出版社：University of Tartu and Estonian Literary Museum
摘要：Paljudes olukordades toetuvad eestlased oma enesemääratluses laulule: me oleme laulurahvas,me laulsime ennast rahvaks,meil oli laulev revolutsioon jne. Näiteks internetilehekülg „Laulud.ee – eestikeelsed laulusõnad“ algab järgmiselt: „Eestlasi on ammu tuntud kui laulurahvast. Laulmise traditsioon on pärandunud meie esivanemailt põlvest põlve edasi ning on raskeil ajalooetappidel rahvast ühendanud.“ Kuidas ka ei oleks lood eestlaste tegeliku musikaalsusega,armastus laulmise vastu on tõesti märgatav – kooride ja pealtvaatajate tungis laulupidudele,televisiooni laulusaadete populaarsuses jm. Tänapäeva kultuuriuurimustes rõhutatakse,et esinemissituatsioonita kooslaulmine on rahva seas haruldaseks muutunud (nt von Schoenebeck 1998: 288). Kindlasti on ka Eestis kuulatava muusika osatähtsus võrreldes lauldavaga tohutult kasvanud,kuid laulmist ei saa ometi nimetada haruldaseks,isegi kui jätta kõrvale selle rohkem või vähem organiseeritud vormid nagu laulukooride tegevus. Selle tõestuseks on mh laiale kasutajaskonnale mõeldud laulikute suur produktsioon,mis sai alguse 19. sajandi teisel poolel ja on kestnud läbi kõigi aegade. Rahvusbibliograafia (Annus 1993,1995) andmetel ilmus aastail 1850–1900 nootideta laulikuid 107 (357 000 eks),aastail 1900–1917 87 (225 900 eks). Nõukogude ajal oli see hulk küll tagasihoidlikum,kuid koos laulunootidega ei jäta siiski mingit kahtlust traditsiooni järjepidevuses.
