摘要：This paper reports the results of a production study whose aim was to ascertain whether Estonian exhibits the regularity whereby verbs are unaccented when they are in focus together with an adjacent object.The study also examined whether this regularity holds when the verb is in sentence-final position,or when it is separated from the object by an intervening adjunct.The results suggest that in all these cases the verb is unaccented,unlike when it is complemented only by an adjunct.More generally,these results show that Estonian belongs to the category of languages with plastic sentence accent placement,and that predicate-argument structure is one of the factors that determine sentence accent placement in Estonian.The results also raise questions for future research concerning the theoretical interpretation of the descriptive observations made in the study.
其他摘要：Artiklis tutvustatakse uurimust,mille eesmärk oli kindlaks teha,kas eesti keeles kehtib levinud seaduspära,et koos objektiga fookuses olev verb ei kanna lauserõhku.Uurimuses kontrolliti seaduspära kehtimist ka juhtudel,kus verb asub lause lõpus või ei paikne objektiga kõrvuti,vaid on lahutatud sellest vaba laiendiga.Tulemused näitavad,et kõigil neil juhtudel on verb rõhutu,erinevalt juhtumist,kus verbi laiendab üksnes vaba määrus.Uurimuse üldisem tulemus on,et eesti keel kuulub tüpoloogiliselt plastilise lauserõhu asukohaga keelte hulka ning et argumentstruktuur on üks neist teguritest,mis määravad lauserõhu asukohta eesti keeles.Tulemused tõstatavad ka edasist uurimist nõudvaid küsimusi,mis puudutavad eelkõige kirjeldatud seaduspärade teoreetilist tõlgendamist.
