteid sundtoole rakendamise osas ka taita ja nendel oli vaid hirmutamise funktsioon. Seaduse V peatukk tunnistati kehtetuks 1938. aastal, kui joustus toopolgurite laagri seadus. (87) Viimane ei puudutanud tooborsidel registreeritud toootsijaid.

Registreeritud tootud jaotati kahte liiki. Esimesse liiki kuulusid Vabadussojast osavotnud, kelle ulalpidamisel oli kolm ja rohkem alaealist voi toovoimetut perekonnaliiget (lapsed kuni 16. eluaastani voi oppimise korral 20. eluaastani ja 60% toovoimest kaotanud lapsed, vanemad ja abikaasa). Teise kategooriasse kuulusid koik ulejaanud. Tootute toolepaigutamisel olid tooborsid kohustatud andma toosaamise eesoiguse I liiki kuuluvaile tootuile II lugi tootute ees.

Parast umberkorraldusi suurenes usaldus tooborside vastu ja paranes nende maine. Aasta-aastait suurenes tooborsi poole poordunud nende isikute arv, kes soovisid tookohta vahetada voi leida alatine tookoht tooborsi vahendusel. Suurenes ka tooborsil registreeritud vabade tookohtade arv, samuti toosoovide rahuldamise arv.

Teise maailmasoja puhkemine 1939. aastal hakkas peagi ka Eesti tooturgu mojutama, sest sojategevus Euroopas ei ahendanud uksnes toostusliku tooraine importturgu, vaid ka Eesti toodangu muugiturgu ja toi kaasa tootmise kokkutombamise ning tooliste vallandamise. See toi tooturule hulga toootsijaid, nagu naitab tabel 1.

Valitsus puudis tootmistaset sailitada ja valtida toojou pakkumise huppelist kasvu. Majandusministri maarusega (88) 4. detsembrist 1939 moodustati majandusministeeriumi juurde tootmise korraldamise komisjon, kelle ulesanne oli kontrollida ja reguleerida tooturgu. Ilma selle komisjoni loata keelati tootmisega tegelevail rugi- ja eraettevotteil luhendada toopaeva ning -nadalat ja vallandada toolisi. Ajavahemikul 8. detsembrist 1939 kuni 30. martsini 1940 andis komisjon loa 1900 toolise vallandamiseks kokku 87 ettevottest ja toonadala luhendamiseks 1-3 paeva 40 ettevottes, kus oli hoivatud kokku 4650 toolist. (89) Aprillis-mais algas too hooajalistes tootmisharudes--tellise-, turba-, lubja- ja ehitustoostuses, mis suurendas toovoimalusi.

KOKKUVOTE

Kahe maailmasoja vahelisel perioodil on valitsuse tooturupoliitikas margata kolme etappi. Esimesel perioodil, aastail 1918-1924, riik toopuuduse probleemi lahendamisse ei sekkunud ja 2,7%-line tootute osatahtsus toovoimelise elanikkonna hulgas seda ka ei noudnud. Toojouturu korraldamise oli jaetud omavalit suste juurde loodud tooborside hoolde. Tooborsidel registreeris end siiski vaid vaike osa, mitte rohkem kui 30% tootutest, seetottu el kajasta tooborsidel registreeritud tootute arv tegelikku tootute arvu riigis.

1923. aasta rahandussfaarist alguse saanud kriis vahendas toojou noudlust ja sundis valitsust teadvustama probleemi teravust ja leidma lahendusteid. II etapi algust 1924. aastal tahistab riigipoolse abiandmissusteemi kaivitumine tootuile. Hadaabitoode organiseerimise korval toetati esimesel paaril aastal tootuid ka materiaalselt toiduainete, roivaste ja jalanoude jagamisega. Selline abi tunnistati aga toopuuduse vastu voitlemisel ebaefekfivseks ja peamiseks abinouks jai hadaabitoode korraldamine kevad-talvisel perioodil, hooajatoode vaheajal, mil toojou noudlus oli vaike. Ulemaailmse majanduskriisi aastail, kui tootute arv suurenes, suurendati ka hadaabitoode mahtu, majanduse olukorra paranedes aga vahendati seda taas, uskudes, et vabal turul on voimalik suhteliselt kiiresti tood leida. Tootute abistamisega tegelesid Eestis kodanikualgatuse korras ka vabatahtlikud organisatsioonid.

III etapi alguseks voib lugeda 1934. aastat. Sel aastal korraldati umber tooborside tegevus, mille tulemusena tousis nende prestiiz toovahendusasutusena, ja pandi alus kutsenoustamisele.

Eesti valitsuse seni suhteliselt passiivne toohoivepoliitika muutus aktiivseks. Valitsus el pidanud tootuskindlustuse kehtestamist Eestis otstarbekaks ja rahaliste vahendite puudusel ka voimalikuks. Valitsuse tegevuse aluseks toopuuduse kusimuse lahendamisel sai ideoloogia, et koige mojuvam tootuskindlustuse liik on majanduse arendamise ja uute tookohtade loomise teel voimalikult korge toohoive tagamine riigis. 1930. aastail tegeles valitsus aktiivselt mitte uksnes majanduse arenguks soodsa keskkonna loon-ii sega, vaid ka ise efevotjana ja uute tookohtade loojana. Selle tulemusena tekkis Eestis 1930. aastate teisel poolel toojou puudus, eriti hooajatoode perioodil. Seda leevendati Poola ja Leedu pollutooliste sissetoomisega.

(1) Majandusleksikon, II. N-Y. Tallinn, Eesti Entsdklopeediakirjastus, 2003, 444.

(2) Colyer, W. T. An Outline History of Unemployment. London, N.C.L.C. Publ. Society, 1936,24.

(3) Fraser, D. The Evolution of the British Welfare State: A History of Social Policy Since the industrial Revolution. 3rd ed. Basingstoke, Palgrave Macmillan, 2003, 180; Jones, K. The Making of Social Policy in Britain: From the Poor Law to New Labour. London, 2005, 81.

(4) Laati, I. Social Legislation and Activity in Finland. Helsinki, OY Suomen kirja, 1939, 22.

(5) Tallinna Teataja, 1910, 4. aug, 10. sept; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 20-21.

(6) Eesri Riigiarhiiv (ERA), f 50, n 1, s 2631,1 104, 132.

(7) Seoses too- ja hoolekandeministeeriumi reorganiseerimisega laks 1. juulist 1929 tooborside juhtimine ule haridus- ja sotsiaahninisteeriumile. Aastail 1933-1937 oli tooborside juhtimine ja jarelevalve jaotatud kahe ministeeriumi--haridus- ja sotsiaalministeeriumi ning teedeministeeriumi vahel, alates 1. detsembrist 1937 laks see funktsioon sotsiaalministeeriumile (asutati 1936. aastal).

(8) ERA, f 20, n 1, s 16,124.

(9) ERA, f 2000, n 1, s 1226,12.

(10) ERA, f 969, n 2, s 174,1 141.

(11) Ahelik, S. Toopuudusest kodanlikus Eestis.--Eesti toolisklassi sotsiaal-majanduslik olukord ja klassivoitlus kapitalismi ajajargul. Tallinn, Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1987, 146.

(12) Rugi Teataja (RT) 1937, 9, 72; 10, 84.

(13) ERA, f 2000, n 1, s 1005,1 11. Tootud, kes polnud tood saanud, registreeriti iga kuu uuesti.

(14) ERA, f 2000, n 1, s 1005,1 11.

(15) http://www.ilo.orglilolex/cgi-tex/convde.pl?Coo2; RT 1922, 141/142, 89.

(16) Peep, V. Eesti sotsiaalpoliitilise oigusloome arengujooned 1. omariiklusajal. Tallinn, Argo, 2005, 32.

(17) ERA, f 1831, n 1, s 1160,1 1.

(18) ERA, f 1831, n 1, s 1160,1 159.

(19) ERA, f 1831, n 1, s 1160,1 1.

(20) Economic Conditions in Estonia, December 1935. Report by W. H. Gallienne, C. B. E. His Majesty's Consul, Tallinn. London, 1936, 20.

(21) Eesti majandus 1934. Eesti Panga aastaraamat. Tallinn, 1935, 35.

(22) RT 1934, 65, 562.

(23) ERA, f 50, n 1, s 2608, 118. Kuni 1. maini 1933 pidid ka linnatootud end tooborsil iga kuu uuesti registreerima.

(24) RT 1937,9,72; 10, 84.

(25) Eesti majandus 1938. Eesti Panga aastaraamat. Tallinn, 1939, 43.

(26) Eesti majandus 1938, 43.

(27) Valitsusasutiste tegevus 1938/39. a. Tallinn, 1939, 114.

(28) Arvutusalus: Eesti Statistika, 1940, 97, 100, 159, 211, 264, 317.

(29) Eesti Statistika, 1940, 317.

(30) 1922. a uldrahvalugemise andmed. Vihk III: Rahva tooala ja uhiskondline kihitus. Tallinn, 1925, tabelid: Uleriikline kokkuvote tooharude ja uhiskondliste kihtide jaxele, 82.

(31) Sormus, R. Tootaolek Eestis 1922-1924 a.--Eesti Statistika, 1925, lisad, 17; Sormus, R, Gutman, A. Tootaolu Eestis. Tootaolu ulatus, pohjusi ja lahendamisvoimalusi. Tallinn, 1933, 34.

(32) Antila, K., Nenonen, M. Relief Works, the World Bank and Private Business: Building Highways in Finland.--Scandinavian Economic History Review, 2000, 48, 2, 59.

(33) ERA, f 1831, n 1, s 1160,11.

(34) Sormus, R Tootaolek Eestis 1922-1924 a., 17.

(35) Sormus, R Tootaolek Eestis 1922-1924 a., 24.

(36) Sormus, R Tootaolu Tallinnas 8. aprillil 1926 a.--Eesti Statistika, 1927, 9.

(37) Sormus, R Tootaolu Tallinnas 8. aprillil 1926 a., 9.

(38) Sormus, R Tootaolu Tallinnas 8. aprillil 1926 a., 17.

(39) Tootaolu Tartus 16. veebruaril 1927.--Eesti Statistika, 1927, 464.

(40) Tootaolu Tartus 16. veebruaril 1927, 466.

(41) ERA, f 2000, n 1, s 1383,151.

(42) Ahelik, S. Toopuudusest kodanlikus Eestis, 153.

(43) ERA, f 1831, n 1, s 592,162.

(44) Reiman, IL Tootaolu 1933/34. a. talvel. (1. III 1934. Rahvaloenduse andmeil).--Eesti Statistika, 1935,2.

(45) Arvutusalus: Rahvastikuprobleeme Eestis. II rahvaloenduse tulemusi. Vihk IV. Tallinn, 1937, 35.

(46) Arvutusalus: Suomen tilastollinen vuosikirja vuonna 1940. Helsinki, 1941, 11; Bank of Finland. Monthly Bulletin, 1936, XVI, 12, 20.

(47) ERA, f 1831, n 1, s 1184,1 137.

(48) Labour Research. The Monthly Circular of the Labour Research Department, 1931, XX, 5, 108.

(49) Sormus, R Tooborside tegevus j a tootaolu 1924-1926 a.--Eesti Statistika, 1927, 527.

(50) Asutava Kogu protokollid, 1. istungjark 1919, prot nr 12, veerg 461.

(51) Vt ERA, f 80, n 1, s 981,14-11.

(52) ERA, f 50, n 1, s 2631,1 115, 116.

(53) ERA, f 50, n 1, s 2607,1237.

(54) ERA, f 1831, n 1, s 1160,1 161.

(55) International Labour Office. Unemployment Problems in 1931. Geneva, 1931, 60.--Studies and reports. Employment and Unemployment, 16; The Ministry of Labour Gazette, January-December 1931, XXXIX. London, 1932, 339.

(56) RT 1924, 48, 12.

(57) Sormus, R Hadaabitood 1924-1926.--Eesti Statistika, 1927, 455, 456.

(58) Sormus, R Hadaabitood 1924-1926,455.

(59) Valitsusasutiste tegevus 1918-1934. Tallinn, 1934, 246.

(60) Sormus, R Hadaabitood 1924-1926, 457.

(61) ERA, f 2000, n 1, s 1214,1 12.

(62) Sormus, R Hadaabitood 1924-1926, 458.

(63) IR Riigikogu protokollid, 4. istungjark 1927, prot nr 113, veerg 851.

(64) ERA, f 1831, n 1, s 1160,141-115.

(65) ERA, f 50, n 1, s 2608,19-10.

(66) ERA, f 50, n 1, s 2681,194-95; Ahelik, S. Toopuudusest kodanlikus Eestis, 148.

(67) RT 1931, 61, 487.

(68) RT 1932, 30, 258.

(69) Sormus, R., Gutman, A. Tootaolu Eestis. Tootaolu ulatus, pohjusi ja lahendamisvoimalusi. Tallinn, 1933.

(70) Vt Janusson, J. Eesti majanduslik areng. Tallinn, 1932.

(71) ERA, f 1831, n 1, s 1160, 1 159.

(72) ERA, f 1831, n 1, s 1160, 1 159.

(73) ERA, f 31, n 2, s 210,1427.

(74) ERA, f 969, n 5, s 2530, 1113-119.

(75) ERA, f 50, n 1, s 2611,19.

(76) RT 1933, 7,48.

(77) Valitsusasutiste tegevus 1918-1934, 247.

(78) Arvutusalus: Valitsusasutiste tegevus 1918-1934, 247.

(79) Sormus, R Avalikud tood 1930/31-1932/33. a. talvel.--Eesti Statistika, 1933, 325.

(80) V Riigikogu protokollid, IV istungjaxk 1933, prot nr 68, 835.

(81) Valitsusasutiste tegevus 1918-1934, 247.

(82) V Riigikogu protokollid, IV istungjaxk 1934, prot nr 101, 1223.

(83) V Riigikogu protokollid, IV istungjaxk 1934, prot nr 101, 1225.

(84) V Riigikogu protokollid, IV istungjaxk 1934, prot nr 101, 1225.

(85) V Riigikogu protokollid, IV istungjark 1934, prot nr 101, 1228.

(86) RT 1934, 56, 495.

(87) Vt RT 1938, 62, 614. See seadus nagi ette paigutada toolaagrisse toopolguritena hulkureid, kerjuseid ja alkohoolikuid, samuti neid, kes hoidusid korvale perekonnaliikmete ulalpidamiskohustusest. Toopolgurite laagri kohta vt IIm, U. Eesti Vabarugi toopolgurite toolaagrid.--Eesti Jurist, 1994, 12, 35-39.

(88) RT 1939, 110, 849.

(89) ERA, f 969, n 1, s 554,126; s 573,1296.

Maie PIHLAMAGI Tallinna Olikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti

Tabel 1. Omavalitsuse tooborsidel registreeritud toootsijate arv *

 1922 1923 1924 1925 1926 1927 1928

Jaanuar 971 894 2 476 3 684 3 543 4 841 4 421
Veebruar 1 021 1 000 4 159 3 757 2 444 4 734 4 113
Marts 1 303 661 5 085 2 867 1 916 4 405 3 134
Aprill 1 280 812 3 657 2 209 2 249 2 970 2 162
Mai 1 319 817 2 074 1 783 1 839 2 337 1 470
Juuni 1 278 865 1 463 1 771 1 051 1 907 883
Juuti 677 528 1 372 1 260 893 729 486
August 505 507 1 183 941 731 809 467
September 528 507 957 883 811 1 201 706
Oktoober 749 619 1 325 1 904 2 309 2 864 1 561
November 915 926 1 974 4 607 4 157 4 526 4 369
Detsember 793 777 2 156 3 213 3 807 4 437 7 770
Keskmine 955 743 2 323 2 407 2 146 2 980 2 628

 1929 1930 1931 1932 1933 1934 1935

Jaanuar 6 329 5 608 5 246 9 318 16 511 7 720 1 873
Veebruar 4 624 4 580 4 070 9 096 15 437 6 149 1 843
Marts 4 165 3 575 2 765 8 395 14 512 6 005 1 518
Aprill 3 014 2 216 2 424 6 029 10 760 3 062 992
Mai 2 169 1 515 1 368 4 896 4 848 1 990 412
Juuni 1 110 910 931 3 137 2 822 903 209
Juuti 780 762 634 2 022 1 580 493 150
August 609 1 039 933 3 258 2 046 838 197
September 902 1 414 2 096 5 957 3 881 1 016 152
Oktoober 3 065 3 282 5 425 8 901 6 491 1 796 354
November 5 288 5 675 7 554 10 715 10 375 2 927 849
Detsember 6 116 6 497 9 055 13 727 9 215 2 739 962
Keskmine 3 181 3 089 3 542 7 121 8 207 2 970 793

 1936 1937 1938 1939

Jaanuar 959 1 250 1 130 1 133
Veebruar 857 951 693 928
Marts 695 693 651 663
Aprill 358 266 492 560
Mai 113 172 215 128
Juuni 77 74 118 62
Juuti 51 81 97 65
August 138 102 159 56
September 224 99 191 97
Oktoober 577 250 409 474
November 1 045 730 909 1 064
Detsember 1 072 808 972 1 200
Keskmine 514 456 503 536

* ERA, f 1831, n 1, s 1160, 11; Eesti Statistika (ES), 1934, 54, 170,
224, 274, 338, 420, 421, 488, 554, 602, 670; ES, 1935, 54, 110, 170,
228, 278, 338, 662; ES, 1936, 62, 116, 167, 219, 283, 347, 429, 430,
483, 555, 605, 679; ES, 1937, 48, 104, 163, 216, 329, 432, 433, 556,
557, 624, 694; ES, 1938, 58, 112, 160, 209, 272, 320, 417, 485, 540,
591, 656; ES, 1939, 107, 110, 220, 221, 336, 433, 495, 548, 590, 594,
656, 656; ES, 1940, 97, 100; Sormus, R Avalikud tood 1932/33-1933/34.
a. talvel.-ES, 1934, 364.