Folk school's institutional problems in Estonian ideology of the national awakening era (between the 1860s and mid-1880s)/Rahvakoolisusteemi institutsionaalsed probleemid arkamisaja eesti motteloos (1860.-1880. Aastad).

Sirk, Vaino

OMANAOLINE HARIDUSSUSTEEM

18. sajandil Venemaal alguse saanud suundumus allutada haridus riigile ja arendada seda riiklikes huvides tipnes Aleksander I valitsusaja algul labi viidud reformidega, mis uhtlustasid koolikorralduse ning panid aluse koolide riiklikele juhtimis- ja jarelevalveorganitele. 1803. aastal asutati Venemaa Rahvaharidusministeeriumi voimkonnas kolme Laanemere provintsi (1812. aastani ka Viiburi regiooni) holmanud Tartu opperingkond. Taasavatud Tartu ulikool kujundati ruutelkondadest soltumatuks oppeasutuseks ja gumnaasiumide, kreiskoolide, elementaarkoolide ning eraoppeasutuste suhtes viidi ellu riiklik jarelevalve. (1) Taielikku kontrolli siinse haridussusteemi ule siiski ei kehtestatud. Vastutulekuna Laanemere provintside aadlile, kirikule ja linnadele kinnitas Aleksander I 21. martsil 1804 maarused, millega ulikool sai oiguse valja tootada kohalikele oludele vastavaid, kuid uleriigilistest erinevaid juhendeid. (2)

Voit Vene-Prantsuse sojas (1812) kasvatas jarsult Vene uhiskonna enesekindlust ja eneseuhkust. Venemaa rahvusmeelsetele ringkondadele valmistas sellal enim muret hariduses (eriti vene aadli koduopetuses ja erakoolides) vohav frankofiilia ning gallomaania. (3) Saksa keele domineerimist Laanemere provintside hariduselus ei kaotatud, sailisid (ja isegi tugevnesid) vaimsed sidemed ning kontaktid Saksamaaga nii isikute kui oppeasutuste tasandil. Laheduse tottu saksa vaimuelule voib siinset haridust korvutada baltisaksa kirjandusega. Nagu viimast kasitletakse suure, riigipiire uletava "saksa kirjanduse alavaljana", (4) voib esimest vaadelda mitmele poole Ida-Euroopasse ulatunud saksa haridusvalja voi haridusruumi mitmekeelse osana, mis tegutses moneti modifitseeritult Vene seaduste alusel. Pusiva ja Vene riigi poolt toetatava koolivorgu valjaarendamine koguni soodustas Laanemere provintside vaimse eripara kinnistumist impeeriumis. (5)

Talurahvakoolide puhul kaitus riik nailiselt printsipiaalselt: ka need allutati Tartu opperingkonna kuraatorile. Tegelikult alluvussuhet ei kujunenud ja jarelevalvet ei saadudki teostada, sest ulikooli koolikomisjonile ei esitatud andmeid talurahvakoolide kohta. (6) Riigipoolse ebalemise pohjuseks oli nii balti aadli vastuseis kui ka Vene valitsevate ringkondade hoiak: et talurahvas kuulus moisnike voimu alla, pidas riik selle suurima rahvakihi juhtimist aadli ulesandeks. Erinevalt balti aadlist, kes erimeelsustele vaatamata tegutses luterliku vaimulikkonna toetusel, tegi vene moisnikkond talurahvahariduse alal vahe ara. Oigeusu vaimulikud olid aga juba 18. sajandil haridustoost korvale torjutud. (7) Aleksander I uuendusmeelsusele lootes tegid Georg Friedrich Parrot ja Tartu ulikooli koolikomisjon talurahvakooli tulevikuplaane valgustatud absolutismi ning ratsionalismi vaimus. Ent nende humaansed, rahvasobralikud puudlused ei leidnud 1807. aastal valitsuse toetust. (8)

Aastail 1816-1819 kaotati Laanemere provintsides parisorjus. Vabastatud talupoegade suhe riigiga jai aga vastuoluliseks: kogukonnad astusid riigiasutustega otsestesse oigussuhetesse, jaades samas moisavalitsuse administratiiv-poliitilise jarelevalve alla. Oiguslik dualism peegeldus ka hariduskorralduses. Talurahvahariduse ule reaalset riiklikku kontrolli--nagu see oli linnades elementaarkoolide ule--ei kehtestatud ka nuud. Pigem seadustati vastupidine arengusuund. (9)

1838. aastal loobus valitsus talurahvakoolide mittetoimivast alluvussuhtest koigis Laanemere provintsides. Liivimaa talurahvaseadusele (1819) tuginedes voeti need opperingkonna kuraatori voimkonnast ara ja tunnustati nende juhtijatena ruutelkonna ulemkirikueestseisja ameteid. (10) Sellega moonis riik--sajandialguse haridusreformide vaimu vastaselt--siinse talurahvakooli provintsiaalset ja luterlikku iseloomu. Talurahvakool laks Siseministeeriumi alluvusse. Viimane ei seganud end aga kuigivord siinse, impeeriumi mastaabis eeskujuliku talurahvaopetuse asjadesse. Kohalikud juhtivad ringkonnad kujundasid valja luterlike talurahvakoolide juhtimis- ja jarelevalveorganid: Liivimaa ulem-maakoolivalitsus (1840) ning Eestimaa ulem-maakoolikomisjon (1856), kreisi maakoolivalitsused Liivimaal (1839) ja kreisi koolikomisjonid Eestimaal (1875). (11)

Vajadus kindlustada end valitsuse surve vastu ja uhiskondlik areng mojutasid sajandi keskpaiku baltisaksa juhtivaid ringkondi revideerima laialt levinud vaateid talurahvakoolile kui lugemisoskust ning leeriks ettevalmistust andvale institutsioonile. 1860. aastate lopul ja 1870. aastate algul kehtestati talurahvale uldine koolikohustus. Koolivorgu valjakujundamine (eeskatt alama astme talurahvakooli osas) joudis lopule, juurutati uued oppeplaanid ja -programmid, oppevahendid ning opikud ja paranes opetajate haridustase. Lembit Andreseni hinnangul "rahvakool oli peaaegu tousnud oma aja korgusele". (12) Balti talurahvakool andis Laanemere provintside haridussusteemile mootme, mida impeeriumi sisekubermangudes ei tuntud. Uhtlasi allutati balti talurahvakool erinevate rahvuspoliitiliste ja -kultuuriliste taotluste ning liikumiste mojuvaljale. (13)

Laanemere provintside Tartu ulikooliga tipnevat mitmekeelset haridussusteemi, mida 19. sajandi esimesel poolel oli vene avalikkuses ja valitsusringkondadeski korgelt hinnatud ning imetletud, ei peetud jargnevatel kumnenditel sellisel kujul enam Venemaale vajalikuks. Veelgi enam, seda hakati pidama Vene riikluse huvidele taiesti mittevastavaks. (14)

HARIDUSPOLIITILISED RAAMID JA VALIKUD

Talurahvakoolide alluvussuhe sai 1830. aastate lopul aadlile sobiva lahenduse, kuid vastuolu Vene riikluse arengusuuna, tsentraliseerimis- ja uhtsustamispoliitikaga sailis, konelemata aja jooksul tugevnevast antagonismist vene natsionalismi ning rahvusriigi ideega.

1840. aastail hakkas valitsus siinse talurahvahariduse korraldusele taas joulisemalt survet avaldama, siis juba seoses talurahvamasse haaranud usuvahetusliiku misega religioosse paradigma raames. Kohalikel ulemkihtidel tuli leppida tosiasjaga, et usutunnistuslikult uhtne talurahvakool lohenes kaheks ja nad kaotasid kontrolli tuhandete eesti ning lati laste opetamise ule, siinse haridussusteemi margatava osa ule. Koigepealt (1845) seadustati konvertiitidele oigeusu koolide asutamine. Need allusid esialgu vaid oigeusu kirikuorganitele, ilmalik kontroll puudus taiesti. Riigi moju tugevdamiseks asutati 1869. aastal Balti kubermangude oigeusu talurahvakoolide noukogu, kuhu kuulus ka opperingkonna kuraator kui Rahvaharidusministeeriumi esindaja.

1873. aastal anti oigeusu koolid Rahvaharidusministeeriumi voimkonda. Nimetatud ministeerium pani rohku just hariduse ideoloogilisele kuljele, tegutsedes mitte niivord hariduse levitamise kui hariduse poliitilise jarelevalve organina. (15) Aaremaadel osutus see ministeerium vene keele juurutamisel ja oppe-kasvatustoo veneparastamisel vaga sobivaks asutuseks. Eesti ja lati talurahvakoolide allutamine sellele ministeeriumile teenis puhtpoliitilisi eesmarke ning oli kohalikele ulemkihtidele vastuvoetamatu. Baltisaksa aadli ja literaatide vaadetes oli tugev autonoomiateadvus otsekui uhiseks nimetajaks, mis voimaldas sihikindlat, uhtset hariduspoliitikat. Suuresti tanu sellele luterlikke talurahvakoole 1870. aastatel veel Rahvaharidusministeeriumile ei allutatud, kuid see oli vaid ajapikendus.

Eesti rahvuslikud tegelased markasid valitsuse kasvavat huvi sekkuda siinsetesse haridusprobleemidesse, mis esialgu nais olevat suunatud eelkoige baltisakslaste vastu. Osa neist hindas seda negatiivselt kui ohtu eesti rahva pusimisele ja arengule. Teised kuulutasid valitsuse poliitika eestlastele kasulikuks lootuses, et riigi abiga onnestub eesti rahvakooli ajakohasemaks muuta, arvestamata, et talurahvakooli moderniseerimise strateegia Rahvaharidusministeeriumi toel oli G. F. Parrotil juba 19. sajandi algul nurjunud.

Ruutelkondade hariduspoliitika oli koolkorralduse, kooli ja rahva suhete aspektist konservatiivne, samas oppetoo osas moistvam ning mones osas uuendusmeelnegi. See peegeldus ka eesti haritlaste vaadetes ja kaitumises. Valdavalt moisteti alalhoidlik hariduspoliitika hukka, teisest kuljest pakkus talurahvakooli ilmselge areng tood voi muid kaasategemise voimalusi. Isegi ulimalt kriitiline ja voitluslik Carl Robert Jakobson kasutas neid meelsasti. (16) Aleksander Elango jargi ei kujunenud eesti rahvuslikul arkamisliikumisel terviklikku, tapselt sonastatud ja uhtset hariduspoliitilist voi pedagoogilist programmi, (17) mis aga ei tahenda, et sellel uldse puudusid pusivad seisukohad ning eestlaste emantsipatsiooni taotlev liin. Igatahes olid eestlased oma kitsaste voimaluste piirides--aga riikliku suuna ja balti ruutelkondade tegevuse korval ikkagi margatava kolmanda faktorina--haridusareenile ilmunud.

1880. aastatel algas lausrunnak saksa haridusruumile Laanemere idakaldal. Sel kumnendil liideti ka eesti- ja latikeelne luterlik talurahvakool ilma valitsuse poolse ainelise toetuseta riikliku Rahvaharidusministeeriumi koolisusteemiga ning sai selle integreeritud osaks. (18) Kuid valla- ja kihelkonnakooli ei liidetud riikliku koolivorguga.

TALURAHVAKOOLI ALLUVUSE KUSIMUS 1860. AASTATEL

19. sajandi Laane-Euroopas loovutas kirik haridusalal samm-sammult oma positsioone riigile. Kooli ja kiriku suhe tousis 19. sajandi esimesel poolel teravalt ules. Eesti oludes seostus vaimuliku seisuse ja talurahvahariduse vahekord kohaliku koolivalitsuse ning koolide riikliku alluvuse probleemiga. Eesti tegelaste vaated lahknesid juba 19. sajandi keskpaigas. Johann Voldemar Jannsen pidas kirikut ja kooli lahutamatuteks. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi emotsioonidest kantud taunivad utlused koolielu korraldavate vaimulike kohta on uldtuntud. Samas manitses moistus teda mitte pooldama talurahvakooli allutamist Venemaa Rahvaharidusministeeriumile, ehkki just sellega oleks kaasnenud kooli ja luterlike pastorite sidemete norgenemine. Siin sattusid kirjamehe nagu paljude teistegi arkamisaja tegelaste haridus- ja rahvuspoliitilised motted vastuollu, millele polnud kerge lahendust leida. (19)

Luteri kirik oli sajandeid rahvast emakeeles harinud. See haridustoo oli eestlased sidunud laane kristliku tsivilisatsiooniga, mida paljud haritud rahvuslased hasti moistsid ja hindasid. Koos luteri kirikuga oli rahvaharidustoos osalenud ka aadel, ruutelkondade roll koolielu edendamisel kasvas, seega tugevnes hariduselu juhtimisel ikkagi ilmalik faktor. (20) Vahehaaval kaasati ka talupojad koolielu juhtimisse, kuid mitte uheski vastavas institutsioonis ei lastud neil omandada olulist mojujoudu. (21)

Reaalset juurdepaasu rahvakooli juhtimisele pidasid eestlased aga uheks oma arengu votmekusimuseks. Kasvavat rahulolematust baltisakslaste juhirolliga ei leevendanud paljude jaoks asjaolu, et rahvakool tegi 1860.-1870. aastatel toesti edusamme. Oli vastuvotmatu, et aadel ja baltisakslastest vaimulikud klammerdusid seisusliku pohimotte kulge, jatsid endale juhtpositsiooni ning ei arvestanud, et eestlased ei olnud enam pelgalt talurahvas. Lihtsate talumeeste ja vallategelaste korval vaarinuksid koolide juhtimisorganites sonaoigust ka pedagoogikat tundvad eestlased. Arkamisajal leidus selliseid juba mitmeid: Tartu ulikooli ja kohalike saksakeelsete seminaride kasvandikke, kellest monedki olid end kasvatusteaduses taiendanud Saksamaal ning Austria-Ungaris. Et kohalikus koolivalitsuses oli otsustusoigus selgelt baltisakslaste kaes, said radikaalsed eestlased voimaluse suudistada neid koigis hariduse puudujaakides.

Alternatiivina kohalikule koolivalitsusele nahti talurahvakooli allutamist Venemaa Rahvaharidusministeeriumile. See idee saavutas eestlaskonnas 1860. aastatest usna laia kandepinna. Louna-Eesti valdade 1864. aasta suurmargukirjas, varase arkamisaja ideestikku iseloomustavas dokumendis, taotleti: Et meie vallakoolide suuremaks edenemiseks ja nende arvu suurenemiseks need asutised voetaks haridusministeeriumi otsese valitsemise alla ... (22)

On iseloomulik, et suurmargukirjas ei kaevatud saksastamise ule vallakoolis, ehkki palvekirjaliikumise juhtidele olid slavofiilide vaated tuntud. Kull aga peeti soovitatavaks vene keele opetamist. Kihelkonnakoolidest mindi margukirjas vaikides mooda.

Hans Kruus leiab, et margukirjas hariduse suhtes valjaoeldu oli kindlasti rahvaparane ja sai hiljemini arkamisaja uheks olulisemaks kultuuripoliitiliseks taotluseks. (23)

Vene keele opetamise noue parines toesti rahva pikaajalisest elukogemusest ja seda voib iseloomustada kui "rahvalik-rahvusliku liikumise" avaldust. (24) Mote anda eestlaste koolitamine Rahvaharidusministeeriumi kontrolli alla sundis aga toenaoliselt laiema silmaringiga rahvuslaste peas. H. Kruus seostas viimati mainitud idee tekkimise ja sonastamise 1860. aastate esimesel poolel Viljandimaa kostrite ning koolmeistrite algatatud Eesti Aleksandrikooli asutamise uritusega. (25) Kavatsust anda tulevane Eesti Aleksandrikool mitte kohaliku koolivalitsuse, vaid Rahvaharidusministeeriumi voimkonda toetasid Jakob Hurt, F. R. Kreutzwald, Johann Koler, Hans Wuhner, Jaan Adamson jt. Selles kusimuses valitses erinevaid mottesuundi esindavate haritlaste vahel toesti vordlemisi suur uksmeel. H. Kruusi jargi pohjustas Eesti Aleksandrikooli alluvuse suhtes saavutatud kokkulepe ka uldnoude maarahvakooli vabastamise alal kirikuopetajate ja moisnike voimu alt. See vois toimuda ainult sel teel, et kool otseselt allutataks haridusministeeriumile. (26)

Konesoleva ulatusliku haridusideoloogilise liikumise tekkemehhanism jaab H. Kruusi kasitluses ikkagi veel ebaselgeks ja mitte paris veenvaks: taotlus allutada talurahvakool Rahvaharidusministeeriumile ei iseloomustanud ainult arkamisaja eestlasi, vaid see haaras ka lati talurahvast Liivimaal ning isegi Kuramaal. (27) Selle

liikumise tagapohjaks olid eeskatt molemale Laanemere provintside polisrahvale paljuski sarnased arengud: esiteks sidemete tihenemine Venemaaga, millest ei jaanud puutumata ei talurahvas ega kujunev rahvuslik intelligents (1863. aasta passikorraldus, valjarandamine, sh molemast rahvusest haritlaste asumine impeeriumi pealinna), ja teiseks uhine soov vabaneda kohalike voimude survest ning soltuvusest. Talurahvakooli (s.o kula- ja kihelkonnakoolide) alluvuse suhtes siiski rahvusliku liikumise tegelastel konsensus puudus. Eestis jaid naiteks F. R. Kreutzwald ja J. Hurt 1864. aasta palvekirjade aktsioonist eemale. (28)

C. R. Jakobsoni Eesti Postimehes 27. mail 1870 ilmunud artiklist "Kust tuli mullu nahtud valjarandamise tuju eesti talupoegadele ja kuidas oli seesugune hull tuju uleuldse voimalik" (29) valjakasvanud nn suur sulesoda toi eesti talurahvahariduse osas esile laia vaadete spektri. (30) Siinse talurahvakooli Rahvaharidusministeeriumile allutamise kusimust otsesonaliselt vaagida ei olnud tsensuurialuses eestikeelses ajalehes voimalik. Artiklis "Mis ennem tarvis, seda hakakem ennem peale" (Eesti Postimees, 29. oktoober 1870) kirjutas C. R. Jakobson ikkagi, et ei saa rahul olla sellega, et koolide juhtimine "uheainsa mehe" kaes on, pidades silmas kihelkonna pastorit ja vihjates niimoodi vajadusele kehtivat koolide juhtimiskorda revideerida. (31)

Erilist tahelepanu vaarib see, et autor esitas siin--ilmselt esmakordselt eesti motteloos--eestlaste oma kooli juhtimisorgani (koolmeistrite komitee) idee. Komitee kompetentsi kuulus kihelkonna- ja kulakooli oppeplaani (tunniplaani) koostamine ning sobivate opikute valimine, mis pidi saama riigivalitsuse kinnituse. Oluline on mote kogukonna osavotu laiendamisest kooliasjus. Kompromissitaotlusele osutab seisukoht, et kogukonna valitud koolivanematel peaksid kooli suhtes pastoriga samad oigused olema, kaasa arvatud koolmeistri ametissevotmine. Ettevaatlik sonakasutus muundus ajuti hoiatavaks: Ma utlen, need punktid on koige vahemalt, mis oma koolide heaks peame noudma ja mis need mehed toesti ei saa keelama, kes ennemalt nuud heal meelel natukene oma oigustest ara annavad kui parast ehk vastumeelt palju enam. (32)

Taiplikul lugejal oli muidugi selge, et ahvarduse voib ellu viia vaid riigivoim.

Kirjutisest ei selgu, kas C. R. Jakobson pidas silmas ainult koolmeistrite kihelkonnakomiteed voi kuundis ta mote ka maakonna- voi isegi kubermangukomiteeni. Oma Vandras peetud kones "Karjad meie pollumeeste rikkus voitegemise teel" (1876) vaitis ta, et kui meie rahvakoolides loodusetundmist ja pollutood opetama ei hakata, siis on tarvis, et need koolid

teistmoodi juhatuse alla saavad kui siiamaale. (33)

Ettevaatusest, ehk siiski ka kindla seisukoha puudumisest, ei valjendanud Jakobson end paris selgelt, jattes isegi voimaluse, et teatud tingimuste taitmisel ei oleks rahvakoolide "teistmoodi juhatust" tarviski.

J. Hurt valtis baltisaksa ringkondadele valusaimat koolide alluvuskusimust, kull aga rohutas ta, et kulakoolid ja kihelkonnakoolid alles "valjaehitamist ootavad". (34) Eestlaste koolijuhtimisorganist raakis Hurt seoses eestikeelse rahvakooli loodetava kolmanda astmega: Aleksandri-koolil on oma isearaline valitsus, mis Riigi koolide ministeeriumi all seisab. (35)

Kujuneva eesti intelligentsi esindajad kritiseerisid balti talurahvakooli opetuse sisu selle kitsuse ja uhekulgsuse parast. Talurahvaopetuses oli 19. sajandi keskpaigaski vahe seda, mille taga olnuks majanduslik vajadus. Sama voib oelda ka varasema aadlikasvatuse kohta koikjal Euroopas. (36) 19. sajandi keskpaigaks arvestas aga balti aadlikasvatus ja -haridus juba selgelt uueneva uhiskonna vajadusi nii teadusliku haridusega pollumeeste kui toostus-kaubandustegelaste jarele. (37) Ent kuigi ruutelkonnad ja kohalik koolivalitsus votsid suuna 19. sajandi rahvakooli paradigmale ning tegid 1860.-1870. aastatel suurt tood talurahvakoolivorgu arendamisel ja opetuse taseme tostmisel, ei rahuldanud see eesti rahvusliku liikumise tegelasi. Baltisakslased olid oma suhtumise muutmisega talurahvakooli hiljaks jaanud.

Vaatamata oppe-kasvatustoo ja ainelise kulje sageli ulikarmile kritiseerimisele, ei suhtunud eestlased talurahvakooli kui vaartusetusse koolituupi. Ka baltisakslased ei saanud--vahemalt avalikul ja ametlikul tasandil--valjendada halvakspanu voi ukskoiksust. See olnuks poliitiline viga, pealegi lahtusid nad ju pohimottest "Wem die Schule, dem das Volk". (38) Ei loonud labi polglik moiste "pauper education", mis peegeldas pigem meeleolusid 19. sajandi arenenud industriaalmaades. (39) Eesti kulas oli veel palju sellist, mis talurahva joukamaid ja kehvemaid kihte vahemalt mentaalselt uhendas. (40) Ja kuigi joukamad talunikud panid uha enam oma poegi saksa keelsetesse kreiskoolidesse ning gumnaasiumidesse, oli emakeelne talurahvakool siiski tousva rahvuse pohiline, toimiv hariduslate, mille tahtsus eestluse motte- ja tundesisus jarjekindlalt suurenes.

1881. AASTA SUURMARGUKIRI

Arkamisaja lopu eestlaste sotsiaalseid ja rahvuslikke noudmisi ning ootusi kajastab 17 eesti seltsi margukiri, mis esitati valitsusele seoses eestlaste audientsiga keiser Aleksander III juurde 19. juunil 1881. Nagu 1864. aasta suurmargukirjas, kasitleb ka 1881. aasta omas rahvakooli uks napisonaline punkt. Molema margukirja haridusalaseid noudmisi on peetud uhesugusteks. (41) Lahemal vaatlusel ilmneb siiski margatavaid erinevusi.

1881. aasta margukirjas ei taotletud enam koolide arvu suurendamist: selleks ajaks oli ju koolivork juba usna tihe, vahemalt valla- ja kulakoolide osas. Kui 1864. aastal mainiti ainult vallakoole, koneldi 1881. aasta margukirja viiendas punktis rahvakoolidest uldisemalt: Nii kaua, kui rahvakoolid Saksa moisnikute ja kirikuopetajate ulevaatamise alla jaevad, ei ole iialgi loota, et seal kasuliku ilmliku teaduste ja Venekeele oppimise eest nii saaks hoolt kantud ... (42)

Kui valdade margukirja koostajad hoidusid kohaliku koolivalitsuse sonaselgest hukkamoistmisest, siis 1881. aastal sellest just alustatigi. 1864. aastal anti vaid vihjamisi moista, et koolides antava haridusega ei oldud rahul ("... meie vallakoolide suuremaks edenemiseks ..."), seltside poordumises nouti aga konkreetselt ilmalike teadmiste opetamise tohustamist. See noue olnuks just 1864. aastal hadavajalik, sest 1860. aastate teisel poolel ja jargmisel kumnendil oli geograafia, loodusloo ning ajaloo opetamine niigi margatavalt edenenud. Kindlasti naitab aga sonastuse erinevus, et eesti haridusideoloogia ja pedagoogiline mote oli 17 aastaga tublisti arenenud ning margukirjade koostajate teadlikkus ja noudlikkus kasvanud.

Koige olulisem erinevus kahe margukirja haridust kasitlevate punktide vahel on siiski selles, et 1881. aastal ei mainitud enam vajadust talurahvakoolid Venemaa Rahvaharidusministeeriumile allutada. Seda on ajaloolased, puudmata pohjusi esile tuua, vaid markinud voi nentinud, et molemale margukirjale oli uhine soov, et eesti rahvakoolid allutataks kohaliku koolivalitsuse asemel otseselt Venemaa Rahvaharidusministeeriumile. (43)

Tsaarivoimudele igati meeleparasest taotlusest loobumise ja koolide alluvuse kusimuse lahtiseks jatmise pohjused vajaksid pohjalikumat analuusi. Tegu vois olla ettevaatlikkusega 1881. aasta kevade arevas ja alles ebaselges ohustikus, ehkki asja troonile tousnud Aleksander III-sse suhtusid eestlased ning latlased siis veel enamasti entusiasmi ja lootusega. On voimalik, et pohjus oli siiski sugavamal ja selle taga oli eestlaste poliitilise orientatsiooni evolutsioon.

Margukirja koostamisel ei olnud seltsides ja ajakirjanduses avalikku arutelu, nii oli konspiratiivselt sundinud manifesti esitamine kogu rahva sooviavaldusena problemaatiline. "Fuusiliseks" peaautoriks peetakse C. R. Jakobsoni mottekaaslast Mihkel Vesket, mistottu on usutav, et viiendas punktis oeldu oli vastuvoetav Jakobsonilegi. Ajalehes Sakala viidi 1880. aastal kull labi kampaania rahvakoolide allutamiseks Rahvaharidusministeeriumile. Sakala ei olnud ometi asja algataja, vaid sekundeeris Adam Ainti Tartu Eesti Seitungile. (44) Poleemika kujunes agedaks. Sakala soovitas "ministeeriumi usu roovimises" suudi olevad koolmeistrid valitsusvastastena kohtusse kaevata. (45) Aga ajalehe taktika ei pruukinud toimetaja arusaamadele adekvaatselt vastata, eesmark vois olla rahva aktiveerimine ja toetuse sailitamine. Rokkava riigitruuduse varjus olid eesti uhiskondlikul mottel ka sugavamad allhoovused.

Kindlasti olid eesti haritlased marganud, et oigeusu talurahvakoolide allutamine Rahvaharidusministeeriumile (1873) ei olnud neid oppeasutusi oitsengule viinud. Endiselt olid nad luterlikest koolidest kehvemad. Toomas Karjaharm on naidanud, et C. R. Jakobson ei soovinud Vene semstvo tahttahelist Eestisse ulekandmist, talle oli tahtis eestlaste ja sakslaste vordne esindatus maaomavalitsuses.46 Maaomavalitsuse ja talurahvakooli alluvuse kusimuse interpreteerimises ilmneb margukirjas analoogne "diplomaatiline reserveeritus". Enamik eestlastest ei taotlenud naiteks ka vene koolituupide--erinevalt kohtuasutustest--Eestisse toomist. Seda naitas hiljem ulatuslik vastuseis ministeeriumikoolidele.

Pedagoogikat tundvad eestlased teadsid, et lastevanemate ja kogukondade oiguste laiendamine kooliasjus oli uks 19. sajandi pedagoogika juhtmotteid (Johann Friedrich Herbart, Wilhelm Rein jt). Hariduses tahtsustus uhiskondlik initsiatiiv. Teati, et Vene kubermangudes tegi rahvaharidus parisorjuse kaotamise (1861) jarel edusamme. Samas pole voimatu, et eesti tegelased adusid sedagi, et Rahvaharidusministeerium parssis semstvote haridustood. Ministeerium, mis 19. sajandi algul oli impeeriumi hariduse eestvedajaks, tundus nuud hariduse vaba arengut taotlevale uldsusele hoopis pidurina. (47)

Erihoiakule nii semstvo- kui koolikusimuses osutab ka uheksapunktilise margukirja struktuur. Kuus punkti selles koosnevad kahest osast: probleemi selgitus ja konkreetne taotlus, mis algab sonadega "selleparast peaks [resp. oleks]", uhel puhul ka "oiguse parast". Vaid neljandal (talurahva esindatus kohalikes voimuorganites) ja viiendal punktil (rahvakoolidest) seda ei ole, molemal juhul puudub selgelt valjendatud taotlus. (48)

Et 1881. aasta margukirjas pole Rahvaharidusministeeriumi kordagi mainitud, ei tundu juhusliku eksitusena. Aasta hiljem senaator Nikolai Manasseinile esitatud Viljandi ja Tartumaa eesti seltside ning monede valdade suuremas margukirjas ei tehtud rahvakooliga seoses taas ministeeriumist juttu, kull aga leidub seal utlus: Et Rahukohtud, vannutatud meeste kohtud ja "Semstvo" meile oige pea sisse saaks saetud, ja otse nenda, kuida naad Venemaal on ... (49)

Massiliselt N. Manasseinile saadetud kirjade hulgas oli selliseid, kus sooviti, et kooli valitsemist tuleks korraldada Rahvaharidusministeeriumi alluvuses ja "omavalitsuse pohjusmottes". (50) Ent needki kirjad ilmutasid--1864. aasta suurmargukirjaga vorreldes--rahva eneseteadvuse ja enesekindluse kasvu, julgust esineda riigi ees mitte enam pelgalt palujana, vaid ka omaenese huve ning oigusi esindava osapoolena.

Eesti arkamisaja aktivistid tahtsustasid kooli alluvust, kuid vaadete skaala selles kusimuses oli lai. Uhel tiival seisid lihtsakoelised talurahvategelased ja demagoogid (nagu Jakob Korv), kes pooldasid siiralt voi konjunktuursetel kaalutlustel valitsuse tegevust. (51) Vastaspoolel olid koolide alluvuse muutmise kindlad vastased, kes oigustasid kehtivat korda kas kartusest muutuste ees voi rahulolust ja austusest aadli ning kiriku vastu. Kahe aarmuse vahele jaid need, kes pidasid ka eestlasi aktiivseks, kaasaraakimisoigust vaarivaks teguriks. Paljud neist motlesid, et valitsuse korvaldatud seniste haridustegelaste (valdavalt baltisakslaste) asemele peaksid asuma haritud eestlased, "tublid koolimehed ja isamaalased", nagu valjendas Ado Grenzsteini Olevik. (52) Salamisi loodeti kardinaalseid muutusi kasutada eestlaste oiguste laiendamiseks. (53) Nagu eespool naidatud, esitas C. R. Jakobson juba 1870. aastal Eesti Postimehes eestlaste koolijuhtimisse kaasamise plaani. Ei ole pohjust arvata, et ta oli 1881. aastaks meelt muutnud.

Nagu C. R. Jakobsoni poliitiliste taotluste puhul sageli, tuleb meil selleski kusimuses oletustega piirduda. Lahtudes tema uhiskondlikest ideaalidest, voib arvata, et ta siingi pidas tahtsaimaks eestlaste vordseid oigusi sakslastega, konkreetsemalt, oigust otsustada oma hariduse ule vahemalt samal maaral, kui seda said teha sakslased. Et ta toetas valitsuse poole apelleerimist, siis lootis ta ilmselt oma eesmarke Vene voimude abiga saavutada.

Eestlaste emantsipatsiooni veendunud pooldajate hulgas oli rahvuslasi, kes pidasid voimalikuks, et olemasolev talurahvakooli korraldus provintside tasemel ikkagi areneb pidevalt ja rahvakooli saab valitsuse sekkumisetagi reformide teel paremaks maks muuta. Siia kuulusid nii F. R. Kreutzwald kui J. V. Jannsen, samuti Helme koolmeister Mart Jakobson, kelle sonul oli ministeerium "keele ja usu riisuja", (54) ning ajajargu viljakaim haridusideoloog Jakob Hurt.

JAKOB HURT EETIKA JA POLIITIKA VAHEL

Jakob Hurt soovis juba 1863. aastal, et kavandatav Eesti Aleksandrikool alluks Rahvaharidusministeeriumile. Ta nagi, et selle ministeeriumi all tegutsesid edukalt saksa oppekeelega koolid, mille laienev vork oli saksluse viljakaks taimelavaks. J. Hurt, kes veel 1864. aastal kirjutas "venestamise tondist", mida ehk olemaski ei olnud, polnud siiski nii kergeusklik, et ta Aleksandrikooli Rahvaharidusministeeriumile allutamises uldse ohtu ei nainud. (55) Nagi kull, kuid ta julgustas ennast (ja teisi) vaitega, et Aleksandrikool kujuneb oma oigustelt vordseks korgemate saksa koolidega. Ta jareldas, et kui eestlaste kooli tabakski venestuslook--1860. aastate keskel tugevnes vene keele opetamise surve--, saaksid pihta ka koik saksakeelsed koolid. (56) Hurt lootis kriisiolukorras tuge saksa mojujoult ja kohalikult oiguskorralt (provinzielle Rechtsstellung). Aga ta teadis kindlasti sedagi, et oma saksakeelse koolisusteemi autonoomsuse eest tuli baltisaksa ulemkihtidel pidevalt voidelda.

Igatahes keeldus ta 1881. aastal Peterburis 17 eesti seltsi saadikute margukirjale oma allkirja andmast, mis ei olnud talle kerge otsus. Et margukiri valjendas oma pohiosas eesti rahva uldist meelsust ja taotles arenguks vajalikke muudatusi, selles Hurt ei kahelnud. Kindlasti tunnetas temagi--nagu koik audientsil viibinud saadikud--, et tegemist oli suursundmusega eestlaste senises ajaloos. Kuid ta siiski vastandas end teistele delegatsiooni liikmetele, mille peapohjuseks on peetud margukirja rahvakoolikusimust kasitlevat punkti.

J. Hurda keeldumise motiive on ajaloolased ikkagi erinevalt seletanud. Uhed autorid on rohutanud rohkem valiseid asjaolusid, Hurda kui pastori ametiseisundit, voi leidnud, et ta keeldus allkirja andmast individualistlikel ehk ka "taktilistel pohjustel". (57) Teised peavad olulisemaks Hurda maailmavaatelisi toekspidamisi ja eetilist hoiakut, samuti kartust rahvakooli venestamise ees.

Esimese vaateviisi pooldajana oli oige karm Friedebert Tuglas, kelle jargi oli Hurt oma "ameti ja seisuse" nimel asetunud vastasrinda rahva valdava enamiku eluhuvidele. (58)

Ea Jansen leiab, et Jakob Hurdal kui pastoril ei sobinud esineda selle nimel, et kiriku moju rahvakoolis vahendataks; kas ta aga ka koolide voimalikku venestamist kohaliku voimu norgenemisel suutis ette naha ... on siiski teadmata. (59)

Teist kontseptsiooni esindavad Villem Reiman, kelle arvates Hurt rahvakooli muutmise palvet mitte otstarbekohaseks ei suutnud pidada, (60)

ja Mart Laar, kelle jargi J. Hurt kartis, et margukirja viiendas punktis oeldu voib talurahvakooli venestamisele ukse avada. Ta keeldus allkirja andmast oma sisemise veendumuse sunnil. (61)

On ebatoenaoline, et J. Hurt, kes kones pedagoogilisel ohtul (1. novembril 1869 Tartus) hoiatas rahvakooli saksastamiskatsete eest, millele vastatakse venestamisega, oleks 1881. aastaks viimase voimalikkuses kahtlema hakanud, teades, et Aleksander III oli aaremaade rahvuslike huvide veendunud vastane. Ta teadis, et eesti seisuslikul talurahvakoolil puudus siinmail saksa vaste, nii et valitsus vois valla- ja kihelkonnakooli menetleda lahus saksakeelsetest koolidest. Muidugi on moeldav, et Hurt ei kujutanud toesti ette talurahvakooli venestamist nii robustsel moel, nagu see moned aastad hiljem sundis. On aga raske uskuda, et ta voimaliku slaviseerimisega--nii nimetas ta kultuurilist venestamist--uldse ei arvestanud ja keeldus allkirja andmast vaid oma vaimuliku ameti tottu voi hirmust kolleegide reaktsiooni ees. Pealegi oli ta Liivimaa kirikuvoimude voli alt siis juba Peterburi asumisega paasenud.

18. juuli 1878. aasta kirjas C. R. Jakobsonile utles Hurt kiriku kohta: Kes siis seda oma vaimulikku ema polgab ja mond muud pohja rahva valgustamisele [minu sorendus--V. S.] tahab panna, eksib minu arvates raskeste. (62)

C. R. Jakobson pidas rahvakooli ilmalikuks, isegi poliitiliseks institutsiooniks, Hurdale oli aga "sudame harimise too", mis seostus kirikuga, isegi tahtsam kui "vaimu harimine". (63) Kiriku ja rahvakooli vahekord J. Hurda vaadetes vajab veel selgitamist, kuid kiriku ning kooli lahususe ideed ta kindlasti ei pooldanud, vahemalt mitte Laanemere provintside selleaegsetes oludes. (64) Kehtinud kirikukorralduse ees ta aukartust ei tundnud, siin oli tal uhisosa C. R. Jakobsoniga olemas. Teadaolevalt ei protesteerinud Hurt margukirja kuuenda punkti vastu, mis pastoreid karmilt kritiseerides patronaadioiguse kaotamist noudis.

Hurda kaitumise moistmiseks tuleb arvestada, et tema nagemuses oli tulevane eesti kirik luterlik rahvakirik (resp. rahvuskirik). (65) Vahehaaval suurenes eestlastest pastorite arv, mis vois kooli juhtimisele koigepealt kihelkonna tasandil anda teise koloriidi. Seda teadis Hurt oma kogemustest Otepaa pastorina. (66) Kool ja luteri kirik olid Hurda meelest eestlastele eksistentsiaalselt vajalikud, sest nad asetasid eestlased "vene moju aaremaile" neid "saksastamise ruppe" viimata.67

Kindlasti ei olnud tema jaoks voimuvahekorrad ja pragmaatilised kaalutlused sel ajal esmatahtsad. Samuti ei saa valistada ettevaatlikkuse momenti ja kartust eesti seltsidele, eriti Eesti Kirjameeste Seltsile, kahju teha, millest kirjutas F. Tuglas. (68) Tuleb silmas pidada, et Hurt oli delegatsiooni uks harituim ja kogenuim liige, kes oli harjunud pastoriametis ning seltside juhtimisel arvestama nii eetiliste kui juriidiliste normidega. Seetottu vois margukirja nork oiguslik alus tema oiglustunnetki tosiselt hairida. Sel juhul ei seisnenud tema vastuolemise pohjus mitte ainult viiendas punktis.

J. Hurta oli juba 1860. aastate algul mojutanud F. R. Kreutzwaldi nn kolmanda tee kontseptsioon, mis tahendas eesti asja ajamist saksa ja vene ambitsioonide vahel molemat umbusaldades ning hoidudes kummastki soltuvusse sattumisest. (69) Selline vaateviis kull kaitses eestlasi nende raskel teel omakeelseks rahvuseks, kuid paraku ei saanud see anda neile mingit orientiiri oma maa poliitilise saatuse probleemides. Nii ei olnud ka Hurt, kes kindlasti soovis kodumaa protestantliku eestiliku-saksaliku ilme sailimist, provintside autonoomia innukas kaitsja. Tema meelest tuli riiklikku ja sotsiaalset venestamist paratamatusena votta. Ta oli kultuurilise venestamise (slaviseerimise) vastu. Vene riiklus oli aga joudnud staadiumi, kus Laanemere provintside omapara vastu valmistati ette kompleksset runnakut, milles sulasid kokku poliitilised ja kultuurilised eesmargid. Kui aastail 1885-1886 allutas valitsus Liivi-, Eesti- ja Kuramaa luterlikud talurahvakoolid haridusministeeriumile, tegemata kohalikele rahvastele oodatud moondusi, kaotas talurahvakooli alluvuse problemaatika aastateks eesti motteloos aktuaalsuse.

RAHVAKOOLISUSTEEMI ARENDAMINE EESTLASTE HUVIDES

1820.-1840. aastatele, rahvusmutoloogia loomise kumnenditele, iseloomulik mote, et rahva keele ja vaimse maailma sailimise nimel tuleks eestlast saksa hariduse eest kaitsta ning taunida talulaste linna saksakeelsetesse koolidesse pane mist, taandus. Esile tousis olemasoleva (saksakeelse) haridussusteemi eestlaste huvides kasutamise ja eestikeelse hariduse taiustamise ideestik. (70)

1860. aastatel oli eesti tegelaste sagedaseks kriitikaobjektiks koolivorgu horedus, seega talurahvaseaduste kooli kasitlevate paragrahvide eiramine. Juba pelk vastava statistika esitamine J. V. Jannseni ajalehes mojus suudistuskonena. (71) Meenutame, et 1864. aasta suurmargukirjaski taotleti vallakoolide arvu suurendamist. Seoses koolivorgu valjakujundamisega 1860. aastate keskpaigast ja Pohja- ning Louna-Eesti laste kooliskaimise voimaluste uhtlustamisega 1880. aastate alguseks (72) kaotas see temaatika aktuaalsuse.

Jatkuvalt olid paevakorral kooliaja luhiduse probleemid, esile tousis opetuse sisu. J. Hurt aktsepteeris olemasolevaid valla- ja kihelkonnakoole, need olid "tarvilised ja tulusad", kuid vajasid edasiarendamist. (73) Veel 1869. aastal pidi ta rohutama, et seni maksev vaatepunkt, nagu oleksid kulakoolid ainult ettevalmistuskoolid leeriopetusele, peab kaduma ... (74)

Kirjutamise ja aritmeetika opetamine pidi koigis vallakoolides sunduslikuks saama (vahemalt poistele). Tuli piirata usuopetuse ulepaisutamist ja kodumaatundmine oppeplaani votta. Kihelkonnakool, talurahvakooli teine aste, laiendas vallakoolis opitut, lisandusid ka uued oppeained. See koolituup (uks igas kihelkonnas) sobis Hurda meelest just tulevastele taluperemeestele. (75) Hurt ei konelnud kihelkonnakoolist kui vallaametnike ja kulakooliopetajate valmendajast, mis oli tollal eriti Liivimaal levinud arusaam. Hurda arvates pidid sellised kulauhiskonna ametimehed hariduse saama juba korgema algkooli (kreiskooli) tasemel.

Venestuse eel oli eestikeelses koolisusteemis kihelkonnakoolile jargnev aste ruutelkondade ulalpidamisel olevad vallakooliopetajate seminarid. Nendele pooras Hurt vahe tahelepanu. Tema nagemuses pidi kolmandaks kooliastmeks "maal elavale rahvale" saama maakonnakool (maakreiskool), igas maakonnas uks. Naidismaakonnakooli, Eesti Aleksandrikooli asutamine oli 1870. aastate alguseks saanud juba rahvusliku liikumise uheks tahtsamaks urituseks, Hurt aga selle ideoloogiks ja organisaatoriks. (76) Valla-, kihelkonna- ja maakonnakoolidega kui eestikeelse haridussusteemi aktuaalse vajadusega Hurt pohijoontes piirduski. Gumnaasiumides ja saksakeelsetes kreiskoolides pidas ta oluliseks opetada eesti keelt oppeainena. Eestikeelse ulikooli voimalikkuse ja vajalikkuse ule otsustavat aga juba "tulevased polved ja aastasajad". (77)

Maakonnakool olnuks alternatiivne koolituup korgema algkooli tasemel eeskatt eesti maauhiskonna sotsiaalse ja kultuurilise arengu edendamiseks. Hurt ei kavatsenud maakonnakooli kull linnaeestlastelegi sulgeda, kuid selle kooli spetsiifika seostus siiski maaeluga. 1869. aastal utles ta: Ringkonna--ehk maakonnakoolid on koigepealt haridusasutused tulevastele vallakogukondade ametikandjatele ja juhatajatele: kogukonnavanematele, koolmeistritele, kohtunikkudele, kirjutajatele ja muudele selletaolistele ametikandjatele. (78)

Oma varasemates kirjutistes ja konedes rohutas Hurt maakonnakooli erikooli iseloomu, kohandatust maaharitlaste-funktsionaaride ettevalmistamisele. Hiljem, vastavalt vastaste voi lihtsalt praktitsismi eelistavate inimeste ohutatud Aleksandrikooli pollutookoolina avamise kampaaniale ja rahvusliku liikumise elavnemisele, toonitas ta kooli uldharivat ning kultuurilist kulge: arenev eesti kirjakultuur noudis juba kihelkonnakoolist korgemat, vahemalt kreiskooli tasemel oppeasutust. Veelgi kaugemale laks J. Koleri ja tema mottekaaslaste kava kujundada Eesti Aleksandrikool reaalkooliks--uutele keeltele, matemaatikale ning loodusopetusele rohu asetavaks keskhariduskooliks. (79) Siin kajastus juba idee luua eesti oppeasutus, mis aitaks alust panna modernsele, professionaalsest aspektist taiuslikule eesti uhiskonnale. Sellisest eesti uhiskonnast unistas ka Hurt, kuid tema meelest pidi see sundima tollal veel saksa kesk-, eri- ja korgkoolide baasil, kus luuakse tingimused, mis pidurdavad eesti soost oppurite saksastumist.

Hurt oli seisukohal, et eestlased peavad opetajakoolituse enese katte votma: eesti pedagoogid ja kostrid pidid saama "teaduslikku opetust" emakeeles. Niisuguse avaldusega esines ta 16. augustil 1874 Liivimaa kirikuopetajate sinodil. (80) See oli vihje eesti oppekeelega kostrite ja kihelkonnakooli opetajate seminari vajalikkusele, sest maakonnakoolide puhul ta kostrite ettevalmistamisest ei raakinud.

Lati ja eesti maaharitlasi koolitanud Valga (Cimze) seminaris oli 1850.-1860. aastatel saksa oppekeel veel pohjendatud ning polisrahvaste arengule soodus. Kuid 1870. aastatel, kahe noore rahvuskultuuri joulise kujunemise ajal mojus seminari selline korraldus juba anakronismina. (81) Seega taotles Hurt kostrite kasvatuses tugevdada rahvuskultuuri osa, mis tahendanuks uht--kull vaikest--sammu balti luteri kiriku jagunemisel eesti ja lati rahvakirikuks. Eestlaste alternatiivsele, rahvus likule opetajakoolitusele seisis aga nii kohalik kui keskvoim koige kindlamalt vastu. (82)

TUTARLASTE JA LINNAEESTLASTE HARIDUS TAGAPLAANIL

Tutarlaste koolitamist pidas eesti talurahvas poeglastele hariduse andmise korval teisejarguliseks. Oppimis- ja koolikohustus (vallakooli ulatuses) kehtis kull koigile talulastele vordselt, aga soolist vahetegemist pohjustasid nii vaimne inertsus kui praktilised kaalutlused, muu hulgas poisse ees ootav vaeteenistus. Liivimaa kohalik koolivalitsus soovitas avada tutarlastele eraldi kihelkonnakoole, kuid lubas ka koedukatsiooni. (83)

Tutarlaste kihelkonnakoolide asutamine edenes aeglaselt. J. Hurt pidas niisugust kooli tarvilikuks igas kihelkonnas--"vooraste keelte taieliku valjajatmisega". (84) Tegelikult olnuks see tutarlaste edasiharimist valistav tupikkool. Tutarlaste maakonnakoole nimetas Hurt soovitavaks, kuid mitte lahituleviku ulesandeks. Seni tuleks tutarlaste edasiharimise "juhuslikult tekkivat vajadust mujal rahuldada". (85) Siit ei saa valja lugeda kuunilist suhtumist, sest Hurdale ei tahendanud oppimine saksakeelses koolis enam paratamatut saksastumist. Ka korgemas tutarlastekoolis mitte, mille toestuseks oli Lydia Koidula, Lilli Suburgi jt hariduskaik.

J. Hurdast enam on naisharidust kasitlenud C. R. Jakobson. Sakalas 18. ja 25. martsil ning 1. aprillil 1878 avaldatud kirjutises "Meie tutarlaste kasvatamine" kaitses ta naise vaarikust emana, lastekasvatajana ja koduhoidjana. Ta vaitis, et naise vabaduseta ei ole perekond taiuslik, naise rohumine surub terve rahva orjaseisundisse. (86) Naise vabastamisest algab oieti "vaimuharimise too", mida Jakobson moistis avaralt, poliitilise mootmega, kui hariduse ja vabaduse sumbioosi tervele rahvale. Naise emantsipeerimisega alustab rahvas teekonda hariduse ja vabaduse poole, sest tugevam on loobunud maailma toore jouga allasurumisest. (87) Tundub, et neis ridades peitub allegooria, kus norgemaid rahvaid rohuvaid suurrahvaid sumboliseerib mees ja vabadusele ning haridusele puudlevaid vaikerahvaid naine.

C. R. Jakobson vaitis, et seni avatud tutarlaste kihelkonnakoolide kasvandikud on tihti saksastunud ja taluelust voordunud. Rahva tulevikule on "tutarlaste koolid koige tahtsamad", neid tuleb juurde asutada ja tegutsevates koolides oppekasvatustoo umber korraldada rahvuslikus ning talumajandusele orienteeritud vaimus. (88) C. R. Jakobson, tema ode Natalie Johanson-Parna jpt olid eriti kriitilised mitmesuguste alamat tuupi tutarlastekoolide (erakoolid, ombluskoolid) vastu, mis ei andnud kuigi palju haridust, kull aga oonestasid eesti identiteeti. Alternatiivina nagid nad eelkoige eestimeelseid alghariduskooli tasemel tutarlastekoole. Ideed puuti ka ellu viia: kuueaastase kursusega II jargu tutarlastekooli, kus "saksa-eesti keele koostoos" sisendati eesti tutarlastele rahvuslikku vaimu, pidas Parnus (1882-1885) ja Viljandis (1885-1892) Lilli Suburg. (89) 1888. aastal palus ta koos Anna Wiegandtiga luba reorganiseerida kool I jargu tutarlastekooliks, kuid valitsus keeldus. Nii luhtus esimene katse asutada eesti tutarlastele gumnaasiumikursusega oppeasutus. (90)

Eestlased olid linnades koige kiiremini kasvavaks rahvusruhmaks. Nende osatahtsus oli rahvuslikus liikumises suurem, kui veel hiljuti osati arvata. (91) Talurahvakooli probleemidega vorreldes kasitlesid arkamisaja juhtivad tegelased linnaeestlaste haridusolusid ja -vajadusi hoopis vahem. Moisteti, et linnade alghariduskorraldus oli vooras ja elukauge, linnaeestlaste voimalused seda mojutada olid veel vaiksemad kui maa-eestlastel oma koolide suhtes.

1864. ja 1881. aasta suurmargukirjades linna haridusolusid ei kasitletud. (92) Linnaeestlaste omakeelse hariduse probleemid voisid arkamisaja tegelaste motetes aktualiseeruda muuhulgas seoses Vene 1870. aasta linnaseaduse kehtestamisega Laanemere provintsides (1877), mis senist linnavalitsemise korda moderniseeris. Rahvusliku liikumise mooduka suuna esindajate 11. septembri 1878. aasta koosoleku protokollis on napp markus:

... on tarvis, et ka linnadesse Eesti koolisid ehitatakse. (93)

C. R. Jakobson seostas 25. martsil 1878 Sakalas ilmunud artiklis "Kust tuleb, et praegu nii palju vargusepattu meie maal leida on?" kasvava kuritegevuse eesti koolide puudumisega linnades. Ta kirjutas aga vaid eesti elementaarkoolide asutamisest linnalastele. Maaeestlaste aktuaalseks probleemiks pidas Sakala toimetaja "ulemate koolide", s.o kihelkonnakoolist korgemate koolide asutamist. (94)

Juhtivate rahvuslaste soovitused linlastele olid uldsonalised, monikord ukskoikse ja alavaaristava varjundiga. Nii loeme C. R. Jakobsoni asja mainitud kirjutisest: On aga maal elavad eestlased oma puudust ara hakanud tundma ja Aleksandri-kooliga ulemate eesti koolide seadmises alustust teinud, siis peaksid linna-eestlased ka selle peale motlema, kuidas neile eesti elementaarkoolid linnadesse saavad. (95)

J. Hurt on "Kones pedagoogilisel ohtul" (1869) korvutanud linna- ja maa-algkoole (kihelkonnakool peab olema maarahvale seda, mis korgem elementaar- ehk alam kreiskool linlastele), kuid hariduse uhtsustamise nouet ta ei esitanud. (96) Hariduse institutsionaalse ja sisulise uhtlustamise motted olid siiski ohus: ka J. V. Jannseni jargi pidid eesti oppekeelega koolid voimalikult kiiresti eesti elementaarkoolideks evolutsioneeruma. (97) Taotlused linnaeestlaste hariduse osas radikaliseerusid: soovi, et linnades asutataks eesti oppekeelega elementaarkoole (saksakeelsete korvale), uletas arkamisaja lopuks hoopis uldisem ja julgem noue, et linna alghariduskoolides, sh kreiskoolides, kehtestataks eesti oppekeel. (98)

Eestlaste kui rahvusuhiskonna alghariduse terviklikku kasitlust arkamisajal ometi ei loodud. Iseloomulik oli fragmentaarsus: talurahva, linlaste ja tutarlaste haridust vaadeldi lahus. Maarahvakooli jagunemine usutunnistuslikult kaheks erinevaks osaks oli haridustood ja rahvuslikku agitatsiooni raskendav asjaolu, mida aga ei olnud avalikult voimalik vaidlustada.

KOKKUVOTE

19. sajandi lopukumnenditeni oli Laanemere provintside mitmekeelne haridussusteem saksa haridusruumi spetsiifiline osa Vene riigis. Aleksander I valitsemisajal onnestus baltisakslastel saavutada uhtlustava riikliku hariduspoliitikaga kompromiss ja leida selle raames neile sobiv eksisteerimisviis, millele aga ei antud mingit garantiid. Kui sajandi algul vois valitsuse tegevuses naha ka valgustuslikke uhtsustamispuudlusi ja tagurlikke tendentse aitas neutraliseerida "tormi ja tungi" esindaja, Tartu opperingkonna kuraator (1803-1817) Friedrich Maximilian von Klinger, siis hiljem omandas surve religioosse ning suurveneliku ilme.

Eesti arkamisaja haritlaste ideemaailm kupses eeskatt saksa kultuuri mojul. Konsolideeruma ja uhiselt tegutsema suunas neid targanud rahvustunne, puud aidata oma rahvuskaaslasi, koipealt talurahvast. Avalikku mottevahetust ja tegevust oli neil voimalik arendada vaid vaga kitsastes raamides. Rahvakoolisusteemi institutsionaalsed probleemid oli valdkond, kus labi raskuste onnestus siiski valjendada oma unistusi ja lootusi, millest kumas labi Laanemere provintside uhiskonna moderniseerimise ning eestlaste emantsipatsiooni taotlus, samuti eesti uhiskonna eneseteadvuse areng kahe kumnendi valtel.

1860. aastatel, kui ajakirjanduse ja seltside toel hakkas kujunema eesti avalikkus, oli teravaks valupunktiks veel koolide vahesus ning opetuse madal, sageli alles lugemiskooli tase. Need kaks kitsaskohta--lisaks soov, et koolis opetataks ka vene keelt--margiti ara 1864. aasta Louna-Eesti valdade suurmargukirjas. Jarkjargult uha laiemalt omaksvoetud nouet tugevdada oppetoos universaalse eetilisreligioosse kulje korval ilmalik-kodumaist sellesse palvekirja veel ei lisatud.

Baltisaksa juhtivad ringkonnad muutsid 1840.-1860. aastatel poordeliselt oma suhtumist talurahvakooli, mis sai ruutelkondade poliitikas agraarpoliitika korval vaga oluliseks valdkonnaks. Haridus astus luhikese ajaga pika sammu edasi: kujundati valja koolivork, vahenesid erinevused Pohja- ja Louna-Eesti koolikorralduses, kehtestati koolisundus jne. Eesti tegelaste kriitika rahvakooli aadressil aga ei vaibunud, pigem tugevnes. Eestlaste hulgas levis arusaam, et hariduskusimusi peab saama uhiskond (resp. rahvas) ise lahendada, seda enam et 1870. aastate lopuks kandsid talupojad juba selgelt suurema osa oma koolide ulalpidamiskuludest. Et aga eestlaste voimalused talurahvakooli asjade ule otsustamisel olid marginaalsed, kerkisid eesti avalikkuses 1860. aastatel ules talurahvakooli alluvuse ja alternatiivsete, eesti maauhiskonna vajadusi arvestavate kihelkonnakoolist korgemate oppeasutuste avamise institutsionaalsed probleemid. Koolmeistrite ja kihelkonnakooli opetajate algatatud Aleksandrikooli motte arendas J. Hurt eestikeelsete maakonnakoolide kavaks.

Oluliseks veelahkmeks rahvusliku liikumise juhtide vaadetes oli talurahvakooli alluvuse kusimus: kas koole peaks juhtima regionaalselt voi riiklikul tasandil? Uhed leidsid, et kohalik koolivalitsus, ehkki selle komplekteerimisviis oli seisuslikult, arkamisajast alates ka rahvuslikult diskrimineeriv, oli eestlaste jaoks sellal siiski sobivam kui vene haridusametnike voimutsemine. Teised pidasid vajalikuks, et riik lammutaks kehtiva susteemi ja vabastaks koolid aadli ning kirikutegelaste kontrolli alt. 1864. aasta suurmargukirjas valjendati oma ootusi talurahvakooli alluvuse kohta sonaselgelt: need koolid paluti votta Venemaa Rahvaharidusministeeriumi susteemi. See tahendas otsest valjakutset kohalikele voimudele, kellele koolide senine kuulumine Siseministeeriumi alla kindlustas laia otsustamisoiguse rahvahariduse ule.

Koolide Rahvaharidusministeeriumile allutamise motet ei toetanud kaugeltki koik rahvusliku liikumise tegelased. Paljud ei uskunud, et "kroonu alla minek" lahendab eestlaste haridusprobleemid. Suurem konsensus valitses kavandatava Eesti Aleksandrikooli viimati nimetatud ministeeriumi susteemis avamise osas. Uhest kuljest julgustas eesti tegelasi Rahvaharidusministeeriumi eelistama tosiasi, et saksakeelsed koolid tootasid selle ministeeriumi all edukalt, sailitades ka saksa rahvusliku suunitluse. Teisest kuljest nahti, et oigeusu talurahvakoolide viimine Rahvaharidusministeeriumi voimkonda (1873) ei aidanud nende koolide viletsat olukorda kuigi palju parandada.

1881. aasta 17 eesti seltsi suurmargukirjas keiser Aleksander III valitsusele valjendati sugavat rahulolematust kohaliku koolivalitsuse suhtes. Koolide vabastamist selle alt otsesonu noudmata anti siiski moista, et kehtiv kord on kolbmatu. Talurahvakooli tulevane alluvus jaeti aga lahtiseks. Rahvaharidusministeeriumi enam ei mainitudki, mida ei saa pidada juhuslikuks seigaks. Ei esitatud mingisugust omapoolset ettepanekut. Kirjanduses sageli esinev seisukoht, nagu olnuksid 1864. ja 1881. aasta suurmargukirjas haridusalased noudmised kattuvad, ei pea paika. C. R. Jakobsoni ei paelunud Vene maaomavalitsuskord (semstvo) kui niisugune tervikuna. 1881. aasta suurmargukirjas taotleti semstvoseadusest osasaamist, mitte kogu susteemi laiendamist Laanemere provintsidesse. Samuti ei taotletud margukirjades vene koolituupide asutamist Eestis. Kohklus vene institutsioonide sobivuse suhtes on ilmne. Kuidas uus kooli alluvussuhe pidanuks suurmargukirja autorite meelest tapsemalt toimima, jaab aga selgitamist ootavaks kusimuseks. C. R. Jakobsoni toodes voib leida vihjeid eestlaste oma kooli juhtimisorgani vajadusele: juba 1870. aastal kirjutas ta koolmeistrite komiteest, mille otsused kinnitanuks riigivalitsus.

Rahvakooli subordinatsiooni muutmine, mida 1860. aastate reformide optimistlikus ohkkonnas esitasid eestlased oma poordumises riigivalitsusele ilmselt lootusrikkalt ja tosimeelselt, omapoolseid tingimusi esitamata, omandas hiljem paljude rahvusliku liikumise aktivistide jaoks taktikalise votte iseloomu. Vajati riigi toetust, milleta pole uhelgi maal moodsat haridussusteemi loodud, samas ei tahetud jaada selle passiivse, kaasaraakimisoiguseta vastuvotja rolli. Kui J. Hurt 1881. aasta suurmargukirjale alla ei kirjutanud, tegi ta seda ohutundest ja oma veendumuste sunnil. Siin vaadeldavates kusimustes uhtaegu utopistlik ja konservatiivne Hurt leidis, et balti luteri kirikul seisab ees moodapaasmatu lahknemine eesti ning lati rahvakirikuks. Selle jarel olnuks rahva, kooli ja kiriku vahekorra uuenemine paratamatu. Evolutsiooniline areng ei osutunud aga voimalikuks. Traditsioonilise seisusliku talurahvakasvatuse oli riik soostunud jatma balti aadli hooleks, n-o kohalikuks asjaks, riigialama kasvatamist impeeriumi paradigmas, mis valitsuse jaoks aktualiseerus eriti parast vene talurahva parisorjusest vabastamist 1861. aastal, enam mitte. 1885. aastal allutati Laanemere provintside luterlikud talurahvakoolid ja opetajate seminarid Rahvaharidusministeeriumile ning peagi kehtestati neis vene oppekeel. Eestikeelse alternatiivse koolisusteemi loomise eesmark kaotas ilmselgelt reaalse pinna, sest Eesti Aleksandrikoolgi avati venekeelsena (1888). Valupunktiks eesti uhiskondlikus teadvuses kujunes 200 aastat pusinud emakeelse algopetuse kaotamine.

Tutarlaste koolitamise osas lahtusid nii C. R. Jakobson kui J. Hurt rahvuslikust ja talumajanduse huvist. Seda haridusvaldkonda pidasid nad molemad ulitahtsaks, kusjuures naise loomulikuks tegevussfaariks pidi jaama perekond ja kodu. Hurda meelest oli igas kihelkonnas tingimata tarvilik tutarlaste kihelkonnakool, sellest korgemate (tutarlaste maakonnakoolide) asutamist ei pidanud ta aktuaalseks ulesandeks. Nii kavandas Hurt tutarlaste emakeelse hariduse poeglaste omast vahemalt esialgu astme vorra madalamana. Kindla kursi just tutarlaste eestikeelsele gumnaasiumiharidusele votsid jargmise polvkonna rahvuslased Villem Reiman, Jaan Tonisson jt ning viisid selle 1906. aastal ka ellu.

Arvestades, millist osa linnad eestluse arengus juba arkamisajal etendasid, konelemata tahtsusest, mille need omandasid sajandivahetuseks, oli vahene huvi linnaeestlaste, sh vaikekodanluse ja vabrikutooliste hariduse vastu luhinagelik. Kutsehariduse vallas arendas C. R. Jakobson motteid talurahva ja randlaste pollutoo-, merendus- ning kasitooharidusest. Hurt huvitus eeskatt emakeelsest eriharidusest, mis edendanuks talurahva sotsiaalkultuurilist elu.

Rahvakooli uuendamise taotlus labis kogu arkamisaja ideestikku. Eesti rahvuslasi iseloomustas korge hinnang saksa haridusele ja teadusele, Laanemere provintside saksakeelsetele gumnaasiumidele ning Tartu ulikoolile. Arvamus saksa oppekeelega madalama astme koolidest, eriti eraalgkoolidest, kasitoo- ja ombluskoolidest, oli negatiivsem, tihti alavaaristav. Taotleti kogukondade sonaoiguse laiendamist rahvakooli kusimustes. C. R. Jakobsoni ettevaatlikult valjaoeldud eestlaste oma kooli juhtimisasutuse mote leidis aga laiema kolapinna alles 20. sajandi algul, kui sonavabadus avardus ja paljude inimeste meeli valdas Eesti poliitilise autonoomia idee.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud HTM-i sihtfinantseeritava teadusteema SF0130038s09 raames.

doi: 10.3176/hist.2011.1.04

Vaino SIRK

Tallinna Ulikooli Ajaloo Instituut, Ruutli 6, 10130 Tallinn, Eesti; vsirk@hot.ee

(1) Haridusinstitutsioonid Eestis keskajast kuni 1917. aastani. Koost A. Liim. Rahvusarhiiv, Tartu, 1999, 15.

(2) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. T. XXVIII, 1804-1805. [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1830, No 21220, 220-223.

(3) Vt lahemalt Cooper, D. L. Creating the Nation. Identity and Aesthetics in Early Nineteenth-century Russia and Bohemia. Northern Illinois University Press, DeKalb, Illinois, 2010, 231-250.

(4) Lukas, L. Baltisaksa kirjandusvali 1890-1918. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tartu Ulikooli kirjanduse ja rahvaluule osakond, Tartu, 2006, 26.

(5) Andresen, A. jt Eesti ajalugu, V. Parisorjuse kaotamisest Vabadussojani. Ilmamaa, Tartu, 2010, 281.

(6) Haridusinstitutsioonid Eestis, 15.

(7) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 2004, 203, 287, 291.

(8) Eesti kooli ajalugu, 1. koide. 13. sajandist 1860. aastateni. Tegevtoim E. Laul. Valgus, Tallinn, 1989, 303, 305-307.

(9) 1884. aastal kirjutas keisrile esitatud aruandes slavofiilist senaator Nikolai Manassein kibestunult: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] (Manaseina revizija. Materiali Latvijas PSR vestures petisanai. Toim A. Drlzulis. Latvijas Valsts Izdevnieciba, Riga, 1949, 185).

(10) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.]. T. XIII, [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 1838, No 11534, 119.

(11) Haridusinstitutsioonid Eestis, 19, 30-33, 53-56.

(12) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III. Koolireformid ja venestamine (1803-1918). Avita, Tallinn, 2002, 187, 192, 203.

(13) Vt lahemalt Sirk, V. Balti talurahvakoolist rahvuskooli lavele. Terminoloogilisi ja tupoloogilisi vaatlusi.--Acta Historica Tallinnensia, 2010, 15, 51-72.

(14) Manaseina revizija, 199, 211.

(15) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 287.

(16) Jansen, E. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas. Markmeid, piirjooni, motteid. Eesti Raamat, Tallinn, 1987, 137-142.

(17) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu 1860. aastaist 1917. aastani. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn, 2010, 299.

(18) Paralleelsus talurahva kohtususteemi umberkorraldamisega on silmanahtav. Vt lahemalt Anepaio, T. Vallakohus--kas ainult talurahva kohus?--Ajalooline Ajakiri, 2007, 3/4, 343-368.

(19) Vt lahemalt: Kreutzwald Koidulale 27.4.1869 ja 1.10.1869 (Fr. Kreutzwaldi kirjavahetus, V. Fr. Kreutzwaldi ja L. Koidula kirjavahetus 1867-1873. Toim M. Lepik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1962, 251, 309).

(20) Vt lahemalt Daukste, V. Die "Geschichte der Livlandischen Volksschulwesens" von Johann Heinrich Guleke im Gesamtbild der lettischen Schulgeschichte.--Rmt: Guleke, J. H. Geschichte des livlandischen Volksschulwesens herausgegeben von Detlef Kuhn und Vija Daukste. Beitrage zur Schulgeschichte. Bd. 6. Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, Luneburg, 1997, 12-17.

(21) Haridusinstitutsioonid Eestis, 22, 26, 32.

(22) Kruus, H. Eesti ajaloo lugemik, III. Valitud lugemispalad Eesti ajaloo alalt XVIII ja XIX sajandil. Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, Tartu, 1929, 199.

(23)Kruus, H. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid 1860-ndail aastail.--Rmt: Kruus, H. Eesti ajaloost XIX sajandi teisel poolel. 60.-80-ndad aastad. Luhiuurimusi. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1957, 75.

(24) "Rahvalik-rahvuslik liikumine" on Friedebert Tuglase kasutatud moiste: Tuglas, F. Eesti Kirjameeste Selts. Kogutud teosed, 13. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2009, 25.

(25) Kruus, H. Eesti talupoegade palvekirjade-aktsioonid, 75.

(26) Samas.

(27) Vt viide 51.

(28) Laar, M. Raamat Jakob Hurdast. Ilmamaa, Tartu, 1995, 43.

(29) Jakobson, C. R. Valitud teosed, II. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1959, 80-84.

(30) Vt lahemalt Poldmae, R. C. R. Jakobsoni "suur sulesoda".--Rmt: Poldmae, R. C. R. Jakobsoni teedest ja toodest. Eesti Raamat, Tallinn, 1985, 161-183.

(31) Jakobson, C. R. Valitud teosed, II, 97.

(32) Samas, 98.

(33) Jakobson, C. R. Valitud teosed, I. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1959, 272.

(34) Hurt, J. Mis keeles ja mis ulatuses tuleb meie eesti rahvakoolides opetada? Kone pedagoogilisel ohtul Tartus (1. novembril 1869).--Rmt: Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad. Toim H. Kruus. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 1939, 55.

(35) Hurt, J. Eesti Aleksandri-kool. Uks tahtis kuulutus ja palve koigele Eestirahvale.--Rmt: Hurt, J. Looja ees. Koost H. Runnel. Ilmamaa, Tartu, 2005, 195.

(36) O'Day, R. Social change in the history of education: perspectives on the emergence of learned professions in England, c. 1500-1800.--Rmt: Social Change in the History of British Education. Toim J. Goodman, G. McCulloch, W. Richardson. Routledge, London, 2008, 14-15.

(37) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas. Seisusuhiskonnast kodanikuuhiskonda. Kirjastus Eesti Ajaloo arhiiv, Tartu, 2007, 223-234.

(38) Daukste, V. Probleme des lettischen Schulwesens im 19. Jahrhundert bis 1918--Ergebnisse und Aufgaben der historischen Forschung.--Rmt: Nord-Ost Archiv. Zeitschrift fur Regionalgeschichte. Bildung und Nationalismus. Die Schule in etnischen Mischgebieten (19. und 20. Jahrhundert). Neue Folge. Bd. I. 2. Heft. Toim E. Matthes. Institut Nordostdeutsches Kulturwerk, Luneburg, 1992, 341.

(39) Raftery, D., McDermid, J., Jones, G. E. Social change and education in Ireland, Scotland and Wales: historiography on nineteenth-century schooling.--Rmt: Social Change in the History of British Education, 61.

(40) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 281.

(41) Vt nt Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 417.

(42) Rahvusliku liikumise radikaalse suuna programm.--Rmt: Venestamine Eestis 1880-1917. Dokumente ja materjale. Koost T. Karjaharm. Tallinn, 1997, 138.

(43) Jansen, E. Eestlane muutuvas ajas, 417.

(44) Jansen, E. Carl Robert Jakobson muutuvas ajas, 149.

(45) Laar, M. Raamat Jakob Hurdast, 118.

(46) Karjaharm, T. Moderniseerimise strateegiad hilises Vene impeeriumis: semstvo ja Balti maaomavalitsus 1880-1917.--Rmt: Vene impeerium ja Baltikum: venestus, rahvuslus ja moderniseerimine 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses, II. Koost T. Tannberg, B. Woodworth. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2010, 330.

(47) KanTepeB n. <&. HcTopira pyccKon negarorini, 335, 555.

(48) Rahvusliku liikumise radikaalse suuna programm, 136-140.

(49) Kruus, H. Eesti ajaloo lugemik, III, 286-300.

(50) Reiman, W. Kolm ajaloohallikat venestamise paivilt.--Eesti Kirjandus, 1910, 1, 3.

(51) Nikolai Manassein kirjutas oma revisjoniaruandes: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.] (Manaseina revizija, 197).

(52) Eestimaalt. Koolivalitsuse muutmine.--Olevik, 23.12.1885.

(53) Eelmises viites osundatud kirjutises avaldati soovi, et Laanemere provintsides loodaks etnilisel alusel eesti ja lati kooliringkonnad, ning lisati: "Uks p aaasi on see, kui palju voimust meie rahva enese katte antakse tema koolivalitsuses."

(54) Jansen, E. C. R. Jakobsoni "Sakala". Eesti Raamat, Tallinn, 1971, 188.

(55) Hurt Kolerile 7.1.1864. Dr. J. Hurt'i ja professor J. Kohleri kirjavahetus.--Eesti Kirjandus, 1910, 11, 452.

(56) Hurt, J. Esimene aruanne toost Aleksandri-kooli kasuks.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 257-258.

(57) Roos, J. Jakob Hurt. Eesti vanavara kuningas.--Rmt: Eesti rahvuslikud suurmehed. Elulooline kirjastik noorsoole. K.-U. "Kooli-Kooperatiivi" kirjastus, Tallinn, 1936, 225.

(58) Tuglas, F. Eesti Kirjameeste Selts. Kogutud teosed, 13. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2009, 123.

(59) Jansen, E. Eesti seltside saadikute audients Vene keisri juures 1881. aastal ja nende margukiri kui katse osaleda "suures poliitikas".--Acta Historica Tallinnensia, 1997, 1, 98; E. Jansen viitab M. Laari vaitele: Laar, M. Raamat Jakob Hurdast, 118.

(60) Reiman, W. Kolm ajaloohallikat venestamise paivilt, 3.

(61) Laar, M. Raamat Jakob Hurdast, 118.

(62) Hurt, J. Kiri "Sakala" valjaandjale.--Rmt: Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad, 202.

(63) Hurt, J. Toine aruanne toost Aleksandri-kooli kasuks.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 309.

(64) J. Hurda arusaamu eesti rahvakooli tollasest seisundist illustreerib E. Janseni lause, millega viimane iseloomustas kull baltisakslaste motteummikut: "Ohutunne tekitas konservatiivsust ja tokestas paljude Euroopas uldlevinud ideede omaksvottu" (Jansen, E. Veel kord arkamisaja kultuurimurrangust.--Rmt: Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse. Ilmamaa, Tartu, 2004, 93).

(65) Hurt, J. Eesti paevakusimused (1874).--Rmt: Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad, 153; Jansen, E. Veel kord arkamisaja kultuurimurrangust.--Rmt: Jansen, E. Vaateid eesti rahvusluse sunniaegadesse, 89.

(66) Balti luteri kiriku etniseerumise, sh eestistumise protsess oli aeglane, aga naiteks oigeusu propageerijad seda isegi ei marganud: [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII.], 3. Kasikiri autori valduses.

(67) Hurt, J. Eesti paevakusimused (1874), 155.

(68) Tuglas, F. Eesti Kirjameeste Selts, 121-124.

(69) Laar, M. Raamat Jakob Hurdast, 41, 60.

(70) J. V. Jannsenil on huvitav motteavaldus, et Eestis on piisavalt saksakeelseid "ulemaid koolisid", kuid need kasvatavad targemaid inimesi, mitte aga targemat rahvast: Schmidt, H. J. V. Jannseni pedagoogilised vaated.--Eesti Kirjandus, 1925, 3, 98.

(71) Reiman, V. J. V. Jannseni elutoo.--Rmt: Reiman, V. Mis meist saab? Ilmamaa, Tartu, 2008, 155-156.

(72) Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu, III, 168-174.

(73) Hurt, J. "Mis Aleksandri-koolile vasta pannakse ja mis selle paale kosta" (1872).--Rmt: Jakob Hurda koned ja avalikud kirjad, 134.

(74) Hurt, J. Kone pedagoogilisel ohtul.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 184.

(75) Samas, 185.

(76) Rahva aktiviseerumise pinnal tarkas teisigi omaalgatuslikke uritusi, naiteks kogukondlike merekoolide asutamine riigi toel 1864. aasta merekoolide seaduse alusel. Eesti ja Lati rannakulades ning vaikelinnades rahva uhisjoul asutatud merekoole on Bruno Pao nimetanud "rahvuslikeks merekoolideks": Pao, B. Ants Piibu noorusaeg ja Kuressaare periood.--Oma Saar, 28.3.2009.

(77) Hurt, J. Esimene aruanne toost Aleksandri-kooli kasuks.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 251.

(78) Hurt, J. Kone pedagoogilisel ohtul, 186-187.

(79) Vt lahemalt Kruus, H. Eesti Aleksandrikool. Noor-Eesti Kirjastus, Tartu, 1939, 138-140.

(80) Hurt, J. Eesti paevakusimused.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 288.

(81) 1863. aastal pidasid Eesti Aleksandrikooli motte algatajad piisavaks, kui suurendatakse eesti opilaste arvu Cimze seminaris: Kruus, H. Eesti Aleksandrikool, 20.

(82) Seejuures olid baltisakslased ja Vene valitsus pedagoogikahariduses agedad konkurendid. Riikliku Balti Opetajate Seminari avamist Riias (1870) nimetas Liivimaa koolinounik Johann Heinrich Guleke avalikuks sojakuulutuseks: Guleke, J. H. Geschichte des livlandischen Volksschulwesens, 138.

(83) Liiwimaa Lutheri usu Maakoolide opetuse plaanid. Viljandi, 1877, [section] 34, 11.

(84) Hurt, J. Kone pedagoogilisel ohtul, 186.

(85) Hurt, J. Eesti paevakusimused.--Rmt: Hurt, J. Looja ees, 287.

(86) Jakobson, C. R. Meie tutarlaste kasvatamine, I.--Rmt: Jakobson, C. R. Valitud teosed, II, 126.

(87) Samas, 126, 127.

(88) Jakobson, C. R. Meie tutarlaste kasvatamine, II.--Rmt: Jakobson, C. R. Valitud teosed, II, 130.

(89) Undla-Poldmae, A. Lilli Suburgi tutarlastekool.--Looming, 1990, 4, 560-566.

(90) Elango, A. jt. Eesti kooli ajalugu, 2. koide, 368.

(91) Laar, M. Aratajad. Rahvuslik arkamisaeg Eestis 19. sajandil ja selle kandjad. Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2005, 386.

(92) Venestuseelsete aastate meeleolusid kajastavas Viljandi- ja Tartumaa eesti seltside ning monede valdade margukirjas N. Manasseinile on linnades asuvate koolide probleeme just keelekusimuse aspektist kasitletud ja soovitud, "... et korge kroonu ka naisterahva kasvatamist ja harimist oma hoole alla votaks": Kruus, H. Eesti ajaloo lugemik, III, 294-295.

(93) Venestamine Eestis 1880-1917. Dokumente ja materjale, 135.

(94) Jakobson, C. R. Valitud teosed, II, 134-135.

(95) Samas.

(96) Hurt, J. Looja ees, 185.

(97) Schmidt, H. J. V. Jannseni pedagoogilised vaated, 97.

(98) Reiman, W. Kolm ajaloohallikat, 3. Oppekeele lahem vaatlus ei mahu kaesoleva artikli raamidesse.