Estonian economy under the first year of Soviet rule, 1940-1941/Esimene noukogude aasta eesti majanduses: 1940-1941.

Pihlamagi, Maie

ULEMINEK NOUKOGUDE PLAANIMAJANDUSELE TOOSTUSES

Noukogude voimu kehtestamine Eestis 1940. aasta juunis toimunud riigipoorde tulemusena ja Eesti inkorporeerimine NSV Liidu koosseisu sama aasta augustis toi endaga kaasa senise majandussusteemi--turumajanduse--mehhanismide lohkumise ja asendamise kasumajandusega. Esimene tahtis samm sel teel oli eraomanduse likvideerimine tootmisvahenditele, mis vormistati 23. juulil 1940 Riigivolikogus vastu voetud kahe dokumendiga. "Deklaratsioon maa kuulutamisest rahva omandiks" (1) ja "Deklaratsioon pankade ja suurtoostuse natsionaliseerimise kohta" (2) kuulutasid koik pangad, suurtoostusettevotted, kaevandused ja transpordiettevotted koos nende varaga, samuti maa koos maapouevarade, metsade, jarvede ja jogedega kogu rahva (= riigi) omandiks.

Umberkorraldused algasid rahandus- ja toostussektorist. Nendes majandussektorites oli pollumajandusega vorreldes voimalik kiiremini muudatusi labi viia ja tulemusi saavutada, seda enam, et loodeti toostustooliste toetusele. Uue voimu esindajad teadvustasid endale suski, et eesti rahva enamik ei moista, et uue valitsemiskorraga seotud uhiskondlik-majanduslikud pohjapanevad reformid on suunatud majanduselu tervendamisele ning kogu tootava rahva heaolu tostmisele, ja on seetottu paanikasse sattunud. Paanikakulvamises suudistati avalikult provokaatoreid, aga ka majandusringkondi, kes teadlikult ei toetanud noukogude majandusreforme ja avaldasid protesti voimude tegevuse vastu nii kirjalikult kui ka oma tegevusega, mille tagajarjel langes rivist valja rida masinaid ning seadmeid ja oli hairitud tootmisprotsess. (3) Voimud olid aga huvitatud tootmisprotsessi sujuvast jatkumisest, sest kavas oli suurendada NSV Liidu siseturu varustamist Eesti toostustoodetega.

Tagamaks edu kavandatu elluviimiseks, kehtestati 25. juulil Vabariigi Presidendi ulesannetes oleva peaministri Johannes Varese dekreediga majandusministeeriumis valjatootatud "Majandusliku sabotaazi vastu voitlemise seadus" (4), mis nagi ette saboteerijate kriminaalvastutusele votmist ja karistamist kuni kolmeaastase vabadusekaotusega koos vara konfiskeerimisega. Olles seaduse naol taganud endale survevahendi, avaldati 26. juulil 487 suurtoostusettevotte (20 ja enama toolisega) natsionaliseerimise esimene nimekiri.5 Nimekirjas seisid koik Eesti Vabariigi toostuses votmepositsioonil olnud erafirmad: Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik, Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur, Narva Linaketramise Vabrik ning Kalevi Manufaktuur, Port-Kurda tsemendivabrik, Fr. Krulli masinatehas ja paljud teised. Riigistamise uldjuhtimiseks moodustatud Natsionaliseerimise Peakomitee (Oskar Sepre, Arnold Veimer, Richard Mahl, Viktor Udam, Nadezda Tihanova, Voldemar Erit, Alfred Maasing, Lazar Vseviov, Erna Keerdo ja Herdrik Allik) (6) taktikepi all organiseeriti vabrikutes ja tehastes aktiivsematest toolis- ja parteitegelastest natsionaliseerimiskomiteed eesotsas komissaridega.

Kirjeldades oma malestustes natsionaliseerimise labiviimist, margib Arnold Veimer, et harilikult organiseerisid natsionaliseerimiskomitee volinik, ametiuhingukomitee ja toolisvanem tooliste uldkoosoleku, kus tehti teatavaks Natsionaliseerimise Peakomitee otsus ettevotte natsionaliseerimise, senise juhtkonna tagandamise ja ettevotte juhtimiseks ajutise komissari maaramise kohta. Koosolekul valisid toolised komisjoni inventuuri labiviimiseks ja natsionaliseerimisakti koostamiseks. Ettevotte juhatus ja noukogu jaeti ametisse kuni aktile allakirjutamiseni, kuid ilma oiguseta osaleda ettevotte juhtimises. Tehniline personal jai tavaliselt edasi oma ulesandeid taitma. (7) Ettevotte haireteta tootmistegevuse eest kuni ainujuhtimisele uleminekuni, st direktori ametisse maaramiseni, vastutas natsionaliseerimiskomiteed. (8)

Juba 26. juuli ohtuks olid natsionaliseerimiskomiteed oma kontrolli alla votnud enamiku nimekirjas seisnud vabrikute ja tehaste varad ning dokumendid. Juuli ja augusti jooksul natsionaliseeriti kogu suurtoostus ja tahtsarnad kesktoostusettevotted (5-19 toolist), samuti rugiosalusega ettevotted. Seega oli Natsionaliseerimise Peakomitee orna pohiulesanded taitnud, lopetades 4. septembril orna tegevuse. (9) Edaspidi tegeles uksikute ettevotete rugistamisega augusti lopul toostuse juhtimiseks ja jarelevalveks loodud kaks rahvakomissariaati--ENSV Kergetoostuse Rahvakomissariaat ja ENSV Kohaliku Toostuse Rahvakomissariaat.

ENSV Kergetoostuse Rahvakomissariaadi alluvusse anti esialgu 392 ja ENSV Kohaliku Toostuse Rahvakomissariaadi valitsemisalasse 206 ettevotete. (10) Et ettevotete rahvakomissariaatidele allutamise printsubid olid paika panemata, sattus uhe toostusharu uks osa ettevotetest kergetoostuse, teine osa kohaliku toostuse rahvakomissariaadi alluvusse. See raskendas nii tootmisharu tegevusest ulevaate saamist kui ka toodangu planeerimist. Olukorra parandamiseks vottis ENSV Rahvakomissaride Noukogu (ENSV RKN) oktoobri lopul vastu otsuse (11), millega korrastati molema rahvakomissariaadi valitsemisala. Kohaliku toostuse rahvakomissariaadi alluvusse koondati vaiksemad kohaliku tahtsusega toostused ja kergetoostuse rahvakomissariaadi valitsemisalasse vabariikliku ning uleliidulise tahtsusega ettevotted.

Kui 1941. aasta aprillis loodi ENSV toostuse juhtimiseks veel uks rahvakomissariaat - vabariikliku ja hidulise tahtsusega toiduainetoostuse rahvakomissariaat -, toimus taas eelnimetatud rahvakomissariaatide valitsemisala korrastamine seoses osa ettevotete uleminekuga vast loodud rahvakomissariaadi alluvusse. Koigi kolme toostusliku rahvakomissariaadi struktuur viidi vastavusse NSV Liidu selle ala rahvakomissariaatide omaga.

Osa tsaariaegsetest suurettevotetest anti keskvalitsuse korraldusel peagi ulehiduliste rahvakomissariaatide alluvusse. Nii anti 1940. aasta novembris vastavalt NSV Liidu Ulemnoukogu Presudiumi 26. septembri 1940. aasta seadlusele Eesti kaks suuremat tekstiiliettevotet Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur (asutatud 1857) ja Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik (asutatud 1898) NSV Liidu Tekstiilitoostuse Rahvakomissariaadi alluvusse. (12) Kiiresti voeti tarvitusele abinoud Eesti Vabariigis turukonjunktuurist lahtuvalt 2000 toolise ja 1/3 tootmisvoimsusega tootanud Kreenholmi manufaktuuri kogu tootmisvoimsuse toole rakendamiseks ja tooliste arvu suurendamiseks Esimese maailmasoja eelse tasemeni - 10 000-ni. Kahe tahtsa tekstiiliettevotte allutamine uleliidulisele juhtimisele toi kaasa loobumise mitmekesise toodangu valmistamisest ja spetsialiseerumise jamedakoelise puuvillase riide masstootmisele uleliidulise toojaotuse susteemis. Uhtlasi tahendas see nende kahe ettevotte valjumist kohaliku turu varustamise susteemist.

Keskvalitsuse juhtide ja J. Stalini gigantomaania valjendus ka Tallinna laevatehaste suhtes. Vastavalt NSV Liidu RKN-i maarusele nr 913-386s 14. aprillist 1941 allutati Vene-Balti laevatehase ja Bekkeri laevatehase koik hooned ja seadmed NSV Liidu Laevaehituse Toostuse Rahvakomissariaadile. Viimane plaanis Esimese maailmasoja eel Tallinna ehitatud ja 1920. aastail pankrotistunud laevatehased (13) taas taies mahus toole rakendada. Tehaste ruume rentinud firmad said korralduse valja kolida. Laevatehaste hoonete kapitaalremondiks organiseeriti NSV Liidu Laevaehituse Toostuse Rahvakomissariaadi ehitustrust nr 42. EK(b)P KK sekretar K. Sare sai ulesande aidata kaasa ehitustrusti varustamisele kohaliku ehitusmaterjali, toojou ja elamispinnaga. (14) Tallinna suured jahuveskid Ilmarine ning Rotermann ja veskite seadmeid valmistav tookoda asukohaga Jaama 25 Tartus anti 1941. aasta mais NSV Liidu Varumise Rahvakomissariaadi alluvusse. (15)

Nii pandi alus Eesti toostuse terviklikkuse lohkumisele, mis jatkus ning kiirenes parast Teist maailmasoda ja mille tulemusena kujutas Eesti toostus vaid uhel territooriumil asuvate ettevotete kogumit, millel puudus seos kohaliku turuga uldse voi oli see vaga nork.

Koos rahvakomissariaatide loomisega kujundati jark jargult fimber ka toostuse senine tootmis-, varustus-, turustus- ja tootmissfisteem, oigemini viidi see vastavusse NSV Liidu omaga, mille tagajarjel havitati loomulik iseregulatsioon majanduses. Kui varem tegelesid tootmisfirmad ise vajaliku toorme ning seadmete hankimise ja toodangu turustamisega, siis uus sfisteem nagi ette nende funktsioonide tsentraliseerimist rahvakomissariaatide varustus-turustusosakondade katte, mis andis tootmistegevusele tosise tagasiloogi. Seda naitab ilmekalt ettevotete direktorite kirjavahetus valitsuse ja parteiorganitega. Naiteks kurtis Tartu fihendatud pollutooriistade tehaste Wit ja J. Ratniku direktor 1941. aasta veebruaris pleki, naelte, poltide, traadi, elektritarvete ja teiste materjalide puuduse ule, mis pidurdas tootmistegevust. Ettevote oli toorme tellimused esitanud oigeaegselt, kuid see jai tulemata. Oma ettekandes partei keskkomiteele kirjutas direktor, et ta oli Tallinnas materjali hankimas kainud, ja kuigi teda jooksutati uhest asutusest teise, tulemusi see ei andnud. (16) Toormaterjali puudusest tingitud tooseisak sundis Parnu suusatoostuse Lennuk direktorit 29. martsil 1941 poorduma abi saamiseks ENSV Rahvakomissaride Noukogu esimehe Johannes Lauristini, ENSV kergetoostuse rahvakomissari Arnold Veimeri ja EK(b)P Parnumaa komitee sekretari K. Manniksoni poole. Poordumisest (17) selgub, et teda jooksutati samuti uhest ametkonnast teise, kuid toormekusimus jai ikka lahendamata. Ta seadis uldse kahtluse alla, kas sellises burokratismi vohamise ohkkonnas on voimalik ehitada sotsialistlikku toostust, tosta sotsialismimaa majanduslikku voimsust ja tootajate heaolu. IImselt sai Lennuk oma tooraine, sest Arnold Veimer sai Rahvakomissaride Noukogu esimehe asetaitjalt Hans Kruusilt filesande "kohe korda saada varustuskusimus".

Parteiliinis tegeles ettevotete varustuskusimuste lahendamisega aktiivselt EK(b)P KK. Nii saatis 24. veebruanl 1941 EK(b)P KK II sekretar Nikolai Karotamm UK(b)P KK-le telegrammi, milles palus astuda koheselt samme, et Eesti tikuvabrikud, keda ahvardas kemikaalide puuduse tottu seismajaamine, saaksid tellitud kemikaalid Leningradi tehastest katte. (18) EK(b)P KK I sekretar Karl Sare poordus 3. aprillil 1941 UK(b)P KK sekretari Georg Malenkovi poole palvega aidata kaasa, et taidetaks ENSV Kergetoostuse Rahvakomissariaadi 1941. aasta I kvartali tellimus riidevarvide, kemikaalide ja muude abimaterjalide osas, sest korduvatele meeldetuletustele vaatamata oli tellitud materjalide kogusest--54 123 tonnist--saabunud Eestisse vaid 28 torni ja seetottu seisid laod viimistlemata poolfabrikaate tais, osa tekstiilitoostustest oli aga sunnitud tootmistegevuse ajutiselt peatama. (19) Igapaevaseks nahtuseks muutus see, et seadmete, materjalide ja tagavaraosade tamed NSV Liidu teistest vabariikidest saabusid Eestisse suure hilinemisega, tellitust vaiksemas koguses voi jaid hoopis tulemata.

Toorme hankimise korval oli toostuse jaoks teravaks probleemiks noukogude vabariikidest saabunud toorme halb kvaliteet. Esinedes 2. jaanuaril 1941 EK(b)P KK buroo istungil aruandega tehase too kohta, seostas V. Kingissepa nimelise paberi- ja tselluloositehase parteisekretar tselluloositoodangu vahenemist alates 1940. aasta novembrist Ameerika Uhendriikides toodetud vaavli asendamisega NSV Liidus toodetuga. Tehase hinnangul oli NSV Liidust tarnitud vaavel ebakvaliteetne tuha, seleeni ja arseeri suure sisalduse tottu ja takistas normaalset tootmisprotsessi. (20)

Tootmisprotsessi normaalse kulgemise tagamiseks esitas ENSV Rahvakomissaride Noukogu hulgaliselt taotlusi NSV Liidu Rahvakomissaride Noukogule ja Valiskaubanduse Rahvakomissariaadile Eesti toostuse jaoks seadmete, materjalide ja tagavaraosade importimiseks Laaneriikidest. Esialgu need taotlused osaliselt ka rahuldati, kuid mida aeg edasi, seda rohkem purati importi ja nouti orienteerumist uleliidulisele toodangule. Seda, et forsseentud industrialiseerimise ja plaanimajanduse juurutamise tulemusena oli noukogude toostus sattunud 1930. aastate lopuks sugavasse kriisi ja ei suutnud toota pusavalt tootmisvahendeid ja tarbekaupa, varjasid keskvalitsuse ja partei juhid avalikkuse eest kiivalt. (21) Samal ajal vois lehtedest lugeda ja parteifoorumitel kuulda noukogude plaanimajanduse tohututest edusammudest, mida pimesi ka usuti.

Noukogude valitsuse hinnapolutika, mille eesmark oli Eesti toostuskaupade hindade uhtlustamine uleliiduliste hindadega, mojus samuti tootmistegevusele parssivalt, sest hinnad olid kehtestatud kasu korras, arvestamata reaalseid tootmiskulusid, kasumist raakimata. 25. novembril 1940 uleliidulise hinnakirja alusel kehtestatud toostuskaupade ja toostuslikult toodeldud toiduainete uhtne hinnakiri (22) fikseeris niivord madalad hinnad, et need ei voimaldanud katta isegi tootmiskulusid. Kuna ettevotted olid sunnitud kasu korras kehtestatud hindade tottu toodangut muuma alla omahinna, tekkis kaibevahendite puudus. Ettevotete seismajaamise oht sundis valitsust probleemi teadvustama ja otsima riigieelarvest vahendeid, kuidas kompenseerida toostusele tootmiskulude ja muugihindade vahest tekkinud kahjud. (23) Puuduva raha leidmiseks soovitas keskvalitsus taiendavalt emiteerida Eesti krooni 36 miljoni krooni ulatuses. (24) See toi kaasa inflatsiooni tousu.

Hasti toimivate susteemide lohkumise tagajarjel tekkinud segaduse ja kaose suvenemisele aitas kaasa uleminek plaanimajandusele 1940. aasta IV kvartalis. Keskvalitsuse kinnitatud IV kvartah plaani, mis tugines olemasolevale Eesti Vabariigi toostusstatistikale, tootas ENSV Rfkhk Plaanikomisjon (esimees O. Sepre) valja juba augustis, veel enne kergetoostuse ja kohaliku toostuse rahvakomissariaatide loomist. (25) Sel ajal ei olnud veel teada, millised ettevotted uhendatakse, millised antakse uleliidulisse alluvusse voi millised uldse lopetavad tegevuse. Samuti puudus ulevaade ettevotete tapsest tootmisvoimsusest. Kahe silma vahele ei tohi jatta asjaolu, millele juhib oma uurimuses tahelepanu V. Ruus, et Eestis puudusid plaanimajanduse aluseid tundvad spetsialistid (26)

Plaani taitmiseks algatati toostusettevotetes sotsialistlik voistlus ja looktoo, tootamine mitmel toopingil ja kangasteljel. Sisuliselt tahendas see too olulist intensfvistamist, mis kudas toolisi ja mille tagajarjeks oli massiline mojuva poh juseta toolt puudumine, toole hilinemine, toolt omavoliliselt lahkumine enne toopaeva loppu ja massiline praaktoodang. Loomulikult mojutas tootmistulemusi ka oskuslike juhtide puudumine ja kvalifitseeritud tooliste nappus. Nii oh kohaliku toostuse rahvakomissariaadi valitsemisala ettevotete (uldse 187 ettevotet) direktoreid 1940. aasta lopuks ametisse nimetatud 110, neist oh algharidusega 74. Ainult kolmel oli korgharidus ja uhel lopetamata korgharidus. Ka rahvakomissar ise hindas toostusettevotete juhtide haridustaset madalaks ja saafs nad enesetaiendamiseks kursustele. (27)

5. veebruaril 1941 EK(b)P IV kongressil peetud KK sekretari K. Sare aruandekonest selgub siiski, et vaatamata mitmele probleemile tulid toostusettevotted 1940. aasta IV kvartali plaaniulesannete taitmisega uldiselt toime. Vaid uksikute toodanguliikide osas, nagu polevkivi, polevkivioli ja kunstsarv, jai plaan taitmata. Pohjuseks toi K. Sare rahvakomissariaatide ja ettevotete juhtide halba tood ettevotete oigeaegsel varustamisel tooraine ning seadmetega ja tehnifst laadi hairete korvaldamisel tootmisprotsessis. Tervikuna andis Eesti toostus 1940. aastal 11,6% toodangut rohkem kui 1939. aastal (vaikeste eraettevotete osatahtsus toostuse kogu toodangus oli 1,7%). K. Sare arvates tagas toodangu suurenemise importtooraine asendamine noukogude liiduvabariikidest parit oleva toorainega, mis lahendas toostusettevotete toormega varustamise kusimuse. (28)

ENSV 1941. aasta rahvamajanduse plaan loodeti edukamalt taita. Direktiivid (kinnitati NSV Liidu RKN-i ja UK(b)P KK uhisotsusega 24. jaanuarist 1941) seadsid pohiulesandeks toostuse laiendamise ning rekonstrueerimise ja koigi olemasolevate tootmisvoimsuste, sealhulgas Eesti Vabarugis pankrotistunud tsaariaegsete hiigelettevotete, kaikulaskmise. Erilist rohku tuli panna polevkivi-, turba-, ehitusmaterjali-, masina-, tekstiili- ja toiduainetoostuse kurele arendamisele. (29) Direktiivid nagid iga toodangulugi osas ette vaga detailse tootmisplaani kas tonnides, tukkides, kilovattides voi meetrites. Rahalises vaartuses pidi ENSV toostus 1941. aastal andma toodangut 397 miljoni rubla eest (1926/27. aasta NSV Liidu hindades). (30) Eesti polevkivitoostuse kohta tootas ENSV Riiklik Plaanikomisjon valja viie aasta arenguplaani (1941-1945), mis nagi ette suurendada polevkivitootmist 3,3 ning bensiinitootmist 5 korda ja neljakordistada tooliste arvu (7 tuhandelt 28 tuhandeni). (31)

Rahvamajanduse kapitaalmahutusteks planeeriti 173,5 miljonit rubla, sellest ligi pool (45%) toostusse ja energeetikasse. (32) Tootmisvahendite toostuse forsseeritud arendamise eesmark oli muuta ENSV 4-5 aastaga arenenud toostusmaaks. (33) Suured investeeringud olid ette nahtud selleks, et lopetada fosforiidikaevanduse ja rikastusvabriku ehitamine Maardus, laiendada polevkivikaevandusi Kohtla-Jarvel, Kiviolis, Sillamael ning Kohtlas ja isolatsiooniplaatide tehast Tallinnas, rajada uus tellisetehas Tallinna, jatkata tellisetehase Vorukivi uue tootmishoone ehitamist jne. Usna kaalukas osa kapitaalmahutustest oli aga ette nahtud tooliselamute ehitamiseks polevkivi- ning turbatootmise purkonnas ja Tallinnas. (34)

Kuigi plaanitaitmine algas juba jaanuaris, kinnitati 1941. aasta riiklik plaan alles aprillis Eesti NSV Ulemnoukogu teisel istungjargul.

Toostuse ekstensuvarengut hakkas takistama toojoupuudus, eriti kaevurite, ehitus- ja tekstiilitooliste osas. Arutades 1941. aasta jaanuari lopul ENSV Kergetoostuse Rahvakomissariaadi tood, markis EK(b)P KK, et kaadri ettevalmistamise susteem ei suuda tagada toostusele pusavalt toojoudu, pidades vajalikuks intensiivistada tooliste valjaopet kursuste vorgu kaudu. Samuti peeti vajalikuks valja arendada kutsekoolide vork. Toojoukusimuse lahendamiseni otsustati kasutada voortoojoudu, eriti uleliidulise tahtsusega objektidel. Nende hulka kuulus Kreenholmi manufaktuur, kus tooliste arvu suurendamist kavandatud 10 000-ni takistas vabade tookate puudus. ENSV Rahvakomissaride Noukogu maarusega 10. maist 1941 lubati NSV Liidu teistest vabariikidest varvata Narva Kreenholmi tarvis 1500 tekstiilitoolist. (35)

1941. aasta I kvartali plaan toostuses tervikuna jai taitmata, ehkki mone toodangulugi osas, nagu punased tellised, klaas, tuletikud, kips ning paber, see taideti ja uletati. II kvartali plaani edukaks taitmiseks kavandatud administratiivsete abinoudega--laiendada sotsialisdikku voistlust, tohustada voitlust praaktoodangu valmistamise vastu ja tugevdada toodistsipliini--oli vaevalt voimalik majanduses toimunud lammutustood heastada ja tulemusi saavutada.

Tarbe- ning toidukaupade ja tootmisvahendite, sealhulgas pollumajandusele vajalike pollutooriistade ja -masinate defitsiidil, olid sugavamad pohjused: see oli toostuse iseregulatsiooni lohkumise ja kasumajanduse juurutamise vili.

EESTI ISESEISVA RAHANDUSSUSTEEMI KAOTAMINE

J. V. Barbaruse 21. juuni nukuvalitsuse peamiseks ulesandeks oli haarata rahandussektor kiiresti enda katte, et saada vahendeid majanduse finantseerimiseks. Esmalt oli tahtis peatada voimuvahetusest segadusse ning paanikasse sattunud eraisikute ja arimeeste raha valjavotmine oma pangakontolt. Takistamaks pankade rahast tuhjaks jooksmist, kehtestas majandusminister 19. juulil koigis pangaasutustes, sealhulgas Riigihoiukassas ja keskpangas Eesti Pangas, kuuks ajaks moratooriumi. (36) Sel aja] vois pangaasutus valjamakseid teha isikuarvelt kuni 100 krooni kuus, kaubandus- ja toostusettevotte kontolt aga ainult tootasudeks, vajaliku tooraine ning toovahendite muretsemiseks ja enne moratooriumi tekkinud volakohustuste kustutamiseks. (37) Aga moni paev hiljem, 23. juulil, kuulutati valja pankade rugistamine, mille alusel algas uute voimude kiire tegutsemine pangandussfaaris rahavoogude liikumise ule kontrolli saavutamiseks.

Toostus- ja kaubandusettevotetele kehtestati vaike sularaha kassalimiit. Kassalimuti uletavatest summadest tuli 90% kanda kohustuslikus korras ettevotte arvele pangaasutuses hiljemalt jargmisel toopaeval. Seaduserikkujaid ootas karm karistus kuuekuune vanglakaristus ja kuni 50 000-kroonine rahatrahv. (38) Samuti keelati isikutel, asutustel ja ettevotetel (v.a rugiettevotted ja asutused) vaartpaberite--aktsiate, osatahtede, obligatsioonide, pandi- ja volakirjade--omandioiguse uleandmine ning pantimine ja neid kohustati hiljemalt 20. juuliks registreerima majandusministeeriumis koik nende valduses olevad vaartpaberid. (39) Augusti algul lopetati vaartpaberitega borsitehingud ja keelati pankadel nende tagatisel laenuandmine. Koiki isikuid, ettevotteid ja asutusi kohustati nende valduses olevad vaartpaberid andma 14. augustiks Eesti Panka hoiule. (40)

26. juulil avaldati Riigi Teatajas riigistamisele kuuluvate rahaasutuste nimekiri (41) ja juba samal paeval alustasid kohalikud natsionaliseerimiskomiteed pankade filevotmist vastavalt Natsionaliseerimise Peakomitee juhtnooridele. Natsionaliseerimiskomitee ulesame oli kontrolida koiki pangaoperatsioone ja teha ettepanekuid panga juhtivorganite puhastamiseks "voorastest elementidest". 29. juuliks oli pankade ulevotmine 16petatud. Suurem osa pangaametnikke jaeti toole edasi. Uus voim ei soandanud neid asendada klassiteadlike toolistega, sest viimastel puudus majandusalane haridus. Vastasel korral oleks terve finantssusteem kokku varisenud.

Natsionaliseeritud pankade uldjuhfmiseks ja valitsemiseks moodustati 3. augustil Pankade Juhtimise Komitee (Oskar Sepre, Lazar Vseviov, Eduard Vendelin, Aleksander Kukk, Irene Viese ja Harald Raesaar (42)), kes algul tegutses majandusministeeriumi ja parast selle likvideerimist 25. augustil moodustatud ENSV Rahanduse Rahvakomissariaadi juures.

Panga- ja rahasusteemi edasine iimberkorraldamine toimus NSV Liidu Riigipanga (Gospanga) Eesti voliniku Simakini allkirjastatud pankade natsionaliseerimise juhendi (43) jargi. Arusaadavalt alustati emissioonipangast Eesti Pangast, mille president (20. juulist 1940) professor dr jur Juhan Vaabel aitas umberkorraldusi ette valmistada. Valitsus kohustas Eesti Panka krediteerima miljonitesse kroonidesse ulatuva intressita laenuga NSV Liidu Riigipanka ja mfifima talle Inglismaa, Rootsi ja USA pangas asuva Eesti kullavaru. (44) 3. augustil lopetati valisraha muuk nii sularahas kui ka tsekkides ja akreditiivides, samuti pandi seisma valisvaluuta ulekanded importkaupade eest ja blokeeriti valispankade korrespondentarvete saldod Eesti Pangas. (45) Jargnes kullassepaarides ja -tookodades oleva kulla, hobeda ja vaariskivide voorandamine ja paigutamine Eesti Panka. (46)

Augustis allutati Eesti Vabariigis soltumatu emissioonikeskpangana tegutsenud Eesti Pank taielikult valitsuse kontrollile. Panga noukogu likvideeriti ja tema ulesanded pandi Eesti Panga juhatusele, taiskogu filesandeid asus taitma Vabariigi Valitsus. Peaminister sai oiguse anda korraldusi panga tegevuse alal. (47) Eesti Panga katte koondati ka natsionaliseeritud toostus-, transpordi- ja kaubandusettevotete finantseerimine. Seoses sellega kohustati pangaasutusi (v.a Pikalaenu Pank ja Eesti Maapank) 31. augustiks 1940 Eesti Pangale file andma koigi natsionaliseeritud ettevotete arveldusarved, kohustused ja laenutagatised. (48) Veel riigistamata ettevofed pidid finantseerimisallikad ise leidma. Rahapuudusel olid paljud vaikeettevotted sunnitud pankroti valja kuulutama. Ettevofe likvideerimine polnud lihtne protseduur: enne tuli toestada, et tegemist pole sabotaaziga, st tootmise tahtliku 16petamisega eesmargiga kahjustada noukogude rahvamajandust.

10. oktoobril 1940 reorganiseeriti Eesti Pank ja tema osakonnad NSV Liidu Riigipanga Eesti Vabariiklikuks Kontoriks ja selle osakondadeks ulesandega anda luhiajalist krediiti. (49) 23. oktoobril sai Eesti Maapangast NSVL Pollumajanduse Panga Eesti Vabariiklik Kontor. Viimase alluvusse hiksid ka natsionaliseeritud 60 uhispanka, mis kujundati fimber pollumajanduslikeks krediidiuhinguteks. (50) Kommunaalmajanduse ja elamuehituse finantseerimiseks moodustati novembris Tallinna, Tartu ja Narva linnapankade baasil Eesti Vabariiklik Kommunaalpank. (51) Novembri 16pul asutatud ENSV Riiklikkude T66-Hoiukassade ja Riikliku Krediidi Valitsuse alluvusse anti koik hoiukassad.52 1. jaanuarist 1941 alustas tegevust NSV Liidu Toostuspanga Eesti Vabariiklik Kontor, kellele anti file Pikalaenu Panga varad. (53) Sellega joudis lopule Eesti Vabariigi pangasfisteemi lohkumine: koik pangad olid reorganiseeritud NSV Liidu pankade harukontoriteks.

Koos pangasiisteemiga 16huti jark jargult Eesti rahvuslik valuutasusteem ja asendati uleliidulise valuutasusteemiga. Selle sammu ettevalmistamiseks rakendas partei ja valitsus kaiku terve majanduslike, sotsiaalpoliitiliste ja ideoloogiliste abinoude kompleksi. 25. novembril voeti Eesti krooni korval kasutusele Noukogude rubla kursiga 1 kroon = 1,25 rubla. (54) 25. novembril 1940 oli Eesti kroone kaibel 99 850 000, sellest 92 957 800 krooni pangatahtedes ja 6 893 100 krooni vahetusrahana. (55) Paralleelvaluutad olid kaibel kuni 25. martsini 1941, mil Eesti kroon kaibelt korvaldati. Vahetult enne seda natsionaliseeriti koik pangahoiused, mis olid suuremad kui 1000 rubla (ca 800 krooni). (56)

KAUBANDUSE UMBERKORRALDAMINE

1940. aasta septembris, parast seda kui toostus- ja pangandussektoris oli riigistamine pohiliselt lopetatud, joudis jarjekord kaubanduse katte. ENSV RKN-i 23. septembri otsuse (57) kohaselt kuulus riigistamisele 387 suuremat (vahemalt 100 000-kroonise aastakaibega) kaubandus- ja toitlusettevotet, mis moodustasid vaid 4% nende fildarvust, kuid andsid 50% kogu kaibest. Hiljem natsionaliseeriti ka vaiksema, 50 000-100 000-kroonise aastakaibega kaubandus- ja toitlusettevotted. 1940. aasta lopuks oli natsionaliseeritud 412, 1941. aasta juuniks aga 703 kaubandusettevotet. (58) Kuna sotsialistliku omandi tahtsaim vorm oli riiklik omand, siis valdav osa natsionaliseeritud ettevotetest anti file riiklikule kaubandusvorgule, kooperatiivkaubandusvorku taiendati tagasihoidlikult. Riiklike ja kooperatiivsete kaubandusettevotete korval eksisteerisid edasi ka vaikesed erakaubandusettevotted. (59)

1940. aasta oktoobri lopul alustasid Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pamus ja Narvas jaekaubanduse ja fihiskondliku toitlustamise alal linnades tegevust kuus riiklikku kaubastut ja uks trust, mis olid moodustatud ulelfduliste torg'ide eeskujul. Uutele juhtimisstruktuuridele anti file nende tegevuspiirkonnas natsionaliseeritud firmad koos nende varade, oiguste ja kohustustega. Maapiirkondades organiseeris jaekaubandust ja uhiskondlikku toitlustamist Eesti Tarvitajate Uhisuse Keskuhisus (ETK). (60) Hulgikaubanduse organisatsioonide--hulgimfifigikeskuste ja -baaside -organiseerimine Eestis kuulus filelfduliste rahvakomissariaatide ulesannete hulka, kuid nende organiseerimine edenes vaga visalt. ENSV Kaubanduse Rahvakomissariaadi susteemis tegutsesid vaid Kreenbalt tekstiilkaupade ja ETK pudukaupade hulgimfifigi keskusena.

Kaubanduse organisatsiooniliste kiisimuste korval tegelesid uued voimud aktiivselt hindade korrigeerimisega, et need jark-jargult uleliiduliste kehtivate hindadega vastavusse viia.

ENSV siseturgu pidid tarbekaupade ja toiduainetega varustama kohaliku toostuse ja pollumajanduse korval teised noukogude vabariigid, importkaupadele jaeti vaga vaike osa. Eelpool oli juba juttu raskustest toostuse varustamisel vajaliku toorme ja seadmetega. Samasugused probleemid olid ka kaubanduses. Noukogude vabariikidele esitatud tellimuste taitmine viibis ja suurem osa tellitud kaubast jaigi saamata. Samal ajal oli Eestis filelfdulise spetsialiseerumise raames lopetatud mitmete tarbekaupade tootmine ja kaubandusettevotteil oli kohustus neid hankida uleliiduliselt turult.

Kaubavahetuse holbustamiseks teiste noukogude vabariikidega kaotati 10. detsembril tollipiir Eesti ja naabervabariikide vahel. Sellele oli augustis eelnenud valiskaubanduse kuulutamine "Valiskaubanduse fimberkorraldamise seaduse" (61) alusel riigi ainuoiguseks, Eestilt oli voetud oigus teostada iseseisvalt valiskaubandustehinguid ja antud see NSV Liidu Valiskaubanduse Rahvakomissariaadi padevusse. Viimase volinikuks ENSV valitsuse juurde maarati P. Krasnov, kes muude filesannete korval jalgis rangelt, et ENSV noudlus toostusliku tooraine, abiainete, kutuse ja valmiskaupade jarele rahuldatakse sisseveoga valuuta kokkuhoiu eesmargil mitte Laaneriikidest, vaid NSV Liidu teistest vabariikidest. Et aga noukogude toostus ja pollurnajandus olid raskes krusis, polnud tegelikult voimalik suuremat osa tellimustest taita. Samal ajal oli Eesti koos Lati ja Leeduga "kullaauguks", kust oli voimalik saada nii toiduainetd kui tarbekaupa, sundides neid vabaruke murendama eksporti teistesse noukogude vabariikidesse.

NSV Liidu RKN-i ja UK(b)P KK salajane uhismaarus 20. septernbrist 1940 nagi ette suurendada pollumajandussaaduste ostmist Eestist ja sellega seoses pollumajandussaaduste (v.a teravili) kokkuostuhindade tostmist 10-25% ajavahemikul 1. oktoobrist 1940 kuni 1. oktoobrini 1941. Et Eestil oli endal toiduainete ja tarbekaupadega varustamisega probleeme tekkinud, ei rutanud valitsus maaruse taitmiseks konaldust andma, vaid puudis saavutada muuginormide vahendamist ja soodsamat muugihinda. RKN-i esimees J. Lauristin saatis 8. oktoobril 1940 NSV Liidu valiskaubanduse rahvakomissarile kirja, milles palus vahendada sigade muugikohustust 34 000-lt 10 000-le ja tosta hinda 60%. Oma vastuskirjas 22. oktoobrist teatab NSV Liidu kaubanduse rahvakomissar A. Mikojan, et Lauristini palve rahuldamine tahendaks eelnimetatud uhismaaruse rikkumist. Samuti teatas ta, et sigade hinda voib tosta oktoobris 25%. Sigade arvu vahendamist 10 000-ni pidas Mikojan pohjendamatuks, viidates sellele, et sigade valjavedu Eestist Saksamaale, kuhu vastavalt Eesti-Saksa kaubanduslikule kokkuleppele oleks tulnud muua 68 819 siga, on lopetatud. Seda, et Saksamaa surus Eestile peale raskesti taidetava kokkuleppe, Mikojan loomulikult ei arvestanud. NSVL oli ise samuti kaubanduslike kokkulepete solmimisel Eestile tugevat survet avaldanud. Kompensatsiooniks sigade muugi eest lubati lahiajal saata Eestisse 290 tonni paevalille-, puuvillaning sinepioli ja 300 tonni heeringaid. (62) See, et Saksamaal onnestus 1930. aastail orna osa Eesti valiskaubanduses suurendada, oli NSV Liidule pinnuks silmas ja nuud oli voimalus sundida Eestit selle eest loivu maksma.

NSV Liidu RKN-i maarus nr 1154-473c 26. aprillist 1941 kohustas Eesti-Saksa kaubanduslikus kokkuleppes ettenahtud eksportkogused kariloomade, kodulindude, teravilja ja loomasooda osas muuma Saksamaa asemel NSV Liidu varumisorganisatsioonidele varumishindadega. NSV Liidu RKN-i esimehe asetaitjale A. Vosinskile 1. mail 1941 saadetud salajases kirjas kritiseeris J. Lauristin seda maarust ja palus heaks kiita ENSV RKN-i otsuse, mille kohaselt Saksamaale eksportimata jaanud elusloomad--139 hobust, 478 lehma, 38 lammast, 121 siga ja 505 kodulindu--antakse ENSV-s loodava 27 toupiimakarjakasvatuse sovhoosi, MTJ-ide ja hobu-masinalaenutuspunkfde kasutusse. Uhtlasi teatab ta, et kusimuse lopliku lahendamiseni on ENSV RKN andnud kohalikele taitevkomiteedele loa loomade andmiseks nimetatud organisatsioonidele. (63)

Eesti toostus- ja pollumajandussaaduste valjaveo suurenemine noukogude vabariikidesse, impordi pidurdumine, toostusliku tootmise spetsialiseerumine uleliidulise toojaotuse raames, maareformi kaivitamine ja sarnaaegne massiline tarbekaupade kokkuost 1940. aasta juunis juulis Eestisse saabunud taiendava Noukogude vaekontingendi, arvukate ametnike ja nende perekonnaliikmete poolt pohjustasid 1940. aasta sugisel tarbekaupade ja toiduainete defitsiidi Eestis. Ukski korge ulemus ei viidanud kunagi sellele, et Euroopas 1939. aastal alanud soda avaldas tugevat moju ka Eesti majandusele ja sundis tootmist kokku tombama juba 1940. aasta algul. Kaimasoleva soja ja kogu maailmas pingestunud rahvusvahelise olukorra faktorit ei voetud oma suurejooneliste tegevuskavade planeerimisel uldse arvesse. Kaubanduse rahvakomissari arvates oli kaubanappus tekkinud kaubandustootajate vilumatusest ja oskamatusest ette naha suurenevat noudlust, kaubandustootajate suurest tookoormusest ja transpordi ulekoormatusest. (64)

Ametlikult suudistati kaubapuuduses spekulante ja nende tegevusele pidi lopu tegema ja turu normaliseerima kaubakoguste normimine. 1940. aasta oktoobri algul maarati ENSV Rahvakomissaride Noukogu maarusega (65) kindlaks mitmete toostus- ja toidukaupade muugikogused uhe isiku kohta. Kaubanduse rahvakomissariaati ja miilitsaorganeid kohustati kontrollima kaubanduses kehtivatest eeskirjadest kinnipidamist, et takistada kaupade kokkuostu ja edasimuumist spekulatiivsete hindadega. Vastavalt kaubanduse rahvakomissari Hendrik Alliku kaskkirjale purati uhele isikule korraga muudavate kaupade kogust jargmiselt: voi, makaronide ja kupsiste maksimaalseks muugikoguseks kehtestati 500 grammi, viljakohvi muuki purati 400 ja oakohvi oma 200 grammiga, kakaod vois muua 100 ja teed 50 grammi, tangu voi kruupi uks, nisupuuli kaks kilogrammi, konserve uks toos. Seepi oli inimese kohta ette nahtud uks tukk, villast voi poolvillast riiet mantli, kostuumi voi kleidi jagu, valmisriiete ostmisel tuli teha valik mantli, kostuumi, ulikonna voi kleidi vahel. Osta vois uhe villase voi poolvillase vaiba ja uhe paari nahkjalanousid. Toostuskauba nimetus, muugi kuupaev, kaupluse aadress ja muuja nimi tuli markida ostja isikutunnistuse viimasele lehele tindi voi keemilise pliiatsiga. Samasugune kord kehtis ka rohkem kui 20 krooni maksnud trikotaazist, villasest ja sudist toodete kohta. (66)

Kaubanduse rahvakomissari 3. oktoobri 1940. aasta kaskkirja nr 4 kohaselt tuli varustus(kaubandus)osakonnal esitada aruanne olukorrast kaubanduses iga 10 paeva kohta. Varustusosakonna aruandes (67) ajavahemiku 21.-31. detsember 1940 kohta margitakse, et kaubandus oli vaga elav, eriti oli suurenenud toiduainete ostmise. Toiduaineid jatkus pusavalt, mone toiduaine, nagu odratangud, -kruubid, makaronid ja kupsised, realiseerimisega tekkis koguni raskusi. Vaga pingeline oli olukord aga kantseleitarvete osas, sest koik sojavae- ja uleliidulised asutused noudsid kantselei- ja kirjutustarbeid, mida osteti eelarve ulejaagi kulutamise kampaania kaigus. Puudus oli varvipliiatsitest, samuti kirjutus- ning pakkepaberist ja vihikutest, sest Eesti paberivabrikud olid hoivatud uleliiduliste suurte tellimuste taitmisega. Edasi margitakse, et puuvillase, linase ja villase riidega oli turg peaaegu rahuldavalt varustatud, samal ajal oli puudus pesuesemeist ja villastest toodetest. Suur puudus oli endiselt elektrikaupadest ja peenrauakaubast, tallaning pastlanahast ja toojalanoudest. 1941. aasta veebruarikuu esimese dekaadi (1.-10. veebruar) aruandest (68) selgub, et aritegevus oli normaalne. Elavalt ostsid kaupa, eriti riidekaupa, NSV Liidu sojavaelased ja nende perekonnaliikmed. Toiduainetest oli turg varustatud koigega, valja arvatud kalakonservid ja moned importkaubad. Majatarvetest oli puudus fajansstaldrikuist ja teistest kooginoudest. Endiselt polnud turul toodeldud nahka ja meeste jalanousid. Martsis oli kaubanduse olukord tunduvalt halvenenud. Kaubandusosakonna aruandes ajavahemiku 21.-31. marts 1941 kohta margitakse, et eelnevate kummepaevakutega vorreldes oli tunda paanikat ostjaskonna hulgas. Eriti palju osteti riidekaupa, jalanousid ja toiduaineid, eelkoige liha, lihakonserve ja suhkrut. Et teistest liiduvabariikidest saadi suhkrut tellitust vaiksemas koguses ja kaootiliselt, polnud seda tihtipeale muugil. Kauplustes nappis liha, samuti nisupuuli korgemaid sorte ja kalakonserve. Viimase defitsiidi vahendamiseks oli Kalatoonduse Peavalitsuse toostustes alustatud kalakonservide tootmist. Aruandes margitakse ka makaronide ning nuudlite defitsiiti ja halba kvaliteeti, mille tulemusena tuli osa tooteid turult korvaldada. Samuti ei oldud suudetud rahuldada toodeldud naha, jalanoude, villaste (ulikonna- ja mantliriie) ning puuvillaste kangaste, samuti valmisriiete noudlust. Taielikult puudusid kaubandusvorgust aga naiste siidsukad ja naiste ning meeste aluspesu. Lopetuseks margitakse, et sukkade, valmisriiete, pesu ja puuvllase riide saamiseks on poordutud uleliiduliste keskasutuste poole. (69)

1940. aasta novembris partei ja valitsuse uhismaarusega moodustatud komisjon, kelle ulesanne oli tutvuda pohjalikult elanikkonna varustamisega toiduainete ning tarbekaupadega ja valja tootada abinoud selle parandamiseks, pidas tekkinud kaubadefitsiidi peamiseks pohjuseks ostubuumi, kuid ka pakkematerjali nappust ja kaubandusorganisatsioonide halba tood. Varustamise parandamiseks tegi komisjon ettepaneku intensiivistada loomakasvatust, eriti seakasvatust, lopetada defitsiitsete (villane ja linane riie, sukad, sokid, pesu, niit, jalatsid, vatt jne) kaupade muuk valjapoole Eestit ja purata tunduvalt voi lopetada hoopis kaupade muuk jaekaubandusvorgust uleliidulistele kohapealsetele asutustele. (70) See ettepanek realiseerus alles 1941. aasta aprilli lopul, kui ENSV Kaubanduse rahvakomissari kaskkirjaga keelati tekstiilkaupade, valmisriiete, jalanoude, moobli (v.a kontorimoobel) ja teiste kaupade muuk jaekaubandusvorgust asutustele, organisatsioonidele ja ettevotetele. (71)

Teisalt loodeti kaubanduse olukorda parandada kaubandustootajate uue tootasususteemiga, mis seadis kauplusejuhataja, samuti kohvikute, restoranide ning sooklate ettekandjate ja kelnerite tootasu soltuvusse kaibest, ning uleminekuga plaanimajandusele. Keegi ei moelnud, kuidas on voimalik tapselt ette planeerida ettevotete, asutuste ning elanikkonna vajadusi ja olemasolevat vaba raha kauba ostmiseks. 1941. aasta rahvamajandusplaan kinnitas jaekaubanduse labimuugiks 1370 miljonit rubla, sellest 460 miljonit riiklikus, 650 miljonit kooperatiivkaubandus-vorgus ja 260 miljonit rubla erakaubandussektoris. (72)

26. jaanuaril 1941 kaubanduse rahvakomissariaadis peetud noupidamisel selgus, et kaubastud olid kull plaani kindlaks maaranud, aga kauplusteni polnud 1941. aasta plaan joudnud. Rahul ei oldud ka jaanuarikuu kauba vaikese labimuugiga (25 miljonit rubla), sest see seadis kahtluse alla plaani taitmise aasta lopuks. (73) Tugeva kriitika osaliseks sai planeerimine kohtadel. Kaubanduse rahvakomissar Hendrik Allik toi naiteks Tartu Segakaubastu, kes oli planeerinud 1941. aastal muua halli flanelli 800 000 meetrit, samal ajal kui kogu Eesti NSV tarbimine oli vaid 60 000 meetrit. 50 000 meetrit sargiriiet, siseturu kogu aastase tarbimise, lootis Tartu Segakaubastu uksi maha muua. Madratsiriide labimuugiks planeeris segakaubastu 50 000 meetrit, kuigi kogu riigi aastane vajadus oli vaid 14 000 meetrit. Ainuuksi kummipaela, millest oli suur puudus, kavatses Tartu Segakaubastu maha muua 750 000 meetrit, s.o kogu siseturu vajaduse. (74) Rahvakomissar heitis kaubandusjuhtidele ette, et nad suhtuvad planeerimisse kergemeelselt, arvestamata kohaliku turu noudlust. Ta rohutas, et Eestis on plaanimajandus ja ule- voi alaplaneerimisel on oma tagajarjed: uleplaneerimisel jaab kaup seisma ja raha on kauba all kinni, alaplaneerimisel pole voimalik kaupa juurde saada, sest seda toodetakse vastavalt koostatud plaanile. Positiivse tendentsina toi rahvakomissar esile, et paljud kaubastud olid hakanud oma tellimustesse reaalsemalt suhtuma. (75)

NOUKOGUDE MAAREFORM

Umberkorraldusi pollumajanduses alustati nii nagu teisteski majandussektorites omandisuhete muutmisest. 23. juulil 1940 Riigikogus vastu voetud deklaratsioon (76) maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks kaotas eraomanduse maale ja kuulutas kogu maa koos maapouevarade, metsade, jarvede ja jogedega kogu rahva, s.o riigi omanduseks. Igale tootavale talupojale (77) lubati anda poliseks kasutamiseks kuni 30 hektarit maad ja kustutada maaomandiga seotud endised volad. Maata ja vahese maaga talupoegadele lubati anda maad riiklikust maatagavarast.

Kuna maareformi labiviimiseks puudus vajalik riiklik maareserv, kavandas valitsus seda teostada maade umberjagamise teel. Maareservi pohilise osa pidid moodustama araloiked talumaadest, mis uletasid 30 hektarit. Esialgsete arvestuste kohaselt pidi sel moel maareservi arvatama 413 398 hektarit. (78) Juuli lopul moodustatud Maata ja Vahese Maaga Talupoegade Maaga Varustamise Peakomitee (pollutoominister A. Joeaar (esimees), EK(b)P KK esindajad G. Abels ja A. Aben, Eesti Ametiuhisuste Keskliidu esindaja F. Eisen, liikmed G. Abel ja T. Sinberg (79)) juhtimisel asusid maa- ja vallavalitsuste juurde loodud kohalikud komiteed augusti algul arvele votma maid riikliku maareservi jaoks ja registreerima uusmaasoovijaid. Lisaks talumaadele, mis uletasid 30 hektarit, voeti arvele kirikutele ja usuuhingutele, kohalikele omavalitsustele ja Eesti riigile kuulunud maad, samuti Saksamaale umberasunute maad ja "potipollumeeste" (Eesti Vabariigis kutsuti nendeks valitsustegelasi, advokaate, arste jt, kes olid endale muretsenud kull talu, kuid ise selle majandamisega ei tegelnud) maavaldused. Maaomanikud avaldasid protesti omandioiguse tuhistamise ning maavalduste karpimise vastu, ja ennetamaks oma varade sattumist voorastesse katesse, raiuti maha metsa, tapeti loomi, kavandatavatelt araloigetelt jaeti saak koristamata, kingiti maad ning kariloomi pereliikmetele ja lahisugulastele.

Et lopetada maaomanike vastuseis noukogude maareformile, kehtestati 8. augustil 1940 "Talundite majapidamise korrashoiu seadus" (80), mis kohustas talunikke korralikult poldu harima ning teostama oigeaegselt kulvi- ja koristustoid, sealhulgas kavandatud "araloigetel". Seadus keelas talu karja ja eluta inventari muumise, kinkimise voi muul viisil voorandamise, samuti talu majapidamise laostamise. Seaduserikkujaid ootas vara konfiskeerimine.

25. augustiks oli maade arvelevotmine lopetatud ja uus etapp--maade valjajagamine soovijaile--vois alata. Vastavalt partei ja valitsuse uhismaarusele (81) maata ja vahese maaga talupoegade maaga varustamise sisu ning korra kohta ja maaruse rakendamise juhendile (82) planeeriti talukohad usna vaikesed--12 hektari, kehvade maade puhul 15 hektari suurustena. Seega poole vaiksematena deklaratsioonis lubatud maksimaalsuurusest (30 hektarit). Rohkemaks maareservi ei jatkunud, sest suured (100 ja rohkem hektarit) toukarja- ja seemnekasvatusega tegelevad talundid ning riigimoisad otsustati jatta tukeldamata ja moodustada nende baasil riiklikud kollektiivsed majandid--sovhoosid.

Esmajarjekorras nahti ette varustada maaga vahese maaga talupojad, seejarel aasta- ning suvipollutoolised, umberasustatavad maapidajad (noukogude baaside maa-alalt) ja talude senised rentnikud. Eelistada tuli lasterikaste perekondadega maasoovijaid. Arhiividokumendid naitavad, et selline eelistus ei lahtunud soovist hoolitseda lasterikaste perede eest, vaid praktilisest kaalutlusest--tookate olemasolust majapidamises, sest palgatoojou kasutamine taludes keelati.

1. jaanuariks 1941 oli voorandatud kokku 758 358 hektarit maad (sh 178 689 hektarit pollumaad), millest pohiosa moodustasid araloiked (587 293 hektarit ehk 77%) ule 30 hektari suurustest talumaadest ja likvideeritud talundid (83) (110 951 hektarit ehk 15%). Kokku voorandati maid 36 159 talult. Ulejaanud maad olid varem kuulunud kirikutele, kloostritele, kohalikele omavalitsustele ja riigiasutustele. (84)

Voorandamisega anti hoop eelkoige turule tootvatele elujoulistele taludele, mis olid olnud Eesti Vabariigi pollumajanduse alustalaks. Selle tagajargi ei olnud vaja kaua oodata, need ilmnesid juba 1941. aasta algul. Pollumajandusele kui toostusliku tooraine allikale ja elanike toiduainetega varustamise ning ekspordi pohilisele allikale hoobi andmine oli Eesti kommunistide poolt "julge samm", kui arvestada keerulist rahvusvahelist olukorda Euroopas. Siiski ei tahaks uskuda, et nende eesm ark oli Eesti majanduse laostamine, pigem laksid nad kommunistliku ideoloogia ohvriks, uskudes pimesi NSV Liidu valitsuse ja partei muinasjutte noukogude majanduse edukast arengust ja tohututest saavutustest. Neil endil puudus igasugune arusaamine majanduse toimimisest ja koik loodeti korda saada Moskva abiga. See, et Noukogu Liidu paljudes piirkondades valitses forsseeritud industrialiseerimise ning sundkollektiviseerimise ja plaanimajanduse tagajarjel 1930. aastate teisel poolel nalg (85), oli Eesti partei- ja valitsusjuhtidele nii nagu muule maailmalegi teadmata.

1. jaanuariks 1941 esitatud 103 560 maasooviavaldusest otsustati rahuldada vaid pooled: 24 755 maatamehe ja 27 600 vahese maaga talupoja avaldust. Kokku tuli neile valja moota 642 719 hektarit maad, mis moodustas 85% riiklikust maareservist. Pooled avaldused lukati tagasi pohjendusega, et sooviavaldajal puuduvad pollumajandusalased teadmised voi ta kasutab juba ettenahtud suurusega (12-15 hektarit) maatukki. Ligi 16% avaldustest jai rahuldamata vajaliku maareservi puudumisel uhes voi teises vallas, eriti Petserimaal ja Narva-tagustes valdades (maad olid liivased voi soised). Voimalust saada asendusmaa mones teises Eesti paigas reeglina ei kasutatud, kuna ei soovitud oma kodukohast lahkuda.

Katastri- ja maakorralduse osakonna juhataja andmeil oli 15. jaanuariks 1941 leidnud omaniku 22 600 uut vaikekohta, valja oli andmata ligi 5000 kohta, neist 3000 seetottu, et polnud soovijaid, 2000 soovijat oli aga sellest loobunud peamiselt liiga vaikese maa parast, hoonestamiseks ning inventari muretsemiseks antava laenu vaiksuse ning luhiajalisuse, linna siirdumise jt pohjuste tottu. Hadasunnil anti kevadiste pollutoode alguseks osa maakohti soovijaile, keda esialgu ei loetud oigustatuks. (86)

Maade valjamootmine venis ja seetottu jaid paljud majapidamised talveks korralikult ette valmistamata. Majapidamise keskmiseks suuruseks kujunes 10 hektarit, millest pollumaa moodustas kuni poole. Nii vaikesed kohad ei olnud elujoulised, sest nad ei suutnud toita oma peret, raakimata turule tootmisest. Pealegi puudusid uusmaasaajatel loomad, maaharimiseks vajalikud pollutooriistad, sageli ka eluhooned ja raha nende muretsemiseks. Uusmaasaajad tunnetasid, et ellujaamise ainukeseks teeks on kas saadud maast loobumine voi uhinemine suuremateks majapidamisteks.

Narva joe vasakul kaldal asuvates valdades, kus maad olid kehvad ja talundid vaesed, moodustati 1940. aasta sugisel kolm kolhoosi: Krasnaja Niva, Krasnaja Komarovka ja Novoi Putj. Peagi lisandus neile veel neli piiriaarset kolhoosi. (87) Kuigi see tundub uskumatuna, avaldas soovi pollumajandusliku kollektiivi loomiseks ka rida endisi suurmaaomanikke, et valtida oma majapidamise tukeldamist. Uheks niisuguseks naiteks oli Eesti Vabariigi tuntud riigitegelase Otto Tiefi majapidamise baasil loodud pollumajanduslik kollektiiv Jaanika. (88)

Kolhoosiliikumine Eestis aastail 1940.1941 laiemalt ei levinud, sest partei ei pidanud soovitavaks kolhooside asutamisega rutata. Deklaratsioonis maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks oli fikseeritud, et igasugused katsed haarata talupoegade isiklikku omandust voi tootavate talupoegade tahte vastaselt sundida neile peale kolhoosidesse organiseerumist tokestatakse otsustavalt, kuna need on kahjulikud riigi ja rahva huvidele. Kuid ulatuslik propaganda, mida partei tegi kollektiivse too ja sotsialistlike uhismajapidamiste kasuks, naitab, et kolhooside loomine Eestis oleks olnud vaid aja kusimus. Pealegi kavatseti juba 1940. aasta oktoobris tolkida vene keelest eesti keelde kolhoosi naidispohikiri ja Moskvast hangiti kolhooside asjaajamise ning raamatupidamise korraldamise kohta kaivad eeskirjad. (89) Noukogude maareformi kaigus kujundatud majanduskeskkond (eluj ouetud vaikekohad, ule jou kaivad muuginormid) pidi varem voi hiljem viima vabatahtlikule uhinemisele kollektiivmajapidamisteks.

Praktikas pidid talurahvale suurtootmise eeliseid demonstreerima 113 sovhoosi, mille organiseerimisele asuti endiste riigimoisate baasil 1940. aasta sugis-talvel. Kuna talve saabudes polnud pollutoid voimalik teha, jai sugiskund tegemata ligi 2500 hektari suurusel pollumaal. (90) Kokku oli sovhooside kasutusse antud 37 256 hektarit maad, sellest pollumaad 12 314 hektarit. (91) 1941. aasta kevadeks selgus, et mustermajandeid neist siiski ei saanud. Suur osa sovhoosidest kiratses, sest maad oli vahe ja sedagi polnud millegagi harida, kuna nappis toojoudu ja tooriistu ningmasinaid. 1940. aasta viimases kvartalis plaani alusel tootav Eesti toostus ei suutnud planeerimisvigade tottu rahuldada noudlust pollutooriistade ja -masinate jarele, teistest vabariikidest sisseveetavate masinate tellimise, eriti aga kattesaamisega oli raskusi. Loomakasvatust takistas jousooda nappus, mis oli tekkinud 1939. ja 1940. aasta poua tagajarjel. NSV Liidust tellitud jousoot saabus Eestisse tellitust tunduvalt vaiksemates kogustes ja oli sovhooside valitsuse juhataja G. Taalmani sonutsi suures osas kasutamiskolbmatu selles esinevate metallesemete (traadijupid, naelad) tottu. (92)

EK(b)P IV kongress 1941. aasta veebruaris tunnistas vaikesed riiklikud majapidamised ebaratsionaalseteks ja vottis vastu otsuse rajada nende asemele suured piimakarja kasvatamisele spetsialiseeritud loomakasvatussovhoosid. 26. aprillil 1941 kinnitas NSV Liidu RKN Eesti NSV RKN-i ettepaneku organiseerida Eestis 27 suurt piimakarjakasvatusele spetsialiseerunud sovhoosi. (93) Sovhooside karja suuruseks planeeriti 9875 pead, nende hulgas 6309 veist. Sigade arv maarati kindlaks 1327-le, lammaste arv 731-le. Toohobuseid planeeriti 1508. (94) Uute kavandatud sovhooside juhtimist ei usaldatud enam ENSV Pollutoo Rahvakomissariaadi Sovhooside Valitsusele, mis likvideeriti juunis, vaid vastavalt NSV Liidu RKN-i noukogu 26. aprilli 1941. aasta maarusele nr 1162 NSVL Teravilja ja Loomakasvatuse Sovhooside Rahvakomissariaadi Tou-Piimakarja Sovhooside Trustile. Uleliidulise rahvakomissariaadi bilanssi laksid ka koigi endiste moisate elumajad, majapidamishooned, kari, masinad ja pollumajanduslik inventar, samuti sovhoosidele eraldatud 40 255 hektari suurune maa. (95)

Partei ja valitsuse tahtsaim lahieesmark oli kujundada uusmaasaajatest neile maad andes ja igakulgset abi osutades noukogude voimu toetajaskond kulas. Pollumajanduse ees seisvat tahtsat ulesannet--abistada uusmaasaajaid, neid, kes varem olid maata ja vahese maaga (noukogude maareformi kaigus oli 26 500 uusmaasaajat saanud kokku 294 000 hektarit maad ja sama arv majapidamisi juurdeloikeid 261 000 hektarit)--rohutas Johannes Lauristin, esinedes 7. aprillil 1941 ENSV Ulemnoukogus aruandega rahvamajanduse arendamise riiklikust plaanist 1941. aastal. (96) Juba 1940. aastal oli valitsus eraldanud uusmaasaajatele 9 miljonit rubla eluning majapidamishoonete ehitamiseks ja loomade ning pollumajandusinventari muretsemiseks. Laen tuli tagasi maksta 7 aasta jooksul. Kuna aga elamuehitus noudis aega ja suurt rahasummat, siis kohustati neid talusid, kelle maa kuljest aral oikeid tehti, oma eluruume ja majapidamishooneid andma uusmaasaajate kasutusse kuni nende enda hoonete valmimiseni.

Et endistel maatameestel puudusid loomad, samuti seemnevili, pollutooriistad ja -masinad, rakendas riik olukorrast ulesaamiseks rida abinousid. 1941. aasta kevadel anti uusmaasaajatele vilja ja rohu seemnelaenu, mis tuli tagastada sugisel koristatavast saagist. Pollumajandusliku inventari puudumise probleem loodeti lahendada masina-traktorijaamade ja hobu-masinariistade laenutuspunktide abil. 1941. aastal oli kavas organiseerida 25 masina-traktorijaama ja nende juurde 250 hobu-masinariistade laenutuspunkti.

Koos hulga uleliiduliste maaruste ning korralduste ja juhendite tolkimise ning kehtestamisega ENSV-s 1941. aasta algul tulid kaibele ka neis dokumentides kasutatud moisted, nagu kehvik-, keskmiktalupoeg ja kulak, mis asendasid seni kaibel olnud maata, vahese maaga talupoja ja ule 30 hektari suuruse talundi omaniku moisted. Nii lulitati 1941. aasta rahvamajanduse arendamise riiklikku plaani 18 500 lehma ostmine, et varustada lehmata kehviktalumajapidamised lehmaga. (97) Riik planeeris selle jaoks krediiti 4,4 miljonit rubla. (98) Kehviktalumajapidamisele riigilt antava laenu suuruseks oli 60% lehma voi vasika hinnast. Laenu anti kolmeks aastaks intressiga 3% aastas. Puuduv 40% tuli kehviktalupojal katta ise. (99)

Lehmade ostmise riikliku plaani teostatavust kahtluse alla ei seatud, ehkki veiste, eelkoige lehmade arv oli 1940. aastal 1939. aastaga vorreldes tunduvalt kahanenud. Peamisi pohjusi oli kaks: loomateravilja ja heinasaagi ikaldus poua tottu kahel jarjestikusel, 1939. ning 1940. aastal ja nn noukogude maareform ise. Valtimaks loomade riigistamist, tapeti neid taludes massiliselt. Harvad polnud ka need juhtumid, kui uusmaasaaja kasutas talle eraldatud looma oma toidulaua rikastamiseks. 1939. aastaga vorreldes vahenes sigade arv 1940. aastal 8%, lammaste arv 24%, eriti suur moju oli aga loomakasvatusele selle peamise haru--piimakarja--vahenemine. Kui 1939. aastal oli Eesti talupidamistes kokku 477 800 lehma, siis 1940. aasta lopuks oli neid 441 100, seega ligi 37 000 vahem. Langustendents jatkus ka 1941. aastal ja aasta lopuks arvati ENSV-s olevat 415 000 lehma. (100) Olaf Mertelsmanni artiklis esitatud andmetel oli 1941. aasta 1. jaanuari seisuga veiseid 504 800, neist lehmi 382 400; hobuseid 196 100, sigu 290 400 ja lambaid 316 100. (101)

Nagu selgub pollutoo rahvakomissariaadi juhendist (102), pidi lehmade kokkuostu plaani taitmine toimuma peamiselt "kulaklik-joukate majapidamiste lehmade ja vasikate ulejaagi" arvel. Neil "lubati" veiseid ara anda oma majapidamise volgade (103) katteks. Muugi vabatahtlikkusest ei saanud juttugi olla, sest vola suurusest (andmed saadi NSVL Pollumajandusliku Panga Eesti Vabariiklikult Kontorilt, endiselt Maapangalt) lahtuvalt koostasid valla taitevkomiteed plaani igast kulaklikj oukast majapidamisest ostetavate lehmade voi vasikate kohta ja asusid volgu sisse noudma. Kuna rahalised vahendid volgade maksmiseks puudusid, tuli vola katteks loomadest loobuda.

1941. aastal toimus pollumajanduse, nii nagu toostuse ja kaubanduse arendaminegi, uhtse riikliku plaani kohaselt. Kindlaks maarati tali- ning suviviljade, sealhulgas teravilja, tehniliste kultuuride, koogivilja ja kartuli kulvipind suuruses, mis pidi tagama nii ENSV varustamise tera-, koogi- ja juurviljaga kui ka valjaveo suurenemise teistesse noukogude vabariikidesse. Tunduvalt (12%) tuli suurendada loomatoidukultuuride kulvi, et luua kindel loomatoidu baas ja panna piir loomade arvu vahenemisele. Loomakasvatuse peamine ulesanne oli karja, eriti piimakarja sailitamine. Et kvaliteetse sooda nappuse tottu polnud vahenenud mitte ainult piimakarja arv, vaid ka toodang uhe lehma kohta, plaaniti 1941. aastal saada uhelt lehmalt keskmiselt 1800 kg piima aastas, mis oli 150 kg vahem kui 1940. aastal. Uldse oli ette nahtud toota 1941. aastal 715 000 tonni piima, 145 000 tonni vahem kui 1940. aastal. Sellele vaatamata kavatseti suurendada koore ja taispiima eksporti Leningradi. Kavas oli ka 1940. aastaga vorreldes suurendada veiseliha eksporti. (104)

Korgemal pool koostatud plaanidest ei teatud kohtadel aga sageli midagi ja nii juhtus, et kevadkulv lopetati alles 15. juuniks. Osaliselt olid selles suudi ka hilinenud lepingute solmimine MTJ-ide ja hobulaenutuspunktidega kevadisteks kulvit oodeks. Teisalt polnud lepingute alusel talumajapidamisi teenindavates MTJ-ides ja hobu-masinariistade laenutuspunktides veel 1941. aasta 1. aprilli seisuga traktoreid, autosid, masinariistu ega kutuse tagavara. Hobu-masinariistade laenutuspunktid polnud hakanud veel hobuseid ja pollutooriistu ostma. (105)

Kuid juba 1941. aasta aprillis kehtestasid ENSV RKN ja EK(b)P KK teravilja, kartuli, liha, piima ja villa riigile muugi kohustuse, mis seati soltuvusse talundi kasutuses oleva maa suurusest. Samal ajal ei arvestatud uldse loomade arvu talundis. Muugikohustusi oli niigi raske taita, kuid Viljandi Maakonna Taitevkomitee otsustas 19. mail 1941 suurendada 50% vorra nende talude muuginorme, kes "said tulu voora toojou sustemaatilisest kasutamisest voi kel oli toostuslikke voi kaubanduslikke ettevotteid". (106) 1941. aasta mais maaras ENSV Rahvakomissaride Noukogu pollumajandussaaduste kokkuostuhinnad (107) uleliiduliste hindade alusel. Talunikud esitasid hulgaliselt proteste ule jou kaivate muuginormide ja madalate kokkuostuhindade vastu. (108) Enamasti jaid need rahuldamata, sest Noukogude valitsus pidas loomulikuks, et talurahvas asub taitma endapoolseid kohustusi Noukogude riigi ees, kes oli andnud neile maad ja aidanud neil pollumajanduslike laenudega hooneid ehitada, loomi ja pollutooriistu muretseda.

KOKKUVOTE

Kokkuvotteks voib oelda, et esimese noukogude voimu aasta jooksul kaotas Eesti taielikult oma majandusliku iseseisvuse. Esmalt majanduse tahtsamates sektorites--pangandus-, rahandus-, toostus- ja pollumajandussektoris--, hiljem ka teistes sektorites suudeti suhteliselt luhikese ajaga lohkuda turumajanduslikud suhted ja minna ule taiesti uuele susteemile--kasumajandusele. Seda tehti toostusettev otete, pankade ning kaubanduse riigistamise, maaomandisuhete muutmise ning maa umberjaotamise, Eesti rahvusliku valuutasusteemi ning iseseisva valiskaubanduse likvideerimise kaudu ja tootmise, turustus-varustussusteemi ning hindade ule administratiivkontrolli kehtestamise teel. Voimutuuri juures olnud Eesti kommunistidel puudus arusaamine majandusest ja selle toimimise mehhanismidest, samuti NSV Liidu plaanimajanduse funktsioneerimisest ja tegelikust olukorrast. Nii usuti tosimeeli ametlikke ettekandeid NSV Liidu plaanimajanduse tohututest edusammudest ning tootava rahva heaolu kasvust ja juurutati keskvalitsuse ning kommunistliku partei juhtimise ja kontrolli all Eestis NSV Liidu majandusmudelit. Erandiks oli pollumajandussektor, kus erinevalt NSV Liidus valitsevast kolhoosikorrast domineerisid individuaalmajapidamised. Kuigi Eesti valitsus ning parteijuhid puudsid ise mone kusimuse lahendamisel ules naidata initsiatiivi ja kritiseerisid koguni keskvalitsuse ja UK(b)P korralduste ebaratsionaalsust, muutus Eesti majanduse kaekaik 1941. aastal Moskva ettekirjutustest taiesti soltuvaks.

(1) Riigi Teataja (RT) 1940, 77, 744.

(2) RT 1940, 77, 745.

(3) Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 969, n 1, s 616,1206-208.

(4) RT 1940, 80, 767.

(5) Vt RT 1940, 81, 771; 82, 779.

(6) Rahva Haal, 1940, 27. juuli.

(7) Veimer, A. Saabuva paeva koidikul.--Saabus paev. 1940. aasta revolutsioonilistest sundmustest osavotjad jutustavad. Tallinn, 1960, 82.

(8) Rahva Haal, 1940, 27. juuli; RT 1940, 89, 870. Augusti 16pul nimetasid rahvakomissarid ametisse riigistatud toostusettevotete esimesed direktorid, olles nende kandidatuuri EK(b)P Keskkomiteega eelnevalt kooskolastanud. Direktorite maaramisel oli koige tahtsam klassiteadlikkus ja parinemine toolisklassi hulgast. Majandushariduse, juhtimiskogemuste ja teadmiste olemasolule rohku ei pandud, sest toolisklassi hulgas ei olnud sellise kvalifikatsiooniga inimesi.

(9) ENSV Teataja (ENSV T) 1940, 4, 34.

(10) ENSV T 1940, 10, 102, 103.

(11) ENSV T 1940, 36, 416.

(12) ENSV T 1940, 41, 485.

(13) Esimese maaihnasoja eel tootas kahes tehases kokku 5500 toolist. Nende arv kahekordistus soja esimestel aastatel.

(14) Eesti Riigiarhiivi Filiaal (ERAF), f 1, n 1, s 301, 11.

(15) ERA, f R-1, n 5, s 14,196-97.

(16) ERAF, f 1, n 1, s 278,11.

(17) ERA, f R-1, n 5, s 17,1107-108.

(18) Pihiamagi, M. Eesti toostus murrangulisel 1940-1941. aastal: turumajanduselt plaanimajandusele.--Acta Historica Tallinnensia, 1997,1, 160; ERAF, f 1, n 1, s 272,121.

(19) ERAF, f 1, n 1, s 272,136.

(20) ERAF, f 1, n 4, s 61,185.

(21) Vt lahemalt OCOKHHa E. A. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 1939-1941 [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] 1996, 1, 3-23.

(22) ENSV T 1940, 53, 622. Eesti kroon korvaldati kaibelt 25. martsil 1941.

(23) ERA, f R-1206, n 1, s 12,16.

(24) ERA, f R-1, n 5, s 4,156.

(25) ERA, f R-13, n 1, s 39,1113; ERAF, f 1, n 1, s 307,11-7.

(26) Ruus, V. Sotsialistlikud umberkorraldused Eestis 1940-1941. Tallinn, 1980, 87.

(27) ERA, f R-13, n 1, s 39,1117.

(28) ERAF, f 1, n 4, s 30,123.

(29) ERA, f R-1, n 1, s 2,11.

(30) Vt ERA, f R-1, n 1, s 2,18-12.

(31) Lauristin, J. Esimene noukogude aasta Eestis. Tallinn, 1946, 129.

(32) Samas, 144.

(33) Kommunist, 1941, 8. apr.

(34) Eesti NSV 1941. a rahvamajandusplaani tahtsamaid naitarve. Tallinn, 1941, 28-41.

(35) ERA, f R-1, n 1, s 43,1253.

(36) RT 1940, 70, 688; 72, 718; 72, 719. Moratooriumi pikendati kuust kuusse kuni 1. aprillini 1941.

(37) RT 1940, 70, 689.

(38) RT 1940, 78, 747.

(39) RT 1940, 69, 678.

(40) RT 1940, 98, 959.

(41) Vt RT 1940, 82, 779.

(42) RTL 1940, 69, 2181.

(43) Sabbo, H. Voimatu vaikida, II: eestlaste represseerimist toendavad arhiividokumendid. Tallinn, 1996, 647-648. Voliniku iilesanne oli jalgida, et pankade natsionaliseerimise deklaratsiooni viidaks ellu korvalekaldumatult ja taidetaks NSV Liidu valitsuse juhtnooride alusel kehtestatud rahaoperatsioonide teostamise eeskirju.

(44) ERA, f 31, n2, s 1013,13-4; s 1015,11; s 1027,17. Kulla andis valja uksnes Rootsi Riigipank.

(45) RT 1940, 92, 914.

(46) RT 1940, 93, 922. Oktoobris voorandati koik pandimajades panditud ja kohtutes deponeeritud vaarisesemed, mille vaartus oli vahemalt 240 krooni (vt ENSV T 1940, 37, 432).

(47) RT 1940, 107, 1080.

(48) RT 1940,102,1013; 104,1044.

(49) ERAF, f 1, n 1, s 175,1 109.

(50) ENSV T 1940, 34, 387.

(51) ENSV T 1940, 52, 603.

(52) ENSV T 1940, 58, 702.

(53) ERA, f R-4, n 1, s 23,1 1; ENSV T 1941, 2, 8.

(54) ERA, f R-1, n 2, s 3,1 385-386.

(55) ERAF, f 1, n 1, s 175,1 112.

(56) Kareda, E. Technique of Economic Sovietisation. A Baltic Experience. London, 1947, 105.

(57) ENSV T 1940, 12, 121.

(58) ERAF, f 1, n 1, s 175,113; Rum, V. Sotsialistlikud umberkorraldused Eestis, 61.

(59) ENSV konstitutsiooni [section] 8 lubas sotsialistliku majandussiisteemi korval eksisteerida talupoegade ning kasitooliste majapidamistel ja vaikestel toostus- ning kaubanduseraettevotteil.

(60) NSV Liidu RKN-i ja UK(b)P KK 15. jaanuari 1941. a maaruse "Tarbijate kooperatsiooni organiseerimise kohta Leedu, Lati ja Eesti NSV-s" alusel reorganiseeriti Eesti Tarvitajate Uhisuse Keskuhisus 1941. a aprillis Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikuks Liiduks (ETKVL).

(61) RT 1940, 110, 116.

(62) ERA, f R-1, n 1, s 5, 11.

(63) ERA, f R-1, n 5, s 14,183.

(64) ERAF, f 1, n 1, s 175,126.

(65) ENSV T 1940, 17, 189.

(66) ENSV T 1940, 19, 217.

(67) ERA, f R-13, n 1, s 625,11-2.

(68) ERA, f R-13, n 1, s 625,115-16.

(69) ERA, f R-13, n 1, s 625,133-34.

(70) ERA, f R-973, n 1, s 115,1 1-11.

(71) ENSV T 1941, 53, 840.

(72) ERAF, f 1, n 1, s 175, l 19.

(73) ERA, f R-13, n 1, s 36, l 25.

(74) ERA, f R-13, n 1, s 36, l 25.

(75) ERA, f R-13, n 1, s 36, l 26.

(76) Vt RT 1940, 77, 744.

(77) Tootava talupoja all moisteti maaharijat, kes tegi talundis koik tood koos oma perekonnaliikmetega voorast toojoudu kasutamata.

(78) ERA, f R-6, n 1, s 467, l 17p.

(84) ERA, f R-6, n 18, s 5a, l 10, 13; n 1, s 777, l 8.

(85) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]

(86) ERA, f R-6, n 18, s 5a, l 13.

(87) ERA, f R-6, n 2, s 86, l 1. 23. septembril moodustatud esimese kolhoosiga Krasnaja Niva uhines 32 vaikest uksikmajapidamist. Neil oli kokku 756 ha maad, peamiselt soo- ja poosasheinamaa, 28 hobust ja 17 lehma.

(88) Jaanika pohikiri vt ERA, f R-6, n 1, s 529, l 323-324.

(89) ERA, f R-6, n 1, s 529, l 249-250.

(90) ERA, f R-6, n 1, s 438, l 11.

(91) ERA, R-6, n 18, s 5a, l 11.

(92) ERA, f R-6, n 1, s 438, l 12.

(93) 1940. aasta sotsialistlik revolutsioon Eestis. Dokumente ja materjale. Tallinn, 1960, 423-424. Uhtki majanduspoliitilist sammu ei astutud ilma partei kooskolastuseta. EK(b)P KK struktuuris olid osakonnad (toostuse, pollumajanduse jne), mis dubleerisid rahvakomissariaate.

(94) ERA, f R-275, n 2, s 3, l 38, 39.

(95) ERA, f R-275, n 2, s 3, l 31-32.

(96) Lauristin, J. Esimene noukogude aasta Eestis, 134.

(97) Eesti NSV 1941. a rahvamajandusplaani tahtsamaid naitarve. Tallinn, 1941, 22.

(98) ENSV T 1941, 37, 561.

(99) ENSV T 1941, 37, 561.

(100) Konjunktuur, 1940, 67/68, 356, 369; ERA, f R-6, n 1, s 187, l 5.

(101) Mertelsmann, O. Transition from market to command economy in one year: the case of Estonia, 1940-1941, 22.--http://www.ehs.org.uk/ehs/conference 2004/assets/mertelsmann.doc.

(102) Vt ERA, f R-1092, n 1, s 1, l 70-72.

(103) Vahese maaga talude volad kustutati 1941. a algul.

(104) ERA, f R-6, n 1, s 187, l 5.

(105) Lauristin, J. Esimene noukogude aasta Eestis, 135.

(106) ERA, f R-967, n 1, s 3, l 72.

(107) ENSV T 1941, 49, 747.

(108) ERAF, f 1, s 55, l 54; s 56, l 65.

Maie PIHLAMAGI Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti