摘要：The present paper looks at one of the usage contexts of the Estonian conditional: the role of the relative clause with a conditional verb form in implying the specificity/non-specificity of its correlate.The data come from the University of Tartu's morphologically tagged corpus of Estonian,which contains both spoken and written language use.Based upon the gathered data and intuition,we can say that the conditional relative clause plays a significant role in the interpretation of the head as non-specific.The motivation of this function may come from the negative meaning component of the conditional which in the clause constructions under study moves from the mental space of the conditional clause into the mental space of the head.Such a meaning functions as an implicature,i.e.it can be basically ruled out by other components of the context.When the head of a conditional relative clause is equally specific in context,the role of the conditional is to refer to other non-specifities present in the context.
其他摘要：Käesolev artikkel vaatleb eesti keele konditsionaali ühte kasutuskonteksti: konditsionaalse verbivormiga relatiivlause rolli oma korrelaadi spetsiifilisuse/ebaspetsiifilisuse implitseerimisel.Materjal põhineb Tartu ülikooli morfoloogiliselt ühestatud korpusel,mis sisaldab nii suulist kui ka kirjalikku keelekasutust.Konditsionaalsel relatiivlausel on kogutud materjali ja keeletaju järgi otsustades oluline roll peasõna tõlgendamisel ebaspetsiifiliseks.Selle funktsiooni motivatsioon seisneb ilmselt konditsionaali eitavas tähenduskomponendis,mis vaadeldud lausekonstruktsioonides siirdub relatiivlause mentaalsest ruumist selle peasõna mentaalsesse ruumi.See tähendusnüanss toimib implikatuurina,st on põhimõtteliselt tühistatav konteksti muude osade poolt.Kui konditsionaalse relatiivlause peasõna on kontekstis üheselt spetsiifiline,siis on konditsionaali roll osutada muudele kontekstis esinevatele ebamäärasustele.
