Hours of work and holidays in Estonian industries and the relevant legislation, 1870-1940/Toostustooliste too- ja puhkeaeg ja selle seadusandlik reguleerimine Eestis 1870-1940.

Pihlamagi, Maie

TOOPAEV

19. sajand toi koigi rahvaste materiaalsesse ellu ja tegevusse olulised muudatused, mille pohjusteks olid uute kaubaturgude avastamine, koloniaalpoliitika areng, rahvusvahelise kaubavahetuse tihenemine, tehnikaalased leiutised ja kapitalide kontsentreerumine toostusse. Koik see oli tihedalt seotud suurtoostuse rajamise ja arenguga. Industrialiseerimise kaigus kerkisid vaikeste tookodade asemele suured tehased ja vabrikud, mis koondasid sadu toolisi ning kus kasutati kasitsitoo asemel masinaid. Nende tooliste peamiseks elatusallikaks sai palgatoo. Masinate kasutamine muutis too intensiivsemaks, sest koos toostuse arenguga tekkis konkurentsivoitlus, milles jaid ellu vaid edukamad. Tooline pidi alluma nii masinate too tempole kui ka ettevotte vajadustele. Masin hoidis toolist pidevalt tegevuses, jatmata aega puhkuseks. Ettevotetes valitsesid range toodistsipliin, 12-16-tunnine tooaeg ja madalad palgad, mis ei taganud toolisele araelamist. Seetottu pidid peale perekonnapea tihti nii naine kui ka lapsed toole minema.

Kasumijaht jattis varju tootmise sotsiaalse kulje: puudus huvi kasumitootjate ehk tooliste olukorra vastu. Pohjust tuleb otsida 19. sajandil domineerinud majanduslikust ja uhiskondlikust mottest. 19. sajandi algul Adam Smithi rajatud majandusfilosoofiline koolkond propageeris vaba konkurentsi pohimotet (laissez-faire). Uhiskonna teistes sfaarides valjendus see filosoofia individualismina. Sotsiaalalal eitas see valitsuse sekkumist tooliskusimusse ja oli igasuguse toolisseadusandluse vastane, sest see oleks piiranud toostuslikku vabadust.

Siiski oli ka teisitimotlejaid, kes pidasid vajalikuks, et riigivoim sekkuks ja teeks lopu ettevotjate omavolile ning korrastaks ettevotete omanike ja tooliste suhted. Eelkoige tunti muret fuusiliselt norkade, laste ja naiste olukorra parast. Pikki tunde kestev monotoonne too masinate taga tolmuses tooruumis, aga ka tootamine ooajal noudis fuusilist pingutust ja mojus kasvavale organismile nii vaimselt kui fuusiliselt havitavalt. Selline too kahjustas toolise tervist, ohutust ja ka arengut. Seetottu olid tooonnetused ja haigused igapaevane nahtus ning tooliste eluiga madal.

Sotsiaalseadusandlus ulatub tagasi 1802. aastasse, kui Inglismaal anti valja seadus alaealiste tooaja piiramiseks tekstiilitoostuses, kus koige esmalt pandi alus kapitalistlikule suurtootmisele. Nii see kui ka jargmine, 1819. aasta seadus, mis seadis toostuses tootamisele vanuselised piirid, jaid vaid paberile. (1) Esimene seadus, mis lopuks taies ulatuses ellu rakendati, oli 1833. aasta vabrikuseadus. Seetottu peetakse 1836. aastat, mil seadus joustus, tookaitse sunniaastaks. Seadus keelas alla 9-aastaste laste palkamise ja piiras 9-12-aastaste laste toopaeva 8 tunniga ning 13-18-aastaste tooaja 12 tunniga paevas ja keelustas alla 18-aastaste ootoo tekstiilitoostuses. Seadus nagi ette anda lastele paevas vahemalt 2 tundi kooliharidust ja luua seaduse satete taitmise kontrollimiseks vabrikuinspektsioon. (2) 1840. ja 1850. aastail jargnes rida seadusakte, mis luhendasid koigi tooliste tooaega ja parandasid peamiselt laste ja naiste tootingimusi. Inglismaa eeskuju kandus ka teistesse Euroopa riikidesse, eelkoige Prantsusmaale ja Saksamaale.

Sotsiaalpoliitika arengule, mille aluseks oli algselt olnud uhiskondlik motteviis, andis tugeva touke toolisliikumine. Kui selle algusaegadel, 1840. aastail nouti koguni kapitalistliku uhiskonna korvaldamist, siis hiljem paases domineerima reformism, suund, mis jaatas sotsiaalset reformi. Sellele aitas kaasa kutseuhingute liikumise tugevnemine. Ajapikku muutus sotsiaalreformide teostamine ja sotsiaalseadusandluse valjaarendamine sotsiaaldemokraatia peamiseks paevaulesandeks.

Venemaal, kus industrialiseerimine sai alguse parast Krimmi soda, kopeeriti esialgu Inglismaa industrialiseerimise mudelit ja ka sotsiaalpoliitikat, mis taotles alaealiste ja naiste tootingimuste parandamist vabrikutoostuses seadusandlikul teel. Nii nagu Tsaari-Venemaa tarkavas kapitalistlikus toostuses tervikuna kasutati ka Eestis laialdaselt laste ja naiste toojoudu. Nii oli 1858. aastal tegevust alustanud Narva Kreenholmi Puuvillamanufaktuuris naiste osatahtsus tooliste koguarvus (2000) 40% ja laste osatahtsus 20%. Laste toojou tagas Kreenholmile leping Peterburi keiserliku kasvatusmajaga. (3)

1859. aastal moodustatud komisjon, kes tutvus Peterburi ja selle maakonna vabrikutes ja tehastes tootavate alaealiste tootingimustega, joudis jareldusele, et karmid tootingimused mojuvad hukutavalt norgale organismile, ning pidas vajalikuks kehtestada reeglid, mis seavad laste toojou kasutamisele vanuselised piirangud ning piiravad ka alaealiste tooaega. Peterburi linna ja maakonna toosturid jargisid juba samal aastal omaalgatuslikult komisjoni soovitust. Rahandusministeeriumi juurde moodustati aga komisjon, kelle ulesanne oli taiendada vabriku- ja kasitooalaseid kehtivaid oigusakte alaealiste tood reguleerivate satetega. (4) Komisjoni valjatootatud projekt, mis nagi ette alla 12-aastaste too keelustamist vabrikutoostuses ja alaealiste toopaeva piiramist 10 tunniga (koos vaheaegadega 12 tunniga) paevas, samuti kohustusliku koolihariduse andmist, valitsuse heakskiitu ei leidnud. Hiljem moodustati veel mitmeid valitsuse ja ka vabrikantide komisjone tookaitsealaste projektide valjatootamiseks. Koigi nende komisjonide too loppes 1882. aasta suvel alaealiste tood vabrikutes ja tehastes kasitleva seaduse (5) valjaandmisega. Seaduse valjatootamisele avaldasid tugevat survet Peterburi toosturid, kes kasutasid laste tood tagasihoidlikult, olles joudnud arusaamisele, et taiskasvanute too on laste toost tunduvalt efektiivsem.

1. juuni 1882. aasta seadusega keelati alla 12-aastaste laste too kasutamine vabrikutoostuses. 12-14-aastased lapsed tohtisid paevas tootada vaid 8 tundi (siia ei olnud arvestatud vaheaegu). Tooandja oli kohustatud andma neile vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks parast neli tundi kestnud tootamist. Laste tootamine ooajal (kella 9.00-st ohtul kuni 5.00-ni hommikul), nii nagu ka tervist kahjustavatel toodel, samuti puhapaevadel ja puhadel, oli keelatud. Ettevotte omanikud olid kohustatud lubama neid alaealisi, kellel puudus vahemalt 1-klassilise rahvakooli loputunnistus, kooli oppetoole kuni kolmeks tunniks paevas (18 tundi nadalas). Jarelevalve teostamiseks seaduse satete taitmise ule nahti ette luua uus institutsioon--vabrikuinspektsioon. Kuni seaduse joustumiseni 1. mail 1884 oli teatud toodel lubatud erandkorras siiski kasutada ka 10-12-aastasi lapsi. (6) Vaid poolteist kuud parast seaduse joustumist, 12. juunil 1884 nagi ilmavalgust uus seadus (7) (joustus 1. oktoobril), mis tegi 12-14-aastastele alaealistele kooliskaimise kohustuslikuks, kui neil puudus 1-klassilise rahvakooli loputunnistus. Sellest johtuvalt lubas seadus 12-14-aastastel tootada jarjest ilma vaheajata 6 tundi tingimusel, et too ei kahjusta alaealise tervist ning et tema tootundide arv oopaevas ei uleta 6 tundi. Juba jargmisel, 1885. aastal keelati vastava seadusega (8) koigi alla 17-aastaste alaealiste ja naiste tootamine ooajal tekstiilitoostuses. Tsaari-Venemaa koosseisu kuuluvas, kuid autonoomiat omavas Soomes voeti esimene alaealiste tood reguleeriv oigusakt vastu alles 1889. aastal. (9)

Enamiku vabrikutooliste tooaeg oli aga normeerimata ja kestis endiselt 12-14 tundi, hooajaliselt tootavates ettevotetes (saeveskid, tsemendi-, lubja- ja tellise- tehased) koguni 15-16 tundi paevas. Venemaa ei erinenud sellest aspektist lahtudes oluliselt teistest maadest, sest 19. sajandil oli vaga vahestes riikides kehtestatud seadusandlikul teel tootundide norm paevas (reeglina oli reguleeritud vaid laste tooaeg). Erandite hulka kuulus Prantsusmaa, kus 1848. aastal kehtestati 12-tunnise toopaeva ulemmaar, Austrias ja Sveitsis oli toostusettevotetes kehtestatud toopaeva maksimaalseks pikkuseks 11 tundi. (10)

Pikast toopaevast tingitud ulevasimus pohjustas sageli tooonnetusi ning palavad, umbsed ja tolmu tais tooruumid mojusid halvasti toolise tervisele. Haiguskindlustus puudus, nii nagu ka tootus- ja pensionikindlustus. Jarjest kasvav rahulolematus tootingimustega vallandus 1870. aastail tooliste streikidena, mille kaigus nouti tooaja luhendamist. Esimeseks streigiks Venemaal, mil nouti toopaeva luhendamist, peetakse Narva Kreenholmi Puuvillamanufaktuuri tooliste 1872. aasta streiki. Streik loppes edukalt: toopaeva luhendati poole tunni vorra, 14 tunnilt 13,5 tunnile, (11) laupaeviti lopetati too kaks tundi varem. Seega kehtis alates 1872. aastast Kreenholmi Manufaktuuris 79-tunnine toonadal.

1890. aastail, kui Venemaal algas toostustous, muutusid tooliste streigid, mil nouti tootingimuste parandamist, eelkoige toopaeva luhendamist ja palga tostmist, massiliseks. Majandustousu oludes lootsid toolised oma noudmiste taitmist kergemini saavutada. Koige aktiivsemalt noudsid toopaeva luhendamist 2 tunni vorra ja selle normeerimist seadusandlikult tekstiilitoolised, kelle toopaev oli Venemaal uks pikemaid--kuni 14 tundi.

Tooaja normeerimist pooldas ka suur hulk toostureid, sest aeg oli naidanud, et tooaja luhenedes kasvab tootlikkus. Eriti olid sellest huvitatud Peterburi ja Lodzi toostuspiirkonnas tegutsevate ettevotete omanikud, kes, praktiseerides uhe vahetusega tood, tunnetasid peamiste konkurentide--Moskva ettevotete eelist, mille andis neile tootamine kahes vahetuses (18 tundi paevas, vahetus 9 tundi). Peterburi toosturid soovisid tooaja uldiseks riiklikuks maksimaalseks normiks kehtestada 12 tundi paevas, et vordsustada konkurentsitingimused. (12) Kuna tooaja reguleerimist kasitleva seaduseelnou valjatootamiseks moodustatud valitsuskomisjoni valja pakutud 11-tunnine toopaev ei rahuldanud kumbagi toosturite gruppi, jouti kompromissile. Uhises margukirjas valitsusele teatati, et tooaja luhendamine alla 11,5 tunni paevas ei vasta Venemaa toostuse kandejoule, hakates takistama toostuse arengut. (13) Toosturite seisukoht voeti arvesse.

2. juuni 1897. aasta seadusega tooaja pikkusest ja jaotusest vabrikutoostuses (14) kehtestati vabrikutes ja tehastes kuuepaevane toonadal. Maksimaalseks tootundide arvuks paevas uhe vahetusega tootamisel maarati 11,5 tundi ja puhade-eelsetel paevadel, laupaevadel ning ootool 10 tundi. Ooajaks peeti uhes vahetuses tootamisel aega kella 9.00-st ohtul kuni kella 5.00-ni hommikul ning kahe ja enama vahetusega tootamisel aega kella 10.00-st ohtul kuni kella 4.00-ni hommikul. Ootoo (15) oli lubatud koigis tootmisharudes.

Kahe vahetusega 18 tundi tootavates ettevotetes lubati toopaeva pikendada 12 tunnini, kusjuures tuli kinni pidada kahe teineteisele jargneva nadala tooaja kestusest, mis piirati 108 tunniga. Katkematu tooprotsessi korral tuli toolise igapaevase tooaja kestus kindlaks maarata toograafikuga, pidades kinni kahe teineteisele jargneva oopaeva tooaja kestusest, mis ei tohtinud uletada 24 tundi, uhest vahetusest teise ulemineku puhul 30 tundi.

Peale tooaja uldise normi nagi seadus ette ka voimaluse rakendada uletunnitood ning kehtestas kohustuslikud puhkepaevad. Seadus joustus 1. jaanuarist 1898. aastal. Jarelevalve seaduse taitmise ule oli vabrikuinspektsiooni ulesanne. Seaduse satete rikkumise korral ootas ettevotjaid rahatrahv.

2. juuni 1897. aasta seadusega kehtestati esmakordselt toostustooliste (alates 15. eluaastast) tooaja riiklik maksimaalne norm 11,5 tundi paevas ehk 67,5 tundi nadalas ning puhkeaja kestus. Noorukid alates 15. eluaastast olid vordsustatud taiskasvanutega, sest luhendatud toopaeva rakendamist nende suhtes seadus ette ei nainud. Kuigi toopaev jai suhteliselt pikaks, tuleb seaduse tahtsust naha eelkoige selles, et see tegi lopu tooaja soltuvusele ettevotte omaniku tahtest ja suurendas tooliste puhkeaega. Tooliste majandusliku olukorra aspektist vaadatuna oli oluline, et tooaja luhenemisega kaasnes palgatous, mida voimaldas toostuse kiire kasv 19. sajandi 90. aastail.

Igas ettevottes maarati vabrikuinspektori poolt kinnitatud ettevotte juhatuse koostatud sisekorraeeskirjadega kindlaks tooajakorraldus, s.o tooaja algus ja lopp, puhkuseks ja einetamiseks antav vaheaeg, samuti muud toopaevasisesed vaheajad ning uhest vahetusest teise ulemineku aeg ja kord, samuti puhkepaevad. (16)

Uut seadust ellu rakendades seadsid Eestimaa kubermangu juhtiva toostusharu--tekstiilitoostuse vabrikandid ettevotetes sisse toopaeva piirnormi, mis enamikule nende ettevotete toolistest tahendas toopaeva luhenemist 1,5-2 tunni vorra. Koos Peterburi tekstiilitoolistega 1896. aasta lopul ja 1897. aasta algul aktiivselt toopaeva luhendamise eest voidelnud Eestimaa suurima toostusettevotte--Kreenholmi Manufaktuuri osauhingu juhatus otsustas seaduse valjaandmist ara ootamata tooliste noudmisele vastu tulla ja toorahu huvides luhendada ettevottes alates 21. aprillist 1897 toopaeva kahe tunni vorra--13,5 tunnilt 11,5 tunnile, laupaeval 10 tunnile, seega tootundide arvu nadalas 79-lt 67,5-le. (17) Koos toopaeva luhendamisega tosteti ka paevapalka ja tukitoohindu 10-15%, et toolised ei kaotaks tooaja luhenemise tottu palgas. (18) Ka paberi-, puidu-, keemia- ja mineraalainete tootlemise toostuse ettevotetes seati sisse 11,5-tunnine toopaev. Nende tootmisharude toolistel luhenes toopaev senisega vorreldes poole tunni vorra. Ainult uksikutes suuremates ettevotetes kehtestati veelgi luhem toopaev: Waldhofi tselluloosivabrikus 10-tunnine, A. M. Lutheri mehaanilises puidutootlemise vabrikus ja A. Mohri mooblivabrikus 11-tunnine. (19) Metallitoostuse suurettevotetes, nagu F. Wiegandi, Volta ja Fr. Krulli masinatehases, kehtestati 11-tunnine, Dvigateli vagunitehases aga 10,5-tunnine toopaev. (20) Vaiksemates metallitoostuse ettevotetes, naiteks J. Haubneri tehases Tartus ja Ernst & Ko mehaanikatehases Tallinnas, pandi endise 12-tunnise asemel maksma 11,5-tunnine toopaev. (21)

Ka parast seaduse elluviimist sailisid endiselt erinevused toopaeva pikkuses nii toostusharude kui ka uhe toostusharu uksikute ettevotete piires ja seda mitte ainult Eestimaa ja Liivimaa kubermangus, vaid Venemaa vabrikutoostuses tervikuna. Koige rohkem voitsid selle seadusega tekstiilitoolised. Toopaeva pikkus eri tootmisharudes soltus ettevotte tehnilisest ja tootmistasemest, tootmise korraldamisest, tooliste kvalifikatsioonist, samuti sellest, kuidas toolised suutsid oma tootingimuste parandamise eest voidelda ja millisel maaral noustusid ettevotjad tooliste noudmisi taitma. 20. sajandi alguseks kujunes Venemaa tootlevas toostuses toopaeva keskmiseks pikkuseks 10,6 tundi. (22) Venemaa toostustooliste toopaev oli vaid veidi pikem kui Saksamaal, kus see oli keskmiselt 10,5 tundi. Inglise tooliste keskmine toopaeva pikkus oli aga selleks ajaks luhenenud peaaegu 9 tunnini.

Venemaa toolisklass jatkas voitlust toopaeva luhendamise eest 1905. aastal puhkenud revolutsiooni paevil. Eesti toostusettevotete toolised noudsid 10-tunnist toopaeva, ehkki VSDTP Tallinna Komitee kutsus oma lendlehes 1905. aasta jaanuaris toolisi ules voitlema 8-tunnise toopaeva kehtestamise eest "nagu meie vennad Piiteris". (23) Sellise pikkusega toopaev ei olnud tolleaegse Euroopa toostusriikideski reaalne, raakimata toostuslikult mahajaanud Venemaast. Tallinna, Narva ja Tartu tooliste 1905. aasta kevadel ja sugisel toimunud uldstreikide tulemusena olid ettevotjad sunnitud luhendama toopaeva, vahendama uletunnitood, tostma palka ning parandama teisi tootingimusi.

Kokkuvotte toopaeva luhenemise kohta toostusettevotetes tegi Eestimaa kubermangu vabrikuinspektor 1906. aasta juunis. Sellest selgus, et suuremates tekstiilitoostuse ettevotetes--Narva Kreenholmi Puuvillamanufaktuuris ja Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrikus luhenes toopaev streigivoitluse tagajarjel 11,5 tunnilt 10,5 tunnile (toonadal 61,5 tunnile), ulejaanud tekstiilitoostustes kehtis endiselt 11,5-tunnine toopaev (toonadal 67 tundi). Paberi-, puidu- ja keemiavabrikuis oli tooaeg vabrikuinspektori andmetel luhenenud 11,5 tunnilt 10 tunnile (toonadal 59 tunnile), metalli- ja masinatehastes 11,5-11 tunnilt 10 tunnile, Dvigateli vagunitehases 9 tunnile. (24) Mineraalainete tootlemise toostuse ettevotetes (tsemendi-, tellise- ja lubjatehased) tooaeg ei muutunud, endiselt jai kehtima 11,5-tunnine toopaev. (25) Kuna selles toostusharus tootati enamasti hooajaliselt, siis peeti pikemat toopaeva taiesti loomulikuks, vorreldes nende toostusettevotetega, kus tootmisprotsess toimus aastaringselt.

Kogu Venemaa tootlevas toostuses luhenes keskmine toopaev 10,6 tunnilt 1904. aastal 10,2 tunnile 1905. aastal. (26) Soomes oli 1905. aasta uldstreigil tooliste toopaeva luhenemisele samuti oluline tahtsus. 1884. aastal oli enamikus ettevotetest 12-tunnine ja ainult vahestes 10-11-tunnine toopaev. 1905. aasta uldstreik toi endaga kaasa toopaeva luhenemise peaaegu pooltes ettevotetes 9,5-10 tunnini (toonadal 57-60 tundi) ning ligi kolmandikus ettevotetes 8-9,5 tunnini (toonadal 48-57 tundi). (27) Nii oli toolisklassi uks peamisi voite 1905. aasta revolutsioonis palgatousu korval toopaeva luhenemine keskmiselt uhe tunni vorra.

Revolutsioonipaevil kerkis paevakorda ka toopaeva luhendamine seadusandlikus korras. Juba jaanuaris 1905 asus valitsus aktiivselt tooliskusimusega tegelema. Ministrite Noukogus vaadati labi tooseadusandluse edasise taiustamise pohisuunad, nende hulgas tooaja luhendamine. Seadusprojekte valja tootanud komisjonide seisukohad olid tooaja suhtes erinevad. Uks 1905. aasta veebruaris valminud projekte piiras tooaja uhe vahetusega tootamise puhul 10, kahe vahetusega tootamise puhul 9 ja kolme vahetusega tootamise puhul 8 tunniga. 1906. aasta aprillis valja tootatud variant nagi ette tooaja piiramist 10,5 tunniga paevas. (28) Jargnevatel aastatel--revolutsiooni taandumise ja toolisliikumise languse perioodil--ei pidanud valitsus enam vajalikuks tooseadusandluse taiustamisega aktiivselt tegelda. Seni valjatootatud seaduse projektid tooaja, haiguskindlustuse jt valdkondade kohta pandi kalevi alla.

1910. aastal alanud toostusliku tousu aastail noudsid toolised taas jouliselt toopaeva luhendamist. Tugevneva toolisliikumise survel andis valitsus Kaubandus-Toostusministeeriumile ulesande tootada valja seaduse projekt tooaja normeerimise kohta. Ettevalmistustoo kaigus kogus Kaubandus-Toostusministeerium 1913. aastal andmeid toopaeva pikkuse kohta vabrikutoostuses. Tulemused naitasid, et 1913. aasta 1. novembri seisuga oli keskmine toopaeva pikkus Venemaa vabrikutoostuses 9,9 tundi, kusjuures arvesse ei olnud voetud tooaega laupaevadel, puhade-eelsetel paevadel ning uletunde. (29) Aasta lopuks oli ministeeriumil valja tootatud seaduse projekt, mille kohaselt naiste ja noorukite (15- ja 16-aastaste) tooaega piirati 10,5 tunniga, laste (12-14-aastaste) tooaega 6 tunniga paevas ning keelati nende ootoo (kella 9.00-st ohtul kuni 9.00-ni hommikul). (30) Ulejaanud tooliste tooaja normeerimist projekt ei kasitlenud.

Valitsus ei rutanud Riigiduumale esitama 1897. aasta seaduse muudatusettepanekuid, mis oleksid tooaega luhendanud. 1913. aastal avaldatud "Toostusliku too seadustik" (31) ("????? ? ???????????? ?????") kodifitseeris vaid kehtiva vabrikuseadusandluse, sealhulgas tooliste too- ja puhkeaega kasitlevad oigusaktid. Nii jai tooaeg ettevotteis endiseks kuni Esimese maailmasojani. Soja-aastail vahenes tootundide arv nii paevas kui ka nadala kokkuvottes neis ettevotteis, kes olid sunnitud oma tootmist kokku tombama. See muudatus fikseeriti ka ettevotte sisekorraeeskirjas. Nii naiteks kehtestati Rapina paberivabrikus seoses tootmise vahenemisega toopaeva pikkuseks endise 11 tunni ja 15 minuti asemel 10 tundi 15 minutit. (32)

Uue hooga puhkes voitlus toopaeva luhendamise eest Veebruarirevolutsiooni paevil. Seekord nouti aga juba 8-tunnise toopaeva sisseseadmist. (33) Koigi suuremate ettevotete toolised selle ka saavutasid. Seadusandlikult kehtestas 8-tunnise toopaeva Noukogude valitsus 1917. aasta 29. oktoobri dekreediga. (34) Saksa okupatsiooni ajal pikendati taas Eesti toostusettevotetes tooaega, et soja voitmiseks oleks tagatud sakslaste varustamine vajalikuga.

Vahetult parast Saksa okupatsiooni loppu, 16. detsembril 1918 deklareeris Eesti Ajutine Valitsus poordumises Eesti Vabariigi kodanike poole, et 8-tunnine toopaev toostuses ja kaubanduses hakkab uuesti maksma. (35) Uhtki tooaega kasitlevat oigusakti, mis oleks 8-tunnise toopaeva Eestis seadustanud, ei jargnenud. Samuti ei tunnustatud 29. oktoobri dekreeti, sest 19. novembri 1918. aasta "Ajutised administratiivseadused" panid Eestis Vabariigis maksma koik need Vene oigusaktid, mis olid jous enne bolsevistlikku riigipooret 24. oktoobril 1917. (36) Seega oli jous ka toostusliku too seadustik, milles oli fikseeritud tooaja maksimaalne norm--11,5 tundi paevas.

Rahvusvahelises ulatuses tunnustati ametlikult 8-tunnist toopaeva ja 48-tunnist toonadalat toostuses Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni 1919. aasta konventsiooni "Tootunnid toostuses" (37) alusel.

Erinevalt mitmest maailma (Tsiili, India, Pakistan) ja Euroopa riigist (Kreeka, Rumeenia, Austria, Itaalia, Belgia, Bulgaaria, Lati, Prantsusmaa, Luksemburg, Portugal, Hispaania, Leedu), kes ratifitseerisid 8-tunnise toopaeva konventsiooni, Eesti sellega ei uhinenud, jargides maailma tahtsamate toostusriikide Ameerika Uhendriikide ja Suurbritannia ning naaberriigi Soome eeskuju. Vaikival kokkuleppel kehtis Eestis edasi 8-tunnine toopaev ning sellele aitasid kaasa tookaitsekomissarid (endised vabrikuinspektorid, alates 1927. aastast tooinspektorid). Reeglina jatsid tookaitsekomissarid kinnitamata nende ettevotete sisekorraeeskirjad, mis satestasid pikema toopaeva kui 8 tundi, ja soovitasid pikema tootamise vajaduse korvata uletunnitooga kokkuleppel toolistega. (38) Sellest aga polnud toosturid huvitatud, sest uletunnitoo eest tuli maksta korgemate tariifide alusel. Kuna toosturite karistamiseks puudus seaduslik alus, praktiseeriti osas ettevotetest ikkagi 10-tunnist tooaega, viidates kehtivale tsaariaegsele toostusliku too seadustikule. Tookaitsekomissarid avastasid kontrollkaikude ajal ettevotetesse 1923. aastal 69, 1924. aastal 42, 1925. aastal 77 ja 1926. aastal 68 tooaja jaotust ja kestust puudutavat korvalekaldumist. (39) Oiguslik vaakum tingis selle, et tooaeg oli siiski soltuvuses ettevotja tahtest.

Sotsiaaldemokraatide arvates oli riiklikult tooaega normeeriva seaduse puudumine kaudselt suudi ka toopuuduses, sest juhul, kui oli vaja tootmist suurendada, pikendati tooaega, selle asemel et palgata uusi toolisi. 1925. aastal avaldas sotsiaal-poliitilise ajakirja Too ja Tervis toimetaja Leopold Johanson ajakirjas artikli toopaeva pikkusest ja tooaja jaotusest toostusettevotetes, millega ta soovis avalikkust probleemidest informeerida ja tegemata jatmiste parast valitsuse sudametunnistusele koputada. Ta markis, et 8-tunnist toopaeva tunnustatakse ainult uhes osas toostustes, teistes mitte, ning et uletunnitoo on muutunud igapaevaseks nahtuseks ja seda tehakse sageli ilma tookaitsekomissari loata. Uletunde tehakse ajal, kui toolisi lahti lastakse voi tootatakse ainult 3-5 paeva nadalas. Toovaheajad on pea taiesti kadunud: monel pool tootatakse isegi kuni 12 tundi jargemooda. Vorrelnud Eesti olukorda kultuurmaadega, joudis autor jareldusele, et Eesti toostuses alavaaristatakse toolist, kelle olukord on muutunud valjakannatamatuks pika toopaeva ja vaikese palga tottu ning see on nii rahva tervishoiu seisukohalt kui ka riiklikult lubamatu. (40)

1925. aastal esmakordselt avaldatud andmed toopaeva pikkuse kohta toostusharude kaupa naitasid, et koige pikem toopaev--8,8 tundi--oli paberitoostuses. Jargnesid puidutoostus ja kaevandused 8,6-tunnise toopaevaga. Keemiatoostuses oli keskmiseks toopaeva pikkuseks 8,3 tundi ja tekstiilitoostuses 8,1 tundi. Ainuke tootmisharu, kus toopaev oli 8 tunnist luhem, oli trukitoostus (7,9 tundi). (41) Tervikuna oli toopaeva keskmine pikkus suurtoostuses 1924. aastal 8,35 tundi, 1925. aastal 8,39 tundi, 1927. aastal 8,31 tundi ja 1928. aastal 8,42 tundi. (42) Arvesse on voetud 16-aastaste ja vanemate toostustooliste tooaeg, sest 1924. aasta seadusega laste, alaealiste ja naiste tooaja kohta toostusettevotetes (43), mis valmis Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni vastavate konventsioonide alusel, oli alla 14-aastaste too toostusettevotetes keelatud. 14-15-aastased koolikohustuslikud lapsed voisid tootada vaid koolivaheajal maakonna voi linna koolivalitsuse loal. Nende tooaeg oli piiratud 6,5 tunniga, tekstiilitoostuses aga 6 tunniga paevas, uletunnitoo ja tootamine puhapaevadel ja puhadel oli keelatud. Samuti satestas seadus tervisekahjulikud tood, kus alla 18-aastaste kasutamine ei olnud lubatud. Alla 18-aastaste ja naiste ootoo oli koigis toostusettevotteis keelatud. See sate oli taiesti uus, sest tsaariajal oli alaealiste ja naiste ootoo keelatud vaid tekstiilitoostuses. Naiste osatahtsus tootajate uldarvus (42 300) oli kullalt suur, moodustades 1923. aastal ligi kolmandiku--31,4%. Alaealiste osatahtsus oli 1,5%. Pea pool naistoolistest leidis rakendust tekstiilitoostuses, alaealistest ule poole tootas kahes toostusharus--metalli- ja tekstiilitoostuses. (44)

Ulemaailmsest majanduskriisist tingitud maailmaturu konjunktuuri halvenemise tottu tuli tootmist kokku tommata ja seetottu vahenes tootundide arv nii paevas kui ka nadalas. Toohoive tagamiseks esitasid sotsiaaldemokraadid 1929. aastal Riigikogule eelnou, mis aga menetlusest valja haaletati. Alles 1931. aastal esitas valitsus parlamendile heakskiitmiseks toostuslike kaitiste tooaja seaduse eelnou, mis oli valminud Sotsiaalministeeriumis ning mille eeskujuks olid voetud Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni 1919. aasta 8-tunnise toopaeva konventsiooni satted. (45)

Riigikogus 10. juulil 1931. aastal heaks kiidetud "Toostuslikkude kaitiste tooaja seadus" (46) (joustus 1. septembril) kehtestas, et toostustoolise tooaeg ei tohi olla pikem kui 8 tundi oopaevas ja 48 tundi nadalas. Koigile toostustele oli kohustuslik fikseerida toopaeva pikkus sisekorraeeskirjades voi toolise palgaraamatus. Samuti maarati kindlaks sanktsioonid, mille alusel oli seadust rikkunud ettevotjaid voimalik vastutusele votta.

Seadus nagi ette ka erandid, millal vois tooaeg toostusettevotteis olla pikem kui 8 tundi. Tooaeg vois ulatuda 168 tunnini kolme uksteisele jargneva nadala jooksul katkematu tooprotsessiga ettevotteis, mille nimekirja kinnitas valitsus. Tooaega vois pikendada uhe tunni vorra hadatoode juhtudel ettevotte juhatusest olenematutel ja ettenagematutel pohjustel tekkinud tooseisakute tagajarjel kaotatud aja tagasivoitmiseks, kuid seda ainult tooliste nousolekul ja tooinspektori teadmisel.

Tooandja oli kohustatud andma tootajale vaheaja puhkamiseks ja einetamiseks kestusega 0,5 tunnist 1,5 tunnini parast viis tundi kestnud tootamist. Juhul kui toopaev oli luhem kui 8 tundi voi tootamine toimus kolmes vahetuses, polnud vaheaja andmine kohustuslik, kuid toolisel pidi olema voimalus too ajal suua.

Lubatud oli tootada ka ule kehtestatud tooajanormi ehk teha uletunnitood, kuid selle mahtu vahendati seni kehtinud 120 tunnilt 75 tunnile aastas uhe toolise kohta. Seaduse taitmise jarelevalve lasus tooinspektsioonil. Seaduse satete rikkumise eest vois ettevotte omanikku karistada rahatrahviga kuni 500 krooni ulatuses voi kuni kolmekuulise arestiga.

Toosturite jaoks tooaja riikliku normi--8 tundi paevas--kehtestamine eriti valulik polnud, sest kriisiaastail oli tootmise kokkutombamise tagajarjel tootatud paljudes toostustes niigi luhendatud toopaeva ja toonadalaga. Statistilised andmed naitasid, et tootundide arv suurtoostuses, vorreldes 1928. aastaga, kui tehti kokku 64,6 mln tootundi, oli 1931. aastaks vahenenud 53,2 mln tootunnini (kahanemine 17,6%). 1932. aastal oli tooaeg 46 mln tundi, seega 28,8% luhem kui 1928. aastal. 1932. aasta esimesel poolaastal oli toopaeva keskmine pikkus suurtoostuses esmakordselt alla 8 tunni. (47) Nii seadustas 1931. aasta seadus tegelikult olukorra, mis oli Eestis toostuses kriisiaastail valja kujunenud. Tooaja piiramisega 8 tunniga ja uletunnitoo mahu vahendamisega taotleti toohoive suurendamist, sest juhul kui tekkis vajadus tootmist suurendada, tuli palgata lisatoojoudu.

Seaduse rakendamisel ei olnud siiski alati positiivsed tagajarjed. Neis ettevotteis, kus kehtis luhem toonadal, pikendati see 48 tunnile, suurendades tootundide arvu laupaeval. Selliste ettevotete hulka kuulus ka Kreenholmi Manufaktuur, kus hoolimata tooliste protestist kehtestati 30. jaanuarist 1932 laupaevadel 6-tunnise tooaja asemel 8-tunnine, mille tottu pikenes nadalane tooaeg 1917. aasta martsist kehtinud 46 tunnilt 48 tunnile. (48) Toolistel tuli tooaja pikenemisega leppida, sest kriisiolukorras oli uue tookoha leidmine pea voimatu. Alles 1936. aasta mais taastati Kreenholmi Manufaktuuris tooliste streigi ahvardusel 46-tunnine toonadal. (49)

1930. aastate teise poole toostusliku elavnemise ja tousu aastail alustasid toosturid tooaja seaduse vastu aktiivselt runnakut, avaldades survet 8-tunnise tooaja normi tuhistamiseks. Seaduse muudatusega sooviti eelkoige kehtestada pikemat tooaega sesoonsetes tootmisharudes. (50) Uletunnitoo osas tehti hooajaliselt tootavates toostusharudes kull moondusi, kuid toostuses jai kehtima tooaja uldine riiklik norm--8 tundi paevas (48 tundi nadalas).

Rahvusvahelises ulatuses toimus aga 1930. aastail voitlus juba 40-tunnise toonadala eest. Rahvusvaheline tookonverents asus 1935. aastal 40-tunnise toonadala suhtes pooldavale seisukohale. Selles nahti vahendit vahendada areneva ratsionaliseerimise tagajarjel tekkinud toopuudust ja kindlustada toolistele osasaamist kasvavaist kultuurivaradest. Samuti leiti, et too tootlikkus on sel maaral kasvanud, et see oigustaks tooaja luhendamist. (51) 40-tunnise toonadala pohimote leidis toetust Ameerika Uhendriikides, Prantsusmaal, Uus-Meremaal, Belgias, Tsehhoslovakkias, Itaalias ja mujal. Noukogude Liidus kehtis koguni viiepaevane toonadal ja 7-tunnine toopaev. (52)

ULETUNNITOO

Hoolimata sellest, et vabrikutooliste toopaev oli 19. sajandil ulemaara pikk, rakendati neis ettevotteis uletunnitood, et korvata tooaega, mida oli luhendatud kas ettevotjate omaalgatusel voi tooliste noudmisel. Uks selliseid tootmisharusid oli alates 1870. aastatest kiiresti arenenud masina- ja metallitoostus, kus toopaeva keskmine pikkus oli 11-11,5 tundi. Nii naiteks tehti E. Lausmanni (100 toolist) ja F. Wiegandi (350 toolist) masinatehastes 1896. aasta mais ja juunis uletunnitood, millega oli kummaski ettevottes hoivatud 25% toolistest. (53) Toolised tegid meelsasti uletunnitood, sest tasu maksti korgendatud palgatariifide alusel. Nii naiteks tasuti F. Wiegandi masinatehases esimese uletunni eest tariifi alusel, mis moodustas 12,5% paevapalgast, teise uletunni tasu oli juba 25% paevapalgast jne. Iga jargmise uletunni eest suurenes ka tasumaar. (54) Pohjalik analuus naitas aga, et rohke uletunnitoo praktiseerimine ei toonud ettevottele kaasa loodetud kasu, sest tooliste ulevasimuse tottu sagenesid ka tooluusid. E. Lausmanni tehases tuli tavaliselt 11-tunnise toopaeva jooksul uhe toolise kohta 0,3 tundi tooluusi (hilinemine, ajutiselt toopostilt lahkumine), uletunnitood rakendades aga 0,7 tundi. F. Wiegandi masinatehases olid vastavad naitajad 0,8 ja 1,2 tundi. (55)

Jarelikult polnud moistlik niigi pika toopaeva puhul nouda toolistelt uletundide tegemist, kui see just hadavajalikuks ei osutunud. Seetottu toetasid ka toosturid 2. juuni 1897. aasta seaduse "Tooaja pikkusest ja jaotusest vabrikutoostuses" satet, mis piiras toolise ja tooandja kokkuleppel rakendatavat uletunnitood (vabatahtlikku uletunnitood) ehk tootamist sel ajal, kui sisekorraeeskirjade jargi ei olnud ette nahtud tootada 120 tundi toolise kohta aastas. Vabatahtliku uletunnitoo tegemiseks tuli ettevotte administratsioonil taotleda luba vabriku- ja maeasjade komisjonilt. Uletunnitoo, mida tooline oli kohustatud taitma vaaramatu jou korral, ei olnud piiratud. Kohustusliku uletunnitoo tingimused tuli fikseerida toolise palgaraamatus (toolepingus). Molema liigi uletunnitoo kohta nouti ranget arvepidamist.

20. sajandi algul, kui enamikus toostusettevotteist luhenes tooaeg 10 tunnini paevas, suurenes markimisvaarselt uletunnitoo. 1902. aastal tehti Eestimaa kubermangu vabrikutes ja tehastes 524 600, 1908. aastal 383 100, 1911. aastal 1 141 500 ja 1913. aastal 822 700 uletundi. (56) Valdav osa--ule 70%, 1911. aastal isegi 91,1%--uletunnitoost toimus toolise ja tooandja kokkuleppel. Uletunnitoos osales suur osa vabrikutoolistest. Ajavahemikul 1902-1913 oli vabatahtliku uletunnitooga hoivatud 39-77% vabrikutoolistest. Uhe toolise kohta tuli 1902. aastal 73 vabatahtlikku uletundi, 1908. aastal 61, 1911. aastal 111,8 ja 1913. aastal 83 uletundi. Seega suurenes, vorreldes 20. sajandi esimese kumnendi madalseisu aastatega, uletunnitoo 1911. aastal alanud toostustousu aastail oluliselt.

Nendesse naitajatesse tuleb suhtuda siiski teatud reservatsiooniga, sest vabrikuinspektorite kontrollaktidest nahtub, et ettevotjad rikkusid sageli seadust: arvestust vabatahtliku uletunnitoo kohta ei peetud, sest seda rakendati ilma kubermangu vabriku- ja maeasjade komisjoni loata. Reas ettevotteis rakendati aga uletunnitood lubatud mahust rohkem. Nii tehti A. Brockhauseni jahuveskis 1908. aastal ule normi 30, F. Wiegandi masinatehases 1911. aastal 10 ja 1913. aastal 56, Fr. Krulli masinatehases 1913. aastal 10 uletundi jne. (57) Koige enam rakendati uletunnitood metallitoostuses. 1902. aastal tehti selles toostusharus 34,4%, 1911. aastal 39,8% ja 1913. aastal 39,2% koigist uletundidest. (58)

Kaubandus-Toostusministeeriumi poolt kogutud andmed naitasid, et vahetult enne Esimese maailmasoja puhkemist 1914. aasta juunis pikendas uletunnitoo kehtivat 10-tunnist toopaeva Noblessneri laevatehases 13, Vene-Balti laevatehases 11,5, Volta elektrimootoritehases 11,1, Fr. Krulli masinatehases 10,9, Dvigateli vagunitehases 10,7 ja F. Wiegandi masinatehases 10,8 tunnini. (59)

Uletundide tegemise pohjused olid erinevates ettevotetes erinevad. Nii tehti Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrikus 1907. aastal uletunnitood selleks, et likvideerida streigi tottu tekkinud tooseisaku tagajarjed, 1908. aastal aga seoses "kiirete tellimuste taitmisega", 1910. aastal seoses "kangrute vahesusega". Traditsiooniline oli iga-aastane uletunnitoo A. M. Lutheri mehaanilises puidutoostuses, "et kasutada paikesepaistelisi suvepaevi vineeri kuivatamiseks". 1907. aastal tehti uletunnitood Voltas ja Dvigatelis ning 1909. aastal F. Wiegandi masinatehases seoses "kiirete, ettenagematute ning tahtajaliste tellimustega". (60) Sindi kalevivabrikus rakendati 1913. aastal kolm kuud uletunnitood seoses ettevalmistustega "Nizni-Novgorodi laadaks" jne. (61)

Uhelt poolt aitas uletunnitoo ettevotjail korvata toopaeva luhenemist ning suurendada tootmist ja andis toolistele lisateenistuse voimaluse, teiselt poolt aga suurendas toopuudust ja seda eriti toostuse madalseisu aastail, kui tootmist tuli kokku tommata. Nii vallandati 1906. aastal F. Wiegandi masinatehasest too vahesuse tottu 92 toolist, kuigi samal ajal rakendati tehases uletunnitood. (62) Too vahesus oli tooliste vallandamise motiiviks ka Dvigateli tehases 1907. aastal, kuigi uletundide arv aasta lopuks ulatus 16 000-ni. Samal ettekaandel jatkus tooliste vallandamine ka jargneval aastal, uletunnitoo maht aga suurenes eelmise aastaga vorreldes 2,5 korda. (63)

Esimese maailmasoja aastail, kui rida ettevotteid rakendati toole sojaliste tellimuste taitmiseks, sisekorraeeskirjades fikseeritud toopaeva pikkust ei muudetud, kull aga seati sisse kohustuslik uletunnitoo, mis pikendas tooaega paevas mones ettevottes koguni 14 tunnini. Nii tootasid F. Wiegandi masinatehase toolised 1915. aastal iga paev 2 tundi ule normaaltooaja. Volta tehase ligi 400 toolist tegid 1916. aasta novembris ja detsembris esmaspaevast reedeni iga paev 3 uletundi, laupaevadel koguni 4-4,5 tundi. (64) Tartu telefonivabrikus pikenes toopaev uletundide arvel 10 tunnilt 12 tunnile, Leevaku linaketrusvabrikus 9 tunnilt 11 tunnile. (65) Koige laiemas ulatuses kasutati uletunnitood sojavajadusteks tootavates laevatehastes, Noblessneri laevatehases tehti paevas 3, Vene-Balti ja Bekkeri laevatehases 4 uletundi. Laevatehastes kaotati ka puhkepaevad, puhapaevad loeti uletunnitooks. (66)

Valtimaks tooliste keeldumist uletunnitoost, nahti selleks puhuks ette suured trahvid. Nii pidi Vene-Balti laevatehase tooline maksma trahvi uletunnitoost keeldumisel: esimesel korral 50 kopikat, teisel korral 75 kopikat ning kolmandal korral 1 rubla. Neljandal korral kvalifitseeriti keelduja "riigireetjaks" ning teda ahvardas sojakohtu alla andmine. (67) Trahvidest hoolimata sagenesid koos toopaeva ja toonadala pikenemisega toolt puudumised. 1916. aasta juulis Dvigateli tehase tooliste streigi pohjuste uurimiseks moodustatud komisjon joudis jareldusele, et tooliste noudmised tosta palka ei ole pohjendatud, sest vaike palk on suuresti tingitud tooluusidest. Komisjoni arvestuste kohaselt kaotati tooluusidega Dvigatelis 15%, Vene-Balti laevatehases 11%, Bekkeri laevatehases 10,9%, Wiegandi masinatehases 9%, Volta tehases 7% ja raudteetookodades 6,1% tegelikult ettenahtud tooajast kuus. (68)

Uletunnitoo praktiseerimine jatkus iseseisvunud Eesti Vabariigi toostusettevotetes. Statistilised andmed naitavad, et ajavahemikul 1923-1928 moodustasid uletunnid 6,3-8,8% kehtivast tooajast, nn normaaltootundidest. 1929. aastal, kui ilmnesid ulemaailmse kriisi tunnused, vahenes jarsult uletunnitoo (5%-ni normaaltootundidest), sest Hariduse- ja Sotsiaalministeeriumi korraldusel karmistasid tooinspektorid uletunnitoo tegemise lubade valjaandmist. (69) Kuna peamised uletunnitoo tegijad olid mehed, siis nende tooaeg oli 0,2 kuni 0,5 tundi naistooliste tooajast pikem.

Nagu eespool pogusalt juttu oli, piiras 1931. aasta "Toostuslikkude kaitiste tooaja seadus" vabatahtliku uletunnitoo mahu aastas uhe toolise kohta 75 tunniga, kusjuures oopaeva jooksul oli lubatud teha kuni 2 uletundi. Vabariigi Valitsusel oli oigus keelata uletunnitoo tegemine juhul, kui see aitas toopuudust leevendada. Erandkorras vois Sotsiaalministeeriumi tookaitse ja sotsiaalkindlustuse osakonna direktor lubada toolisel teha kuni 100 uletundi aastas. Polevkivikaevandustel lubati erandkorras (kuni 1. oktoobrini 1932) rakendada uletunnitood seadusega ettenahtust kolm korda suuremas mahus--225 uletundi toolise kohta.

Kohustuslike uletundide maht jai endiselt kindlaks maaramata ning nende rakendamiseks, erinevalt vabatahtlikust uletunnitoost, polnud vaja ka tooinspektori luba. Koigi uletundide eest tuli maksta vahemalt 50% tavalisest korgemat tasu, valja arvatud kohustuslikud uletunnid, mida tehti teise tootaja asendamiseks. Uletundide kohta oli ettevote kohustatud pidama ranget arvestust.

1935. aastaks oli majanduskriis uletatud ja ettevotted tootasid taas taies mahus. 8 tunniga piiratud tooaeg paevas ei voimaldanud maksimaalselt kasutada tootmisvoimalusi, mida pakkus soodne majanduskonjunktuur. Seetottu voeti jallegi appi uletunnitoo, eriti keemia-, metalli-, puidu- ja toiduainetoostuses.

Kriisiaastail tooaja kohta vastu voetud seadus hakkas kammitsema teistest enam hooajaliselt tootavate toostusharude (turba-, savi-, tellise-, lubja- ja ehitustoostus) ettevotteid, sest need joudsid seadusega satestatud normtootundide ja uletundide jooksul taita vaid osa tellimustest. Suurema hulga tooliste palkamine oli aga takistatud tookate puuduse parast, mis Eestis tekkis 1936. aastal. Valjapaasu nahti seaduse muutmises. Ettevotete taotlused kandsid vilja 1937. aastal, kui "Toostuslikkude kaitiste tooaja seaduse muutmise seadus" (70) andis hooajaliselt tootavatele turba-, savikivi- ja ehitustoostustele oiguse lisaks 8-tunnisele tooajale paevas teha 1. aprillist kuni 1. oktoobrini uletunnitood vastavalt vajadusele ilma tooinspektorilt luba taotlemata. Samuti nagi seaduse muudatus ette, et uletunnitoo voib kokkuleppel toolisega toolepingus kohustuslikuna fikseerida, et valtida hiljem tekkida voivaid arusaamatusi voi uletunnitoost keeldumist.

Toooiguse spetsialist, Tooliskoja peasekretar Ilmar Rebane kritiseeris seaduse muudatust, leides, et uletunnitoo laiendamine pole sotsiaal-poliitiliselt pohjendatud: uletundide eest makstav lisatasu ei korva kahju, mida toob tooaja muutmine piiramatuks uletunnitoo labi. (71)

Eespool oli juba juttu sellest, et toolised tegid enamasti meeleldi uletunnitood, et rohkem teenida. Probleemid tekkisid aga seoses sellega, et sageli jaeti lisatasu valja maksmata voi maksti ettenahtust madalama palgatariifi alusel. 1935. aastal avastasid tooinspektorid 217 ja 1937. aastal 794 toostuslike kaitiste tooaja seaduse eeskirjade rikkumist. (72) 1938. aastal tuvastasid tooinspektorid tooliste kaebuste kontrollimise kaigus 675 seaduse rikkumist. Uleastumised olid pohiliselt seotud uletunnitoo eest lisatasu maksmata jatmisega. Protokolle koostati 175 ja trahve maarati 165 korral. (73)

1930. aastate lopul taotlesid ettevotjad vabatahtliku uletunnitoo mahu piirangu tuhistamist koigis tootmisharudes ja uletunnitoo eest maksmise aluseks oleva tariifi vahendamist poole vorra, st 50%-lt 25%-ni. (74) Seaduslikku vormi need taotlused siiski ei votnud. Puhkenud Teise maailmasoja tingimustes olukord toostuses halvenes ja lisaks vallandamistele hakati kasutama majanduskriisi aastail labiproovitud toonadala ja toopaeva luhendamist, samal ajal tehti aga endiselt ka uletunnitood.

TOOLISTE PUHKEAEG

Puhkeajad tooajal olid samavord vajalikud kui tooaja uldine piiramine ja selle seaduslik reguleerimine. 1860. aastail olid vaheajad suhteliselt pikad, eriti lounaajal, kestes 1-1,5 tundi, et toolised jouaksid kodus lounastamas kaia. Lisaks oli nii hommikul kui ohtul ette nahtud 15-minutine puhkepaus. Toopaeva luhenedes luhenesid tavaliselt ka vaheajad, sealhulgas lounavaheaeg. Vaheajad olid fikseeritud sisekorraeeskirjades, seadusandlikult oli vaheaegade andmise kohustus reguleeritud 1882. aasta seadusega ja see puudutas vaid 12-14-aastasi vabrikutoostuses tootavaid lapsi. 8-tunnise tooaja korral tuli neile vaheaeg anda parast 4 tundi kestnud tood, 6-tunnise toopaeva korral oli lubatud ka vaheajast loobuda. Siiski olid Narva Kreenholmi Puuvillamanufaktuur ja Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabrik, kus olid ulekaalus naistootajad, kehtestanud omaalgatuslikult emadele, kes kasvatasid alla uheaastast last, lisaks uldistele vaheaegadele kaks uhetunnist lisavaheaega paevas--hommikul kella 8.00-st kuni 9.00-ni ning parast lounat kella 4.00-st kuni 5.00-ni ja laupaeval uks kord kella 8.00-st kuni 9.00-ni lapse toitmiseks. (75)

1924. aasta seadus laste, alaealiste ja naiste too kohta toostusettevotetes (76) satestas, et alaealisi kuni 18. eluaastani ei tohtinud lasta ilma vaheajata ule nelja tunni jargemooda tootada. Alles 1931. aasta tooaja korraldamise seadusega (77) nahti ka ule 18-aastastele toolistele kohustuslikud toovaheajad puhkuseks ja einestamiseks. Toostusettevotteis, kus kehtis 8-tunnine toopaev, tuli toolisele mitte hiljem kui parast viiendat tundi peale too algust anda vaheaeg, mille kestus vois olla 0,5 tunnist 1,5 tunnini. Juhul, kui toopaev oli luhem kui 8 tundi voi tootamine toimus kolmes vahetuses, polnud vaheaja andmine kohustuslik, kuid tootajal pidi olema voimalus too ajal suua.

Toostusettevotetes kehtis nende rajamisest alates iganadalane puhapaevarahu. Samuti ei tehtud tood puhade ajal. Tsaari-Venemaal peeti vastavalt kujunenud traditsioonidele piirkonniti erinevaid puhi. Mones piirkonnas, kus lisaks ametlikele puhadele tahistati keisri sunnipaeva ja kroonimise ning troonileastumise paeva, tsareevitsi sunnipaeva, keisrinna sunni- ning nimepaeva ja mitmeid teisi keisri perekonnaga seotud tahtpaevi, ulatus puhade arv aastas ule 20. Kreenholmi toolised, nii nagu koik teised Eestimaa kubermangu elanikud, pidasid 19. sajandi teisel poolel jargmisi puhi: 1. jaanuar, kolmekuningapaev, voinadala reede ja laupaev, paastumaarjapaev, suur reede ja laupaev, esimene ja teine lihavottepuha, taevaminemise paev, nelipuhade teine puha, Peeter-Pauli paev, Kristuse seletamise paev, rukkimaarjapaev, ussimaarjapaev, Maarja kaitsmise ja eestpalve paev, nigulapaev ning esimene ja teine joulupuha. Kokku ei tehtud tood 19 puhal.

Seadusandlikus korras satestati esmakordselt puhapaevarahu ja riiklikud puhad ning suurte puhade eelpaevade ohtupoolikud, mil tootamine oli keelatud, 1897. aasta seadusega (78).

Vabrikuseadus nagi ette 14 puha: 1. ja 6. jaanuar, 25. marts, 6. ja 15. august, 8. september, 25. ja 26. detsember, vaikse nadala reede ja laupaev, teine ja kolmas lihavottepuha (esimene puha langes alati puhapaevale), taevaminemispuha ja puha vaimu valjavalamise paev. 1900. aasta seadusega (79) lisati veel kolm puha: 2. veebruar, 14. september ja 21. november. Seega olid toolised toost vabastatud koigil puhapaevadel ja vahemalt 17 puhal aastas. Mitteoiguslikele toolistele ei olnud koik puhad kohustuslikud. Ettevotte administratsioonil oli oigus asendada seadustes loetletud puhad sellistega, mida tahistas kohalik kirik. Eesti toostusettevotete sisekorraeeskirjades oli fikseeritud enamasti 18-21 luteri kiriku puha. Oigeusklike tooliste suhtes kehtis eriklausel, mille alusel vabastati nad toost veel 3-5 oigeusupuhal. Iga-aastast korralist puhkust tsaariaegne tooseadusandlus ette ei nainud.

Nii kujunes tooaasta keskmiseks pikkuseks pohilistes tootmisharudes, nagu tekstiili-, paberi-, puidu- ja metallitoostus, 292-293 paeva. Katkematu tooprotsessiga ettevotteis oli tooperiood pikem kui mujal, sest too katkestati vaid kaks korda kuus 12 tunniks puhastus- ja korrastustooks. Toolised tootasid neis ettevotteis vahetusgraafiku alusel. Koige luhem tooaasta (150-180 paeva) ja reeglina ka koige pikem toopaev ning rohke uletunnitoo oli sesoonselt tootavates ettevotetes. Eestis ning kogu Balti toostusringkonnas uldse oli tooperiood pikem nende regioonidega vorreldes, kus suurtoostus oli norgalt arenenud ja ettevotted tootasid aastas keskmiselt 282-285 paeva. (80) Tooaasta kujunes monikord luhemaks ka tooliste streikide, tellimuste puudumise, masinate remondi ja muude pohjuste tottu.

1920. aasta aprillis seadusandliku delegatsiooni kehtestatud puhade ja puhkepaevade maaruse (81) jargi olid toolised, nii nagu koik Eesti elanikud, vabad puhapaevadel ja 19 riiklikul puhal: 1. jaanuar, kolmekuningapaev, iseseisvuspaev, palvepaev, suur neljapaev ja reede, ulestousmispuhad (3 paeva), 1. mai, taevaminemise puha, suvistepuhad ehk nelipuhad (3 paeva), jaanipaev, mardipaev ja joulupuhad (3 paeva). 1922. aastal asendati see maarus puhade ja puhkepaevade seadusega (82), mis vahendas puhade arvu 17-le, jattes loetelust valja suure neljapaeva ja mardipaeva, ning satestas luhendatud tooaja suurel laupaeval, suvistepuhade laupaeval, joululaupaeval ja 31. detsembril. Neil paevadel tuli too lopetada kell 12 paeval. Jargmine muudatus puhade loetelus toimus alles 1934. aastal, kui riiklike puhade nimekirja voeti voidupuha (23. juuni), usupuhastuse puha (31. oktoober) ja surnutepuha ning vahendati nelipuhasid 3 paevalt 2-le. Luhendatud tooajaga paevade (too loppes kell 12 paeval) nimekirja lisati voidupuha laupaev (22. juuni). (83) Nii tousis riiklike puhade arv taas 19-le.

1925. aastal kehtestati toostusettevotete nadala puhkepaevade seadus (84), taites Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni vastavat konventsiooni (85), millega Eesti oli uhinenud 2. novembril 1923. Seaduse kolmanda paragrahvi jargi vabastati toolised toostusettevotteis toost puhapaevadeks vahemalt 36 tunniks ja riiklikeks puhadeks vahemalt 24 tunniks jargemooda. Erandkorras oli too puhapaevadel ja puhadel lubatud: uhiskonna huvides elanike igapaevaste tarviduste rahuldamiseks tehtavail toodel; toostuse tehnilise iseloomu tottu katkematu tooprotsessiga toodel; teatud valvetoodel; kiiresti riknevate toorainete voi toiduainete tootlemisega seotud toodel. Kui need tood kestsid puhapaeviti voi puhade ajal ule nelja tunni, siis tuli anda toolisele puhkepaev monel teisel paeval voi kompenseerida rahaliselt kui uletunnitoo, mis tahendas kehtestatud palgatariifidest 50% suuremat tasu. (86) 14- ja 15-aastaste tootamine puhapaevadel ja puhadel oli keelatud. 1936. aasta 17. juuni toostusettevotete nadala puhkepaevade seaduse muutmise seadus (87) tegi erandi ajalehtede ilmumisega seotud trukikodadele, lubades toolised vabastada nii puhapaevadeks kui riiklikeks puhadeks jarjestikku 24 tunniks. Nii karbiti trukitooliste puhkeaega puhapaevadeks 12 tunni vorra.

Ometi ei kasutanud toolised maksimaalselt neile antud voimalust puhata. 1929. aastal avaldatud artiklis markis R. Sormus, et toolised jatavad massiliselt kasutamata oigused, mida neile kindlustab nadala puhkeaja seadus, ja tootavad jarjest 7 paeva nadalas. Tema arvates oli madal tootasu pohjuseks, miks toolised, eelkoige mehed, eelistasid puhkusele rahalist kompensatsiooni. (88)

1930. aastail ilmus Eesti toooigusesse selline uus moiste nagu palgaline puhkus. Palgalise puhkuse oigust oli tunnustatud Austrias osaliselt juba 1910. aastal, mones riigis aga parast Esimest maailmasoda ja laiemas ulatuses alles 1930. aastail. Eesti naaberriikides Soomes ja Latis oli palgaline puhkus kehtestatud juba 1922. aastal. (89) 1937. aastal kehtis palgaline puhkus koigile tootajaile 22 riigis ja monele tootajate kategooriale 16 riigis. Keskmiseks puhkeaja pikkuseks oli 12 toopaeva. Palgalise puhkuse oigus tekkis enamasti parast aastast tootamist. Nii oli see Taanis, Itaalias, Latis, Leedus, Norras, Poolas, Prantsusmaal, Rootsis, Saksamaal ja mujal. Inglismaal oli puhkus reguleeritud kollektiivlepingutega. (90) Riigid tunnustasid palgalise puhkuse vajadust mitmel pohjusel. Ratsionaliseerimisega koos oli kasvanud too monotoonsus ja pinge, suurenenud tooliste narvilisus. Uldine kultuuritaseme tous oli suurendanud tooliste kultuurivajadust. Ka majanduse seisukohalt oli palgaline puhkus tulus: puhkuseajal kulutasid inimesed rohkem kui tavaliselt ning selle tulemusena kiirenes raharinge ja elavnes majandus.

1934. aasta 21. detsembri toostustooliste palgalise puhkeaja seaduse (91) kohaselt tuli ettevotete valdajail voimaldada igal aastal seitsmepaevane tasuline puhkus toolistele, kes olid ettevottes tootanud vahemalt aasta. Juhul, kui ettevotte omanikul tekkis raskusi anda seitse paeva jarjest kestvat puhkust, vois ta seaduse jargi sellest kohustusest vabaneda tooliste suhtes, kellele ta maksis tasu kolme joulupuha, uusaasta, iseseisvuspaeva, suure reede ja esimese ulestousmispuha eest, kusjuures tooline pidi olema nimetatud puhadel toost vaba.

Just puhkuse asendamise voimalust rahalise kompensatsiooniga luges Tooliskoja peasekretar Ilmar Rebane seaduse suureks puuduseks. Ta heitis seadusele ette ka puhkuse andmise voimalust talvel ning et reguleerimisalast olid valja jaetud ehitustoolised. Seetottu pidas ta oluliseks toolisorganisatsioonide voitlust nende puuduste korvaldamiseks ja palgalise puhkuse pikendamiseks vahemalt 12 toopaevale. (92)

Vahesed sailinud arhiivimaterjalid naitavad siiski, et uldiselt praktiseeriti kollektiivset puhkust suvel. Nii naiteks algas Kreenholmi Manufaktuuri tooliste puhkus aastail 1935-1940 reeglina enne jaanipaeva, sest siis oli voimalik liita puhkusele selle pikendamiseks kaks riiklikku puha--voidupaeva ja jaanipaeva. (93)

Ametiuhingute visa noudmine 12-paevase palgalise puhkuse kehtestamiseks sundis valitsust valja tootama sellekohast seadusprojekti, mis sai toosturite terava kriitika osaliseks. Toosturite seisukohta valjendas Kaubandus-Toostuskoja Teatajas 1937. aastal avaldatud artikkel "Palgaline puhkeaeg. Kas oleme oigustatud teistest maadest ule pakkuma?" (94). Selles avaldati arvamust, et Eesti sotsiaalseadused ei ole tegelikult Eestile joukohased. Tasulise puhkuse pikendamisel ei saa lahtuda ainult hetkeseisust, st majanduse korgseisust, vaid tuleb vaadata tulevikku. Samuti heideti ette teiste riikide, eriti rikaste toostusriikide sotsiaalseaduste kopeerimist. Artiklis juhiti tahelepanu sellele, et palgalise puhkeaja suurendamisega vaheneb tootmisprotsessiks vajalike toopaevade arv aastas, mis Eestis on puhade, puhade-eelsete poolikute paevade, hiljaksjaamiste ja haiguspaevade tottu niigi vaike (keskmiselt 286-290 paeva aastas). Teiselt poolt nouab taiendavate puhkusepaevade andmine lisakulutusi ligi 900 000 krooni ulatuses, mis on toostusele finantsiliselt koormav. Nii uks kui teine tegur ohustab riigi majanduslikku kandevoimet.

Kui 1940. aasta martsis algas parlamendis tooliste puhkeaja seaduse arutelu, utlesid toosturid selgelt valja oma seisukoha: nad ei toeta tooaja luhendamist toostuses palgalise puhkeaja pikendamisega, sest Eesti majanduslikud olud ei voimalda luhikese tooajaga tagada kodanikele rikkalikku toidulauda, korralikku peavarju ja ihukatet, head haridust, vaimsete vajaduste rahuldamist ja muid elumonusid. Vastupidi, seoses halvenenud turukonjunktuuriga pidasid nad vajalikuks rohkem ja intensiivsemalt tood teha, et valtida rahva elatustaseme langust ning toota kullaldasel maaral kaupa vaiksemate tootmiskulude ja madalamate hindadega. Nad soovitasid seaduse vastuvotmise rahulikumale ja paremale ajale edasi lukata. (95)

Tooliste palgalise puhkeaja seadus (96), mille koostamisel voeti eeskujuks nii naabermaade seadused tooliste puhkuse alal kui ka Rahvusvahelise Tooorganisatsiooni 1936. aasta tasulise puhkuse konventsioon, kiideti parlamendis heaks ja 1940. aasta aprillis kuulutas president selle seaduse valja. Seaduse jargi oli oigus saada palgalist puhkust koigil toolistel (valja arvatud hooajatoolised (97)), kelle kohta kehtis 1. jaanuarist 1937 joustunud tooliste toolepingu seadus (98). Kui 1934. aasta seadus nagi ette uhesuguse pikkusega puhkuse, seadis uus seadus puhkuse kestuse soltuvusse toolise pidevast toostaazist ettevottes: 1-2-aastase toostaaziga toolisel oli oigus saada puhkust 1 nadal, 3-6-aastase staaziga 9 toopaeva ja alates 7-aastasest toostaazist kaks nadalat. Tasu maksti vaid toopaevade eest. Alla 18-aastastele alaealistele tuli puhkust anda parast aastast tootamist kaks nadalat. Puhkust pidi tooandja voimaldama toolistele ajavahemikul 1. aprillist 1. novembrini. Juhul kui toolisele ei olnud voimalik anda ettenahtud puhkust, tuli saamata jaanud puhkusepaevade eest maksta rahalist kompensatsiooni 1,5-kordse tootasu ulatuses.

Seaduse elluviimisega astus Eesti suure sammu edasi, uhtlustamaks oma sotsiaalpoliitikat rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalpoliitikaga.

KOKKUVOTE

Ajavahemikul 1870-1940, kapitalistliku toostuse rajamise ja arengu aastail Eestis, toimusid kiired muutused kogu uhiskonnas, sealhulgas koos toostusega tekkinud uue sotsiaalse kihi--palgatooliste sotsiaal-majanduslikus olukorras. Kapitalismi arengu varasel perioodil oli toojou ulekullus, ning kuna vabrikud ja tehased vajasid vahe toojoudu, sai palgatud toolistele karmide tootingimuste kehtestamisega suure kasumi saamise eesmargil tugevat survet avaldada. Tooturu ulekullusele vaatamata kasutati ohtralt fuusiliselt norkade--laste ja naiste toojoudu. Tookaitsealased oigusaktid puudusid, seetottu ei saanud raakida ka ohututest ja tervislikest tootingimustest. Tootingimused soltusid taiesti vabrikantide tahtest. Ettevotetes valitses range distsipliin, toopaev oli pikk ja kestis koigile kuni 16 tundi paevas, palk oli vaike. Laaneriikide eeskuju sundis tsaarivalitsust alustama tootingimuste parandamist koige norgematest. 1882.-1885. aasta seadustega seati laste too kasutamisele toostuses vanuseline piirang ja luhendati alaealiste tooaega, samuti keelati alaealiste ja naiste ootoo tekstiilitoostuses, kus nende toojoudu kasutati koige rohkem. Laaneriikide eeskuju, vabrikantide enda tootmisalase teadlikkuse kasv ja toolisliikumise surve olid need kolm pohitegurit, mis tingisid 1897. aastal seadusandlikus korras Venemaa koigi vabrikutooliste too- ja puhkeaja normeerimise. Tooliste revolutsioonilise voitluse tulemusena saavutati 20. sajandi algul toopaeva luhenemine 11,5 tunnilt 10 tunnini, 1917. aasta kevadel 8 tunnini pavas. Seadusandlus jai tegelikust elust kaugele maha. Eesti Vabariigis seadustati 8-tunnine toopaev alles 1931. aastal.

Kuigi iseseisvunud Eestis rakendati kahe maailmasoja vahel tsaariaegset seadusandlikku baasi, astuti samme sotsiaalsfaari moderniseerimiseks ning seadusandluse uhtlustamiseks rahvusvaheliselt tunnustatud toooiguse normidega. Seda tingis vajadus tagada toolistele too- ja elustandardi miinimum, sest see oli Esimese maailmasoja aastail langenud. Teisalt tuli tooliste tootingimusi parandada ja nende noudmisi taita, et valtida sotsiaalseid rahutusi ja tagada uhiskonna stabiilsus. Eesti valitsus arvestas kull rahvusvahelist kogemust ja suundi sotsiaalpoliitikas, kuid ei olnud vaga kiire ja aldis neid rakendama, valja arvatud alaealiste ja naiste tood kasitlevad oigusnormid. Uks pohjusi oli see, et Eesti ei saanud uhepoolselt rakendatud sotsiaalseadustega ennast konkurentidega vorreldes ebasoodsamasse olukorda asetada. Eesti majandusnaitajad, eriti konkurentsivoime maailmaturul, jaid alla nii monelegi naaberriigile, raakimata suurtest toostusriikidest. Nii tooaja luhendamisega kui 1934. aastal nadalase, 1940. aastal aga kuni 12-paevase tasulise puhkuse sisseseadmisega seotud kulud tuli ettevotjatel endil kanda ja see suurendas pusikulude osatahtsust tootmiskuludes. Teisalt aga teadvustati tootingimuste parandamise positiivset moju tootmisele.

8-tunnine toopaev, uletunnitoo piiramine, samuti palgalise puhkuse sisseseadmine andis toolistele paremad voimalused oma toovoime taastamiseks, pereringis viibimiseks, vaimsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldamiseks, osalemiseks kultuuriuritustel ja eneseharimiseks. Koik see mojutas positiivselt too kvaliteeti ja tooviljakuse kasvu, mis omakorda voimaldas uhiskonnal muutuda joukamaks ja investeerida sotsiaalsfaari.

EESTI TOOSTUSTOOLISTE TOO- JA PUHKEAEGA KASITLEVAD TAHTSAMAD OIGUSAKTID

[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] ?. II. 1882. ?T. 931.

[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. ?. IV. 1884. ?T. 2316.

[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. ?. V. 1885. ?T. 3013.

[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. ?. X. 1890. ?T. 6742.

[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 1897. ?T. 778.

[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 1900. ??. CT. 18041.

[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] [section][section] 64-70, 73-76, 193-201.--[TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 1913. ?. XI, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 2.

?. 1917. No 1, ?T. 10.

27. aprilli 1920. a seadusandliku delegatsiooni maarus puhade ja puhkepaevade kohta.--Riigi Teataja (RT), 1920, 67/68, 201.

7. detsembri 1922. a seadus puhade ja puhkepaevade kohta.--RT, 1922, 155/156, 93.

20. mai 1924. a seadus laste, alaealiste ja naiste too kohta toostusettevotetes.--RT, 1924, 68, 30.

17. detsembri 1925. a seadus toostusettevotete nadala puhkepaevade kohta.--RT, 1926, 4, 6.

Too-hoolekandeministri 23. oktoobri 1926. a maarus puhke ja tasu voimaldamise korra kohta isikutele, kes seotud toodega, mille taitmine lubatud puhapaevadel ja puhadel toostusettevotete nadala puhkepaevade seaduse [section] 4 pohjal.--RT 1926, 78, 906.

10. juuli 1931. a seadus toostuslikkude kaitiste tooaja kohta.--RT 1931, 61, 487.

26. veebruari 1934. a seadus puhade ja puhkepaevade kohta.--RT 1934, 18, 122.

14. detsembri 1934. a seadus puhade ja puhkepaevade kohta.--RT 1934, 105, 827.

21. detsembri 1934. a seadus toostustooliste palgalise puhkeaja ja toolepingu lopetamiseks tarviliku ulesutlemise aja pikendamise kohta.--RT 1934, 108, 848.

17. juuni 1936. a seadus toostusettevotete nadala puhkepaevade seaduse muutmise kohta.--RT 1936, 51, 429.

9. aprilli 1937. a seadus toostuslikkude kaitiste tooaja seaduse muutmise kohta.--RT 1937, 29, 277.

15. aprilli 1940. a seadus tooliste palgalise puhkeaja kohta.--RT 1940, 33, 252.

(1) Hopkins, E. A Social History of the Working Classes 1815-1945. London, 1984, 55.

(2) Samas, 59.

(3) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1959, 19, 21; EAA, f 206, n 1, s 325, l 4; s 188, l 78.

(4) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1904, 21.

(5) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. ?. II, 1882, ?T. 931.

(6) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 14.

(7) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. ?. IV, 1884, ?T. 2316.

(8) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. ?. V, 1885, ?T. 3013.

(9) Vt Rahikainen, M. Children and "the right to factory work": Child labour legislation in nineteenthcentury Finland.--Scandinavian Economic History Review, 2001, 49, 1.

(10) Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse. Tartu, 1939, 76.

(11) Vassar, A. Toolisliikumise esimesed sammud Eestis. Tallinn, 1954, 73.

(12) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 30.

(13) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] (1861-1917 [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.].). ??????, 1972, 95.

(14) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1897, ?T. 778.

(15) Erandina oli keelatud naisi ning 15- ja 16-aastasi noorukeid rakendada toole ooajal (ajavahemikus kella 9.00-st ohtul kuni kella 5.00-ni hommikul) tekstiilitoostuses. 12-14-aastaste ootoo oli keelustatud koigis tootmisharudes, valja arvatud klaasitoostuses tingimusel, et 6-tunnisele tooajale jargneb vahemalt 12-tunnine puhkeaeg (vt ???. ?. X, 1890. ?T. 6742).

(16) Vabrikuinspektsiooni institutsioon laienes Eestimaa ja Liivimaa kubermangule 1894. aastal, enne seda kontrollis Peterburi vabrikuinspektsioon nende kubermangude toostusettevotteis vaid alaealiste tooseadusandluse taitmist.

(17) Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f 206, n 1, s 189, l 106, 107.

(18) EAA, f 206, n 1, s 189, l 116.

(19) EAA, f 206, n 1, s 168, l 26; f 559, n 2, s 27, l 189, 361; f 560, n 1, s 49, l 2.

(20) EAA, f 208, n 1, s 47, l 182; s 49, l 2, 3; f 206, n 1, s 218, l 73; f 209, n 1, s 50, l 11.

(21) EAA, f 560, n 1, s 102, l 4; f 290, n 1, s 49, l 1.

(22) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1979, 48.

(23) EAA, f 206, n 1, s 148, l 9.

(24) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 13-14.

(25) EAA, f 206, n 1, s 154, l 88; s 156, l 7; f 208, n 1, s 87, l 38.

(26) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 55.

(27) Suomen taloushistoria. 2. Teollistuva Suomi. Helsinki, 1982, 152. Soomes, Vene impeeriumi autonoomses uksuses 1897. aasta 2. juuni seadus toopaeva pikkuse kohta ei kehtinud.

(28) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1906, 1, 11.

(29) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 48.

(30) Rahvaleht, 1913, 14. dets.

(31) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1913. ?. XI, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 2.

(32) EAA, f 560, n 1, s 59, l 20, 118.

(33) Saksa ja prantsuse sotsialistide eeskujul oli nii III kui ka IV Riigiduuma sotsiaaldemokraatlik fraktsioon esitanud duumale heakskiitmiseks seaduseelnou 8-tunnise toopaeva kehtestamise kohta Venemaa vabrikutoostuses, kuid see lukati tagasi.

(34) Eesti Teataja, 1917, 18. dets.

(35) Riigi Teataja (RT), 1918, 1, 4.

(36) Riigi Teataja, 1918, 1, 7.

(37) Hours of Work (Industry) Convention, 1919.--http://www.ilo.org/ilolex/cgi-lex/convde.pl?C001. 8-tunnise toopaeva noudmise pustitas Robert Owen juba 1817. aastal. Tema noudmist kordasid hiljem kutseuhingud Inglismaal ja mujal, kuigi nad ei suutnud saavutada noudmise elluviimist. 1. mail 1890. aastal toimusid 8-tunnise toopaeva toetuseks voimsad meeleavaldused. Uksikud tooandjad teostasid 8-tunnise toopaeva omaalgatuslikult, minnes ule kolmes vahetuses tootamisele, sest pidasid luhikest tooaega sotsiaalselt kasulikuks: kasvas too tootlikkus, sest toolistel oli toojou taastootmiseks piisavalt puhkeaega.

(38) ERA, f 2113, n 3, s 153, l 65.

(39) Sormus, R. Tookaitse 1921-26.--Eesti Statistika, 1927, 700.

(40) Johanson, L. Toopaeva pikkus, uletunnitood, toovaheajad ja tooviljakus.--Too ja Tervis, 1925, 2, 120.

(41) Tootingimused suurtoostuses 1925. a esimesel poolel.--Eesti Statistika, 1925, 41, 44.

(42) Sormus, R. Toopaeva pikkus toostuses 1927. a.--Eesti Statistika, 1928, 82, 543; Sormus, R. Toopaeva pikkus toostuses 1929. aastal.--Eesti Statistika, 1930, 107, 533.

(43) Riigi Teataja, 1924, 68, 30.

(44) Tookaitse Eestis 1927. a. Tooinspektorite 1927. a aruannete kokkuvott. Tallinn, 1928, 14-15.

(45) Seletuskiri toostuslikkude kaitiste tooaja seaduse juurde. IV Riigikogu taielikud protokollid, 7. istungjark 1931, prot nr 139-169, lisad, lk 562.

(46) Riigi Teataja, 1931, 61, 487.

(47) Sormus, R. Toopaeva pikkus toostuses 1932. a.--Eesti Statistika, 1933, 139, 314, 316.

(48) Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri Osauhisus 75. 1857-1932. Tallinn, 1933, 75; Eesti Riigiarhiiv (ERA), f 2113, n 1, s 245, l 15.

(49) ERA, f 2113, n 1, s 372, l 74.

(50) ERA, f 50, n 1, s 2583, l 139-141.

(51) http://www.ilo.org/ilolex/cgi-lex/convde.pl?C047.

(52) Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse, 77.

(53) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1896, 189.

(54) Samas, 188.

(55) Samas, 189.

(56) Arvutusalus: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1904, 22-23; EAA, f 206, n 1, s 41, l 1-152; s 44, l 1-199; s 45, l 1-243; s 46, l 1-183.

(57) EAA, f 206, n 1, s 41, l 246; s 44, l 157; s 46, l 33, 61.

(58) Samas.

(59) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 23, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 29, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 101, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 75-91, 140-165.

(60) EAA, f 205, n 1, s 44, l 2, 13, 22, 46; s 45, l 2-3; f 209, n 1, s 41, l 87; [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 23, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 20, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 91, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. 4, 5, 9, 16, 25, 28, 36.

(61) EAA, f 558, n 1, s 22, l 38.

(62) EAA, f 206, n 1, s 38, l 100.

(63) EAA, f 206, n 1, s 38, l 361; s 41, l 232.

(64) EAA, f 205, n 1, s 72, l 7.

(65) EAA, f 560, n 1, s 63, l 45; s 65, l 143.

(66) EAA, f 206, n 1, s 382, l 13; f 208, n 1, s 84, l 103; f 209, n 1, s 84, l 108.

(67) EAA, f 209, n 1, s 84, l 108.

(68) EAA, f 218, n 2, s 133, l 83.

(69) Sormus, R. Toopaeva pikkus toostuses 1929. aastal.--Eesti Statistika, 1930, 107, 533.

(70) Riigi Teataja, 1937, 29, 277.

(71) Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse, 78.

(72) Tookaitse Eestis 1935-1937. Tooinspektorite 1935., 1936. ja 1937. a aruannete kokkuvote. Tallinn, 1938, 15.

(73) Tookaitse Eestis 1938. Tooinspektorite 1938. a aruannete kokkuvote. Tallinn, 1940, 13.

(74) Vt Kaubandus-Toostuskoja Teataja, 1940, 10, 278.

(75) EAA, f 206, n 1, s 157, l 36; s 190, l 126.

(76) Riigi Teataja, 1924, 68, 30.

(77) Riigi Teataja, 1931, 61, 487.

(78) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1897, ?T. 778.

(79) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1900, ??, CT. 18041.

(80) Arvutusalus: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1906, 78-83.

(81) Riigi Teataja, 1920, 67/68, 201.

(82) Riigi Teataja, 1922, 155/156, 93.

(83) Riigi Teataja, 1934, 18, 122; 105, 827.

(84) Riigi Teataja, 1926, 4, 6.

(85) Riigi Teataja, 1923, 132/133, 109.

(86) Riigi Teataja, 1926, 67, 852-853; 78, 906.

(87) Riigi Teataja, 1936, 51, 429.

(88) Sormus, R. Toopaeva pikkus toostuses 1929. a, 536.

(89) ERA, f 969, n 6, s 71, l 5.

(90) Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse. Tartu, 1939, 83.

(91) Riigi Teataja, 1934, 108, 848.

(92) Rebane, I. Sotsiaalpoliitika ja tookaitse, 84.

(93) ERA, f 2113, n 1, s 372, l 408; f 2117, n 1, s 81, l 78; Pohja Kodu, 1940, 12. juuni.

(94) Sks. Palgaline puhkeaeg. Kas oleme oigustatud teistest maadest ule pakkuma?--Kaubandus-Toostuskoja Teataja, 1937, 4, 87-88.

(95) Palgalise puhkeaja pikendamine.--Kaubandus-Toostuskoja Teataja, 1940, 4, 103-104.

(96) Riigi Teataja, 1940, 33, 252.

(97) Nende valjajatmist puhkusesaajate ringist pohjendati sellega, et hooajatoolised puhkavad toode vaheaegadel nagunii. Seejuures unustati, et ilma rahata, ja seetottu seadis seadus hooajatoolised teiste toolistega vorreldes halvemasse olukorda.

(98) Vt Riigi Teataja, 1936, 83, 663.

Maie PIHLAMAGI Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti