Moest, mugavusest ja veendumustest kesk-ja varauusaja soomes. Doktoritoo soome arheoloogilistest ahjukahlileidudest.

Russow, Erki

Ahjukeraamika uurimisel on Skandinaavias pikk ajalugu: esimesed leiuulevaated, sh esimene vaitekiri kahlitest (Ambrosiani 1910), valmisid Rootsis juba 20. sajandi algul. Ka jargnevatel aastakumnetel on Rootsi ja Taani, aga ka Norra leiukogumid palvinud kodu- ning valismaiste uurijate tahelepanu (naiteks Grieg 1930; Liebgott 1972; ulevaatlikult Strauss 1972). Ainsana polnud Skandinaavia furnoloogias ehk ahjuteaduses enne 21. sajandi algust markimisvaarseid tulemusi ette naidata Soome kolleegidel, erandiks vaid uks artikkel Turu linnuse renessansskahleist (Gardberg 1958). Nuudseks on see lunk taidetud: mullu augustis kaitses Kirsi Majantie Turu ulikooli kultuuriteaduste osakonnas doktorivaitekirja Soome kesk- ja varauusaegsetest ahjukahlitest.

Varske doktori huvi kesk- ja varauusaegsete kuttekehade vastu sai alguse juba moodunud sajandil, mil autor osales Turu esimestel suurematel linnaarheoloogilistel kaevamistel tulevase Aboa Vetus & Ars Nova muuseumi kinnistul. Nendel kaevamistel saadud impulss viis Soome moistes erakordselt suure ahjukeraamika kollektsiooni--Laukko moisa arheoloogiliste leidude--analuusini (Majantie 2000), mille loogilise jatkuna vaadeldi Turu ulikoolis kaitstud magistritoos juba kogu Soome vanemat kahliainest (Majantie 2001). Olles esmalt loonud Soomes seni sisuliselt kasitlemata leiuliigi uurimise ajalised ja oskussonalised alused, keskendus Majantie oma jargnevate aastate teadustoos valise vormi asemel sellele, millist sonumit voi ideoloogiat voisid endas kanda kahlitel esitatud kujutised (naiteks Majantie 2007a). Niisiis votab asja kaitstud vaitekiri kokku enam kui kumnendi valdanud uurimistoo ja paigutab varasemad tulemused laiemasse rahvusvahelisse konteksti. Haaret selleks on dissertatsiooni autoril enam kui kullaga: lisaks Soome arheoloogilistele leiukogudele on Majantie tutvunud peamiste kahlikollektsioonidega Rootsis, Taanis, Saksamaal ja mujalgi (Majantie 2007b).

Konealuse uurimuse aluseks on Soome viie linnuse, Turu ja Viiburi linna ning paari moisa arheoloogilistel kaevamistel (joon 1) leitud ahjukeraamika--ahjupotid ja kahlid. Rohkem kui paarikumne kaevandi pohjal voiks arvata, et alusaines holmab ajaloolise aja keraamikauurijale tuupiliselt tuhandeid, kui mitte kumneid tuhandeid esemekatkeid, ent see oletus on ekslik. Kokku sisaldab CD-l esitatud leiukataloog vaid 1806 sissekannet. See sunnib kusima, kuivord arvestatavat regionaalset ja uleregionaalset uldistust saab nii vaikese kogumi peale ules ehitada? Nii monigi Eesti linnakaevamiste leiukogu (naiteks Tallinnas 2008.-2009. aasta Vabaduse valjaku kaevamiste kollektsioon, Tartus Lutsu tn 2 kompleks) sisaldab ainuuksi uhe kaevandi ulatuses rohkem kahlikatkeid, konelemata linna voi laiema piirkonna tasandist. Kuid tegemist ei ole Soome arheoloogide eriparase kaevamismetoodikaga, mis sihilikult eiraks valitoodel ahjukeraamika kogumist--kahlite nagu ka koigi muude imporditud voi lihtsalt vooraparaseks liigitatavate savitoodete katkete osakaal ongi muu hansaregiooni piirkondadega vorreldes Soome arheoloogilistel kaevamistel vaike. Seega oli koguseliselt suhteliselt holpsalt hallatav uurimisaines vaitekirja koostaja jaoks nii onn kui ka onnetus. Vordluseks voib siinkohal esitada uhe viimastest Saksamaal samal teemal kaitstud doktoritoodest: 2003. aastal Vestfaali-Lippe piirkonna 12.-17. sajandi kahlileidude pohjal koostatud uurimus pohineb peaaegu 15 000 esemel ja esemekatkel, kusjuures suurim kasitletud leiukogu kuundis 6500 fragmendini (Hallenkamp-Lumpe 2006, 7). Ent sellega ei soovi retsensent kuidagi alahinnata Majantie panust uhte erakordselt ponevasse uurimissuunda. Pigem vastupidi--kui palju on Euroopas regioone, kus uldistusi onnestub kogu riigi ulatuses teha?

Oma mahult ja teostuselt on Soome keskaja arheoloogia seltsi 17. koitena ilmunud valjaanne igati soliidne. Teos on maitsekalt kujundatud ja teema seisukohast asjakohaselt labivalt varvitrukis--teisiti ei kujutagi uht kunstiparase esemeliigi esitelu tanapaeval ette. Tekst on holpsalt hallatav ja joonealune viitesusteem ning kommentaarid tagavad sujuva lugemise. Positiivse poole pealt voib samuti esile tosta onnestunud illustratsioonivalikut, mis lisaks tolleaegsete joonistuste (kahhelahjud oma ajastu kontekstis ja kahlimotiivide ikonograafilised eeskujud) kasutamisele sisaldab konekaid naiteid naabermaade oluliselt paremini sailinud kahlitest. Nii on paralleelleidudena valja toodud renessansiperioodi esemeist Stockholmi ja Haapsalu kahleid, barokiajastust naide Tallinnast ning mujaltki. Valik on teadlik ja isiklik, sest koiki esemeid on autor ise oma uurimisreisidel nainud, mis osutab veel kord, et lisaks kodumaisele ainestikule tunneb too koostaja hasti ka kaugemate piirkondade kahlimotiive. Ka tanapaeval humanitaarias valitsevale avaldamiskeele probleemile on leitud hea ja paljusid osapooli rahuldav tulemus: monograafia pohitekst on autori emakeeles, kuid raamatu lopus on esitatud pikk, vaga pohjalik ning korrektses inglise keeles kokkuvote. See tagab uhelt poolt kodumaal teose voimalikult laialdase lugejaskonna (mitte ainult arheoloogid, vaid ka kunstiajaloolased, kohauurijad jne), teisalt voimaldab poolesaja lehekulje pikkune voorkeelne resumee edastada kogu olulise teabe, mille vastu valismaine kahliuurija voiks Soome ainese puhul huvi tunda. Raamatu valisilme osas voiks nuriseda vaid koite ule. Kuna raamatu sihtgrupiks on suures osas praktikud ehk need, kes vajavad teost leidude maaramiseks ja taustainfo muretsemiseks, on trukikulude kokkuhoiu nimel valitud kilekattega liimkoide ebaonnestunud. Juba mone lugemiskorra jarel naeb raamat rasitud valja, nii et arheoloogidest bibliofiilidel soovitaksin hankida kaks eksemplari--uhe riiulile ja teise toolauale asetamiseks.

[ILLUSTRATION OMITTED]

Vaitekirja sisu kohta voib alustuseks oelda, et autori lahenemisviis on traditsiooniline, paigutades uurimuse keskmesse arheoloogilise eseme ja selle leiukonteksti ning jattes vastupidiselt pealkirjas oeldule kahhelahju enese ja arutelu kahlitel kujutatu tahenduse ule monevorra korvalisemaks. See ei ole siiski etteheitena moeldud, sest Soome kahliuurimise hetkeseisu arvestades on arusaadav, et tolgenduste asemel ootab lugejaskond koige enam just alusandmete edastamist. Oma piirid seab too ulesehitusele ka olemasolev ainestik: lisaks leidude nappusele on kahlitel kujutatud motiivistik suhteliselt kasin, kuid kajastab sellegipoolest upris hasti uhe Laane-Euroopast parit fenomeni ullatavalt aeglast omaksvottu.

Vaitekiri koosneb kumnest peatukist, millest suurema osa holmab Soomest parit materjali esitus (pt-d 4-8). Sellele eelnevad teema seisukohast sissejuhatavad osad, kus Majantie tutvustab esmalt arheoloogilisi kahlileide kui uurimisobjekti (pt 1), kahhelahjude arengut Euroopas sotsiaalmajanduslike ja usupoliitiliste muutuste raames (pt 2) ning kahhelahjude kujunemist lihtsast kuttekehast eluruumi kaunistavaks sisustuselemendiks (pt 3). Suvenemata pikemalt uurimisajaloo kasitellu, mis on uldjoontes padevalt esitatud, voib Soome lahe lounakaldalt vaadatuna ette heita Eesti ja Lati ahjukeraamika, aga ka kogu ajaloolise aja arheoloogia uurimise vaatenurgast uhe olulise uurija mainimata jatmist. Nimelt ei saa Vana-Liivimaa kesk- ja varauusaegse keraamika kontekstis mooda vaadata 20. sajandi keraamikauurimise suurkuju Konrad Straussi monograafiast (Strauss 1969), mis oma soliidsest vanusest hoolimata on uhes Lati Ajalooinstituudi teaduri Ieva Ose 1990. aastatel avaldatud toodega (naiteks Ose 1996) jaanud senini kahlite osas uletamatuks. Teiselt poolt voib kiituseks valja tuua naabermaade uuema erialakirjanduse head tundmist, mis johtub uurimisreisidel tekkinud otsekontaktidest kohalike uurijatega.

Millised sotsiaal-majanduslikud ja usupoliitilised arengud suunasid Kirsi Majantie arvates kahhelahjude teket ning levikut Laane-Euroopas? Kasutatud lahenemisnurk ja argumentatsioon on ajaloolise aja arheoloogia seisukohast paevakajalised ning erinevad autorid on neid viimase kumnendi valtel korduvalt kasutanud, esmajoones Briti arheoloogi David Gaimsteri mojul (vt naiteks Gaimster 1999a; 1999b; 2005). Vaitekirja koostaja leiab, et uue tehnoloogia arengut ja kandumist uutesse piirkondadesse mojutasid peamiselt Euroopa rahvastiku kasvuga 12.-13. sajandil kaasnenud huppeliselt suurenenud linnastumine, kasitoo spetsialiseerumine ning varanduslikult heal jarjel linnaelanikkonna teke. Uhes sotsiaalse emuleerumisega (usulise ja sojalise aristokraatia kommete jaljendamisega) ning tehnilise innovatsiooni (suitsuvaba kuttekeha) eeliste moistmisega voeti kahhelahi suhteliselt kiirelt omaks kaupmeeste elukeskkonnas, see omakorda tagas vajaliku levikumehhanismi olemasolu. Mudeliks on siin hansa kaupmeesteuhendus, mille liikmed olid liikuvad ja avarate arining peresidemetega. Sama toimimisviisi alusel--hierarhias korgemal tasandil seisuse majapidamisest (linnus-mois-klooster-hansakaupmees) madalamale--levis autori arvamuse jargi ka kahhelahjude tarvitamine Soomes, kusjuures kahhelahju kui tehnilise lahenduse sissetoojaiks peab ta nii kohalikku, Laane-Euroopas reisinud ja oppinud eliiti kui ka Turu linnas elanud saksa soost kaupmehi. Alles jargmisel etapil, mil kahhelahjud olid laiemalt omaks voetud, hakati hansaruumi tuumikust saabunud kasitooliste eestvottel kahleid kohapeal tootma. Majantie oletab, et Soomes toimus see 16. sajandi keskpaigas (s.o umbes 150 aastat parast esimeste ahjude pustitamist Turus) ja monel juhul onnestub tal viidata otsekontaktidele tanapaevase Saksi-Anhalti liidumaa linnadega, eelkoige Wittenbergiga.

Vanimate ahjude usupoliitiliste kahlimotiivide valiku pohjuste juures toonitatakse kaht aspekti. Esmalt maaras kasutatud visuaalse kujunduse kahlite sarnasus puitaltari detailidega, millest omakorda tuletatakse oletus religioossete teemadega ahjude kasutamisest kodustes usutoimingutes. Selle korval maarasid dekoorivaliku algselt ka tellijate ehk valitseva eliidi tegevused ja enesemaaratlemisvajadus, mida ahjudel kajastasid stseenid jahist, ruutlitemaatika ning vapid. Hiljem, usupuhastuse ajal ja jarel kasutatud kujundite valik moistagi muutus, ent usk ning voim ja nende omavaheline kombineerimine jai asjakohaseks edaspidigi, manifesteerimaks nii ahjuomaniku poliitilisi kui ka religioosseid vaateid.

Nagu oeldud, lasub raamatu pohiraskus Soome arheoloogilistel kaevamistel leitud ahjukeraamika tutvustamisel. Selle osa sissejuhatavates peatukkides (pt-d 4 ja 5) esitatakse leiuliigi uurimise problemaatikast lahtuvad metoodilised raamid, kus tutvustatakse kohaliku materjali liigitamise pohimotteid ning dateerimise aluseks olevaid uksikasju (s.o leiukontekst, kirjalikud allikad, vordlusaines). Tulenevalt Soome vastava ainese fragmentaarsusest--vaid uksikutel juhtudel onnestub terve esemekuju selgitada--ja tupoloogilisest uhekulgsusest on loobutud keerulise jaotusskeemi loomisest. Aluseks on Euroopa kahliuurimises kaibel olevad jaotusviisid (ahjupotid, nisskahlid, plaatkahlid jne), kuid valditakse naiteks Saksa uurijatele omast erakordselt detailset vormijaotust (naiteks Henkel 1999) ja piirdutakse vaid pohivormide maaratlemisega. Vorreldes Eesti monevorra rikkalikumate kogudega, mis nouavad detailsemat jaotust, tundub see pohjendatud olevat.

Probleeme tekitab ka kahlite vanuse maaramine (pt 5). Soomest pole teada uhtki in situ kahlite leiukompleksi ja ainus varauusaegne (dateeritud umbes 1600. aastaga) valmistamisjaatmete kogu parineb sekundaarsest ladestusest--Turu toomkiriku naabruses asunud keldri taitekihist--, suur osa ulejaanud leide isegi tertsiaarsetest pinnasekihtidest. Lisades siia kahlite vanuse niigi keerulise maaramise (kas aluseks on valmistus-, kasutus- voi lammutusaeg? Vahe voib ulatuda 70 voi enamagi aastani), jouab autor arvamusele, et ahjude vanuse hindamisel tuleb voimaluse korral lahtuda kokkusobitatud osakestest. Kui on olemas kirjalik teade ahju ehitamise kohta, on esmaseks markeriks ehitamise aeg. Otsese tekstiviite puudumisel tuleks puuda tuvastada hoone voi ruumide umber- ja juurdeehituste aeg, kui see ei ole voimalik, peaks ikonograafilise analuusi korval dateerimise aluseks votma kahlite kaasleidude vanuse (tavaliselt markimisvaarselt nooremad!) kui terminus ante quem. Samuti ei tohi unustada, et sageli leidsid vanade ahjude kahlid kasutamist uues kuttekehas ja Soome kontekstis on tavaline, et pottsepad kasutasid aastakumneid vanu matriitse voi isegi vanadelt kahlitelt tehtud tommiseid. Seega on ainese vanuse voimalikult tapne hindamine vaitekirja koostaja hinnangul vaga keeruline ulesanne, millega saab vaid noustuda.

Kull aga ei saa ilma vaidluseta noustuda jargnevate peatukkide (pt-d 6-8) ulesehitusega, mis on puhendatud ahjupottidele (pt 6), gooti nisskahlitele ja vanematele plaatkahlitele (pt 7) ning renessansistiilis plaatkahlitele (pt 8). Iga peatukk on seega teatud kahlivormi analuus, kus lahatakse vastavaid esemeleide leiukoha laiemas kontekstis. See tahendab, et enne esemeesitelu ja -aruteluni joudmist antakse lugejale ulevaade iga objekti voi laiema ala kujunemis- ning ehitusloost, uritades selle kaigus leida neid hetki ja ruume, mida saaks kahhelahjudega seostada. Ehkki sellises ulesehituses on oma loogika, kaasnevad sellega sageli asjatud kordused ja peatukkidevahelised ristviited--soltuvalt rohuasetusest uhele voi teisele kahliruhmale. Autor pohjendab seda sooviga holbustada teatud kahlivormist (naiteks ahjupotid voi renessansi plaatkahlid) huvitatud lugeja tood. Tosi, kuid nii objekti kujunemisloo kui ka ahjubiograafia seisukohast on see siinkirjutaja arvates ekslik lahenemine, kuna nii hoone kui ka kahhelahju ajalugu on kunstlikult osadeks jaotatud. Loogilisem olnuks laheneda naiteks suuremaltvaiksemale- ehk uldiselt-detailile-meetodil: tutvustada linnuse voi linna tausta, siis suuvida kahhelahjuga seostatud hoonete voi ruumide ehituslukku ja seejarel analuusida kahlite voi oletatavasti uhest ahjust parit leiukomplekside kusimusi. Praegu aga kasitletakse nii monelgi korral toenaoliselt uhest ahjust parit ahjupotte ja renessansistiilis plaatkahleid eri peatukkides. Sama kehtib ka juba eelmainitud varauusaegse pottsepa jaatmekompleksi kirjelduse kohta, kus ahjupottidest koneldakse kuuendas peatukis, kahlitest aga ule poolesaja lehekulje hiljem kaheksandas peatukis (vastavalt lk 170 ja 240).

Vaidleksin veidi vastu ka vaitekirja autori valja pakutud ruumianaluusile. Kirsi Majantie on kahhelahje oigusega seostanud eeskatt just esindusruumide voi elutubadega. Et uhtki kahlit pole oma algsest kasutuskohast leitud, on toos suur osa energiat lainud nende ruumide selgitamisele, kus kahhelahjud voisid paikneda. Aluseks on paar-kolm juhtmotet: ehitusloolaste ja ajaloolaste valja pakutud esinduslikumad toad voi saalid, linnustes magamistubade lahedus, vanemate kuttekehade (st hupokaustide) asupaik, millele on oletamisi uus ahi peale ehitatud (oluliseks argumendiks Haapsalu piiskopilinnuse leid, vt Russow 2002; joon 2), ning uhe eriti tahtsa detailina koridori/koogi olemasolu esindusruumi naabruses. Viimane on eelduseks kohati lausa kinnisideeks muutuvale mottele, et kahhelahju koeti alati valjast, mitte samast ruumist, kus ahi ise asus. Sisuliselt valistatakse sellega teised tehnilised lahendused. Ometi on olemas naiteid, kus kahhelahi on uhendatud korval asuva kaminaga. Meile lahim vaste on Maasilinna linnuse kokkuehitatud kamin ja kahhelahi (joon 3), mille jaanustest tuli usna uheselt valja, et kaminas puude poletamisel tekkinud soed suunati kaminaseinas asunud avausest kahhelahju (publitseerimata fotod arheoloog Tonu Sepa valduses). Kuigi Soomest pole uhtki sellist kuttekehade kombinatsiooni seni teada, ei saa samasuguse ehitusliku lahenduse tundmist sealgi valistada.

Vaitekirja kahes viimases peatukis (pt-d 9-10) kasitletakse kahhelahjude tahendust kesk- ja varauusaegse Soome laiemas kultuurikontekstis. Neist esimeses on tahelepanu keskmes kahlite kohaliku valmistamise alguse moju ahjude levikule ja sonumite edastamisele ning teises arutletakse kahhelahjude kui moe, mugavuse ja veendumuste muutumise indikaatori ule. Tuleb valja, et kuigi kahlite kohapealne valmistamine algas juba 1540. aastatel Turu linnuses tegutsenud randkasitoolise poolt ja jatkus paikse tegevusena sama aastasaja teisest poolest, pusisid tootmises kasutatud matriitsid kuni 17. sajandi alguseni samad. Ehkki matriitsi kujutis aegade jooksul kulus, tarvitati samu aluseid 1530.-1540. aastate riietuse ja poliitiliste tegelastega (Martin Lutheri suur toetaja Saksi hertsog Johann Friedrich ning tema abikaasa Sibylle) kahlite valmistamiseks veel ka 1600. aasta paiku. Alles 17. sajandi algul tekkisid Soomes omad, ilmselt kohalike mojudega kahlimotiivid--enamasti lihtsam geomeetriline ja taimornament -, samal ajal kui Saksamaal ning mujalgi (sh Eestis) oli endiselt moes kujutada ahjudel tolleaegseid poliitilisi isikuid ja Uuest Testamendist parit tegelasi.

[ILLUSTRATION OMITTED]

[ILLUSTRATION OMITTED]

Selline ullatav konservatiivsus on autori arvates seletatav renessansimojude suhteliselt aeglase levikuga Soome, aga ka sellega, et usupoliitilise motiivi tahtsus vahenes aja jooksul ja oluliseks sai hoopis kujutise esteetiline pool, sh inimeste riietus. Kui esialgu, 1540.-1550. aastatel, oli protestantlike valitsejate kujutamine Soome ahjudel seotud toesti aktuaalse usupoleemikaga, siis 25-50 aastat hiljem, mil Turus valmistati endiselt samade kujutistega kahleid, vois pohjus peituda kas vastuseisus Rootsi kuninga Johan III katsele taastada katoliikluse positsioon voi pigem, nagu arvab vaitekirja autor, renessansistiili hilises kasutuselevotus Soome linnauhiskonnas. Vaadeldes naabermaade 16. sajandi teise poole ja 17. sajandi alguse kahlimotiivide valikut (nt Wahloo 1976; Majantie 2007b), kus Soomele sarnaseid ilminguid ei kohta (v.a uks naide Goteborgist), voib sellise seletusega uldjoontes pari olla. Ilmselt kajastab see nahtus omakorda seda, et uus kuttekeha voeti (linna)uhiskonna madalama sotsiaalse staatusega liikmete seas omaks alles 16. sajandi viimastel aastakumnetel.

Hoolimata mitmest kriitilisest markusest ja eriarvamusest autoriga, on Kirsi Majantie vaitekiri sarnaselt mitmele teisele viimasel paaril aastal Turu ulikoolis valminud doktorivaitekirjale vaarikas panus Soome ajaloolise aja arheoloogiasse. Kindlasti jaavad selle kirjatooga vastamata mitmed kusimused, millega varskel doktoril oleks pohjust edasi tegelda, konelemata igal aastal arheoloogilistel kaevamistel leitavast uuest ja ponevast ainesest. Nii Majantie doktoritoo, uute kaevamiste kui ka vanema tarbekeraamika kollektsioonide labivaatuse valguses voib ennustada, et jargnevatel aastatel lukkub kahhelahjude kasutuselevotu aeg Soomes 15. sajandi algusest 14. sajandisse. Eeldatavasti avastatakse ka uusi kahlimotiive ja ahje--eeldused selleks on loodud nii koolitatud spetsialisti, kasiraamatu kui ka valitoode uha suurenevate mahtude kaudu.

doi: 10.3176/arch.2011.05

Tanuavaldus

Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi grandi JD134 toel. Jooniste avaldamisoiguste eest volgnen tanu Liisa Seppasele (Turku) ja Tonu Sepale (Kuressaare).

Kasutatud kirjandus

Ambrosiani, S. 1910. Zur Typologie der alteren Kacheln. Kungl. boktryckeriet. P. A. Norstedt & Soner, Stockholm.

Gaimster, D. 1999a. Der Keramikmarkt im Ostseeraum 1200 bis 1600: Exportkeramik als Indikator fur Fernhandelsbeziehungen und die Wanderung des hansischen Handwerks und der Wohnkultur. Lubecker Kolloquium zur Stadtarchaologie im Hanseraum, II: Der Handel. Toim M. Glaser. Schmidt-Romhild, Lubeck, 99-110.

Gaimster, D. 1999b. The Baltic ceramic market c. 1200-1600: an archaeology of the Hanse. Fennoscandia Archaeologica, XVI, 59-69.

Gaimster, D. 2005. A parallel history: the archaeology of Hanseatic urban culture in the Baltic c. 1200-1600.--World Archaeology, 37: 3, 408-423.

Gardberg, C. J. 1958. Hertig Johans kakelugnar pa Abo slott. Bocker och manniskor.--Historiska samfundet i Abo, VI, Turku, 56-63.

Grieg, S. 1930. Middelalderske byfund fra Bergen og Oslo. Utgitt av det Norske videnskapsakademi, Oslo.

Hallenkamp-Lumpe, J. 2006. Studien zur Ofenkeramik des 12. bis 17. Jahrhunderts anhand von Bodenfunden aus Westfalen-Lippe. (Denkmalpflege und Forschung in Westfalen, 42.) Verlag Philipp von Zabern, Mainz.

Henkel, M. 1999. Der Kachelofen. Ein Gegenstand der Wohnkultur im Wandel. Eine volkskundlich archaologische Studie auf der Basis der Hildesheimer Quellen. Gottingen, 1996; Nurnberg, 1999 (vaitekirja kasikiri: http://webdoc.gwdg.de/diss/1999/henkel/mh_text_gesamt.pdf).

Liebgott, N.-K 1972. Kakler. Hovedtraek af kakkelovnens historie ca 1350-1650. Nationalmuseet, Kobenhavn.

Majantie, K. 2000. Kartanon eurooppalainen lammitus. Potti- ja renessanssikaakeliloydot Laukossa. Vesilahden Laukko--Linna, kartano, koti. Toim K. Uotila. (Archaeologia Medii Aevi Finlandiae, IV.) Turku, 93-111.

Majantie, K. 2001. Ruukuista ruhtinaidein muotokuviin. Kaakeliuunien kayttoonotto ja levinta Suomessa arkeologisen lahdeaineiston valossa. Magistritoo. Kasikiri artikli autori valduses. Majantie, K 2007a. Fashion-consciousness or support for Lutheran faith? Portraits of Lutheran princes on Finnish stove-tiles.--Archaologie der Reformation. Studien zu den Auswirkungen des Konfessionswechsels auf die materielle Kultur. Toim C. Jaggi & J. Staecker. Walter de Gruyter GmbH & Co., Berlin, 3 98-425.

Majantie, K. (toim). 2007b. Ruukkuja ja Ruhtinaita. Saviastioita ja uunikaakeleita ajalta 14001700. (Archaeologia Medii Aevii Finlandiae, XII.) Turku.

Ose, I. 1996. Podinu krcsnis Kurzemes und Zemgales pills. 15. gs. beigas--18. gs. sckums. Latvijas vestures instituta apgcds, Riga.

Russow, E. 2002. Archaologische Forschungen in der Bischofsburg zu Haapsalu.--AVE, 2001, 121-134.

Strauss, K. 1969. Die Geschichte der Topferzunft vom Mittelalter bis zur Neuzeit und die Kunsttopfereien in Alt-Livland (Estland und Lettland). P. H. Heitz, Basel.

Strauss, K 1972. Die Kachelkunst des 15. und 16. Jahrhunderts in Deutschland, Osterreich, der Schweiz und Skandinavien. II. Teil. P. H. Heitz, Basel.

Wahloo, C. 1976. Keramik 1000-1600 i Svenska fynd. (Archaeologica Lundensia. Investigationes de antivitatibus urbis Lundae, VI.) Kulturhistoriska Museet, Lund.

Erki Russow, Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituudi arheoloogia osakond, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; erki.russow@tlu.ee

Kirsi Majantie. Muotia, mukavuutta ja mielipiteitc. Kaakeliuuni yhteiskunnalisten muutosten ilmentcjcnc keskiajan ja uuden ajan alun Suomessa. (Summary: Fashion, comfort and conviction. The ceramic tile stove as an indicator of social change in medieval and early modern Finland, lk 299-348.) (Archaeologia Medii Aevii Finlandiae, XVII.) Suomen keskiajan arkeologian seura, Turku, 2010. 390 lk + CD (leiukataloog). http://www.doria.fi/handle/10024/63295