摘要：Artiklis uuritakse tegumoekonstruktsioone eesti lapsekeeles. Esiteks vaadeldakse tegumoekonstruktsioonide esinemist lapse ja täiskasvanu vahelises vestluses. Analüüsitav keelematerjal pärineb korpusest CHILDES. Analüüsi tulemus näitab, et lapse ja täiskasvanu vahelises vestluses kasutatakse sünteetilisi impersonaalivorme enamasti geneerilises funktsioonis üldkehtivate (käitumis)normide esitamiseks, kuid mõnikord ka ebaolulise tegija taandamiseks. Enamik lapsekeele impersonaalivorme on moodustatud sihilistest tegusõnadest. Perifrastilisi tud- partitsiibiga vorme kasutatakse resultatiivsuse märkimiseks ja neid võib pidada ka aspektikategooria väljenduseks. Artikli teises pooles esitatakse 4–6-aastaste lastega läbi viidud mõistmiskatse tulemused, mis osutavad, et impersonaali vormid iseenesest ei valmista lastele raskusi, mõnevõrra raskendab aga impersonaalse lause mõistmist testlauses esinev poolt- konstruktsioon . Vaadeldud lausetüüpidest tekitasid tõsiseid mõistmisraskusi ainult OVS-sõnajärjega aktiivilaused, milles puudus objekti käändemarker. DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa5.22
关键词：keeleomandamine;sisendkeel;grammatilised kategooriad;impersonaal;passiiv;eesti keel
