摘要：DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa11.07 Artikli eesmärk on analüüsida vene õppekeelega üldharidus-koolide 9. klasside õpilaste hoiakuid riigikeele oskuse vajalikkuse suhtes. Õpilastega läbi viidud poolstruktureeritud rühmaintervjuud toovad riigikeele õppe senistesse diskussioonidesse keeleõppija, st 15–16-aastase vene koolinoore hääle. Ainestiku diskursiivne analüüs näitab, et koolinoorte hoiakutes riigikeele õppimise ja oskuse suhtes tõusevad esile arusaamad eesti keele väiksusest, piiratud kasutusvõimalused lähikeskkonnas, eri keelte roll tööturul, aga ka õpilaste rahvuslik ja keeleline enesemääratlemine. Ühe põhitulemusena võib välja tuua, et 9. klassi koolinoore silmis on eesti keelel peamiselt vaid instrumentaalne väärtus, st keelt nähakse vahendina eneseteostuse saavutamisel. Vene koolinoor ei näe eesti keelt oma identiteedi ühe komponendina ning seab võrdluses maailma suurkeeltega eesti keele jätkusuutlikkuse (ning seeläbi eesti keele õppimise otstarbekuse) kahtluse alla.
