摘要：Artiklis vaadeldakse ainsuse 1. ja 2. isiku pronoomeni omandamist lastel vanuses 1;7–3;1 CHILDES-i eesti keele allkorpuse ning teistest allikatest leitud toetava keelematerjali põhjal. Põhianalüüs on tehtud Andrease allkorpuse 76 tunnipikkuse lindistuse põhjal. Lisaks lapse kõnele on analüüsitud ka sisendkeelt. Analüüsitud materjali põhjal võib väita, et demonstratiivpronoomenid ilmuvad enne personaalpronoomeneid. Personaalpronoomeneid hakkab laps kasutama umbes kaheaastaselt. Esialgu leidub üksikuid juhuslikke näiteid, pronoomenite täiskasvanupärane kasutus kujuneb välja alles mõne aja pärast. Sisendkeele analüüs näitab, et ema hakkab lapse kasvades kasutama täiskasvanupärasemat keelt. Kui vestluses kaheaastasega kasutab ema valdavalt lapse nime ja endast rääkides sõna emme, siis kolmeaastasega vesteldes viitab ema endale ja lapsele pigem pronoomeniga. Ainsuse 1. isiku pikka ja lühikest pronoomenit mina/ma (subjektina) esineb Andreasel peaaegu kolm tuhat korda, ning ainsuse 2. isiku pronoomeneid kolm korda vähem. Sisendkeelega võrreldes on Andreasel 1. ja 2. isiku pronoomeni pikki vorme rohkem kui emal. Pronoomenite varases kasutuses teevad lapsed ka vigu, sagedamini ajavad nad segamini 1. ja 2. isiku pronoomeni. DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa3.24
关键词：keeleomandamine;lastekeel;sisendkeel;asesõnad;eesti keel
