Materiaalne kultuur. Rituaal. Tolgendus.

Oras, Ester ; Mander, Eero

Arheoloogia ja usundiloo kevadkool 29.-30.03.2008, Taevaskoja

Terminiga rituaal iseloomustatakse arheoloogias seda, mis tundub ebatavaline, mittefunktsionaalne-mitteutilitaarne voi mida on keeruline moista ja kirjeldada (Insoll 2004a, 11). Toenaoliselt on selline lahenemine tuttav kui mitte koigile, siis paljudele, kes huvituvad arheoloogiast voi kes selles ise kaasa raagivad. Kui paljud aga toesti teavad ja moistavad, mis on rituaal, mida veidrates ning vooraparastes tolgendamispuuetes uhe lahendusena kasutatakse? Veelgi enam: missugune on rituaali suhe religiooniga ja kuidas avaldub rituaal materiaalses maailmas? Mis teeb objekti rituaalseks voi annab sellele rituaalse tahenduse? Need olid kusimused, mida arheoloogia- ja usundiloouliopilased ning noorteadlased 2008. aasta kevadkoolis pustitasid.

Rituaal ja religioon

Rituaal on uks religiooni element--selle kaitumuslik aspekt-, mida pole voimalik kirjeldada eraldi vastavast tervikust, st religioonist (Insoll 2004b, 2-3). Kuna pelgalt religiooni kaitumuslik aspekt ei voimalda selle sisu ja olemuse kohta terviklikku pilti anda (tahtis osa on naiteks ka religiooni inimlikul, sellel mittekombataval, metafuusilisel dimensioonil), pole oigustatud ka vordusmargi asetamine rituaali ning religiooni vahele. Religiooni kaitumuslik osa on siiski koikide usususteemide juurde kuuluv oluline komponent. Nonda voib rituaal anda vihjeid religiooni kohta ja seetottu on materiaalsesse kultuuri talletunud info muinasaja religioossete kujutelmade taastamisel valtimatu.

Tahtis usundi koostisosa rituaali korval on muut. Religiooniteaduses on kaua vaieldud teemal, kas religiooni juuri tuleb otsida pigem muutilisest ehk sonalisest ja intellektuaalsest kontekstist voi on sel hoopis rituaalne ehk kaitumuslik taust. Seega on tostatatud kusimus: kumb on varem tekkinud, kas muut voi rituaal? Tuleb ometi todeda, et need kaks usundi koostisosa on omavahel niivord tihedalt seotud ja vastastikku teineteist taiendavad ning kinnitavad, et on kullalt raske toestada, kumb on primaarsem. Rituaal katkeb endas nii vaimset kui ka fuusilist tegevust . rituaalse kaitumisega kaasneb peaaegu alati sonaline, ideoloogiline, metafuusiline osa. Rituaalid sisaldavad kandvaid ideid ja intuitiivseid elemente, mida nad ka valjendavad ning edasi annavad. Moned uuemad kasitlused (vt Alexander 1999, 142) rohutavad aga rituaali kogemuslikku, talituslikku dimensiooni--fuusiliste, kehaliste, .estikuleerivate tunnusjoonte tahtsust. Selline lahenemine ei nae rituaali kui uksnes muudi taasesitust voi ettekaanet muudile. Vaidetakse, et keha ja kehalised kogemused toimivad kui muuti, maailmavaadet ning maailma kujundavad tegurid. Rituaali primaarsust evolutsioonis on toonitanud ka saksa antropoloog Walter Burkert (1983, 31), juhtides tahelepanu asjaolule, et loomadelgi on teatud rituaalset kaitumist taheldatud, muut sai voimalikuks aga alles kone--inimese spetsiifilise omaduse--tekkega.

Rituaal on koige uldisemalt defineeritult ettekavatsetud voi improviseeritud toiming, mis kutsub esile ulemineku alternatiivsesse, igapaevaelust erinevasse konteksti. Traditsioonilised religioossed rituaalid teevad tavaelu avatuks ulimale, supernaturaalsele tegelikkusele, transtsendentsele olendile voi joule, saamaks osa selle transformatiivsest omadusest (Alexander 1999, 139). Rituaale iseloomustab tegutsemine kindlaksmaaratud, traditsioonilisel viisil, rohutatud tahelepanuga toimingu uksikasjadele. Rituaalid voivad olla nii religioosse kui ka maagilise sisuga. Maagiliste riituste tunnuseks on veendumus, et inimene suudab ise teatud toiminguid sooritades allutada uleloomulikke joude enese huvanguks, saavutades seelabi soovitud eesmargi. Religioosseid rituaale iseloomustab seevastu aga uskumus, et talituse onnestumine soltub viimselt vaid uleloomulikust olendist voi joust, kelle hoolde end usaldatakse. Koige lihtsamalt valjendudes teeb rituaali religioosseks selle suunatus uleloomulikule voi transtsendentsele olendile/joule.

Religioon voib holmata koiki elu tahke, olles uks identiteediloome olulisimatest faktoritest. See ei pruugi toimida isolatsioonis, nagu kipub olema tanapaeva sekulaarses maailmas. Ka etnograafilises materjalis pole religioosset ja ilmlikku rituaalset kaitumist sageli kuigi lihtne tuvastada. Veelgi enam: kui votta aluseks, et rituaali iseloomustab formaalne ja korduv kaitumine, ei saa laiemat konteksti tundmata vaita, et see tingimata religioosne on. Vahest just seeparast valdivad arheoloogid muinasaja tolgendamisel terminit religioon, eelistades sellele rituaali (Insoll 2005, 46), mis on uhtlasi ehk usundi uks empiiriliselt koige paremini jalgitav komponent.

Ometi pole ka kategooria rituaalne kasutamine materiaalse kultuuri tolgendamisel probleemivaba. Catherine Bell kirjeldab antud kusimust jargnevalt:

Rituaali ei saa moista kui mingit uhemottelist/selgepiirilist faktide kogumit, mida on voimalik kergekaeliselt taastada ja analuusida. Idee rituaalist on juba iseenesest konstruktsioon, st kategooria voi analuusi holbustav vahend, mis loodud etnograafiliste kirjelduste ja paljude kontrollimatute oletuste abil. Seda rakendatakse eesmargiga seletada inimkaitumise religioosseid juuri viisil, mis oleks selle sajandi eurooplastele ja ameeriklastele tahendusrikas (1997, 21).

Vastandus rituaalne vs mitterituaalne/ratsionaalne on tegelikult valgustusajaj argse perioodi ilming, mis tulenes 18..19. sajandi usust progressi metslusest riikide tekkeni. Tollaste hinnangute kohaselt toi moraalselt ja tehnoloogiliselt arenenum eluviis kaasa arusaama, et rituaal kui selline kuulub uusajaeelsesse perioodi ning seelabi suvenesid niisugused vastandlikud kategooriad (Bruck 1999, 318-319).

Paljudes kultuurides ei asetata siiski rituaalse ja mitterituaalse, sumboolse ning praktilise vahele selget joont ja niisugune kategooriatesse jagamine elementaarse etteantusena oleks viga (Bruck 1999, 320). Veelgi enam: kui rituaali (religiooni kaitumusliku aspekti) loob tegevus, mitte asjad voi koht, siis ei saa valistada, et rituaalis kasutatakse tanapaeva moistes taiesti tavaparaseid, materiaalsete esemete hulgas selgesti eristamatuid esemeid voi paiku (Barrett 1996, 396). Iga rituaaliga on kaasas tema kontekst sotsiaalsetest tavadest, ajaloolisest praktikast, igapaevarutiinist ja paljust muust (Bell 1997, 171). Just seetottu tuleb rituaali, kui toesti suudetakse ja tahetakse teda eristada, analuusida ning moista tema aja ja ruumi kontekstis.

Pustitatud probleemid aga ei tahenda, et rituaali eristamine mineviku ja miks mitte ka oleviku materjalis oleks saavutamatu eesmark. Rituaali, veelgi enam . religiooni olemasolu ja tabatavust minevikuuhiskonnas ., ei seadnud kahtluse alla ilmselt ukski kevadkoolis osalenu. Eespool pustitatud probleeme teadvustades puudsid ettekandjad toestada ja koguni problematiseerida-analuusida arusaama, et materiaalne kultuur ning selle kontekst pakub vihjeid rituaali ja seelabi religiooni piirjoontest igas ajas ning ruumis.

Materiaalne kultuur ja tolgendus

Ekskursi rituaali ja religiooni pohisonavarasse tegi Tarmo Kulmar ettekandega "Riitus religiooniloos". Sellest ettekandest tuli rohutatult valja asjaolu, et rituaal on vaid uks religiooni komponent, mis koosneb talitluslikust ja sonalisest osast. Viimaste hulka voivad kuuluda naiteks laul, palve, loits, kone jpm. Just sellest lahtub uks rituaali allikate ja nende tolgendamise probleem: enamikust rituaali osistest ei pruugi jaada mingisugust materiaalset marki voi pole need uksuheselt tolgendatavad. Ometi mangivad koik komponendid olulist osa nii rituaali kui sealt edasi ka religiooni terviklikus pildis. Seega voimaldab materiaalse kultuuri tolgendamine vaid uhe fragmendi tabamist rituaalis, raakimata religioonist endast.

Isegi kui leppida materiaalsete allikate uksikkomponendiks olemisega rituaali tervikus, pole need ometi ideaalsed rituaali voi religiooni uhe osa uurimise allikad, sest nendest tulenevad tolgendused voivad sisaldada vastuolusid ka enda sees. Sellele probleemile viitas Ester Oras oma ettekandes "Rituaalsete aarete kusimus arheoloogilises materjalis Eesti noorema rauaaja aarete analuusi naitel." Kusimus on katketud todemusse, et isegi kui suudetakse eristada rituaalile viitavaid konteksti kriteeriume, siis ometi pole peale konkreetse uksikjuhu uhtki teist loodud kriteeriumidele vastavat leiukogumit. Kas see tahendaks, et rituaalsena kasitletavat materjali rohkem ei leidugi? Toenaoliselt on kusimus pigem nende loodud piiride kusitavuses ja piiratuses, mitte peidetud varanduste uhetaolisuses.

Kui materiaalsete toendite konteksti alusel rituaalsena interpreteerimine on lahtuvalt loodud piiridest iseenesest problemaatiline, siis uhe lahendusena on voimalik kaasata rituaali otsimisele ja tolgendusele kognitiivseid, psuhholoogilisi ning etnoloogilisi kasitlusi. Marek Uibopuu ettekanne teemal "Nagemus samanistlike traditsionaalkultuuride usundites" on just sedalaadi lahenemise naiteks. Kuna samanismi fenomen on sailinud mitmetes praegusaja traditsionaalkultuurides, siis voimaldab vastava nahtuse tanapaevane uurimine mingil maaral leida viiteid ja paralleele muistsete samaanikultuuride rituaalidele, samaani nagemustele, tema tegevusele ja selle suunatusele uhiskonnas. Seega suudetakse vahemasti teatavas osas tabada ka seda mittemateriaalset rituaali osa, mis muidu esemete ja nende konteksti seoste tolgendajale varjatumaks jaab.

Materiaalsete esemete ja nende konteksti monevorra teistsugust analuusi, omamoodi muutide lohkumist ning loomist maastiku ja rahvaparimuse pohjal Kagu-Eesti naitel, pakkusid Maria Smirnova ja Anti Lillaku ettekanded: vastavalt "Kagu-Eesti I aastatuhande teise poole kaapad maastikul" ning "Muinasaegsed puhakohad: voimalusi ja kusimusi Kagu-Eesti I aastatuhande teise poole naitel". Smirnova vahest isegi purustas monda aega muutumatuna pusinud arusaama kaabaste ja teatud maastikuelementide (veekogud, magede nolvad) kindlatest seostest. Tema kaabaste paiknemise ja maastikuelementide analuus naitas taas kord, et koikidele juhtudele kehtivana loodud kriteeriumid vastavad tegelikkuses vaid uksiknaidetele ning mingit uldisemat seost polegi. Toestust leidis jallegi asjaolu, et probleem peitub pigem kusimuseasetuses, mitte materiaalses kultuuris, sest viimane valjendab teatud maaral mineviku inimese arusaamu rituaalist niikuinii. Iseasi, kas selle leidmiseks osatakse ka oigemaid (loe vastatavaid) kusimusi esitada. Lillaku ettekanne puudutas lahemalt rituaali ajaulest teemat. Nimelt analuusis ta uhe kinnismuistise, Hinniala linnamae (tuntud ka kui Paevapooramise magi, mis asub Vorumaal Vastseliina vallas Piusa joe laanekaldal) tahendust ja selle muutumist ajas. Tegemist on 5.-7. sajandi linnamaega, mille lahedale jaab samaaegne avaasula. On aga teada, et 19. sajandil pidas rahvas mage puhaks, viis seal labi rituaale ja selle kohaga on seotud legendid Puha-Maarjast. Kuigi uusaja rahvatraditsiooni ei saa kanda otseselt muinasajale, on ka linnamae arheoloogilises materjalis veel mondagi ebaselget ja raskesti tolgendatavat. Hinniala on uhelt poolt naide olukorrast, kus raskesti tolgendatav materjal voib lihtsalt saada rituaali sildi. Teisalt aga on siin tegemist juhuga, kus ei saa valistada uhe paiga (rituaalse) tahenduse ning funktsiooni muutumist ja see muutumine tuleneb just tegevuse labiviijate poolt antud tahendusest, mis ei peagi olema ajas muutumatu.

Otseselt uhel rituaalsel tegevusel--ohverdusel--peatus Eero Mander oma ettekandes "Inimohver--tahendus ja funktsioon". See kasitlus toi nahtavale vastava rituaali mitmetahulisuse. Vaatluse all olid torjeriitused, viljakusriitused, kuninga voi uliku matusega seotud teenija ohver ja ehitusohver. On selge, et nende koigi puhul voisid osalejate eesmargid ja puudlused olla moneti erinevad, ometi on materiaalne jaanus, tolgendajate allikmaterjal, koigi puhul tihtipeale praktiliselt uks ning seesama. Inimohvri kui rituaali analuus voiks olla uks naide sellest, kuidas kirjalike allikate puudumisel hakkab ajaline ja ruumiline kontekst interpretatsiooni tulemustes tahtsat osa etendama. Vaid monede aspektide tolgendusest valjajatmine voi kaasamine voib rituaalist loodavat tervikpilti oluliselt mojutada.

Hoopis teistsuguse lahenemisega ettekande pidasid Liis Livin ja Ulle Aguraiuja. Kui enamik kevadkooli ettekandeist olid keskendunud minevikule, siis nende ettekanne "Inimjaanused kui infoallikas ja arheoloogia eetika" kusis, mis see on, mida teadlased rituaali uurimisel uhe oma materiaalse allikana kasutavad ja missugune on selle koige vaartus eetilises ning infoallikalises votmes. Tosi ta on, et koige sagedamini aktsepteeritakse kalmeid ja matuseid kui marke minevikus toimunud rituaalidest. Kuid peale esemeliste leidude pakuvad kalmed olulist paleoantropoloogilist materjali, mis lisaks rituaali tolgendustele pakuvad allikaid muudekski interpreteerimisvaldkondadeks (minevikuuhiskonna sotsiaalsed ja majanduslikud suhted, inimeste kehaehitus ning toitumus jpm). Kas saab aga solgesid ja savinoukilde vordsustada inimsailmetega, eriti nendega, mis on maetud nende aja ning ruumi rituaalide ja usundiliste toekspidamiste kohaselt? Kas ei esine siin mitte oht eetiliselt "lohkuda" seda, mida otsitakse, leida tahetakse ja proovitakse? Kas ja kus jookseb piir infovaartuse ning kultuuride ja inimeste uleste vaartuse/moraali vahel? Need olid kusimused, millel peatusid oma motetes ilmselt paljud kevadkoolis osalejad.

Kevadkooli ettekannete osa lopetas Ringo Ringvee teemal .Usund, arheoloogia, inimene.. Selles omamoodi kokkuvotvas ettekandes tabati uht aarmiselt olulist rituaali ja religiooni ning nendevahelise seose otsimise ja tolgendamise kusimust. Esiteks on oluline tahele panna, et religiooni teevad religiooniks usk ja teod-tavad ehk rituaalid. Pole religiooni, milles on vaid usk, ja pole ka religiooni, milles on uksnes teod ning tavad. Ometi on voimalik, et usk kaob ja jaavad alles rituaalid, ent siis pole enam tegemist religiooniga. Nii ongi voimalik, et rituaal ei pea alati olema religioosne ja rituaalina tolgendus voib viidata usundivalisele tegevusele. Ettekande teine oluline punkt peitus todemuses, et iga eseme, objekti voi miks mitte ka kaitumise suudab religioosseks muuta ikka ja ainult inimene ise. Tema on see, kes teeb teda umbritseva puhaks voi mittepuhaks. Siinkohal pole moeldud sugugi vaid jargijat, konkreetset rituaali labiviijat, vaid tegelikult ka rituaali tolgendajat, uurijat--arheoloogi voi usundiloolast ennast. Iga uurija tolgendab nii oma kaasaja kui mineviku usundi ja rituaaliga seonduvaid marke ikkagi enda kontekstist (ajaloost, rahvusest, oma usklikkusest jpm) lahtuvalt. Vahest ongi just see uks lihtsamaid vastuseid kusimusele: mis teeb objekti rituaalseks/annab sellele rituaalse tahenduse?

Kokkuvote

Ilmselt ei leia vastuvaiteid todemus, et koige olulisem on teada ja teadvustada, mis see on, mida, kuidas ning miks uuritakse, ja veelgi olulisem on, millised on sellesse uurimistoosse katketud norkused ning kusitavused. Nii ka rituaali ja religiooni uurimise puhul. Kevadkooliga loodetavasti vahemalt alustati voi siis jatkati rituaali uurimise laiemat ja omamoodi ka kitsamat moistmist. Koik, mis pole loogiliselt seletatav, ei pea vordsustuma rituaaliga. Koik, mis naib lihtsat tolgendust pakkuv, ei pruugi seda olla. Kriteeriumid ja piirid uurimuses on kunstlikud, ent lihtsustavad. Siiski tuleb moista, et niisama lihtne kui kategooriate loomine on ka nende purustamine. Rituaal ja religioon on mitmetahulised aspektid, mis on erineval maaral labi poimunud koigi teiste uhiskonnaaspektidega. Inimene--mineviku inimene kui objekt ja tanapaeva uurija kui subjekt--on ehk toesti koigi asjade moot, omas ajas ning ruumis.

Tanuavaldus

Autorid tanavad kevadkooli korraldustoimkonda ja koiki esinejaid. Kasutatud kirjandus

Alexander, B. C. 1999. Ritual and current studies of ritual: overview.--Anthropology of Religion: A Handbook. Ed. S. D. Glazier. Praeger Publishers, Westport, 139.161.

Barrett, J. C. 1996. The living, the dead and the ancestors: Neolithic and Early Bronze Age mortuary practices.--Contemporary Archaeology in Theory: A Reader. Eds R. Preucel & I. Hodder. Blackwell, Oxford, 394.412.

Bell, C. M. 1997. Ritual: Perspectives and Dimensions. Oxford University Press, New York.

Bruck, J. 1999. Ritual and rationality: some problems of interpretation in European archaeology. . European Journal of Archaeology, 2: 3, 313.344.

Burkert, W. 1983. Homo Necans. The Anthropology of Ancient Greek Sacrificial Ritual and Myth. University of California Press.

Insoll, T. 2004a. Archaeology, Ritual, Religion. Routledge, London.

Insoll, T. 2004b. Are archaeologists afraid of gods? Some thoughts on archaeology and religion.--Belief in the Past: the Proceedings of the 2002 Manchester Conference on Archaeology and Religion. Ed. T. Insoll. (BAR International Series, 1212.) Oxford.

Insoll, T. 2005. Archaeology of cult and religion.--Archaeology: The Key Concepts. Eds C. Renfrew & P. Bahn. Routledge, London, 45-49.

Ester Oras, Tartu Ulikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia oppetool, Lossi 3, 51003 Tartu, Eesti; ester.oras@ut.ee

Eero Mander, Tartu Ulikooli usuteaduskond, Ulikooli 18, 50090 Tartu, Eesti; mandero@gmail.com