Riia linnaarheoloogia ida ja laane vahel.

Russow, Erki

Caune, A. & Ose, I. (toim). The Hansa Town Riga as Mediator between East and West. Proceedings of an International Scientific Conference Dedicated to 70 Years of Archaeological Research in Riga. Held in Riga, Latvia, on 23-25 September 2008. Institute of the History of Latvia Publishers, Riga, 2009. 231 lk.

Tunamullu moodus 70 aastat esimestest linnaarheoloogilistest kaevamistest lounanaabrite pealinnas. Kui jatta korvale samal ajal Vana-Laadogas ja Novgorodis toimunud mastaapsed uuringud, olid valitood Riia vanalinnas oma aja kontekstis kahtlemata usna erandlikuks nahtuseks. Keskaegset linna, kui valja arvata moned uksikud silmapaistvad militaar- ja sakraalehitised, ei peetud laanepoolses Euroopas tollal arheoloogilist uurimist vaarivaks objektiks: tavaliselt piirdus huvi juhuleidude kogumisega uksikute entusiastide poolt, parimal juhul aga ehitussuvendite profiilide moodistamisega (erandeist naiteks Strombom 1924; Grieg 1933). Seega voib 1938. aastal Riias viiel objektil aset leidnud ja juba jargmisel aastal naituse ning ulevaatepublikatsiooniga (Apinis 1939) paadinud kaevamisi pidada Euroopa linnaarheoloogia ajaloos vaga oluliseks sundmuseks.

Selle ummarguse tahtpaeva tahistamiseks toimus Lati Ajaloo Instituudi ning Riia Ajaloo- ja Meresoidumuuseumi eestvottel 2008. aasta septembris kolmepaevane konverents uhes erinaituse avamisega. Urituse pohiesinejaiks olid esmajoones Lati ja naabermaade linnaarheoloogid, kuid nende korval said sona ka teised--arhitektidest-ehitusajaloolastest loodusteadlasteni. Kokku oli ettekandjaid ja kulalisi seitsmest riigist. Eestit esindasid Villu Kadakas ettekandega Tallinna viimaste aastate linnaarheoloogiast ja vabakuulajana Arvi Haak Tartu Linnamuuseumist.

Parast edukalt kulgenud konverentsi publitseeriti materjalid hammastavalt kiiresti, sest juba 2009. aasta suve alguseks joudis enamik sugisestest sonavottudest raamatukaante vahele. Kuivord selline, kuuldavasti Lati majandusprobleemidest tulenenud voidujooks ajaga (I. Ose autorile kevadel 2009) ullitise sisule mojus, jaagu lugeja otsustada. Vahemalt valiselt on kovakaaneline ja heal paberil trukis soliidne teos. Kokku on raamatus avaldatud neli juubelitervitust ja 19 ettekannet. Kogumiku tekstid jagunevad autorite paritolu alusel jargmiselt: idapoolset linnaarheoloogiat esindavad kolm (Venemaa), Riia ja selle umbruse uuringuid seitse ning tinglikult laanena moistetavat piirkonda (Saksamaa, Poola, Rootsi, Soome) uheksa ulevaadet. Konverentsi pealkirjast lahtudes voinuks korraldajad kaasata ka naiteks Madalmaade ja Suurbritannia kolleege, sest Riia roll vahendajana ei piirdunud ainult Laanemere piirkonnaga. Sellele osutavad muuhulgas ka Briti linnaarheoloogia uurimistulemused, kus naiteks Hulli kaevamiste aines viitab kontaktidele Laanemere idakaldaga (Evans 1999). Kuid pohimotteliselt taidab raamat ka sellisel kujul eessonas esitatud eesmargi: sarnaselt hansaaegadele on osalejaid Luubekist Novgorodini.

Milliseid teemasid on kogumikus vaadeldud? Kuna konverents oli puhendatud Riia linnaarheoloogia juubelile, on autoreile jaetud suhteliselt vabad kaed. Seetottu voib kasiteludest leida koike, mis iseloomustab tuupilist Festschrift i--historiograafilistest ulevaadetest kuni vaga kitsa aja, sisu voi ruumiga piiritletud artikliteni. See pole kogumiku atraktiivsuse seisukohast vaga hea lahendus, sest tanapaeval, mil ka teaduspublikatsioonide turul valitseb teatav ulepakkumine, eelistab lugeja pigem selgelt raamistatud valjaandeid. Sestap tulnuks sisu kitsam piiritlemine teosele kindlasti kasuks. Praegu saame lugeda veidike linnaarheoloogia ajaloost (Novgorod uhes, Luubek kahes artiklis), natuke viimaste aastate uurimistulemuste uldistustest (Turku ja Naantali, Viiburi, Luneburg) ning kirjut valikut erinevatest teemadest (naiteks Riia ja Novgorodi kontaktid, Breemeni ning Hamburgi sadam, Riia raekoda, dendrokronoloogia, kilpkonnsoled jm), millest mone puhul tekib kusimus, kas artikkel on ikka oiges kohas avaldatud. Ajaliselt lasub valdava osa kirjatoode pohirohk 12.-14. sajandil, paaril juhul on aga keskendutud hoopis varauusajale. Neist etteheidetest marksa enam jaab parast sisuga tutvumist hairima tosiasi, et tegelikult puudub raamatust pohjalik sissevaade Riia arheoloogiasse, nii tehtusse kui ka tanapaeva olukorda. Huvitav oleks teada, kuidas toimib 1970.-1980. aastatel Noukogude Liidus eesrindliku linnaarheoloogiaga silma torganud Riia arheoloogiline uurimine tanapaeval: tsentraalselt, uurimisproblemaatikast lahtudes nagu varem voi hajutatult, eeskatt muinsuskaitseliste printsiipide alusel? Kahtlemata saab midagi sellest teada teistest publikatsioonidest (vt naiteks Caune 1990; 1997; 2007), kuid saarases puhendusteoses vaarinuks avaldamist kas voi moni varasem artikkel voi vahemalt voinuks pikemas eessonas viidata nende olemasolule. See ongi koht, kus pealesunnitud kiirustamine pani valjaandjaid karme valikuid tegema: avaldati ainult oigeaegselt laekunud konverentsiettekanded, uusi spetsiaalseid kasitlusi polnud mahti koostada ja nii jaidki kolm viimaste aastate valitoodele toetuvat sonavottu (Riia eeslinnakalmistud, vanalinna surnuaiad ning linnus--Arvi Haak autorile 15.02.2010) publitseerimata.

Koiki avaldatud artikleid pole siinkohal motet uksipulgi esitleda, keskenduksin seetottu paarile enam silma torganud kirjatoole. (1) Lisaksin vaid, et nii monegi puhul tekkis tugev deja-vutunne: vanema polvkonna arheoloogidest on naiteks Valentin Janini Novgorodi-kasitelu paratamatult sarnane alles hiljuti uhes Briti kogumikus (Brisbane & Hather 2007) samal teemal avaldatud ulevaatega, teistegi ulevaadete puhul (naiteks Doris Muhrenberg Luubeki argipaevakultuurist) tuli nii monigi joonis mitmest varasemast valjaandest tuttav ette. Sellegipoolest sisaldab suur osa esitatust pigem varem avaldamata infot.

Positiivses votmes roomustasid siinkirjutajat koige enam moned avaramad ulevaateartiklid Laanemere maade linnade arheoloogilise uurimise tulemustest. Neist esimesena vaarib nimetamist Manfred Glaseri pikem sissevaade Luubeki viimase 60 aasta arheoloogiasse kirjalike allikate ja asustusajaloo valguses. Autor on samal teemal kirjutanud korduvalt (vrd naiteks Glaser 2002), korrates enamasti oma mujal avaldatud seisukohti koos trukisest trukisesse korduvate joonistega. Seekord on aga Glaser ule pika aja esitanud varske tutvustuse hansaregiooni tingliku pealinna kujunemisest 150 aasta pikkuse perioodi valtel (linna esimesest asutamisest 1143. aastal kuni 13. sajandi lopu "valmis" linnani). Selgelt vormistatud kirjalike ja arheoloogiliste alusandmete esitelu annab hea selgituse, kuidas on aastakumnetepikkune sustemaatiline valitoo muutnud oluliselt varasemaid, vaid urikuil tuginevaid seisukohti. Koos varskete illustratsioonidega (eriti vaarib rohutamist joonis 2: kaevamised 1973-2008) kujutab artikkel endast korralikku sissejuhatust Luubeki arheoloogiasse.

Varsket infot esitlevad ka Soome arheoloogid Jussi-Pekka Taavitsainen ja Kari Uotila, kes uldistavad oma artiklis Soome uuemaid linnaarheoloogilisi toid, keskendudes eelkoige Turu esimestele teaduskaevamistele (vt Pihlman & Majantie 2006) ning Naantali paasteuuringutele. Kui Turu linna tekkeaega ja -pohjusi puudutav diskussioon on viimastel aastatel palvinud korduvalt tahele panu nii kodu- kui ka valismaal (naiteks Hiekkanen 2002; Seppanen 2003), siis sisuliselt alles tosin aastat tagasi alanud arheoloogilisi uuringuid Naantalis on rahvusvahelisel areenil tutvustatud esmakordselt. Artiklist selgub, et molemad asulad tekkisid n-o tuupilise hansaregiooni mudeli alusel, ja puudub igasugune pohjus siduda linnalise asustuse teket piirkonda viikingiajal vaisanud vene kaupmeestega. Pealegi polnud Soome uhiskond autorite jargi enne 14. sajandit sedavord tugevalt organiseerunud, et oleks voinud tekkida teistele Pohjamaadele sarnane tiheasustusega keskuste vork (lk 65).

Kui Euroopa linnaarheoloogia keskendus aastakumneid pea eranditult linnade varaajaloole, siis viimasel ajal vaartustatakse ka margatavalt hilisema perioodi uurimist. Selles kogumikus on uusaja arheoloogilise uurimise voimalusi tutvustatud kahes artiklis, molemas pigem esemeuurimuse seisukohast. Neist esimeses esitleb Edgar Ring Luneburgi linnaarheoloogiat, analuusides uusaegset materiaalset kultuuri. Oludes, kus keskaegne linnatuumik paases II maailmasojas purustustest ja 1960.-1970. aastate moderniseerimistuhin ehitusparandit suurt ei kahjustanud, on Luneburgi linnaarheoloogia erinevalt n-o klassikalisest linnaarheoloogiast olnud paratamatult seotud kas ehitusarheoloogilise dokumenteerimise voi varauusaegsete kaimlate kaevamisega. Just viimastele poorabki autor seekord oma tahelepanu, naidates erinevate esemegruppide ja arheobotaanika (tarbenoud, ahjukeraamika, tekstiil, seemneleiud jms) alusel, kuidas varauusaegsed tarbimis- ning mentaliteedimuutused kajastuvad argipaeva olustikus. Monevorra kitsamalt hindab sama teemat Ieva Ose, kes puhendub kogumiku viimases artiklis Riia 16. sajandi ahjukeraamikal esitatud kujundite pildiliste eeskujude otsimisele. Selgub, et uuendusliku kuttesusteemi kaardistamise korval annavad kahlileiud hea ulevaate ka renessanssstiili ja reformatsiooniideede levikust, naidates Riia kultuurisidemeid margatavalt avaramalt, kui see tuleb valja kirjalike allikate analuusist (lk 229).

Kuidas juubelikogumikku kokkuvottes hinnata? Konverentsil osalesid Laanemere maade nimekad uurijad, kellest enamik vormistas oma ettekande ka artikliks, moned pohjalikumalt, teised pealiskaudsemalt. On roomustav, et raamat valmis vagagi kiirelt, sisuliselt kaheksa kuuga. Samas on osa jooniste vaatlusel ja artiklite lugemisel naha, et esineb vajakajaamisi nii kogumiku kontseptsioonis kui ka toimetamises. Monel juhul tekib kusimus, kas palgatud keeletoimetaja ja korrektor on ikka koiki artikleid nainud. Sisuline ebauhtlus jatab aga tugeva jalje uldmuljele: hoolimata sellest, et raamatus on mitmeid haid artikleid, ei ole tegemist koige paremini onnestunud teosega, mis ehiks iga linnaarheoloogi raamaturiiulit. Aga midagi enamat ongi vist uhelt seinast-seina Festschriffilt palju nouda.

doi: 10.3176/arch.2010.2.06

Tanuavaldus

Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi grandi JD134 toel.

Kasutatud kirjandus

Apinis, K. 1939. Galvas pilsetas Rigas vesturiska muzeja petijumos Riga 1938. gada ieguto senlietu izstade. (Galvas pilsetas Rigas vesturiskais Muzejs, 2.) Riga.

Brisbane, M. & Hather, J. (toim). 2007. Wood Use in Medieval Novgorod. (The Archaeology of Medieval Novgorod, 2.) Oxbow Books, Oxford.

Caune, A. 1990. Die Hauptergebnisse der archaologischen Forschungen in Riga in den letzten Jahren (1938-1989).--Fennoscandia archaeologica, VII, 81-95.

Caune, A. 1997. Die Hauptergebnisse der Stadtkernforschungen in Riga in den Jahren 1938 bis 1995 und Moglichkeiten der kunftigen Forschungen.--Lubecker Kolloquium zur Stadtarchaologie im Hanseraum, I: Stand, Aufgaben und Perspektive. Hrsg. von M. Glaser. Schmidt-Romhild, Lubeck, 319-327.

Caune, A. 2007. Petijumi Rigas arheologija. Rakstu izlase. Latvijas vestures instituta apgads, Riga.

Evans, D. 1999. The trade of Hull between 1200 and 1700.--Lubecker Kolloquium zur Stadtarchaologie im Hanseraum, II: Der Handel. Hrsg. von M. Glaser. Schmidt-Romhild, Lubeck, 59-97.

Glaser, M. 2002. Die Entwicklung Lubecks von einer slawischen Burg zur mittelalterlichen Grossstadt.--Civitas et Castrum ad Mare Balticum. Baltijas arheologijas un vestures problemas dzelzs laikmeta un viduslaikos. Rakstu krajums--veltijums LZA istenajam loceklim prof. Dr. habil. hist. Andrim Caunem 65 gadu dzives jubileja. Koost E. Mugurevics & I. Ose. Latvijas vestures instituta apgads, Riga, 128-144.

Grieg, S. 1933. Middelalderske byfund fra Bergen og Oslo. Utgitt av det Norske videnskaps-akademi, Oslo.

Hiekkanen, M. 2002. Die Grundung der Stadt Turku.--Civitas et Castrum ad Mare Balticum. Baltijas arheologijas un vestures problemas dzelzs laikmeta un viduslaikos. Rakstu krajums veltijums LZA istenajam loceklim prof. Dr. habil. hist. Andrim Caunem 65 gadu dzives jubileja. Koost E. Mugurevics & I. Ose. Latvijas vestures instituta apgads, Riga, 157-177.

Pihlman, A. & Majantie, K 2006. Varhainen Turku--uutta tietoa Turun varhaisista vaiheista. SKAS, 1, 45-54.

Seppanen, L. (toim). 2003. Kaupunkia pintaa syvemmalta. Arkeologisia nakokulmia Turun historiaan. (Archaeologia Medii Aevii Finlandiae, IX.) Turku.

Strombom, S. 1924. Forskningar pa platsen for det forna Nya Lodose (1915-1918). Skriften utgivna till Goteborgs Stads trehundraarsjubileum genom jubileumsutstallningens publikationskommitte, V. Goteborgs litografiska aktiebolag, Goteborg.

(1) Raamatu sisukorraga saab huviline tutvuda Lati AI kodulehel http://www.lvi.lv/en/books.htm (10.02.2010).

Erki Russow, Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituudi arheoloogia osakond, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; erki.russow@ai.ee