摘要：Suhtlusandmete analüüsile tuginedes uuritakse artiklis Patau sündroomi mosaiikvariandiga subjekti aja mõistestamist. Analüüsitakse, kuidas seda abstraktset mõistet suhtluses väljendatakse ning tehakse kindlaks, milline on käeliigutuse roll tähenduse esiletoomisel. Pööratakse tähelepanu tagasiside ja koostöö olulisusele dialoogiprotsessis. Teoreetilised alused lähtuvad interpersonaalse kommunikatsiooni, sh verbaalse ja mitteverbaalse käitumise, aga ka kognitsiooni uuringutest. Suhtlusmodaalsuste, eelkõige käežestide mehhanismide kirjeldamisel lähtutakse klassikaliselt semiootilise märgikategooria aluselt (C. S. Peirce). Patau sündroomi mosaiikvariant on komplitseeritud oma suhtlusmodaalsuste kasutamise võime poolest. Materjali analüüsist selgub, et subjektil on aja mõistest arusaamise ja mõiste väljendamise võime. http://dx.doi.org/10.5128/ERYa7.14
