Ettekandepaev usundiuurimisest arheoloogias.

Oras, Ester ; Jonuks, Tonno

Viimase kumnendi jooksul on usundiuurimine Eesti arheoloogias muutunud uheks olulisemaks teemaks, mis koidab erineva taustaga uurijaid uha rohkem. Moningate moondustega voiks isegi vaita, et religiooni puudutavad uhel voi teisel moel pea koik vahegi mahukamad uurimused. Uheks oluliseks verstapostiks voib ilmselt pidada Valter Langi esseed kultuurmaastikust ja selle motestamisest religiooni kaudu (Lang 1999a), millele jargnes Eesti kontekstis veel paraku erandliku naitena ka laiema kolapinnaga diskussioon (Kulmar 1999; Lang 1999b; Lehari 1999; Valk 1999).

Aja jooksul on usundiuurimine hargnenud mitmesse erinevasse suunda. Neist on arheoloogide jaoks kahtlemata olulisim matmiskommete ja surmakultuuriga seonduv (Valk 2001; Magi 2002; Mandel 2003), kuid ilmunud on uldteoreetilisemaid kasitlusigi (Jonuks 2005; 2009a). Oluliseks teemaks on looduslikud puhapaigad (naiteks Valk 2004; Jonuks 2007; Valk 2007; Jonuks 2009b; Valk 2009), millest on selgemalt kujunemas interdistsiplinaarne uurimisvaldkond (naiteks Kaasik & Valk 2007). Viimasest teemast on valja arenenud ka rahvusvaheline konverentsiseeria "Holy Places in the Baltic Sea Region" (konverentsid 2007 Tartus, 2008 Kernaves, 2009 Turaidas, 2010 Turus), uhendamaks puhapaikadega tegelevaid uurijaid Laanemere ruumis laiemalt. Teadusharudevahelist koostood voib margata ka religiooniuurimises uldisemalt. Naiteks 2008. aastal Taevaskojas toimunud uliopilaste kevadkool "Materiaalne kultuur. Rituaal. Tolgendus" toi kokku arheoloogid ja usundiloolased, et uhistel teemadel pikemalt arutleda (vt Oras & Mander 2008). Lisades nimetatuile veel arvukad konverentsiettekanded, seminariarutelud ja kaitstud bakalaureuse- ning magistritood, on selge, et religioon on Eesti arheoloogias koike muud kui marginaalne uurimisvaldkond.

14. detsembril 2009 toimus Tartus Eesti Akadeemilises Usundiloo Seltsis arheoloogiateemaline ettekandepaev. Selle eesmargiks oli arheoloogide soov astuda dialoogi teiste usundiuurimisega tegelevate teadusharudega. Kavas olnud kuus ettekannet, mis holmasid religiooniuurimuslikke lahenemisi kiviajast uusajani, olid moeldud ennekoike tutvustama uurijatele "valjast" neid teemasid, millega Eesti arheoloogid usundi vallas tegelevad. Paeva laiemaks eesmargiks oli suurendada interdistsiplinaarset arutluspinda ja leida uhiseid kokkupuutepunkte.

Paeva esimese ettekande pidas Tonno Jonuks teemal "Muutuv ja muutumatu muinasusund". Hiljuti kaitstud doktorivaitekirjal pohinev ettekanne rohutas religiooni pikaajaliste kasitluste puhul kaht olulist aspekti. Esiteks: religioon on paljude usufenomenide kogum, mis uhel ajaperioodil moodustab tervikliku pildi ja kus erinevad fenomenid omavahel suhestuvad. Teiseks: selline fenomenide tervikpilt ei ole staatiline, vaid pidevalt muutuv ja kohanev erinevate umbritsevate kontekstidega (majandus, uhiskond jne).

Ester Oras peatus oma ettekandes "Kalmeaaretest Eestis keskmisel ja nooremal rauaajal" kalmeaaretel kui eraldiseisval peitvarade fenomenil. Esineja puudis valja tuua voimalikke kriteeriume, mille alusel kalmeaardeid kui hauapanustest eraldiseisvaid varapeiteid tuvastada. Samuti toodi erinevaid naiteid kalmeaaretena tolgendatavatest esemekomplektidest nii keskmisest kui nooremast rauaajast. Ettekande teine osa keskendus esitatud naidete detailsematele interpretatsioonidele, mis ulatusid kenotaafidest ja teispoolse elu kindlustamisest esivanemate kultuse kui ka lihtsalt vara hoiustamisvoimalusteni.

Paeva esimese osa viimase ettekande "Kenotaafist Tamula kiviaja kalmistul: uhe esemekompleksi tolgendus" pidas Mari Lohmus. Selles tutvustas ta Tamula kalmistu uht eriparast leiukompleksi, mis sisaldas kompaktselt koos paiknenud seitset merevaikripatsit, luust pistoda ja luuteravikku ning kummekonda loomahambast ripatsit. Kasitledes erinevaid varasemaid seisukohti, toetas Lohmus leiukogumi kenotaafina tolgendamist. Viimase toestuseks osutas ta nii kompleksi leiukohale (kalmistu keskel), koostisele (sarnaseid esemeid leiti hauapanustena samal kalmistul mitmes matuses) ja uldisemale kultuurilis-religioossele kontekstile, mis kenotaafe ei valista, vaid voib teatavas situatsioonis vastavat matmiskombestikku hoopis soosida.

Ettekandepaeva teise osa avakonelejaks oli Marge Konsa, kelle teemakasitlus "Ornamenteeritud mangunupud Salme muinaslaevast" oli valminud koostoos Tonno Jonuksi, Liina Maldre ja Kristjan Sisaga. Salme muinaslaevaleid (vt lahemalt ka Konsa jt 2009) on kahtlemata uks Eesti viimase aja huvipakkuvamaid arheoloogiaobjekte. Laevamatuse hauapanusteks olid teiste seas luust mangunupud, mille hulgas leidus ka ornamenteeritud naiteid. Konsa tutvustas ettekandes nii mangu toenaolist ulesehitust kui selle reeglistikku ja juhtis tahelepanu ka osa nuppe kaunistanud ornamentidele, mille hulgas oli nii inim- kui loomafiguure. Uksikasjalikumad tolgendused sellest, mida ja miks on nuppudel kujutatud ning missugune voiks olla kujutiste seos laevamatuses olnud isikute usundiliste kujutelmadega, ootavad tulevikus pikemat arutlust.

Aarmiselt huvipakkuvaks oli Heiki Valgu ettekanne "Louna-Eesti katolikuaegsetest maakabelitest". Selles esitas Valk maakabelitega seotud ajalooliste, arheoloogiliste, kohaparimuslike ja folkloorsete allikate pohiandmestiku, andes sealjuures ulevaate Louna-Eesti maakabelite levikust ning kasutusajast. Maakabelid kui puhakute kultuskohad on tema sonul tihedas seoses eelkoige matmispaikadega ja nende aktiivsed rajamis- ning kasutusajad naivad arheoloogiliste andmete pohjal korreleeruvat oluliste ajalooliste sundmustega, nagu sojad, naljahadad, epideemiad. Viimasele naivad viitavat Setu maakabelite dendrokronoloogilised dateeringud, aga ka ohvrimuntide ajaline jaotumine. Nagu ettekandest ilmnes, polnud mundid kindlasti ainukesed ohverdatud esemed ja toenaoliselt on suur hulk maakabelitele tunnuslikke esemeid-objekte valmistatud just orgaanilisest materjalist ning seetottu on need aja jooksul havinud. Viimane omakorda rohutabki vajadust tegelda maakabelite fenomeni uurimisel vaga erinevate allikaliikidega, sidudes kohaparimuslikke, folkloorseid, etnograafilisi ja ajaloolisi materjale arheoloogilise leiuainesega.

Ettekandepaeva viimane esineja oli Kristiina Johanson, kes koneles teemal "Minevik minevikus: naiteid Eesti arheoloogilisest materjalist". Johanson peatus arheoloogilises leiumaterjalis ilmneva taaskasutuse teemadel, seda nii esemete kui muististe tasandil. Muuhulgas toi ta valja uurimisvaldkonna kitsaskohad, mis johtuvad osalt taaskasutuse voimaluse mitteteadvustamisest varasemates uurimustes ja vastavas dokumentatsioonis, osalt aga ka juba toimunud valitoode metoodika vajakajaamistest. Ullatav oli todemus, et senise analuusi pohjal voib sekundaarset kasutamist tuvastada koguni kumnendikul uuritud muististest, kusjuures taaskasutuse esinemise toenaosus on otseses seoses uuritud ala suurusega. See tulemus tostab selgelt esile taaskasutust rohutava lahenemisviisi vajalikkuse, raakimata teema uudsusest Eesti arheoloogias. Konkreetseteks naideteks olid Johansoni ettekandes uksikesemete eriaegsetes muististes esinemise korval kalmete taaskasutus jarelmatuste naol, paiga taaskasutus erifunktsiooniliste muististe rajamisel ja uksikesemete taas kasutus. Esitatud naitematerjalile lisandus teoreetilisemat laadi arutlus mineviku tunnetusest ja tahtsustamisest minevikus, esemete taaskasutuse voimalikest pohjustest ning eesmarkidest. Johansoni arvates seostuvad objektide taaskasutusalad paljuski esivanemate austamise ja nendega seotud rituaalidega, aga ka ideoloogiliste pohjuste ning maagiaga. Seega on taaskasutatud esemete ja muististe analuus jarjekordne ning kahtlemata aarmiselt tanuvaarne lisandus mineviku usundi uurimise temaatikasse.

Arheoloogiateemalise ettekandepaeva korraldamise idee oli tutvustada moningaid Eesti arheoloogide usunditeemalisi uurimusi laiemale publikule, et teha nahtavaks arheoloogide jaoks aktuaalsed usundiga seostuvad kusimused. Korraldajad hellitavad lootust, et ehk onnestus pustitatud eesmark kas voi teatud maaral taita ja lisaks eeltoodud ettekannete luhiulevaadetele on Eesti arheoloogiakirjanduses peagi oodata mitmeid uusi interdistsiplinaarse suunitlusega usundiuurimuslikke teemaarendusi.

doi: 10.3176/arch.2010.2.05

Tanuavaldus

Uuringut toetas Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Kultuuriteooria Tippkeskus). Autorid tanavad koiki esinejaid ja Eesti Akadeemilist Usundiloo Seltsi.

Kasutatud kirjandus

Jonuks, T. 2005. Archaeology of religion--possibilities and prospects.--EJA, 9: 1, 32-59.

Jonuks, T. 2007. Holy groves in Estonian religion.--EJA, 11: 1, 3-35.

Jonuks, T. 2009a. Eesti muinasusund. (Dissertationes Archaeologiae Universitatis Tartuensis, 2.) Tartu.

Jonuks, T. 2009b. Hiis sites in the research history of Estonian sacred places.--Electronic Journal of Folklore, 42, 23-44.

Kaasik, A. & Valk, H. (toim). 2007. Looduslikud puhapaigad. Vaartused ja kaitse. (Opetatud Eesti Seltsi toimetised, 36.) Tartu.

Konsa, M., Allmae, R., Maldre, L. & Vassiljev, J. 2009. Rescue excavations of a Vendel Era boat-grave in Salme, Saaremaa.--AVE, 53-64.

Kulmar, T. 1999. Kultuurmaastikku luues ehk kuidas esiaja inimene ikkagi motles.--EAA, 3: 2, 162-164.

Lang, V. 1999a. Kultuurmaastikku luues. Essee maastiku religioossest ja sumboliseeritud korraldusest.--EAA, 3: 1, 63-85.

Lang, V. 1999b. Kultuurmaastik ja arheoloogia: vastus kommentaaridele.--EAA, 3: 2, 170-174.

Lehari, K 1999. Kultuurmaastiku uurimisest.--EAA, 3: 2, 160-161.

Mandel, M. 2003. Laanemaa 5.-13. sajandi kalmed. (Toid ajaloo alalt, 5.) Eesti Ajaloomuuseum, Tallinn.

Magi, M. 2002. At the Crossroads of Space and Time. Graves, Changing Society and Ideology on Saaremaa (Osel), 9th-13th Centuries AD. (CCC papers, 6.) Ajaloo Instituut, Tallinn, Center of Baltic Studies, Gotland.

Oras, E. & Mander, E. 2008. Materiaalne kultuur. Rituaal. Tolgendus.--EJA, 12: 1, 51-56.

Valk, H. 1999. Maastikust, muististest ja motteviisist.--EAA, 3: 2, 165-169.

Valk, H. 2001. Rural Cemeteries of Southern Estonia 1225-1800 AD. (CCC papers, 3.) Visby.

Valk, H. 2004. Christian and Non-Christian holy sites in Medieval Estonia: A reflection of ecclesiastical attitudes towards popular religion.--The European Frontier. Clashes and Compromises in the Middle Ages. Toim J. Staecker. Almqvist & Wiksell International, Lund, 299-310.

Valk, H. 2007. Choosing holy places. - Journal of Roman Archaeology, 67: 1, 201-212.

Valk, H. 2009. Sacred natural places of Estonia: regional aspects.--Electronic Journal of Folklore, 42, 45-66.

Ester Oras, Tartu Ulikooli ajaloo ja arheoloogia instituut, Lossi 3, 51003 Tartu, Eesti; ester.oras@ut.ee

Tonno Jonuks, Eesti Kirjandusmuuseum, Vanemuise 42, 51003 Tartu, Eesti; tonno@folklore.ee

Eesti Akadeemilise Usundiloo Seltsi arheoloogiateemaline ettekandepaev 14.12.2009, Tartu