摘要：DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa11.10 Artikli eesmärk on anda ülevaade direktiividest eesti lapsele suunatud kõnes. Vaatluse all on kaks sama pere kooliealist last ja nende dialoogid mõlema vanemaga eraldi. Meetodina on kasutatud pikiuuringut (üht last on lindistatud regulaarselt vanuses 7–10 eluaastat, teist vanuses 10–14 eluaastat), mis hõlmab 16 tunni jagu audiomaterjali. Vanemate kõne direktiivsed lausungid on liigitatud otsesteks ja kaudseteks käskudeks, keeldudeks, kõneleja soovitud tegevuse väljendusteks, palveteks, soovideks, soovitusteks, ettepanekuteks, hoiatusteks ja kultuurinormi edastusteks. On võrreldud eri tüüpi direktiivide kasutamist ema ja isa kõnes ning vaadeldud direktiivide kasutamise dünaamikat laste kasvades ning suhtlusolukorriti. Selgub, et ehkki direktiivide hulk hoidjakeeles aja jooksul väheneb, kasutavad nii isa kui ema kõige sagedamini siiski otseseid käske.
