There were slaves out there ... themes of slavery and freedom in the migration narratives of Siberia's Estonians/Olli orja saal koskil ... orja- ja vabadusetemaatika Siberi Eestlaste valjarandamisjuttudes.

Tuisk, Astrid

Esivanemate valjaranne Eestimaalt tuleb tanapaeval, 20. sajandi lopul ja 21. sajandi algul Siberi kulades eestlastega juttu ajades sageli teemaks. Uhest kuljest on folkloristil kusimusega "Kuidas eestlased uldse siia, Siberisse, sattusid?" hea kulainimestega juttu alustada. Teisalt aga on praegustele raakijatele teema ka oluline, sest miks muidu sellest teatakse ja koneldakse. Praegused raakijad seovad valjarandamisloo tihti Siberis uue elu alustamise teemaga. Jutustusse poimitakse ka valjarande pohjused ja kirjeldatakse esivanemate endist elu Eestis. Nii on neile parimuslugudele iseloomulik, et edasi ei anta mitte ainult fakte ega ajaloolist olukorda, vaid esivanemate uleelamisi seoses valjarande ja uue elu alustamisega Siberis. Uks suulise ajaloo uurijatest, Alessandro Portelli, todeb, et kuna suuline ajalugu tostab esile jutustajate ettekujutused, sumboolika ja soovid, pole olemas ka valesid, ebatoeseid lugusid, sest need voivad peegeldada tode, mis on oige psuhholoogilisest kuljest. (1)

Sisult erinevad valjarandajate ja valjasaadetute jareltulijate jutud kinnitavad, et eri kulade parimus voib omanaoline olla. Artiklis vaatlen 19. sajandi lopul ja 20. sajandi algul agraarse valjarandamise (2) kaigus loodud kulades elavate eestlaste lugusid, mis on kogutud Eesti Rahvaluule Arhiivi ekspeditsioonidel aastatel 1991-2005 (3). Seega keskendun artiklis teatud kindlal ajal levinud traditsioonile. Seetottu kasutan vordluseks vaid paari Eesti Keele Instituudi ekspeditsioonidelt 1970. ja 1980. aastatel (4) kogutud keelenaidet ning Eestisse tagasipoordunud Siberi eestlastelt talletatud teksti, (5) kuigi molemas kogus leidub samalaadset ainest rohkem. Parimusliku ajaloo vordlus teiste Siberis, aga ka mujal elavate rahvaste vastava traditsiooniga ootab veel ees. Samuti jaavad praegu vaatluse alt valja valjasaadetute jarglaste parimusliku ajaloo kirjeldused. Jagan kirjeldusi selle jargi, kellena jutustajad ise oma esivanemaid maaratlevad: kuritoo eest valjasaadetute voi valjarannanutena. Varem on samal teemal kirjutanud Anu Korb. Ta annab teemast uldulevaate ja keskendub valjasaadetute ning valjarannanute juttude vordlusele ja toob valja paritoluteadmiste sailimise pohjused. (6) Antud uurimuses kasitletav tekstikorpus koosneb 125 luhemast voi pikemast tekstist. (7) Jutustajad on sundinud enamasti 1910.-1930. aastatel, aga moned ka II maailmasoja ajal ja parast soda.

TEOREETILINE LAHTEALUS

Artikli keskmes on traditsioon, mis moodustab uhe osa perekonna ja/voi kulakogukonna, teatud parimusruhma minevikukasitlusest. Eesti folkloristikas on selliste teemade vaatlusel kasutatud moistet parimuslik ajalugu. (8) See on eestikeelne moiste, mille ingliskeelseks vasteks on oral history. Kaesolevas uurimuses voiksin lahtuda samuti suulise ajaloo ja sellega haakuvatest etno- voi mikroajaloo moistetest, kuid et nimetatud terminid on vaga laiad ning Eestis on parimusliku ajaloo uurimine folkloristliku taustaga, siis seostubparimuslik ajalugu minu teemavaatluse ja kasutatud allikatega paremini. Nii nagu Soomeski, tuginetakse ka Eestis parimusliku ajaloo vaatlustes sageli teksti ja traditsioonilise jutustamise uurimisele. (9) Parimuslikku ajalugu saab defineerida kui teatud ruhma tolgendust minevikust. Folklorist Tiiu Jaago, kes on pereparimuse ja elulugude analuusimisel kasutanud parimusliku ajaloo moistet, seletab terminit jargnevalt: Parimuslik ajalugu kujuneb minevikust ja ajaloosundmustest jutustamisel, milles uhelt poolt valjendub kas iseenda voi oma lahedaste (nn oma ruhma) tosielukogemus ning teiselt poolt olemasolev parimuslik jutu- ja jutustamistraditsioon. (10)

Kasitletav parimus holmab Siberi eestlaste ajaloo vanimat perioodi. Samas voidakse sujuvalt edasi jutustada ka jargnevatest sundmustest, joudes valja tanapaeva. Loole voidakse lisada ka kulanime tekkelugu, selles keskenduda esimestena tulnud perekondadele voi jutustada lugu hoopis mingis muus seoses. Enamik teavet on esitatud folkloristliku kogumistoo kaigus vestluses kogujaga.

Tegemist ei ole uhe kinnistunud folkloorizanriga, vahel raagitakse lugu pajatusevormis, vahel muistendina, aga sageli on esitatu kokkusurutud jutt voi fragment jutust. Monikord antakse oma seisukoht edasi luhikese teatena, kuid selleski sisalduvad tuupilised elemendid: Vanemad, ma ei teagi, mitmendal/siia kulla/tulivad. Vanaisa ja vanaema, ema-isa vanemad tulivad Eestist siia. Sainas oli ema vaarnimi. Vanaisal olid koik tutred, a maad oli vaga vahe, Eestis anti maad ainult poegade peale. Ja Paddad tulid ka nii. Nad esimesed, kula alustus. Siin sai muidugi maad palju tahtis. (11)

Analuusi aluseks on tekstid, millest uks osa on kogumise kaigus ules kirjutatud, teine osa salvestatud ja seejarel lintidelt maha kirjutatud (transkribeeritud). Nii on uks osa uleskirjutisi ilmselgelt jutustaja suulise kone kokkuvotted, mille zanrikuuluvust ei saagi maarata. Kahtlemata tuleb analuusis arvestada konkreetse teksti saamisloo ja kogumisspetsiifikaga, kuid siinses kirjutises jatan vormikusimuse tagaplaanile.

Seetottu vaatlen tekste kui parimusliku ajaloo uht perioodi kirjeldavat "lugu", parimusliku ajaloo jutustusi, mis pohinevad ruhma uldisemal minevikukasitlusel. Kuigi tegemist ei ole selgelt piiritletud ajalooperioodiga ega ka selgete eraldusjoontega rahvaluuleliigiga, on parimusliku ajaloo loik piiritletud konkreetsete markeritega. Jutt kaib etapist, mil eestlased/jutustajate esivanemad Eestist valja randasid ja Siberis uue kula asutasid.

Minu eesmargiks on keskenduda jutustajate mineviku tolgendusviisidele tanapaeval, aga mitte uurida unustamise ja maletamise vahekorda. Jutustamine on uks tegelikkuse interpreteerimise viise. See loob konkreetsel juhul teistmoodi reaalsuse, kus (paris)tegelikkus on jutus, jutustamise tulemuses haihtunud ja jutustamise abil luuakse teistmoodi tegelikkus, millele reaalsed sundmused ning isikud voi see, mida reaalsuseks peetakse, moodustavad tausta. (12) Nii parimusliku ajaloo jutustusel, arhiivitekstil kui ka minevikukasitlusel on konstruktsiooniline olemus: nii tekstid kui ka kasitlused luuakse teatud kultuuriliste normide ja oskuste abil. (13) Kogu parimusliku ajaloo uurimise juures toonitatakse vajadust uurida seda uldisemas sotsiaalajaloolises kontekstis. Siberis 20. sajandi lopul ja 21. sajandi algul kogutud eestlaste juttudes kolavad nende esivanemate haalte korval ka praeguste raakijate omad.

MALESTUSTE MALESTUSED

Suures osas tuginevad praegused raakijad oma jutustustes vanemate ja vanavanemate malestustele, neid nimetatakse Siberisse tulijateks. Sageli raagitakse valjarandest ja uues kohas elu alustamisest oma isa-ema kaudu, oeldakse, et nemad tulid Eestimaalt, kuid tahelepanelikumal kuulamisel selgub, et tegelikult olid vanemad sel ajal hoopis lapsed. Kuigi nad voisid maletada nii valjarandamist kui ka seiku elu kohta Eestis, on nad tapsematest Siberisse tuleku pohjustest ja tagamaadest kuulnud teistelt. Nii on see naiteks Lillikulast parit naitetekstis. Kolm raakijat on ise Eestimaal sundinud ja lapsena koos vanematega Siberisse rannanud.

Konealune traditsioon muutub uhelt polvkonnalt teisele ule minnes, seetottu on margatav tendents, et mida vanem inimene, seda faktirohkemad on tema lood ja seda tugevamad on seosed tosielus juhtunuga. Samas on naha ka tugeva perekonnaparimuse tugi. Nii raakisid vennad Aleksander ja Leonard, kes olid lindistamise ajal 1996. aastal umbes 30-aastased, oma vanavanemate vanemate tulekuloo, mida nad olid vanaemalt kuulnud. Lillikulast parit Lindede perekond on pidanud oluliseks oma rahvuse alalhoidmist, eesti keele oskust ja pereparimuse edasiandmist. Perekondlik jarjepidevus ei olegi nii enesestmoistetav, sest seoses 1920.-1930. aastate represseerimistega vois olla kasulikum oma paritolu varjata. Samas voib traditsioon pusinud olla just varvika seiga, juhtumise tottu, nagu Kasekulast parit Alma loos (allmarkus nr 27). Kuid teadmised oma esivanemate tulekust voivad paremini pusinud olla ka muudel pohjustel (naiteks muuseumi olemasolu, suur kogukond jne).

Samas on Eestist tuleku loo seostamine oma lapsena tulnud isa-emaga vaga uldine. Sageli antakse teada ka nende vanus voi sunniaasta. Enamasti ei lisa see valjarandamisteemale midagi uut. Pohjus, miks seda tehakse, voib olla sama, mida margib Anna De Fina Ameerikasse rannanud Itaalia juurtega inimeste kohta: see on nende viis naidata oma seost ja teadmisi Itaaliast, sest rohkem nad sel teemal jutustada ei oska. (14)

SIBERI EESTLASTE KODUMAA

Enamik kusitlemise ajal kulades elanud vanemaealistest eestlastest peab end Siberi eestlasteks. (15) Uks osa on kainud Eestis, teised ei ole, kuid Eestimaa geograafiat ja ajalugu ei tunta hasti. (16) Nii on ka upris tavaline, et ei osata oelda, millisest paikkonnast esivanemad Eestist valja randasid, sidemed vana elukohaga on katkenud. Uldjoontes on sailinud teadmine oma pohja- voi lounaeesti, aga ka setu (seto) keelest, sest kohati elatakse siiamaani eraldi kulades. (17) Vahetult parast valjarandamist peeti Eestimaale jaanud omastega uhendust kirja teel, ka tolleaegses eesti ajakirjanduses ilmus rohkelt asunike kirju. (18) Tihedad suhted tingisid ka selle, et esimene valjarandajate polvkond pidas kodumaaks ikkagi Eestit, nii naiteks lopetati kirjad Eestisse sageli tervitustega kallile kodumaale. (19) Uue korra kehtestamine Venemaal 1918. aastal katkestas senise labikaimise ja parast opteerumiskampaaniat aastail 1920-1923 sulgus Eesti Vabariigi ning Vene Foderatsiooni vaheline piir. (20) Perioodi kuni II maailmasoja lopuni, mil Eestiga oli voimalik uuesti suhelda, voib pidada murranguliseks Eesti ja Siberi asunduste suhetes, mil kogukonnad uksteist silmist kaotasid. (21) Praegu suheldakse parast II maailmasoda Siberist Eestisse tagasirannanutega, naiteks kaiakse neil kulas. (22) Kuid see pilt, mis esitatakse valjarandamisaegsest Eestimaast, on hoopis teine, pea vastupidine, vorreldes arvamusega elust praeguses Eestis. Aivar Jurgenson margib: Polvkond, kes on kasvanud ules parast II maailmasoda, raagib kull meelsasti ja vahel kullaltki varvikalt soitudest Eestisse, kuid neis juttudes ei ole Eesti praktiliselt kunagi emamaa, ammugi siis kodumaa. (23)

Siberi eestlaste kodupaik on Siberis, kus kodukula kannab kohati neidsamu funktsioone, mis kodueestlastele Eesti. (24)

ORJA- JA VABADUSEKUJUNDID

Siberisse tuleku lood sisaldavad kujundeid, mis parinevad eri aegadest ja allikaist. Uks osa neist on parit rahvusliku arkamise aegselt Eestimaalt (25) ja tuntud juba valjarandamise algusaegadest peale. Siinkohal lahkan pohjalikumalt uksteisega seotud kujundite kompleksi, mis on saanud lausa sumboliks. Nii saab aimu, kuidas igal ajastul rakendatakse kujundeid endale vajalikul viisil ja kuidas seejuures muutub nende tahendus. Teatud osa tuupkujundite ja jutustamismustrite valjakujunemine juba Eestimaal seletab ka seda, miks Siberi eri paikades asuvates kulades ning kulagruppides (26) tarvitatavad jutud ja nende aluseks olevad hoiakud uksteisega sarnanevad. Muidugi sarnastas jutte ka jutustajate uhesugune edasine saatus Venemaal.

Tanapaevaks on juttudes esinevad elemendid niivord uhtlustunud ja luhenenud, et eri perede lood sarnanevad uksteisega. (27) Konkreetsed juhtumused, nagu ka kohad ja olustik Eestis, on aja moodudes suures osas unustatud. Traditsiooni kujunemisel on toimunud lihtsustumine ja uldistumine: koik liiga konkreetne, liiga erinev on maha lihvitud. Unustamine on nii kaugele minevikku jaavate sundmuste puhul igati seadusparane. Tiiu ja Kalev Jaago on markinud, et Eesti praeguses pereparimuses on perekonnanime paneku aeg see, mida veel suudetakse malus hoida, edasi ilmub parimusse konkreetselt ettekujutatava inimese asemel abstraktne esivanem. (28) Nii on Siberi juttudes 20. sajandi lopp ja 21. sajandi algus aeg, mil malu neid sundmusi, millest raagitakse, enam peaaegu ei maleta, ning jutustamisel toetutakse uha enam ettekujutusele, folkloorile.

Siberi eestlaste valjarandamisjuttudes on tuupilised kaks vastandlikku poolust: Eesti ja Siber. Molema pooluse iseloomustamiseks kasutatakse stereotuupseid kujundeid. Uheks korduvaks motiiviks on halb elu Eestis ja selle pohjuseks olev maapuudus, mis on koige sagedamini mainitav valjarandamise pohjus. Kui muud enam ei maletata, siis teadmine, et Eestis polnud esivanematel maad, Siberis aga olid vabad maad, on uldlevinud. Jargnevas naites esineb mitmeid tuupilisi kujundeid, nagu orjuse- ja vabadusemotiivid. Jutustajatest abikaasad seovad molemad jutud oma vanematega, kelle kodukoha ega Eesti-muljete kohta nad tapsemaid selgitusi anda ei tea:

O. J.: Na olli orja sial kosk'il. Moisnigude, nigu mamma konoli-iks, moisnigude orja olli. Siia tulli vabadust ots'ma, siia motsa, suhuq. Vot tak. Mu papa tull' Eestimaalt, mamma tull' Eestimaalt.

A. T.: Kas nad olid siis lapsed veel, kui tulid?

M. J.: Jah, mamma oll' uts'a-aastane kui tull' siia. Tuhande uts'elsal katsendal aastal tull' mamma, a papa oll' juba uts'teistku aastat enne siin. Vot kui palju ta juba ennem oll'. Ega nad utel aol es tuleq. Kes tull' tuul aol, kes tull' tuul aol.

M. J.: No minu papa tull' Eestist siia, oll' viieaastane. Tema ema oll' ori. Saal oll' moisnik ja tema oll' orjas moisnikul. Tel sai siis kats' last olema ja vot ta enamb es jovva orjata ja tull' ara siia Siberide.

A. T.: Aga kas seda on ka raagitud, et kust kandist nad sealt Eestist tulid?

O. J.: A vot toda ma ei tiia.

M. J.: Ei mina ka tiia, kost kandist nemad tulid.

O. J.: Ja-ja-jah, ja maandsest moisast ja maandsest vallast ja, toda ma ei tiia.

M. J.: Ja-jah. Toda me ei tiia.

O. J.: Sinna on pall'u aigu tagasi. Minu papa oles juba saja nell'a aastane ollu, ku ta oles elanu. Ja mamma joba padhooditsa aasta man varsti. Mamma oll' sundunu tuhande katselsal utselkumnel utsedel, a papa oll' sundunu tuhande katselsal utselkumnel tosel, mammast saidse aastat vanemb. Tak sto.

A. T.: Aga kas mamma sellest Eestimaast midagi maletas ka veel?

O. J.: Malet' jaa, palju ta koneli Eestimaa var'ki kokke, no ta suresi ar' katsekumne nell'andal aastal. Katsekumne viie aastane, suresi ar'. Konel', konel'. Nuud oless viil midagi kusunu, a nuud ei ol teda enamb. A siis ku tema konel', siis es pane tahelegi, ah, laadno, sjoo ei huvita meid ja seda om konoldu ja vot nii. A nuud oless tahtunu viil midagi kustaq, a nuud ei ole kusta kelleki kaest. Nh, mis om asi. (29)

Juba esitatud naitetekstist ilmneb jargminegi Siberi eestlaste seas vaga levinud suhtumine, nimelt vaenulik hoiak moisnikesse. Siberi eestlaste moisaharrade ja uldse sakste ning harraste vastane meeleolu avaldub ka mujal folklooris ja laiemalt arvamistes ning hoiakutes. (30) See seostub Siberi-elu vabaduse toonitamisega. Nahtav on labi moisnike kurjuse ja moisaelu raskuse edasi antav arvamus: Eestis oli nii halb elu, et jutustajate esivanemad olid sunnitud Eestist lahkuma.

Neis juttudes kirjeldatakse elu Eestis nagu uhes suures moisas. Nimetatakse rroisatoolist-moonakat, teenijatudrukut. (31) Moisniku juures kaidi tool, moisnik hoolitses toidu eest, valitses neid kui orje. Kuid 19. sajandi lopul ja 20. sajandi algul oli Eestimaal aktuaalne hoopis talude pariseksostmise teema. Teatavasti oli 19. sajandi lopuks pariseks muudud Liivimaa Eesti-osas ule 82% ja Eestimaal ule 52% taludest. Kula kihistus, eestlastest talupoegade vahele tekkisid seisusevahed, peale selle olid olemas ka eestlastest haritlased, aga ka kasitoolised ja teistesse uhiskonnakihtidesse kuulujad. (32)

Ilmselgelt suurendatakse juttudes emamaa elu viletsust. Esitatud kirjeldused meenutavad Eestis varem levinud orjaajast koneldud lugusid, kus keskendutakse talurahva halvale kohtlemisele, peksmisele ja raskele toole. Jutte on hulgaliselt jaadvustatud ajaloolise traditsiooni kogumise kaigus 1930. aastatel, samuti leidub neid rohkesti Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes. (33) Kuid enamik valjarandajaid ja osa valjasaadetuid laks Siberisse 19. sajandi lopu- ning 20. sajandi algusaastail, mil teotoost voidi kull teada, aga kasutuses see enam ei olnud.

Uks osa inimesi maletab vaga tapselt ka oma vanemate, isa ja ema jutustusi. Uldjoontes on need lood kogutud varasemal ajal. (34) Nimetatute jutustatud lood erinevad teistest koigepealt muidugi info poolest: tapselt on nimetatud kohad, ajad ja inimeste nimed ning koikeholmavalt iseloomustatakse labielatud olukordi. Kuid erinevus seisneb ka muus. Nii kirjeldab Olga Veltmander Kasekulast oma ema teenijatudrukuelu. Peale vaga tapsete faktide on esitatud ka kahesugune vaatenurk Eesti elule. Nii kirjeldab ta, kuidas uhe pererahva juures oli hea, teise juures halb tootada. Uks pererahvas (NB! Mitte umbmaarane moisnik, vaid teatav pererahvas) andis soogiks sinist kapsasuppi, endal aga oli lee peal pann kartulitega, mida teenijatudruk ei tohtinud votta. Teine perenaine aga kaskis lapsele suua andes:

Ara enda suud ara unusta! (35)

Niisamuti on kohati Eestis tanapaevani levinud moisnike-juttudes: uht osa neist peetakse kurjaks, teisi headeks moisaharradeks. Nagu margib Eesti moisafolkloori uurinud Mari-Ann Remmel, on Eesti folkloor moisatest ja moisnikest mitmekesine, kajastades mitmesuguseid hoiakuid ning erinevaid aegu. Mida kaugemat minevikku lood kajastavad, seda tuntavam on viha moisnike ja moisa vastu. Monikord on parimustekstid kibedast "saksavihast" lausa labi imbunud--naib, et see on alles viimasel iseseisvumisajal jarele andnud ning ruumi teinud pigem huvile kadunud baltisaksa maailma vastu, kuhu varem oli alamklassil ligipaas suletud, (36)

todeb Mari-Ann Remmel. Eestis praegu tuntud jutud seostuvad sageli moisahoonetega, vahel ka moisnikega, kui nendega haakuv lugu on meeldejaav. Seisusevahesid esile toov temaatika on neist peaaegu kadunud voi omandanud uue, teistsuguse tahenduse. Siberis on vastava temaatika ja hoiakute uheks kandjaks parimuslik ajalugu.

Et aru saada orjaks olemise kujundi tagamaadest tanapaeval, tuleb raakida ka vabaduse- ja vaba maa kujunditest. Vastuseks orjaks olemisele ja sotsiaalse ebavordsuse rohutamisele tuuakse valja Siberi-elu headus ning vabadus. Headust antakse sageli edasi ilusa koha ja rikka looduse kaudu. Siberi headust tostetakse valjarandamisjuttudes esile naiteks sonadega: "Siin kasvab uhe korre otsas kaks pead ja kartulid on nagu kaalikad" (37) ja "maa nigu kuld" (38). Ka kujundid "tuhjast maast", kuhu asuda, on tuntud juba valjarandamise algusest peale. Nii raagitakse oma esivanematest kui tookatest, palju vaeva nainud inimestest, kes labi raskuste loid uue elu, rajasid kulad ja raadasid maa. (39)

Koige sagedamini esineb aga tanapaevastes valjarandamisjuttudes sona vaba. Vaba maa, vaba elu, vabadus. Tahendusvali, mille sona parimusliku ajaloo jutustustes saab, on lai. Sagedamini raagitakse tuhjadest maadest:

A siin oli mets ja maa ja koik oli vaba. Joed ja kalad ja ..., (40)

kuid vahel ka isiklikust vabadusest, elust ilma kaskijateta. Eriti vanemad inimesed oskavad sellele tahelepanu juhtida: A siis kuulsivad jah, et siin on vabad maad ja vabad elud ja siis selleparast akkasivad ronima sealt /Eestimaalt/ valja. Et seal nagu olivad valitsuse all, et siin oleme omaette ka. (41)

Kujundite tahendused on segunenud nii, et alati ei saagi aru, kas raagitakse vabast maast voi isiklikust vabadusest, vabast elust ilma kaskijateta.

Orjasumboolika pole olnud seotud mitte niivord arvamusega, nagu oleks Eestist valja rannanud ainult moonakad ja vaesemad inimesed, nagu tanapaevastes lugudes sageli uksuheselt oeldakse. Kujund parineb rahvusliku arkamise aegsest Eestist ja seondub seitsmesaja-aastase orjaookujundiga. Teatavasti aitas eestlaste ja baltisakslaste vastandamine tugevdada eestlaste rahvustunnetust. Ka valjarandajaid nahti kui orjarahvast, kes randab end orjakutkeist priiks, alustades elu ilma kaskijateta, vabana. Ehk nagu kirjutab Mariinski lahedal elanud eestlane August Lutsar: Ja Eesti asunikud neid /moisnikke/ uldse ei sallinud ei voinud naha, just nad Siberisse pogenesid moisnikkude mant ja orjusest, sest Saksa moisnikud olid Eesti rahva veri vaenlased, kes orjastasid Eesti rahva ja pidasid ja kasutasid ja kaisid umber kui orjadega. (42)

Toodud naidetest, ka August Lutsari uleskirjutisest, ilmneb orja- ja vabadusekujundite uks tahendustest: see sumboliseerib rahvuslikku vabadust. Just valjarandajatele aitas enese nagemine "oige-eestlasena" ja "sakste vastu voitlejana" kaasa, et mitte tunda end kodumaa reeturina, nagu valjarandajatele Eestimaal ette heideti. (43) Samas aitas see kinnitada ja kujundada rahvuslikku eneseteadvust, eestlaseks olemist. Kogu eesti rahvusliku arkamise aegses kirjanduses oli vabadusesonal suur tahtsus ja see markis valdavalt parisorjusest vabanemist. (44)

Vastav retoorika, nimetatud maa-, orjuse- ja vabadusekujundid ning nende abil kujundatud hoiakud, saatsid valjarandamisliikumist selle algusest peale. Neid kujundeid kohtab ka valjarandamisaegsetes Eesti ajalehtedes, kuigi see diapasoon, kuidas neis valjarandamist iseloomustatakse, on marksa laiem. Aivar Jurgenson on valja toonud, et uhiskond vottis valjarandamise suhtes ruttu hoiaku ja see oli valdavalt negatiivne. Hiljem vaadati kull seisukohad umber, kuid alles jaid valjarannu pooldajad ja vastased. Nii rakendati ka mitmesuguseid kujundeid. Naiteks iseloomustati valjarannet neutraalselt, selliste kujundite abil nagu "laia ilma onne otsima", "rannuhimu rahuldama" jne. (45) Viimati nimetatud kujundeid nuudisaegsetes tulekujuttudes uldiselt ei kasutata.

Tanapaeva valjarandamisjuttudes kolavaid hoiakuid ja kujundeid on mojutanud ka edasised ajastud. Jargnev naide meenutab noukogudeaegset sonakasutust, kuid parineb Samuel Sommeri eessonast raamatule "Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal" aastast 1918: Peale mone uksiku joukama ja reisihimulisema, kes weerewa kiwi kombel paigal ei pusi, on pea koikidel waljarandamise pohjuseks nalg maa jarele ja woimata rasked olud meie kodumaal. Kaugelt suurem jagu waljarandajatest on endised moonakad, kandimehed, kehwemad rentnikud ja maata inimesed. Oleks moisnikkude poolt rahwa soowidele tegelikult wahegi wastu tuldud ja seisukorda puutud parandada, oleks suur hulk waljarandajaid kodumaale jaanud. (46)

Edaspidi rakendati vaenulik suhtumine baltisaksa moisnikesse, aga ka maapuudus, noukogude ideoloogilisse retoorikasse. Agraarset valjarandamist vaadeldi kui uht klassivoitluse vormi, kui uht toolisklassi viisi rohujate ikkest vabaneda. Juurutati ju kogu Noukogude Liidus arusaamist moisnikest kui rohuvast klassist, kelle vastu on vaja voidelda. (47) 1932. aastal Leningradis valja antud algkoolilugemiku fotol on kujutatud moisnikku, kulakut, kaupmeest, pappi ja endist politseinikku, keda peetakse vaenlasteks ning keda ei tohi "noukogudesse" valida. (48)

[ILLUSTRATION OMITTED]

Kindlasti on Siberi eestlaste arvamusi ja orja- ning moisnikukujundite kasutust mojutanud noukogudeaegne ideoloogiline sonavara ja maailmavaade. Juri Lotman toob valja sumboli kahetise olemuse. Uhelt poolt sailitab see pakse kultuurikihistuid labides oma invariantse olemuse, teisalt on ta aga vastastikuses seoses kultuurikontekstiga. Oluline ongi see, mis saab sumboli "igavesele" tahendusele osaks konkreetses kultuurikontekstis. (49) Siit ilmneb ka raskus sumbolite tolgendamisel: eriti "lihtsatel" sumbolitel on vaga palju tahendusvariante ja nende tahendusjoud on alati suurem kasutatud sumboli kaesolevast teostusest. (50) Motet saab kohandada ka eri "kontekstides" ilmnevatele orjaks olemise kujunditele. Ilmselgelt kandis see eesti rahvusliku arkamisaja aegadel teist tahendust kui noukogudeaegses konekasutuses: valjarandajad andsid kujunditele teistsuguseid tahendusi kui praegused kasutajad. Samast, kuidas erinevad huvigrupid annavad kujundile uutes kontekstides eri tahendusi, motiskleb seitsmesaja-aastase orjaoo kujundi pohjal ka kirjandusteadlane Eneken Laanes. Ea Jansenile ja Jaan Unduskile tuginedes margib ta rahvateadvuses kultiveeritud saksaviha osavat arakasutamist ning voimendamist noukogude perioodil. Hoolimata suurtest uhiskondlikest, poliitilistest ja kultuurilistest muutustest elas selle kujundi abil loodud ajaloopilt edasi eesti ajalookirjutuses ja kirjanduses ning oli elujouline isegi 1980. aastate lopus laulva revolutsiooni ajal,

margib Laanes. (51) Nii realiseeritakse parimusliku ajaloo jutustustes oma maa ja vaba rahva ideed. Kuigi kasutatavad kujundid on samad mis valjarandamisajalgi, on nende tahendus ajaga muutunud.

SOTSIAALNE EBAVORDSUS SUMBOOLSEL TASANDIL

Lugu edastab omamoodi idealiseeritud versiooni Siberi eestlaste luhikesest ajaloost: voitlusest vabaduse ja oigluse eest. Loo moraal raagib sellest, kuidas vaesusest ja allasurumisest on olemas valjapaas, jutus tuntakse rohututele kaasa.

Sotsiaalse ebavordsuse kujutamine on rahvaluules sage. Kasitledes sotsiaalset banditismi, naitab Eric Hobsbawm, kuidas just 19. sajandi romantismiajastust alates bandiidi-muuti eri perioodidel ja eri kohtades elustatakse, luues bandiidist rahvuslikku, uhiskondlikku ning koguni isiklikku vabadust sumboliseeriva kujundi. (52) Venemaa Euroopa-osast parit Siberi asunikud jutustavad oma elupaikade asustamisest mitmesuguseid lugusid. Uhisjooneks peab Lazar Eliassov just sotsiaalse ebavordsuse kujutamist: olgu selleks siis vanglast pogenenu, keda taga aeti ja kes endale tuhja kohta onni ehitas, voi noored, kes samuti pagesid, sest ebavordne sotsiaalne positsioon ei lasknud neil kodus abielluda.

Rahvas tunneb kaasa tagakiusatule ning neab tema rasket minevikku. (53)

Eda Kalmre on Eesti taasiseseisvumisaja vendade Voitkade "saaga" naitel arutlenud selle ule, kas end metsas varjanud mehed olid kurjategijad voi kangelased ja miks nende saaga inimestele korda laks. Ta leiab, et Voitkade saaga tekitas dialoogi vaartuste ule uhiskonnas, ja lopetab artikli psuhholoog Voldemar Kolga mottega: Vendade Voitkade lugu raagib rohkem eestlaste mentaalsusest kui Voitkadest endist. Vaadates Voitkasid, naeme me ennast, enda olemust ja purgimusi. (54)

Ka vaadeldavaid lugusid lugedes tekib mote: kas need on ikka esivanemad, kes tahaksid vaba rahvana vabal maal vaba poldu harida? Kellel oli lapsepolves raske elu? Uhes juba tsiteeritud isiklikku vabadust esiletoovas loos jatkab jutustaja valjarandamise pettumuse voi lootuse mittetaitumise kirjeldamisega. Otseselt seda, et esivanemad valja rannates valesti talitasid, kull ei mainita. Kuid ometi naib, et oeldakse valja see, mis sumboolsel tasandil esivanemate lugu idealiseerima sunnib ja mis selle raakijatele lahedaseks teeb: Et seal /Eestis/ nagu olivad valitsuse alla, et siin oleme omaette ka. Kaua seda omaette oli, tuli veel ullem. Tuli veel ullem. Ruovlid, korjasivad koik ilma rahata ara. Oleks uhe kopika ka antud selle eest, mis nad me loomad ja asjad ara votsid. Niidumasinad ja einamasinad ja peksumasinad ja loorehad, koik, koik. Mitte midagi meile ei jaand. (55)

Kuid pettumusest ja raskest elust koneleb teine lugu, mis pohineb ajaloo jargmisel perioodil.

LUGUDELE OMISTATUD TAHENDUSED

Alessandro Portelli margib, et ajaloolisele malule tuginevates juttudes voib leida nii ettekujutusi, juhtumusi kui ka erinevaid raakijate tundeid. Kusimus ei ole mitte niivord selles, mis pariselt toimus, kuivord selles, mida jutustajad arvavad toimunud olevat. (56) Ka tanapaeva muistendite uurijad on taheldanud, et iga muistendi esitus annab kahest infot: esiteks konealuse sundmuse ja teiseks jutustaja enda kohta. Need kaks poolt omakorda loovad uue, kolmandat tuupi teadmise, s.o info maailma kohta, nii nagu jutustaja seda naeb. (57)

Samuti on tavaline, et minevikust kujundatakse uhine kogemus, uhine raakimisviis. Nii uhendavad need lood kaht eri tasandit: inimeste personaalset ja kollektiivset ajalookogemust. Uhelt poolt raagitakse oma esivanemate ainukordsetest ja personaalsetest juhtumistest ning enda suhtumisest valjarandamisse, teisalt aga antakse edasi kogu kula (58), kogu rahvusruhma kogemust valjarandamisest tervikuna. Isiku- ja perekesksete juttude abil on kujundatud uldine kollektiivne kogemus, mis toetub kollektiivsele malule ning teenib uhiskondlikke huve. (59) Selgelt on naha kollektiivseteks teadmisteks kujundatud juttude tahtsus ruhma identiteedi hoidjana. Saksa ajaloofilosoof Jorn Rusen nimetab ajaloolise identiteedi traditsiooniliseks esitamiseks loodud teadmisi "juhtnarratiivideks". Need on oma olemuselt etnotsentristlikud, enesekesksed ja kajastavad tsentraliseeritud vaatenurki. Paljukeskseid lahenemisviise probleemidele neis ei avaldugi. (60) Nende eesmark ongi iseennast ja oma ruhma paremast kuljest naidata.

Meenutusi valjarandamisest ja uue elu algusest saab vaadelda kui kultuuriparandit. See on ruhma enesepresentatsiooni osa, mille kaigus vahendatakse minevikku nii, et parandina margistatu omandab ideaalsema kuju, vorreldes kunagise tegelikkusega. Kuigi malestusi esitatakse kui minevikus toimunut, on tegemist samal ajal ilmselgelt tanapaevase kultuurisaadusega. (61) Ja teatud maaral saame raakida selle konstrueerimisest.

VALJARANDAMINE AJALOOKIRJUTUSES

Tanapaevases ajalookirjutuses vaadatakse valjarandamisliikumisele laiemalt ja tuuakse valja erinevaid valjarande eeldusi. Ajaloolane Tiit Rosenberg kasitleb eestlaste valjarannet touke- ja tombejoudude mudelist lahtudes. Toukejoududena, valjarannumaast soltuvate teguritena nimetab ta lugudes kolava maanalja korval ka suhtelist ulerahvastatust, naljahadasid, toopuudust ja palkade langust, poliitilist, religioosset ning rahvuslikku rohumist. Tombejoududena, sisserannumaast soltuvate teguritena tulevad Siberi puhul arvesse lootus vaheasustatud aladel maad saada ja paremad elus edasijoudmise voimalused. (62) Balti kubermangude talupoegade Venemaa-rannet kasitledes margib ajaloolane Aadu Must, et ajalookirjanduses on kordamooda esile tostetud nii valiseid kui ka sisemisi tegureid. Esimesi rohutasid baltisaksa autorid, vaites, et toimuva kutsus esile tsaarivalitsuse poliitika. Eesti-lati rahvuslikes, aga ka Noukogude perioodi kasitlustes valitseb seisukoht, et peamiseks kodumaalt lahkumise pohjuseks oli igatsus saada maad; tsaarivalitsus kull soosis toimuvat, ent Venemaale mindi siiski vabatahtlikult. (63)

Viimati toodud seisukoht uhtib valjarandamislugudes kolavaga. Tanapaeval toonitatakse ajalookirjutuses aga teiste seisukohtade korval ka talupoegade valjarannet kui Vene riigi laienemis- ja koloniseerimispoliitika orgaanilist osa. (64)

LOPETUSEKS

Valjarandejutud, mis on loodud ja kaibivad kogukonnas tanapaeval, paistavad silma loogiliste, lihtsate ning universaalsete kujundite ja motiividega. Folklooris toimuvadki juttude uhelt polvkonnalt teisele levikul mitmed muutused. Tiiu ja Kalev Jaago toovad eesti pere- ning suguvosaparimust uurides valja parimuse muutumise toenaolised seadusparasused. Tavaparaselt on nendeks naiteks isikukogemuste kadumine, tapsete faktide unustamine, tekkivad abstraktsioonid, ennemind-aegade kokkujooks jne. (65) Tiiu Jaago rohutab ka miljoo tahtsust teabe alalhoidmisel. Kuulaja, kes enam miljood ei tunne, vajab selgitust. Jutt voib siis muutuda olustikulisemaks voi vastupidi, olustik kaob jutust hoopis. Viimasel juhul tekib jutule teine taust, oluliseks saab mingi uus, raakimisajale vastav kontekst. (66)

Konkreetsest teemast, konkreetsest parimusliku ajaloo perioodist on valja kujunenud traditsioon raakida teatud kindlal viisil. Kasutatakse kindlaid kujundeid ja on vormunud ka selged ning kindlad hoiakud, mida teemast raakides edastatakse.

Esivanemate elust Eestis ja nende randamisest uude elupaika maalivad praegused raakijad muuhulgas pilte rahvuslikku, uhiskondlikku ning isiklikku vabadust sumboliseerivate kujundite abil. Varasemale valjarandajate polvkonnale voisid sumbolid ja kujundid seotud olla rahvusliku vabadusvoitluse, vabaduselootuste ning vaba elu unistustega uues elukohas, saksa soost moisnikele vastandumisega ja sotsiaalse oigluse jaluleseadmisega. Nuudsete raakijate suus mojub lugu pigem ilusa romantilise muudina. Rohutatakse kull esivanemate rasket elu Eestimaal ja sotsiaalset ebavordsust, kuid ilmselgelt on tahenduskese nihkunud spetsiifiliste olude kirjeldamiselt uldisemale vastandusele "halb elu Eestis"--"hea elu Siberis". Kujundid, mis on parit teatud konkreetsest ajast ja kandsid spetsiifilisi tahendusi, on saanud uldisema tahenduse. "Orjaks-olemise" all moeldaksegi vaesust ja otsest moisnike orjamist, vabaduse all pigem Siberi vabu maid ning avarat ja head loodust. Baltisakslaste-eestlaste vastandus on oma tahtsust minetamas. Rahvusliku vabaduse, eestlaseks olemise rohutamise korval margitakse oma seost Eestiga ka esivanemate kaudu: kuulutatakse, kes neist Eestimaalt Siberisse tuli.

Vaade valjarandamisele on tanastes lugudes uhtne. Otsus valjarandamiseks voeti kull vastu ise, kuid rasked olud Eestimaal sundisid esivanemaid seda tegema. Vaatamata rasketele ja poordelistele aegadele ning pettumustele, mis tuli edaspidi ule elada, oli esivanemate otsus Siberisse rannata raakijate arvates igati oige.

TANUAVALDUS

Artikkel on valminud Eesti Teadusfondi grandi nr 7335 ja HM-i sihtfinantseeritava teema nr SF0030180s08 raames.

doi: 10.3176/hist.2011.2.04

(1) Portelli, A. Mika tekee muistitiedotutkimuksesta erityisen?--Rmt: Muistitiedotutkimus. Metodologisia kysymyksia. Toim O. Fingerroos, R. Haanpaa, A. Heimo, U.-M. Peltonen. (Tietolipas, 214.) Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki, 2006, 57.

(2) Valjarandamist ja valjarandamisliikumist on eri autorid eri aegadel nimetanud ka umberasumiseks ning koloniseerimiseks. Kadri Toomingu arvates voiks neid termineid kasutada Siberi-suunast vaadates, oigustamatult jaaksid aga tagaplaanile Eesti majanduselust tulenenud valjarande tegurid: Tooming, K Louna-Eesti kula Vene impeeriumi keskvalitsuse kolonisatsioonipoliitika mojuvaljas 1888-1914. Magistritoo. Tartu Ulikool, 2008, 5; valjarandamisliikumise kohta vt ka Vassar, A. Uut maad otsimas: agraarne umberasumisliikumine Eestis kuni 1863. aastani. Eesti Raamat, Tallinn, 1975.

(3) Ulevaadet Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi kogumistoo ja kogude kohta Siberis vt Korb, A. Siberi eesti kogukonnad folkloristliku uurimisallikana. (Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis, 8.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2007, 153-156.

(4) Eesti Keele Instituudi fonoteegi valiseesti osa kujunemisest vt http://portaal.eki.ee/murded/fonoteek

(5) Ulevaadet korjandusest vt Korb, A. (koost ja toim). Siberi eestlaste elud ja lood. (Eesti asundused, V.) EKM Teaduskirjastus, Tartu, 2010, 5-8.

(6) Korb, A. Ajalugu ja parimus: Siberi eestlaste jutud oma esivanematest.--Maetagused, 2000, 15, 48-64.

(7) Tekstid on kogutud Omski oblasti Tsvetnopolje, Uus-Viru, Ivanovka, Zolotaja Niva, Semjonovka, Jurjevi (Jurjevka), Lillikula (Lillikula), Novo-Uika, Mihhailovka kulast ja Tara linnast, Novosibirski oblasti Uuskula, Rosentali, Estonka, Nikolajevka kulast, Altai krai Estonia kulast, Tomski oblasti Kasekula, Vambola ning Lillengofi kulast, Kemerovo oblasti Jurjevi (Jurjevka) ja Koidula kulast ning Krasnojarski krai Ulem-Suetuki kulast.

(8) Jaago, T., Koresaar, E. Parimusliku ajaloo uurimine Eesti ja naabermaade koostooruumis.--Maetagused, 2009, 43, 9.

(9) Samas, 7-18.

(10) Jaago, T. Parimuslik ajalugu. Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sonastik. Tartu Ulikool, eesti ja vordleva rahvaluule osakond, 2006. URL: http://argikultuur.e-uni.ee

(11) Eesti Rahvaluule Arhiiv (ERA), II 1, 47 (5), Omski obl, Zolotaja Niva k. Jutustaja: V. N., sund 1929. a. Kusitleb: E. Vahtramae, 1995.

(12) Fischer, H. Erzahlte Wirklickeit im Folklorisierungsprozess.--Rmt: Folklore als Tatsachenbericht. Hrsg. J. Beyer, R. Hiiemae. Sektion fur Folkloristik des Estnischen Literaturmuseums, Tartu, 2001, 12.

(13) Sellist lahenemist tekstidele on parimusliku ajaloo uurijad ennegi kasutanud, nt Pauliina Latvala, kes on uurinud Soome Rahvaluule Arhiivis 1995. aastal korraldatud kogumisvoistluse "Suguvosa suur ajalugu" (Suvun suuri kertomus) materjale: Latvala, P. Katse menneisyyteen: folkloristinen tutkimus suvun muistitiedosta. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki, 2005.

(14) De Fina, A. Who tells which story and why? Micro and macro contexts in narrative.--Text and Talk. An Interdisciplinary Journal of Language, Discourse & Communication Studies, 2008, 28, 3, 421-442.

(15) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. (Tallinna Pedagoogikaulikooli humanitaarteaduste dissertatsioonid, 7.) TPU Kirjastus, Tallinn, 2002, 272-273.

(16) Tuisk, A. Siberi eestlaste kohaparimusest tanapaeval. Kohastumise probleeme.--Rmt: Parimuslik ajalugu. Toim T. Jaago, M. Koiva. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2001, 76.

(17) Viikberg, J. Eestlased ja eesti keel Venemaal.--Rmt: Eestlased ja eesti keel valismaal. Koost K. Praakli, J. Viikberg. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2010, 520.

(18) Tooming, K. Louna-Eesti kula Vene impeeriumi keskvalitsuse kolonisatsioonipoliitika mojuvaljas, 5.

(19) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 242.

(20) Kulu, H. Eestlaste tagasiranne 1940-1989. Laane-Siberist parit eestlaste naitel. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1997, 104-109.

(21) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 246.

(22) Vt Anu Korbi artikkel kaesolevas kogumikus.

(23) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 247.

(24) Samas, 252-259, 270.

(25) Nagu margib Ene Koresaar, loi arkamisaeg olulise osa eestlaste ajalooteadvuses kanda kinnitanud muutidest. Noukogude okupatsiooni ajal muutus arkamisaeg ise muudiks ja oli uks pidepunkte rahvusidentiteedi sailitamisel. Rahvuslikul arkamisajal kujunes valja ka eestlaste rahvuslikustatud kujund koos maa-armastuse ja tookusega: Koresaar, E. Elu ideoloogiad. Kollektiivne malu ja autobiograafiline minevikutolgendus eestlaste elulugudes. (Eesti Rahva Muuseumi Sari, 6.) Tartu, 2005, 49, 79, 91.

(26) Kulade omavaheline suhtlus oli parast valjarandamist tihedam kui praegu. Tanapaevale on iseloomulik, et eri paikades asuvate kulade olemasolust ei pruugita teadagi.

(27) Muidugi on alati inimesi ja perekondi, kelle seisukohad lahknevad uldtunnustatust. Nii on Kasekulas elavale Almale jaanud meelde varvikas seik oma vanaema jutust. Kogujale koneles ta lugu nii 1993. kui ka 2005. aastal: "Moisaarra, see old ju vanatont. Pand naistele nisukse kari piale--kanasitta korjata. Noh, naised korjasid kanasitta. Viisivad sinna. "Ei, mina ei vota vasta--siin on kukesitt ka ulgas!"." ERA, FAM 8 (44), Tomski obl, Kasekula. Jutustaja: A. U., sund 1919. a. Kusitlevad: A. Lintrop, K. Peebo, A. Tuisk, 1993.

(28) Jaago, K., Jaago, T. See olevat olnud...: rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1996, 54-55, 129-130.

(29) ERA, EFA, DAT 59, 5, Omski obl, Lillikula. Jutustajad: O. J., sund 1931. a, ja M. J., sund 1934. a. Kusitleb: A. Tuisk, 1996. Sonaseletused: suhuq--sohu, soosse; uts'a--uheksa; uts'elsal katsendal--uheksasaja kaheksandal; padhooditsa (vrd vn [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII])--laheneb; utselkumnel tosel--uheksakumne teisel; katsekumne--kaheksakumne; laadno ([TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII])--olgu, hea kull.

(30) Eestis olid saksa soost moisnikud sagedased muistenditegelased, aga esinesid ka naljandites, pajatustes, loitsudes, muinasjuttudes jm. Etniline ja sotsiaalne vastandus eesti soost talupoegade ning sakste vahel viis muistendites moisaharrade demoniseerimisele ja kuradi-kuju saksastumisele: Valk, U. Saksad ja varavedajad: eesti muistendite sotsiaalsest orientatsioonist.--Rmt: Kes kolbab, seda koneldakse. Puhendusteos Mall Hiiemaele. Toim E.-H. Vastrik. (Eesti Rahvaluule Arhiivi toimetised, 25.) Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu, 2008, 64-66.

(31) Uurijad ei ole valjarannanute sotsiaalse koosseisu suhtes uhisel seisukohal, kuna andmeid selle kohta on vaga raske saada. Kadri Toomingu hinnangul olid valjarandajateks enamasti maatud moisa- ja talusulased, vahese maaga vabadikud, volgadesse jaanud ostu- ning renditalude peremehed ja kasitoolised: Tooming, K. Louna-Eesti kula Vene impeeriumi keskvalitsuse kolonisatsioonipoliitika mojuvaljas, 95.

(32) Rosenberg, T. Murrang maaomandisuhetes.--Rmt: Eesti ajalugu, V. Parisorjuse kaotamisest Vabadussojani. Toim S. Vahtre, T. Karjaharm, T. Rosenberg. Ilmamaa, Tartu, 2010, 104-109, 130-137.

(33) Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuuriloolises Arhiivis sailitatav ajaloolise parimuse kogu on valikuliselt kattesaadav aadressil: http://www.folklore.ee/pubte/ajaloolist/

(34) Peale Eesti Keele Instituudi keelekogu vt ka Kergand, A. Estono-Semenovka kula sund ja having. Tartu, 2002, 4-5, 11, 15-16. Kasikiri Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis, KK 319.

(35) Veltmander, O. Lapsepolvest ja teenijaelust. 1984. EKI fonoteek. http://portaal.eki.ee/murded/fonoteek.

(36) Remmel, M. Moisalegendid: Harjumaa. Tanapaev, Tallinn, 2008, 18-19.

(37) ERA, RKM II 459, 2-5 (2), Tomski obl, Kasekula. Jutustaja: O. R., sund 1920. a. Koguja: A. Korb, 1993.

(38) ERA, EFA II 2, 209 (1-2), Omski obl, Ivanovka. Jutustaja: P. A., sund 1913. a. Koguja: A. Korb, 1994.

(39) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 126-129.

(40) ERA, RKM, Mgn II 4383 (33), Krasnojarski krai, Ulem-Suetuki k. Jutustaja: K. K., sund 1928. a. Koguja: K. Peebo, 1992.

(41) ERA, MD 378 (27), Tomski obl, Kasekula. Jutustaja: M. L. Koguja: A. Korb, 2005.

(42) Eesti Rahva Muuseumi korrespondentide vastuste kogu: Lutsar, August. KV 169, 1964, 103.

(43) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 93-95.

(44) Jansen, E. Rahvuseks saamise raske tee.--Rmt: Eestlane muutuvas ajas: seisusuhiskonnast kodanikuuhiskonda. Toim J. Arukaevu, H. Tamman, T. Tannberg. Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007, 367.

(45) Jurgenson, A. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet, 36.

(46) Nigol, A. Eesti asundused ja asupaigad Venemaal. Eesti Kirjastuse-Uhisus Postimees, Tartu, 1918, 10.

(47) Vt nt Undusk, J. Retooriline sund Eesti noukogude ajalookirjutuses.--Rmt: Voim ja kultuur. Koost A. Krikmann, S. Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2003, 41-68.

(48) Klaasen, L., Pall, E., Raud, A. Noored kolhoosnikud. Algkoolide 2. oppeaasta lugemik. Leningrad, 1932, 29.

(49) Lotman, J. Sumbol kultuuris.--Rmt: Semiosfaarist. Koost ja tolk K. Pruul. Vagabund, Tallinn, 1999, 224.

(50) Samas.

(51) Laanes, E. Lepitamatud dialoogid: subjekt ja malu noukogudejargses eesti romaanis. Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 2009, 129-131; vt ka Undusk, J. Retooriline sund Eesti noukogude ajalookirjutuses.

(52) Hobsbawm, E. Bandiidid. Olion, Tallinn, 2001.

(53) [TEXT NOT REPRODUCIBLE IN ASCII], 1960, 210-211.

(54) Kalmre, E. Voitkade saagast viisteist aastat hiljem.--Akadeemia, 2005, 5, 994.

(55) ERA, MD 378 (27), Tomski obl, Kasekula. Jutustaja: M. L. Koguja: A. Korb, 2005.

(56) Portelli, A. Mika tekee muistitiedotutkimuksesta erityisen?, 54-55.

(57) Kalmre, E. Hirm ja vooraviha sojajargses Tartus. Parimuslooline uurimus kannibalistlikest kuulujuttudest. (Tanapaeva folkloorist, 7.) Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, Tartu, 2007, 32.

(58) Kaesoleva uurimuse kontekstis kasutan moisteid kula ja kulakogukond, kuna enamikus kulades, mida kasitlen, on olnud voi on ka praegu omakeelne suhtlusringkond, kellega vaateid jagatakse.

(59) Burke, P. Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost. Varrak, Tallinn, 2006.

(60) Rusen, J. Kuidas uletada etnotsentrismi: lahenemisviisid ajaloolisele tunnustamiskultuurile 21. sajandil.--Vikerkaar, 2007, 100.

(61) Vt Kuutma, K. Moistete konstrueerimisest teadmuse loomiseni. Folkloristika interdistsiplinaarsus.--Keel ja Kirjandus, 2010, 8-9, 698.

(62) Rosenberg, T. Eestlaste valjaranne 19. sajandil--20. sajandi algul: taust ja vordlusjooni naabritega.--Rmt: Eesti kultuur voorsil. Loode-Venemaa ja Siberi asundused. Toim A. Tuisk. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 1998, 34-59.

(63) Must, A. Eesti asunikud Venemaal, 143.

(64) Samas, 143-144.

(65) Jaago, K., Jaago, T. See olevat olnud...: rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest, 54-55, 128-129.

(66) Jaago, T. Suulise traditsiooni eripara vaimses kultuuris. Pereparimuse naitel.--Rmt: Allikad ja uurimused. Toim H. Pardi, T. Sikka, I. Tammaru. (Pro Ethnologia, 3.) Tartu Ulikooli Kirjastus, Tartu, 1995, 114.

Astrid TUISK

Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, Vanemuise 42, 51003 Tartu, Eesti; astrid@folklore.ee