Inimene, keskkond ja malu.

Grunberg, Kristi ; Lohmus, Mari

Kultuur etnoloogia ja arheoloogia uurimisobjektina

Tanaseks on nii etnoloogia kui arheoloogia positivistliku (tekstikeskse) paradigma kiiluvees hermeneutikani (kontekstikesksuseni) joudnud (vt Konsa 2005; Ligi 1995; Vunder 1999). Keskendudes voimalikult uldistele teooriatele, seadis objektiivse reaalsuse olemasolu eeldav positivistlik kultuuriuurimine eesmArgiks sotsiaalsete ja kultuuriliste faktide avastamise, seadusp~xasuste valjaselgitamise. Soome arheoloogiast impulsse saanud ajaloolis-geograafilises meetodis kasutati algul evolutsionismi (kultuuri arengu) ja hiljem difusionismi (kultuuri leviku) teooriat. Kui arheoloogid tahtsustasid ajalisi variatsioone, siis etnoloogide jaoks olid olulised ruumilised erisused.

Milline on aga arheoloogia ja/voi etnoloogia tanapaeva Eestis? Homogeensete teaduste asemel on tegemist pigem pluralistlike distsipliinidega, mille uurimissuundi uhendab koige uldisemas mottes inimene, puud moista. Viimast todesid ka arheoloogia magistrandid oma projektis: minevikku on tasapisi tekkimas tegutsev ja otsustav, tundev ja uskuv--elus inimene (Konsa jt 2003, 90). Kui etnoloogil on voimalik poorduda inimese kui motleva, tegutseva ja kultuuri loova indiviidi poole, siis arheoloogil see voimalus puudub. Muistset inimest, keda arheoloogid uurivad, enam ei ole, on vaid fragmentaarsed jaanukid materiaalsest kultuurist. Kultuur, mille uurimisega nii etnoloogia kui ka arheoloogia tegelevad, on heterogeenne (tuleneb inimese tegutsemisest ja loovusest), viimane omakorda aga teeb kultuurist keeruka uurimisobjekti (Torop 2005, 1l3). (1) Antropoloog Clifford Geertzi (1973) jargi on kultuur inimese kaitumises ja tegevuses, ideedes ja motlemises manifesteeruv tahenduste susteem. Nii lahtubki antropoloogiline (inimkeskne) etnoloogia kultuurist kui konkreetsest miljoost ja loojatest soltuvast kommunikatsiooni- ja vahendusprotsessist. Kausaalsete diakrooniliste selgituste asemel on huviobjektiks sotsiaalne kontekst, konkreetne aeg ning ruum ja inimese kultuuriloojana. Fenomenoloogilise kasitluse pohiliseks meetodks on hermeneutika--tahendust omava materjali interpreteerimine eesmurgiga moista.

1990. aastatel toi tolgendav-hermeneutiline lahenemine muudatusi ka senistesse arusaamadesse arheoloogiateadusest. Hermeneutika annab voimaluse selgitada muistse motteviisi ja materiaalse kultuuri seost (Ligi 1995, 197). Materiaalset kultuuri vaadeldakse mitte lihtsalt kui inimese loodut, vaid kui tahenduslikult moodustatut ja inimese poolt motestatut (Konsa 2005). Kui seni seletati materiaalses kultuuris toimunud muutusi murrangutega majandusviisis, sotsiaalsetes ning omandisuhetes, ideoloogias ning religioonis, siis nuud hakati kalduma seisukoha poole, et uhiskonna erinevate aspektide muutused ei toimu uhesuguse intervalliga (Konsa jt 2003, 89-90).

Kuidas kasitletakse etnoloogia- ja arheoloogiateaduses inimest? Milline on (olnud) tema roll (minevikus)? Kuidas ja miks uuritakse ajalooteadvust? Millised on nende tenninite ja teemade kattuvused arheoloogias ja etnoloogias?

Nimetatud kusimustele otsiti vastust 11. ja 12. martsil Taevaskojas toimunud arheoloogia ja etnoloogia kevadkoolis. Seminari eesmargiks oli oma vaadete, meetodite ja uurimisprobleemide tutvustamine teise teadusharu esindajatele, s.o senisest aktiivsema kommunikatsiooni tekitamine kahe distsipliini vahel, konstrueerides nii teadlaskonna kui sotsiaalne ruhma identiteeti. (2) Sugistalvistel kokkusaamistel jouti uhise arutelu tulemina teemani "Inimene, keskkond ja malu", mis andis noortele uurijatele oma vaadete, meetodite ja konkreetsemate uurimisulesannete avamiseks piisavalt laiad raamid.

Malu ja keskkond uurimisainesena

Kui etnoloogide jaoks on malu fundamentaalne meedium, allikas ja vahend kultuuri kirjeldamiseks (Koresaar 2003, 7), siis Eestis on nimetatud temaatika esialgu veel arheoloogiakaugeks jaanud. (3) Kuna aga see, mida inimesed muletamisvaarseks peavad, soltub nende kultuurilisest taustast, olevikusituatsioonist, siis ei saa ka arheoloogia malust kui sotsiaalsest fenomenist ei ille ega umber. Millised kategooriad olid olulised minevikus? Millised olid need kultuurilised tegurid, mis mojutasid minevikus seda, mida muletada?

Olles osa identifitseerumise protsessist (Van Dijk 2005), seob malu identiteedi kujunemise ajalooga ja vastupidi (Koresaar 2003, 9). Individuaalse ja kollektiivse malu kontseptsiooni autor prantsuse sotsioloog ja antropoloog Maurice Halbwachs tolgendas malu kui mineviku kollektiivset rekonstruktsiooni. Indiviidid muletavad, ent uhiskond muarab tegelikult selle, mida muletada, mis on malestusvaarne ja kuidas seda tuleb muletada. Seega on malu alati selektiivne. (4) Samastades end oma ruhmale oluliste avaliku elu sundmustega, muletatakse paljugi sellist, mida pole isiklikult kogetud (Burke 2003, 70). Kollektiivses malus toimub pidev dialoog erinevate aegade, reaalsuste, kogemus- ja tolgendussusteemide vahel. Nii on kollektiivne malu protsessuaalne ja dunaamiline, jurjepidevust loov, aja- ja kohaspetsiifiline (Koresaar 2003, 10).

Jan Asmarni jargi fikseerib mulestusi avalik malukultuur--komemoratsioon, mille tulemusena tekivad toetuspunktid ehk malestusmurgid, millest edaspidi saavad omakorda kultuurimalu tugipostid (Koresaar 2001, 44-45). Arheoloogiamagistrant Silja Kalle kasitles ettekandes "Malust kirjaeelsetes kultuurides" malu ja maletamise probleemi mineviku uhiskondades, otsides vastuseid kusimusele, kuidas kogukonna malu (kollektiivne malu) on mojutatud uhiskonna korgemate institutsioonide poolt. Arheoloogias (kirjaeelsetes kultuurides) saab malu nuhtavaks materiaalsetes objektides, kajastades polvkondi kestvaid traditsioone voi siis nende katkemist. (5) Halbwachsi jargi on ruum samuti uks malu edasikandmise vahendeid. Meelespidamisvaarseks peetavad kujundid paigutatakse mojusatesse kujutluspaikadesse, et kasutada seelubi tekkivaid ideede assotsiatsioone (Burke 2003, 73). Ettekardes esitletule jargnes elav arutelu, mille kuigus tostatati kusimusi paikade tahenduse muutumise seosest maluga, naiteks: miks me leiame kivikirstkahnete alt noorkeraamika kultuuri asulakohti? Miks on kivikirikud rajatud muistsetele kultuskohtadele voi nende vahetusse lahedusse? Kuidas neid fenomene interpreteerida?

Kristi Grunberg jutkas oma ettekandega "Ajaloopilt identifikatsioonimarkerina: vene multikate polvkond" malu temaatikat, keskendudes kusimusele identiteediloomest. 30-aastatee kohordi, nn vene multikate polvkonna varal puudis etnoloogiatudeng visandada muutused ruhma identiteedis ja kirjeldada selle aluseks olevat ajaloopilti. Valjendades kollektiivset arusaama ajaloolisest reaalsusest, on ajaloopildid teadmised uhisest ajalikkusest ja sel moel oluliseks osaks ruhmaidentiteetide kujunemisel (Heins 1993, 63). Allikmaterjalina kasutatud Andrus Kivirahki naidendit "Helesinine vagun", selle lavaversiooni ja Taago Tubina lavastust umbritsevaid tekste, st teatrikriitikat analuusides lahtus uurija etendusest kui kommunikatsiooniaktist, arvestades selle dialoogi umbritseva sotsiaalse ruumiga. Teatrietendusele voib samuti laheneda kui maletamisrituaalile--mineviku taasesitusele, malestusaktile, mis on samal ajal ka katse suruda peale mineviku tolgendusi, vonnida malu ja sel teel kujundada uhiskondlikku identiteeti (Burke 2003, 73). Seminaris osalenute isiklik seotus ja uhine kogemus pohjustas ettekande jarel laiapinnalise diskussiooni, mille kaigus puuti muu hulgas piiritleda vene multikate polvkonnaks nimetatavat inimruhma.

Ajaloomagistrant Lembi Sepp ja -tudeng Juri Metssalu tegelesid oma ettekannetes malu(parand)maastike (6) ning parimuskultuuriga, tuues esile kaks erinevat voimalust meid umbritseva keskkonna uurimiseks. Aktiivse kultuurilooja ja -kandjana annab inimene ruumile tahenduse, taidab selle subjektiivse sisuga. Nii on ruum teadmiskultuur, milles poimuvad ja ristuvad erinevatelt ootushorisontidelt (st erinevatest sotsiaalsetest ja kultuurilistest taustsusteemidest) parit infovaljad. Kognitiivse kultuuriuurimise huvi keskmes seisab inimene oma isikliku aja ja ruumi loojana. Nii peatus Lembi Sepp ettekandes "Arheoloogia umbritsevas maastikus. Malupaigad: Rebala, Keava, Kivisaare" suures osas kusimustel: kuhu paigutuvad arheoloogilised valjakaevamised ja nendega seotud paigad lahiumbruses elavate inimeste mottemaailmas? Kuidas motestatakse umbritsevat maastikku, kuhu koonduvad malupaigad? Kohalike inimeste kohatunnetust ja mineviku motestamist kajastab hasti ettekandes valjatoodud tsitaat uhest intervjuust: "Ja siis oli see arheoloog Vello Lougas. Tema hakkas Rebala kula hirmsasti paastma. Lougas ei saanud muud moodi hakkama, siis pani kula muinsuskaitse alla ja hakkas neid kalmeid siia tegema" (naine, sundinud 1931, Harju maakond, Rebala kula). Kohatunnetuse kujunemise protsess on jalgitav vaid siin ja praegu.

Ajalootudeng Juri Metssalu keskendus ettekandes "Parimusmaastiku uurimisseisust ajaloolisel Louna-Harjumaal" kohaparimusele kui interdistsiplinaarsele uurimisteemale, tutvustades uhtlasi 2004. aastal labiviidud Raplamaa (Rapla, Juuru ja Hageri kihelkond) kohaparimuse kogumise ning uurimise projekti ja sellega seoses esilekerkinud kusimusi (dateerimine, parimuse seotus ajalooliste sundmuste, parimusekandja isiku ja tema elulooga, kasutatud tenninid jne). Nii etnoloogiat, arheoloogiat kui ka folkloristikat siduvaks faktoriks malu(parimus)maastike uurimisel on koht. Puudes jutustada paiga lugu, konelevad uurijad ka praeguste ja minevikus elanud inimeste lugu, kuna inimene ja teda umbritsev keskkond on pidevas vastasmojus. Uhe probleemina toi Juri Metssalu valja kusimuse uurija ja uurimissituatsiooni voimalikust mojust kogutud materjalile. Sama temaatika kerkis esile ka parast Lembi Sepa ettekannet. Uurijat ei ole voimalik elimineerida, tema kohaloluga tuleb arvestada nii kogumis(intervjuu)situatsioonis kui hilisemates tolgendustes. Vastukaja leidis ka kohaparimuse ekspluateerimist ja kaitset puudutav kusimus. Turism kull vaartustab parimust, on selle levikukanaliks, kuid arihuvisid sihnaspidav meelelahutusega manipuleerimine viib koha n-o puutumatuse, eheduse kadumiseni.

Artiklis "Moistmisest ja teisest antropoloogias" on Toomas Gross valja toonud Melville Herskovitsi definitsiooni kultuurist kui inimese poolt tehtud osast keskkonnast, mis on ku11 tabav, ent mitte ammendav (1996, 1718). Kuid just sellisel kultuurikeskkonnal peatus arheoloogiamagistrant Mari-Liis Rohtla, lahates muuseumi kui tehiskeskkonna kusimust. Ettekanne "Muuseum kuulub ..." puudutas vordselt nii arheolooge kui etnolooge. Muuseumi ulesandeks on anda inimesele voime naha parandit, ajalugu oma igapaevases elus. (7) Tostatunud probleemid kasitlesid nii meelelahutuse ja tositeaduse vahelist rajajoont, ehedate esemete ja koopiate vahekorda kui ka labielamise rolli (viljajahvatamine, eksperimentaalarheoloogia) teadmiste kinnistajana nn suure muuseumi lugema oppimisel. Kui kaugele voib muuseumides eksponeeritava atraktiivse(ma)ks muutmisel, ponevuse ja pinge kruvimisel minna (naiteks poodud vahakujud Toweris), et ei kaoks side esemetega? Muuseumi pohitrumbiks on ju ehe ja originaalne artefakt (naiteks selle asemel et minna muuseumisse Mona Lisa koopiat vaatama, ostab inimene endale pigem juba isikliku koopia (posteri)). Rahvusvahelise Muuseumide Noukogu (ICOM) definitsiooni jargi on muuseum mittetulunduslik pusiv, uhiskonna teenistuses ja juhtimise all olev publikule avatud asutus, mis kogub, sailitab, uurib, tutvustab ja eksponeerib uurimise, harimise ja meelelahutuslikul eesmargil materiaalset toestusmaterjali inimese ja keskkonna kohta. Muuseumi sunergia tulenebki sellest, kui koik need funktsioonid on normaalselt valja arendatud.

Tehnoloogiatest ja inimesest selle taga

Tehnoloogia pole pelgalt miski, mis eksisteerib iseenesest, see on alati enamat kui protseduuride kogum, mis muudab maaihna fiiusilist vormi. Naiteks ei seisne jahipidamine oskuslikus vibu ja noole kasitsemises (meeste too) ega heade jahikoerte treenimises (naiste too). Sisaldades neid molemaid, holmab see spetsiifilisi teadmisi ja oskusi, uhtlasi voimeid ja voimalusi seada sisse vajalikke suhteid tapetava looma vaimuga (Gosden 2005, 162). Paljuski on tehnoloogiaid, kaubandust ja artefakte uurivate Eesti arheoloogide huvid instrumentaalset laadi, suunatud funktsioonianaluusile ja positivistlikust metodoloogiast liihtuvad (Konsa 2005). Kuigi materiaalse kultuuri ja tehnoloogiate kirjeldamine ja analuusimine on uks etnoloogia klassikalisi uurimisvaldkondi, kasitlesid seda temaatikat kevadkoolis arheoloogid, kelle ettekanded ei piirdunud pelgalt tehnoloogiliste protsesside illustreerimisega. Arheoloogiamagistrant Rilna Rammo poordus ettekandes "Pronksspiraalkaunistuste valmistamisest Eesti aladel muinasaja lopul ja keskaja alguses" pronksspiraalkaunistuste tootmisprotsesside kirjeldamise korval nende valmistajate ehk meistrte kusimuse juurde. Kes olid need inimesed, kes selliseid kaunistusi valmistasid? Kas ja miks oli tegemist spetsialiseerunud kasitooharuga? Hiljemalt 10. sajandist levinud pronksspiraalkaunistused olid tehtud imporditud hinnalisest toormaterjalist, sealjuures holmas tootmisprotsess uhtlasi mitut kasitooala (toormaterjali tootlemine ja spiraalkaunistuste valmistamine). Samuti kerkisid esile kusimused meistri teeninduspiirkonna, sotsiaalse positsiooni ja sotsiaalse soo kohta (mees voi naine), kasitooalast kui iseseisvast elatusallikast (mh miks moni tehnika on kandunud kuni 20. sajandi alguseni?).

Tootmisprotsessiga tegelesid ka arheoloogiamagistrant Tanel Saimre ja TU oppejoud Andres Tvauri: "Lubja- ja torvatoostuse arheoloogia". Et konealune projekt on alles algusjargus (8), esitati kevadkoolis labi uurimisajaloo tutvustamise (naiteks etnoloog Mihkel Leetmaa 19.-20. sajandi lubja- ja torvatoostuse kasitlused) edasise too eesmargid ning probleemid. Vaatluse alla voetakse kogu susteem: logistika, mis kaasneb valmistamise, turustamise ja kasutamisega. Huvi moodunud aegade tehnoloogia ning tootmisprotsesside ja nende uhiskondliku moju vastu on kasvanud ka tanapaeval kasutatavate loodusteaduslike meetodite labi avanevate voimaluste tottu. Millal hakati Eestis torva ning tokatit ajama ja tootma? Kas aja jooksul (muinasajast uusajani) on nii lubja- kui ka torvatoostuses toimunud tehnoloogilisi muutusi? Kas ja millised on piirkondlikud erinevused? Milline on toondusliku tegevuse sotsiaalne funktsioon? Pikemas perspektiivis soovitakse torva- ja lubjatoostuse uurimisse haarata teistegi teaduste (naiteks etnoloogia, ajalugu) esindajaid.

Madis Rennu "Kivid aias nagu rosinad saias. Muljeid-motteid-intervjuukatkeid suvistelt kiviaia valitoodelt" vaatles Virtsu liihedal asuva Rame kula kiviaedu. Lisaks aedade ehituse tehnoloogilise kulje, funktsiooni ja kohalikest loodusoludest tingitud tooriistade ning -votete vaatlusele toi etnoloogiamagistrant valja ka kiviaia erinevaid rolle endisaegses elukorralduses. Sarnaselt lubjaja torvatoostust kasitlenud ettekandele keskenduti siingi kusimustele kiviaedade piirkondlikust eriparast, nende ehitamise traditsiooni algusest. 2005. aasta valitoodel talletati ka kiviaedadega seotud parimust. Kes rajasid kiviaedu--kas iga mees sai selle tooga hakkama voi olid nende ehitamiseks kindlad meistrid? Arutelu kaigus todeti, et kiviaedade vanuse Eestis voib tagasi viia vanimate pollupeenardeni, seega kuni 3000-2000 aasta taha. Vaatamata sellele et edasine uurimine on fimktsionalistlikku laadi, pidas autor aedadest endist olulisemaks nende vahel elavat inimest oma vajaduste, eelistuste ja maitsega.

Kui tehnoloogiaid kasitlenud ettekannetes poorati sotsiaalsetele suhetele pogusat tahelepanu, siis etnoloogiamagistrandid Maarja Kaaristo ja Reet Ruusmann votsid luubi alla sotsiaalsed suhted etnoloogia uurimisprobleemina. Neist esimene vaagis oma ettekandes "Sotsiaalne stratifikatsioon ja Eesti kuladhiskond" Nursi vallakohtu materjalidele (1868-1911) pohinedes sotsiaalset stratifikatsiooni (9) uletavaid kohtuvaidlusi. Baseerudes oigusetnoloogilistele uurimustele, pole oigus etnoloogile niivord autonoomne institutsioon kui iihe kultuuri olemuslik ja orgaaniline osa. Seega on oluline iiksikjuhtumi uurimine sotsiaalset konteksti arvestades, samuti inimkaitumise uurimine, mida aktsepteeritakse ja kasutatakse uldiselt mingis sotsiaalselt defineeritud kogukonnas, kui see puudutab seaduse teemat. Oigusetnoloogi Simon Robertsi valja tootatud tulikusimuste sotsiaalse stratifikatsiooni skaalat (vt Kaaristo 2005) kasutades kasitleti nimetatud juhtumeid.

Arheoloogile on kiittesaadavad vaid esemed, sageli fragmendid, mis ei pruugi olla oma esialgses kasutuskontekstis. Etnoloog voib aga ligi piidseda ka eset umbritsevatele (kultuuri)tekstidele, mis voimaldavad jalgida artefakte kui sotsiaalsete kategooriate valjendajaid. Nii piihendas Reet Ruusmann oma ettekande "Asjad sotsiaalsete kategooriate valjendajatena" asjade voimele konstrueerida identiteeti. 1990. aastate esemeuurimise keskmes on inimesed, kes tegelikult materiaalseid objekte valmistavad, omavad ja kasutavad. Materiaalse kultuuri uurimisele voib laheneda ka kui inimestevaheliste sotsiaalsete suhete analuusimisele selle kaudu, kuidas indiviidid konstrueerivad oma materiaalset iimbrust. Kokkuvotvalt todeti, et esemed iseenesest ei oma tahendust, see luuakse alles nende kasutamise kaigus--uhelt poolt nad ilmalikustavad koige aluseks olevad kultuurilised kategooriad, teisalt positsioneerivad inimesi sellesse vastavalt kellegi Mitumisharjumustele.

Kokkuvote

Seminari dlesandeks ei olnud anda tostatatud probleemidele terviklahendeid, pigem puuti esitatud materjali ja kusimustega drgitada kaasa motlema ja nendel teemadel arutlema. Olenemata uhise keele olemasolust praegusel ajahetkel, muutuvad ka siin pakutud tolgendused ajas ja ruumis koos muutustega kultuuris, millesse tolgendaja kuulub. Etnoloogiat ja arheoloogiat voib ka vaadelda kui kaht kultuuri, mis pole kull unitaarsed, ent moodustavad just nagu hoimude konfoderatsiooni. Omades piisaval maaral uhist sonavara (sarnast keelt), joutakse vahemalt aeg-ajalt omavahel kokkuleppele oige tegutsemise vormi ja protsessi osas. Viimane teeb niisiis voimalikuks etnoloogiaja arheoloogiateaduse vahelise kommunikatsiooni (Gosden 2005, 35), mille uheks tunnistajaks oli ka toimunud kevadkool.

Kasutatud kirjandus

Bradley, R 2002. The Past in Prehistoric Societies. London; New York.

Burke, P. 2003. Ajalugu kui uhiskondlik malu.--Vikerkaar, 10-11, 69-83.

Geertz, C. 1973. The Interpretation of Cultures: Selected Essays. New York.

Gosden, C. 2005. Anthropology and Archaeology: A Changing Perspective. London; New York.

Gross, T. 1996. Moistmisest ja teisest antropoloogias.--Akadeemia, 8, 1717-1738.

Heins, F. 1993. Uber Geschichtsbilder in Erinnerungerzahlungen.--Zeitschrift fur Volkskunde, 89, 66-77.

Honko, L. & Pentikrainen, J. 1997. Kultuuriantropoloogia. Tallinn.

Kaaristo, M. 2005. Peksmine ja 1oomine Eesti kulas 1868-1911 Nursi vallakohtu protokollide naitel. Oigusetnoloogiline perspektiiv.--Maetagused, 27, 31-46.

Konsa, M., Ilves, K., Jonuks, T., Kiudsoo, M., Ots, M., Saluaar, U. & Sarv, K. 2003. Missugune sa oled, Eesti arheoloogia?--EAA, 7: 1, 72-94.

Konsa, M. 2005. Tee normaalteadusest normaalseks teaduseks: Eesti arheoloogia suundumusi 1990. aastatel.--Opetatud Eesti Seltsi aastaraamat, 2003. Tartu, 94-115.

Kotov, K. 2005. Kultuur, identiteet ja enesekirjeldus.--Acta Semiotica Estica, II, 184-192. Koresaar, E. 2001. Kollektiivne mAlu ja eluloouurimine.--Kultuur ja malu. Konverentsi materjale. (Studia ethnologica Tartuensia, 4.) Tartu, 42-58.

Koresaar, E. 2003. Mdlu, aeg, kogemus ja eluloouurija pilk.--Malu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. (Studia ethnologica Tartuensia, 6.) Tartu, 7-32.

Lang, V. 1999. Kultuurmaastikku luues. Essee maastiku religioossest ja sumboliseeritud korraldusest.--EAA, 4: 1, 63-85.

Lang, V. 2000. Keskusest ddremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng VihasooPahnse piirkonnas Virumaal. (MT, 7.) Tallinn.

Lang, V. 2005. Inimene, kultuur ja loodus muinasajal.--Eesti looduskultuur. Koost T. Maran & K. Tuur. Tartu, 11-28.

Ligi, P. 1995. Uhiskondlikest oludest Eesti alal hilispronksiajal ja rauaajal.--Eesti arheoloogia historiograafilisi, teoreetilisi ja kultuuriloolisi aspekte. Toim V. Lang. (MT, 3.) Tallinn, 182-270. Torop, P. 2005. Peeter Toropi jarelsona eestikeelsele valjaandele.--Kultuuride analuus. To1k E.-R. Soovik. Tallinn, 311-315.

Tvauri, A. 2003. Museoloogia ja muinsuskaitse. Oppematerjal (veebruar 2003). http://www.arheo.ut.ee/Museo&muinsus.pdf.

Van Dijk, T. A. 2005. Ideoloogia. Multidistsiplinaame Misitlus. Tartu.

Vunder, E. 1999. Muutuv eesti etnoloogia.--Ajalooline Ajakiri, 1 (104), 31-42.

(1) Lahtudes Paul Feyerabendist, ei ole maailmas olemas uht oiget kultuuri uurimise viisi. Rangelt vottes on ka teaduslik lahenemine kultuurile vaid uks voimalus, mis ei valista omakorda teisi tolgendusi ja viise enda korval (Torop 2005, 113).

(2) Sotsiaalse ruhma identiteedi konstrueerimise tasandid: 1) ruhmasisene diskursus--sellest soltuvad ruhma parajasti kasil olevad tegevused, taastootmine ja uhtsus; 2) ruhmadevaheline diskursus--ruhmade ja nende liikmete huvideks on eneseesitlus, enesekaitse, legitimeerimine, veenmine, uute liikmete varbamine (Van Dijk 2005, 150).

(3) Samas ei saa mooda vaadata uksikutest tekstidest, kus muletamisele ja malule Eesti muinasajal riivamisi viidatakse (vt nt Lang 2005).

(4) Nii on see, mida me mirevikust maletame, seotud otseselt teadlaste tegevusega, sh arheoloogide tooga (ajaloopildi (re)konstrueerimine). Soltub ju see, milliseid muistiseid me maastikul eristame ja kaevame, uurija (teaduslikust) taustast ja eelteadmistest. Labi metodoloogilise valiku maletame kirjalike allikatega katmata minevikust vaid mingit osa (sellest, mis maapoues sailinud on).

(5) Nt on Richard Bradley analuusinud paelkeraamika kultuuride aegset pikkmajade ehitamise traditsiooni Edela-Euroopas (nt Cuiry-les-Chaudares'i asulakoht Pohja-Prantsusmaal). Uurimistulemustest johtus, et parast elamu hulgamist ehitati see mujale, julgides eelmisega samasugust orientatsiooni. Toenuoliselt peeti meeles mahajaetud elamu asupaika, vaatamata sellele et maapealsed struktuurid polnud enam julgitavad. Nii anti labi kullalt pusiva meediumi edasi kogukonna sotsiaalset malu, rohutades seelabi ka juurte muuti (Bradley 2002, 25, 47).

(6) Uudseks aspektiks inimese ja keskkonna suhete analuusil kujunes 1990. aastatel kultuurmaastiku moiste (vt Lang 1999; 2000: kultuurmaastik on pidev protsess, kus puhitsetud ning puhitsemata aeg ja ruum on uhiskonna religioossete, ideoloogiliste ja sotsiaalsete suhete manifestatsiooniks fuusilises maastikus). Inimese ja keskkonna suhetesse on sisse toodud religioosne ja mertaalne aspekt (Konsa jt 2003, 88-89).

(7) Nii on museoloog Kenneth Hudson vorrelnud nt Euroopat suure muuseumsga, kus iga ehitis, iga pold, jogi ja raudtee kannab endas sonumit oma maast ja minevikust, kui vaataja teab, mida naeb. Siin-seal selles suures muuseumis on asutusi, mida kutsume muuseumiks. Nende peamine ulesanne on aidata inimesi moista suurt muuseumi (Tvauri 2003).

(8) Seni pole Eestis toostusarheoloogiaga tegeldud. Kuna torva- ja lubjatoostusega seotud tootmismuistised on arheoloogiliselt uurimata, vajab traditsioonilise toonduse objektide otsimise, kaevamise ja uurimise metodoloogia alles valjatootamist.

(9) Uhiskond on dhiste eesmiirkide poole piirgivate inimeste sotsiaalne susteem, mis koosneb eri asenditest--staatustest (Honko & Pentikiiinen 1997, 43).

Kristi Grunberg, EestiRahva Muuseum, Veski 32, 51014 Tartu, Eesti; kg@ut.ee

Mari Lohmus, Tartu Ulikooli ajaloo osakonna arheoloogia oppetool, Lossi 3, 51003 Tartu, Eesti; pints@ut.ee