出版社：University of Tartu and Estonian Literary Museum
摘要：Although ancient verse has also been translated into Estonian with different non-equimetrical strategies,from the very beginning the equimetrical way of translation has prevailed,the purpose of which has been to convey the meter of a source text in the target text. Ancient meters are found in the Estonian tradition of translation from the end of the 19th century,when several authors undertook the translation of voluminous hexametrical texts. During the following decades,hexameter became an important meter both in original and translated poetry,first in accentual-syllabic or syllabic-accentual versification systems,later different quantitative forms were added. In the case of Estonian quantitative hexameter,a two-way evolution can be observed: the aim of the first direction is to accommodate hexameter in the prosodic reality of the Estonian language and develop a form that allows licences in the metrical structure rather than deform language,the aim of the second is to create a verse form,which,first of all,follows the patterns of ancient verse and,if necessary,forms artificial rules of quantity in order to accommodate Estonian language with the structure of hexameter.
其他摘要：Eestikeelse luuletõlkimise algus on küll 17. sajandi kirikulaulude silbilis-rõhulistes ja riimilistes tõlgetes,ent süstemaatilisem tõlkimine hakkas paralleelselt eesti kunstluuletraditsiooni väljakujunemisega alles 19. sajandi keskel: algul peamiselt saksa luule silbilis-rõhuliste 2,seejärel ka rõhulis-silbiliste 3 vormide eestindustega. 1870. aastatest hakkas tõusma vene luuletõlgete osakaal,hiljem lisandusid teised keeled,teiste seas vanakreeka keel Homerose eeposte eestinduste kaudu. Suurem osa luuletõlkeid on juba varasel perioodil värsistatud,proosavormis luuletõlked on olnud pigem marginaalsed. Juba 19. sajandil juurdus eesti luuletõlke traditsioonis ekvimeetrilise tõlke meetod (vt nt Wachtel 1998: xii),mille eesmärgiks on võimalikult täpselt edasi anda originaali värsivorme,eriti meetrumit ja riimi,vahel aga ka veelgi peenemaid nüansse: rütmi,alliteratsiooni ja muid kõlaefekte jne. Niinimetatud funktsionaalset ekvivalenti ehk analoogilise tõlke meetodit (vt nt Weissbort,Eysteinsson 2006: 461),mille puhul valitakse tõlkimiseks kas tõlkepublikule lähedasem värsivorm või tõlkija meelest funktsionaalselt ja ajalooliselt kohasem vorm,esineb ekvimeetrilise tõlke massiiviga võrreldes üsna harva,antiikvärsi eestindustes vaid üksikutel juhtudel.
